Nagu oli tsiviilist tulnud noorsandile šokk esimene päev utšebkas (õppekeskus) nii oli vastutusrikas moment ka saabumine alalisse teenistuskohta.
Utšebka kõige silmatorkavam erinevus väeosast oli ajateenijate vahelise „hierarhia“ ehk Dedovšina puudumine. Meil nimelt komplekteeriti ka seersantide koosseis värsketest seerukooli lõpetanutest, kes olid meist ainult pool aastat vanemad ja polnud ise ka veel päris elu eriti „nuusutanud“
Ja nii siis oligi – kaks kuud „taktikalist“ rassimist seljataga, rivistati meid ühel pärastlõunal üles ja saabusid „ostjad“, ehk siis väeosade esindajad, kes olid tulnud „molodoe popolnenie“ järgi.
Ka see moment oli vastutusrikas kuna nüüd alles selgus kas veedame oma teenistusaja kusagil taigas koos sääsepilvedega kahe traataia vahel – või sahistame tapotškatega mööda parketti linnas.
Määramine toimus selgelt natsionalistliku printsiibi alusel – Tšurkad hüüti välja kõigepealt ja saadeti brigaadi kõige kaugematesse nurgakestesse. Vene ja Ukraina poisid – eriti füüsiliselt võimekamad läksid õppima seerukooli.
(arvan, et jaotusprintsiibi aluseks polnud siiski natsionalism vaid lihtlabaselt keeleoskus - ehk siis väljavaade isikut edaspidi drillida)
Järgmiseks korjati välja kõik C kat juhilubade omanikud – õppima autojuhtide utšebkasse.
Paar venda „komisovali“ ehk siis saadeti koju tagasi kui teenistuseks sobimatud.
Üks mingi tervisehädaga, teine oli nii kisendavalt loll ja ebaadekvaatne, et talle lollipaberid ilmselt ka tehti. (hiljem kuulsime ta zemljakkide käest, et selli õnn ei kestnud kaua ja järgmise „priisiga“ läks tüüp stroibatti.)
Lõppeks jäid alles eesti ja Moskva oblasti mehed.
Nende (ka minu) saatuseks oli teenida „Brigaadis“ ehk siis Brigaadi staabi juures asuvas esindusväeosas Leningradi kesklinnas. (parketil sahistamine)
Kõige viimane sats – kes enam kuhugi ei mahtunud jäi teenima utšebka MTO roodu (majandusrood) ehk siis „sisevägede stroibatti“ labidameesteks ja seatalitajateks)
„Ostmise“ teine voor oli juba väeosas kui roodukomandörid oma roodu „täiendust“ valima tulid. Huvitaval kombel ei olnud eelnevalt paikapandud nimekirja ja kõik see meenutas üliväga orjaturgu…
Kõigepealt korjas oma „saagi“ meie esindusväeosa eliitroodu vägilasekasvu komandör.
Kõik kel kasvu üle 180 cm, spordijärk või muidu hea kehaehitus ja sile näolapp.
(sinna ei tahtnud keegi sattuda - mahvi ja drilli topelt)
Siis jälle majandusrood – elektrikud, kokad, sidemehed…
Kehvem kontingent läks laskemoonaladusid valvama eraldiasuvasse roodu äärelinnas.
(ka selle koha kohta ei räägitud midagi head – ülemus olevat „fizo“ manjakk)
Ja meie ülejäänud siis jaotusime sujuvalt ülejäänud viie roodu vahel.
Saabumine roodu ja veel üks „ostmine“…sedakorda zvoodikate poolt…
Peale „odboid“ algas hierarhia „seadmine“ ja uute duhhide proovilepanek.
Meie ju veel ei osanud eksimatult eristada „molodoid“ „tserpakist“ ja „tšerpakki“ „deduškast“…
Ja ei teadnud veel et kaptjoršik on vähemalt sama „kõva mees“ kui svoodikomandöri asetäitja.
Arglikumatele vendadele tehti „ettepanekuid“ pesta näiteks deduška sokke jms.
Siinkohal peab mainima, et eksisteeris kirjutamata seadus mida duhh pidi vanaisa eest tegema ja mida mitte.
Duhh pidi nurisemata täitma kõiki enda ja deduška teenistusest tulenevaid kohustusi – pesema põrandaid, tegema muidu uborkat, „luudama“ ja kühveldama lund platsil, koorima kartuleid, pesema nõusid jne jne.
Duhh ei pidanud – tegema midagi isiklikult kellegi jaoks. Pesema deduska sokke, õmblema vanaisale podšivkat või tegema üles tema voodit jne.
Kui sa „ne dai bohh“ lasksid end kärkimisest või mõnest tohlakast hirmutada ja nõustusid – olid jobu ja seda vaat, et kuni teenistuse lõpuni.
Jäid endale kindlaks – ja keeldusid, said võib-olla „austusega“ (nüüd juba) nätaka ribide vahele – kuid rohkem ei puutunud sind keegi…
Võeti omaks ühesõnaga…
