Noh siis üks lugu pisut värskem kui siin varemräägitud dosaafid-dessantuurad.
Eellugu pikemalt ei jahu, et miks oli vaja ühel normaalse peakujuga mehepojal hüpata. Vaid niipalju, et kursuse teooriaosa kuulanud seitsmest mehest jõudis lõpuks lennukisse kolm.
Lennukisse jõudmine ise käis nii, et pärast teooriaosa läbimist istusime tükk aega nagu kurvad pingviinid - kord polnud lennukit, siis jälle ilm niru ja päris mitu-mitu nädalat vist koguni.
Kuni siis ühel tööpäeva pärastlõunal tuli teade, et kõik on olemas, ainult meie veel puudu, siis korjasimegi endid linna pealt kokku ja andsime hirmsa hooga Nurmsi poole minna. Lennuvälja leidsime üles, nii kui autost välja saime karjuti meile, et me kohe endale varjud selga ajaks, lennuk kohe-kohe läheb.
Noh, pusserdasime siis rihmad parajaks, paunad selga, kontrolliti meid üle ja aeti lennukisse. AN-2 tõstis rattad maast lahti. See oli mul esimene kord elus lennukiga sõita. Ja maandumist selle lennu piletihind ei sisaldanud. Kuni miski mitmeteistkümnenda hüppeni jäigi mul seis selliseks, et olen lennukiga lennanud küll, aga vaat maandunud alati lennukist eraldi. Hiljem esimest korda lihtsalt kaasa lennata ilma varjuta oli ka kusjuures üsna kõhe
Niisiis korjasime kõrgust, istusin suht sabas, jälgisin pingsalt altimeetrit - 400 peal kargasid kaks kogenumat tüüpi varustusega välja. Sai vähemalt seda "uksele-valmis?-mine!" protseduuri pealt kaeda enne kui ise selles osaleda.
Keris siis seier 600 peale, enne juba anti käsklus valmis panna - sättisin siis kaitseprillid ette (et tuul tavaprille eest ära ei viiks, muidu ei ole vaja) ja rõnga küljes oleva kummi ümber randme, et avamisel rõngas ära ei kaoks.
Uks tehti lahti, instruktor vahtis natuke aega välja siis tulid järgmised käsud:"püsti, uksele!"
Tegin siis need paar sammu, panin vasaku jala lävele pool pöida õue ja toetasin tasakaalu hoidmiseks vastu uksepiita. Ootasime. Lendur andis signaali. See kuradima prääksatus on ikka eriliselt lõikav.
Instruktor:"Valmis?"
Noogutan
"Mine!"
Ja nii ma siis välja sajatasin. Sekundite lugemise (kukun-üks, kukun-kaks) asemel mõtlesin pigem midagi stiilis "ohperse, ohperse, ohperse" ja rebisin sanga, et saaks juba teada, kas jään veel seekord ellu. Kuppel tekkis pea kohale ja ühtäkki oli elu ilus. Ümmargusega triivides on kõik nii vaikne. Lennuk on juba kaugel, maapealsed hääled ei kosta, tuul ei vihise kuna liigud ise tuulega kaasa, ainult omaenese pulss taob kõrvades.
Tasapisi tulid siis kohustuslikud punktid ka meelde - vaatasin üles - kuplis auke polnud. Vaatasin ringi - kedagi lähedal polnud,. Vaatasin alla - raisk, vist liigun selg ees - sikutasin juhttroppi ja tegin väärika aeglusega pool pööret ümber oma telje. Maa ei olnud veel ka palju lähemale jõudnud, lihtsalt istu rakmetes ja naudi elu. Kuni lõpuks hakkas maapind kiiremini lähenema, juba oli võimalik üksikuid kõrsi eraldada, surusin jalad kokku ja olingi nätaki maas, täpselt nii nagu koolitusel nõutut. Keset kaerapõldu.
Lappasin siis tropid ja kupli kokku, ise vahtisin taevasse, lollakas irve näol - sealt ma just tulin
Juba oli auto põlluservas. Õhtu kiskus hämaraks, aga taheti teha veel üks tõus, sestap tuldi rahvale järgi, et uuesti täis lennukiga saaks üles minna.
Vanale escorti rimakale oli ehitatud lihtne ja tõhus katuseraam - prussid poltidega läbi katuse. Ka seest olid istmed välja võetud, et rohkem ruumi oleks. Igatahes mahtus 8 inimest ja varjud lahedasti peale ja kimasime tagasi algusesse.
Nii kui autost maha saime, aeti meile hirmsa kisa ja vandumise saatel uued varjud selga ja taas lennukisse. Oli ka tõesti juba hämar. Kuna me läksime tõesti nii vahetult pärast esimest hüpet kohe uuesti, siis ei olnud ka hirmu jõudnud tekkida. (Eelpoolküsitud küsimusele vastan erandlikult - kolmas.)
Üles minnes oli lennukis vastikult palav. Higi jooksis üle näo. Instruktor märkas ja küsis, et kas on miskit viga. Kui ma teatasin, et lihtsalt liiga palav, et muud, tehti vastutulelikult AN-i uks lahti, et õhku sisse lasta. Konditsioneer nazõvaajetsa.
Seekord olin esimene hüppaja. Kõik läks täpselt samamoodi nagu esimesel korral. Isegi maandumiskoht oli sealsamas kaeras ja enne mahaprantsatamist jõudsin isegi eelmisi püherdamise asemeid näha.Alla jõudes oli juba päris videvik. Nüüd oli juba aega. Lappasin rahulikult kupli kokku ning escort oli ka vastutulelikult taas põlluserva tulnud.
Nonii, praegu rohkem ei viitsi, ehk mõni teine homme veel mõnest ägedamast hüppest meenutan. Need olid siis esimesed. Tagantjärele võttes täiesti tavalised hüpped, aga noh siis oli ikka suu kõrvuni ja sõpradega tagusime üksteisele sinised plekid õlgadele - ära tegime!