DMB 89 Vinniki (Lääne-Ukraina)

[kuido20]

No algas nii, et kui sai aasta polütehnilises instituudis ära oldud tuli ka minul aeg vene kroonusse minna. Peale korraliku pummleungi ühikas jõudsime lõpuks Lasnamäele kust meid, ca 35 eesti poissi, kõik üliõpilased Ukrainasse Poltaava linna utsebkasse saadeti (14324-"szhee"). Utsebka ise
http://maps.google.com/?ie=UTF8&t=h&ll ... 9398&z=17
paiknes mingis endises tsaariarmee kasarmus ja paistis silma sellega, et kanalisatsioon ummistus pidevalt ja vahetuse üleandmise hetkel pidi see auk tühi olema.
Mõnikord see süsteem ummistus täielikult ja et vahetust üle anda tuli paraski auk tühjaks ammutada. Tavaliselt oli selleks üks plekk-tops aga üksvahe oli meil see kadunud ja vahetuse üleandmise hetk lähenes ning kusakiltki polnud mingit muud anumat võtta. Ühe teise eesti poisiga võtsime lõpuks ohvitseride ruumist karahvini kõrvalt veeklaasi, tegime niidist teatud sangade süsteemi külge (ise naersime, et TPI insenerimõte ja Peda disain) ja ammutasime augud tühjaks, klaasi pesime ära ja vaikselt karahvini kõrvale tagasi. Ohvitserid jõid seal klaasist tükk aega edasi, kuni üks kord hakkasin ühe ohvitseriga rääkima utsebka kanalisatsioonist (sellise hulga meeste sitt ei mahu lihtsalt torudest läbi) ja vihjasin ka sellest disaini imest. Leitnant pani peale jutu ärakuulamist padavai klaasi ära viskama ja rääkis ka teistele ülemustele. Vot siis oli mingi hetk seline tunne, et tõepoolest löövad naturaalselt maha aga läks õnneks. Saadi aru, et süsteem mäda ja kui utsebkast lahkusin, hakati kogu keskuses torusüsteemi välja vahetama.
Eesti poisid jagati roodude vahel ära ja ainult ühte roodu, kus tegeldi krüpteerimisega, eestlasi ei sattunud. Mõne aja pärast ilmnes aklimatiseerumise efekt, ehk jalad paistetasid üles (opuhli), mille tulemusena mõneks ajaks saadeti san-tsasti ja pärast seda pidid tuhvlites ringi lippama. Meelde on jäänud esimene üldfüüsiline väljaõpe, olin sporti küll teinud aga esimesed ringid sõdurisaabastes staadionil lõid ikka päris pildi eest. Muidu väljaõppe seines peamisel "ajude keppimises". Tagusime pähe morse koodi mis seisnes selles, et pidi nii kõvasti kui võimalik röökima neid kuuldekoode baaa - ki - te - kut oli vene B, ehk pikk-lühike-lühike-lühike. See on siiani meeles. Esimsed kuud ei käinud üldse, ainult jooksid, Väeosa ise oli oma tuhat meest ja korra nädalas oli köögi toimkond, millest ehk meelde on jäänud sadade meeste nõudepesu ja kartuli koorimine. Nõudepesu käis kolmes vannis, esimesse taldrikud ja keemia sisse, sealt teise, kus lapiga taldrik ja kruus üle ja kolmandas loputus. Põhimõtteliselt 3 korda päevas 700 mehe nõud ära pesta. Söökla oli kahes osas ja teine osa oli väiksem. Kartuli koorimine oli ca 15 poissi kartulikoorimise masina ümber, kartul kõigepealt masinast läbi ja siis noa otstega "silmad" välja. Mingi hetk õnnestus ainukesel korral laskeväljal viibides vihma käes olles kopsupõletik saada ja seejärel saadeti mind Poltaava garnisoni haiglasse. Kuna seal käis remont siis lisaks süstidele, kuppude panemisele ja lisaks ka elektroforeesile spetsialiseerusin seal lisaks ehitustööliseks ja peale enam-vähem tervenemist veetsin aega mingit meditsiini ladu ehitades, kraavide kaevamine, torustiku paigaldamine, üldehitustööd jne. Mingi hetk saadeti väeossa tagasi. Kuna olin haiglasse läinud väeosa san-tsastist siis saapad olid jäänud roodu laomehe kätte ja tagasi tulles neid enam polnud. Järgmised kuud olin seetõttu rividrillist vaba. Seda saabaste puudumist pandi viimaks tähele ja ühel rivistuse küsiti, kas kavatsed kogu teenistuse tuhvlites ringi käia mille peale vatasin, et "talvel on külm". Mis kõvasti nalja tekitas mille peale rooduülem mind ja laomeest ette võttis kus ma siis tõdesin, et enne haiglasse minekut jäid saapad laomehe kätte aga tagasi tulles neid enam pole ja seetõttu olen sunnitud tuhvlites ringi lippama. No saapad sain seejärel siis üsna pea jalga. Kui utsebka aeg läbi oli siis ootas ees vägedesse saatmine aga mõned mehed jäid nagu üle ja sealjuures ka mina ja järgmised pool aastat ootasid mind ees selle väljaõppekeskuse sideväeosas ehk "uzelis". Mõnda aega polnud midagi teha aga siis hakati saatma jälle linna igasugustele ehitustöödele, mingi hetk pandi ka seda uzelit remontima aga kuna olin ehitustöödes üsna osav siis mingi hetk jäingi uzelisse ja lõpuks saadeti kui tublit töömeest mingi riidevarustuse lao prappori juurde kaptjortsikuks. Kuna seal oli laos täielik bardakk siis lõin seal teatud korra ja mingi süsteemi mille peale prappor ise oli õnne tipul ja keppis aeg-ajalt ohvitseride riidavarustus laos väeosa naisraadiotelefonisti. Elu kogemus on siiani 48 tunni jooksul 1000 mehe riietamine. Kui hakkas uus vahetus utsebkasse sisse tulema siis tuli nii tava- kui pidulik vorm 1000 mehele kätte anda + saapad ja tsiviilriietus tagasi. Kui uus vahetus oli sisse tulnud ja ära riietatud, hakkasin prapporile garaazi ehitama ja üldse ma kogu aeg ehitasin ja remontisin midagi. Mingi hetk hakkas ENSV valitsus juttu ajama, et kirjutage valitusele soovist tulla teenima ENSV territooriumile, kirjutasin seda ka ise ja kui vastus tagasi tuli rääkisin sellest ka ühele seerule (kes oli selle uzeli komsomolisekretär ja väga mitteaustatud tegelane). Kuna uzelis oli kord hakanud käest minema, siis löödi sealt mingi punt rajakaid minema, ehk saadeti edasi väeossa ja mind liideti selle
kirja tõttu ärasaadetavate hulka. Prappor halas ja ulgus aga ei aidanud.
Saadeti meid Lääne-Ukrainasse sideväelaseks maa-alla. Koht midagi taolist nagu Riisipere lähedel see "antennoe pole". Enne mind olla kord üsna lõdev olnud aga mingi hetk pöörasid ülemused ära ja siis hakkas ordnung pihta. Kuna ehitusmaterjale polnud siis ehitajat seal minust ei saanud ja pearõhk pöördus aiandustegevusele. Väeosa omapära oli lehmakarja olemasolu, ehk saime värsket piima juua ja üks eesti poiss oli ka ees ootamas. Ilmastik oli seal Karpaatide jalamil selline, et päeval +30 ja öösel jäätus. Iga kolmapäev "den himii", ehk lasid gaasimaskis ringi. Põhiharjutus oli see, et häire, voodist üles, ka suvel sinel selga ja selle peale see kummiülikond (ovzk) ja 1,5 km jooksu koos relvastuse ja padrunikastidega punkri poole gaasimaskis, esimestel kordadel tahtis ära tappa aga pärast polnud häda midagi, kirusid teisi, kes järgi ei jõudnud. Meelde on jäänud üks nooremseersant, kes uzelis oli täitsa sõbrapoiss aga väeosas pööras ära ja hakkas ülbeks. Kuna meie rühm paiknes ülejäänud väeosast eemal antennoe polel siis mingi hetk oli meil spordipäev emaväeosas, kus selle nooremseeru patud lagedale tulid ja peale seda tuli kutile elustiili muutus. No igatahes kõigi poolt nii kõvasti peedistatud seerut pole ma veel näinud. Vana pandi koos noortega ruumi kinni ja lasti noortel talle kitli peale anda ja mida sitta kõike veel.
Kord jõid mõned mehed odekolonni ja peale seda jooksime nagu "Forrest Gump" filmis, iga päev, tavaliselt viidi enne lõunat veaoutoga välja ja pidid lõunaks tagasi jooksma. Kuna füüsiline vorm seoses sellega tõusis, siis lisandus mõne aja pärast gaasimask aga kuna gaasimask oli modifitseeritavt, mis võimaldas vaba õhu sissepääsu, siis lisati ka pisargaas. Teine eesti poiss, kellega koos olin ( Priit Tiis ) demonstreeris kord, et temale see pisargaas lihtsalt ei mõju, see oli hirmus naljaks, rühm rivistatit üles ja ülem tõdes oma kõnes, et Tiis .. ja ei nuta. Spordi tulemusena sain sellise jooksu vormi kätte, et lõpuks (jooksime koos rühma ülemaga, oli ka spordifanatt ja vägagi mõistlik ohvitser muidu) jooksin tema eest lihtsalt ära ja peale seda jäeti jooksmine järele. Aga peale ajateenistust jooksin veel oma aasta otsa hommikuti. Köök oli kogu ajateenituse jooksul remondis ja sõime vabasse loodusesse ehitatud varjualuses. Väeosa oli ise transleerimisjaam, vahendasime sidet Moskva ja Bulgaaria-Ungari vahel. Mingi hetk jõudis kohale määrus, et tudengid ajateenistusest vabaks ja teenistus piirdus seega ühe aasta kahe kuu ja 8 päevaga.

Vahepeal satun linnas teenistuskaalastega kokku aga sunnik pole viitsinud kokkusaamist üles võtta. Aga tegime selle kokkutuleku ikkagi just ära, 20 aasta pärast kroonusse minekut, 36 tuvastatud mehest saime 27 kokku ja ainult 2 jäid tuvastamata. Tehke kah!

[Estland]

Proovime mälestusi kuidagi koordineerida. Ehk algataks selgeltsõnastatud foorumi!? Vahet ei ole, kes esialgu asja kogub. Asi on ilmselgelt oluline. Kas kellelgi on fotosid oma sõjaväeajast? Laenaksin neid mõneks ajaks ja muudaks nad digiks! e: juhanWiking@hotmail.com

[istorik]

Krt, kuidas saab kahe erineva solbaka utsebka aeg olla nii pisiasjadeni sarnane, isegi santsasti kukkumise põhjus kattub! Ainus erinevus kahe aastane ajavahe, (mina nimelt DMB 91.) ja asukoht Jelgava lähedal Eleja.

[Jüri]

Paneksid ehk väeosanumbrid ka siia kirja, kui mäletad? Kas Vinniki väeosa postiaadress oli Lvov-... ja kas tegelik nimetus ka kõrvu või silma alla juhtus?