Teenistuse lõpetamine

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Teenistuse lõpetamine

Postitus Postitas dude »

Kunagi avasin siin teema ´´Viimane päev´´, aga huvitaks küsimus just natuke täpsemalt, et missugune oli vahetult enne demblisse minekut enim probleeme valmistav seik? Ma ei mõtle seda, kuidas koju saada (eriti just mehed kes Venemaal teenisid) vaid just väeosa siselt - mille üleandmine (allkirja saamine) vms, valmistas peavalu või ettenägematuid ootamatusi kõige rohkem?

Enda kogemusest EKV-s võin öelda vaid üht - absoluutselt probleeme polnud 8), vaevalt, et kõigil libedalt läks... :wall:
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Minu kogemus NA-st on üllatavalt samasugune. Võimalik, et põhjuseks teenimine väeosa staabis ja staabiülema poolt isiklikult vormistada lastud ja peosse pistetud sõjaväepilet. Nagu ühes teemas nimetasin: roodukas jäi igastahes mokk töllakil järele vaatama, kui talle meeldivat teenistuse jätkumist soovisin :D
Kisa tehti palju ja kõvasti, et kui see või teine asi pole tehtud, siis teenite vastavalt, kas lume tulekuni (kevadised demblid) või selle sulamiseni (sügisesed demblid). Tegelikkus oli kusagil paari-kolme nädala piires ja kõik lasti tulema enne vastavaid ilmastiku nähtusi. Ülerahvastatust ei lastud tekkida, täiendus tuli enamasti utšebkadest, seega ei olnud ka mingit väljaõppe aega vaja, kõik ju valmis spetsialistid. Ühe korra oli 1,5 aasta jooksul svood noori.
sturman
Liige
Postitusi: 148
Liitunud: 02 Nov, 2008 21:18
Asukoht: võrumaa,antsla
Kontakt:

Postitus Postitas sturman »

minu teenimisajal oli asi lihtne,kutsuti diviisi staapi ja anti paberid kätte.ei mingeid allkirju,ei üleandmisi.isiklikult minul ei vedanud,kuna olin paha poiss,anti enne demblit 10 päeva kubu.teenisin täpselt kaks aastat ja üks kuu.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

mul läks lõptamine kah suht libedalt ,viimase päeva jooksul tuli natukene ringi sebida et allkirjad kätte saaks ja viimaks õhtul aidaa

sõjaväkke läksin 28.06.1987 (oli ilus pühapäevane hommik )

tagasi tulin 25.05.1989

puhkus oli 18.01.89 kuni 31.01.89 aga tagasi läksin vist alles 05.02.89=

(saatsin telegrammi et haige ja fikseerisin asja sõjakomissariaaris ära)

niiet 2 aastast jäi puudu umbes kuu aega :write: miinus puhkus 19 päeva
olef
Liige
Postitusi: 111
Liitunud: 18 Dets, 2009 19:49
Asukoht: harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas olef »

Vot äi mäleta enam et oleks probleemne olnd. :scratch:
24.04.86 toodi viimasest komandeeringust rootu tagasi...küllap suht segased päevad kuni 30.04 pisteti obhodnoi list(ringkäigu leht?) pihku et 3nda päälelöunaks köik allkirjad saaks-vahepeal ju maipühad.
Köikse tüütum-tülikam oli vist möne tähtsama pataljoniülemuse otsimine,leidmine,kinnipüüdmine.Pastakas oli endal kaasas :wink:
Igatahes allkirjad käes ning pärast pataljoni pidulikku? rivistust -ikkagi esimene partii dmb - saadeti aia taha! :D
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15568
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Postitus Postitas Fucs »

Aasta 1988 kevadel käis suhteliselt kiirelt.

Pidin masina üle andma (kontrolliti komplektsust: Et midagi masinal puudu ei ole, tööriistakomplekt, et käivitub ja liigub)

Demblitöö e. "Dembelskii akord" pidi olema tehtud ja üle antud.

Ringkäigu leht pidi olema vastavate instantside poolt allkirjastatud (igal ühel erinevad kohad, vastavalt sellele, kust ja mis varustust oldi saadud. Minul olid seal ГСМ (горюче-смазочные материалы) ladu ehk bensujaam ja määrdeainete ladu, varuosade ladu, kaptjor ehk roodu laomees, санчасть ehk laatsaret, сб (склад боеприпасов) ehk lahingmoona ladu, спп (склад пищевых продуктов) ehk toiduainete ladu.

Masina üleandmisel oli tavaline, et pargis anti käest-kätte üle, paari olemasolevat täiskomplektset tööriistakomplekti sellele, kellel parajasti oli vaja masin üle anda. Osad tegelased kruvisid maha ja peale ka muid vidinaid, karburaatoritest esituledeni või imesid bensu ühest paagist välja ja valasid teise.

Bensujaama boss kontrollis, et välja antud kütuse kogus vastaks kuludokumentidele (vahel, suuremate jääkide puhul, uuriti ka, kas bensupaagis on see kogus mis peab). Ja ämbri olemasolu (anti igale masinale, et talvel saaks "Baikonurist" (pisike kuumaveekraanidega putka autopargis) sooja vett radikasse tassida.

Varuosade lao boss kontrollis ainult, et kas rehvid on õiged all ja tagavara rattal on rehv peal. Vahel ka mõne laenutatud spetsiifilise mutrivõtme või tööriista tagastamise fakti.

Kaptjor vaatas üle, kas tagastamisele kuuluvad riietuselemendid on tagastatud (ХБ, ПШ, remondiriided kellel oli, kirsasaapad, pilotka kellel oli, jalarätid, topeltpesu kui oli (kas talvine või suvine), tapotškad ehk sandaalid, tennised kellel olid), käterätik, kevadsuvel minejatel sinel, madrats, voodilinad, tekk, padi, taburett ja tumbotška e. kapike. Kahte viimast tegelikult reaalselt ei kontrollitud.

Laatsaret kirjutas niisama alla, et sa pole, juhul kui üldse seal oled viibinud, tagastamata jätnud madratsit, linu, tekki ja patja või karke ja muud sellist tähtsat meditsiinilit inventari.

Lahingumoonaladu kirjutas ka niisama alla (karauul pidi loomulikult olema tagastanud AK ja tääknoa)

Toiduainete ladu kirjutas samuti niisama alla, et sulle pole väljastatud tagastamisele kuuluvaid toiduaineid (suhhoi pajok, konservid jms)

Kõige lõppu kirjutas alla kas roodu vanem või roodu komandör.
Kui sul oli mingeid "võlgnevusi" või tegemata jätmisi (või olid lihtsalt nö "v zalupe") siis roodu vanem või roodu komandör võisid loomulikult venitada sinna alla kirjutamisega.
Tarmo Männard
Liige
Postitusi: 1239
Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
Asukoht: Tallinn, Õismäe
Kontakt:

Postitus Postitas Tarmo Männard »

Minul oli kõik nii lihtne ja igapäevane :(

11Nov 1989, pärast õhtust söötmist sõitis kohale me ülemus ja ütles, et "Mjannard, poidjosh domoi. Vot tebe za sluzhbu tsennõi podarok" ja koukis taskust välja 11 rubla maksva plastmasskorpusega käekella.
Kuna olin unustanud sineli kuhugi küüni heinte alla, ajasin endale selga erariided ja võtsin kotiga kaasa oma PŠ ja ühe Kurvaks kutsutud koera, kelle otsustasin mälestuseks sellest pasaaugust ära päästa.

Kõndisin raudteejaama ja sõitsin esimese elektrirongiga Kaliningradi naabrinaise tuttavate juurde. Järgmisel päeval sain teada, et eelmisel õhtul oli langenud Berliini müür.
Bussisõiduks, mis kestis 13 tundi olin Kurva jaoks varunud mõned suhkrutükid. Neid ta bussis krõbistas. Ja lakkus aknalt niiskust.
Öö sõitu ja olingi kodus.

Probleem tekkis vaid kohalikus komissariaadis, kus nõudsin, et mu sõjaveametiks pandaks kirja "Svinjar" ehk seatalitaja.
See oleks vaid vääristanud punasekaanelist piletit, sest armeesse minnes oli mu tsiviilerialaks märgitud "aknapesija".
Just seesugusel töökohal ma TK "Ekspressis" oma esimesed rublad teenisin.

Nemad siis seletasid, et seesugust ametikohta sõjaväes polegi. Ja Lõpuks pandi mind kirja ikkagi kahuriväelasena.

Kuigi mu kahuriväelase karjäär piirdus sellega, et istusin korra "Hüatsindi" torule, ning Tallinnast pärist Saša Podhodjaštšev keeras mind koos toruga lae alla ja lasi alla tagasi.
Pärast vahetasime kohad. Tema istus torule ja mina kruttisin rattaid.
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Postitus Postitas dude »

Aga mis koerast nimega Kurva sai - kas võtsid ta koju või mis edasi?
Tarmo Männard
Liige
Postitusi: 1239
Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
Asukoht: Tallinn, Õismäe
Kontakt:

Postitus Postitas Tarmo Männard »

Olin sõpradele enne kirjutanud, et kui külla tulete, siis võtke midagi magusat kaasa. Et ma ei tulnud venemaalt üksi.

Kui õigesti mäletan, olid nartsissidega (vaene vene aeg ju ikkagi) bussijaamas vastas pragune raadioteatri juht Virko Annus, rezhissör Andres Puustusmaa, tuntud näitleja-militaar Madis Milling ja teised sõbrad. Kõigil oli silmis halvasti varjatud uudishimu

"Ahjaaa, ma pidin teid ju tutvustama" Tegin kotiluku lahti ja kaks naljakat punnsilma vahtisid sealt välja.
"Kurva, saa tuttavaks, need on minu sõbrad. Sõbrad, palun tutvuge mu sõbrannaga, see on Kurva"
Kõik olid õnnelikud. Sest et tegemist oli toreda koeraga. Sest et ma peale kahte aastat tagasi koju jõudsin. Ja eks natuke ka seepärast, et Kurva polnudki Ljublino külatüdruk.

Ema läks järgmsel päeval kooli ja seletas õpetajatele, et poiss on armeest tagasi. Ja tõi koera kah. "Kurva" nimeks.
Loomulikult leidus kohe keegi "hea inimene" (oi, ma ei salli seesuguseid) kes pärast pärast pisukest mõttepausi ütles, et "Aga kallid kolleegid! minu meelest tähendab "kurva" leedu keeles "litsi"

Ema tuli murest murtuna koju. "Tarmo, kas sa seda teadsid, et...."
Muidugi teadsin.
Seletasingi, kuidas kutsa oma nime sai:

Ühel päeval tuli eikusagilt meie juurde koer. Pigem pisike, kui suur. Pikkadel naljakatel keppjalgadel. Suurte punnissilmadega. Eest oli karv lokkis, tagant sile. Tuli ja otsis endale sõnnikuhunnikust süüa. Viskasime talle leivatüki. Sõi ära. Viskasime talle pühadust rüvetades ühe minu ema saadetud täidisega karamellkommi. Seesuguse ümmarguse. Kommid olid meil nõutud kaup ja neid sõime vaid ise.

Koer neelas selle tervelt alla. Viskasime teise veel. Ka see kadus närimata "klõmpsti" koera kurku. Viskasime kolmanda- sama lugu!
No kurat! Meid tabas hasart. Olen praegu valmis vanduma kõige nimel, mis püha, et koer sõi tervelt ära 11 täidisega karamelli! Ta kõht oli silmnähtavalt punnis.
Vaarus ivakese aja pärast seina äärde ja oksendas kuulipildujana kõhust valgeid kerasid. Siis tabas nad enne neelamist ikka katki närida. Ja kommid kadusid taas sinna, kus nende koht.
Sügasime teda veel pisut kõhu alt ja sõprus oligi sobitatud.
Jäi vaid nimepanek.

No kuidas nimetada kedagi, kes on valmis iseennast ja oma vabadust maha müüma kõhutäie ja sügamise eest?
Loomulikult Lits! Kurva!

Vahel ajas sigu taga. Vahel kakles teistega. Aga oli ikka sülekoer. Aegajalt, kui meil kindralid külas käisid vaatamaks "kak svini jebutsja" hõõrus iseendaga nende saapaid läikima.

Sead jalutasid suvel suures aedikus ja mina siis valvasin neid.
Magasin suures heinasaadus. Välja läksin 5 apr ja kui 15 okt poleks teised joomisega vahele jäänud, oleks maganud ilmselt kuni kojutulekuni.
Magasin, teades, et vaevalt elus seesugust asja rohkem ette tuleb. Ega olegi tulnud. Pisut üle poole aasta. Ilma seinteta ehitis, peavarjuks vaid tõrvapapiga ülelöödud laudkatus.
Magasime Kurvaga kõrvuti ja ta toppis mulle öösiti oma poolehoiu näitamiseks keelt kõrva kuulmekäiku. Ta oli väike koer, tal oli kitsas keel...ja...raisk, ta tundis kõrva seestpooltlakkumisetehnikat!
No täielik Kurva!

Mu ema see lugu muidugi ei lohutanud.
Ta otsustas võidelda! Ta nimetas "Kurva" ümber "Tipaks".

Ainult et Kurval polnud sellest ju aimugi, et ta enam Kurva pole!
Kui ema teda välja pissitama läks, jooksis ta mõnuga minema. Ja haledatele hüüetele "TIPA-TIPA" ei osanud ta loomulikult maadki kraapida. Rääkimata tagasitulemisest!
Loomulikult tuli mind appi kutsuda.
Ja mina möirgasin juba mõnuga Õismäe majade vahel "KURVA!! KURVA, SJUDA!"
Umbes pool aastakest elas ta meil korteris. aga ta oli ikkagi maakoer. Korter jäi talle lihtsalt kitsaks.

Viisime ta Alutagusele Sirtsi külasse. Ühe tuttava taadi juurde. Seal meeldis penile eriti istuda pliidi ees kännu peal ja püüda kärbseid. Kui kätte sai, siis näris suus peeneks ja sülitas kesta mõne aja pärast sihvkakoorena pliidiukse ette.

Mõni aeg hiljem kuulsime kurba uudist, et ilmselt rebased!


Võibolla olidki rebased.
Aga teades, et Kurvale meeldis käia rehealuses taadi kuvava vilja sisse sitale, võib arvata, et sellel "rebasel" oli abiks kirves või kartulikott ja lähedalasuv oja.
incognitus
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 23 Okt, 2009 17:17
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Päris probleemivaba tuek

Postitus Postitas incognitus »

Mul polnud mingit muret. Tegin just ühe kapteni korterit pisut elamiskõlbulikumaks. Sain sellega ordnungisse. Vana võttis töö vastu ja järgmisel hommikul hõigatigi hommikusel rivistusel välja, et minu aeg koju minna on kätte jõudnud. Allkirjade kogumine läks suht sujuvalt ja pealelõunal oligi minek.
Närakas
Liige
Postitusi: 280
Liitunud: 15 Aug, 2007 10:19
Asukoht: planeet maa I-Virumaa kandis
Kontakt:

Postitus Postitas Närakas »

väga lihtne lõpp oli sellel ilusal elul - olin väeosas esimene, kellest lahti taheti saada, mistõttu väeosa komandör kutsus läbi selektori erinevate teenistuste juhid oma kabinetti ja palus allkirjastada ringäigu leht - sellest pääsesin siis nii. Õhtul viis väeosa komandör oma isikliku autoga mind lennuväljale ja pani lennukile. Ilmselt käitus sedasi seetõttu, et mul oli nahaalsust öelda talle, et ma ei ole kahte aastat veel kodumaale andnud ja ei ole seega oma kohustust kodumaa ees täiel määral täitnud :D :D :D Selle pale oli tükk aega röökimist ja roppe sõnu teemal, et saadan su kurat 31 detsember kell 23 59 alles väravast välja :D :D :D Vaene mees ei olnud koos teenitud aja jooksul veel selgeks saanud, et selline asi pani mind lausa lämbumiseni naerma ja läbi selle mega naeru küsisin ma alljärgneva " Hr polkovnik ma väga vabandan oma kontrollimatu naeru eest, aga lubage küsida, kas mulle on kindlustatud täisväärtuslik elu teenistuse lõpuni ja pidulik õhtusöök uue aasta saabumise puhul tasuta ????" Seepeale olin ma koheselt fašist, hitleri käsilane, rahva vereimeja jne.
Teenisin siis 10.detsember 1985.a. kuni 30. oktoober 1987.a. miinus 24 päeva puhkust teeb kokku, et kahest aastast teenisin vähem 64 päeva ja kui arvestada, et vande andsin ma alles 12 jaanuar 1986 siis tuleb veel 33 päeva lisaks.
Minu ärasaatmisega oli nii kiire, et mulle võeti lennukipilet Vilnjusesse, kuna Tallina suunas vabu kohti ei olnud ja rongiga ma keeldusin loksumast.
Alati võib ju hullemaks minna....
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist