Erinevad laod ehk sklaadid ,prapporid seal ja muud seostuvat

[kalleb]

ladusid oli vene kroonus mitmesuguseis

1)prodovolstvennaja ehk toiduaineteladu
2) gorjutso smasotsnaja (GSM) -kütuse ja määrdeainete ladu
3)veshevoi sklad-riiete ja muu sellise jaoks
4)armeiskije sklado- Kaliningradis praktiliselt kesklinnas maa sees punker
5)sklado NZ -puutumatu tagavara-nulevoi zapas
ladude tüüpe oli palju ,kaptorkad oli väiksemad laod kus asju hoiti
igal vähegi endast lugupidaval ohvitseril oli oma isiklik ladu all keldris või pargis kus hoiti kokkukraabitud-varastatud asju

ladudest millegi kättesaamine oli juba omaette kunst

harilikult saadi kaup kätte kusagilt kesklaost

prapporid äritsesid kõiksugu kraamiga ,sõduritele eriti midagi ei jätkunud

[gvardimatros]

olin kah mingi aeg batalershik ehk kaptrjorshik

vastutasin spordiroodu toidu riietuse ja kõige muu eest

kuna kedagi pidevalt kohal polnud siis tuli seda moona
suurtes kogustes maha kanda
jube prassimine käis ja minu jaoks lõppes asi suht kehvasti

kui nüüd tagant järgi targutada siis tegelesin cccp nõrgestamisega

ohvitserid varastasid meeletult, et kaotasid igasugu kontrolli reaalsuse üle
kui mind sportrotast brigaadi tagasi saadeti siis üritati kraesse suur
puudujääk väänata. istrusin eeluurimise all ja puha, kõike seda muidugi
ebaseaduslikult. see milles mind ja minu kaasosalist süüdistati oli niivõrd
suur kogus kaupa, et uuriad hammustasid kohe läbi, et 2 madrust ei suuda
isegi kõige parema tahtmise juures selliseid koguseid kõrvaldada.

minu õnneks saadi mingi aja pärast õiged ohvitserid kätte, kuid mitte need
kes katust tegid. nüüdseks on selgunud, et õiglane kättemaks tuli
mõne aasta pärast kui nad ühiselt autoga kolari panid. keegi sõitis kogematta
nende mersule sisse ja kõik vennikesed läksid looja karja.

[vanahalb]

Ladusid ja praportshikke oli autobatil rohkem kui küll, aga suur hulk neist asus väljaspool väeosa territooriumi. Õue peal olid elementaarlaod - autoosad, igapäevane kütus, toiduladu, pataljoni jagu riidekraami, NZ veoautod ja igasugused väiksemad kaptjorkad. Ei tea kuidas nende suurte aiataguste ladude täpne alluvuskord oli. Paljud seal töötavad prapporid ja ohvitserid olid meie väeosa nimekirjas, aga enamikku neist nägi kord-kaks aastas. Aga kui diviisile midagi vaja, mindi veoautoga. Kohe valati välja või hanguti peale.

Oma territooriumil asuvates ladudes töötas minumeelest ikka enamjaolt südametunnistusega rahvas. Vähemalt ei näinud mina, et keegi oleks tünni enda ees veeretades koju läinud. Muidugi, suurte ladudega võrreldes olid mastaabid hoopis teised ja mida väeosast ikka varastada - paar jalanartse , kast konserve või ämbritäis bensiini. Üle selle võis silma torgata - riiulile jäi tühi koht. Aga kõigil neil prapporitel oli üks omadus: laos oli vajalik vidin täiesti olemas kuid selle kättesaamine oli võimatu missioon. Oli selliseid põhimõttelisi mehi kellele ei mõjunud ei rahanumber ega viinapudel. Lihtsalt asi oli laos ja pidi seal seisma kuni mahakandmiseni moraalse vananemise tõttu.

Üks tuttav vana (dessantnik) jutustas, et neil oli vaja GAZ- 66 kabiini. Kabiin oli sõidetud taastamiskõlbmatuks, aga õppused olid kohe-kohe tulemas Põhimõtteliselt oli see kabiin ka oma pataljoni autoosade laos olemas - ainult mine ja kirjuta välja. Parteikongressi teeside järgi pidigi see niimoodi käima, aga praktika oli hoopis midagi muud. Laohoidja-praportshik istus nagu ristiämblik koopas ja loopis põlevate tõrvikutega igaüht kus nina üle ukse pistis.
Neil lahenes asi niimoodi, et keegi oli näinud 50 kilomeetrit eemal mingi sovhoosi töökoja õuel vajalikku kabiini. Pimedal sügisööl pandi kokku üheksast mehest võitlusgrupp. Valvurivanamees istus oma väheldases putkas kui kustutatud tuledega veoauto töökoja õuele sööstis ja kastist kargas maha kaheksa diversioonidele spetsialiseerunud imevägilast. Neli neist jooksid mehest kõrgemate puukilpidega valvuriputka aknad ja ukse kinni, teised neli kahmasid kabiini ja viskasid selle autokasti. Kuigi operatsioon võttis aega umbes poolteist minutit, märatses valvur putkas nagu põrguline ja jõudis jahipüssist kaks korda lakke tulistada.
Asjaosalise sõnade järgi oli see kordades lihtsam variant kui oma laost midagi kätte saada. Ükskord olid nad umbes samamoodi käinud ehituselt tsementi toomas. Siis ei läinud päris õnneks, kanderaam tsemendiga jäi korralikult kinni katmata ja kihutava autoga põgenedes oli tuul enamuse saagist mööda ilma laiali kandnud.

Selliste koihingega laohoidjate kõrval oli üks meie roodu prappor nagu lill pasameres. Minumeelest ei olnudki roodus talle määrustikujärgset ametikohta, vegeteeris meil pigem roodukomandöri armust. See kutt oli ühe meie pataljoni laopraportshiku täiesti hukkaläinud poeg, kellele miskine fiktiivne koht oli loodud. Vanamees ise oli korralik ja tõsine inimene - umbes selline nagu peaks kommunismiehitaja moraalikoodeksi järgi olema eeskujulik ametnik. Aga poiss, meist ainult natuke vanem, oli nagu šoti meremees. Päris purjus polnud kunagi kuid mingi vine oli kogu aeg üleval. Või oligi ta selline. Igatahes meie teise rühma komandör, "igavene" vanemleitnant, kelle jaoks tähendas palju ohvitseri au ning väärikus, ei lugenud teda üldsegi inimeste hulka kuuluvaks.

Et kombat meid muidusööjate ülalpidamises ei saaks süüdistada oli sellele vennale roodu komsomolisekretäri austav ülesanne usaldatud. Vanus andis ilusti välja ja võib-olla tähendas see ka mingit palgalisa. Komsomolisekretäri tööks, kui raamatust lugeda, oli propageerimine, agiteerimine ja innustamine isikliku eeskujuga. Pluss mõned väiksemad ülesanded. Meie prappor kõike ei jõudnud, pingutas, aga tegi ehk isegi alla poole. Innustas isikliku eeskujuga ja kogus liikmemakse. Liikmemaks oli suurusjärgus 2 kopikat kuus, aga ei mina usu, et see raha BAM-i ehitamise fondi või vennaliku Nikaraagua nälgivatele lastele jõudis. Vaatad küll, et kaks kopikat, see pole midagi. Aga roodus oli pea 15 komnoort... igaühelt kaks kopikat ja pudel õlut on nagu maast leitud.

Lauskriitika pole kunagi õiglane, seepärast märgiks ära, et prapporil oli terav silm ja hea mälu. Rõõmustav taaskohtumine leidis aset siis kui ma pärast poolteist kuud kestvat medsanbatis redutamist jälle üle kaptjorka ukse astusin. Aeg oli küll alles pärastlõunane, aga prappor punetas juba näost nagu tulekuri.
Ma olin haiglasse läinud niimoodi nagu karauulipostilt maha võeti - ühes jalas toatuhvel ja teises saabas. Medsanbati hea südamega kaptjortshik otsis mulle oma varudest ka teise saapa. Oli küll kulunum kui minu oma ja võib-olla üldse kellestki pärast operatsiooni üle jäänud, aga sigalas müttamiseks kohasem kui plätu.

Praportshik nägi selle hetkega ära ja tõusis austuse märgiks laua tagant lausa püsti. "Sa läksid ju ühe saapaga haiglasse.... näe, teine on siin nurgas, ootab ja igatseb su järele. Aga tagasi tulid kahega... seda tuleb... hõk.. ära märkida... ikkagi roodu materiaalse baasi oluline tugevdamine... "
Prappor tõmbas mingist sahtlist zampolitilt saadud blanketid eeskujulike komnoorte ergutamiseks ja kirjutas aukirja sealsamas valmis. Otsis pitsati ka ja õhkas kaua , et seda elustada. Igikuivanud tint lahustus alkoholiaurudes, vana oli vist korraliku söögialuse teinud. Tempel tuli rasvane "Makstud". Ega tal muid pitsateid ei olnud kui see millega komsomolipiletisse liikmemaksu tasumist märgiti.

Eriliseks tegi selle praportsiku ülim heldus kroonu vara laialijagamisel. Talle oleks võinud vabalt ühe paguniga vormi välja anda, teise õla peal oli nagunii kott sinna libistatud armee varaga või paar lubjavilte. Koos meie roodu Kaliningradist pärit kutiga varustasid nad vist kogu oblastit mõõduka tasu eest riidekraamiga. Tasakaalustavaks jõuks roodus oli Kemerovost pärit siberlane kes kõikjalt midagi "leidis" . Tema ohkas üha tihedamalt, et enam ei jõua, nagu puuk vean seljatäite kaupa kraami kaptjorkasse kuid kõik läheb nagu musta auku.
Nende pooleteise kuuga oli kaptjorka tundmatuseni muutunud. Üldiselt oli meil üsna korralik varustustase: riidekangaid, ekipeerimiseks vajalikud täisvarustuses seljakotid, üsna palju vormirõivaid lihtsalt tagavaraks - diviisi ladude lähedus andis tunda. Pärast haiglat haaras minu silm ainult paraadvorme, saapaviksi ja raudkiivreid.

Igasuguste üleliigsete küsimuste vältimiseks saadeti mind kohe pärast medsanbatist tulekut Lugavojesse uudismaalaagrisse. Staabist oli nagunii kirjutajat tellitud ja parem kui üldse silma all ei tolkneks. Hakatakse uurima, et kus olid ja mispärast. Kaptjorka oli prappori hoolitsevates kätes ja tühi nagu kell. Seinalehtede kohta arvas roodukas, et suvine aeg, kes neid ikka loeb. Kui vaja, paneme mõne vana ja unustatu rippuma.

Prappor andis hea tahte märgina kaasavaraks telkmantlisse keeratud sületäie ekspeditsioonivarustust. Oleks rohkemgi andnud, aga ma ei jõudnud suuremat pampu tassida. Midagi teha nende asjadega ei olnud. Mille poolest on kasulik augustikuus sineli kaasas kandmine? Või kas on ikka hea mõte minna viljakoristusele teraskiivriga? Enamik lööktöölisi tuli väikese seljakotiga või üldse kaks kätt taskus - küll riik toidab ja katab.
Mulle tundub, et prappor annetas seoses selle uudismaaretkega kogu oma puudujäägi "rahuliku ülesehitustöö hüvanguks". See mis ma ära viisin oli vaid tilk meres. Laoraamatutes olin ma võib-olla Koljat, kes tonni jagu kokkuseotud kirsasaapaid mängeldes õlale viskab ja steppi kaob.
Aga vahet pole, oleks keegi küsinud, oleksin nagunii öelnud, et pole saanud ja ei ole minu allkirjad.