Linnalegendid

[LeBon]

Linnalegendid on teatavasti üks igati põnev teema. Mõne aasta eest, kui narkoteema oli erilise luubi all, rääkis üks tuttav tõsimeeli, kuidas tema tuttava tuttav oli näinud, kuidas narkar supermarketis süstalt sidruni sees puhastas. Rääkisin talle, et tegu müüdiga, et taoline legend ringleb igas maailma nurgas ilma igasuguse tõestuseta jne. aga uskuma ta ei jäänud ning kohe järgnes teine krestomaatiline- peeglile kirjutet "Tere tulemast AIDSi klubisse"- hirmulugu.

Linnalegende liigub ka sõjaväes. Meil EKV-s räägiti kõige enam seda kuulsat kapralikssaamise lugu:
Oli reamees postil ja tungis kanget vajadust tualetti minna. Mingil põhjusel sidet polnud ja nii ta kangelaslikult kannatas kuni tegi püksid täis. Et mees aga vaatamata hirmsale hädale postilt ei lahkunud, sai kapralipaguni peale.
Noorteajal seda lugu kuulates ei tulnud selle pealegi, et vist igale sõjaväes käinud mehele on seda lugu räägitud...Kusjuures alati nii, et eelmisel aastal...
Teine põhilugu: Tunnimes põrutas pääslas mingit naiskodanikku, enimlevinud versiooni järgi kokatädi. Jäi vahele aga kuna automaat oli tegevuse ajal seljas, pigistati silm kinni või pääses kergema karistusega.
Sedagi lugu räägiti ilmselt juba vene armees?
Kui kellelegi veel meenuvad mõned linnalegendid, mida sõjaväes räägiti, siis andke teada.[/quote]

[Lemet]

Iga linn, kuhu komandeeringusse saadeti, pidada olema esikohal NSVL-is veneroloogiliste haiguste poolest...

[Radist86]

... "Tere tulemast AIDSi klubisse"- hirmulugu.

Seda pole kuulnud. Pealegi meie ajal AIDS-i polnud, sest sellise haiguse esinemine oli keelatud.

...sai kapralipaguni peale.

Vene foorumis, mida ma siin tõlkida higistan, on sama lugu. Selle vahega, et komandör premeeris sõdurit puhkusega. Ülejäänuid hirmsasti huvitas, millega seda puhkust paberil põhjendati... Ühe loo tõlkimisest pääsesin.

...kuna automaat oli tegevuse ajal seljas...

See tuleb ka kuidagi tuttav ette, aga mingis teises versioonis.

Utšebka ajal hirmutasid "vanad" meid, et kunagi ammu oli lähedalasuvast "tsoonist" mõned retsid jooksu pannud. Ronisid siis öösel üle väeosa betoonaia, võtsid kasarmus maha päevniku ja lõikasid veel mõnel sõduril une pealt kõri läbi. Samuti lähedalasuvas surnuaias olid tõesti hauad, millel kõigil sama surmakuupäev (vist oli 195x midagi). Ise suhtun sellesse tagantjärele suure umbusuga aga tookord saabus alguses koos hämarusega ka kollektiivne kõhedus. Hiljem, meelte nüristudes, oli juba savi. Mida peaks mingi rets tahtma väeosast, kus pealegi võib patrulli käest kuuli saada? Relvi, mis on rohkem kui ühe luku taga? Ma arvan, et see oli pigem välja mõeldud selleks, et meil, noortel ja kogenematutel, ei tuleks mõtet öösel hüppesse minekuks ja niisamuti psühhoterrori üheks piprateraks. Aga mine sa tea, pole täpsemalt uurinud.

[LeBon]

Mihhail Veller kirjutas oma raamatus "Sankt Peterburgi legendid" loo, kuidas ühes külakolkas asunud polgu lipp läks kaduma. Et kuidas õlut joonud staršinaa järsku, peale paraadi, avastas, et lippu pole ja kuidas erinevad ülemused üritasid asja oma turjalt maha veetetada. Kuni asi lõppes sellega, et väeosa saadetigi laiali ja eraellu sukeldunud vanem avastas ühel päeval, et pioneerid olid lipu rotti pannud ja esitlesid seda kooli punanurgas...
Pull on see, et kuulsin seda lugu poisikesena tuttavalt külamehelt 90-te algul ja ennäe, mõne aasta pärast lugesin juba raamatust.

[Toddie]

Velleri raamatu nimi on siiski "Nevski prospekti legendid". See selleks, soovitan kõigil seda soojalt lugeda, seal on ka mõned päris head lood sees punaarmee haiglasest funktsioneerimisest. Olen seda ka varem juba kuskil öelnud, aga teine suurepärane teos, kus samuti punaarmee argipäeva kirjeldavad lood sees, on Viktor Suvorovi "Vabastaja". Viimane on kättesaadav siiski vist ainult antikvariaadist või raamatukogust.

[dude]

no meile räägiti EKV-s sellist legendi, eriti just siis kui päevnikuks astusime, et afganistaanis olevat vene poole peal juhtund selline lugu, kus päevnik jäi telgis või kasarmus magama ja juhuslikult olid talibani mehed tulnud, torganud relvapuhastusvardaga kõrva august sisse kõik magajad surnuks, aga päevnikut mitte. kui see ükskord ärkas ja nägi toimunut, siis vajutas kohe iseenese hävitusnupule.

ja loo moraal oli see, et me ei tohi mingi hinna eest magama jääda postil...

[Lemet]

Seda juttu räägiti meilegi. Eriti peale seda, kui öösel oli jälle mingi suurem viina või muude heaoluainete pruukimine toimunud.

[Leid]

Tuleb välja ,et selline legend on üldlevinud.1987 a. räägiti Krimmis sama,et peale sõda olevat tatarlased roodutäie mehi ära lõiganud ,ainult dnevalnõi jäi ellu , kuna magas laua all.Mainiti veel seda ,et tatarlased olla lubanud peatselt tegu korrata.

[sammal.habe]

sama räägiti ka Koola poolsaarel. et neimahimuline soome naine, kelle omaksed olid sõjas venelaste poolt tapetud, oli tulnud suuskadega läbi lumetuisu, soome puss vööl jne.jne.jne. miskipärast jääb päevnik alati neis legendides ellu... Loll-Ivani analoog, kel kõik hästi läheb?

[fireman]

Minumeelest oli veel üks kummaline asi selle tee ja kisselli sisse segatava rohuga mis pidi pärssima seksuaaltungi. Samas ei tea ükski kokk ega meedik sellisest asjast midagi. Alguses uskusin isegi aga pärast enam mitte

[donnervetter]

Leningradi oblastis,Krasnaja Gorka ühes sõjaväeosas hirmutati noormadruseid sellega, et talvel tuisuga tulid soomlased üle mere (mööda jääd) ja lõikasid tervel roodul kõrid läbi, sest päevnik magas.

No mõni vennike jäi seda ka uskuma.

[LeBon]

Üks vanem mees rääkis kunagi, et allveelaeval teenides keelati neil mingil hetkel peldikus ajalehepaberi tarvitamine- kõik läheb ju vette, imperialistid korjavad lehe üles ja saavad saladused teada. Sai poisikesena täitsa usutud.

Samuti olen kuulnud lugu, kuidas mingis dessantüksuses teeninud sell kirjutas pruudile heroilise kirja: "Viibin hetkel 10 000 meetri kõrgusel, pastakas siin enam ei kirjuta, seetõttu kirjutan hariliku pliiatsiga...kohe järgneb ohtlik hüpe..." Mingi kõrgem ülemus oli kuidagi sattunud seda lugema ja olla vihastanud: nimelt oli kirja autor kokk, kes polnud, klassikut tsiteerides, kõrgemalt kui baaripukilt kunagi alla hüpanud. Komandör käskis südametäiega: kõik kokad ja muud muidusööjad- lennuki peale ja alla! Las siis kiitlevad.
Ja ollagi terve selle hambaidplagistava seltskonnaga see ja muud trikid läbi tehtud ning ei tahtnud neist keegi enne hüppamist kirjutada, olgu pastaka või pliiatsiga...

Samuti meenub töökaaslase stoori, kuidas ta teenis laeva peal, mis tuli dokki ja mingid naisterahvastest koosnenud brigaad saadeti laeva peale terasharjadega mingeid torusid puhastama. Tema muidugi kasutas juhust- oli üksi, proua oli ülakehaga torus sees, ei pääsenud edasi ega tagasi, ainult tagumine pool paistis välja...Kisa ja sõim kah torust välja ei jõudnud. Kirjeldati osati hiljem vaid jooksujalu pageva madruse kirjeldust aga selliseid oli pardal paartuhat...

Aga ju nad kõik linnalegendide alla käivad

[vanahalb]

Kaliningradis olid legendid- vähemalt meie väeosas - enamasti maa-aluse eluga seotud. Üks legend oli selline, et teine ja vähemalt sama suur linn on siinsamas maa all. Labidatega olid sakslased omal ajal tõesti kõvasti vehkinud ja loodusseadustele mittealluvaid nähtusi silmasin isegi. Meie tagavararajoonis (see piirkond kuhu häire korral tehnika aeti) oli künkalaadse moodustise otsas saksaaegne punker. Esimene korrus oli kuiv, ühest nurgast läks raudtrepiga käik alla. Ükskõik mis kella- või aastaajal seda vaatamas käia, vesi oli alati teise trepiastmeni. Ometi oli mõnedkümned meetrid eemal maapind juba miinus 10 meetrit. Teadjamehed seletasid, et sakslased lasid 45-ndal aastal mingid lüüsid õhku ja kogu maa-alune linn uppus ära.

Ma olin juba teist aastat teenimas kui keegi lasi lahti kuulujutu, et linnas oli hakatud uut parteikomitee hoonet ehitama ja kaevati sügav vundamendiauk. See sattus mingisse käiku või koopasse. Seal elas sakslane kes ei teadnudki, et sõda läbi. Pani vastu küll , aga aeti nurka ja miilitsad püüdsid kinni. Vanal olevat olnud terve relvaarsenal, toitu oli ka suur ladu laeni täis - plekkpurkides lihakonservid.

Jutul oli jumet ja me hakkasime seda võimendama. Jama aeti põhiliselt sellistele vendadele kes mingil nende jaoks saatuslikul päeval olid mägedest soola järgi laskunud ja niimoodi kohaliku sõjakomissari poolt õnneks võetud. Iga mees pani ikka omalt poolt värve juurde. Algsest ühest sakslasest sai varsti terve eriväljaõppega SS-pataljon. Rääkisime, et tervet maa-alust linna ei ujutatudki üle ja need sakslased ootavad ainult kokkulepitud märguannet. Üks mees püüti küll kinni, aga ülejäänud pääsesid põgenema, sest linna all on terve labürint ja keegi ei julge sinna siseneda.

Mõned nädalad hiljem kuulsin juba isegi kellegi käest, et öine karauulimees olevat meie tehnikapargis näinud kuidas keegi allmaaelanik nihutas eemale kanalisatsiooniluugi. Täiskuu helk langes ümmargustele prillidele ning iseloomulikule kotkaprofiilile. Karauulivend olevat koolis saksa keelt õppinud ja aru saanud, et külaline pomises "varsti"

Siis jutustas meie roodu Kaliningradist pärit kutt esimese roodu pisikesele usbekile, et Moskva-Minski diviisis olevat üleeile öösel maa alt käsi sirutunud ja tunnimehe viuhti luugist alla tõmmanud. Täpselt samasugune kõhnuke mees nagu sina, oli vist ka usbekk. Paarimees oli küll näinud ja ligi tormanud, aga ainult malmist luuk vedeles augu kõrval. Seal pandi juba tunnimehed kahekaupa postidele. Dessantnikud olid käinud käikudes otsimas, aga kedagi ei leitud. Ühesõnaga, kui täna karauuli lähed siis vaata ette ja ära kanalisatsiooniluukide lähedele mine. Kõige parem kui üldse võškast alla ei tule. Ja vaata, et magama ei jää.

Siis olin ise ühel ööl pargis karauulis. Kuskilt tuli üks PMHZ auto. See oli eraldi üksus - iseliikuv leivatehas, täitaplad, riiete keemilise puhastuse autod, ratastele tõstetud saunad jms. Seal teenisid minu mäletamist mööda küll ainult kõiksugused urjukid. Selle auto roolis oli ka üks pisike must mees. Kaasasolnud prappor pühkis minema ja ma ei saanud aru, et mida kuradit ta seal veel nikerdab, ei saa autot ära pandud. Läksin lähemale ja vaatasin, et vennike proovib oma 66 (Gaz-66) ratast kanalisatsioonikaevu luugi peale sättida.

"Nahhujaa?" "Va-va-va-vassistid! Seal all!"


Teine legend oli seotud selle lahtise sillaga mis Kaliningradi servas oli. Mina ei saanudki päris täpselt aru, mis jama sellega on ja miks seda ära ei tohi lõhkuda või kokku kukutada. Päris salaboni ajal miskit seletati, et õudsed lood hakkavad toimuma kui seda puutuda ning lõpuks jäävad ilusa linna kohale Balti mere tinakarva lained või midagi sedamoodi.
Kui keegi Kaliningradis teeninu sillast midagi täpsemalt teab, oleks ise ka huvitatud

[tambovski volk]

Teine legend oli seotud selle lahtise sillaga mis Kaliningradi servas oli. Mina ei saanudki päris täpselt aru, mis jama sellega on ja miks seda ära ei tohi lõhkuda või kokku kukutada. Päris salaboni ajal miskit seletati, et õudsed lood hakkavad toimuma kui seda puutuda ning lõpuks jäävad ilusa linna kohale Balti mere tinakarva lained või midagi sedamoodi.
Kui keegi Kaliningradis teeninu sillast midagi täpsemalt teab, oleks ise ka huvitatud [/quote]

Isa tuttava jutust mäletan, et sild pidi olema nii mineeritud, et kui lõhkuda pidavat kuskil midagi uputama hakkama.
Teine asi mis meelde on jäänud oli ,et keski ohvitser oli kuskil kortermajas elanud ja kelder oli kogu aeg vett täis olnud, aga ükskord oli sinna kanti mingi ekskursioon sattunud ja seal olevat olnud mingi vana, kes seal sõja aeg oli toimetanud, see olla keldris ära käinud ja pärast seda olla kelder kuivaks jäänud.

[ennww]

Minu ajal levis "maa-aluse linna kohta" selline lugu, et Kaliningradis pidid väga suured elektrikaod olema, keegi ei tea mis seal ma all käib või töötab.
Väidetavalt olla kusagil ehitamise käigus satutud keldrilaele, löödi kopaga auk läbi, all aga elektripirn laes põles. Viimased 40 aastat juba... Eks see võib olla tõesem kui lugu maa all elavatest "vassistidest" (Aga hea lugu oli )

Silla kohta oli luga a) et venelased ei osanud seda kokku panna. Keegi olevat teadnud mida teha, aga see oli ära tapetud, enne kui töö laks. variant b) oli see, et sild olla lülitiks hirmsatele laengutele, mis silda liigutades kogu linna vastu taevast lasevad.