Vene kroonust põgenemine.

[Vandersell]

Tere!

Kas kellelgi on jutustada huvitavaid põgenemislugusid? Üldiselt võib eeldada, et see lõppes vist enamasti fiaskoga. Ja kes Sa põgenikuna ikka olid, kes sind tööle võttis.
Aga samas olevat mõni põgenik mõnes teises nõukariigis rahulikult edasi elanud; mõni neist naases vabariigi ajal kodumaale tagasi.
Ega kinnipüütud põgenikke vist eriti maha ei löödud, Mõnes väeosas võis see dispatiga lõppeda. Dispatist põgenemine võib tunduda huvitavana. No tegelikult on ju vanglatest ka jalga lastud.
Üleminekuajal oli see vast eelnenust lihtsam ja ohutum ning üsna levinud.

[kalleb]

vandersellil on palju mõistust ja taiplikkust ...

[T-62]

Tere!

Kas kellelgi on jutustada huvitavaid põgenemislugusid? Üldiselt võib eeldada, et see lõppes vist enamasti fiaskoga.

Harilikult vahetati mõned magasinid (7.62) vastastikku

[gvardimatros]

rääkisime sõbraga noortele
väljamõeldud lugusid ameericast
2 haholli läksid pöördesse ja hakkasid odessa poole minema
lootuses, et sealt pääsevad laevale mis neid ameericasee viib

pooteist kuud olid vennikesd kadunud
kiievist saadi nad kätte ja toimetati baltiiskisse
mingi aja möödudes olid nad siis tagasi omade keskel
ja meie kohe pinnima, et mida mis ja kuidas, rääkige välja

kust te plekki saite te elada
kus elasite
mida iganes veel

kutid reetsid ühe huvitava sissetuleku allika
asi läheb edasi rõvedaks, ohvitseridel ja inteligentidel mitt edasi lugeda

no oli seal kiievi raudtee jaamas onuke
tahtis meie munnikesi vaadata ja iga kord maksis
kas siis kolmeka või viieka

sissindus õpetuses tuleks ka seda nippi noortele õpetada

[jackpuuk]

Meil oli DDR-is selline juhus, kutt laskis ülejala. 2 päeva otsisime teda mööda metsi (üldiselt absurdihuumor). Vennike oli roninud raudtee jaamas kuhugi vaguni ventilatsiooni ja sõitis seal Brestini välja. Brestis välja ronides ei jaganud aga suunda ära ja kõndis tagasi Poola piirile, seal piirivalvurid ta ära noppisidki, alguses saadeti väeossa tagasi, mis temast edasi sai, seda ei oska öelda.

[alax]

Need põgenemised olid reeglina traagilised just põgenejatele endile. Ega ei olnud nalja, kui relvadega põgeneti. Üleüldine otsimine suure hulga inimestega ja soomukitega. Ega neid ei püütudki elusalt kätte saada, laipadega oli lihtsam, vähem jama pärast. Tegelikud põhjused jäid tahaplaanile. Sai asja psühhiaatria valdkonda keerata.

[alax]

Põgenemise põhjused olid dedovštšina, joomane pea, armuasjad....

[istorik]

Minu ajal (1989 sügis- 1990 kevad) toimus Eleja radistide õppekast (Jelgava taga metsas) vähemalt 2 põgenemist. Üks Tallinna kutt läks jala koju, hiljem saime talt kaardi, oli vist juba otsaga Helsingis. Ja siis põrutasid koju 2 Võrumaa poissi, need toodi tagasi, sest ohved käisid vanemaid ja sugulasi hirmutamas. Üks sai disbatti ja teine mängis hullu- oli ka Riias hullaris aga tõmbas kõiki alt, ka meid, sest tegelt oli supernäitleja ja näitleski end koju- valge pilet!

[LeBon]

Kõige kuulsam põgenemine oli vist nende kahe tüübi põgenemine DDRist.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27675235

[hillart]

Huvitavat tendentsi täheldan siin foorumis. Nimelt püütakse NA-st ehitada üles mingi ilgelt vägivaldne ja imimmõistusele hoomamatu kujund. Eriti just neile, kes sellest relvastatud struktuurist vaid juttude põhjal midagi teavad. Mõelda vaid, kuidas see toimib ja mida endale ette kujutavad need, kes selle skeemiga mitte mingit sidet kunagi pole omanud ja kes sellel ajal isegi mitte veel siia ilma sündinud polnud.
Tegelikult aga arvan ma, et need jutud NA-st on suures osas kantud samalaadsest meelsusest nagu laialt levinud jutud-praalimisesd Eesti Kaitseväest - et kui rõve koht on ikka EKV ja missugune piinamine-vägistamine ning kokkuvõttes ajaraisk see kaitsevägi ning missugune šeff jutustaja ikka ise olnud on. See kes oli "rahvavaenlane" omaaegses NA-s, oleks seda tõenäoliselt olnud ka praeguses Kaitseväes. Ja räägiks ta samu jutte Kaitseväe kohta, mida praegu NA kohta pajatab. Analoogiat leides võiks vist siis ka Kaitseväest põgenemine vägagi õigustatud olla. Ja joostaksegi, muideks. Ning jutud käivad sinna juurde sellised, et anna aga olla. Neid jutte aga vähemalt meie foorumlased suures osas eriti tõsiselt ei võta.
Veel pisut NA-juttudest.
Näiteks, kas on ikka eriti auväärne kiidelda nüüd sellega, kui matslikult keegi teenistuses olles käitus? Pean silmas mittetervitamist, suhtlemist ohvitseride-allohvitseridega jne. Kui palju s...ta oma ülemustele keeras?
Mis see siis nüüd on? Üritab mõni end vabadusvõitleja oreooliga ümbritseda (ikkagi nõukogude kaitsevõime õõnestamine)? Näiteid isegi praeguseks päris tuntud inimestest on ju küllaga, kes vene ajal kriminaalidena kinni istusid ja nüüd endale vabadusvõitlejatena vastu rinda taovad.

Iseenda näitel võin öelda, et - oli jah, üks kangesti sant koht, ja sai seal nähtud nii seda, kui teist, kuid eelkõige sõltus ikka igast inimesest endast kuidas ta seda aega endale kasulikuks oskas teha. Mitte, et kuidas suurejooneliselt mittemidagitegemise ja laiamisega tegeles ning kõigile ja igal pool s..tta keerata.
Tegelikkuses oli vene ajal NA, kui üks osa meessoost inimese elutsüklis. Nagu teatava loodusliku valiku komponent. Selle tegid läbi KÕIK ja, vabandage väga, aga minu silmis on naeruväärsed need, kes sõjaväeteenistusest igasugu võimalike vahenditega kõrvale püüdsid vingerdada. Seda enam praegu. Kuid ka praegu jagub neid sadades ja sadades.
Olen veendunud, et sama skeem peaks toimima ka Eesti Vabariigis, kus kuni teatava vanuseni (uue KTS järgi, kuni 30. eluaastani) läbivad kaitseväeteenistuse või siis vastava asendusteenistuse KÕIK (100%) Eesti Vabariigi kodanikud sõltumata soost, vanusest, seksuaalsest orjentatsioonist j.t. eripärasustest. Pole nagu kuulnud, et meil keegi oleks miskit käranud ja protestinud juba ammu-ammu kehtima hakanud kohustusliku koolihariduse vastu, näiteks. Sama kaitseväeteenistusega.
Teemasse kah.
Polnud siis (ja seda enam praegu) mingit õigustust oma teenistuskoht omavoliliselt maha jätta. Kõigest võib aru saada. Et on sant, et pole harjunud, et tahaks emme juurde, et ei taha miskit teha, et on kõva ja pehmeks ei saa, et peab vastu tahtmist tuba koristama, et peab ise endal tagumikku pühkima, et ühtäkki ei olda enam maailma naba, et ... Kuid mitte miski ei õigusta omavolilist teenistuskohast lahkumist.

Oma kogemustest veel konkreetselt.
Oli ka meil tookord (1975/1976) kuulda, et siit ja sealt väeosast olla keegi plehku pannud. (No pidi ikka loll olema küll - joosta minema Kamtšatkal, kus peale mägede kusagile minna pole.) Mingid tšusmekid, ikka karjana ja ka koos relvadega, reeglina. Saadeti meidki siis siia-sinna paarikaupa patrullidesse-varitsustesse. Oli see tingitud nüüd minu kasinast vanusest ja elukogemusest või senimaani varjusurmas viibinud sõjardisoonest (peidetud lõiguke genoomis), aga - võtsin asja ikka täie tõsidusega. Oleks vaid kätte saanud! Aga ei vedanud mul nendel kordadel.

[dude]

Meil tuli kunagi EKV-sse poiss, vanust oli tal umbes 25 vist ning tema oli enese jutu järgi 90-ndal põgenenud kuskil Moskva lähistelt väeosast peksu ja mõnituste eest. Ta olevat tulnud umbes kuu ajaga siis 1000 km sisuliselt jalgsi Eestisse. Murdis sisse suvilatesse ja hoonetesse mis teele jäid, inimesed andsid süüa ja kuidagi sai hakkama. Ta oli seal teeninud umbes 10 kuud, aga kuna sõjaväepilet jäi väeossa, siis hiljem siin millegiga midagi tõestada polnud, et kaua või kus oli ning siin pidi oma aastakese Eesti eest täie rauaga ära teenima...

[kalleb]

üldiselt on sõjaväepilet vene sõduril alati rinnataskus kui just seda strojevaja tsasti mingite kirjutuste jaoks ära ei korjata

võimalik et viskas selle ise minema et isikut ei saaks tuvastada kui kinni võetakse

ega oligi valida kas põgenikutee või 2 aastat vabatahtlikku-sunniviisilist pioneerilaagrit

[dude]

Vat vene kroonu koha pealt ei tea, kus see pilet oli, aga meil oli küll EKV-s nii, et pilet oli alati staabis ja selle sai sealt siis kätte ainult puhkuseks-linnaloaks ja dembliks...

[vanahalb]

Sõjaväepilet oli CA-s alaliselt vasakus põuetaskus, kohe südame kohal.
Teadlikumad sõjamehed tegid enne kasarmust õueastumist parema käega iseloomuliku liigutuse: Pilotka otse - püksiauk kinni- omavoliliselt rinda riputatud gvardija ja otlitšnikumärgid paigas - sõjaväepilet alles.
Zampolitile see muidugi ei meeldinud.

[Karuke]

Tegelikkuses oli vene ajal NA, kui üks osa meessoost inimese elutsüklis. Nagu teatava loodusliku valiku komponent. Selle tegid läbi KÕIK ja, vabandage väga, aga minu silmis on naeruväärsed need, kes sõjaväeteenistusest igasugu võimalike vahenditega kõrvale püüdsid vingerdada. Seda enam praegu. Kuid ka praegu jagub neid sadades ja sadades.

Nojah. Ega mina ka eriti ei pea sisimas sellistest vendadest kes hooplesid kuidas neil õnnestus mamma tutvuste läbi vene kroonut vältida.
No hea küll, vabadusvõtlus jms oli aegu ühesõnaga...

Aga venda kes täna väidab end eliiti kuuluvat ja leiab, et sõjavägi raiskab tema kallist aega...
No see isend küll mehe nime väärt pole

Mis nüüd teemat puudutab siis põgenemisi oli minu teenistusaja jooksul viis.

23 veebruaril 1987 põgenes naaberroodust reamees Sakalauskas. Põgenedes laskis maha 9 sõjaväelast ja ühe tsiviilisiku
Püüti kinni, istus mitmes vanglas, mis edasi sai ei tea.
Järgmisena läks paar nädalat hiljem jooksu mu pärastine hea teenistuskaaslane. Moskva poiss, armuasjad ei andnud asu. Püüti paari päeva pärast kinni ja teenis samas väeosas edasi kuni demblini.
Veel paari kuu pärast pani ajama üks Eesti poiss autoroodust. Teda otsiti pea nädal aega. Paar prapporit saadeti Tallinna venda peale passima.
Kuidas ta täpselt kätte saadi, ei tea aga tagasi ta toodi.
Vend sai vist nädala kubu ja saadeti kohe sinna teenima kus "sääsed traktori ööga ära söövad". Kombatt oli mõistlik mees ja ei andnud tribunali alla.
Suvel pani otse polügoonilt lõikama üks just kroonu võetud salaaga.
Terve rooduga kammisime ööpäeva metsi küla ja raudteejaamu ümbruskonnas. Vihma kallas kui pangest, teed kõrini sopased, külm Karjala suvi ühesõnaga.
Järgmisel päeval tuli raibe ise välja, redutas teine sealsamas väeosa territooriumil. Deduškad tegid talle arusaadavas keeles selgeks - miks nii ei ole ilus teha.
Ja kõige rohkem hiilgas enne demblit üks staršina pagunitega kindrali autojuht, kes lihtsalt võttis väeosast oma ülemuse musta Volga ja läks Leningradi linna peale jooma. Sõitis Volga puruks ja oli siis ka paar päeva kadunud. (see pole päris põgenemine)
Autoroodu komandör oli selle kuti zemljakk ja vend pääseski vist mingi meelehea eest üksnes reameheks alandamisega demblisse