www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 19 Veebr, 2017 21:36

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 143 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 5, 6, 7, 8, 9, 10  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Mai, 2011 23:45 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2006 16:57
Postitusi: 3990
Asukoht: Tallinn
Lennunduses kasutatav inertsnavigatsioonisüsteem INS sisaldab küll güroskoope http://en.wikipedia.org/wiki/Inertial_navigation_system, kuid lennukile on raske paigaldada ratast, mis läbitud vahemaad mõõdaks. :D Seega Kulibinid olid taas tasemel. Ja kuidas künklikul maastikul asukohta määrata? Soldat mõõtis künkanõlva kalde ja tegi lükatiga trigonomeetrilisi arvutusi?
UAZ-i baasil olnus miiniotsijast võiks turbatööstuses isegi kasu olla kui laiad rehvid alla panna ja aeglaselt mööda turbaraba sõita. Seal selle masina tundlikkusest piisaks. Ja vähemalt ühes rabas oleks seda ka vaja. Punakotkad, kes olid saadetud raudteesõlme pommitama, ei soovinud nimelt sealse FlaK-iga eriti tutvust teha ja loopisid oma pommid lähedasse rappa.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 12 Mai, 2011 19:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
üldiselt privaatorganisatsioonis-otdelnoi raketnoi divizjon- statnoi hiimikut mu mäletemist järgi polnud

ilmselt pand sind -vzvod upravlenija- koosseisu kas vne stata või mingiks muuks asjapulgaks, muidugi kui on sõjaväepilet säilinud siis on võimaljik ju järele vaadata


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2011 7:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Hea küsimus. Üsna kortsunud ja mõned kirjad ammu loetamatud, sellisena sõjaväepilet kusagil on.
Aga keemiakaitse masinaid oli meil talveks juba kaks. Üks seisis aegade algusest NZ ja teisega ratsutasin ringi siis kui kästi.Huvitav oli see, et auto registrinumber määras, millise otstarbega ta on. Päris mitmel korral kuulsin, kuidas numbritega vangerdati ja mida milleks kasutada võib. Peale ZIL 130 anti õppusteks kolada seest tühjaks tehtud väliopituba. Mõnus, kütte tegin korda. Päris lõpus GAZ-66 puldankattega.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2011 18:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
siin topogeodesistid gürokompassiga

Pilt

neid gürosid võis pärast uue kompleksi sissetoomist näha väeosa prügimäel


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Mai, 2011 11:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Juba 1972 aasta kesksuvest peale kirjutasid ajalehed Moskva ümbruse turbarabade põlengutest. Tuli välja, et Moskva on ehitatud mullakihi alla mattunud turbaväljadele. Iga linn, suur või väike, tekitab vee tarbimise tõttu põhjavee taseme languse ja turvas jääb kuivale. Vot sellistele kihtidele nad kuiva suvega tule otsa said ja turbakihti kustutada on kuratlikult raske. Vingu oli Moskva nii täis, et nähtavus alla kilomeetri. Tuli käsk, et peame meiegi inimjõu ja tehnikaga kustutama minema. Põnevusega ootasime, millal sõitma hakkame. Ettevalmistusi tegime hoolega.

Suvi oli Totskiski väga kuiv. Ühel heal päeval aeti meid häirekorras metsatulekahjule järelkustutust tegema. Sapööritankid olid oma miinide välja kündmise raudadega maastiku ümber kolde segi pööranud ja sedasi tule leviku tõkestanud. Meie hakkasime metsas kustumata tulepesi otsima ja labidatega põlevaid kände ja sammalt kustutama, mullaga katma.
Sügavamale metsa minnes hakkas varsti kuum. Puutüved lausa kiirgasid sooja. Iga natukese aja tagant tuli kusagilt ülevalt hõõguvaid söetükke ja tihti otse kraevahele. Saime hulgaliselt väikesi põletusi. Hullem oli jalgadega. Ei pidanud me tundigi vastu, tossavas samblas haudusid jalad saabastes ära, hakkasid valutama. Olukord muutus väljakannatamatuks ning me olime sunnitud lõpetama. Tegemist oli ainult sambla ja madalamate okste põlenguga.

Laastava hoobi andis teade, et Sorotsinski sõsardivisjonist seitseteist poissi olid Moskva lähedasel maanteel autoga sõites tühimikule sattunud. Asfalt varises alt ja nad olid kuue meetri sügavusele kukkunud. Kohe lahvatas turvas leegiga põlema, neid ei suudetud päästa.
Paljudele olid nad tuttavad, sest tihti korraldati omavahelisi meisterlikkuse võistlusi. Nüüd vajusid kõigi näod üsna morniks, pagunitest olenemata. Entusiasm kahanes nagu kevadine lumi.

Saime tarkusi teada, et turvas põleb varjatult maa sees sügaval hõõgudes kuni põhjaveeni. Tulekolde ja suitsu väljumise koha vahel võib teinekord olla kümneid meetreid.
Hull lugu.
Ettevalmistused ei liigu kuidagi enam paigast. Loidus on totaalne ja äkki kuskil nädala pärast saame käsu Koltubanovka metsas ladusid kaitsta. Kuuldavasti seal midagi veel ei põle. Panime kohe ajama, sest olime ju eelnevalt kogu majanduse sõiduks sättinud.


Reisi suund on Kuibõshevi poole ja kestab kõigi molutamistega pool päeva. Koltubanovka ümbruse loodus osutub väga meeldivaks. Eestlane on metsarahvas ja silm lausa puhkab sellises kuuse, männi ja segametsamassiivis liikudes. Pean lisama, et sealses kandis ei ole metsad sugugi nii levinud kui meil. Ise ei paista nad avarusi vallutavat. Kui on lage, siis on seda lagedust kümnete kilomeetrite raadiuses. Noh on võserikke ja põõsastikke. Aga see põlismetsa vastu ei saa. Õhtu eel jõuame ilusas kohas, hõreda männimetsa keskel asuvasse sõjaväebaasi. Puudub uhke sissesõiduvärav. On teine väga tagasihoidlik. Vene kroonu läbinud on vist kõik näinud, et värav kolm meetrit kõrge, rangelt valvatud aga territooriumi tagumises otsas ei julge koergi aia vastu jalga tõsta. Raip võib kaela kukkuda. Hooned suurel territooriumil laiali ja kokkusurutuse tunne puudub.

Oleme juba nädalakese ladude ümbert metsa kaugemale tõrjunud. Mets pole õige nimi. Rohkem ikka võsa. Meil on keset baasi telklaager püsti pandud, klubihoone läheduses ja oma tuletõrjumise riistade stend- labidad, kirkad, ämbrid. Autod seisavad sealsamas rivis. Lausa kummaline kooslus on siin üldse. Ilusa männimetsa sees on maju, on ladusid ja puudub selline traditsiooniline selgelt piiritletud, lausa lagedal eraldi seisev ladude territoorium. Muru ja õhukese mullakihiga kattunud asfalteeritud helikopteri maandumisplatski on olemas. Samas on kuuldusi, et kui siin peaks põleng lahti minema, siis pauk ulatub Kuibõshevini.

Loomulikult ei saanud ma uudishimutseda, mida head siin siis hoitakse. Pisike kahtlusemoment on, et kusagil võib olla ka esmapilgul nähtamatuks jääv maa-alune hoidla tuumalõhkepeade jaoks. Paraku minu fantaasia.
Köök on meil oma kaasas. Kõikjal liigub ja töötab üleajateenijaid, praaporeid. Ajateenijaid ei paista peale meie kusagil olevat, selge et siis soldatite sööklat polegi. Toidukraami tuuakse pea iga päev, sest külmikautot meil ei olnud. Autojuht Kuliev paras frukt, kes pidevalt haugub praapor Zverjevile vastu. Temast ei saagi aru kuna ta vihane on ja kuna ei ole. Vihagrimass läheb hetkega üle laginal naeruks ja türgikeelseks mulinaks. Ühel heal päeval lähevad nad tülli ja Kuliev haarab sihukese kolmekümne sentimeetrise kööginoa ja ähvardab praaporit lüüa. Viimane teeb sulgkerge hoota hüppe üle auto haakes oleva söögikatla veotiisli ja enne kui maanduda jõuab, naerab Kuliev laginal oma tuntud naeru. Loll naeratus ka praapor Zverjevi näol ja nii siis jääbki.
Jätame meie selle igaks juhuks meelde.


PiltPilt
КП-125

Кухня прицепная

База монтажа - ИАПЗ-739К
Количество личного состава на обеспечении - 125
Котлы:
- количество - 3шт., материал - сталь нержавеющая
Емкость (полная/рабочая), л.:
- для первого - 112/100
- для второго - 56/50
- кипятильник - 100
Топливный бак - 2х48л.
Расход горючего, кг/час:
- жидкого (дизель, керосин) - 7-10
- твердого (дрова влажностью 21-33%) - 28-32
Время закипания воды в котлах, мин.:
- на жидком горючем - 55-65
- на твердом топливе - 80-95
Габаритные размеры:
- длина - 3700мм
- ширина - 1810мм
- высота - 2328
Вес, кг.:
- сухой - 1110
- в снаряженном состоянии - 1515


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Mai, 2011 13:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Leidsin issandaime- pommiotsija väikese pildi.Päris õige on parempoolne. Sellised olid meil.


Дорожный индукционный миноискатель ДИМ
PiltPilt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Mai, 2011 14:59 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Lööming.


Masinad ja eriti tähtsad asjad nagu labidad ja ämbrid püssimeeste valve all. Kes siis veel muu kui mina naljakarauli ülemana. Kahjuks kuupäevi ei mäleta ja ülestähendusi päevikusse nendel aegadel sõjaväes ei tehtud. Nii tuleb leppida sellega, et on laupäevane õhtu ning kogu rahvas karaulitelgi vastas klubihoones mingit Tadzikfilmi kappadi-kappadi-põmm-põmm-hurraa sõjafilmi vaatamas.
Sellises kauges kohas, keset kilomeetreid suuri laanemetsi, on osatud hankida viina või selle taolist jooki. Nii mõnigi mees läheb sika-saka liikudes kinno. Ei see pole küll minu asi. Kogu ohvitserkond on lähikonnast haihtunud. Sügisepoolne vaikne, kaunis ja idülliline laternatuledes õhtukene. Ajame kolme-neljakesi telgis niisama jura kui siseneb postil olev tunnimees ja teatab, et Aliev, s.o. minu autojuht olla lubanud ta ära tappa. No miks kuradipärast siis. Olevat jokkis ja tulnud postile temalt suitsu küsima. Selgituseks niipalju, et postil oleva soldati käest suitsu norimist peeti üsna lugupidamatuks käitumiseks. Tal vaesekesel isegi moona juurde saamise võimalus olematu ja pigem tuleb talle pakkuda - muidugi kui vahelejäämist pole karta.

Nii-nii, ja sellise sobimatu küsimise peale oli ta vastanud nagu vene keeles kombeks, pashol nahui. Mägedepoeg olevat solvunud ja lubanud ta ära tappa, kolistavat auto juures tapariista otsides. Andku ma talle padruneid. On vast ikka jutt. Keegi meist ei usu. Nii ütlengi tunnimehele, et mida Aliev otsib ja kolistab, tont seda teab. Lisan veel juurde, et padrunitega siin keset asulat midagi teha pole. Kui inimeseloom nii loll on ja teda ründama peaks tulema, siis jäta oma automaat kus seda ja teist ning löö Alievil labidaga pea lõhki nagu kaalikas. Keegi ei haugu ka pärast kui tunnimees sellise maha lööb, kes lausa labidavarre kaugusele rauajupiga ründama tuleb. Jutt minu poolt rohkem jutuna.


Maksimum minut peale tunnimehe telgist lahkumist näen palaka vahelt, et väljas platsil tolm lendab ja kirsavoid keerlevad nagu tuuleveski tiivad. Röögatan häire ja torman esimesena välja.

Automaat on keset platsi maas. Sinelites mehed püherdavad nagu värtnad ja ühel on neist käes kummieebel ning püüab sellega äsada ja teisel labidas. Hüppame karjas selga, murrame Alievi käest eebli ära ja vääname puntra laiali. Aliev on puhta hull. Möirgab midagi segast ja iga hinna eest püüab lahti rabeleda ning samas hoiab kinni tunnimehe sinelist. Väänleb kui meeletu meie all ja kuna tunnimeest ta lahti ei lase, siis viimane annab rusikaga vastu molli kümnesse. Pisut aitab, tunnimees saab vabaks, aga samas on võimatu kirjeldada inimese täiesti segaseks minemist. Rabeleb ja väänleb, püüab hammustada ning karjub, et nüüd tapab viimseni kõik ära. Siis röögib, et peab ise surema, sest teda on nii hullusti solvatud ja ta ei suuda sellist häbi välja kannatada. Tapke kohe ära. Ja seda kõike teeb ta elajaliku häälega, nagu lõigutaks teda nüri noaga juppideks. Ühel hetkel saab jaks ja õhk otsa. Vajub pisut kokku ning me laseme haarde lõdvemaks. Selle peale pöörab ennast meist vabaks, saab püsti ning hoobilt tunnimehele jälle kallale.
Oleme juba kõik higised. On selline tunne, et laseks raisa nagu koera maha. Aliev ei rahune vaid on nagu marutõbine elukas. Suu vahutab, lootusetult maha väänatud, aga ei lõpeta ega lõpeta märatsemist.

Olukord läheb järsult hullemaks. Kino on lõppenud ja ka ülejäänud kolm aserit teistega koos meie juurde tulnud. Üks nende hulgast on samuti Aliev, kuid lolliks pööranud Alievist veel kummalisem ja loomult kuidagi metsikum. Nüüd lisaks veel purjus. Kolmas aser on kavalam aser. Juba meile tuttav naljatlev noakangelane Kuliev. Puntrasse ei tüki ja samas muliseb midagi ning paistab asja õhutavat. Neljas aser pole päris puhast tõugu, ema venelane ja seetõttu juba keeleoskusega asjad paremad.
Kaks peategelast röögivad, et täna öösel lõigatakse kõigil kõrid läbi kui ei lasta tunnimehele kätte maksta.

No mida kuradit pean ma nüüd tegema. Oleks vaja olla korraga kümnes kohas. Kus on ohvitserid, seda ei tea keegi. Koht on võõras, ei telefoni ega mingit instruktsiooni, kuhu sellises kriisiolukorras pöörduda. On ainult relsijupp tulekahju korral häire andmiseks. Paras hullumaja ja tunnen vaistlikult, et ma ei tohi side puudumist kuidagi ega kellelegi välja näidata. Selles osas paanika annaks märatsejatele julgust juurde. Siis tuleb mul tõesti keegi neist ära tappa kui sündmus nugadeni või muude tapariistadeni jõuab.
Abi ei paista kusagilt saabuvat.

Kahe märatseja otseselt kinnihoidmisega tegeleb vast kümmekond inimest. Teised ei mahu lihtsalt ligi. Üks loll endiselt pikali ja teise ümber on inimrõngas, kes teda kätest ja riietest kinni hoiavad. Mina olen nüüd vaba ja saan ümbrust olukorra hindamiseks silmitseda. On olemas väga õige ütlus, et ükski asi ei ole nii hull, et hullemaks minna ei saa. Just praegu see nii läheb. Oma kõikidel kõride maha lõikamise loosungitega on aserid tasapisi vihale ajanud kamba äkilisemaid teenistuskaaslasi. Kostuvad juba hüüded, et lööme need kaks raibet siinsamas maha, enne kui nemad meist kellegi öösel ära tapavad. Kui selline lööming peaks puhkema, siis ma enam ei tea mida teha. Automaati õhku täristada, viimane asi, kui seegi aitab.


Minu juurde tuleb meie neljas aser ja hakkab küsima, miks tema kaaslast löödi ja rängalt solvati. Õnnestub talle lühidalt ära seletada, et Aliev ei räägi ilmselt kogu tõtt. Raudkangiga nahui saatmise eest tunnimeest rünnata pole normaalne, aga Aliev seda tegi, saagu sellest aru. Ja madinas rusikaga molli saamine rohkem kui lihtne, vältida ilmvõimatu. Nüüd on minu kord, tunnen et on vähemalt võimalus. Kahjuks peame läbi ajama aseri nimeta, aeg on selle kustutanud. Võtan ta varrukast kinni ja toon pisut kaugemale. Temaga tasub rääkida, sest saame kuidagi hästi läbi. Võtan kokku oma veenmisoskuse ja teen talle selgeks, et ta peab mulle appi tulema ning oma rahvuskaaslastele nende emakeeles selgeks tegema, et lõpetagu märatsemine ning kättemaksu tõotamine. Muidu päris mitmed hommikut enam ei näe ja nende hulgas on kindlasti kaks Alievit. Veenmine ei kesta kaua, ta näeb isegi, et ma ei liialda.

Melu ei peatu hetkekski. Ronib rabelevate inimkehade vahele, röögib aseri ja vene keeles, et lõpetagu kaklus ja märatsemine. Algul ei paista sellel missioonil mingit tulemust olevat. Aga ta ei jäta järele. Tasapisi hakkab möll raugema kuni hääbub. Temast on tohutu abi. Olen saatnud vahepeal kellegi vett tooma ja nii pakutakse kummalegi hullunule juua. Mõlemad on kohutavas seisus. Üleni räsitud, higist leemetavad, vaevu seisavad jalul. Kui ise poleks näinud, siis oleks kindel arvamus, et mehed on armetult läbi pekstud.Viimaks liigutakse pesemiskoha suunas. Aitan neil riideid seljast ning seal, higi ja tolmu maha pestes jahtuvad kõik lõplikult maha.

Siis meenub mulle äkki, et automaat padrunisalvega jäi telki. Kappan õõnsa kõhutundega ükseavast sisse ja näen, kõik on nagu peab. Vahimees ka kohal.
Mina paraku rahu ei saa. Teen vangerduse. Käsen rünnaku alla langenud poisil salaja kuhugi masinasse peitu minna ja seal ööbida. Tema asemele võtan teise selli. Endale und lubada ei julge hommikuni. Elu on armas. Valvan ka tunnimehi, minu automaat on padrunitega. Neile ma kahjuks anda ei tohi, kuigi näen, et kardavad.. Nii kummaline kui see pole, hommikuni ei juhtu mitte midagi. Ja ei vaenutseta ka järgmisel päeva. Vähemalt ei ulatu see minu kõrvadeni.

Kuidagi ei saa minust sündmusest ettekande tegijat. Alles ma olin pataljonis jamadega kimpus. Alievitega on asi selge, aga väga paljud olid kaperdamiseni purjus ja see asi tuleb kindlasti välja. Viinakurat on siin täna põhitegija. Tean, et raketidivisjonis, võrreldes kõrvalpataljoniga, alkoholi pruukimise eest pead ei silitata, nalja ei tehta. Kui ma esimesena ettekannet ei tee, siis vaenlasi hulga vähem. Las keegi teine teeb enne mind suu lahti. Minu imestuseks sellise ulatusega intsident uinub nagu lumivalgeke. Justkui poleks olnudki.
Õhtu on pakkunud mulle vapustava emotsionaalse vaatemängu, isegi nüüd mälestusi kirja pannes tuleb kerge külmavärin. Varjusurmas asjadel on kombeks kunagi ärgata ja nii see juhtub kuuke hiljem. Küll pisut teisel kujul.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Mai, 2011 15:26 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
jah tsurkad on saatanast

hea et teil seal tsetseene kambas polnud-need oleks kindlalt kõigil kõrid läbi lõiganud

aserid olid ka muidugi vastikud eriti just sellised üleaasta teeninud ja baranide eest koolitunnistuse ning autojuhiload ostnud tüübid

sellistega üldiselt luurele ei läheks sest kui pea ära pöörad lööb noa selga

mail oli utsebkas üks Alijev vist osseet - no oli ka eriline frukt ja kombat saatis ta edasi teenima jääkarude maale


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Mai, 2011 2:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 09 Aug, 2009 10:40
Postitusi: 406
Asukoht: Jõgevamaa
Tont seda teab:meil olid näiteks tšurbanite kohusetäitjateks miskisugused ilmselt mägedest lassoga püütud külaarmeenlased, üsna harimatud ja piiratud topskid. Kõigil nagu üks mees olid uhiuued lõhnavad autojuhiload. Ega need totud esialgu autot juhtida kuigi hästi osanud. Hiljem õppisid, vähemasti osad neist.
Päev enne prisjaagat läks tšurkade tülinorimise peale massilöömaks: 60 armeeni ja pisut vähem valgeid. Äge lööma oli, süda läheb siiani soojaks, kui meenutada kuidas ma armeene taga ajasin ja nad kisasid: "Brassai, kirpitš, brassai kirpitš!" Ehheeee!..
Aga jobud nad olid ja jobudeks nad jäid. Grusiinid olid tunduvalt intelligentsemad.
Valgetest oli tõepoolest praktiliselt kõik: eestlased, lätlased, leedukad, Vilniuse poolakad, venelased, hohhollid, bulbašid!
Kõrval oli stroibat oma baškiiridega: too jõuk ei osanud peaagu lugeda ja kirjutada, ilmselt noorest põlvest peale kogu aja puuvillapõldudel veetnud. Pole midagi parata: juhmid elukad! Asereid oli ainult üks ja seegi Bakuus mingi instituudi lõpetanud, imelikul kombel suht norm kuju.
Ja kamraad Kirsavoile soovin jõudu muljetamise jätkamiseks. Väga tasemel lood, tänud!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 0:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Juul, 2009 16:09
Postitusi: 89
Jah,nende eri sorti mustade meestega sönaline suhtlemine oli nagu vastu tuult kusemine.
Surma ja muud needust töotasid nad ikka ülepäeviti,aga tegudeni jöudes läks tavaliselt mingiks seosetuks rabelemiseks.Kohe esimesel kokkupörkel näitas üks Balti jaama tänavakakleja karastusega kamraad öige teeotsa kätte:ikka munadesse ja pasunasse vaheldumisi,vöimalikult täpselt ja tugevasti.
Umbes kolme raundi pärast kadus tapmise jutt tavaliselt ära ja peale viiendat töusis maast maailma suurim sakslaste söber.
Eriline,otse pugejalik respekt tsurkade poolt tekkis siis,kui nad taipasid,et möni mees vöib automaadist mitmesaja meetri pealt märki tabada.See oli nende meelest midagi väga erilist.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 9:42 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Lausa iga päev me võsa ei raiu. Isegi kolhoosis jõuame paaril korral abiks käia. Veame oma autodega põhku kokku. Väga ilus kuiv ja mõnusalt lõhnav. Sinna sekka lisame peenikesi paju oksi koos lehtedega. Agronoom, kes meid juhendab, on asjalik mees ja seletab lahkelt, miks me seda teeme. Selle aasta heinasaak põua tõttu äärmiselt napp. Ja korralik põhk koos lehtede ja võrsetega on palju parem kui kehv hein. Seega aitame kolhoosil loomad ületalve pidada. Askeldab ja kohendab kuhjasid, tõstab põhku. Selliseid peremehe tüüpi asjapulki Venemaa avarustes väga sageli ei kohta.Teeme tööd sundimata ja mõnuga sest suhtumine lausa hea. Meile tehakse suurepärased lambalihast eined. Pole mingid külmutuses kuivanud lihakehad vaid otse karjamaalt. Lisaks arbuusid. Needki läheduses olevalt põllult ja nii palju, et jätkub õhtuks kaasagi võtmiseks. Kahju, et neid kordasid oli nii vähe. Väga meeldiv vaheldus.

Kolmandal nädalal hakkab vihma sadama ja meid enam vaja pole. Pakime kodinad kokku ja sõidame Koltubanovka metsade keskelt Totskisse tagasi.

Suvest on nüüd saanud sügis. Vahepealne kuu on läinud nagu kõik eelnevad, saaks aga rutem läbi. Suvelaagrist ammu tagasi kolitud ja kasarmuelu tuleb võtta juba omaette mõnuna. Telgis selliste ilmadega enam olla ei taha. Telklaagri rõõmud selleks korraks läbi.
Tahtmatult on sisse tulnud aserite teema ja valida on, kas rääkida asi ühe soojaga lõpuni või üldse lõpetada. Valisin esimese.

Issanda loomaaed on nagu on ja mina ei taha neid ei paremaks ega halvemaks rääkida. Meenutades tollaseid aegu, siis lood mida jutustada, koosnevad paratamatult eredamatest juhtumistest. Hall argipäev jääb taustaks nagu tapeet seinas.

Tihti olen karaulis. Aeg tiksub nagu vana seinakell. Kell kuus ametisse, varsti õhtusöök ja siis tuntud igavlemine. Kolmevahetuseline ühe tunnimehega karaul asub sisuliselt kasarmu kõrval üle hoovi. Ainus mis häirib on see, ei saa kuhugi kolama minna. Ohvitserid on koju läinud ja õhtu kuni kella üheni öösel sisuliselt üks pikk raamatu lugemise ja jutuvestmise aeg. Tunnimehed vahetavad üksteist ise ja ainus millega tegelen on automaadi kontroll. Et kuuli poleks rauas ja kaitseriiv peal. Vabaks saanud meestega ma siis kaugetest kodumaadest muljetan.
Vahel trehvab, et on meeskonnas poolvenelasest aser ja mõnel korral temale lisaks veel minu autojuht Aliev.

On meelde jäänud päris huvitavad olmekillud. Tuli juttu pulmadest. Selgub, et nende kandis kui keegi abiellus, siis kogu küla võttis pidusöögist osa. Juttu oli ikka kolmest-neljasajast inimesest ja paaripäevasest lustimisest. Mind pani imestema, kuidas suudab üks pere sellise pulmalaua katta ja veel mitmeks päevaks. Aser seletas, et see on tegelikult imelihtne. Igaüks toob kaasa mida ta valmistada oskab. Pruutpaar on peo ehteks ja nad ei pea end surnuks muretsema, mida lauale panna, kust sellise armee söötmiseks raha ja vahendid võtta. Nemad on kogu külale ajendiks pidu panna. Pulmakingid olid muidugi ka. Ja ta seletas mulle, et pruutpaar on pärast pulmi rikkam kui enne pulmi ning pole peo korraldamisest kaelani võlgades. Kadestama panev komme.

Hinnas olid venelannadest naised. Nende kohta islamiseadused ei kehtinud ja võis kaasa võtta restoranis pidutsemiseks. Tundus, et koraani kitsendused, nii palju kui neid siis nõukogude viljakates tingimustes täita sai, ei pakkunud noortele erilist rõõmu. Religioon on enese kehtestamiseks ajast aega kasutanud hirmutamise taktikat, on see siis põrgus põlemine või taevasse mitte saamine. Selle hirmuidu varajasest noorusest pähe istutamisega saab islam paremini hakkama kui meie reformitud kirik. Ja kuigi nad polnud paduusklikud, päris vabad nad sellest tegelikult polnud. Tabud kammitsesid eriti maal külades elavaid naisinimesi. Rõivamood ja restoranis lõbutsemise keeld on meelde jäänud.

Muidugi korruptsioon meie mõistes, lausa hukatuslikus mõõtmes. Minu sohver näiteks õppis sellel ajal kümnendas klassis ja loota on, et sõjaväest lahkudes ootas teda kodus keskkooli lõputunnistus. Allah on kõikvõimas. Nojah, aga kõrvade vahel vilistab tuul vist mõlemil.
Muud kombed vajaksid omaette raamatut. Nende hulgas veretasu. Peres olnud seitsmest lapsest kaks venda juba tapetud, üks istus kinni ja kättemaksu lõppu polnud näha. Asi sai alguse solvavast märkusest naise kohta restoranist väljudes. Väga pikk lugu.
Tasapisi ja sõnahaaval saan nii mõndagi teada. Muude asjade hulgas sedagi, et kui neid oleks pisut rohkem, siis divisjonis asjad käiks nende soovi ja taktikepi järgi. Mida selle all täpsemalt mõtlevad päris aru ei saa. Vist rohkem austust ja käsutamisõigust. Viimast just eriti. Paraku tuleb tunnistada, et moraalne nöökimine nende suhtes oli. Kasvõi alavääristamise mõistes igal tasandil ja solvavate väljendite kasutamine. Ma ei arutle siin, millest see tulenes ja kas nad seda väärt olid.

Seekord on mul tunnimeestega lausa vedanud. Kaks Alievit ja üks Kuliev. Algusel pole viga. No esimene tunnike on see nii. Siis puhkaja mees kadunud. Lähen välja ja näen, et tunnimeest ka pole. Kohe kõrval asuvast ruumist tuleb jutumula ja treipink undab. Süngem Aliev, automaat risti üle selja nagu sõjaaja plakatitel, seisab treipingi ees ametis. Järatakse mingit rauajunni.Teine Aliev sekundeerib. Käratan, et marss oma kohtadele. Minu autojuht kaob aga see teine jobu ei taha kuidagi asja pooleli jätta. Olgugi et postil tunnimees. Pean tarvitama rida ebatsensuurseid sõnu, et oina olemise ja mõistusega inimene postile tagasi saada. Õhtusöök söödud, laseks koivad mõnuga sirgu, kurat, kõik kolm suitsunurgas. Peksan nad sealt laiali. Helistan staapi valveohvitserile ja räägin, et karaul on halvasti instrueeritud sõduritega mehitatud. On vaja vähemalt kaks välja vahetada, mõlemad Alievid. Tegelikult tahaks väljenduda täpsemalt, et koristagu karaulist need kaks lolli aserit. Paraku suure rahvaste sõpruse taustal niisuguseid väljendeid tarvitada ei tohi.

Ei soovi ta seda teha ja soiub, et küllap saab nii ka hakkama. Ei lähe just palju aega mööda kui kõik kolm on karauliruumis koos ja vaata et löövad peo lahti. Kusagil üheksaks õhtul on asi sealmaal, et nad peaaegu ei kuuletu. Võtan toru ja teatan staapi, et on kaks võimalust, kas vahetatakse tunnimehed välja või mind. Tegu on relvastatud postiga ja ma keeldun resoluutselt selliste allumatute sõduritega karaulis olemast. Kui muudatust ei tule, tulen staapi kirjaliku ettekandega. See mõjub, jobukari viiakse minema.

Mõni nädal hiljem.
Sisekord pole hullusti range aga siiski tuleb põhitõdesid järgida. Üks selline komme on siin, et kell üheksa tuleb komandör Filatkin ja selleks ajaks peab koridori tumeda linoleumiga kaetud põrand olema ideaalselt puhas. Iga jäljekese näitab see vastik materjal välja. Lihtsalt tuleb pesemine nii ajastada, et kui päevnik lapiga limpsimise lõpetab, siis kell kukub. Lihtne ja kõigile selge.
Olen päevnike päälik ja saatuse tahtel langes see püha hommikune põranda pesemine minu autojuhile Alievile. Ise on nad oma tumbotskal seismised ja muud kohustused sedasi omavahel jaganud. Võtab ämbri ja lapi ning laseb koridori lappi kordagi loputamata lödinal üle. Igatahes hullem kui enne, pori kõik laiali määritud. Räägin talle normaalselt, et hommikul sedasi ei saa. Komandöri tulekuks peab põrand ilusti puhas olema, ta teab seda ju küll. Tuleb otsast alata. Ja mis ta siis teeb, kastab lapi vette, paneb lapiga pläraki vastu põrandat ning nühib vee lobinal laiali nii et kõik ujub. Ja plätserdab sedasi kogu põranda täis. Kuigi kannatus on lõppemas, räägin talle, et põrand peab olema peale pesemist kuiv. Tal tuleb töö uuesti teha.

Paneb lõugama, et on aser ja teda nöögitakse. Miks venelased mitu korda tegema ei pea ja tema vaesekene peab sedasi kannatama.
Räägin rahulikult, et tehku siis ühe korraga ja korralikult. Mina ei hakka tema eest seda tegema. Panen uuesti pesema. Nüüd on juba hull valmis. Peksab vesise lapiga põrandat, sõimab, kolgib jalaga ämbrit. Kära peale tuleb valveohvitser staabist välja ja hakkab uurima, mis lõugamine see on. Muidugi kisendab Aliev, et ta pole venelane ja teda nöögitakse ja ta peab aina pesema ja pesema. Samas jätkates vesise lapiga põranda tümitamist. Mul pole vaja rohkem seletadagi kui et sedasi ta peseb ja aru ei taha saada kuidas peab. Nüüd võtab leitnat otsa enda kätte ja räägib Alievile sama juttu, et teeb nii kaua kuni korralikult pesema hakkab.

Nutab ja röögib, kastab lappi vette ja paneb vastu põrandat mataki ja mataki nagu idioot. On jõudnud oma solgerdamisega ukse ette kui major Filatkin sisse astub. Surun naeru pärast hambad raginal kokku ja kusi tahab püksi tulla. Midagi veel lollakamat on vist võimatu divisjoni komandörile etendada. Silmad on sisenejal üllatusest suured nagu tõllarattad ja küsib hauataguse häälega, et mis siin toimub. Ja Aliev paneb üürgama nagu Jeriko hädapasun, et pole venelane ja teda need kaks kuradit mõnitavad ja sarvik teab mida ta veel kokku jahub. Minu õnn, et leitnant on just äsja oma silmaga kõike näinud ja viimane seletabki soravas venekeeles asja olemuse ära.

No mis otsust selle peale veel oodata on. Tuleb reamehel lapp kuivaks väänata ja põrand korralikult puhtaks ning kuivaks teha. Kus pistab lõugama ja märatsema. Siis virutab lapi maha ja läheb koridori otsa akna alla ja karjub seal eiteamida edasi. Selleks ajaks on ka staabiülem Bustshuk kohale jõudnud ning Filatkin seletab tallegi, mis etendus siin toimub. Arutavad seal midagi summutatult.

Edasine käib juba kiiremini kui mina kirjutada ja teie lugeda jõuate. Äkki kargab Filatkin ootamatult känguru hüpetega Alievi poole. Viimane seisab meie poole seljaga ja tsagab täägiga põmaki-põmaki omale kõhtu.
Majori hüpped ületavad minu arvates inimvõimeid. 7-8 meetrit läbib ta vaevalt kolme kraapsakaga. Rabab harakirimeistril täägi käest ja hoiab teda kinni kuni Bustshuk ja leitnat ligi tormavad.

Seisan peldiku ukseavas ja see on Alievist ehk kolme meetri kaugusel.
Näen neid Alievi viimaseid täägilööke selgesti ja kui ta ikka oleks tahtnud endale kõhtu sisse lüüa, siis tääk oleks mundrist läbi läinud nagu sopsti. Ta raip ainult tsagas demonstratsiooniks. Milline seakisa siis valla pääseb. Tule taevas appi. Vahin silmad pärani ja tahtmatult soovin, pane veel, pane veel, pane kogu registriga mis võtta on.

Ühisel jõul viiakse aru kaotanu staapi. Röökides seletab ta seal oma kurba saatust ning hüsteeriahoog ei paista raugevat. Valveohvitser tormab suhkruvett tooma. Ta joob, röögib, läkastab ja kaebleb samaaegselt. Tasapisi läheb lahti üleüldine staabis sebimine. Kõik liiguvad nagu elvahõbeda tilgad. Kasarmu on selle ajaga soldatitest tühjenenud lausa vaakumini. Uudishimutsen küll koridoris asjatades, kuid midagi arusaadavat läbi suletud uste ei kuule. Teen näo nagu oleks rahu ise ja korraldan toimkonna asju. Kui uks vahetevahel lahti tehakse, siis on näha, et Alievi juures viibi kogu aeg keegi ja nad vestlevad.

Paar tundi peale kino algust kutsub komandör ka minu enda juurde. Vestleme oleviku ja mineviku asjadest. Üldiselt vestan talle nii nagu sündmused olnud on ja mida laias laastus teiegi minu juttudest lugenud olete. Tundub, et midagi kardinaalselt uut ta minult ei kuule. Pole ka ime, eks jutustajaid täna jätkub. Midagi kirja panna ei kästa ning ulatuslikku küsitlemist vähemalt esimesel korrusel, kus mina ametis olen, ei toimu. Staabi ruume on meil ka ülemisel korrusel ja pole võimatu, et ma kogu trepist üles-alla sebimist ei näegi. Pikapeale võtab sündmus rahuliku ilme. Aliev kogu selle aja staabist ei välju.

Pisut ennelõunat kutsub Filatkin mind uuesti enda juurde kabinetti ja teatab pabereid ulatades, et saadab mind kümneks päevaks koju puhkusele. Sõit peale selle. Muidugi olen põrutavast uudisest üllatunud ja lõug vajub pisut lahti. Seletab mulle siis, et minu puhkuse plaan oli neil seatud suurte pühade ja uue aasta vahele kuid nüüd pean ma minema kohe tagalaülema juurde ja sealt saan sõidupileti broneeringu ning päevarahad. Ja rongile. Paberid on viimseni valmis. Veel toibumata küsin, et ma üldse ei tea, millal Totski jaamast mulle vajalik rong väljub ja homme oleks asi palju lihtsam. Selle peale ütleb ta, et ma pean lahkuma täna ja veel parem kui mõne tunni jooksul. Toimkonda üle anda ei ole vaja. Olen tegutsemiseks vaba. Homsest ei ole juttugi. Alievid saadetakse divisjonist minema, sest nendes vestlustes on nad lubanud seda,seda,seda ja nende hulgas ka mind ära tappa. On otsustatud, et mind siin tükil ajal ei oleks.

Asun tegutsema nagu kästud. Varsti näen teist Alievit süngena ja üksikuna kasarmuruumis sinelis taburetil istumas, seljakott jalge ees. Pole kahtlustki, et see mees on siis rattad alla saanud nüüd ja kohe. Käin lõunal ära, sätin end rahulikult riidesse ning peaaegu kedagi kasarmus kohtamata lahkun. Ei satu ma kokku ka teiste äramärgitutega. Kus nad pisteti või saadeti.
Pole muljetamisi ega hüvastijätte. Äkiline puhkuse saamine tekitab peas üsna suure segaduse. Üldiselt ei saagi ma aru, millest selline lahkus või minu kiire eemale toimetamise vajadus. Paariks päevaks kusagile komandeeringusse saatmine oleks olnud ju sama toimega. Selliste mõtetega ma Totski keskpaiga poole longingi, et asulast väljuvalt teelt juhusliku autoga edasi saada.

Rohkem ma neid kahte selli ei näinud. Ja edaspidi oli kuulda, et kusagil diviisis vähemalt üks meie Alievitest virvendas. Mõtle kuidas tahad, neli aserit oli liig mis liig divisjoni 140 mehe hulgas.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 10:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
ma arvan et kõigepelt tehti sellele segasele meditsiiniline ekspertiis ja pärast seda saadeti tsuurikud erinevatesse kohtadesse mingisse stroipatti (võimalik et saadeti esialgu kubusse närve rahustama)

meil näiteks oli ka raketidivisjonis usbekke ja muid pilusilmasid umbes 10-15 tükki kuid sellist kino ei teinud ,mõni aegajalt muidugi ülbas

ja seersandile vastuhakkamine eriti kui karauulis või narjaadis -see lõhnas desbati järele eriti kui see kella külge riputada ja ohvitserid ka seda nägid

ega jah seersantidel polnud kerge kui sulle mõni selline segane alluvaks anti-õnneks ise olin reamees

aga meil raketidivisjonis oleks too märatseja suletud uste taga alustuseks staabiülema käest tappa saanud-muidugi ikka tunnistajateta ja ikka kolmnurka et jälgi ei jääks

üldiselt mõjus kiirelt selline kasvatusmeetod -isegi demblitele

ma usun et divisjonikomandör ei tahtnud enam ühtegi aserist sõdurit enda väeosas näha

kaua muidu see märatsejast Aliev oli teeninud , ma usun et mitte üle aasta

huvitavalt palju teil sõdureid raketidivisjonis , kas oli 3 stardipatareid ja igas patareis 2 stardiseadet?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 11:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 20 Veebr, 2011 18:44
Postitusi: 73
Kui aus olla, laiali nad saadetigi, see on teada. Teenistusaeg koos tsirkusega üle poole aasta, alla aasta mõlemil. Normaalne inimene ta polnud ja ega see teine oli oma sünge oleku ja viletsa keeleoskuse tõttu ka paras nuhtlus. Igapäevaselt olid autojuhtidel omad ülesanded ja mina temaga väga palju tegelema ei pidanud. Keemiamasinate sisustuse sättisin ise viimase peale korda. Sinna seda lolli nagunii appi võtta ei saanud. Õppeklassiga sama lugu.
Kui nad olid ükshaaval, siis niisugust kino polnudki. Ja kuri kahtlus on, kas nad mingit väga kerget narkotsi karaulis tarvitanud polnud. Kuidagi lõbusad nad olid kui asi võimatuks muutus. Muidugi, eks koos kambaga võtab asi ka teise ilme. Kolm tola on kolm tola. Sellist kombinatsiooni juhtus minulgi ainult korra. Nende kasvatus ja arusaamatused käisid käsikäes.

Üldiselt oli neil pisikonflikte teistega kogu aeg aga minu suhtumine neisse võrdlemisi heatahtlik ning neutraalne. Ei tahtnud kellegi suhtes olla ebaõiglane ega nöökiv. Selle tõttu vahel nad rääkisid asju, mida siia juttudesse on raske panna ja paljukest neist ka meeles on. No näiteks suvel karaulis olles tõi vahist vaba mees teistele suveköögist söögid. Mina käisin ise. Ja siis, olles tülli läinud tunnimeheks oleva, jobu ja üsna nüri olemisega venelasega, oli ta karistuseks sigatsemise eest kusnud kompoti sisse. Nuta või naera. Enne seda oli viimane talle mingi käki keeranud. Miks kompott halvasti maitses, sellest ohver täpselt aru ei saanud.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 11:25 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Mai, 2005 23:55
Postitusi: 4576
eks närisid kodust saadetud shatikuid -anasha


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Mai, 2011 12:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14885
Tsiteeri:
Muude asjade hulgas sedagi, et kui neid oleks pisut rohkem, siis divisjonis asjad käiks nende soovi ja taktikepi järgi. Mida selle all täpsemalt mõtlevad päris aru ei saa. Vist rohkem austust ja käsutamisõigust. Viimast just eriti.


Tänaseks päevaks on VF relvajõududes sellesama rahvakilluga ikka tõsine jama, väeosad on ohvitseride võimu alt väljunud ja kohtukull teeb oma tööd. Mõnes kohas on isegi islamivaimulikud korra taastamiseks kohale toodud. Venekeelsest pressist saab päris tihedalt selliseid asju lugeda.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 143 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 5, 6, 7, 8, 9, 10  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt