www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Mär, 2017 3:22

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 133 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2010 0:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
karrvik kirjutas:
Ilma ühegi kõhkluseta.....hüpe nr 2!!! Need vennad kes enne esimest magasid kui kotid, mina k.a, samad mehed enne teist....ütleme nii et unetusele võis liituda kerge keha tagaosa rike...

Kamraadid, miks te oma mälestamisi välja ei lao? Pole ju suletud ega isiklik teema. Kardate, et keegi irvitab omaette, kuna hirmu tundsite?
Ainult idioodid ei karda!!!
Laske tulla oma esimeste hüpete kogemusi-tundmusi, või tahate öelda, et te ei tundnud midagi ja kõik hüpped olid rutiinsed? Lubage sügavalt kahelda!

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Nov, 2010 13:15 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 04 Dets, 2005 20:30
Postitusi: 418
Asukoht: France
jackpuuk kirjutas:
Laske tulla oma esimeste hüpete kogemusi-tundmusi, või tahate öelda, et te ei tundnud midagi ja kõik hüpped olid rutiinsed? Lubage sügavalt kahelda!


Ja vanade armeepildikeste näitamine ei teeks paha. Skännerisse ning siis veebi - lihtne.
Teema ilma piltideta on nagu pulm ilma viinata.

_________________
Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Nov, 2010 0:50 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
Noh siis üks lugu pisut värskem kui siin varemräägitud dosaafid-dessantuurad.

Eellugu pikemalt ei jahu, et miks oli vaja ühel normaalse peakujuga mehepojal hüpata. Vaid niipalju, et kursuse teooriaosa kuulanud seitsmest mehest jõudis lõpuks lennukisse kolm.

Lennukisse jõudmine ise käis nii, et pärast teooriaosa läbimist istusime tükk aega nagu kurvad pingviinid - kord polnud lennukit, siis jälle ilm niru ja päris mitu-mitu nädalat vist koguni.

Kuni siis ühel tööpäeva pärastlõunal tuli teade, et kõik on olemas, ainult meie veel puudu, siis korjasimegi endid linna pealt kokku ja andsime hirmsa hooga Nurmsi poole minna. Lennuvälja leidsime üles, nii kui autost välja saime karjuti meile, et me kohe endale varjud selga ajaks, lennuk kohe-kohe läheb.
Noh, pusserdasime siis rihmad parajaks, paunad selga, kontrolliti meid üle ja aeti lennukisse. AN-2 tõstis rattad maast lahti. See oli mul esimene kord elus lennukiga sõita. Ja maandumist selle lennu piletihind ei sisaldanud. Kuni miski mitmeteistkümnenda hüppeni jäigi mul seis selliseks, et olen lennukiga lennanud küll, aga vaat maandunud alati lennukist eraldi. Hiljem esimest korda lihtsalt kaasa lennata ilma varjuta oli ka kusjuures üsna kõhe :D

Niisiis korjasime kõrgust, istusin suht sabas, jälgisin pingsalt altimeetrit - 400 peal kargasid kaks kogenumat tüüpi varustusega välja. Sai vähemalt seda "uksele-valmis?-mine!" protseduuri pealt kaeda enne kui ise selles osaleda.
Keris siis seier 600 peale, enne juba anti käsklus valmis panna - sättisin siis kaitseprillid ette (et tuul tavaprille eest ära ei viiks, muidu ei ole vaja) ja rõnga küljes oleva kummi ümber randme, et avamisel rõngas ära ei kaoks.
Uks tehti lahti, instruktor vahtis natuke aega välja siis tulid järgmised käsud:"püsti, uksele!"
Tegin siis need paar sammu, panin vasaku jala lävele pool pöida õue ja toetasin tasakaalu hoidmiseks vastu uksepiita. Ootasime. Lendur andis signaali. See kuradima prääksatus on ikka eriliselt lõikav.
Instruktor:"Valmis?"
Noogutan
"Mine!"
Ja nii ma siis välja sajatasin. Sekundite lugemise (kukun-üks, kukun-kaks) asemel mõtlesin pigem midagi stiilis "ohperse, ohperse, ohperse" ja rebisin sanga, et saaks juba teada, kas jään veel seekord ellu. Kuppel tekkis pea kohale ja ühtäkki oli elu ilus. Ümmargusega triivides on kõik nii vaikne. Lennuk on juba kaugel, maapealsed hääled ei kosta, tuul ei vihise kuna liigud ise tuulega kaasa, ainult omaenese pulss taob kõrvades.
Tasapisi tulid siis kohustuslikud punktid ka meelde - vaatasin üles - kuplis auke polnud. Vaatasin ringi - kedagi lähedal polnud,. Vaatasin alla - raisk, vist liigun selg ees - sikutasin juhttroppi ja tegin väärika aeglusega pool pööret ümber oma telje. Maa ei olnud veel ka palju lähemale jõudnud, lihtsalt istu rakmetes ja naudi elu. Kuni lõpuks hakkas maapind kiiremini lähenema, juba oli võimalik üksikuid kõrsi eraldada, surusin jalad kokku ja olingi nätaki maas, täpselt nii nagu koolitusel nõutut. Keset kaerapõldu.
Lappasin siis tropid ja kupli kokku, ise vahtisin taevasse, lollakas irve näol - sealt ma just tulin :D
Juba oli auto põlluservas. Õhtu kiskus hämaraks, aga taheti teha veel üks tõus, sestap tuldi rahvale järgi, et uuesti täis lennukiga saaks üles minna.
Vanale escorti rimakale oli ehitatud lihtne ja tõhus katuseraam - prussid poltidega läbi katuse. Ka seest olid istmed välja võetud, et rohkem ruumi oleks. Igatahes mahtus 8 inimest ja varjud lahedasti peale ja kimasime tagasi algusesse.
Nii kui autost maha saime, aeti meile hirmsa kisa ja vandumise saatel uued varjud selga ja taas lennukisse. Oli ka tõesti juba hämar. Kuna me läksime tõesti nii vahetult pärast esimest hüpet kohe uuesti, siis ei olnud ka hirmu jõudnud tekkida. (Eelpoolküsitud küsimusele vastan erandlikult - kolmas.)
Üles minnes oli lennukis vastikult palav. Higi jooksis üle näo. Instruktor märkas ja küsis, et kas on miskit viga. Kui ma teatasin, et lihtsalt liiga palav, et muud, tehti vastutulelikult AN-i uks lahti, et õhku sisse lasta. Konditsioneer nazõvaajetsa.
Seekord olin esimene hüppaja. Kõik läks täpselt samamoodi nagu esimesel korral. Isegi maandumiskoht oli sealsamas kaeras ja enne mahaprantsatamist jõudsin isegi eelmisi püherdamise asemeid näha.Alla jõudes oli juba päris videvik. Nüüd oli juba aega. Lappasin rahulikult kupli kokku ning escort oli ka vastutulelikult taas põlluserva tulnud.

Nonii, praegu rohkem ei viitsi, ehk mõni teine homme veel mõnest ägedamast hüppest meenutan. Need olid siis esimesed. Tagantjärele võttes täiesti tavalised hüpped, aga noh siis oli ikka suu kõrvuni ja sõpradega tagusime üksteisele sinised plekid õlgadele - ära tegime!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Nov, 2010 18:10 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Jah kamraad Telc, midagi sellist see ongi, selle vahega et meie tegime esimese hüppe hommikul üheteist paiku, teine aga oli peale lõuna, sest ise pakkisime ja tattninasid kontrolliti korralikult (isepakkimine ju). Seega teine oli ikka kõikse koledam :D. Vahepeal saime jälgida, kuidas "madratsimehed" hüppavad. Ehkki enda teadmised olid ju pmst. ainult teoreetilised (1 hüpe ja 10 päeva teooriat), siiski tekitas madratsi juhitavus kadedust :mrgreen:.
Aga jätka, vähemalt mulle on huvitav lugemine!

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Nov, 2010 18:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Tuli veel üks hüpe meelde, seegi kord kaunis ebameeldiv :twisted: .
Olid GSVG (Gruppa sovetskih voisk v Germanii) ülesed õppused. Aeti "korovad" jälle kohale, aga seekord loksusime koperdajas midagi kahe tunni ligi. Suutsin tukkuma jääda, äratus oli rõve :twisted:. Oli õppuste neljas päev vist ja sellises ilmas nagu eilne ja tänane on olnud, eriti magada ei saa. Kui üles röögiti, siis võttis ikka õnnest lämbuma (ju ma midagi ilusat unes nägin), üles ja kohe hüppama, mõnus :D.

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Nov, 2010 18:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
jackpuuk kirjutas:
meie tegime esimese hüppe hommikul üheteist paiku, teine aga oli peale lõuna, sest ise pakkisime ja tattninasid kontrolliti korralikult (isepakkimine ju). !


Noh meil oli lihtsalt ses suhtes erandlik olukord, et taheti tingimata enne pimeda tulekut kaks tõusu teha. Ja siis käidigi autoga järel ning järgmine pakitud vari. Tavaliselt ikka tallatakso ja isepakkimine.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Mär, 2011 13:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
Jaagupuugi rõõmuks siis veel mõni lugu.

Demo.

Oli tarvis välja näidata, et meie maal ka kurjad kõrilõikajad olemas on, kes lennukist vaindlasele krae vahele oskavad pudeneda. Eesmärk oli rahvale näidata nimelt tosina mehe hüpet, järgnevat maapealset tegevust ei olnud ette nähtud ning eks publikuhuvi ongi rohkem kupleid vaadata.

Ettenähtud ajaks olime lennuväljal kohal. Ilm: madala halli pilvega kinnikaanetatud taevas, seenevihm ja üsna tugev puhanguline tuul. Otsus: oodata, alltekstiga, et vähetõenäoline, et selle tuulega läheme. Molutasime siis niisama ja lõpuks sooritasime dessandi söögilauda, et kui on tuldud, saab ehk vähemalt kõhu täis. Parasjagu siis kui sai nahavahe täis topitud, tekkis meie juurde lendur kes andis teada (vabas tõlkes): "hetkel ei saja, tuult on pisut vähemaks jäänud, kui me oleksime nüüd nii kenad ja võimalikult lähimas tulevikus endid valmis paneks, saaks selle hüppe tehtud."

Dessant siis. Kõrgust kuskil kahe-kolmesaja vahel, kaalu on jumal andnud enam kui mõistust, seega olin rivis teine mees. (Väljahüppe järjekord käib kaalu järgi, jämedamad tümikad enne). Sellele kõrgusele läheb lennuk käbedasti, seisame ka juba varakult püsti, instruktor vahib hoolega uksest välja ja arvestab maandumispaika, et kogu dessant pudeneks maksimaalselt pealtvaatajate nina alla, kuid rohule, mitte betoonist lennurajale või ruleerimisteedele.

Piloot annab esimese kella, sätime ennast eriti stardivalmis, teine kell, instruktor röögatab minu ees uksel seisvale mehele:"MINE!" Mees läheb, mina kohe tema järel samuti, endal juba järgmise mehe kiiver selga nügimas. Siis tuligi see hetk, mida põgusalt on ka varem mainitud - "Kukun-üks, kukun-kaks, kukun-kolm" asemel lugesin sekundeid pigem "kukükskukakskokolm" ja rebisin sanga. Tulemusena olin kupli all eelmisest hüppajast kõrgemal ja purjetasin üle tema, kuplite rivis esimeseks. Tuult oli omajagu kuid kõrgust parasjagu vähe, et ei lennanud kuskile karuperse vähemalt ära. Vaatasin murelikult kuidas betoonrada järjest lähemale jõuab. Paari meetri kõrgusel rebisin tagumised vabaotsad tugevalt alla. Kuna enne tassis tuul mind hoogsalt edasi siis nüüd toimis viltutõmmatud vari pidurina ja maandumine iseenesest oli erakordselt pehme. Kukerpallitamise asemel kukkusin paar meetrit enne betooni muru peale käpuli.

Pooleks sekundiks jäin rõõmsalt samasse neegrivärvimise poosi, sigarahul, et oli pehme ja betoonitu maandumine. Siis sekkus taas tuul. Kuppel puhuti täis ja mind tõmmati jäsemete pealt kesksele lihasele lohisema. Betoonile. Tulemus - enne kui sain punasele padjale käpad külge, oli kulunud auk sisse zapaska rõngataskule, kombevarrukas küünarnukini üles veetud ja käsivarrelt nahk maas.

Ehk siis: enneaegne lahtiminek kannab langevarju prognoositud maandumispunktist kaugele üle. Loe oma sekundid õigesti.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Mär, 2011 23:00 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Dets, 2008 23:44
Postitusi: 307
Vanamees rääkis, et neil olla üks vennike drenaaži kraavi maandunud. Ja ka ei saand varju maha ning parajasti puhus tuul, kenasti pikki kraavi. Tüüp olla ikka sadades meetrites mööda kraavi lohisend enne, kui truupi takerdus. Meenutuste järgi olla mees märkimisväärselt äge välja näinud peale oma mudapurjetamist, a suht terve - edasisest üritusest võttis igatahes osa.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Mär, 2011 23:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Telc , olen vast korda kolm Sinu viimase postituse üle lugenud (millega Sa mind rõõmustada tahtsid) :D. Kukunükskukunkakskukunkolm oli tõenäoliselt ka minu lugemine, siiski lugesin vast 2 sekundit ära esimesel hüppel. Aprillis läheme seda lugemist uuesti proovima? :wink:
Ausalt öeldes sõeluvad püksid püüli :P, aga lennumassinast saan omal jõul välja küll 8).

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 19 Mär, 2013 16:52 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
Sattusid näppu taas kaks raamatukest - hüpperaamat ja varju pass. Tuleb siis midagi siia ka ümber jutustada, teema na soiku jäänud.

Ühesõnaga kavalal moel õnnestus sebida endale isiklikuks langevarjuks D1-5U, kõnekeeles lihtsalt "dub". See on tore vari - kupli materjaliks on puuvillakangas, kupli tagaservas on mõningane lõhik kolmes siilus (tropivahes), mis tuulevaikuses võimaldab natuke ka ise valida, kuhu lennata (horisontaalkiirus 3m/sek). Pakkida sai seda elukat nii viithüpeteks kui ka sundavamisele. Erinevalt D-6 varjust ei avane duubil väljahüppel mitte stabikas vaid sarnasel meetodilpakitakse terve kuppel nn "sukka". Lennukist välja hüpates veab sundavamisköis ranitsa lahti ja kupli kotist välja.

Teine erinevus D-6 võrreldes oli maandumine vastutuult (tugeva tuulega siis paraku selg ees). Sellega siis sai teinekord ka huvitavaid elamusi.

Oli siis üks hüpe, kuhu minnes sai tõusupealikku moositud, et viskaks võimalikult "kodu" lähedale, et ei peaks kaameli kombel kaugelt põllu pealt matkama.Kauplemine sai garneeritud lubadusega pärast hüppepäeva lõppu poodi külastada.

Valdavalt olid tõusul õpilased ja tiibvarjurid, kes läksid kõrgemale, ühe teise mehega kahekesi olime 400m peale väljumise tellinud (võinuks ju 300 ka, aga 400 jätab rohkem aega õhtu ilu nautida, üle selle peab liiga kaua lennukis loksuma - ja An-2 puhul nimelt loksutaksegi).

Kargasime siis välja, mina enne, teine sell paar sekundit hiljem. Kuppel kenasti lahti, vaatan alla, kustpoolt tuul puhub, keeran nina vastu tuult ja jään maad ootama. Maa tuleb lähemale küll, aga samal ajal libiseb üsna kiiresti varvaste alt läbi. Rehkendan maandumist ja vaatan, et kenasti jõuangi kodupoolsesse põlluserva....

Tutkit brat!

Tuul keris allpool kiiremaks. Kõõritan üle õla ja aiman halba - selgelt on näha, et umbes 1,5 x3 km põllule seekord pihta ei saa. Küll aga tuleb lähemale põlluäärne kuusetukk, millel väike lagendik küll keskel ja hüppajate autod seal lagendiku ühes servas.

Vandusin vaikselt, tegin väga ebasoovitava liigutuse, ehk keerasin varju allatuult ja sain seega oma senisele liikumiskiirusele (tuulekiirus -3) 6m/sek (tuulekiirus + 3) juurde, ehk siis sama vajumiskiiruse juures liikusin X-telge mööda palju kaugemale. See oli ikka hea mõte - kuuskedest sain niimoodi üle, et varbad käisid kolksti vastu ladvaotsa käbisid, autod olid kohe kuuskede pool servas, need ei seganud ja siis olin juba ilge vingaaliga allatuult tulemisega maas. Mütaki. Õnneks oli maandumisasend selline nagu õpetatud, haiget ei saanud, aga selleks ajaks kui püsti sain ja varju kokku lappama, oli juba hulk rahvast kohale jooksnud vaatama, et kuhu ma siis nüüd maandusin.

Aga üks oluline omadus duubil veel - puuvillane kuppel ei ole külm. Seega oli öösel magamiskoti või teki asemel väga mugav endale 80 ruutu puuvillast riiet peale kuhjata. Hakkas öösel palav, äigasid käega paar volti maha, hakkas külm, sikutasid endale suurema riidehunniku peale.

Ja mahakantud duubide troppidest, mis olid mitte läbinisti punutud vaid peenikesed nöörid ümbritseva suka sees, nende peenikesed nöörid olid ehtne kontreerimismaterjal.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 21 Mär, 2013 10:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2210
Hea lugemine! Mulle jäi üks asi natuke hämaraks, nimelt see: (" Erinevalt D-6 varjust ei avane duubil väljahüppel mitte stabikas vaid sarnasel meetodilpakitakse terve kuppel nn "sukka". Lennukist välja hüpates veab sundavamisköis ranitsa lahti ja kupli kotist välja."). Räägi natuke lähemalt sellest avamisest. Ranits tuleb lahti ja mis edasi saab? Kuidas vari selle kesta seest välja tuleb? Ja kuidas see kõik toimib viithüppel?

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 21 Mär, 2013 11:20 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
Tekstina kirjeldada natuke raske, ilmselt Jack saab pihta ikkagi -

Vaat pakkimisel lapatakse kuplit samamoodi nagu D-6-l, ning murtakse siis pikkupidi kolmeks, saad sellise "vorsti".
D-6 puhul topitakse see vorst eksole sisekotti. Duubil veetakse sellele sirgele vorstile sihuke oranž pikk "kott" täies pikkuses peale, noh nagu preservatiiv. Kupli tipp ja selle suka tipp seotakse omavahel pikema kontrovkaga kokku, mis jätab neile natuke omavahelist lõtku. Suka alumises servas on kummide read, milledesse pannakse tropid (samal põhimõttel nagu D-6 koti põhi ja samamoodi splindivad tropid ka selle suka põhja kinni, et kuppel ei hakka enne klaarima kui tropid sirgu); suka ülemises tipus on karabiiniga avamisköis. Sellel varjul lüüakse varju köie küljes olev karabiin lennuki laes olevasse trossi, mitte instruktor ei kinnita su kuklatagust haaki.

Okei, vari on suka sees, tropid on ka puhtidesse keeratud. Nüüd volditakse see sukaga vorst ranitsasse Z kujulisete voltidena. Ranits on ümbriku moodi, hõlmade peal on kummid, mis need hõlmad laiali tõmbavad. Ranits käib kinni kolme splindiga, umbes samamoodi nagu Z-5. Teema alguses postitatud vanadel viithüppe piltidel on sarnane ranits näha.

Avamisköie küljest tuleb eraldi faala ranitsa splintide trossi külge. ehk siis:
1. Kargad lennukist välja
2. Avamisköis läheb pingule, tõmbab ranitsa splindid välja, Z-kujuliselt lapatud kuppel tuleb sirgeks.
3. Tropid tulevad kummide vahelt välja, suka allosa avaneb.
4. Kupli tippu ja sukka+avamisköit ühendav kontrovka katkeb, kuppel hakkab sukast välja libisema täitudes selle käigus õhuga.
5. Istud varju all rakmetes ja vaatad kuidas lennuk minema lendab, oranž sukk järel lehvimas ja vanduv instruktor propituulega võideldes seda sukka lennukisse sikutamas.

Aga vaata parem ilusat videot, alguses näed seljakoti ära, teise ringi viskamisel on avamiskäik hästi näha.
http://www.youtube.com/watch?v=HLOQ0ra6fr0

Ja ilupilt ka
Pilt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 21 Mär, 2013 15:10 
Eemal
Liige

Liitunud: 24 Juul, 2007 15:27
Postitusi: 164
Viithüppe avanemine -

Selleks puhuks on kasutusel teisest materjalist sukk, sundavamisel on ka sukk puuvillast, viithüppel nailonist. Ranitsale on külge pandud avamisrõngas ja PPK-U.

Kuppel käib ranitsasse samamoodi Z- lappamises, aga suka tippu kinnitub nn "ekstraktor" - omamoodi tilluke stabika moodi vari, millel veel ka vedru sees, et too kindlasti õige kuju võtaks. Kokkusurutud ekstraktor pakitakse ranitsasse kõige peale.

Ehk siis - hüppaja vabalangemises (või apastraat) tõmbab rõngast, ranits läheb lahti, ekstraktor täitub õhuga ja hakkab samal moel varju avama nagu D-6 stabikas - ehk siis tropid sirgu, kuppel sukast välja. Sellises konfiguratsioonis sukka ja varju tippu ei kontreerita - kui vari lahti, lendab sukk koos ekstraktoriga oma teed minema.

Selleks, et sukkasid ei peaks mööda metsa taga otsima on kasutusel umbes meetrine faala, mis käib suka tipu ja kupli tipu vahele ning laseb varju avanedes sukal meetri jagu kupli pealt maha libiseda. Siis hakkab töötama juba varju tungiv õhk, mis varju täites surub suka kupli pealt maha (selleks peabki sukk olema libe nailon) - sukk jääb kupli keskkoha peale lõõtsana kokkusurutult vedelema koos ekstraktoriga.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 23 Mär, 2013 16:52 
Eemal
Liige

Liitunud: 27 Dets, 2006 21:35
Postitusi: 1372
Asukoht: Tallinn
Isegi vana malli 5 korda D6 kupliga täiesti korralikust lennukist välja astutud ja pronksmärk ka riiulil noorust meenutamas. See on paras iseloomuproov. Mees, kes suudab lennuki uksel ennast kokku votta, surmahirmu maha suruda ja välja astuda, saab hakkama ka koikide muude elus ette tulevate olukordadega. Adrenaliinilaks on ka kogemist väärt. Meil kedagi vägisi välja ei visatud, kuid järgmistele tousudele läks juba oluliselt vähem inimesi. Pärast rääkisid, et ei suutnud ennast rohkemaks sundida, sest karjäär ei kannatanud, kui ei hypanud kohustuslikke hyppeid ära. Pärast näppude peal arvestasin, et 30% läks edasi hobemärgini ja 10% kuldseni. Kahju, et EKJ langevarjuhypped peamiselt kaadri ja fanattide teemaks on. SA koosseisus peaks ikkagi vähemalt langevarjutite kompanii olema. Aastas jaksaks paarkymmend meest koolitada. Soomlased koolitavad iga aasta Uttis LVJ-kompanii, keskmiselt 80 ajateenijat, lisaks eriyksuse kaader. LVJ hyppavad ka kordusoppustel ja Soome KJ SA struktuuris on langevarjurid täiesti olemas.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
PostitusPostitatud: 23 Mär, 2013 18:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Dets, 2003 10:41
Postitusi: 229
Asukoht: Virumaa
Praegusel ajal kahjuks tõmmatakse just hüpete pealt rihma koomale. Soome KJ on tervikuna kõvale säästurežiimile pandud, küllap siis ka Utti. Briti Parachute Regiment jäetakse ilma langevarjutreeninguta (!), US Army legendaarne Golden Knights demotiimi demod on aastaks tühistatud jne..


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 133 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt