Vene vägede lahkumine Eestist
Vene vägede lahkumine Eestist
Sooviks saada infot siis selle kohat,kui venelased lõpuks lahkusid 1994 aastal.Kui kellegil on pajatada minig jutuke või pilte oleksin väga tänulik!
VABADUS VÄÄRIB VÕITLUST! Kes endale vabadust ei võitle ei ole vabadust väärt
Enne lahkumist tegid venelased igasuguse militaarkraamiga kõvasti äri. Ma mäletan, kuidas olin koos isaga talvel Anne kanali peal kalal (oli arvatavasti '92-'93 või '93-'94 aasta talv) ja meie juurde tuli vormis (sinelis) sõjaväelane ja pakkus kindaid müüa. Saidki ära ostetud ja on siiamaani kusagil alles. Väga head suured ja soojad labakindad, seest karvase voodriga, nendega sai edaspidi paljudel talvedel kalal käidud, viimaks hakkasid natuke narmendama. Aga muidu väga head kalamehekindad: sai kiiresti nii kätte ajada kui ära võtta. Midagi pakkus too sõdur tookord veel, aga täpselt pole enam meeles. Igatahes jäi mulje, et kui oleks olnud taskust nt. paar sajadollarilist välja tõmmata, oleks mees olnud valmis jooksuga minema ja tooma mida iganes, kasvõi kuulipritsi ntx.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Oma pere tegemistest nii palju, kui mäletana: Žiguli 06 vahetati GAZ 66 vastu. Mingi hetk oli meil ka kahteljeline järelveetav soojak, aga selleks äriks puudus müüjal vist volitus ja mingi hetk hiljem oli see ka kadunud. Küüni alla oli hunnik täispuhutavaid kummimadrats telkmantleid, mille kotti sai kasutada padjana, kasutan isegi. Mingi hetk ilmus koridori suur kott tükisuhkrut mida kahe suupoolega sai näost sise aetud, nii et pärast paha olla. Õnneks sai suhkur mingi hetk otsa. Siiamaani peaks alles olema voodilinasid, millel armee sümboolika. Kast seepi on ka veel meelest. Tõenäoliselt sai kõike, midag pakuti, kui raha oli. Ise olin piisavalt juntsu, et kõike täpsemalt mitte mäletada.
Kui on probleem, tõmba lõuga
Leidsin mõned kunagi kõrvalepandud Saare maakonna ajalehe Meie Maa väljavõtted teemakohastest artiklitest, mis oleks ehk huvitav siinkohal ära tuua:
Meie Maa 6. november 1992 - 3, autor Ants Taasa, ümberkirjutaja poolt on see äratoodud muutmata kujul.
´´Venäläiset vauhdilla pois Saarenmaalta´´
Maaherra Jüri Saar: ´´Lokakuussa pitäsi kaikkien tukikohtien olla virolaisten hallussa``
``Venelased kiirustavad Saaremaalt lahkumisega``
Maavanem Jüri Saar: ``Oktoobrikuus peaksid kõik sõjaväeobjektid olema eestlaste halduses´´.
Selliste pealkirjadega ilmus 29. septembril Soome ajalehes ´´Helsingin Sanomat`` Anna Paljakka artikkel, milles juttu Vene vägede lahkumisest Eestist ja eriti Saaremaalt. Ajakirjanik kirjeldab seda, kuidas Virtsu sadamas tulid Kuivastu poolt praamilt maha Vene sõjaväeautod mitmesuguse sõjaväetehnikaga. Anna Paljakkal oli ka vestlus Saare ´´maahärraga´´. Maavanema suhu pandud sõnad tunduvad küll reaalsusest ees olevat ja pealegi mäletab Jüri Saar ajakirjanikule rääkinud olevat vaid piirivalvekordonite ülevõtmisest oktoobrikuu jooksul, teistest väeosadest konkreetselt juttu ei olnudki. Ilmselt on siin tegemist näpuveaga, milliseid esineb ka välisajakirjanikel. Peamises on Anna Paljakkal õigus - viimastel kuudel on Vene sõjaväeosade liikumine kodumaa poole tunduvalt hoogustunud. Saare maakonna riigikaitse osakonna ülem Mati Talvistu arvas selle kohta, et sõjaväelaste ärasõit enne talve on tingitud ka kütte puudusest nendes väeosades, napib ju vajalikke kroone selle ostmiseks. Külma dushina mõjus aga Boris Jeltsini korraldus 29. oktoobrist, millega peatati Vene vägede väljaviimine Balti riikidest. See otsus võib nii mõnelegi arvestusele kriipsu peale tõmmata.
Mati Talvistu andis inforamtsiooni selle kohat, millised sõjaväeobjektid on novembrikuu alguseks meie poolt üle võetud. Eesti Piirivalveameti Saaremaa Juhtimiskeskuse käes on juba kõik kaheksa Saaremaa piirivalvekordonit. Need on suhteliselt heas seisukorras. Osa neist (näit. Liiküla, Austla, Sääre tehniline vaatluspost) jääb Eesti piirivalve kasutada, osa antakse üle valdadele, Vene piirivalve käes on veel sõjaväelinnak Kuressaares Pihtla teel ja peaaegu tühi staabihoone Tallinna tänaval. Piirivalvurid on lõpetamas kolimist Narva taha Kingissepa (!) linna, kus esialgu ei näi tingimused kuigi roosilised olevat. Ühe vene piirivalve ohvitseri sõnul pakutavat seal elamisvõimalusi ühiselamutes, millel puuduvad isegi uksed ja igasugune sanitaartehnika.
Ent tuleme tagasi Saaremaale. Teine suurem Vene sõjaväeosa maakonnas on õhutõrje raketibrigaad, mille staap asub linnas Aia tänaval. Suurem osa rakette on Saaremaalt juba välja viidud, sõjaväelinnakud Liival, Piiril, Kureveres ja Tagarannal on riigikaitse osakond vastu võtnud. Võrreldes piirivalvekordonitega on need linnakud tunduvalt halvemas ja mahajäetumas seisukorras.
Otsene teave Kallemäel ja Tehumardi objektide kohta riigikaitse osakonnal puudub.
Huvitav on märkida, et oktoobri lõpul sai võõrvägedest täiesti vabaks Sõrve poolsaar. 28. oktoobril võeti viimase objektina ühepoolselt üle Mõntu (sõja)sadam, seal korda pidanud mitshman oli juba kuhugile sõitnud, enne seda andis Vene pool meie käsutusse Läbara raadiotehnilise posti.
Pikemaks ajaks paistab tegutsema jäävat veel Orikülas asuv lokatsioonijaam, millel on küllaltki suur tähtsus Venemaa õhukaitsesüsteemis. Enne tuleva aasta aprillkuud ei lahku vist Saaremaalt ka sõjaväehaigla, nii on rääkinud haigla töötajad. Meditsiini- ja muud personali on seal aga tugevasti koondatud.
Mati Talvistu tundis heameelt selle üle, et sõjaväeobjektide üleandmisel-võtmisel on suudetud hoiduda suurematest konfliktidest.
Meie Maa 6. november 1992 - 3, autor Ants Taasa, ümberkirjutaja poolt on see äratoodud muutmata kujul.
´´Venäläiset vauhdilla pois Saarenmaalta´´
Maaherra Jüri Saar: ´´Lokakuussa pitäsi kaikkien tukikohtien olla virolaisten hallussa``
``Venelased kiirustavad Saaremaalt lahkumisega``
Maavanem Jüri Saar: ``Oktoobrikuus peaksid kõik sõjaväeobjektid olema eestlaste halduses´´.
Selliste pealkirjadega ilmus 29. septembril Soome ajalehes ´´Helsingin Sanomat`` Anna Paljakka artikkel, milles juttu Vene vägede lahkumisest Eestist ja eriti Saaremaalt. Ajakirjanik kirjeldab seda, kuidas Virtsu sadamas tulid Kuivastu poolt praamilt maha Vene sõjaväeautod mitmesuguse sõjaväetehnikaga. Anna Paljakkal oli ka vestlus Saare ´´maahärraga´´. Maavanema suhu pandud sõnad tunduvad küll reaalsusest ees olevat ja pealegi mäletab Jüri Saar ajakirjanikule rääkinud olevat vaid piirivalvekordonite ülevõtmisest oktoobrikuu jooksul, teistest väeosadest konkreetselt juttu ei olnudki. Ilmselt on siin tegemist näpuveaga, milliseid esineb ka välisajakirjanikel. Peamises on Anna Paljakkal õigus - viimastel kuudel on Vene sõjaväeosade liikumine kodumaa poole tunduvalt hoogustunud. Saare maakonna riigikaitse osakonna ülem Mati Talvistu arvas selle kohta, et sõjaväelaste ärasõit enne talve on tingitud ka kütte puudusest nendes väeosades, napib ju vajalikke kroone selle ostmiseks. Külma dushina mõjus aga Boris Jeltsini korraldus 29. oktoobrist, millega peatati Vene vägede väljaviimine Balti riikidest. See otsus võib nii mõnelegi arvestusele kriipsu peale tõmmata.
Mati Talvistu andis inforamtsiooni selle kohat, millised sõjaväeobjektid on novembrikuu alguseks meie poolt üle võetud. Eesti Piirivalveameti Saaremaa Juhtimiskeskuse käes on juba kõik kaheksa Saaremaa piirivalvekordonit. Need on suhteliselt heas seisukorras. Osa neist (näit. Liiküla, Austla, Sääre tehniline vaatluspost) jääb Eesti piirivalve kasutada, osa antakse üle valdadele, Vene piirivalve käes on veel sõjaväelinnak Kuressaares Pihtla teel ja peaaegu tühi staabihoone Tallinna tänaval. Piirivalvurid on lõpetamas kolimist Narva taha Kingissepa (!) linna, kus esialgu ei näi tingimused kuigi roosilised olevat. Ühe vene piirivalve ohvitseri sõnul pakutavat seal elamisvõimalusi ühiselamutes, millel puuduvad isegi uksed ja igasugune sanitaartehnika.
Ent tuleme tagasi Saaremaale. Teine suurem Vene sõjaväeosa maakonnas on õhutõrje raketibrigaad, mille staap asub linnas Aia tänaval. Suurem osa rakette on Saaremaalt juba välja viidud, sõjaväelinnakud Liival, Piiril, Kureveres ja Tagarannal on riigikaitse osakond vastu võtnud. Võrreldes piirivalvekordonitega on need linnakud tunduvalt halvemas ja mahajäetumas seisukorras.
Otsene teave Kallemäel ja Tehumardi objektide kohta riigikaitse osakonnal puudub.
Huvitav on märkida, et oktoobri lõpul sai võõrvägedest täiesti vabaks Sõrve poolsaar. 28. oktoobril võeti viimase objektina ühepoolselt üle Mõntu (sõja)sadam, seal korda pidanud mitshman oli juba kuhugile sõitnud, enne seda andis Vene pool meie käsutusse Läbara raadiotehnilise posti.
Pikemaks ajaks paistab tegutsema jäävat veel Orikülas asuv lokatsioonijaam, millel on küllaltki suur tähtsus Venemaa õhukaitsesüsteemis. Enne tuleva aasta aprillkuud ei lahku vist Saaremaalt ka sõjaväehaigla, nii on rääkinud haigla töötajad. Meditsiini- ja muud personali on seal aga tugevasti koondatud.
Mati Talvistu tundis heameelt selle üle, et sõjaväeobjektide üleandmisel-võtmisel on suudetud hoiduda suurematest konfliktidest.
Veel üks kirjutis, mõni aeg edasi, mis enamalt jaolt pühendub siiski ühele baasile ja selle edaspidisele saatusele, kuid minu arust 16 aastat hiljem ikkagi huvitav lugeda.
Meie Maa 18 - 20 jaanuar 1994. a., autor Harry Õnnis, ümberkirjutaja poolt on see äratoodud muutmata kujul.
´´Ja ometi ma nägin neid``
Hiljuti kirjutati kohalikus ajakirjanduses, et Vene sõjaväelased ja nende perekonnad on Saare maakonnast kõik viimseni lahkunud.
Ometi ei olnud me eriti üllatunud, kui 10. jaanuaril Tehumardi endise raketibaasi ühe ohvitseride elamu juures venekeelset kõnet kuulsime.
Üks kena noorik kantseldas seal kolme väikest last, veel teinegi naisterahvas tuli meie hääle peale majast välja ja kinnitas veidi ehmununa, et nad lahkuvad neil päevil ja ärgu me hakaku neid majast välja tõstma. Selgitasime oma kohaloleku eesmärki ja noorik rahunes. Ligi astus ka üks nooremapoolne vaikiv meesterahvas. Selle erariides mehe kohta saime pärastpoole teada, et ta olevat ohvitser.
Noorikud asusid kohe kurtma, et neile, Vene sõjaväelaste perekondadele, tehtavat Tehumardil hullul kombel liiga. Kuni viimase ajani olnud neid seal viis perekonda ja septembrikuust alates on tulnud elada ilma elektrita. Nende majadest lülitatud vaikselt ja rahumeeli vool välja. Isegi koolis käivatel lastel tulnud õppida Iljitshi lampide ehl petroolitattninade valgusel.
Nüüd on nemad, viimased siiajäänud, oma asju kokku panemas ja paari-kolme päeva pärast lähevad nemadki. Nad palusid, et räägiksime kaitseliitlasest valvemehega elektrivoolu asjus.
´´Ei saa nad midagi, maksta nad ju ei taha,´´ sõnas valvemees, kui olime ta üles otsinud ja naiste kurtmisest rääkinud. Ajasime juttu endistest Vene baasidest Saaremaal ja käisime Tehumardi baasis ringi. Kõik on seal kuidagi sünge, massiivne, aga omajagu ka lääbakil, korratu, lõhutud.
``See siin on vägagi korralik,`` ütles valvemees. ´´Kui te oleksite näinud seda, kuidas Sõrves Tammuna baasis lõhutud oli, ja enamasti igal pool mujal ka, siis teaksite, kuidas need asjad üldiselt käinud on. Muidugi kipuvad ka kohalikud inimesed lõhkuma ja üht-teist endale kasvõi materjaliks ära viima. Nii et kus midagi mõistlikku järel on, seal peab hoolega valvama. `` Tehumardil on endise baasi territooriumil mõndagi, mida kasulikult tarvitada saaks. Eks Kaitseliit otsusta, kuidas kõige sellega toimida.
Mida teha kogu baasiga tervikuna - seda kohalik võim Saaremaal millegipärast otsustada ei saa. Selleks olevat vaja isegi Riigikogu otsuseid. Salme vallal on endise baasiga oma mõtted ja plaanid, seega siis ka pretensioonid ja lootused, mille otstarbekuse ning õiguspärasuse üle peab otsustama seesama Riigikogu.
Vald ei tahaks Tehumardile edaspidi enam sõjandusliku suunaga objekti, sest seal on puhkemajandustsoon, supelrannad ja suvilarajoonid lähedal. Inimesed tahavad oma baasi all olnud maid tagasi. Vald on ära ostnud ohvitseride elamu, mis kogu kompleksis on kõige korralikum ehitis. On olnud mõte rajada sellesse majja vanurite hooldekodu. Vahepeal avaldas keskkonnaministeerium soovi sisustada sinna oma teadusuuringute keskus. See mõte haihtus.
Kaitseministeeriumil on oma plaanid kogu baasikompleksiga: ehitada Tehumardile Kaitseliidu õppe- ja treeningukeskus, õigemini kohandada selleks olemasolev kompleks. Varsti olevat ehitusmehed sinna tööle tulemas. Kaitseministeerium ei olevat aga pikemat aega aktiivsust ilmutanud ega vallale kuuluvat ohvitseride elamut ära osta üritanudki.
Maakonna võimud soovivad sõjalise väljaõppe ja treeningukeskust Tammunale, kuid kaitseliit peab Tammunat Kuressaarest liiga kaugeks. Tehumardil näib Kaitseliit end siiski päris kindlalt tundvat, nende mehed valvavad objekti ja peavad kogu kompleksi suhtes konkreetseid plaane.
Tõsi on ka see, et kui lõplike otsuste tegemine on juba terve aasta veninud ning täit kindlust tegutsemiseks ei ole ikka kellelgi, siis on see liiga pikk aeg. Lõppude-lõpuks on ju meil saarlastelgi Riigikogus oma saadikud, kes peaksid siinsete asjadega kursis olema ja meile tähtsate otsuste vastuvõtmist kiirendama.
Meie Maa 18 - 20 jaanuar 1994. a., autor Harry Õnnis, ümberkirjutaja poolt on see äratoodud muutmata kujul.
´´Ja ometi ma nägin neid``
Hiljuti kirjutati kohalikus ajakirjanduses, et Vene sõjaväelased ja nende perekonnad on Saare maakonnast kõik viimseni lahkunud.
Ometi ei olnud me eriti üllatunud, kui 10. jaanuaril Tehumardi endise raketibaasi ühe ohvitseride elamu juures venekeelset kõnet kuulsime.
Üks kena noorik kantseldas seal kolme väikest last, veel teinegi naisterahvas tuli meie hääle peale majast välja ja kinnitas veidi ehmununa, et nad lahkuvad neil päevil ja ärgu me hakaku neid majast välja tõstma. Selgitasime oma kohaloleku eesmärki ja noorik rahunes. Ligi astus ka üks nooremapoolne vaikiv meesterahvas. Selle erariides mehe kohta saime pärastpoole teada, et ta olevat ohvitser.
Noorikud asusid kohe kurtma, et neile, Vene sõjaväelaste perekondadele, tehtavat Tehumardil hullul kombel liiga. Kuni viimase ajani olnud neid seal viis perekonda ja septembrikuust alates on tulnud elada ilma elektrita. Nende majadest lülitatud vaikselt ja rahumeeli vool välja. Isegi koolis käivatel lastel tulnud õppida Iljitshi lampide ehl petroolitattninade valgusel.
Nüüd on nemad, viimased siiajäänud, oma asju kokku panemas ja paari-kolme päeva pärast lähevad nemadki. Nad palusid, et räägiksime kaitseliitlasest valvemehega elektrivoolu asjus.
´´Ei saa nad midagi, maksta nad ju ei taha,´´ sõnas valvemees, kui olime ta üles otsinud ja naiste kurtmisest rääkinud. Ajasime juttu endistest Vene baasidest Saaremaal ja käisime Tehumardi baasis ringi. Kõik on seal kuidagi sünge, massiivne, aga omajagu ka lääbakil, korratu, lõhutud.
``See siin on vägagi korralik,`` ütles valvemees. ´´Kui te oleksite näinud seda, kuidas Sõrves Tammuna baasis lõhutud oli, ja enamasti igal pool mujal ka, siis teaksite, kuidas need asjad üldiselt käinud on. Muidugi kipuvad ka kohalikud inimesed lõhkuma ja üht-teist endale kasvõi materjaliks ära viima. Nii et kus midagi mõistlikku järel on, seal peab hoolega valvama. `` Tehumardil on endise baasi territooriumil mõndagi, mida kasulikult tarvitada saaks. Eks Kaitseliit otsusta, kuidas kõige sellega toimida.
Mida teha kogu baasiga tervikuna - seda kohalik võim Saaremaal millegipärast otsustada ei saa. Selleks olevat vaja isegi Riigikogu otsuseid. Salme vallal on endise baasiga oma mõtted ja plaanid, seega siis ka pretensioonid ja lootused, mille otstarbekuse ning õiguspärasuse üle peab otsustama seesama Riigikogu.
Vald ei tahaks Tehumardile edaspidi enam sõjandusliku suunaga objekti, sest seal on puhkemajandustsoon, supelrannad ja suvilarajoonid lähedal. Inimesed tahavad oma baasi all olnud maid tagasi. Vald on ära ostnud ohvitseride elamu, mis kogu kompleksis on kõige korralikum ehitis. On olnud mõte rajada sellesse majja vanurite hooldekodu. Vahepeal avaldas keskkonnaministeerium soovi sisustada sinna oma teadusuuringute keskus. See mõte haihtus.
Kaitseministeeriumil on oma plaanid kogu baasikompleksiga: ehitada Tehumardile Kaitseliidu õppe- ja treeningukeskus, õigemini kohandada selleks olemasolev kompleks. Varsti olevat ehitusmehed sinna tööle tulemas. Kaitseministeerium ei olevat aga pikemat aega aktiivsust ilmutanud ega vallale kuuluvat ohvitseride elamut ära osta üritanudki.
Maakonna võimud soovivad sõjalise väljaõppe ja treeningukeskust Tammunale, kuid kaitseliit peab Tammunat Kuressaarest liiga kaugeks. Tehumardil näib Kaitseliit end siiski päris kindlalt tundvat, nende mehed valvavad objekti ja peavad kogu kompleksi suhtes konkreetseid plaane.
Tõsi on ka see, et kui lõplike otsuste tegemine on juba terve aasta veninud ning täit kindlust tegutsemiseks ei ole ikka kellelgi, siis on see liiga pikk aeg. Lõppude-lõpuks on ju meil saarlastelgi Riigikogus oma saadikud, kes peaksid siinsete asjadega kursis olema ja meile tähtsate otsuste vastuvõtmist kiirendama.
Sõitsin erataksot 91/92 aastal ja sai käidud pidevalt Tapa lennuväljal bensiini ostmas vene sõjaväelastelt. Seal pakuti tõesti kõike müüa. Eriti taksojuhtidele. Makarovitest vormiriietuseni. Mingid vennad ostsid maa-õhk rakette. Keegi jäi mäletan ka vahele (ostjaks olid erariides vennad KAPO-st).
Copy-Paste Krimi 1996
Raketimüüja mõisteti kaheks ja pooleks aastaks vangi
URMAS KALDMAA
Pärnu linnakohus mõistis kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust Valeri Voltshekile (43), kes selle aasta 23. jaanuaril üritas Pärnus Endla teatri ees müüa nelja Stinger-tüüpi õhutõrjeraketti Strela-2M.
Kohtualust süüdistati veel tulirelvade, miinide ja laskemoona omandamises, hoidmises ja müümises. Valeri Voltshek end kohtus süüdi ei tunnistanud, eeluurimisel oli ta võtnud süü omaks osaliselt.
Tankitõrjemiinid värvi hoidmiseks
Valeri Voltshek on ühe Pärnus asunud endise Nõukogude armee väeosa ohvitser. Enne kuriteolt tabamist elas ta legaalselt Pärnus, on Valgevene kodanik ja III grupi invaliid.
Ajavahemikul 1992-1993 omandas ta täpselt väljaselgitamata asjaoludel väeosast 4 maa-õhk-raketti Strela-2M, 2 tankitõrjemiini MO-4, kaks tsinkkasti automaadi AK 74 padruneid, samuti vintpüssi ja revolvri Nagaan padruneid. Kauplusest oli ta ostnud signaalraketi laskeseadeldise, mille oli ümber ehitanud tulirelvaks.
Relvi ja laskemoona hoidis Valeri Voltshek oma korteris ja garaazhis. AK 74 padrunid olid kaevatud maasse ja need andis politseile üle süüdimõistetu naine.
Valeri Voltsheki korterit ja garaazhi läbi otsima läinud politseitöötajaid ootas ees tõeline relvaarsenal. Peale juba loetletud relvade ja laskemoona hoidis relvaärimees kodus ka jahirelvastust ja -laskemoona, mille luba oli Valeri Voltshekil küll olemas, kuid selle kehtivusaeg oli möödas.
Valeri Voltsheki enda sõnul leidis ta kogu temalt konfiskeeritud lahingurelvastuse väeosa territooriumilt, AK 74 padruneid ta omaks ei tunnistanud. Tankitõrjemiinide kohta ütles mees, et ei toonud neid koju mitte müümiseks, vaid hoidis neis sinist värvi. Valeri Voltsheki väitel tahtis ta relvi Eesti võimudele üle anda, kuid ei teadnud täpselt, kellele anda ja kuidas seda teha.
Kohtualune arvas, et müüb relvad tshetsheenidele
Ostjana esinenud politseitöötaja ja Valeri Voltshek kohtusid esimest korda Märjamaal. Seal pandi edaspidise äri suhtes plaanid maha.
23. jaanuaril saadi uuesti kokku Endla teatri esisel väljakul. Relvakaupmees võeti kinni pärast seda, kui ta oli saanud ostjana esinenud politseitöötajalt õhutõrjerakettide eest raha. Valeri Voltshek müüs rakette 2000 dollarit tükk, seega oli kogu tehingu suurus 8000 dollarit.
Salaja tehtud lindistuselt selgus, et Valeri Voltshek pidas politseitöötajat Tshetsheeni grupeeringu liikmeks.
Mitteametlikel andmetel maksis üks Strela-2M rakett sel ajal Tshetsheenias 10 000 dollarit.
Vaatamata sellele, et kohtualune ise eitas oma süüd, leidis kohus tema süü tõestatud olevat ja mõistis Valeri Voltshekile 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Raketid antakse üle Eesti kaitsejõududele ja kohtuotsuse kohaselt kuuluvad nad hävitamisele.
Turuväärtust omavad jahirelvad müüakse seaduses ette nähtud korras maha ja sellest saadav tulu läheb kohtukulude katteks.
Ülejäänud relvad ja laskemoon antakse üle politseile, kes need hävitab.
***
Paldiski
http://www.alara.ee/docs/alara_album.pdf
Meeles on video ja pilt lahkuvast vene vägede Ural veokist, mille kastis istusid sõdurid loosungiga "мы вернёмса"
aga ei suuda seda leida.
Üks pilt aastast 1994
[/url]
Copy-Paste Krimi 1996
Raketimüüja mõisteti kaheks ja pooleks aastaks vangi
URMAS KALDMAA
Pärnu linnakohus mõistis kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust Valeri Voltshekile (43), kes selle aasta 23. jaanuaril üritas Pärnus Endla teatri ees müüa nelja Stinger-tüüpi õhutõrjeraketti Strela-2M.
Kohtualust süüdistati veel tulirelvade, miinide ja laskemoona omandamises, hoidmises ja müümises. Valeri Voltshek end kohtus süüdi ei tunnistanud, eeluurimisel oli ta võtnud süü omaks osaliselt.
Tankitõrjemiinid värvi hoidmiseks
Valeri Voltshek on ühe Pärnus asunud endise Nõukogude armee väeosa ohvitser. Enne kuriteolt tabamist elas ta legaalselt Pärnus, on Valgevene kodanik ja III grupi invaliid.
Ajavahemikul 1992-1993 omandas ta täpselt väljaselgitamata asjaoludel väeosast 4 maa-õhk-raketti Strela-2M, 2 tankitõrjemiini MO-4, kaks tsinkkasti automaadi AK 74 padruneid, samuti vintpüssi ja revolvri Nagaan padruneid. Kauplusest oli ta ostnud signaalraketi laskeseadeldise, mille oli ümber ehitanud tulirelvaks.
Relvi ja laskemoona hoidis Valeri Voltshek oma korteris ja garaazhis. AK 74 padrunid olid kaevatud maasse ja need andis politseile üle süüdimõistetu naine.
Valeri Voltsheki korterit ja garaazhi läbi otsima läinud politseitöötajaid ootas ees tõeline relvaarsenal. Peale juba loetletud relvade ja laskemoona hoidis relvaärimees kodus ka jahirelvastust ja -laskemoona, mille luba oli Valeri Voltshekil küll olemas, kuid selle kehtivusaeg oli möödas.
Valeri Voltsheki enda sõnul leidis ta kogu temalt konfiskeeritud lahingurelvastuse väeosa territooriumilt, AK 74 padruneid ta omaks ei tunnistanud. Tankitõrjemiinide kohta ütles mees, et ei toonud neid koju mitte müümiseks, vaid hoidis neis sinist värvi. Valeri Voltsheki väitel tahtis ta relvi Eesti võimudele üle anda, kuid ei teadnud täpselt, kellele anda ja kuidas seda teha.
Kohtualune arvas, et müüb relvad tshetsheenidele
Ostjana esinenud politseitöötaja ja Valeri Voltshek kohtusid esimest korda Märjamaal. Seal pandi edaspidise äri suhtes plaanid maha.
23. jaanuaril saadi uuesti kokku Endla teatri esisel väljakul. Relvakaupmees võeti kinni pärast seda, kui ta oli saanud ostjana esinenud politseitöötajalt õhutõrjerakettide eest raha. Valeri Voltshek müüs rakette 2000 dollarit tükk, seega oli kogu tehingu suurus 8000 dollarit.
Salaja tehtud lindistuselt selgus, et Valeri Voltshek pidas politseitöötajat Tshetsheeni grupeeringu liikmeks.
Mitteametlikel andmetel maksis üks Strela-2M rakett sel ajal Tshetsheenias 10 000 dollarit.
Vaatamata sellele, et kohtualune ise eitas oma süüd, leidis kohus tema süü tõestatud olevat ja mõistis Valeri Voltshekile 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Raketid antakse üle Eesti kaitsejõududele ja kohtuotsuse kohaselt kuuluvad nad hävitamisele.
Turuväärtust omavad jahirelvad müüakse seaduses ette nähtud korras maha ja sellest saadav tulu läheb kohtukulude katteks.
Ülejäänud relvad ja laskemoon antakse üle politseile, kes need hävitab.
***
Paldiski
http://www.alara.ee/docs/alara_album.pdf
Meeles on video ja pilt lahkuvast vene vägede Ural veokist, mille kastis istusid sõdurid loosungiga "мы вернёмса"
aga ei suuda seda leida.
Üks pilt aastast 1994
[/url]Neid silte oli rohkem kuin üks. Kui mälu ei peta, sai sedalaadi teadet lugeda ka ühelt VDV veoki tagaluugilt, mis peale putšikatset siit Pihkva poole veeres.Meeles on video ja pilt lahkuvast vene vägede Ural veokist, mille kastis istusid sõdurid loosungiga "мы вернёмса"
aga ei suuda seda leida.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Üks selline kaunis loosung "Mõ jestšo vernjomsa." on veel praegugi suurelt Jägala linnaku nn. vana kasarmu 1. trepikoja viimasel korrusel seinale kraabitud. Näitasin seda alati noortele, kui need teenistusse tulid. Noh, nii isamaalise kasvatuse mõttes, et liigseid illusioone tõenäolise vastase suhtes ei omaks. 
Arvan, et see "seisnakaunistus" peaks praegugi veel alles olema. Vähemalt oma 6-7 aastat tagasi veel oli. Minge ja vaadake, seni, kuni see veel alles on ja teid seda vaatama lastakse. Kui lastakse muidugi, ja kui keegi loll pole seda seina üle võõbanud. Varsti kistakse need hooned ju maha.
Need kutid seal Jägalas paistsid tegelikult oma äraminekul kangesti tigedad olema olnud, sest kuigi muidu oli üleandmisel näiliselt kõik kenasti korras, siis tegelikkuses olid sama kasarmu peldikud torustik näiteks tsementi täis valatud. Arvata võib, et see tigedus oli lähtunud just rea ja seersantkoosseisu tasemelt, sest ülemuskond paistis üleandmisel tegelikult päris mõistlik olevat.
Arvan, et see "seisnakaunistus" peaks praegugi veel alles olema. Vähemalt oma 6-7 aastat tagasi veel oli. Minge ja vaadake, seni, kuni see veel alles on ja teid seda vaatama lastakse. Kui lastakse muidugi, ja kui keegi loll pole seda seina üle võõbanud. Varsti kistakse need hooned ju maha.
Need kutid seal Jägalas paistsid tegelikult oma äraminekul kangesti tigedad olema olnud, sest kuigi muidu oli üleandmisel näiliselt kõik kenasti korras, siis tegelikkuses olid sama kasarmu peldikud torustik näiteks tsementi täis valatud. Arvata võib, et see tigedus oli lähtunud just rea ja seersantkoosseisu tasemelt, sest ülemuskond paistis üleandmisel tegelikult päris mõistlik olevat.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
Nägin kuidas Prangli saarelt viimane vene sõdamees lahkus. Päris huvitav ajaviide oli. Venkude väike parsa mis pidi tehnika ära viima põrutas kividesse ja ei julgenud enam sadamasse tulla. Saare mehed laadisid siis autud kalapaatidele ja viisid mingi partertasu eest mandrile.
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Olin ise kaitseliitlastega tulevas Viru pataljoni varade ülevõtmisel. Asusime suures kasarmus, mis nüüdseks juba ajalugu. Üks korrus oli puhastatud, et seal elada. Teised korrused ja teine kasarmuhoone olid täiega otseselt täiss...tud ja ka peldikud olid rikutud. Trepidelegi oli oma hädasid tegemas käidud. Venelased kes veel jäänud olid, elasid staabihoones ja valvasid kppd. Saime nendega suhteliselt hästi läbi. Hiljem kui tuli kaitsevägi ( vist olid Kalevi omad) siis läks juba madistamiseks. Päeval kui ivanid lahkuma pidid, siis tassisid nad oma nodi sealt staabist välja, aga keegi neist pani Lenini pildi aknale ja meie sõdurpoistele see teps mitte ei meeldinud. Mis täpselt toimus ei mäleta enam, aga vaatepilt, kus vankad istuvad maas kompsude juures käed kuklal ja meie poisid, relvad suunatud vankade poole ümber nende. Väga vaguraks muutusid. Huvitav oli, et vankade ohvitserid vahele ei seganud. Aga kasarmuid käisid hiljem meil koristamas territooriumilt leitud vasevargad, isegi üks relvahoidla oli meil kartseri eest.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist