Velskri mälestused 1944. aastast

[Abramis]

"...ülejäänud pataljon, mis polnud õigupoolest enam õige kompaniigi suurune, võttis Jõgevast lõuna pool Pedja jõe ääres positsioonid sisse. Saime umbes poole kilomeetri pikkuse rindejupi. Suuruke see Pedja jõgi on aga ikka parem kui mitte midagi. ...Patül jättis ainult postid jõe äärde ning käratas teised mehed magama. ...

Ühe öö saime Jõgeval peaaegu segamatult magada ja järgmisel päeval...keskpäeva ajal oli suurtükituli meil jälle kaelas ja puhkamisel ning supisöömisel lõpp pääl. Paistis, et venelased olid jõudnud suured torud üle Emajõe järele vedada ja ja tõmbasid Jõgevale ja Pedja kaldale nüüd nihukese tule pääle, et...Pirakatest torudest tead. Suurte torude tuli pole nii tihe kui käkituli vahest on, aga kui jõmakas tuleb, siis on sitt ja sulepuru taga...Varsti tulid jalaväega kah. Võttis hulk aega, enne kui nad üle jõe said, proovisid ja proovisid. Aga siis tulid suurte tankidega-need kõige uuemad pika toruga T-34 ja ühed hiiglapirakad täitsa uued, Josif-Stalini-nimelised. Selle kuradi pääle ei hakka miski, pääle sakslaste kõige suuremate tankitõrjesuurtükkide, ja neid oli kämbudel jõle vähe ja Jõgeval polnud ühtegi... Kämbud ütlevad, et nende uuest imerelvast Panzerfaustist olevat abi, kui julged küllalt ligidale minna. Aga neid ka ei olnud. Proovisid uduheitjatega-see on nihuke sakslaste katjusha versioon, käkkide patarei-, aga sellest polnud mingit tolku. Kämbud läksid paanikasse ja vene tankid tulid lõpuks silda mööda üle Pedja jõe. Muidu on sakslased alati mehed kõike õhku laskma, aga nüüd jätsid silla nagu kutseks alles, et olge lahked... Ja siis tõmbasid jõe meiepoolsele kaldale oma torudest tule pääle, et vene jalaväge takistada. Meie mehed olid ikka veel ees ja said jälle sakslaste tule oma kraesse.

Patül ja vänrik Peters olid 11. kompanii ülema vänrik Vaasiga täitsa ees ja jäid sakslaste tule raskuspunkti. Patül ja Peters pääsesid üle noatera, aga Vaas sai pihta ja suri säälsamas paari minuti jooksul. Üheksanda kompanii ülem vänrik Lembaru sai killu kõhtu ja suri meeste käte vahel, kes teda sidumispunkti kandsid. Ja sanitar Tõnus, kes oli tohtri asetäitja, kui Sulg ära oli, sai surma samast sakslaste mürsust, millest Lembarugi.
Kui Lembaru meeste käte vahel suri, kes teda hambad ristis kandsid, vastane selja taga pääle tulemas, heitsid mehed ta laiba ühte põlevasse majja...Matmiseks polnud aega ja kaasa kanda ei jõudnud...Vänrik Vaasi matsime auku, mis oli telefoniposti jaoks raudtee äärde kaevatud. Tema sai isegi pisikese puuristi..."

Heino Susi, Kojutulek, Tln. 1989, lk. 104-105

[Paxos]

Velskri mälestustes nimetatud kompaniiülem, leitnant Viktor Sildnik elab senini Tallinnas; tähistas 5. mail oma 95 aasta juubelit. Ta on kahjuks Laidoneri Muuseumi Aastaraamatus ning veebis mitmes kohas segi aetud oma samanimelise onupojaga, kes suri juba 1993. Leitnant Sildnik elab koos oma naisega Telliskivi tänaval.