et nõukogude armee oli maaima suurem ja kõige rahuarmastavam seda teame me kõik
aga mis olid väeosade ülesanded potensiaalse sõja puhul
sellised andmed olid muidugi kirjas ainult salajastel dokumentidel mis peidus sekretnoi tsasti seifides aga eks sealt ka lekib midagi ja juba Kaliningradis väeosas olles oli infot et sõja algades läbib väeosa sõbraliku Poola rahvavabariigi ja suundub Saksamaale kus hakkab tegelema linnade hävitamisega
täpsemalt raketidivisjon suundub Hamburgi lähedale positsioonidele ja teeb selle maatasa
selle aja moskva-minski diviisi üksikus raketidivisjonis olid kasutusel LUNA-M raketimasinad ,divisjonis 3 patareid,igas patareis 3 stardiseadet -kokku 9 raketimasinat
praegu on selle raketidivisjoni järglane raketibrigaad mis asub Luugas Leningradi oblastis ja olen kindel et staabiülema seifis on kinnine ümbrik samas stiilis käsuga aga sihtmärk teha maatasa Tallinn või Riia või mõlemad
brigaadis on raketimasinaid 27 tk ,igas kohe laskmiseks 2 raketti SS-21
Väeosade ülesanded sõja ajal
Väeosade ülesanded sõja ajal
Viimati muutis kalleb, 18 Aug, 2009 21:18, muudetud 2 korda kokku.
Autobatil oli mugav elu, ei pidanud sihtmärkidega pead vaevama. Meie väeosa kuulus 1. (Insterburgi) tankidiviisi juurde ja kus kodanlik hüdra pead tõstab, sinna tankikolonn logistab. Ainuke mure oli siis nobedalt kütusetünnid kohale veeretada ja mürsud rivitult lasta. Igasuguse tõenäosusteooria kohaselt oleks vist pidanud Kaliningradist ühe sööstuga läbi rahvademokraatiamaade Reini jõeni spurtima. Võimalik ka ,et nii optimistlikke prognoose meile ei pandud. Kroonu autod, need suurt üle 500 km ilma tehnoabita sõita ei kannatanud. Igatahes õppuste teemadest mingeid potensiaalseid vaenlasi ei mäleta. Pigem vastupidi. Traditsiooniline väliõppus oli rahuarmastav "evakueerumine tagavararajooni vaenlase rünnaku korral ". Vähemalt tuhat korda läbi mängitud, kõigil pealuu sees ja pole ju mõtet hakata midagi uut leiutama. Läheb kontrollide pilgu all veel midagi nihu ja on seda siis tarvis?
80-ndate teises pooles võis staabipaberite sihtmärk sootuks omapärases kohas olla. Ükskord sattus väeosa korrapidajaks pataljoni ladude ülem, major ja oma olemuselt mitte just kõige ägedam sõjamees. Kõige muu kõrval tundus mulle, et vana lobises hoolega salajas hoitud sihtmärgi-saladuse välja.
Et see vend sattus korrapidajaks umbes kord aastas, tahtis ta kõike määrustiku järgi teha. Kohustuslik Vremja-vaatamine ja õhtune ülevaatus (osmotr) olid sündmused, mida isegi vanemad olijad enam ei mäletanud. Tavaliselt tehti enne magamaminekut üks kiire rivistus ja öörahu. Sel päeval polnud viimane rivistus mitte niisama nimehõikamine. Major tahtis igale punaväelasele silma vaadata ja südametunnistusele koputada. Südametunnistuse äratamine käis õnneks välimissa kujul, individuaalse lähenemise korral oleksime ilmselt hommikuni seisnud.
Major hakkas seletama , mis on meie ürituses peamine. Peamine oli see, et tuleb iga hetk olla valmis lahinguülesande täitmiseks. Korralikule oraatorile on see õhtut täitev teema ja öörahuks rivistatud pataljon hakkas ilmselget rahulolematust ilmutama. Väga lühidalt kokku võttes, 1980-ndal aastal olevat diviisis olnud "Valmisoleks nr 1" Poolas puhkenud revolutsioonilisse situatsiooni sekkumiseks. Aga Poola slahta pole taltunud ning võib-olla just täna öösel tuleb käsk surmaheitlusse tormata.
See kahte lausesse pandud jutt võttis majoril aega vähemalt 15 minutit. Veerand tundi uneajast tundus lausa inimsusevastase kuriteona ja tagumisest reast kostis vaikset vandumist. Siis otsustas korrapidaja-major veel päevnikke manitseda ja rääkida vana legendi, kuidas öösel tulid dušmanid ja torkasid terve väeosa püssivarrastega surnuks.
No see oli küll liig. Jutt rivis läks päris valjuks. Et tulevad muidugi.... aga vaevalt et nad kolmandale korrusele viitsivad ronida... lähevad alla keemikute juurde ja meil poogen. Või hoopis teise kasarmusse katlakütjate korrusele ning siis kirjutavad nad küll oma surmaotsusele alla. . Katlakütjad praevad diversandid nende endi püssivarraste otsas šašlõkiks ja tulevastele põlvedele räägitakse juba uut legendi.
Rivistus lõppeski kuidagi ebasõjaväelaslikult-omavoliliselt ja kõik kobisid urisedes magama.
Öösel kahjurid kasarmusse ei imbunud (sellega pani major siis mööda) ja äratuski tundus tavapärane. Päevnik karjus hakatuseks koridoris, siis käis toad läbi ja pani tuled põlema. Hommik oli nagu hommik ikka, mõni tõmbas teki üle pea, keegi hakkas ägisedes liigutama, mõni võttis varsti jalad alla. Siis taipas keegi kella vaadata ja raisk- kell oli pool viis hommikul. Ei saanudki varem aru, talvine aeg ja väljas nagunii kottpime. Pilt oli üsna selge - väeosa korrapidaja omavolitseb, võib-olla tahab jälle Lech Walesast ja kuritegelikust Solidaarsusest rääkida. Igatahes tuli surnuks ja magama.
Mõne minuti pärast tuli päevnik uuesti, pani tule põlema ja ütles "Äratus, häire" No selge, nii lihtsate nippidega meid juba alt ei tõmba, tuli uuesti kustu ja öörahu. Siis pandi häiresignaali sireen tööle ja uni hakkas selle lärmi peale ära minema. Jäime kuulatama, et koridoris joostakse ja äkki ongi häire. Pikalt mõtiskleda ei saanud, sest toa uksele kargas vägagi tuttava näoga polkovnik diviisi staabist ja hakkas mingit 3x9 kordset vandesõna keerutama. Igatahes enne kui selle moodustise viimane "matj" kõlada sai, oli meie tuba tühi.
Mingeid erikorraldusi ei olnud ja valisime " evakueerumise tagavararajooni " stsenaariumi. Oluline oli kogu väärtuslik kola kasarmust kaasa kahmata ja autod käima peksta. Väärtustatud kaubaks, mida sõja ajal võib tarvis minna, hinnati relvaruumi sisu. Automaatide ja gaasimaskikastidega oli lihtne - igaüks kahmas , palju kanda jõudis. Keerulisem oli hiigelsuure seifiga, kus padruneid hoiti. Aega oli niigi kaotatud, lükkasime ta 8 mehega pikali ja lohistasime mõõda kollast kivipõrandat koridori ukseni. Uksel läksid hetkeks jalad nõrgaks ja välikohtu troika kerkis silme ette. Tõukame seifi trepist all, aga äkki lendab läbi seina otse õue. Ikkagi 600-700 kg. Diviisi polkovnik hingas kähinal juba kuklasse, tegime südame kõvaks ja lükkasime.
Saksaaegse kasarmu müürid pidasid vastu. Tundmatud müürsepad olid vist 120 mm mürsutabamustega arvestanud ja ehk isegi veidi tugevusvaru jätnud. Seif oli pool korrust allpool, aga uus probleem . Teisel korrusel , sihtimissuunas, oli kunagi kinni ehitatud uks. Siin oli stroibati autorite kollektiiv kasutanud tõenäoliselt šlakiplokke, tatti ja tahtejõudu. Mingit füüsilist takistust seifi keemikute kasarmusse lennutamiseks ei paistnud olevat ja tulemuseks oleks siis olnud veel üks häire korras jaluleaetud väeosa. Seifilükkajate hulgas leidus õnneks võitlejaid, kes koroonamängus kõvad käpad olid ja kavala seinapõrkega jäeti uksed puutumata. Keemikud ei saanud vist kunagi teada kui lähedal nad lahinguhäirele sel korral olid.
Edasi oli juba lihtne. Veel paar kasarmut vundamendini raputavat mürtsu, õues jooksis seif mööda kinnitallatud lund nagu kelk ja meie rood oli autopargis esimesena stardivalmis. Kiitust selle eest ei jagatud. Polkovnikul ei läinud kuidagi meelest unerähmaste silmadega kollid, keda tuli alguses sõimuga turgutada. Roodu tehnik andis korraliku pizdulei selle eest, et garaazi uksed lahti tehti. Väravaid oli ilgelt sant uuesti korralikult kinni saada ja ainult tuumasõda võis olla põhjuseks neid puutuda.
Terve ennelõunase aja vedasime nüüd juba tühjaks tõstetud seifi kolmandale korrusele tagasi, kasutades kõiki, nii tänapäevaseid kui muinas-Egiptuse aegseid võtteid. Ülesanne oli umbes samasugune nagu kiviploki püramiidi tippu viimine. Sellega lendas kogu rooduka päevakava kuradile ja rõõmuhõiskeid see enesestmõistetavalt esile ei kutsunud.
Polkovnik andis väeosa korrapidajaks olnud majorile koslepi, sest see ei olevat valmis imperialistlikele salasepitsustele vastu astuma. Saatuse irooniana oli diviisimees täiesti ekspromt tulnud, tekkis lihtsalt huvi kontrollida kuidas lahinguvõimega lood on . Aga mis siis saab kui sel ööl olekski tulnud lahingusse söösta? Häire puhul lülitatakse sireen kohe sisse , mitte ei saadeta päevnikku magajatele midagi kõrva sosistama!! Seda sihti, kuhukanti lahinguisse minna, polkovnik ei öelnud ja läks üldse kuidagi pahuralt, isegi hommikusööki ära ootamata, minema.
80-ndate teises pooles võis staabipaberite sihtmärk sootuks omapärases kohas olla. Ükskord sattus väeosa korrapidajaks pataljoni ladude ülem, major ja oma olemuselt mitte just kõige ägedam sõjamees. Kõige muu kõrval tundus mulle, et vana lobises hoolega salajas hoitud sihtmärgi-saladuse välja.
Et see vend sattus korrapidajaks umbes kord aastas, tahtis ta kõike määrustiku järgi teha. Kohustuslik Vremja-vaatamine ja õhtune ülevaatus (osmotr) olid sündmused, mida isegi vanemad olijad enam ei mäletanud. Tavaliselt tehti enne magamaminekut üks kiire rivistus ja öörahu. Sel päeval polnud viimane rivistus mitte niisama nimehõikamine. Major tahtis igale punaväelasele silma vaadata ja südametunnistusele koputada. Südametunnistuse äratamine käis õnneks välimissa kujul, individuaalse lähenemise korral oleksime ilmselt hommikuni seisnud.
Major hakkas seletama , mis on meie ürituses peamine. Peamine oli see, et tuleb iga hetk olla valmis lahinguülesande täitmiseks. Korralikule oraatorile on see õhtut täitev teema ja öörahuks rivistatud pataljon hakkas ilmselget rahulolematust ilmutama. Väga lühidalt kokku võttes, 1980-ndal aastal olevat diviisis olnud "Valmisoleks nr 1" Poolas puhkenud revolutsioonilisse situatsiooni sekkumiseks. Aga Poola slahta pole taltunud ning võib-olla just täna öösel tuleb käsk surmaheitlusse tormata.
See kahte lausesse pandud jutt võttis majoril aega vähemalt 15 minutit. Veerand tundi uneajast tundus lausa inimsusevastase kuriteona ja tagumisest reast kostis vaikset vandumist. Siis otsustas korrapidaja-major veel päevnikke manitseda ja rääkida vana legendi, kuidas öösel tulid dušmanid ja torkasid terve väeosa püssivarrastega surnuks.
No see oli küll liig. Jutt rivis läks päris valjuks. Et tulevad muidugi.... aga vaevalt et nad kolmandale korrusele viitsivad ronida... lähevad alla keemikute juurde ja meil poogen. Või hoopis teise kasarmusse katlakütjate korrusele ning siis kirjutavad nad küll oma surmaotsusele alla. . Katlakütjad praevad diversandid nende endi püssivarraste otsas šašlõkiks ja tulevastele põlvedele räägitakse juba uut legendi.
Rivistus lõppeski kuidagi ebasõjaväelaslikult-omavoliliselt ja kõik kobisid urisedes magama.
Öösel kahjurid kasarmusse ei imbunud (sellega pani major siis mööda) ja äratuski tundus tavapärane. Päevnik karjus hakatuseks koridoris, siis käis toad läbi ja pani tuled põlema. Hommik oli nagu hommik ikka, mõni tõmbas teki üle pea, keegi hakkas ägisedes liigutama, mõni võttis varsti jalad alla. Siis taipas keegi kella vaadata ja raisk- kell oli pool viis hommikul. Ei saanudki varem aru, talvine aeg ja väljas nagunii kottpime. Pilt oli üsna selge - väeosa korrapidaja omavolitseb, võib-olla tahab jälle Lech Walesast ja kuritegelikust Solidaarsusest rääkida. Igatahes tuli surnuks ja magama.
Mõne minuti pärast tuli päevnik uuesti, pani tule põlema ja ütles "Äratus, häire" No selge, nii lihtsate nippidega meid juba alt ei tõmba, tuli uuesti kustu ja öörahu. Siis pandi häiresignaali sireen tööle ja uni hakkas selle lärmi peale ära minema. Jäime kuulatama, et koridoris joostakse ja äkki ongi häire. Pikalt mõtiskleda ei saanud, sest toa uksele kargas vägagi tuttava näoga polkovnik diviisi staabist ja hakkas mingit 3x9 kordset vandesõna keerutama. Igatahes enne kui selle moodustise viimane "matj" kõlada sai, oli meie tuba tühi.
Mingeid erikorraldusi ei olnud ja valisime " evakueerumise tagavararajooni " stsenaariumi. Oluline oli kogu väärtuslik kola kasarmust kaasa kahmata ja autod käima peksta. Väärtustatud kaubaks, mida sõja ajal võib tarvis minna, hinnati relvaruumi sisu. Automaatide ja gaasimaskikastidega oli lihtne - igaüks kahmas , palju kanda jõudis. Keerulisem oli hiigelsuure seifiga, kus padruneid hoiti. Aega oli niigi kaotatud, lükkasime ta 8 mehega pikali ja lohistasime mõõda kollast kivipõrandat koridori ukseni. Uksel läksid hetkeks jalad nõrgaks ja välikohtu troika kerkis silme ette. Tõukame seifi trepist all, aga äkki lendab läbi seina otse õue. Ikkagi 600-700 kg. Diviisi polkovnik hingas kähinal juba kuklasse, tegime südame kõvaks ja lükkasime.
Saksaaegse kasarmu müürid pidasid vastu. Tundmatud müürsepad olid vist 120 mm mürsutabamustega arvestanud ja ehk isegi veidi tugevusvaru jätnud. Seif oli pool korrust allpool, aga uus probleem . Teisel korrusel , sihtimissuunas, oli kunagi kinni ehitatud uks. Siin oli stroibati autorite kollektiiv kasutanud tõenäoliselt šlakiplokke, tatti ja tahtejõudu. Mingit füüsilist takistust seifi keemikute kasarmusse lennutamiseks ei paistnud olevat ja tulemuseks oleks siis olnud veel üks häire korras jaluleaetud väeosa. Seifilükkajate hulgas leidus õnneks võitlejaid, kes koroonamängus kõvad käpad olid ja kavala seinapõrkega jäeti uksed puutumata. Keemikud ei saanud vist kunagi teada kui lähedal nad lahinguhäirele sel korral olid.
Edasi oli juba lihtne. Veel paar kasarmut vundamendini raputavat mürtsu, õues jooksis seif mööda kinnitallatud lund nagu kelk ja meie rood oli autopargis esimesena stardivalmis. Kiitust selle eest ei jagatud. Polkovnikul ei läinud kuidagi meelest unerähmaste silmadega kollid, keda tuli alguses sõimuga turgutada. Roodu tehnik andis korraliku pizdulei selle eest, et garaazi uksed lahti tehti. Väravaid oli ilgelt sant uuesti korralikult kinni saada ja ainult tuumasõda võis olla põhjuseks neid puutuda.
Terve ennelõunase aja vedasime nüüd juba tühjaks tõstetud seifi kolmandale korrusele tagasi, kasutades kõiki, nii tänapäevaseid kui muinas-Egiptuse aegseid võtteid. Ülesanne oli umbes samasugune nagu kiviploki püramiidi tippu viimine. Sellega lendas kogu rooduka päevakava kuradile ja rõõmuhõiskeid see enesestmõistetavalt esile ei kutsunud.
Polkovnik andis väeosa korrapidajaks olnud majorile koslepi, sest see ei olevat valmis imperialistlikele salasepitsustele vastu astuma. Saatuse irooniana oli diviisimees täiesti ekspromt tulnud, tekkis lihtsalt huvi kontrollida kuidas lahinguvõimega lood on . Aga mis siis saab kui sel ööl olekski tulnud lahingusse söösta? Häire puhul lülitatakse sireen kohe sisse , mitte ei saadeta päevnikku magajatele midagi kõrva sosistama!! Seda sihti, kuhukanti lahinguisse minna, polkovnik ei öelnud ja läks üldse kuidagi pahuralt, isegi hommikusööki ära ootamata, minema.
Olin laeva peal, mis algselt ehitati allveeaevade ujuvbaasiks. Iiiigavesti juraks ükk teine. Rahuajal toimis see õppelaevana, vedasime mööda merd ringi tulevasi ohvitsere. Sõjaajal pidanuks me välja sõitma konfliktikolde lähedale ja vastavalt vajadusele toimima ujuv-staabina või -haiglana.
Aga kui kodanik vanapaha ei pane oma mälestusi kirja raamatuna, on tema näol tegu kahjuriga!
Aga kui kodanik vanapaha ei pane oma mälestusi kirja raamatuna, on tema näol tegu kahjuriga!
Natuke teemasse ka. Meie väeosa kohustuseks oleks olnud nii omade, kui vastaste kaotuste varjamine. Ehk teisisõnu laipade ja muu seesuguse mulla alla panemine. Oli selleks NZ vastav tehnika olemas, mida meile kord aastas näidati, üks või kaks masinat aeti vastavate oskussõnade varal ka käima. Mingi osa tehnikast BAT-M baasil, teised ratastel liikuvad.
Nõus eelkirjutajatega, samuti loodan pikisilmi isand Tuxilt talveunest ärkamist. Või peaksid mõlemad maestrod hoopiski jõud ja nõud ühendama - Hašek kahvatuks!
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
Ma arvan, et isand Tux'i surnust ülesärkamine peab olema vältimatu nagu imperialismi krahh. Hristos voskres! Voistinu voskres!
Siin on teisi häid lugusid ka, laevastikust, mis mulle täiesti tundmatu teemaon või lennuväest.
Aga kõigest sellest koos raamat kirjutada - no ma ei tea. Kirjanike Liidu kriitikute nõrk süda sellist matsu vist vastu ei pea.
Siin on teisi häid lugusid ka, laevastikust, mis mulle täiesti tundmatu teemaon või lennuväest.
Aga kõigest sellest koos raamat kirjutada - no ma ei tea. Kirjanike Liidu kriitikute nõrk süda sellist matsu vist vastu ei pea.
Mis puudutab üldmuljet meie väeosast siis see oleks kõrvaltvaatajale ehk siis võõrale isikule kodulennuväljal tundunud kõige muuna kui sõjaväena, kui mitte arvestada üksikuid isikuid kellel sõjaväelase tunnused ka näha olid. Aga neil oli vähemalt sellise riietuse kohta vabanduseks öelda, et nad olid mingis toimkonnas, kus selline riietus oli ette nähtud. Samuti oli linnakusse raudtee poolt tulles aed ees, milliste väravatel viisnurgad asetsesid ja tekitas ehk mulje, et see võib olla sõjaväeosa. Kui aga sama isik oleks kogemata tulnud linnakusse teisest küljest oleks ta võinud lennuväljani kõndida täiesti vabalt ilma ühegi takistuseta. Pean mainima et Tallinna lennuväljale on ka raskem pääseda kui seda meile oli.
N-Liit osales vist kogu aeg mingis konfliktis. Igatahes oli see osalus Afgaanis hoos neil aastatel kui sõjaväes olin. Sellest tulenevalt võib laias laastus öelda, millega transpordilennuvägi, või siis vähemalt see polk, kus teenisin, sõja ajal tegeles. Käisid nendel komandeeringutel lennukid koos meeskondadega kordamööda ja vahest mitte nii väga kordamööda – oli ka võimalus vabatahtlikult minna. Sellel oli ainus kasutegur varem pensile pääsemine. Ülejäänu osas kasutegur puudus, kui mitte arvestada närvide kivistumisega (kõigil muidugi see ei õnnestunud). Mõnes sihtpunktis olek võis aga paremal juhul pensioni kohe kätte tuua, halvemal juhul pensionipõlve rõõmudest hoopis ilma jätta. Õnneks nii esimest kui teist meie seltskonnas ei juhtunud. See kordamööda käimine oli omakorda ära jagatud diviiside vahel. Samas sinna ei sattunud rohelised meeskonnad, sest asjal ei oleks siis mingit kasutegurit olnud. Kodulennuväljal näiteks treeniti täislastis lennuki maandamist praktiliselt lennuvälja kohal spiraalis laskumisega, ning samasugust spiraalset tõusu 5km kõrgusele, erinevate mootorite väljalülitamisega maandumist. Kõrvalt muide päris vägev vaatepilt, kui IL-76 õhus tema kogu jaoks päris järske pöördeid teeb. Laskurid tegid ka trenni kahurite roostetamise vältimiseks.
Mis siis üldjuhul lastiks olid ja vedada tuli? Inimkooseisu vedu konfliktikoldesse ja teisalt nende äratoomine. Kes tuli ise lennukile, kes mitte see sõltus õnnest ja veel jumal teab millest. Igasuguste relvade, tehnika, laskemoona ja muu kõikvõimalike sõjapidamisvahendite kohalevedu – peaasi et ta lennukisse ära mahtus. Õlid ja määrdeained. Toiduainete, riiete, misiganes olmetarvete, mittemeeldivate tarvete ja posti vedamine.
Eks see laias laastus oligi kõik. Tavaliselt toppisime õhtupoolikul lennuki täis, kontrollisime, tankisime, laadisime raketitõrje kassetid, kahurid kui vaja ja magama.
Hommikul väljalend, sihtpunktis kila-kola maha ja üleliigne kütus lennukist välja kohalolijatele tarbimiseks. Seejärel tagasi toodav peale kui oli ja tagasi. Ning jälle ringiga otsast peale. Selles mõttes oli inimesi viia lihtsam – laadimistööd langesid ära aga kaubaruumis nende juures küll olla ei tahtnud.
Õnneks olid sellisel edasi-tagasi sebimisel teinekord augud sees, kus sai rihma lõdvaks lasta.
Arvatavalt oleks muu sõja ajal meie ülesanded samasugused olnud. Vahe oleks vast olnud ainult osaluses, ehk siis suure konflikti korral oleks vast ikka kogu diviis korraga tegutsenud.
Aga oli ka muidugi täiesti tavaline vennalik abi erinevatele aafrika rahvastele, millega meie polgu lendurid aegajalt tegelema pidid. Selleks puhuks aga monteeriti pardakahurid maha ja riietuti viisakalt tsiviillenduri vormi sest ega siis abi ‘’sõjaline’’ ei olnud. Vot metamorfoos.
N-Liit osales vist kogu aeg mingis konfliktis. Igatahes oli see osalus Afgaanis hoos neil aastatel kui sõjaväes olin. Sellest tulenevalt võib laias laastus öelda, millega transpordilennuvägi, või siis vähemalt see polk, kus teenisin, sõja ajal tegeles. Käisid nendel komandeeringutel lennukid koos meeskondadega kordamööda ja vahest mitte nii väga kordamööda – oli ka võimalus vabatahtlikult minna. Sellel oli ainus kasutegur varem pensile pääsemine. Ülejäänu osas kasutegur puudus, kui mitte arvestada närvide kivistumisega (kõigil muidugi see ei õnnestunud). Mõnes sihtpunktis olek võis aga paremal juhul pensioni kohe kätte tuua, halvemal juhul pensionipõlve rõõmudest hoopis ilma jätta. Õnneks nii esimest kui teist meie seltskonnas ei juhtunud. See kordamööda käimine oli omakorda ära jagatud diviiside vahel. Samas sinna ei sattunud rohelised meeskonnad, sest asjal ei oleks siis mingit kasutegurit olnud. Kodulennuväljal näiteks treeniti täislastis lennuki maandamist praktiliselt lennuvälja kohal spiraalis laskumisega, ning samasugust spiraalset tõusu 5km kõrgusele, erinevate mootorite väljalülitamisega maandumist. Kõrvalt muide päris vägev vaatepilt, kui IL-76 õhus tema kogu jaoks päris järske pöördeid teeb. Laskurid tegid ka trenni kahurite roostetamise vältimiseks.
Mis siis üldjuhul lastiks olid ja vedada tuli? Inimkooseisu vedu konfliktikoldesse ja teisalt nende äratoomine. Kes tuli ise lennukile, kes mitte see sõltus õnnest ja veel jumal teab millest. Igasuguste relvade, tehnika, laskemoona ja muu kõikvõimalike sõjapidamisvahendite kohalevedu – peaasi et ta lennukisse ära mahtus. Õlid ja määrdeained. Toiduainete, riiete, misiganes olmetarvete, mittemeeldivate tarvete ja posti vedamine.
Eks see laias laastus oligi kõik. Tavaliselt toppisime õhtupoolikul lennuki täis, kontrollisime, tankisime, laadisime raketitõrje kassetid, kahurid kui vaja ja magama.
Hommikul väljalend, sihtpunktis kila-kola maha ja üleliigne kütus lennukist välja kohalolijatele tarbimiseks. Seejärel tagasi toodav peale kui oli ja tagasi. Ning jälle ringiga otsast peale. Selles mõttes oli inimesi viia lihtsam – laadimistööd langesid ära aga kaubaruumis nende juures küll olla ei tahtnud.
Õnneks olid sellisel edasi-tagasi sebimisel teinekord augud sees, kus sai rihma lõdvaks lasta.
Arvatavalt oleks muu sõja ajal meie ülesanded samasugused olnud. Vahe oleks vast olnud ainult osaluses, ehk siis suure konflikti korral oleks vast ikka kogu diviis korraga tegutsenud.
Aga oli ka muidugi täiesti tavaline vennalik abi erinevatele aafrika rahvastele, millega meie polgu lendurid aegajalt tegelema pidid. Selleks puhuks aga monteeriti pardakahurid maha ja riietuti viisakalt tsiviillenduri vormi sest ega siis abi ‘’sõjaline’’ ei olnud. Vot metamorfoos.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist