kui mälestused siis mälestused

[vesilemb]

Pole oma märkmikku päris tükkaega lugenud. Mälu on ikka täiesti tuntavalt tuhmunud. Nagu oleks selle keegi teine kirjutanud. Alzheimer vist Mõni asi tuleb lõpuks meelde ja mõni asi jääbki unustusse.
Tuleb välja, et olin käinud vererõhku kontrollimas ning see oli olnud 150!!! Ma tean, et mul oli selles vanuses 110 normaalne. Ja praegugi pole kunagi üle 125. Arst olevat määranud mulle mingid rohud ja andis käsu iga päev mõõtma tulla. Nädala aja pärast olulisi muutuseid polnud. Ähvardas hospidali saatmisega. See oli just see periood, kus roodukas keppis igast asendist nii kuis sai ning närvipinge oli pidevalt põhjas. Korrelatsioon täidsa olemas.
Roodukas, kapitan Zhogolev oli selline pikka viha pidav vunts. Meenutas natuke Stalinit, aga punaste vuntsidega ei andnud ta seda päris õiget mõõtu välja.
Alustuseks peaks rääkima mis koht see väeosa oli.
Meie väeosa oli tegelikult Nautshno Issledovatelski radiopoligon nomer 29 tegevust toetav pataljon ning selle territooriumil asusid mitmed laborid. Nagu kliima labor, kõrgepinge labor, arvutuskeskus ning standard keskkooli projektiga ehitatud majas oli siis nn. Labkorpus, kus olid ohvitserid/insenerid tööl. Seal siis katsetati uusimat nõukogude sidetehnikat. Aasta oli siis 1989. Ning ma nägin seal suure kohvri suuruseid raadiorelee liini seadmeid, mis töötasid 40GHz peal. See tõmmati masti, keerati õigesse suunda, alt anti toide ja oligi kogu tehnika. Tavaliselt oli Radioreleika nagu R414 2-3 autost koosnev komplekt. Või siis teine ime oli 10km pikkused optilise kaabli rullid, mis kaalusid vähem kui 500m vaskkaablit. Nojah. Ma olin kusagilt teada saanud, et seal laboris on arvutid. Olin arvutitega suhteliselt sina peal. Sest enne sõjaväkke minekut töötasin nii aastakese PC'dega. Ma arvasin mingipärast, et ma peaks nõukogude armeed teenima just oma erialaga seotult. Mu hea sõber oli staabikirjutaja ja palusin tal pisut maad kuulata. Ja uskumatu küll, aga üks päev kutsus üks podpolkovnik mind vestlusele ja mõne aja pärast saabus meie roodukale ametlik kiri mis nõudis mind narjaadist vabadel päevadel minu saatmist labkorpusesse "spetstöödele". Ilmselt see vihastas ta täielikult välja, et mäng käis üle tema pea. Ükskord kutsus mind enda juurde ja siis sisises läbi vuntsi mu peale, et mida sa endast kujutan, et kas sa käsuliini ei tunne jne. Siis ta kandiski isalikku hoolt et ma ilusti üle päeva narjaadis käiksin kak polozheno ja valis mulle "sobivat" seltskonda. Mitte et ta seda varem poleks teinud. Ja linnaload olid minu jaoks täiesti out teema. Ma ei mäleta, et ma oleks mõne linnaloa saanud selle rooduka käest. Asi läks nii kaugele, et roodukas mind narjaadivabadel päevadel enam labkorpusesse ei lasknud. Ja kui ma polnud juba üle nädala labkorpusesse näole andnud helistas üks labori polkovnik roodukale ja lahendas olukorra.
Et kuidagigi olukorda talutavamaks muuta otsustasin kolida ära teise roodu. Mis õnnestuski. Aga see on juba omaette teema. Elu jälle nagu lill

[Masur]

Järgnev ei kuulu kohe kindlasti mälestuste hulka, mida ma heldimusega meenutaks.
Teisel ööl peale utšebkast saabumist tõsteti duhhid öösel üles. Meid oli kuus. Saime hirmsasti naha peale, peksa pakkumas oli kogu teine aastakäik- kõik, kes valves polnud. Mingi 30 meest seega. See kestis kaua, vahepeal turgutati ennast napsiga ja puhati, siis taoti edasi. Näkku ei löödud, nähtavaid jälgi ei jäänud. Kui asi lõpuks läbi sai, siis oli ainus mõte- kas see hakkabki nüüd niimoodi olema. Iga öö.
Nii hull asi siiski polnud aga piisavalt hull ikkagi. Peksutalgud toimusid korra-kaks nädalas. Individuaalne lähenemine võis toimuda muidugi millal tahes. Saabus ka minu nö. "tähetund". Sündmused arenesid sedapsi.
Äratati mind öösel ja kutsuti vestlusele kahe teiseaasta mehega. Leedukas(vindine)- ja usbekk. Leedukas küsis, et kuidas teenistus on? Õige vastus oleks loomulikult olnud, et suurepärane. Pidasin siiski paremaks vastata, et pask. Sain järgmisel hetkel kaks lööki korraga-usbekilt jalaga vastu kaela(sain pisut õla ette) ja leedukalt otse kümnesse. Meie vestlus oli sellega ka lõppenud.
Hommikul ärgates selgus tõsiasi, et ma ühe silmaga ei näe. Kinni paistetanud ja tume nagu paja põhi. Olin ise kah hämmingus, et kuidas kurat saab silma ümbrus nii must olla. Et tegelikult polnud eriti tugev löök. Alguses püüti mind seltsimeeste ohvitseride pilkude eest peita ja paratamatut edasi lükata. Siis leppisime kokku naeruväärse versiooni, et hommikul podjomi peale voodist karates sain ülemiselt narilt jalakannaga näkku. Just, just-esimese poolaasta duhh ja magab all korrusel! Asusin nuputama, kuidas olukorrast kasu lõigata. Ega valikuid suurt polnudki, otsustasin peapõrutuse kasuks(mida mul polnud). Paar korda rivistuselt oksele joosta ja juba mind saadetigi lendurite juurde arsti juurde. Seal kujunes olukord ootamatult ebameeldivaks. Minuga tegeles naisarst, kes seda kannaga näkku saamise juttu sugugi ei uskunud(aga kes uskus?). Proua hakkas nutma ja ütles, et tal läheb ka varsti poeg sõjaväkke. Kohe tükk aega pillis, mul oli temast lausa kahju. Ütlesin talle lõpuks, et sain peksa jah ning mingit peapõrutust mul pole, kuid tahan Liepajasse hospidali. Saatiski.
Sõjaväehospidalis avastasin imestusega(küllap olin naiivne), et määrustikuvälised suhted on ka siin täies hoos. Minu palatis tagusid teenelised mereväelased pumpade peale kaarte ja noored tegid pumpamist. Vanakeste eest siis. Üks vanadest teenis juba viiendat aastat(oli dispatist lisa napsanud) ja esitas mulle ainult ühe küsimuse- mis lõõjast sai? Mitte midagi, sest ma ei öelnud kes löi. Mulle ei tehtud ettepanekut sooritada vanakeste mänguvõlgade lunastamiseks pumpamist.
Kolm nädalat hiljem pöördusin väeossa tagasi. Ja üllatus-üllatus. Selline tunne oli nagu oleks koju jõudnud(kuigi põhjust justkui polnud).
Esimese asjana seisis ees tõsine vestlus seltsimees sampolitiga. Tal oli jube himu kellelegi dispat lajatada.Sisenesin tema kabinetti kell kümme hommikul ja langesin tõelise ajurünnaku ohvriks. Püüdis mult kuulda, kes löi(ta teadis nimesid, kuid minu kinnitust oli vaja). Ta oli osav- paar korda oleksin peaaegu murdunud ja üles tunnistanud. Vahepeal hakkasin lausa nutma. Tundus suht lühike vestlus olevat aga kui lahkusin, oli kell pool kolm. Jube kogemus oli.
Aga. Nüüd ma olin kunn- vanakeste munad ei mahtunud pihku ära. Minu duhhiaeg oli lõppenud pool aastat enne ettenähtut.Näiteks sain peagi aru, et kui mul tekkib mingi konflikt kellegi vanakesega, siis saab seda lahendada mees mehele ja teised ei tule vahele. Tunnistan, et kuritarvitasin seda teadmist ja sain nii mõnegi meeldiva kättemaksuhetke osaliseks.
Duhhidele ettenähtud töid tegin loomulikult ikka- ei tahtnud ju oma priisi arvelt mõnuleda. Öised peksmised lõppesid.
Tegelikult olen seniajani mõelnud, kas ma tegin valesti, et ei andnud peksjaid üles või mitte. Ma ei saa seda kunagi teada. Aga siis tegin sellise otsuse.

[vesilemb]

Pühapäeva hommikuti anti alati 2 keedetud muna. Lõikasin need pooleks, määrisin kogu või leivale ja tegin sedasi sändvitshi.
Ahjaa, mõned eriti isakesed demblid andsid oma või noortele. Et jaksaks tööd rapsida

[karrvik]

Kas tegid õigesti....ei tea. Aga kui mõelda et terve SÜSTEEM oli sellise klobimise peale üles ehitatud siis ilmselt võtsid olukorrast maksimumi. Sest kui oleks välja tulnud et löödi, ok, paar ahvi dispatti, a mis hullem.....otsesel Su komandöril ju plekk küljes-et ei oska kasvatada, tema alluvad jne, jne......et oleks tallegi tehtud uut ja vana. Sinu tagumine oleks samamoodi lõppenud, aga......küllap oleks Sulle teistmoodi täie rauaga keeratud. Ja seda ka oma vahetute ohvedest ülemuste poolt. Ja sest pasast välja ronida ju pea võimatu...ei saa ju kaebama sibada et krt, ustaavi järgi elatakse siin suguelu ette, taha ja kõrvale ka. Seda kuidas inimest saab ruineerida kasutades relvana ustaavi...seda pole vist vaja siin kellelegi seletada. Narjaadi, magamatus......siis proverka, näed, nööp lõdvalt ees vms iganes pisiasi, narjaadist maha....ja uuesti narjaadi jne....see võtab suht lühikese ajaga eluisu kellelt tahes. Jah, kui KÕIK noored oleks korraga võtnud vastu otsuse et iga samm ülespoole ette kanda-siis teine asi, aga selline stsenaarium pea võimatu. Sest SÜSTEEM kui selline oli ju teisiti üles ehitatud.

[vesilemb]

Kui vene kroonusse läksin siis polnud mul vähimatki aimu seal toimivast süsteemist. Ei rääkinud sellest isegi sugulased tuttavad, kes sealt just läbi olid käinud. Ainult kas vihjasid kaudselt või rääkisid veidernaljakaid lugusid.
Minu hinnangul on kogu see dedovshtshina ja zemljatshestvo teema pärit vene kriminaalmaailmast. Kus siis Blatnoi = Dedushka, kellel polnud ettenähtud tööd teha ja palju muid paralleele võib tõmmata kirjutamata reeglite ja mentaliteedi kohta. Perestroika ajastul püüti dedovshtshinat rohkem välja juurida kui varem, tehti pingutusi, kuid ilmselt pole see kuhugi kadunud.
Reaalse sõjalise väljaõppe kohalt tulistasin 2 aasta jooksul oma Kalshnikovi automaadist täpselt 16 kuuli välja. Ei rohkem ega vähem. Mingit baasväljaõpet ei olnud, ainult rividrill, narjaadid ja ajupesu. Ei mingit baasteooriat ega praktikat. Võibolla sideväelane ei peakski oskama ennast varjata ja ennast isegi kaitsma mitte, aga ka sidealane ettevalmistus oli ikka väga nigel. Kõik mida tarvis põhimõtteliselt õppisin vanematelt olijatelt käigu pealt. Võitlusvõime ja eriti võitlustahe sellisel massil on päris armetu. Minu võitlustahe oli küll suur ümmargune null ning valdav mõte oli peas kuidas kiiremini aeg õhtusse veeretada võimalikult väikse vaevaga.

[kalleb]

see-eest olis svjazistil petlitsadel mandavoskad ja sai teinekord vaikselt oma masinas magada kui just kaablirulliga ei pidanud jooksma

muidugi svjazistide kohta käis ka kroonu vanasõna-- morda v grjazi, shopa v mõle -

ja eks sideväelased olid need esimesed kes natsalstva käest bizdulei said sest side oli pidevalt kadunud

olin ka ise raadiorelee jaamas ja tean seda jama täpselt

[vesilemb]

Nagu ma varemalt juba mainisin oli minu teenistuse isiklik ja põhiline eesmärk nii kerge vaevaga kui vähegi võimalik ennast sellest pasast läbi vedada. Ka nõukogude armee ajateenistuse mentaliteet soosis seda: Soldat spit, Sluzhba idjot.
Utshebka algaski selles suhtes korraliku kurnamisega. Nagu üldiselt igal pool. soldatite omavahelised suhted olid seal väga normaalsed. Polnud seal eriti lõunavabariikide esindajaid ega kriminaale. Elu tundus küll raskena ent mitte võimatuna. Kõige rohkem andis tunda unepuudus. Sellest ajast peale olen võimeline 10 minutiks magama jääma ja siis värskena ärkama, et unevaegust tasa teha. Perspektiiv tundus ka positiivne. Et kuidagi see 6 kuud vastu pidada ja siis reaalses teenistuses lõdvemalt võtta. Tegelikkus osutus keerulisemaks, raskemaks ja palju mitmekesisemaks. Kuid ikkagi, vaja igal võimalusel ära viilida. Olin kuulnud, et santshastis saab jube palju magada. Aga kuidas sinna saada? Välja ma seda ei mõelnud. Kui väga tahta, võivad asjad ise juhtuda. Sain düsenteeria. Tekkis palavik ja pasandustõbi. Hommikul rivistusel kandsin ette, et sitt olla ja saadeti Poltaavasse santshasti. Kohe oligi juba lebo olla. Santshastis saadi aru et minust tuleb esimesel võimalusel lahti saada ning saadeti kiirelt edasi hospidali nakkusosakonda. Transat oodates sattusin kokku oma klassivennaga, tuli saapaid viksima. Aga tal oli nii kiire, et saime ainult tere öelda. Utshebka värk, minut anti aega.
Niisiis, peale esimest teenistuskuud sattusin hospidali. Mis sellest et enesetunne oli füüsiliselt halb, tundus elu nagu lill. Seal oli teisigi eestlaseid ning kui koos istusime, siis sai unistatud koos igasugu imelikest asjadest nagu näiteks kartulisalat Mõnelesaadeti kodust teateid ja pilte esimesest rocksummerist, siis arutasime seda asja ja vastik oli olla kroonus, kui kodus sellised sündmused toimusid. Veetsin sedasi paar nädalat ning hakkas tunduma, et varsti saadetakse tagasi. Aga ei, ausõna ma ei teinud midagi mis mind haigemaks tegi, kuid ma haakisin endale külge sellise düsenteeria järgse tüsistuse nagu Reiteri sündroom. Seda paraku ei saa ei simuleerida ega esile kutsuda. Kui olin peaaegu terveks saanud, väänas selle natsiarsti nime kandev sündroom mind kaheks-kolmeks nädalaks voodisse. Vetsu suutsin ise vaevu liikuda. Sest liikmed olid paistes ja valutasidmis kole. Palavik oli pidevalt 38 ja 39 vahel. Selle ajaga kaotasin umb. 20% kehakaalust. Kui suutsin juba ennast õue lohistada ja sõbrad minu luukere nägid, oli näost nende emotsioone näha. Aga noh, paranesin täiesti normaalseks tagasi. Vene kroonus oli selline seadus, et kui oled 2 kuud hospidalis veetnud, siis on kuuajaline puhkus ettenähtud. Ja nii oligi. Saadeti väeossa tagasi, narjaadi mind ei tohtinud panna, asju tõsta ei võinud ja nii ma tolknesin seal, võtsin osa ainult õppetegevusest kuniks mu paberid korda said ja minema saadeti. Oi jaa, kodus oli hea olla, imehea. Aga kui tagasiminek hakkas uksele koputama, siis hakkas mõte jälle liikuma, et kas saaks kodusolekut kuidagi pikendada. Nii sai otsitud üles üks vana sõjeväearst kellel oli tutvuseid ja siis põhimõtteliselt anti kaaskiri tervisekontrolliks ja täiendavale taastumisele ja läbi Tallinna garnisoni komandandi saadeti Tallinna sõjaväehospidali. Ikkagi parem kui kusagil kurat teab kus. Ka siin veetsin terve kuu. Mul oli üks pisike ise tehtud raadiokrapp millega sai eesti uudiseid kuulatud. See oli just see aeg kui Arnold Rüütel kuulutas eesti seadused vene omadestülimuslikemaks. Oleks võinud siis sealt jalga lasta, kuid sellised asjad pole mulle loomuomased. Kuid sai seegi lisaaeg otsa ning pidi väeossa tagasi pöörduma. Selleks ajaks kui detsembri alguses utshebkasse tagasi jõudsin, tulid juba uued noored peale ja kõik ootasid juba vägedesse saatmist. Nii õnnestus mul tervelt 25% teenistusajast, mõningate ohvritega küll, aga ikkagi suht kerge vaevaga läbi saada. Nii et reaalne teenistus ja ajude komposteerimine algas alles jaanuaris.

[vesilemb]

Selle nupukese sissejuhatuseks nii palju, et inimesed tajuvad raskuseid erinevalt. Kuid raskused võivad mõnikord esile tuua huvitavaid omadusi või oskuseid.
Oma vana märkmikku vaadates olen sinna joonistanud paar kena pilti, üks neist mu kodumaja. Ma pole enne ega peale seda joonistada osanud. Aga ju siis igatsus ja intensiivsed emotsioonid on see mis sunnib tagant.
Ja samamoodi pole mul mingit luuleannet. Ega haiku kirjutamise oskust.
Siit mõned näited:
--------------------
Või on söödud, õhtu käes.
Jälle möödunud on päev.
--------------------
Soe suvevihm, lõhnav maa, erkrohelised lehed.
See on ju kevad!
Jälle näen kodu.
--------------------
Rong. Mööda vilksatavad tuled,
vaid rattaid tagumas sa kuuled.
Lähenemas tume öö,
kolm protsenti elutööd.
--------------------

Kunstiinimesed on tundlikuma närviga ning nende loomelävi on palju madalamal Ning suudavad väljendada palju nõrgemaid emotsioone.

[Masur]

Minuga juhtus üks kummaline seik.
Enne, kui ma jõudsin mõeldagi, et paras aeg oleks oma suguorgan teenistusele asetada, tegi teenistus seda hoopis minuga.
Peale paari kuist utšebkas viibimist saabusin oma tulevasse väeossa ja seal määrati mind autoparki. Jõudsin pisut sisse elada ja ühe korra juba autoga sõitmaski käia. Küll väeosa territooriumil ja vanema autojuhi valvsa pilgu all. Mulle terendas kütuseveokijuhi ametikoht. Siis muutus järsku kõik.
Mind kamandati kiirelt väeosa juhtkonna juurde, pidavat lausa tuli takus olema. Sain teada järgmist. Nendeni jõudnud korralduse kohaselt tuli mind eemaldada autopargist kui potentsiaalne ohuallikas. Lisaks ei tohtivat mulle narjaadis usaldada täägist ohtlikumat relva. Mis oli iseenesest muidugi valus laks- vakantseks jäid ainult dnevalnõi ja söökla toimkond. Noh, kuna sööklanarjaad mulle ei meeldinud, siis hea, et mind vähemalt täägiga oldi nõus relvastama.
Uus ametikoht määrati mulle igati vastav. Minust pidi saama elektromehaanik(diselist) APN-i nimelise jaamakese juures. Alguses polnud mulle isegi oma mootoreid anda, hiljem siiski saabus uhiuus haagis- 2 diislit sees. Asja ilu peitus faktis, et too APN ei olnud lahingvalmiduses. Ei töötanud ega hakanudki kunagi tööle. Kuigi kõiksugu gurud käisid teda elule turgutamas.
Ühesõnaga-veel tühisemat ametiposti, kui minu oma, väeosas enam polnud. Ei pea vist lisama, et ees ootavad perspektiivid ei paistnud eriti roosilised.
Aga siin ma eksisin. Kiirelt sai selgeks, et autopark oli meie väeosas kõige lollim koht, kus teenida. Ja lõppude lõpuks saadeti mind just tänu säherdusele tühisele ametikohale kaheksaks viimaseks kuuks Jurmalasse komandeeringusse.
Kõige tõenäolisemalt oli kusagil midagi segi aetud, sest ei teadnud endal erilisi patte hingel olevat. Krt, isegi välismaal sugulasi polnud.

[vesilemb]

Juhtus selline veider lugu.
Aegajalt käisime Uralski komandatuuris narjaadis. Ehk siis istusime komandatuuris valves ning käisime linna peal patrullimas. Ükskord tuli käsk kinni püüda üks nõukogude armeest kõrvale hoidja. Kuna meil käeraudu varustuses ei olnud, võeti kaasa käepärased nöörijupid. Igaks juhuks. Natshalnik ees ja 2 soldatit järel. Po ukazannomu adresu. Oli üks tornmaja, läksime 3. korrusele ja koputasime uksele. Ukse avas poisi isa. Anti aega 15 minutit et asjad kokku kraapida, et siis kõrvalehoidja soolaputkasse konvoeerida. Noja papa oli silmnähtavalt närvis ja püüdis igatpidi meelejärele ja muudkui puistas sõnu. Kutsus tuppa teed jooma, no me siis pikema lunimise peale astusime tuppa. Jõime teed ja kuulasime vabandusi ja lubadusi. Aeg otsas, isa läks poega kutsuma, tuleb tagasi näost valge, seletab et hüppas alla. Aknast alla. Täidsa hullumeelne. Tõepoolest, aken pärani ja poiss kadund. Tekkis mure et asi hull ja laip all. Aknast alla vaadates aga selgus tõde, et akna all oli 1. korrusel asuva poe katus. Nii et kukkuda oli tal ainult 2 korrust.
Aga, meie patrulli ülemus oli järjekindel. Kamandas papal kõik poisi sõprade aaressid välja tähtsuse järjekorras ning asusime siis kammima neid aadresse. Juba kolmandal aadressil oli täistabamus. Saime jooksiku kätte. Poiss oli kukkumisel siiski viga saanud ning lonkas päris kõvasti. Sellegi poolest pidime ta käed kinni siduma, ülemus ei andnud põgenemist andeks. Nii me ta siis soolaputkasse toimetasimegi.
Nüüd aga juhtus veelgi veidram asi. Mul on täielik mälulünk mis asjaoludel ma selle jooksikuga sõbrunesin ja veel millal. Nimi oli tal Vitalik. Meil oli isegi väike kirjavahetus. Tema saatus läks edasi nii et ta pääses psihushka kaudu teenistusest ära ning mõne kuu pärast teatas rõõmsalt et ta on jälle kodus. Selline lahe sell oli. Ükskord öösel tuli mulle väeossa külla. Hüppas üle aia sisse ja lasi dezhurnõil mind üles ajada. Istusime siis kurilkas mingi pool tundi ja läind ta oli.
Sellest tuli omakrda üks päris korralik jama. Operativnõi oli teda näinud üle aia hüppamas. Mängu tuli osobist ehk KGB. Pidin 2 korda ta juures käima aru andmas. Loomulikult uuriti välja kes see oli. Ning meid rivistati selle peale ühtpidi ja teistpidi ning selgitati kui rumal tegu on lasta võõras kahtlane element magava sõjavõeosa territooriumile, kus terrorist saaks hoobilt relvad ja terve magava roodu kõrid vaikselt läbi lõigata. Kõige halvemini läks korrapidajal seersandil, kes jäi oma triipudest ilma ja istus kubus mõnda aega, et kahtlast elementi kinni ei võtnud.

Mis puutub veel komandatuuri, siis komandandil oli terve kollektsioon ära korjatud dembli paradkasid. Üks meenutas pigem Michael Jacksoni kostüümi kui nõukogude sõduri paraadvormi. Vot eto daaa... Dembli albuist ma võibolla saan veel aru natuke, aga selline narrus võttis lihtsalt suu ammuli.

[vesilemb]

Ühel ilusal 1990 aasta varase mai kuu hommikul razvodi ajal saadeti mind koos ühe teise vanakesega surnuaiale.
Nimelt oli ühe Uralskist pärit podpolkovniku ema ära surnud. Podpolkovnik aga ei saanud teenistusest piisavalt kiiresti Uralskisse pöörduda ja nii pandi Podpolkovniku ema pikemaks ajaks külmutusse. Aga matuste korraldamise abi tuli ta paluma meie väeosast, mida ka lahkesti anti kahe sõduri ja ühe veoka näol et surnut vedada.
Esimese asjana viidi meid surnukale, näidati koht kätte ja kopat davai! Täpselt kahe haua vahele. Vaatasin naabrite surmakuupäevi, oli paar aastat vahet, lootus oli et naabrite kirstud on juba lagunenud ning mingeid varinguid ei tule. Mis siis ikka, labidas maasse ja kaevama. Maa oli savine ja päris kõva, nii et edenes visalt. Õige visalt. Kui auk oli juba päris sügav kaevasime vahetustega, sest auku korraga ei mahtunud ja lõunaks pidi valmis olema. Pole kunagi varem ega ka hiljem ette tulnud et surnuaial hauda kaevata. Imelik tunne oli ikka ka, kui tead et kaevad kahe laiba vahel ja ainult pool meetrit eraldab laibast. Harjub ära.
Lõuna käes, haud valmis, viidi meid siis morgi. Õnneks oli mammi juba kirstus. Kirst oli selline lihtne, laudadest ja punase riidega üle löödud. Ikkagi Nõukogude armee podpokovniku ema. Tassisime selle kirstu siis koju, kuhu rahvas kogunes hüvasti jätma. Naabrid, tuttavad ja sugulased. Maja oli seal täpselt selline nagu need stalinistlik, neoklassitsistlikud 2 kordsed majad asula tänaval. Kirstu me lahti ei teinud sest mammi pidavat väga halb välja nägema, nagu morgist öeldi. Olevat korteris pikka aega vedelenud enne kui jaole saadi. Kui kodune tseremoonia läbi, võtsime otstest kinni, nii odaval kirstul sangasid polnud ja veokasse tagasi tassima. Tundsin kuidas kirstu alumised lauad olid külmaks ja niiskeks muutunud. Lisaks rebenes kirstu kattev riie päris koledalt, paljastades hööveldamata lauad. Mammi oli päris raske. Minu kandejõu piiril enamvähem. Nii et trepist alla komberdades kujutasin elavalt ette kuidas kirst libiseb mu sõrmede vahelt põmaki vastu treppi tükkideks ning poolmädand mammi veereb mulle otsa.
Igatahes nii ei juhtunud.
Surnukal oli aga väga vähe inimesi. Nii et kui kohale jõudsime polnud eriti pikka tseremooniat, lasime kirstu hommikul kaevatud auku ja auk kinni. Värske haua peal võeti kombe kohaselt kärakat ja sellega oli asi lõpetatud.

[vesilemb]

Ühel ilusal 1990 aasta varase mai kuu hommikul razvodi ajal saadeti mind koos ühe teise vanakesega surnuaiale.
Nimelt oli ühe Uralskist pärit podpolkovniku ema ära surnud. Podpolkovnik aga ei saanud teenistusest piisavalt kiiresti Uralskisse pöörduda ja nii pandi Podpolkovniku ema pikemaks ajaks külmutusse. Aga matuste korraldamise abi tuli ta paluma meie väeosast, mida ka lahkesti anti kahe sõduri ja ühe veoka näol et surnut vedada.
Esimese asjana viidi meid surnukale, näidati koht kätte ja kopat davai! Täpselt kahe haua vahele. Vaatasin naabrite surmakuupäevi, oli paar aastat vahet, lootus oli et naabrite kirstud on juba lagunenud ning mingeid varinguid ei tule. Mis siis ikka, labidas maasse ja kaevama. Maa oli savine ja päris kõva, nii et edenes visalt. Õige visalt. Kui auk oli juba päris sügav kaevasime vahetustega, sest auku korraga ei mahtunud ja lõunaks pidi valmis olema. Pole kunagi varem ega ka hiljem ette tulnud et surnuaial hauda kaevata. Imelik tunne oli ikka ka, kui tead et kaevad kahe laiba vahel ja ainult pool meetrit eraldab laibast. Harjub ära.
Lõuna käes, haud valmis, viidi meid siis morgi. Õnneks oli mammi juba kirstus. Kirst oli selline lihtne, laudadest ja punase riidega üle löödud. Ikkagi Nõukogude armee podpokovniku ema. Tassisime selle kirstu siis koju, kuhu rahvas kogunes hüvasti jätma. Naabrid, tuttavad ja sugulased. Maja oli seal täpselt selline nagu need stalinistlik, neoklassitsistlikud 2 kordsed majad asula tänaval. Kirstu me lahti ei teinud sest mammi pidavat väga halb välja nägema, nagu morgist öeldi. Olevat korteris pikka aega vedelenud enne kui jaole saadi. Kui kodune tseremoonia läbi, võtsime otstest kinni, nii odaval kirstul sangasid polnud ja veokasse tagasi tassima. Tundsin kuidas kirstu alumised lauad olid külmaks ja niiskeks muutunud. Lisaks rebenes kirstu kattev riie päris koledalt, paljastades hööveldamata lauad. Mammi oli päris raske. Minu kandejõu piiril enamvähem. Nii et trepist alla komberdades kujutasin elavalt ette kuidas kirst libiseb mu sõrmede vahelt põmaki vastu treppi tükkideks ning poolmädand mammi veereb mulle otsa.
Igatahes nii ei juhtunud.
Surnukal oli aga väga vähe inimesi. Nii et kui kohale jõudsime polnud eriti pikka tseremooniat, lasime kirstu hommikul kaevatud auku ja auk kinni. Värske haua peal võeti kombe kohaselt kärakat ja sellega oli asi lõpetatud.

[vesilemb]

Lugedes seda vana märkmikku mõistan kuivõrd palju ma ise olen vahepeal muutunud. Kui kirjadesse mis teistele saatsin läksid tsenseeritud ja ilustatud mõtted, siis märkmikus on vahetud ja ausad emotsioonid, mida mitte kellegiga ei jaga.
Oi ma olin ikka väga naiivne. Noor ja rumal nagu öeldakse, kuigi ma enda kohta tol ajal nii küll ei arvanud. Aga see on alati nii jaa jääbki nii olema.
Minu ja rooduka vastasseis oli selles suhtes huvitav. Tol ajal ma ei mõistnud miks ta raip minuga nii käitus. Aga ta oli lihtsalt üks suure egoga väiklane hing, kes elas ennast sõdurite peal välja.
Ma vaatan seda vastasseisu ning ta mõtles pidevalt välja igasugu põhjuseid, kuidas peetida. Eriti selgelt paistab see välja nii, et mis oli teistele ajateenijatele lubatud, osutus minu puhul lubamatuks. Nagu vilets väljanägemine, liiga pikad juuksed, ja muud peenemad protseduurilised nüansid, näiteks kui releika valve muidu käis söömas koos narjaadiga ehk vabal hetkel ilma rooduta, rivistuse, rivisammu ja lauluta. Siis ühel hetkel osutus see minu jaoks kohustuslikuks, samal pidi keegi ikkagi releikasse valvesse jääma. Jne.
Ükskord kui roodukas jälle üha rohkem ja rohkem jättis mind laborist ära ka narjaadist vabadel päevadel ilmus meie roodu Podpokovnik Lipatov isiklikult ning üsna ühemõtteliselt ja vängemaid sõnu kasutades selgitas roodukale kuidas asjad käivad. Nägin seda kõike pealt kuna roodukas oli parema puudumisel pannud mind sushilkat koristama. Kapten Zhogolev nägi päris armetu välja kärkiva Podpolkovnik Lipatovi ees, kellele ta armetult vahele jäi käsu mittetäitmisega. Oi, see oli magus vaatepilt ühestküljest, aga teisest küljest võis oodata rooduka kättemaksu.
Aga miks podpolkovnik Lipatov nii kuri oli tulenes sellest, et ma oskasin kasutada exceli eelkäijat nimega supercalc. Ning laboris pandi parajasti kokku ühte suurt dokumenti mis määras nõukogude armee raadiojaamade erinevate määrdeainete ja piirituse kulunormid. Sellega siis tegelesin. See oli tol hetkel ka riigisaladus. Ning oli vaja Moskvasse, kaitseminiser Jazovile esitada tähtajaks.

[Some]

Ohhoo... Teil olid väeosas Robotronid? Järgmiseks ütled et õppisid Nõos?

[kalleb]

ka meil oli utsebkas nn. arvuti mida meile õpetati (remondipoolt)

see oli nimega Arterilleiskii Võtsistlitelnoi Kompleks , kaalus ikka mitmeid tonne , asus

Uraali veoauto kongis ja võttis jubedalt voolu

sees olid transistorid ja ferriitmälud

programmide sissesöötmine käis vist perfokaartide või lintide abil

nendega tegelesid kõrvalroodu matemaatikud , meie ainult parandasime

seal olid ka mõned Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonna poisid väljaõppes

kui mõni seal olnud 1987 aasta kevadel - sügisel Novotserkassiki utsebka kursant

mind kuuleb siis leha-lehva (Eestist oli sinna poisse toodud kusagil 30-40 tk ,enamik

peale ülikooli 1 kursust)