Karauulis ja narjaadis käimine

[kalleb]

ka ohvitserid polnud narjaadidest eriti huvitatud

harilikult pandi sinna ikka vöeosasse tulnud noored ohvitserid ja sellised kes madalate ametikohtade peal olid

harilikult oli narjaad ja karauul 24 tund

toimkondades harilikult ei käinud väeosa komandör ,staabiülem ,osobistid, kõik väeosa komandöride asetäitjad ,laohoidjad prapporid

meil oli väeosas ca 30-35 ohvitseri ja neist käis ülepäeva narjaadis ca 10 tk

[jackpuuk]

Meil oli selles suhtes kah vsjo po ustavu, käisid kõik vaheldumisi. Üks huvitav asjaolu veel, ühte teemat vaadanud 257 inimest, postitusi ainult 18, laisaks olete vist jäänud.

[T-62]

Meil käisid kõik, välja arvatud komandör ja staabiülem. Riiklikel pühadel ja muudel eriti tähtsatel päevadel olid väeosa korrapidajad komandöri asetäitjad. Ja olid meelsasti, pääsesid seega muust ametlikust jamast, nagu rivistused, kõned ja igasugune nõukogude võimu ning armeed ülistav möla.

[ooblää]

Meil käisid narjaadides offede asemel seerud.Noored offed olid aasta õpipoisi staatuses.Eu oli selline.Faktide vastu ei saa..

[Luuraja]

Aluksne kopterikooli (utšebka) sai karauulis käia ikka üksjagu, eriti just lõpu poole. Karauuliülemaks oli ikka üks oma roodu rühmaülematest ja abiks tema isklik asetäitja, seersant.
Po ustavu käis asi. Vist.
Seevastu polgus oli ainult üks karauulipost, väeosa lipp. Ülejäänu eest hoolitses OBATO karauulirood. Väeosa lippu käis valvamas eriti valitud, puhastest venelastest koosnev seltskond. Minul polnud muidugi sinna asja. Minu rida oli staabikorrapidaja asetäitja ja roodukorrapidaja amet, seda mitte just eriti tihti.
Esimene amet oli reeglina täitsa mõnus. Magamine käis muidugi määrustikupäraselt aga seltskond oli muhe. Ülemuseks oli reeglina mõni aserist lipnik või mingi määrustikurikkumisega vahele jäänud leitnant. Eriti andekas ja hullumeelne oli üks lendur, kes garnisonilinnaku kohal kõrgema pilotaaži vigureid demonstreerinud oli.
Staap oli muidugi oma poisse täis, sekretšik elaski staabis ja ega meiegi, kunstnik-joonestajad naljalt oma nina kasarmusse viitsinud toppida.
Üks lõbustusviis seisnes lipuvalvuri naermaajamises...Kes mister Beani sarnast episoodi näinud on, võib ette kujutada, mis vigureid me tegime.

[ghost]

Narjaadis käisid ohvitserid vist kõik kordamööda, kes kus. Erinevaid objekte oli külluses, samuti ohvitsere. Aga kindlasti oi nende seas neid, kes ei käinud. Näiteks meie roodu vanemtehnik (starsii praporsik) ei käinud kusagil, sest ta oli pensionär, kes veel kroonu teenistuses. Ta oleks muidugi saanud oma ametit ka tsiviilisikuna edasi pidada, aga siis puhtalt autopargis ja kindlasti oleks ka palk väiksem olnud, kui mundrit kandes. Karauul oli ainult puhtalt karauuliväeosa rida alates valvamisest kuni sinna juurde kuuluvate pisiasjadega.

[vanahalb]

Meie väeosas oli kaks karauuliposti, tehnikapark ja NZ laod. Esimest ei võtnud keegi tõsiselt. Valvati ainult öösel ja ka siis kees pargis veel elu. KPP-s oli eraldi narjaad, sigala koos sigalameestega toimis samal platsil, mõned autod tulid või läksid öösel - ühesõnaga tunnimees istus mõnel kummulikeeratud tünnil sihukese näoga, et "sööge mind, kärbsed" ja vaatas aja kulgu.
Vaja läks teda siis kui liiga agar karauuliülem oli pargi ja väeosa vahelise värava lukku pannud. Kui midagi hädasti vaja, tuli täiel häälel matte laduda või värava kõrvalt tuletõrjekilbist võetud labidaga vastu raudlatte kolkida. Kui vedas, hakkas kuskilt tehnikapargi sügavustest ähmane kogu värava poole venima. Halvemal juhul ei jõudnud kutsung adressaadini ja tuli kannatada paaristunnini. Siis ärkasid isegi surnud ellu ja tulid värava juurde vahetusmeest ootama.

Magamisega oli alati mure, sest esimesel aastal lajatati kõikvõimalikke narjaade ülepäeva, söökla ja dnevalnõi isegi nädalate kaupa. Tehnikapargis oli lihtsam, mingid autod, nurgatagused, võška oli ka nagu vaese mehe saun - kohti ikka leidus.
Teisel postil, ladude juures ,oli asi palju keerulisem. Seal oli ainult kahe okastraadi vaheline perimeeter, võška oli poole kilomeetri peale näha ja igavene kipakas. Tuul tõmbas nagu korstnas. Geniaalsed leiutised olid perimeetri võsapoolses servas olevad kaks kaevikut. Idee järgi olid need mõeldud selleks , et kui vastaline ülekaalukate jõududega ründab, hoiab tunnimees üksinda kaevikus rinnet seni kuni kasarmus asjale pihta saadakse ja appi tullakse. Võib-olla oli asjal isegi mõte sees - ladudes seisid mürskudega laaditud uued NZ autod sellises valmisolekus, et akumulaatoriruumist akud peale, starterit ja lahingusse.

Meie leidsime, et kaevikud on nagu loodud magamiseks. Hüppasid sisse, istusid, selg vastu seina, maha ja võisid silma looja lasta. Ei pidanud püstijalu seisma, tuul ei puhu, vaenlane ei näe tunnimeest ja kõik oleks nagu õige. Mulle tundus äärmiselt ebaloogiline, et öösel on tunnimees valgustatud perimeetril nagu liikuv märklaud. Igasuguste sõjakunsti reeglite järgi peaks valgustatud olema hoopis laod ja tunnimees kuskil pimeduses luurama. Seersandid tegid varsti selgeks, et võitmatus Punaarmees on asjad hoopis teistmoodi. Igaljuhul kaevikus istumise eest anti vastu pead nii et kõlises. Tegelikult oli põhjus vist hoopis selles, et laialijagaja (razvodjashij - see kes uut vahetust postile toob) ei viitsinud minna kedagi tagant kaevikutest otsima. Tema ootas , et tunnimees oleks väravas vastas ja röögiks juba kaugelt, et Seis, kes tuleb?

Siis leidsime kaevikutele uue funktsiooni - välipeldikud. Mõnikord jooksis nädalate kaupa kapsalurr, mis kõhu pasale võttis. Teiseks oli karauuli söögikord niimoodi sätitud, et kõht söödi täis ja siis mindi postile. Vahel tuli juba tunni aja pärast hakata ringi vaatame, et kus päeva saaks kirja panna. Ladude juures peale kaevikute muud võimalust polnudki.
Kevadel kui soojad päikesekiired hakkasid lume alt paljastama positsiooni võikaid saladusi, haises kaevik nagu ühishaud. Ma arvan, et isegi kui kogu Nõukogude Liidu loodeosa bandiidid, separatistid, natsionalistid ja desertöörid (nende eest meid hoiatati igal karauuli instruktaazil) oleksid ühendatud jõududega autobati laskemoonaladu rünnanud, ei oleks ka see sundinud tunnimeest sinna kaevikusse minema. Olekski langenud kangelasena, selg vastu okastraati.
Uued noored ei hakanud jalgratast leiutama vaid kasutasid kaevikuid samal otstarbel. Kui meile demblitöid jagati, oli üks vastikumaid otsasid "perimeetri fortifikatsioonide taastamine"

Siis tuli proovida teistmoodi magada. Mina eelistasin alati võška põrandal magamist. Mingigi katus oli pea kohal ja kui just silm kinni polnud, sai läbi pragude laudade vahelt isegi ümbrust jälgida. Miinuseks oli see, et äärmiselt riskantne moment oli püstitõusmine (või pikaliheitmine). Võška oli tegelikult staabi akendest nägemisulatuses. Enne tuli läbi pragude luurata, kas keegi on akna peal või mujal vaateväljas. Ükskord hommikul enne kella kuut lendasingi orki. Esimese roodu komandör tuli millegipärast sellest väravast kust teoorias keegi ei käinud ja just võška kõrvalt läbi. Ma ajasin ennast ettevaatamatult ringutades püsti ja vana polnud vist omale juba ammu nii lolli nägu ette saanud. Midagi väga hullu ei juhtunud, andis meie roodukale signaali ja ma olin pärast seda tükk aega ainult dnevalnõi (päevnik, madalama staatusega koht)

Mõne mehe niitis uni küll jalapealt maha ja nad magasid nii nagu jumal juhatas. Väeosa korrapidajad ja karauuliülemad oli asjaga üldjoontes kursis. Kui tunnimees istus, pea rinnale vajunud, seljaga vastu välimise okastraataia posti, ei tulnud kellelegi pähegi, et võib-olla on ta bandiidi kuulist tabatud või lebab juba kangena, kõri läbi lõigatud. Suvaline seersant tegi kotkapilguga kindlaks, et magab õiglase und, raibe. Selle eest on pärast narjaadi üleandmist korralik koslep soolas.

Magama heites tuli tingimata padrunisalved ära peita. Kõige parem oli pista nii automaadi küljes olev magasin kui tagavarapide põue. Ihule veel lähemale kui komsomolipilet ja kõik nööbid ja konksud hoolega kinni haakida. Mõnel väeosa korrapidajal oli loll komme käia öisel ringkäigul ilma karauuliülemata. Kui ta tunnimeest magamas nägi, hiilis vaikselt nagu vaim perimeetrisse Okastraat ei olnud just Buchenwaldi standardi järgi pingutatud ja vahel oli isegi välimine värav lukust lahti. Siis nihkus magaja juurde ja võttis taaaaaasakesi automaadilt magasini küljest ära. Ja kadus samamoodi uuesti pimedusse.

Ärkamine pärast seda oli hirmus. Padrunid kadunud!!! Vana närvitses vahetuse tulekuni ja kandis murelikult seersandile ette, et kaotas postil magasini ära. Sealt hakkas kadalipp pihta. Esimene pizdulei tuli oma tunnimeestelt, sest karauul võeti pärast seda maha ja pandi õhtul uuesti narjaadi. Siis tümitasid karauuliülem ja tema abi (meil max vanemseersandid). Nad pidid tsepeest väeosa korrapidajale ette kandma ja said sealt ise igavese maotäie sõimata, et lahinguvalve on usaldatud täielikule inimrämpsule. Siis tuli korrapidaja karauuliruumi magasini tagasi tooma ja sõimas nii et lubi koorus laest alla. Kui korrapidaja tahtis erilise käki keerata, kandis ta öistest vahejuhtumitest staabis ette ja kadalipp läks aina pikemaks. Viimases lõpus tampisid õnnetut vennikest vaheldumisi staabiülem ja zampolit. Kui tunnimees jääb laskemoonalao ees magama ja laseb endalt relvad ära varastada , on see kodumaa reetmisega võrreldav kuritegu ja selle eest tuleb määrata kõrgeim karistusmäär.

Minu teenistusajal juhtus niimoodi vähemalt kahel korral ja karauuliülem - seersant instrueeris alati eraviisiliselt - kui magate siis padrunid põue, automaat risti üle rinna, et niisama lihtsalt kätte ei saaks ja EI MAGA välimise aia ääres. Lihtsalt magamine, nii et instrumendid alles jäid, ei raputanud väeosa naamoodi alusmüürideni. Ikka juhtub, inimene on väsinud ja ainult korraks suigatas.

P.S kõrgeima karistusmääraga ähvardamise lõpetas zampolit ka mingil ajal ära. Peale seda kui üks Ukrainast pärit vana rivis ilmsüütult ütles, et kõrgeim karistusmäär Nõukogude Liidus on maalt väljasaatmine.
Mingil ajal vist oligi nii, minuteada nuheldi sedamoodi Trotskit. Tavaliselt asendas humaanne Nõukogude kohus kõrgeima karistusmäära ühe astme võrra leebamaga - mahalaskmisega. Ma võin muidugi selles ajalooga seotud küsimuses siinkohal eksida.

[gvardimatros]

1990 suvel, kui kõik komandeeriti mööda baltuikumi pealinnu laiali, olin 40 ööpäeva järjest karaulis. esimesed nädalad olid kõige hullemad, nii madrustele kui ka sõakoolist tulnud leitnandile, kes üritas kõike ustavi järgi teha. kõik olid nagu zombid ja meeletud pinged meeste vahel, iga väiksema asja pärast mindi kaklema omavahel. läbimurre toimus pärast seda kui me oma leitnandist kangelase tegime. kõige vapramale duhhile anti ülesandeks postile kallaletungi immiteerida, kutt ragistas migi 5 pauku aks-ist hirmus lärm tuli toll ööl. järgmisel rivistusel avaldas kombrig oma suurt heameelt koos sinna juurde kuuluva ametliku osaga. leitu sai oma teenistusraamatusse kiituse ja noor sai puhkust. meil kõigil oli pärast seda lafaa. leitu tõi kodust teleka ja vidaki koos "õppefilmidega", meie tegime vähe ringi selle vahetuste süsteemi, et oleks lihtsam valvata. lõpuks meeskond töötas niivõrd hästi, et oleks võinud veel edasi karauulitada. pärast seda 40m päevast karauulitamist, käisin narjaadis bataljoni korrapidajana ja mul oli 4 dnevalnõid (päevnikku vist tänapäeval). muidu olid korrapidajateks leitnandid ja isegi majorid, mina olin aga tavaline gvardimatros. kui suvised demblid olid koju läinud siis jäi bataljoni paarkümmend inimest alles.

[ennww]

Tehnikapargi karauulis juhtus kunagi lugu, et mees kadus postile ära. Vahetus tuli koos karauulivanemaga kohale, aga meest pole. Kohe mitte kuskil pole. Otsiti hulk aega, igalt poolt uksed kinni, meest mitte kusagil. Lõpuks hakati kolistama tankide kallal, mis garaaži ees väljas seisid. Siis selguski, et lõunaosariikidest pärit vennike oli tanki pugenud, luugi kinni tõmmanud ja magas õiglast und. Ei mäleta, kuidas asi lõppes, vist sai kolakat koha peal. Kõrgemale poole keegi selliseid asju viia ei tahtnud, kui teisiti sai.

Endal samas pargis oli juhtum, kus järsku üks sõdurimundris sell öösal üle aia sisse kalpsas. Röögatasin "Stoi". Mees küsima et , mis polgus ta nüüd on. Välimuselt selline "deduška" sarnane. Et oli kuskil hüppes käinud ja miilits olla kimbutama hakanud.
Mina au ja kuulsust ei ihaldanud ja lasksin "piiririkkujal" minna naaberpolku, kust ta pärit oli

[jackpuuk]

Meil oli juhus, kuidas aasta teeninud sell kõndis nägupidi okastraati, kuna magas kõndides. Huvitav oli see, et sklad nz i bojepripassov asus ainukese objektina väeosa plangu taga. Teine huvitav punkt on see, et meie roodust valvasid seda enamalt jaolt Eestist ja Leedust pärit poisid. Objekt oli ristküliku kujuline, seda valvasid 2 vene G-d meenutavad posti, tunnimehed otstes kokku saada ei tohtinud. Loomulikult oli rada, millel kõndisid, valgustatud(idiootsuse tipp) . Kahel pool rada oli üleskaevatud ala(nn. jäljeriba), kõndisid kahe okastraadi vahel, ka olid paigaldatud sinna signaalmiinid (mis me sealt suht ruttu pihta panime, poisikeste värk) . Noh ja siis see juhtuski, kahe Saksamaa ühinemine oli juba olnud, kui õieti mäletan siis oli ka käskkiri väljas meie prizõvi demopi kohta. Tavaliselt sai öösel kaevikus istutud, see oli võshka all suht pimedas nurgas ja kuskohast oli terve kõndimise rada nähtav mõlemale poole. Kellaeg oli umbes kahe ja kolme vahel öösel. Kuulsin mingit imelikku kriginat(nagu oleks roostes naela välja tõmmatud). Post nr. 4 poolt oli okastraadi taga enamuses harjutusväljak, post nr. 5 (millel mina olin) taga oli tehnopark ja ühest küljest paras dzhungel. Sealt võsast see hääl kostiski, ronisin vaikselt august välja ja kõndisin sinnapoole, taguots nagu tundis, et midagi on viltu. Päris nurgani ei kõndinud, sest rohkem ei hakanud kõrva midagi, hakkasin tagurpidi võshka poole tagasi liikuma, kaldusin käigurajalt jäljeribale ja komistasin, kukkusin istuli, samal hetkel käis nurgast tulekeel ja pauk, kõrva ääres vingatas. Proovisin kaitseriivi maha saada (olime just uued AKS-id saanud), krt. nagu kitarrist, näpud jooksevad üle, lõpuks sain riivi maha ja kuuli rauda. Virutasin puusalt magasini tühjaks sinna nurka, võsa loogas, karauul jooksis kohale. Mind võeti postilt maha, hakkas uurimine. Hulga jama oli sellega, kus kuul on, mis minu pihta lasti, garaazhi boks oli mul selja taga. Postil 4 seisnud siberi poiss väitis kindlalt, et lask tuli jahikast ja alles siis minu valang. Saksa politsei käis kah kohal, kuulas tõlgi abil mind üle. Lõpptulemusena leiti heina seest lamamisjälg, minu valang niitis võsa 1,5-2m. kõrguselt, võsa taga olid saksa suvilad, õnneks keegi ega miski peale võsa taga olnud ekskavaatori klaasi pihta ei saanud. Senini on mulle selgusetu, kas päästis mu naha kukkumine, või oli see lihtsalt provokatsioon. Aga lõbusate ja huvitavate juhtumite kohta karauulis jätkuks juttu kauemaks

[Tapper]

vanahalb 10 punkti.
Naersin silmamunad märjaks.

perimeetri fortifikatsioonide taastamine

kuldne väljend selle töö kohta

[LeBon]

Magamisega oli alati mure, sest esimesel aastal lajatati kõikvõimalikke narjaade ülepäeva, söökla ja dnevalnõi isegi nädalate kaupa. Tehnikapargis oli lihtsam, mingid autod, nurgatagused, võška oli ka nagu vaese mehe saun - kohti ikka leidus.
Teisel postil, ladude juures ,oli asi palju keerulisem. Seal oli ainult kahe okastraadi vaheline perimeeter, võška oli poole kilomeetri peale näha ja igavene kipakas. Tuul tõmbas nagu korstnas.

Kaua järjest tuli postil olla, 2 või 4 tundi või midagi muud?
Ise valvasin Suur-Sõjaväe ladusid EKV-s, seal oli süsteem selline: kaks tundi und, kaks tundi ladude ees jalul, kaks tundi pääslas valveruumis. Ja nii kogu see 24 tundi.
Kompanii päevnikud olid vastavalt neli ja neli tundi postil, väeosa pääsla tunnimehed vahetusid vist kahe tunni kaupa. Nii kompanii kui pääsla korrapidajad pidid kogu öö üleval olema ja said oma kohustuslikud neli tundi und kätte peale hommikusööki.
Kuna kompanii päevnikutest tahtsid alati mõlemad esimesena oma neli tundi ära tallata (parem jalutada kümnest õhtul ja kella kahest mõnusalt magama heita kui vastupidi) siis oli meil kombeks heita kulli ja kirja. Mul endal kujunes välja traditsioon: kõigepealt heitsin omaette kulli ja kirja, seejärel läksin kaaslase juurde ja tegin ettepaneku sellisel kombel otsustada, kes varem, kes hiljem läheb. Lähtusin sellest, et kui mul oli eelnevalt kull, peaks nüüd tulema kiri. Või vastupidi. Ja tõenäosusteooria toimiski laitmatult.

[Lemet]

Postil tuli olla korraga kaks tundi(kui ei olnud kõva külma, mäletamist mööda üle miinus 20 kraadi, siis olid tunnised vahetused), peale seda kaks tundi karauulihoones valves ja siis kaks tundi vaba. Magada võis karauulis määrustiku kohaselt "mitte üle nelja tunni ööpäevas". Kohustuslikku magamist- naerukoht. Ne paloženo...postil oli keelatud vestelda, magada, suitsetada, süüa, juua rahuldada loomulikke vajadusi, millegi najale nõjatuda, ilma vajaduseta padrunit rauda lükata, istuda jnejne. Enam ei mäleta kõike. Aga iga punkti rikkumine võis tähendada sestsamast neljast tunnist ilmajäämist. Kui natskar juhtus kahejalgne lihaloom olema. Omaette narjaadid olid väeosa väravas, pargi väravas, korruse korrapidajad. Meil oli 300-350 inimesega väeosas narjaadi razvodil kokku ligi nelikümmend inimest. Pluss veel köök, keda platsile ei aetud,

[vanahalb]

Karauulimäärustikus oli minu mäletamist mööda selle "mitte üle 4 tunni ööpäevas" kohta mitte "magamine" vaid "otdõhat ljoza" (pikaliasendis puhkamine). Olenevalt karauuliülemast - see ei pidanud tingimata magamist tähendama. Teine asi millega ussitada - need neli tundi ei pidanud ega saanudki järjest olla. Võib vabalt iga kahe minuti tagant üles ajada.

Päevnikuid oli meil kaks. Keegi pidi ukse juures tumbotshkal seisma. Teine päevnik pidi pidevalt koristama. Praktikas oli see niimoodi, et peale öörahu algust polnud tumbotshkal kedagi ja mõlemad koristasid. Olenevalt oskustest ja väeosa korrapidaja tujudest, lõppes koristamine paremal juhul kell 1 öösel, (s.t kummalegi jäi ca 2 tundi magamiseks) halvemal juhul kestis hommikuse äratuseni. Päevasel ajal ikka keegi tumbotshkal püstijalu magas ja teine päevnik proovis ka kuskil korraks silma looja lasta kui võimalus tekkis.


Kui sellist narjaadi nädal-kaks järjest pandi siis olidki zombid valmis ja kõige rahulikum koht magamiseks oli tunnimehe post.

[LeBon]

Kohustuslikku magamist- naerukoht. Ne paloženo...postil oli keelatud vestelda, magada, suitsetada, süüa, juua rahuldada loomulikke vajadusi, millegi najale nõjatuda, ilma vajaduseta padrunit rauda lükata, istuda jnejne. Enam ei mäleta kõike. Aga iga punkti rikkumine võis tähendada sestsamast neljast tunnist ilmajäämist.

Magamise kohapeal mingit kohustust muidugi ei olnud- õhtusel ajal kasutati see kaks tundi telekavaatamise peale. Öisel ajal oli teine teema.
Mis neljatunnisesse uneaega puutub, siis meenub, et Ämarisse komandeerituna seerud ähvardasid: ega kuskil pole kirjas, et neli tundi vabalt saate ära magada, vabalt võib teha ka nii, et 15 minutit und ja samakaua tegevust. Ja nii öö läbi.
Sellepeale aga seletati jaoülematele detailselt, mis nendega sellise asjade käigu korral juhtub. Noorteaeg oli juba läbi ja kõigil meri põlvini. Et juttu piltlikustada, olid venkud pääsla juurde kutsunud karja kaaslasi, kes bussi peale tõttavaid seerusid pikisilmi ootasid. Kokkuvõttes saigi tehtud mitteametlik kompromiss: kui te selliste asjadega ei nussi, üritame ise ka enamvähem inimese moodi käituda. Päriselt kinni ei pidanud sellest küll kumbki poool...