Fred Kraav - Noa Lood
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Ikka tõeliselt vahva lugu.Müts maha teie ees,endisaegsed mehed!
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Kariibi merele
Kuna liikusime laevaga kogu aeg lõuna ja lääne suunas, siis ilm
aina paranes ja soojenes ning mõni päev hiljem, kui vesi oli laevaruumis
alanenud ja kriisiolukord lõppenud, viidi meid tagasi kolme
vahi süsteemi peale ja elu muutus jälle kergemaks. Kõikide
enesetunne oli paranenud ja tulevik tundus olevat palju kindlam,
kui see oli olnud alles mõni päev tagasi. Kuna aga laeva vööri all oli
auk, ei olnud me võimelised täiskiirusega vastu merd sõitma ja
meie kiirus oli paar miili tunnis väiksem, kui see oleks võimalik olnud
normaalse olukorra juures. See vist päästis ka meid sattumast
uude hädaolukorda mõni päev hiljem, kui hakkasime jõudma Kariibi
mere lähedusse. Oli juba detsembri algus ja meeskond arutas
juba võimalust olla jõuludeks meie sihtsadamas Vancouveris Kanada
läänerannikul. Ise ootasin ka pikisilmi Panama kanali ja Vaikse
ookeanini jõudmist.
Olin järgmise päeva hommikul roolivahis, kui komandosilda ilmus
kapten Jensen, et kontrollida merekaardil laeva positsiooni ja
esimese tüürimehega tass kohvi juua. Kell oli umbes seitse, kui sinna
tormas raadiotelegrafist, olles väga ärritatud meeleolus ja ulatas
kaptenile raadiotelegrammi, kes selle läbi luges ja samuti ärevusse
sattus. Koos tüürimehega ruttasid nad kaardiruumi, et kontrollida
laeva asukohta ja mõni minut hiljem olid nad tagasi roolimajas.
Kuna telegrafist oli vist inglise või kanada päritolu, käis sõnavahetus
inglise keeles. Kuulsin, kui kapten lausus, et selle laeva positsioon,
keda oli rünnatud Saksa sõjalaeva poolt, oli "Veloxist" umbes
sada miili eespool. Too Inglise aurik, kes selle SOS-signaali
eetrisse saatis, oli üks nendest, kes oli meie konvoist tervelt välja
pääsenud ning oli ka teel Kariibi merele. Ta põhjalaskja oli mingi
saksa lahinglaev, mis oli jälle ringi ristiemas Atlandil kaubalaevade
vastases sõjategevuses. Arvatavasti oli sama, kes oli rünnanud
ühte Põhja-Atlandi konvoid enne meie lahkumist Obani sadamast
Šotimaal.
Olukord oli jälle kriitiliseks muutunud, sest meie laeva kurss oli
otse selles suunas, kus see rünnak oli toimunud. Olime vc-?l avaral
ulgumerel, kust kusagile sadamasse varju minna ei olnud. Briti
valduses olevad Bahama saared olid ka veel paarsada miili eespool
ja polnud muud võimalust kui sama kursiga edasi liikuda ja loota,
et me selle Saksa sõjalaeva ette ei satu.
Laeva meeskond pandi jälle häireseisukorda, lootuses, et see
saksa sõjalaev oma kurssi muudab ja meist kaugemale liigub. Kapten
ja tüürimees uurisid läbi binoklite ees laiuvat horisonti, kuna
ilm oli selge ja nähtavus maksimaalne, mis meie olukorda kergemaks
ei teinud. Meid aitas ainult see, et olime mootorlaev, kus polnud
mingit korstnasuitsu nagu aurulaevadel, kelle kivisöesuits
nende asukoha ära andis enne kui nad horisondile jõudsid.
Kell kaheksa sain ma oma roolivahist vabaks, tulin sillalt alla, et
hommikusööki süüa, aga mingit tahet puhkama minekuks ei olnud.
Pärast seda läksin oma kajutisse ja hakkasin pakkima seljakotti
ja käsikohvrit igaks juhuks, kui oleksime olnud sunnitud laevast
lahkuma. Oli ju üldiselt teada, et need suuremad veepinnal liikuvad
Saksa sõjalaevad võtsid kõik meeskonnaliikmed tavaliselt
vangi enne laeva uputamist ja viisid endaga kaasa. Igatahes oli olemas
võimalus sattuda saksa sõjavangilaagrisse ja sealt ka ehk edasi
kodumaale. Suurem osa meeskonnast tegi vist samasuguseid ettevalmistusi
ning kõik olid väga ärevil. Arutati sakslaste poolt okupeeritud
Norrasse tagasipöördumist olude sunnil, mis poleks olnud
enam enda valik. Muidugi ootasid seal vanemad, naised ja
perekonnad ning see tegi nende olukorra kergemaks. Minu mure
oli aga see, kuidas iga hinna eest jääda välja Nõukogude Vene võimude
poolt okupeeritud Eestist. Nii et meil kõikidel seal laevas
olid oma erinevad mured ja võimaliku tuleviku plaanid. Muidugi
eelistasin Inglismaad, aga valik oli ka Saksamaale sattumine, mida
ma ei tahtnud, ainult kui viimases hädas. Õnneks see nii ei juhtunud.
Tegin pärastlõunal paaritunnise uinaku ja kella neljaks olin jälle
vahis ja rooliratta taga laeva komandosillal. Kapten koos kõikide
tüürimeestega oli ka seal ja kõik uurisid hoolega laeva vööri ees
laienevat horisonti. Nähtavus oli sama hea kui varahommikul, ilm
tuulevaikne ja soe. Olime jõudnud juba peaaegu troopikaaladeni
ning seal päästepaati sattudes poleks enam külmetumist karta, oli
ju ka võimalus, et meid peale laeva uputamist vangi ei võeta, vaid
jäetakse maha päästepaatidesse.
Just enne päikeseloojangut tormas sillale jälle raadiotelegrafist,
käes uus telegramm ning koos kapteni ja esimese tüürimehega siseneti
taas rooli taga asuvasse kaardiruumi. Kui nad sealt uuesti
väljusid, olid nende kõikide näoilmed väga sünged ja murelikud.
Nende omavahelisest sõnavahetusest selgus, et veel üks teine Inglise
aurik, mis oli pääsenud meie saatuslikust konvoist Põhja Atlandil,
oli langenud sellesama kusagil lähedal asuva Saksa sõjalaeva
kätte ning põhja lastud. Nende antud positsioon oli ainult
paarkümmend miili meie omast eespool.
Kõik tüürimehed olid jälle laevasillal koos kapteniga, uurides
hoolega ees laiuvat horisonti. Oodati vist varsti paistmas ühe suure
lahinglaeva masti ja kahuritorne, sest nähtavus oli ikka veel ideaalne
ja see võis juhtuda lähema aja jooksul. Liikusime ikka edasi Bahama
saarestiku suunas. Pinge oli kõikidel närvesööv, aga möödus
tund ja seda, mida raske südamega oodati, ei juhtunud. Varsti jõudis
kätte õhtuvidevik ja hakkas juba pimenema. Kuulsin, kui kapten
avaldas oma arvamust, et see Saksa sõjalaev oli peale teise auriku
uputamist oma kurssi muutnud ja sealt lõuna suunas edasi,
meist kaugemale liikunud. Olime siis väga lähedal Briti kontrolli
all olevatele saartele, kus võis olla tugibaase ja võimalikke sõjalaevu
ning lennukeid.
Igatahes, kui lahkusin sillalt peale kella kaheksat, oli juba täitsa
pime ning kuud ka taevas ei olnud. Oli jälle vedanud nagu varemgi
ning olime nüüd ilmselt väljaspool hädaohtu. Kuulsin hiljem tüürimehe
arvamust, et meid päästis see, et meie kiirus oli vähenenud
vigastuse tõttu veealuses vööris ja nii jäänud maha meist eespool
sõitnud kahest laevast. See kõlas väga loogilisena ja pani järele
mõtlema, et vahest võib esialgses õnnetuses ka veel õnne leida,
nagu see juhtus "Veloxiga" peale torpeedode saamist Põhja-Atlandil.
Istusin mõnda aega taga messis, vesteldes paari norralasest meeskonnaliikmega,
kes olid nüüd ka rahunenud ja rõõmsad selle üle,
et neil polnud enam ees sunduslikku tagasipöördumist sakslaste
poolt okupeeritud kodumaale. Mul oli ka enam-vähem sama tunne,
sest polnud huvi Nõukogude Eesti ega Saksamaa vastu ja olin
rahul kõigega, mis senini juhtunud oli.
Mõni aeg hiljem läksin alla oma kajutisse, kus viskusin riietes pikali,
aga und veel esialgu ei tulnud. Pea oli igasuguseid mõtteid
täis, mõtlesin kõigest sellest, mis oli juhtunud tolle põneva päeva
jooksul. Lõpuks jäin siiski magama ja kui mind kell pool neli hommikul
üles äratati vahti minekuks, olime me juba "Veloxiga" mingis
Kariibi merre suubuvas väinas ning ees oli näha saarte rannajooni.
Olime nüüd võimalikust sõjaohu piirkonnast välja jõudnud
ja ees ootas sõit üle Kariibi sisemere Panama kanalini ja sealt edasi
Vaiksele ookeanile. Ees ootasid jõulud kusagil Põhja-Ameerika
läänerannikul. Selja taga oli väga seiklusrikas esimene reis üle
Atlandi, mis mul ka iialgi meelest ei lähe.
Sõit üle Kariibi mere möödus rahulikult ja paar päeva hiljem
jõudsime Panama Cristobali sadamasse. Jäime sinna ankrusse, et
ära oodata ametlikku otsust meie vigastada saanud laeva võimetest
teha transiitsõit läbi Panama kanali. Jõuti otsusele, et kui olime
olnud võimelised sellises seisukorras üle Atlandi jõudma, siis peaksime
hakkama saama kuni reisi lõpuni.
Igaks juhuks pandi meile puksiirid vööri ja ahtrisse, et laev kuidagi
kontrolli alt välja ei satuks ja nii algas meie sõit läbi Panama
kanali. Igal pool oli näha USA sõjaväelist kontrolli, lüüside kai peal
kõndisid laevaga kaasa relvastatud Ameerika sõdurid, valvates
laeva igat külge ja otsa, kui meid kanali lüüsidega merepinnast
Gatuni järveni tõsteti ja sealt edasi viidi. Sama asi kordus jälle, kui
me jõudsime Vaikse ookeani poolsete lüüsideni ja sealt allapoole
uuesti merepinnale tagasi. Kõik läks aga libedalt ja õhtuks olime
juba Balboa sadamast mereni jõudnud, kanali loots laevalt lahkunud
ja kurss edasi pandud Kesk-Ameerika rannajoont mööda põhja
suunas.
Vaiksel ookeanil
Vaiksel ookeanil oli hea ja muretu meresõit. Ilm oli ilus ja soe, meri
nagu peegel ning me sõitsime nüüd öösel täistuledega ega kartnud
meile vastu tulevaid laevu. Sõjategevus polnud sinnani veel jõudnud
ja meie saime ennast nüüd turvaliselt ja normaalselt välja magada.
Sain ennast esimest korda merel lahti riietada enne koisse ronimist.
Peale ligemale poolteist aastat sõjategevuse piirkondades
meresõitu oli see suureks vahelduseks ja närvide kosutuseks. Oleks
olnud nagu huvireis piki Panama ja Costa Rica rannikut. Sõit sealt
edasi Mehhiko ja Baja California rannajoont mööda oli ka väga huvitav
ja meeldejääv. Nägime eemalt palju kõrgeid mäeahelikke,
palmipuudega liivarandu ja ka kõrbealasid, saime laeva basseinis
ujuda ja tekil päevitada ning see oli vahelduseks üsna mõnus. Sõit
sealt edasi piki Ameerika Ühendriikide läänerannikut oli ka väga
omapärane. Jälle palju mäeahelikke ja kõrgekaljuseid randu California,
Oregoni ja Washingtoni osariikide aladel. Palmipuude asemel
olid nüüd suured okaspuud ja ilm hakkas muutuma külmemaks.
Tihti sai näha vaalaskalu ja delfiinide parvi, kes laeva ümber ringi
ujusid ja mänglesid. Midagi sellist polnud ma kunagi varem näinud
ei Lääne- ega Põhjamerel ning mitte ka veel Atlandil, aga seal
Põhja-Ameerika lääneranniku vetes oli see üsna tavaline.
Jõudsime lõpuks meie sihtsadama Vancouverini Kanadas, jõululaupäeval
24. detsembril 1940. Oli pärastlõuna, kui sadamaloots
pardale tulija meid edasi Põhja-Vancouveri linnaosas asuva laevaremondi
dokini välja viis. Meid toodi puksiiride abil sinna kai äärde,
kus me trossid maale saatsime ja laevaotsad kinni panime. Olime
olnud teel Liverpooli sadamast 54 päeva, selle aja jooksul oli
palju juhtunud, tuhandeid meremiile läbi sõidetud ja mitte kordagi
veel jalga maale saanud. Oli väga meeldejääv ja tähendusrikas
päev kõikidele seal laevas.
Meid võeti vastu nagu kangelasi, kes olid tulnud otse kusagilt
kaugel asuvast sõjategevuse piirkonnast ning tuleristsed läbi teinud.
Sellise taustaga laevu polnud seal veel senini olnud ja meid
koheldi vastavalt.
Peale õhtusööki vajus terve laeva meeskond maale, kaasa arvatud
kapten ja ülejäänud laeva juhtkond, sest laev oli nüüd sadamatehase
meestele üle antud. Lülitati sisse maaelekter ja valvet pidasid
sadamatehase turvamehed. Meile kõikidele anti pühadeks
väljateenitud puhkuseperiood, enam polnud vaja muret tunda
"Veloxi" edaspidise käekäigu üle.
Ma ei tea, kuhu kapten ja ülejäänud juhtkond edasi liikusid, aga
meie, tavaliste meeskonnaliikmete tee viis kõige lähemal asuva
kõrtsi poole. Ning siis läks lahti üks tõeline joomapidu, et pühitseda
meie edukat kohalejõudmist ja jõulupühade algust. Seal tekkis
ka tutvusi kohaliku rahvaga, kõik vist teadsid, kes me oleme ja kust
me tulnud oleme ja lõbu oli laialt. Kesköö paiku pandi asutus kinni
ja meid saadi sealt kuidagi suure vaevaga välja, kuigi olime valmis
öö läbi edasi pidutsema. Olime vist kõik üsna parajas vormis, aga
mõni ka täis nagu tarakan, vaevu jaksates välja tänavale tuigerdada.
Mina kui laeva kõige noorem endale vist liiga ei teinud, sest
kõik on veel senini meeles. Ei jäänud üle muud, kui tagasi laeva
pöörduda. Peaaegu igal mehel oli kotitäis õlut kaenla all ja mõnel
ka veel kangemat kraami. Kavatseti laeval pidu edasi pidada, kuna
tulemas oli töövaba päev ja esimene jõulupüha. Olime kõik pehmed,
üleolevas tujus "merepojad," kes olid viimase paari kuu jooksul
palju läbi elanud, kuid kõik terve nahaga sellest jandist välja
tulnud. Nii oli meil ka vabandus ja ka põhjus edasi pidutsemiseks.
Kohe peale jõule viidi meie laev kai äärest edasi kuivdokki, et
hakata remontima purustatud ja lekkivat laeva väliskeret. Kui laev
oli veest välja tõstetud, hakati uurima kõiki nähtavaid laevakere
vigastusi. Sadama tehase eksperdid ja insenerid, kes laeva põhja
uurimas käisid, olid arvamusel, et peale torpeedotabamuse olime
ka üle sõitnud mingist suurest metallobjektist, kuna terve laeva
pikkuselt olid põhja plaatide vigastused väga tõsised. Meid oli uppumisohust
päästnud vaid kahekordne laevakere põhi, mida vanematel
aurulaevadel tavaliselt ei olnud, aga meie uuel "Veloxil"
õnneks oli. Üks nende teooriatest oli ka see, et olime otsa sõitnud
allveelaevale, mis meid torpedeerinud oli ning selle tõttu saime ka
sealt tulema ilma teist pauku saamata. Kõik, mis oli juhtunud tollel
pimedal tormisel ööl seal Atlandil, seisis suure küsimärgi all ja
kindlat vastust sellele ei osatud anda.
Olen ise ka selle üle palju mõtelnud ja targutanud, aga kaugemale
pole jõudnud. Üldine arvamus ja lõppkokkuvõte oli aga selline,
et meil oli väga vedanud. Keegi kaitseingel oli vist meid oma
hoole alla võtnud ja meid kõiki säästnud edaspidise elu ja tegevuse
jaoks.
Jäime sinna remondiks terveks kuuks ja alles jaanuari lõpul saime
sealt laevatehasest tulema ja läksime edasi kaubaveo kai äärde,
et hakata uut lasti peale laadima, Briti saartele tagasisõiduks. Vahepeal
oli meil aga väga huvitav ja lõbus elu seal Vancouveri kandis
iibides. Meid peeti seal tõelisteks meresõja veteranideks ja
meie auks telliti igat sorti vastuvõtte ja meelelahutusi kohaliku
norra kogukonna poolt, kes seal Vancouveri linna ümbruses elasid.
Mina ise tutvusin seal ühe noore, omavanuse, Kanadas sündinud
soomlannaga, kes mind nädalalõppudel endaga kaasa mägedesse
suusatama viis ja mind lõbustas. Oli tore aeg, mis mul veel
siiamaani meeles on, aga kokku me enam kunagi ei saanud, sest
elu viis mind tagasi Inglismaale ja mõni aasta hiljem Ameerika
idarannikule, kuhu ma ka jäin.
Kuna liikusime laevaga kogu aeg lõuna ja lääne suunas, siis ilm
aina paranes ja soojenes ning mõni päev hiljem, kui vesi oli laevaruumis
alanenud ja kriisiolukord lõppenud, viidi meid tagasi kolme
vahi süsteemi peale ja elu muutus jälle kergemaks. Kõikide
enesetunne oli paranenud ja tulevik tundus olevat palju kindlam,
kui see oli olnud alles mõni päev tagasi. Kuna aga laeva vööri all oli
auk, ei olnud me võimelised täiskiirusega vastu merd sõitma ja
meie kiirus oli paar miili tunnis väiksem, kui see oleks võimalik olnud
normaalse olukorra juures. See vist päästis ka meid sattumast
uude hädaolukorda mõni päev hiljem, kui hakkasime jõudma Kariibi
mere lähedusse. Oli juba detsembri algus ja meeskond arutas
juba võimalust olla jõuludeks meie sihtsadamas Vancouveris Kanada
läänerannikul. Ise ootasin ka pikisilmi Panama kanali ja Vaikse
ookeanini jõudmist.
Olin järgmise päeva hommikul roolivahis, kui komandosilda ilmus
kapten Jensen, et kontrollida merekaardil laeva positsiooni ja
esimese tüürimehega tass kohvi juua. Kell oli umbes seitse, kui sinna
tormas raadiotelegrafist, olles väga ärritatud meeleolus ja ulatas
kaptenile raadiotelegrammi, kes selle läbi luges ja samuti ärevusse
sattus. Koos tüürimehega ruttasid nad kaardiruumi, et kontrollida
laeva asukohta ja mõni minut hiljem olid nad tagasi roolimajas.
Kuna telegrafist oli vist inglise või kanada päritolu, käis sõnavahetus
inglise keeles. Kuulsin, kui kapten lausus, et selle laeva positsioon,
keda oli rünnatud Saksa sõjalaeva poolt, oli "Veloxist" umbes
sada miili eespool. Too Inglise aurik, kes selle SOS-signaali
eetrisse saatis, oli üks nendest, kes oli meie konvoist tervelt välja
pääsenud ning oli ka teel Kariibi merele. Ta põhjalaskja oli mingi
saksa lahinglaev, mis oli jälle ringi ristiemas Atlandil kaubalaevade
vastases sõjategevuses. Arvatavasti oli sama, kes oli rünnanud
ühte Põhja-Atlandi konvoid enne meie lahkumist Obani sadamast
Šotimaal.
Olukord oli jälle kriitiliseks muutunud, sest meie laeva kurss oli
otse selles suunas, kus see rünnak oli toimunud. Olime vc-?l avaral
ulgumerel, kust kusagile sadamasse varju minna ei olnud. Briti
valduses olevad Bahama saared olid ka veel paarsada miili eespool
ja polnud muud võimalust kui sama kursiga edasi liikuda ja loota,
et me selle Saksa sõjalaeva ette ei satu.
Laeva meeskond pandi jälle häireseisukorda, lootuses, et see
saksa sõjalaev oma kurssi muudab ja meist kaugemale liigub. Kapten
ja tüürimees uurisid läbi binoklite ees laiuvat horisonti, kuna
ilm oli selge ja nähtavus maksimaalne, mis meie olukorda kergemaks
ei teinud. Meid aitas ainult see, et olime mootorlaev, kus polnud
mingit korstnasuitsu nagu aurulaevadel, kelle kivisöesuits
nende asukoha ära andis enne kui nad horisondile jõudsid.
Kell kaheksa sain ma oma roolivahist vabaks, tulin sillalt alla, et
hommikusööki süüa, aga mingit tahet puhkama minekuks ei olnud.
Pärast seda läksin oma kajutisse ja hakkasin pakkima seljakotti
ja käsikohvrit igaks juhuks, kui oleksime olnud sunnitud laevast
lahkuma. Oli ju üldiselt teada, et need suuremad veepinnal liikuvad
Saksa sõjalaevad võtsid kõik meeskonnaliikmed tavaliselt
vangi enne laeva uputamist ja viisid endaga kaasa. Igatahes oli olemas
võimalus sattuda saksa sõjavangilaagrisse ja sealt ka ehk edasi
kodumaale. Suurem osa meeskonnast tegi vist samasuguseid ettevalmistusi
ning kõik olid väga ärevil. Arutati sakslaste poolt okupeeritud
Norrasse tagasipöördumist olude sunnil, mis poleks olnud
enam enda valik. Muidugi ootasid seal vanemad, naised ja
perekonnad ning see tegi nende olukorra kergemaks. Minu mure
oli aga see, kuidas iga hinna eest jääda välja Nõukogude Vene võimude
poolt okupeeritud Eestist. Nii et meil kõikidel seal laevas
olid oma erinevad mured ja võimaliku tuleviku plaanid. Muidugi
eelistasin Inglismaad, aga valik oli ka Saksamaale sattumine, mida
ma ei tahtnud, ainult kui viimases hädas. Õnneks see nii ei juhtunud.
Tegin pärastlõunal paaritunnise uinaku ja kella neljaks olin jälle
vahis ja rooliratta taga laeva komandosillal. Kapten koos kõikide
tüürimeestega oli ka seal ja kõik uurisid hoolega laeva vööri ees
laienevat horisonti. Nähtavus oli sama hea kui varahommikul, ilm
tuulevaikne ja soe. Olime jõudnud juba peaaegu troopikaaladeni
ning seal päästepaati sattudes poleks enam külmetumist karta, oli
ju ka võimalus, et meid peale laeva uputamist vangi ei võeta, vaid
jäetakse maha päästepaatidesse.
Just enne päikeseloojangut tormas sillale jälle raadiotelegrafist,
käes uus telegramm ning koos kapteni ja esimese tüürimehega siseneti
taas rooli taga asuvasse kaardiruumi. Kui nad sealt uuesti
väljusid, olid nende kõikide näoilmed väga sünged ja murelikud.
Nende omavahelisest sõnavahetusest selgus, et veel üks teine Inglise
aurik, mis oli pääsenud meie saatuslikust konvoist Põhja Atlandil,
oli langenud sellesama kusagil lähedal asuva Saksa sõjalaeva
kätte ning põhja lastud. Nende antud positsioon oli ainult
paarkümmend miili meie omast eespool.
Kõik tüürimehed olid jälle laevasillal koos kapteniga, uurides
hoolega ees laiuvat horisonti. Oodati vist varsti paistmas ühe suure
lahinglaeva masti ja kahuritorne, sest nähtavus oli ikka veel ideaalne
ja see võis juhtuda lähema aja jooksul. Liikusime ikka edasi Bahama
saarestiku suunas. Pinge oli kõikidel närvesööv, aga möödus
tund ja seda, mida raske südamega oodati, ei juhtunud. Varsti jõudis
kätte õhtuvidevik ja hakkas juba pimenema. Kuulsin, kui kapten
avaldas oma arvamust, et see Saksa sõjalaev oli peale teise auriku
uputamist oma kurssi muutnud ja sealt lõuna suunas edasi,
meist kaugemale liikunud. Olime siis väga lähedal Briti kontrolli
all olevatele saartele, kus võis olla tugibaase ja võimalikke sõjalaevu
ning lennukeid.
Igatahes, kui lahkusin sillalt peale kella kaheksat, oli juba täitsa
pime ning kuud ka taevas ei olnud. Oli jälle vedanud nagu varemgi
ning olime nüüd ilmselt väljaspool hädaohtu. Kuulsin hiljem tüürimehe
arvamust, et meid päästis see, et meie kiirus oli vähenenud
vigastuse tõttu veealuses vööris ja nii jäänud maha meist eespool
sõitnud kahest laevast. See kõlas väga loogilisena ja pani järele
mõtlema, et vahest võib esialgses õnnetuses ka veel õnne leida,
nagu see juhtus "Veloxiga" peale torpeedode saamist Põhja-Atlandil.
Istusin mõnda aega taga messis, vesteldes paari norralasest meeskonnaliikmega,
kes olid nüüd ka rahunenud ja rõõmsad selle üle,
et neil polnud enam ees sunduslikku tagasipöördumist sakslaste
poolt okupeeritud kodumaale. Mul oli ka enam-vähem sama tunne,
sest polnud huvi Nõukogude Eesti ega Saksamaa vastu ja olin
rahul kõigega, mis senini juhtunud oli.
Mõni aeg hiljem läksin alla oma kajutisse, kus viskusin riietes pikali,
aga und veel esialgu ei tulnud. Pea oli igasuguseid mõtteid
täis, mõtlesin kõigest sellest, mis oli juhtunud tolle põneva päeva
jooksul. Lõpuks jäin siiski magama ja kui mind kell pool neli hommikul
üles äratati vahti minekuks, olime me juba "Veloxiga" mingis
Kariibi merre suubuvas väinas ning ees oli näha saarte rannajooni.
Olime nüüd võimalikust sõjaohu piirkonnast välja jõudnud
ja ees ootas sõit üle Kariibi sisemere Panama kanalini ja sealt edasi
Vaiksele ookeanile. Ees ootasid jõulud kusagil Põhja-Ameerika
läänerannikul. Selja taga oli väga seiklusrikas esimene reis üle
Atlandi, mis mul ka iialgi meelest ei lähe.
Sõit üle Kariibi mere möödus rahulikult ja paar päeva hiljem
jõudsime Panama Cristobali sadamasse. Jäime sinna ankrusse, et
ära oodata ametlikku otsust meie vigastada saanud laeva võimetest
teha transiitsõit läbi Panama kanali. Jõuti otsusele, et kui olime
olnud võimelised sellises seisukorras üle Atlandi jõudma, siis peaksime
hakkama saama kuni reisi lõpuni.
Igaks juhuks pandi meile puksiirid vööri ja ahtrisse, et laev kuidagi
kontrolli alt välja ei satuks ja nii algas meie sõit läbi Panama
kanali. Igal pool oli näha USA sõjaväelist kontrolli, lüüside kai peal
kõndisid laevaga kaasa relvastatud Ameerika sõdurid, valvates
laeva igat külge ja otsa, kui meid kanali lüüsidega merepinnast
Gatuni järveni tõsteti ja sealt edasi viidi. Sama asi kordus jälle, kui
me jõudsime Vaikse ookeani poolsete lüüsideni ja sealt allapoole
uuesti merepinnale tagasi. Kõik läks aga libedalt ja õhtuks olime
juba Balboa sadamast mereni jõudnud, kanali loots laevalt lahkunud
ja kurss edasi pandud Kesk-Ameerika rannajoont mööda põhja
suunas.
Vaiksel ookeanil
Vaiksel ookeanil oli hea ja muretu meresõit. Ilm oli ilus ja soe, meri
nagu peegel ning me sõitsime nüüd öösel täistuledega ega kartnud
meile vastu tulevaid laevu. Sõjategevus polnud sinnani veel jõudnud
ja meie saime ennast nüüd turvaliselt ja normaalselt välja magada.
Sain ennast esimest korda merel lahti riietada enne koisse ronimist.
Peale ligemale poolteist aastat sõjategevuse piirkondades
meresõitu oli see suureks vahelduseks ja närvide kosutuseks. Oleks
olnud nagu huvireis piki Panama ja Costa Rica rannikut. Sõit sealt
edasi Mehhiko ja Baja California rannajoont mööda oli ka väga huvitav
ja meeldejääv. Nägime eemalt palju kõrgeid mäeahelikke,
palmipuudega liivarandu ja ka kõrbealasid, saime laeva basseinis
ujuda ja tekil päevitada ning see oli vahelduseks üsna mõnus. Sõit
sealt edasi piki Ameerika Ühendriikide läänerannikut oli ka väga
omapärane. Jälle palju mäeahelikke ja kõrgekaljuseid randu California,
Oregoni ja Washingtoni osariikide aladel. Palmipuude asemel
olid nüüd suured okaspuud ja ilm hakkas muutuma külmemaks.
Tihti sai näha vaalaskalu ja delfiinide parvi, kes laeva ümber ringi
ujusid ja mänglesid. Midagi sellist polnud ma kunagi varem näinud
ei Lääne- ega Põhjamerel ning mitte ka veel Atlandil, aga seal
Põhja-Ameerika lääneranniku vetes oli see üsna tavaline.
Jõudsime lõpuks meie sihtsadama Vancouverini Kanadas, jõululaupäeval
24. detsembril 1940. Oli pärastlõuna, kui sadamaloots
pardale tulija meid edasi Põhja-Vancouveri linnaosas asuva laevaremondi
dokini välja viis. Meid toodi puksiiride abil sinna kai äärde,
kus me trossid maale saatsime ja laevaotsad kinni panime. Olime
olnud teel Liverpooli sadamast 54 päeva, selle aja jooksul oli
palju juhtunud, tuhandeid meremiile läbi sõidetud ja mitte kordagi
veel jalga maale saanud. Oli väga meeldejääv ja tähendusrikas
päev kõikidele seal laevas.
Meid võeti vastu nagu kangelasi, kes olid tulnud otse kusagilt
kaugel asuvast sõjategevuse piirkonnast ning tuleristsed läbi teinud.
Sellise taustaga laevu polnud seal veel senini olnud ja meid
koheldi vastavalt.
Peale õhtusööki vajus terve laeva meeskond maale, kaasa arvatud
kapten ja ülejäänud laeva juhtkond, sest laev oli nüüd sadamatehase
meestele üle antud. Lülitati sisse maaelekter ja valvet pidasid
sadamatehase turvamehed. Meile kõikidele anti pühadeks
väljateenitud puhkuseperiood, enam polnud vaja muret tunda
"Veloxi" edaspidise käekäigu üle.
Ma ei tea, kuhu kapten ja ülejäänud juhtkond edasi liikusid, aga
meie, tavaliste meeskonnaliikmete tee viis kõige lähemal asuva
kõrtsi poole. Ning siis läks lahti üks tõeline joomapidu, et pühitseda
meie edukat kohalejõudmist ja jõulupühade algust. Seal tekkis
ka tutvusi kohaliku rahvaga, kõik vist teadsid, kes me oleme ja kust
me tulnud oleme ja lõbu oli laialt. Kesköö paiku pandi asutus kinni
ja meid saadi sealt kuidagi suure vaevaga välja, kuigi olime valmis
öö läbi edasi pidutsema. Olime vist kõik üsna parajas vormis, aga
mõni ka täis nagu tarakan, vaevu jaksates välja tänavale tuigerdada.
Mina kui laeva kõige noorem endale vist liiga ei teinud, sest
kõik on veel senini meeles. Ei jäänud üle muud, kui tagasi laeva
pöörduda. Peaaegu igal mehel oli kotitäis õlut kaenla all ja mõnel
ka veel kangemat kraami. Kavatseti laeval pidu edasi pidada, kuna
tulemas oli töövaba päev ja esimene jõulupüha. Olime kõik pehmed,
üleolevas tujus "merepojad," kes olid viimase paari kuu jooksul
palju läbi elanud, kuid kõik terve nahaga sellest jandist välja
tulnud. Nii oli meil ka vabandus ja ka põhjus edasi pidutsemiseks.
Kohe peale jõule viidi meie laev kai äärest edasi kuivdokki, et
hakata remontima purustatud ja lekkivat laeva väliskeret. Kui laev
oli veest välja tõstetud, hakati uurima kõiki nähtavaid laevakere
vigastusi. Sadama tehase eksperdid ja insenerid, kes laeva põhja
uurimas käisid, olid arvamusel, et peale torpeedotabamuse olime
ka üle sõitnud mingist suurest metallobjektist, kuna terve laeva
pikkuselt olid põhja plaatide vigastused väga tõsised. Meid oli uppumisohust
päästnud vaid kahekordne laevakere põhi, mida vanematel
aurulaevadel tavaliselt ei olnud, aga meie uuel "Veloxil"
õnneks oli. Üks nende teooriatest oli ka see, et olime otsa sõitnud
allveelaevale, mis meid torpedeerinud oli ning selle tõttu saime ka
sealt tulema ilma teist pauku saamata. Kõik, mis oli juhtunud tollel
pimedal tormisel ööl seal Atlandil, seisis suure küsimärgi all ja
kindlat vastust sellele ei osatud anda.
Olen ise ka selle üle palju mõtelnud ja targutanud, aga kaugemale
pole jõudnud. Üldine arvamus ja lõppkokkuvõte oli aga selline,
et meil oli väga vedanud. Keegi kaitseingel oli vist meid oma
hoole alla võtnud ja meid kõiki säästnud edaspidise elu ja tegevuse
jaoks.
Jäime sinna remondiks terveks kuuks ja alles jaanuari lõpul saime
sealt laevatehasest tulema ja läksime edasi kaubaveo kai äärde,
et hakata uut lasti peale laadima, Briti saartele tagasisõiduks. Vahepeal
oli meil aga väga huvitav ja lõbus elu seal Vancouveri kandis
iibides. Meid peeti seal tõelisteks meresõja veteranideks ja
meie auks telliti igat sorti vastuvõtte ja meelelahutusi kohaliku
norra kogukonna poolt, kes seal Vancouveri linna ümbruses elasid.
Mina ise tutvusin seal ühe noore, omavanuse, Kanadas sündinud
soomlannaga, kes mind nädalalõppudel endaga kaasa mägedesse
suusatama viis ja mind lõbustas. Oli tore aeg, mis mul veel
siiamaani meeles on, aga kokku me enam kunagi ei saanud, sest
elu viis mind tagasi Inglismaale ja mõni aasta hiljem Ameerika
idarannikule, kuhu ma ka jäin.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Aasta 1941
Lahkusime teele laevaga Vancouverist 31. jaanuaril 1941, Oregoni
osariiki USA-s, et jätkata seal kauba pealelaadimist Inglismaa
jaoks. Tegime seda ühes Columbia jõe äärses väikesadamas, mis tegeles
puumaterjalide tootmise ja edasiveoga. Lahkusime sealt
mõni päev hiljem, suunaga California poole. Seal olles sain kokku
kahe vana eestlasega, kes töötasid seal sadamatöölistena. Nemad
olid sattunud sinnakanti peale Esimest maailmasõda ja Venemaa
revolutsiooni. Olid Vladivostokist Vene laevaga Ameerikasse jõudnud
ja seal laevast jalga lasknud. Olid väga huvitatud Eesti oludest
ja ma tegin oma parima, et neile nii palju informatsiooni anda, kui
see mul võimalik oli.
31. jaanuaril liikusime sealt täiskäiguga lõuna suunas. Meie viimane
Ameerika lääneranniku peatus oli California osariigis Los
Angelese linna lähedal asuvas San Pedro sadamas. Olime seal
ainult ühe päeva ja võtsime peale tekilastina mitu Ameerika sõjalennukit,
mis olid määratud Briti lennuväele. Ameerika Ühendriigid
ei olnud veel ametlikult sõtta sekkunud, aga nad andsid omalt
poolt igat liiki abi ja toetust. Sai seal korra maal käidud ja siis läks
sõit jälle edasi lõunasse, Panama kanali suunas. Laev oli peale kapitaalremonti
Vancouveris väga heas sõidukorras ja liikusime nüüd
edasi maksimaalse kiirusega.
Sõit läbi kanali läks ka ladusalt ja kiirelt ning veebruari keskpaiku
1941. aastal olime juba Kariibi merel ja teel Atlandile. Sealt liikusime
edasi läbi Caicose saarestiku Bermuda saare suunas, kus oli
siis Briti mereväe tugibaas. See asub Kesk-Atlandil ja on umbes 300
miili ida pool Ameerika rannast. Jäime sinna ankrusse, et ära
oodata edaspidiseid juhiseid.
Seal moodustati paar päeva hiljem mingi "mini"- konvoi umbes
tosinast kaubalaevast koos paari mereväe saatelaevaga. Siirdusime
sealt merele, kursiga põhja, et ühineda Kanada Halifaxi sadamast
lahkunud konvoiga, mis oli teel üle Atlandi Ookeani Briti saarte
suunas.
Olime nüüd jälle ametlikult sõjahädaohu piirkonnas ja ees oli
julm ja külm Põhja-Atlandi konvoi-sõit, kus võis jälle juhtuda kes
teab mida. Õnneks läks seekord suhteliselt rahulikult. Üks meie
konvoi sõjalaevadest oli Briti mereväe võimas lahinglaev "Hood",
mille kolm kuud hiljem Saksa lahinglaev "Bismarck" põhja lasi.
Põhja-Atlandil oli siis veel väga raske olukord ja paaril korral ant'
häireseisukord ning konvois kaotasime umbes pool tosinat laeva,
aga sellist "tapatalgut", nagu oli juhtunud novembris 1940, enam
ei kordunud.
Jõudsime tagasi Liverpooli sadamasse 4. aprillil 1941. Saime sujuvalt
kai äärde ja niipea, kui olime otsad kinni pannud, liikus terve
meeskond lähema sadamakõrtsi poole. Laeva jäi vaid kaks meest
vahti, üks tekil ja teine masinaruumis. Kapten Jensen oli andnud
kõikidele teistele vaba päeva, et mehed saaksid minna maale närve
rahustama ja lõõgastuma. Seal valati sisse õlut ja ka kangemat märjukest,
nii palju kui keegi jaksas või rahakott lubas. Tavaline sõjaaegne
ühe sadamalinna pilt: ringi liikus igast rahvusest meremehi,
kes tulid maale end lõbustama ja tüdrukuid noolima ja eriti kohaliku
pubi ümber oli alati käimas tüüpiline sõjaaegne Inglise sadamarajoonide
tegevus. Elati ja lõbutseti päevast päeva niipalju kui see
võimalik oli, sest eelseisvas tulevikus ei võinud keegi enam kindel
olla. Saksa lennuvägi oli alustanud süstemaatilist Briti sadamalinnade
pommitamist, kuid senini oli Liverpool sellest välja jäänud,
aga kui kauaks veel, seda keegi ei teadnud. Sellepärast tuli võtta
elu nagu ta oli ja nautida seda niipalju, kui vähegi võimalik.
Peale Liverpooli jõudmist olin väga sõjakas meeleolus ja merel
edasiteenimine justkui enam ei rahuldanud minu nooruslikku seiklusvaimu.
Olin saanud juba Garstonis olles tuttavaks Poolast pärit
noorte meestega, kes teenisid R.A.F.-i ehk Briti Kuningliku Lennuväe
koosseisu kuuluvas Poola üksuses ja nad olid kutsunud mind
nendega ühinema ja nende ülemus oli olnud sellega nõus. Arvas,
et minusugune estontšik, kes räägib head vene keelt, võiks ka kerge
vaevaga poola keele suhu saada ja sobiks nende hulka. Samuti
olid meil ühised arvamused nii sakslaste kui venelaste kohta.
Võtsin mahamaksu "Veloxi" pealt, vaatamata kapten Jenseni ja
esimese tüürimehe soovile, et ma sinna edasi jääks. Vastasin aga, et
lahan astuda lennuväkke ja nad jäid selle otsusega ilmselt rahule.
Üürisin endale toa Garstoni äärelinnas, seal, kus olin veetnud
üle kolme kuu 1940. aastal Eesti laeva "Heliose" pardal teenides.
Seal majas elas ka minu inglasest sõber seersant Ivor Binding, kes
oli mind "Veloxi" peale aidanud. Tema oli minu otsusega vabatahtlikuna
lennuväkke astuda igati nõus ja arvas, et minust tuleks
üks hea ja kohusetruu lennuväelane.
Varsti peale seda käisin ära Liverpoolis asuvas Briti sõjaväe värbamisbüroos
ja päev hiljem olin rongil teel Londoni, kuhu mind
sealt edasi saadeti. Pidin sinna jõudes läbi tegema katsed ja eeluurimised
minu sobivuse kohta Briti Kuningliku Lennuväe, R.A.F.-i
teenistusse võtmiseks. Sain kaasa väga hea soovituskirja oma Briti-
poolse hoiaku eest Garstoni sadama julgeolekuülemuse poolt.
Olin seal ju endale kõva nime teinud Churchillile kirja kirjutamisega
ja samuti temalt vastuse saamisega...
Lennuväeteenistusse?
Rongisõit Liverpoolist Londoni oli ka huvitav. Nägin esimest korda
sise-Inglismaa põllumajanduse ja loodusliku maastiku alasid
ning ka sisemaa linnasid. Olid väga erinevad sadamalinnadest,
kus olin viibinud 1940. aasta jooksul.
Londonis tuldi mulle jaama vastu ja viidi kohe autoga edasi ühte
kusagil äärelinnas asuvasse suurde hoonesse, mis paiknes mingi
mõisapargi taolise maatüki keskel. Selle ümber oli ehitatud rauast
turvaaed ja värav, kus valvas relvastatud sõjaväelane ja kust enam
ilma ametliku loata välja ei lastud. Oli nagu midagi kasarmu taolist,
kus viibis palju minutaolisi eri rahvusest inimesi, kellel oli samuti
soov Inglismaa või nende liitlaste teenistusse astuda. Kõik see
värk, nagu selgus hiljem, oli Briti vastuluure poolt käiku pandud.
Kohtasin seal norralasi, taanlasi, hollandlasi, prantslasi, poolakaid
ja tšehhe ja peale minu oli seal veel üks teine eestlane. Ta nimi oli
Verner Neudorf ja ta oli pärit Tallinnast. Oli minust palju vanem ja
temal oli ka tahe lennuväkke astuda ja tema oli vist juba enne Eesti
lennuväes teeninud.
Teisel päeval peale sinnajõudmist tehti mulle väga põhjalik ülekuulamine,
kus pidin rääkima enda ja terve perekonna elulood
ning minu soovist ja põhjustest mereteenistusest lennuväkke üle
minna. Rääkisin ära kõik, mis mul südame peal oli ja Briti ohvitser,
kes mind küsitles, noogutas rahulolevalt pead. Imponeerisin vist
talle oma keeleoskusega ja inglise-meelse hoiakuga. Olin siis veel
väga siiras ja usaldasin nende eesmärke ja motiive, nagu üks noor
ja avameelne idealist, kel puudus veel arusaamine tolleaegse rahvusvahelise
poliitika segasest olukorrast.
Möödus jälle päev, kus jalutasin ringi tolles kaunis mõisapargis,
nautisin sooja ja ilusat varakevadist ilma ning mõtisklesin oma
edaspidisest elukäigust ning lennuväkke mineku võimalustest. Uskusin
siis, et võiksin seal rohkem ära teha oma eesti kangust näidates,
kui merel kaubalaeva madrusena teenides.
Läksin varakult magama ja olin väga üllatunud, kui mind kella
kahe paiku varahommikul üles äratati ja uuesti ülekuulamisele
kutsuti. Seekord pandi mind istuma laua äärde, kus elektrilambi
tuli oli mulle otse näkku suunatud. Ohvitser aga, kes mind küsitles,
istus ise pimedas ja nii ei saanud ma enam jälgida tema näoilmet.
Pidin kordama kõike, mida olin päev varem seletanud ning
veel mõnele ootamatule küsimusele vastama. Umbes tund aega
hiljem lasti mind tagasi magama minna. Olin segaduses kõige selle
toimumise üle, aga päeval selgus, et seda tehti sihilikult ülekuulatava
isiku algse jutu usutavuse kontrollimiseks. Seda selgitas kaasmaalane
Neudorf, kui ma talle järgmisel hommikul einelauas istudes
rääkisin. Tuli välja, et britid kartsid vabatahtlike ridadesse
kahtlaste elementide sattumist, keda oli okupeeritud riikidest sihilikult
välja saadetud väljaõpetatud saksa luurajatena. Neid püüti
siis avastada, korraldades mitmeid ülekuulamisi.
Unise peaga võis seda tõesti juhtuda, et jutt, mida varem oli ülekuulamise
ajal räägitud, erines esimesest, algsest tekstist ega vastanud
tõele, see viis ülekuulatava isiku kahtluse alla, keda siis jälitati,
kuni selgus tema tõeline tagapõhi. Seda olevat ka seal juba juhtunud,
aga sellest avalikult ei räägitud.
Minul ja Neudorfil seda ei juhtunud, aga lennuväkke me ka ei
pääsenud. Põhjus seisis selles, et raskete tingimuste ja kaubalaevadel
teenimise eluohtlikkuse tõttu jäid paljud sihilikult merelt ära,
kuna see oli täielikult vabatahtlik teenistus ja mehed värbasid
ennast tavaliselt sõjaväeteenistusse maal, kus oli palju vähem võimalusi
surma saada kui merel teenides. Nii oli see vähemast sõja
algusaastatel ning tekkinud oli tõsine puudus kogenud meremeestest.
Peaminister Churchilli büroost olevat hiljuti saadetud ka
ametlik käskkiri mitte ühtegi meremeest mujale teenistusse vastu
võtta ning need, kes seda juba võetud oli, tagasi merele suunata.
Ainukene teine valik oli astumine mereväkke ning ka mulle pakuti
võimalust Norra või Briti mereväkke astumiseks. Mina seda aga ei
tahtnud, kuna kaubalaevastiku palgad olid kõrgemad ja elamistingimused
mugavamad ning avaramad kui sõjalaevadel. Suhted ohvitseridega
olid ka palju lihtsamad ja vabamad, sest polnud vaja
mundris käia ega kulpi lüüa ja maal sai ka rohkem käia, kui laev
sadamas viibis. Surmasaamise võimalused olid aga enam-vähem
ühevõrdsed, nagu seda kinnitas ka hilisem statistika.
Too Briti vastuluure ohvitser, kes mind küsitlenud oli, vabandas
uue olukorra pärast, mis nüüd tekkinud oli. Istusin ta vastas ja nägin
ta ees laual lebavat dokumenti, mida ma oma hea silmanägemise
tõttu osaliselt lugeda sain. See väitis, et olen väga innukas vabatahtlik
ja sobiks igati lennuväkke võtmiseks. Ohvitser mainis ise
ka, et mina kui väiksema kehakujuga mees oleks saanud peale väljaõpet
väga sobivaks laskuriks Briti lennuväe "Lancaster"-tüüpi
kauglennu raskepommitajate peale, mis käisid Saksamaad ründamas.
Neid kutsuti "Tail End Charlie'deks", sest nende kitsas ja madal
laskepesa asus lennuki sabas, kus oli kaheraudne raskekuulipilduja,
mis aitas kaitsta lennuki tagapoolset osa ründavate saksa
hävituslennukite vastu. Nende lennukite ülesanne oli kõige enne
kahjutuks teha see tagaotsa laskur ja siis pommitaja ise peale seda.
Nendel laskuritel pidi olema kõige suurem võimalus surmasaamiseks,
võrreldes teiste lennukimeeskonna liikmetega. Olevat olnud
juhuseid, et kui pommituslennuk, mida oli Saksamaa kohal rünnatud,
tagasi Inglismaale jõudis, siis leiti tihtipeale lennuki sabast
surmasaanud kuulipildur. Terve lennuki allalaskmise puhul oli
tema ainuke, kellel polnud langevarju, sest tal ei olnud võimalust
sealt kuulipildujapesast ilma abita välja pääseda. Ta oli seal nagu
pantvang, kes oli olude sunnil sinna määratud ja maksis selle eest
oma eluga. Statistika andmetel sai neid lennuväes teenides kõige
rohkem surma.
Seda kõike ma siis veel muidugi ei teadnud ja see oli jälle minu
õnn ja saatus, et mind lennuväkke vastu ei võetud. Nii et vedas
jälle.
Ausalt üles tunnistades, mind ei huvitanud tookord niipalju lennuväeteenistus
kui Briti lennuväe sinakashall munder, mille õlgadel
oli sildid "Poland" (Poola). Nendel poola päritoluga lennuväelastel
vedas väga inglise naistega seal Liverpooli linnas, kui nad
sealsetes lõbustuskohtades ringi liikusid. Tavalise inglasest lennuväe-
teenijaga võrreldes olid need poolakad palju maitsekamalt riides.
Nende mundripüksid olid ilusti viikis, mundrikuued siledad
ja puhtad ning käitumine härrasmehelik ja viisakas. Nemad teenisid
ka paljude "Lancasteri" pommitajate meeskonnaliikmetena ja
sinna seltskonda oleksin ka mina sattunud, kuid saatus tahtis
teisiti ja jäin ellu ja terveks sõja lõpuni maailmameredel teenides.
Lahkusime teele laevaga Vancouverist 31. jaanuaril 1941, Oregoni
osariiki USA-s, et jätkata seal kauba pealelaadimist Inglismaa
jaoks. Tegime seda ühes Columbia jõe äärses väikesadamas, mis tegeles
puumaterjalide tootmise ja edasiveoga. Lahkusime sealt
mõni päev hiljem, suunaga California poole. Seal olles sain kokku
kahe vana eestlasega, kes töötasid seal sadamatöölistena. Nemad
olid sattunud sinnakanti peale Esimest maailmasõda ja Venemaa
revolutsiooni. Olid Vladivostokist Vene laevaga Ameerikasse jõudnud
ja seal laevast jalga lasknud. Olid väga huvitatud Eesti oludest
ja ma tegin oma parima, et neile nii palju informatsiooni anda, kui
see mul võimalik oli.
31. jaanuaril liikusime sealt täiskäiguga lõuna suunas. Meie viimane
Ameerika lääneranniku peatus oli California osariigis Los
Angelese linna lähedal asuvas San Pedro sadamas. Olime seal
ainult ühe päeva ja võtsime peale tekilastina mitu Ameerika sõjalennukit,
mis olid määratud Briti lennuväele. Ameerika Ühendriigid
ei olnud veel ametlikult sõtta sekkunud, aga nad andsid omalt
poolt igat liiki abi ja toetust. Sai seal korra maal käidud ja siis läks
sõit jälle edasi lõunasse, Panama kanali suunas. Laev oli peale kapitaalremonti
Vancouveris väga heas sõidukorras ja liikusime nüüd
edasi maksimaalse kiirusega.
Sõit läbi kanali läks ka ladusalt ja kiirelt ning veebruari keskpaiku
1941. aastal olime juba Kariibi merel ja teel Atlandile. Sealt liikusime
edasi läbi Caicose saarestiku Bermuda saare suunas, kus oli
siis Briti mereväe tugibaas. See asub Kesk-Atlandil ja on umbes 300
miili ida pool Ameerika rannast. Jäime sinna ankrusse, et ära
oodata edaspidiseid juhiseid.
Seal moodustati paar päeva hiljem mingi "mini"- konvoi umbes
tosinast kaubalaevast koos paari mereväe saatelaevaga. Siirdusime
sealt merele, kursiga põhja, et ühineda Kanada Halifaxi sadamast
lahkunud konvoiga, mis oli teel üle Atlandi Ookeani Briti saarte
suunas.
Olime nüüd jälle ametlikult sõjahädaohu piirkonnas ja ees oli
julm ja külm Põhja-Atlandi konvoi-sõit, kus võis jälle juhtuda kes
teab mida. Õnneks läks seekord suhteliselt rahulikult. Üks meie
konvoi sõjalaevadest oli Briti mereväe võimas lahinglaev "Hood",
mille kolm kuud hiljem Saksa lahinglaev "Bismarck" põhja lasi.
Põhja-Atlandil oli siis veel väga raske olukord ja paaril korral ant'
häireseisukord ning konvois kaotasime umbes pool tosinat laeva,
aga sellist "tapatalgut", nagu oli juhtunud novembris 1940, enam
ei kordunud.
Jõudsime tagasi Liverpooli sadamasse 4. aprillil 1941. Saime sujuvalt
kai äärde ja niipea, kui olime otsad kinni pannud, liikus terve
meeskond lähema sadamakõrtsi poole. Laeva jäi vaid kaks meest
vahti, üks tekil ja teine masinaruumis. Kapten Jensen oli andnud
kõikidele teistele vaba päeva, et mehed saaksid minna maale närve
rahustama ja lõõgastuma. Seal valati sisse õlut ja ka kangemat märjukest,
nii palju kui keegi jaksas või rahakott lubas. Tavaline sõjaaegne
ühe sadamalinna pilt: ringi liikus igast rahvusest meremehi,
kes tulid maale end lõbustama ja tüdrukuid noolima ja eriti kohaliku
pubi ümber oli alati käimas tüüpiline sõjaaegne Inglise sadamarajoonide
tegevus. Elati ja lõbutseti päevast päeva niipalju kui see
võimalik oli, sest eelseisvas tulevikus ei võinud keegi enam kindel
olla. Saksa lennuvägi oli alustanud süstemaatilist Briti sadamalinnade
pommitamist, kuid senini oli Liverpool sellest välja jäänud,
aga kui kauaks veel, seda keegi ei teadnud. Sellepärast tuli võtta
elu nagu ta oli ja nautida seda niipalju, kui vähegi võimalik.
Peale Liverpooli jõudmist olin väga sõjakas meeleolus ja merel
edasiteenimine justkui enam ei rahuldanud minu nooruslikku seiklusvaimu.
Olin saanud juba Garstonis olles tuttavaks Poolast pärit
noorte meestega, kes teenisid R.A.F.-i ehk Briti Kuningliku Lennuväe
koosseisu kuuluvas Poola üksuses ja nad olid kutsunud mind
nendega ühinema ja nende ülemus oli olnud sellega nõus. Arvas,
et minusugune estontšik, kes räägib head vene keelt, võiks ka kerge
vaevaga poola keele suhu saada ja sobiks nende hulka. Samuti
olid meil ühised arvamused nii sakslaste kui venelaste kohta.
Võtsin mahamaksu "Veloxi" pealt, vaatamata kapten Jenseni ja
esimese tüürimehe soovile, et ma sinna edasi jääks. Vastasin aga, et
lahan astuda lennuväkke ja nad jäid selle otsusega ilmselt rahule.
Üürisin endale toa Garstoni äärelinnas, seal, kus olin veetnud
üle kolme kuu 1940. aastal Eesti laeva "Heliose" pardal teenides.
Seal majas elas ka minu inglasest sõber seersant Ivor Binding, kes
oli mind "Veloxi" peale aidanud. Tema oli minu otsusega vabatahtlikuna
lennuväkke astuda igati nõus ja arvas, et minust tuleks
üks hea ja kohusetruu lennuväelane.
Varsti peale seda käisin ära Liverpoolis asuvas Briti sõjaväe värbamisbüroos
ja päev hiljem olin rongil teel Londoni, kuhu mind
sealt edasi saadeti. Pidin sinna jõudes läbi tegema katsed ja eeluurimised
minu sobivuse kohta Briti Kuningliku Lennuväe, R.A.F.-i
teenistusse võtmiseks. Sain kaasa väga hea soovituskirja oma Briti-
poolse hoiaku eest Garstoni sadama julgeolekuülemuse poolt.
Olin seal ju endale kõva nime teinud Churchillile kirja kirjutamisega
ja samuti temalt vastuse saamisega...
Lennuväeteenistusse?
Rongisõit Liverpoolist Londoni oli ka huvitav. Nägin esimest korda
sise-Inglismaa põllumajanduse ja loodusliku maastiku alasid
ning ka sisemaa linnasid. Olid väga erinevad sadamalinnadest,
kus olin viibinud 1940. aasta jooksul.
Londonis tuldi mulle jaama vastu ja viidi kohe autoga edasi ühte
kusagil äärelinnas asuvasse suurde hoonesse, mis paiknes mingi
mõisapargi taolise maatüki keskel. Selle ümber oli ehitatud rauast
turvaaed ja värav, kus valvas relvastatud sõjaväelane ja kust enam
ilma ametliku loata välja ei lastud. Oli nagu midagi kasarmu taolist,
kus viibis palju minutaolisi eri rahvusest inimesi, kellel oli samuti
soov Inglismaa või nende liitlaste teenistusse astuda. Kõik see
värk, nagu selgus hiljem, oli Briti vastuluure poolt käiku pandud.
Kohtasin seal norralasi, taanlasi, hollandlasi, prantslasi, poolakaid
ja tšehhe ja peale minu oli seal veel üks teine eestlane. Ta nimi oli
Verner Neudorf ja ta oli pärit Tallinnast. Oli minust palju vanem ja
temal oli ka tahe lennuväkke astuda ja tema oli vist juba enne Eesti
lennuväes teeninud.
Teisel päeval peale sinnajõudmist tehti mulle väga põhjalik ülekuulamine,
kus pidin rääkima enda ja terve perekonna elulood
ning minu soovist ja põhjustest mereteenistusest lennuväkke üle
minna. Rääkisin ära kõik, mis mul südame peal oli ja Briti ohvitser,
kes mind küsitles, noogutas rahulolevalt pead. Imponeerisin vist
talle oma keeleoskusega ja inglise-meelse hoiakuga. Olin siis veel
väga siiras ja usaldasin nende eesmärke ja motiive, nagu üks noor
ja avameelne idealist, kel puudus veel arusaamine tolleaegse rahvusvahelise
poliitika segasest olukorrast.
Möödus jälle päev, kus jalutasin ringi tolles kaunis mõisapargis,
nautisin sooja ja ilusat varakevadist ilma ning mõtisklesin oma
edaspidisest elukäigust ning lennuväkke mineku võimalustest. Uskusin
siis, et võiksin seal rohkem ära teha oma eesti kangust näidates,
kui merel kaubalaeva madrusena teenides.
Läksin varakult magama ja olin väga üllatunud, kui mind kella
kahe paiku varahommikul üles äratati ja uuesti ülekuulamisele
kutsuti. Seekord pandi mind istuma laua äärde, kus elektrilambi
tuli oli mulle otse näkku suunatud. Ohvitser aga, kes mind küsitles,
istus ise pimedas ja nii ei saanud ma enam jälgida tema näoilmet.
Pidin kordama kõike, mida olin päev varem seletanud ning
veel mõnele ootamatule küsimusele vastama. Umbes tund aega
hiljem lasti mind tagasi magama minna. Olin segaduses kõige selle
toimumise üle, aga päeval selgus, et seda tehti sihilikult ülekuulatava
isiku algse jutu usutavuse kontrollimiseks. Seda selgitas kaasmaalane
Neudorf, kui ma talle järgmisel hommikul einelauas istudes
rääkisin. Tuli välja, et britid kartsid vabatahtlike ridadesse
kahtlaste elementide sattumist, keda oli okupeeritud riikidest sihilikult
välja saadetud väljaõpetatud saksa luurajatena. Neid püüti
siis avastada, korraldades mitmeid ülekuulamisi.
Unise peaga võis seda tõesti juhtuda, et jutt, mida varem oli ülekuulamise
ajal räägitud, erines esimesest, algsest tekstist ega vastanud
tõele, see viis ülekuulatava isiku kahtluse alla, keda siis jälitati,
kuni selgus tema tõeline tagapõhi. Seda olevat ka seal juba juhtunud,
aga sellest avalikult ei räägitud.
Minul ja Neudorfil seda ei juhtunud, aga lennuväkke me ka ei
pääsenud. Põhjus seisis selles, et raskete tingimuste ja kaubalaevadel
teenimise eluohtlikkuse tõttu jäid paljud sihilikult merelt ära,
kuna see oli täielikult vabatahtlik teenistus ja mehed värbasid
ennast tavaliselt sõjaväeteenistusse maal, kus oli palju vähem võimalusi
surma saada kui merel teenides. Nii oli see vähemast sõja
algusaastatel ning tekkinud oli tõsine puudus kogenud meremeestest.
Peaminister Churchilli büroost olevat hiljuti saadetud ka
ametlik käskkiri mitte ühtegi meremeest mujale teenistusse vastu
võtta ning need, kes seda juba võetud oli, tagasi merele suunata.
Ainukene teine valik oli astumine mereväkke ning ka mulle pakuti
võimalust Norra või Briti mereväkke astumiseks. Mina seda aga ei
tahtnud, kuna kaubalaevastiku palgad olid kõrgemad ja elamistingimused
mugavamad ning avaramad kui sõjalaevadel. Suhted ohvitseridega
olid ka palju lihtsamad ja vabamad, sest polnud vaja
mundris käia ega kulpi lüüa ja maal sai ka rohkem käia, kui laev
sadamas viibis. Surmasaamise võimalused olid aga enam-vähem
ühevõrdsed, nagu seda kinnitas ka hilisem statistika.
Too Briti vastuluure ohvitser, kes mind küsitlenud oli, vabandas
uue olukorra pärast, mis nüüd tekkinud oli. Istusin ta vastas ja nägin
ta ees laual lebavat dokumenti, mida ma oma hea silmanägemise
tõttu osaliselt lugeda sain. See väitis, et olen väga innukas vabatahtlik
ja sobiks igati lennuväkke võtmiseks. Ohvitser mainis ise
ka, et mina kui väiksema kehakujuga mees oleks saanud peale väljaõpet
väga sobivaks laskuriks Briti lennuväe "Lancaster"-tüüpi
kauglennu raskepommitajate peale, mis käisid Saksamaad ründamas.
Neid kutsuti "Tail End Charlie'deks", sest nende kitsas ja madal
laskepesa asus lennuki sabas, kus oli kaheraudne raskekuulipilduja,
mis aitas kaitsta lennuki tagapoolset osa ründavate saksa
hävituslennukite vastu. Nende lennukite ülesanne oli kõige enne
kahjutuks teha see tagaotsa laskur ja siis pommitaja ise peale seda.
Nendel laskuritel pidi olema kõige suurem võimalus surmasaamiseks,
võrreldes teiste lennukimeeskonna liikmetega. Olevat olnud
juhuseid, et kui pommituslennuk, mida oli Saksamaa kohal rünnatud,
tagasi Inglismaale jõudis, siis leiti tihtipeale lennuki sabast
surmasaanud kuulipildur. Terve lennuki allalaskmise puhul oli
tema ainuke, kellel polnud langevarju, sest tal ei olnud võimalust
sealt kuulipildujapesast ilma abita välja pääseda. Ta oli seal nagu
pantvang, kes oli olude sunnil sinna määratud ja maksis selle eest
oma eluga. Statistika andmetel sai neid lennuväes teenides kõige
rohkem surma.
Seda kõike ma siis veel muidugi ei teadnud ja see oli jälle minu
õnn ja saatus, et mind lennuväkke vastu ei võetud. Nii et vedas
jälle.
Ausalt üles tunnistades, mind ei huvitanud tookord niipalju lennuväeteenistus
kui Briti lennuväe sinakashall munder, mille õlgadel
oli sildid "Poland" (Poola). Nendel poola päritoluga lennuväelastel
vedas väga inglise naistega seal Liverpooli linnas, kui nad
sealsetes lõbustuskohtades ringi liikusid. Tavalise inglasest lennuväe-
teenijaga võrreldes olid need poolakad palju maitsekamalt riides.
Nende mundripüksid olid ilusti viikis, mundrikuued siledad
ja puhtad ning käitumine härrasmehelik ja viisakas. Nemad teenisid
ka paljude "Lancasteri" pommitajate meeskonnaliikmetena ja
sinna seltskonda oleksin ka mina sattunud, kuid saatus tahtis
teisiti ja jäin ellu ja terveks sõja lõpuni maailmameredel teenides.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Pommitamine Liverpoolis
Järgmisel hommikul viidi mind tagasi raudteejaama ja varsti olin
teel tagasi Liverpooli, et jätkata sealt oma ajutiselt mujale suunatud
meremehekarjääri. Olin ära olnud ligemale nädala ja vahepeal oli
seal väga palju muutunud. Päev varem olid alanud tõsised õhurünnakud
Briti saarte kõige suurema ja strateegiliselt tähtsama sadamalinna
pihta, kuhu toodi suurem osa kaupa ja toormaterjale
ning kütust kõikide Briti asumaade aladelt ning ka mujalt maailmast.
Kui pärastlõunal rongiga kohale jõudsin, oli juba näha rünnakute
tagajärgi. Sõitsin jaamast trammiga Garstoni poole ja mitmes kohas
oli näha purukspommitatud maju. Jõudsin oma elupaika, et
sinna kohver maha jätta ja läksin tagasi välja, et linnas ringi vaadata.
Sealkandis polnud veel näha mingeid pommituse jälgi ja ma astusin
läbi kohalikust pubist, et mõne õlle juua. Londoni peatuskohas
alkohoolseid jooke saadaval ei olnud ja nüüd kulus ära üks
väike kõrvalhüpe ja meelelahutus. Sain seal kokku ka paari oma
Poola lennuväe tuttavaga ja rääkisin neile oma läbielamistest Londonis
ja minu plaanis olnud lennuväeteenistusest väljajäämise
põhjustest. Nendel oli kahju seda kuulda, aga see oli fakt, mida ei
saanud enam muuta. Jõime selle lohutuseks veel mõne õlle ja
jõudsin veel enne pimedat tagasi koju.
Täpselt kell üheksa õhtul hakkasid undama Õhuhäiresireenid ja
algas teine pommitamisöö. Garstoni väikelinn polnud veel kannatada
saanud, sest rünnakud olid suunatud peamiselt strateegilise
tähtsusega Liverpooli kaide, dokkide ja sadamarajoonide pihta.
Siiski läks palju kohalikke inimesi kodudest varju betoonpunkritesse,
mis olid peale sõja algust ehitatud igasse linnaossa. Senini
polnud neid kasutatud, aga nüüd tuli neid vaja. Läksin ka teistega
koos minu perenaise õhutusel ja me istusime seal kokkusurutult
nagu silgud karbis ning kuulasime kusagil kaugemal lõhkevate
pommide plahvatusi ja õhutõrjekahurite kiirpauke. Üks selline patarei
oli meie punkri lähedal asuvas pargis. Lennukeid lendas üle
linna mitme lainena teatud vaheaegade järel ja selline sporaadiline
rünnakuviis kestis varahommikuni ja lõppes kella kolme paiku.
Läksin siis tagasi oma üürituppa ja magasin hilise hommikuni. Majaperenaine,
üks vanem iiri päritolu leskproua andis mulle siis
süüa ja tassi teed. Tundis muret, kui mainisin, et lähen vaatama,
mis seal kesklinnas möödunud öö jooksul juhtunud on.
Kesklinna lähedal asus meremeeste kodu või pansionaat, mis oli
mõeldud nendele, kellel polnud sealkandis perekonda või kindlat
kodu. Seal peatus siis trobikond mulle tuttavaid eesti soost meremehi.
Nad teenisid ühel endisel Eesti laeval, mille ahtris lehvis Inglise
lipp ja kodusadamaks oli Cardiff. Olid seal Liverpoolis puhkusele
jäänud ja ootasid nüüd tagasi merele minekut. Olin nendega
tutvunud ühes Liverpooli kesklinna pubis enne sõitu Londonisse
ja mind huvitas, kas nemad seal veel elus ja terved. Oli olnud juba
kaks pommitusööd ja õnnetus võis juhtuda iga kell.
Trammisõidul kesklinna oli märgata uusi purustuste jälgi, aga
kesklinna pubid olid avatud nagu tavaliselt ja ma leidsin meie eesti
poisid seal ühest nende lemmikpubist koos kohalikkude neiukestega
pidu pidamas. Oli pidu, nagu seda varemgi seal peetud oli.
Mind võeti vastu nagu kadunud venda, kes oli ootamatult kodukanti
tagasi jõudnud.
"Kas lennuväeteenistus juba läbi või visati sind sealt välja?" loopisid
nad, heatahtlikud olles juba parajas vormis, sest kõrts oli juba
mõnda aega lahti olnud ja poiste tuju ka juba meremehelikult uljas
ja kärarikas.
Rääkisin ära, mis minuga vahepeal juhtunud oli ja miks ma tagasi
tulin ning selle peale jõime koos liiku. Nemad olid ka enne
maale puhkusele tulekut pikki kuid meresõitudel olnud ja hädaohte
ning pingeid läbi elanud nagu minagi ja meil oli palju, millest
rääkida. Ning mida sellised noored eesti meremehed oskavadki
võõral maal ja sadamas teha, kui vabal ajal kõrtsides käia õlut joomas
ja tüdrukuid noolimas. Kirikusse vist küll keegi ei läinud oma
ulaelu ja lihalike pattude eest andeks paluma või ellujäämise eest
tänu avaldama. Mina ise ka mitte ja ma ei teinud seda terve oma
viieaastase sõjaperioodi vältel. Olime vist enamuses kõik fatalistid,
kellel polnud võõrastel maadel mingeid juuri ega ühiseid veendumusi
ega huvisid. Meie ei olnud teenimas oma isamaad ja polnud
ka truudust vandunud mingile kuningale või kuningannale nagu
seda tegid britid. Olime lihtsalt lindpriid palgasõdurid-meremehed,
kes pidid endale sissetulekut teenima, et kuidagi ära elada ja
ootama, mida toob tulevik.
Seal kõrtsis oli veel üks laudkond eestlasi ühelt teiselt Inglise
lipu all sõitvalt eesti laevalt. Oli väiksem endine rannasõidulaev,
nagu "Helios", mis vedas nüüd kaupa Hispaania ja Inglismaa vahel
üle Biskaia lahe, mis oli ülimalt hädaohtlik, sest sõideti üksinda,
vedades metallimaaki, korgipuu koore pakke ja vaatide viisi
punast portveini, mida eelistati Inglismaal.
Loodeti ainult õnne peale, et ei satuks Saksa mereblokaadi haardesse,
nagu seda oli juhtunud paljudel laevadel sõidul üle Põhjamere
Rootsi, Norra ja Inglise sadamate vahel. Prantsusmaa rannik
oli kuni Hispaania piirini täielikult sakslaste kontrolli all ja sealt
nad patrullisid kõiki mereteid, mida Inglismaale sõiduks kasutati.
Kuulduste järgi oli juba mitu endist Eesti laeva põhja lastud. Palgad
olid aga vastavalt kõrgemad ja suurema raha eest oldi valmis
riskima. Seda on eestlased teinud juba viikingite ajast Läänemerel
või Hispaania kodusõjas enne Teist maailmasõda, kus Eesti laevad
samuti tegevuses olid sõjakraami vedades. Nende endiste Eesti
kaubaaurikute reise üle Biskaia lahe peeti kõige riskantsemaks teenistuseks
ja see paistis välja meestest, kes tervena sadamasse jõudes
kohalikes kõrtsides hingele kergendust otsisid nii viina kui
naiste abil ja selline lihtne ja sobiv ravikuur oli meresõitjatele tuntud
juba sajandeid tagasi. Ka olid need meremehed, kes selliste meresõitudega
endale leivaraha teenisid, sadamates tuntud oma helduse
poolest. Peaaegu keegi seal tavaliselt raha ei säästnud, elati
päevast päeva, lootusega ikka jälle veepinnale edasi jääda ja hinge
sees hoida.
Aasta 1941 oli üks kõige pingelisemaid ja raskemaid perioode
kõikidele igat värvi lippude all teenivatel kaubalaevade meeskondadele,
kes Briti saartele kaupa, toormaterjale ja kütust vedasid.
Olime ka üks nende seast ja teadsin seda ebakindlat enesetunnet,
mis meid kõiki piinas. Lõin nendega seal baaris kampa ja pidu läks
edasi. Kuigi olin vist seal kõige noorem, oli mul vaim tugev ja tahtejõudu
ning raha jätkus ka, et sellist elustiili edasi jätkata. Too pikk
merereis üle Atlandi Vaiksele ookeanile ja sealt jälle tagasi oli mu
finantsseisundit tublisti aidanud ja võisin lubada endale rohkem
kui kunagi varem eesti laevadel teenides.
Üks meie kambas olev inglise neiu istus mu kõrvale ja andis
mulle põse peale musi. Selle eest tegin talle välja klaasi veini ja sain
teise musi veel otse huulte peale. See mulle meeldis ja tuju oli hea
seal oma poiste ja nende pruutide seltskonnas aega viites. Nii möödus
terve pärastlõuna, aga õhtu poole pandi see kõrts paariks tunniks
kinni, nagu see Inglismaal kombeks, ja pidu lõppes ära. Olin
ka juba parasjagu õlut joonud ja rohkem ei tahtnud. Mu eesti sõbrad
läksid oma tüdrukute poole külla, et veel edasi lõbutseda, aga
mul polnud seal kedagi kindlat, kellega oleks olnud huvi edasi jääda.
See tüdruk, kes oli mulle musi andnud, oli vahepeal endale
kellegi teise leidnud ja sealt ära kadunud.
Sõitsin jälle trammiga tagasi Garstonisse ja oli juba videvik, kui
pärale jõudsin. Istusin oma korteriperenaise köögis ja jõin parajasti
teed, kui täpselt kell üheksa õhtul hakkasid jälle ulguma õhuhäiresireenid.
Varsti peale seda alustasid oma tegevust õhutõrjekahurid
ja müra oli palju. Kusagilt kaugemalt oli kuulda ka pommiplahvatusi
ja nii jõudis kätte kolmas pommitusöö.
Perenaine pani kohe üleriided selga ja ruttas uksest välja tagasi
tolle pommivarjendi poole, kuhu ta mind eelmisel õhtul oli kaasa
viinud. Mina aga otsustasin paigale jääda sinna kööki mõnusa
kaminatule ette, kus hõõgus kivisöetuli ja oli mugav pehmes tugitoolis
istuda. Öö läbi seal ligidal asuvas niiskes ja külmas betoonpunkris
istuda tundus vähem ahvatlev. Võimalus pihta saada oli
minimaalne, kuna Liverpool ja selle äärelinnade rajoonid olid väga
suure maa-ala peal laiali. Peamised pommitusobjektid olid ju sadama,
kaide ning dokkide alad ja samuti kesklinn oma rongijaama,
elektrijaama ja muude sidepunktidega. Garstoni sadamadokid ja
kaid olid meist ka vähemalt paar miili eemal ja maja, kus viibisin,
kohe pargi kõrval. Istusin seal rahulikult edasi ja kuulasin kõike
seda sõjakära, mis väljas käis, ega polnud sellest häiritud. Oli igatahes
kindlam ja turvalisem tunne, kui kusagil konvoiga Põhja-Atlandil
viibimine. Siin sa vähemalt teadsid, kus sind ründav vaenlane
oli, ulgumerel aga mitte, kus kogu sõjategevus sündis peamiselt
vaikselt ja salakavalalt laeva ümbritseva vee all. Lõpuks jäin tugitooli
paariks tunniks tukkuma ja ärkasin vaid siis, kui tegevusse astus
pargis olev õhutõrjepatarei või läheduses plahvatas pomm.
Olin aga juba harjuma hakanud ja see mind eriti ei häirinud. Jälle
kella kolme paiku öösel hakkas ühtlaselt ulguma sireen, mis tähendas,
et seekordne õhurünnak oli lõppenud ja inglise keeles "all
clea/' (kõik on klaar) signaal antud. See oli ümbruskonna rahvale
teade, et võib nüüd betoonpunkrist tagasi koju minna. Seda mu
perenaine ka tegi ja mina kolisin siis kohe ümber oma tagatoa
voodisse ja jäin kohe uuesti magama.
Seersant Binding oli siis kusagil ametireisil ja tal jäi see Liverpooli
pommitamine nägemata. Pärastlõunal sõitsin jälle trammiga
kesklinna ja seal kordus sama, mis päev varem, samas baaris ja
sama eesti kambaga. Linnas oli aga rohkem purukspommitatud
hooneid ja peasadama dokkide ja kaubakaide ala pidi olema kõvasti
kannatada saanud, samuti mõned laevad, mis seal kaide
ääres seisid. Mingeid andmeid surmasaanute kohta ei olnud aga
arvati, et neid oli vähemalt paar tuhat või isegi rohkem.
Neljandal ööl kordus täpselt sama: kell üheksa õhtul algas jälle
järjekordne õhurünnakute periood, mis kestis varahommikuni.
Saksa Luftwaffe lennukid lendasid üle Liverpooli linna, heitsid
maha oma pommilaadungid ja pöördusid tagasi ning mõni aeg hiljem
jõudis kohale uus lennukite laine ja selline ründamise taktika
käis edasi kuni hommikuni. Head unerahu see igatahes ei andnud
ja rahvas oli väsinud ja tülpinud.
Kesklinna lähedal asuv meremeeste kodu oli ka kannatada saanud,
aga õnneks ei olnud see otsetabamus ja surma ei saanud seal
keegi, aga oli haavatuid. Meie lemmikbaar oli ka rivist välja löödud
ja meie poisid otsustasid sealtkandist välja kolida kusagile kesklinnast
kaugemale ja nende valikuks sai Garston. Olin ise varem seda
nendele soovitanud, aga siis ei olnud selleks vajadust. Nüüd oli
aga olukord järsult muutunud ja aeg oli tegutsema hakata.
Minu perenaine leidis neile ruumi oma naabrite majas, kus nad
võeti allüürnikuks. Garstoni vabad naised said jälle uute eesti
meestega tuttavaks peale "Heliose" lahkumist sealt mõni kuu tagasi.
Olin siis juba "Veloxiga" välja sõitnud ja nii jäi mul see uue
lipu heiskamine nägemata. "Helios" ja veel kolm teist "Eero" laevaühisuse
laeva läksid Inglise lipu alt Rootsi lipu alla, kuna kõik
neli olid peamiselt Rootsi kapitali poolt finantseeritud. Nad sõitsid
Eesti lipu all sellepärast, et meie palgad olid madalamad kui Rootsi
omad ning Rootsi ärimehed kasutasid seda võimalust, et paremat
tulu teenida. Teine põhjus oli ka see, et meie meremeestel oli siis
väga hea kuulsus ning meid hinnati mereoskuste poolest ükskõik
mis lippude all teenides. See oli ka põhjus, miks nii paljud meist
väljaspool Eestit viibisid ja ka sinna jäid. Nõukogude Vene okupandid
aga seda tõika ei tunnistanud ning hülgasid meid kui suure
uue "kodumaa" reetureid.
Nüüd aga tagasi Liverpooli. Õhurünnakud kestsid kokku 9 ööpäeva
ja kesklinn ning sadamapiirkond sai veelgi rohkem kannatada.
Hukkunuid olevat olnud üle 9000 inimese ja haavatuid mitu
korda rohkem.
Garstoni linnake ja sadam jäid peaaegu puutumata ja ainult
mõni pomm oli kukkunud kusagile lähedalasuvasse parki, aga
inimohvreid sealkandis ei olnud.
Päev peale viimast õhurünnakut sõitsime kõik koos südalinna,
et näha oma silmaga, mis seal vahepeal juhtunud oli ja kõik seal
nägi seal üsna masendav välja. Igal pool vedelesid purukspommitatud
majade rusud, pommiaugud tänavasillutistel ja ka seestpoolt
söestunud kivimajad. Oli kasutatud ka süütepommc ja need olid
teinud päris tõhusa hävitustöö. Käimas olid aga juba korrastustööd
tänavate lahtiajamisel ja purunenud klaasi ja muu risu äravedamisel.
Meie eesti meremeeste lemmikbaar oli ka rohkem viga
saanud ja nägi üsna lootusetu välja. Nii ei jäänud muud üle, kui
Garstonisse tagasi pöörduda ja endid seal õlle ja neidudega lohutada.
Elu pidi edasi minema ja seda tuli nautida nii palju,
kui see see võimalik oli, sest keegi ei osanud siis ette kujutada,
mida järgmine päev võiks endaga kaasa tuua.
Sõjakeerises Inglismaal
Sõjategevus käis aga edasi ja nüüd oli järjekord teistel Inglismaa sadamalinnadel
pommitada saada. Õhusõda Briti saarte kohal ja allveelaevade
rünnakud sinna viivatel mereteedel olid täies hoos ja
ülekaal tundus olevat sakslaste poolele kaldumas. Vahepeal purustati
aga vastastikku üksteise linnu nii Saksa- kui Inglismaal ja
tapeti tuhandeid süütuid tsiviilelanikke. See uus sõjapidamise viis
oli toonud palju muudatusi Esimese maailmasõjaga võrreldes, ei
tehtud enam vahet sõjameeste ja tavaliste inimeste vahel ning pealesõjaaegne
statistika tõestas seda fakti. Oli kujunemas välja terrorisõda
terve rahvastiku vastu nii Euroopas kui ka hiljem Aasias.
Süüdlaseks jäid aga ainult kaotajad.
Garstonis viibides sain kokku veel mõne oma Poola lennuväe
tuttavaga. Nad olid ka vahepeal Briti kuninglikus lennuväes edasi
teenides teinud pommituslende Saksamaa linnadele. Nad olid väga
üllatunud mind seal jälle nähes. Selgitasin neile uue Briti sõjastrateegia
suunda ja kogenud meremeeste puudust, mis tegi vajalikuks
nende merele edasijäämist. Tollel 1941. aasta sõjaperioodil oli
kõige suuremaid inimkaotusi kauba laevastikus teenivate meeste
hulgas. Seda tänu osavale ja efektiivsele allveelaevastiku strateegiale,
mida juhtis admiral Dönitz. Ta oli teeninud allveelaeva komandörina
juba Esimeses maailmasõjas ja tundis põhjalikult oma
eriala. Ta täiendas seda edasi Teise maailmasõja alguses ja oli esialgu
väga edukas. Saksa allveelaevameeskondade väljaõpe, võitlusvaim
ja varustus olid kõrgel tasemel tänu tema juhtimisvõimetele
ja oskustele.
Briti sõjatööstuse seisund oli tollel ajavahemikul sattunud kriitilisse
olukorda, aga sellest avalikult ei räägitud, et rahvast mitte
paanikasse ajada. Mõlemad vaenupooled olid sellest vägagi teadlikud
ja püüdsid teha kõik, et edukaks jääda või mitte alla anda.
Suurbritannia on meredest ümbritsetud tööstusriik ja on selle tõttu
täielikult sõltuv kaubalaevandusest. Teist valikut ei olnud ja mereteid
sinna oli vaja iga hinna eest lahti hoida ja rohkem laevu käiku
panna. Seda aga oli tollel perioodil väga raske läbi viia.
Samal ajal kui inglased maadlesid igat sorti toormaterjalide ja
õlikütuse puudusega oma kodurindel, oli Saksamaa palju paremas
olukorras. Nõukogude Venemaa vedas sinna rongide kaupa naftat,
maake, puumaterjali ja muud vajalikku kraami. Seda näidati
alatasa Inglise filmiuudistes ja nägin seda ise seal olles, kui kinos
käisin. Stalini Venemaa oli siis väga suureks abistajaks, aidates
Saksa sõjatööstust võitlusvõime ülalhoidmisel ja sõja laiendamisel.
Sellest ei olnud paljud teadlikud ja eriti ülemeretagustes maades
nagu Ameerika Ühendriigid, kellel polnud erilist huvi Euroopa
poliitiliste probleemide vastu. Olin seda ise seal viibides tähele
pannud. Tänapäeval ei teata aga sellest peaaegu midagi, kuna ajalukku
on tolleaegsete poliitiliste jõudude soovil tekkinud sihilikud
lüngad. Nad ei tahtnud vastutust võtta vigade eest, mida oli tehtud
nende valeotsuste läbi. Need said Ida-Euroopa riikidele peale sõda
väga saatuslikuks.
Vene ja Saksamaa olid siis veel üsna sõbralikus vahekorras, kus
kaks diktaatorit tegid kõik, et õõnestada demokraatlike traditsioonidega
riikide majanduslikku ja poliitilist tegutsemisvõimet ja see
sai saatuslikuks paljudele. Samuti lootsid need kaks ülejäänud
Euroopa riikide pooleks jagamist endi vahel, täpselt nagu nad olid
seda teinud juba Poola ja Balti riikidega.
See oli ka üheks põhjuseks, miks Ameerika valitsus toetas Inglismaad
igal võimalikul viisil, välja arvatud sõjategevus. Rahvas ei olnud
siis veel sellega nõus, aga jaapanlaste rünnak Pearl Harbourile
muutis kõik, aga sinnani oli veel pool aastat aega.
Mina ise ei olnud tollel perioodil kõige sellega hästi kursis, aga
sõja lõpupoole hakkasin sellest pikapeale aru saama ja kaotasin
usalduse tolleaegsete lääneliitlaste poliitika juhtide vastu. See oli
mulle kui ühele aatelisele ja rahvuslikult idealistlikule noorele mehele
hingeliselt väga valus õppetund. Suurbritannia ja ta lääneliitlaste
teenistuses olles olin veel poliitiliselt naiivne nooruk, kes uskus
peaaegu kõike, mida nende lehtedes trükiti või raadio ja filmi
teel üle kanti. Hiljem sai selgeks, et palju sellest oli kas labane propaganda
või tõe mahasalgamine, et edendada nende oma poliitilisi
või majanduslikke huvisid.
Jõudsin ka otsusele, et see oli sõda, mille olid lavastanud Hitler
ja Stalin omavahel
küünilise kokkuleppe sõlmimisega 1939. aasta augustis. Hiljem
aga neati ja sahkerdati maha riike ja rahvaid ja keegi läänes ei tahtnud
selle eest vastutust enda peale võtta. Sõda võideti, aga mingit
au selles ei olnud ja tundsin häbi selle üle, et see nii lõppes.
Järgmisel hommikul viidi mind tagasi raudteejaama ja varsti olin
teel tagasi Liverpooli, et jätkata sealt oma ajutiselt mujale suunatud
meremehekarjääri. Olin ära olnud ligemale nädala ja vahepeal oli
seal väga palju muutunud. Päev varem olid alanud tõsised õhurünnakud
Briti saarte kõige suurema ja strateegiliselt tähtsama sadamalinna
pihta, kuhu toodi suurem osa kaupa ja toormaterjale
ning kütust kõikide Briti asumaade aladelt ning ka mujalt maailmast.
Kui pärastlõunal rongiga kohale jõudsin, oli juba näha rünnakute
tagajärgi. Sõitsin jaamast trammiga Garstoni poole ja mitmes kohas
oli näha purukspommitatud maju. Jõudsin oma elupaika, et
sinna kohver maha jätta ja läksin tagasi välja, et linnas ringi vaadata.
Sealkandis polnud veel näha mingeid pommituse jälgi ja ma astusin
läbi kohalikust pubist, et mõne õlle juua. Londoni peatuskohas
alkohoolseid jooke saadaval ei olnud ja nüüd kulus ära üks
väike kõrvalhüpe ja meelelahutus. Sain seal kokku ka paari oma
Poola lennuväe tuttavaga ja rääkisin neile oma läbielamistest Londonis
ja minu plaanis olnud lennuväeteenistusest väljajäämise
põhjustest. Nendel oli kahju seda kuulda, aga see oli fakt, mida ei
saanud enam muuta. Jõime selle lohutuseks veel mõne õlle ja
jõudsin veel enne pimedat tagasi koju.
Täpselt kell üheksa õhtul hakkasid undama Õhuhäiresireenid ja
algas teine pommitamisöö. Garstoni väikelinn polnud veel kannatada
saanud, sest rünnakud olid suunatud peamiselt strateegilise
tähtsusega Liverpooli kaide, dokkide ja sadamarajoonide pihta.
Siiski läks palju kohalikke inimesi kodudest varju betoonpunkritesse,
mis olid peale sõja algust ehitatud igasse linnaossa. Senini
polnud neid kasutatud, aga nüüd tuli neid vaja. Läksin ka teistega
koos minu perenaise õhutusel ja me istusime seal kokkusurutult
nagu silgud karbis ning kuulasime kusagil kaugemal lõhkevate
pommide plahvatusi ja õhutõrjekahurite kiirpauke. Üks selline patarei
oli meie punkri lähedal asuvas pargis. Lennukeid lendas üle
linna mitme lainena teatud vaheaegade järel ja selline sporaadiline
rünnakuviis kestis varahommikuni ja lõppes kella kolme paiku.
Läksin siis tagasi oma üürituppa ja magasin hilise hommikuni. Majaperenaine,
üks vanem iiri päritolu leskproua andis mulle siis
süüa ja tassi teed. Tundis muret, kui mainisin, et lähen vaatama,
mis seal kesklinnas möödunud öö jooksul juhtunud on.
Kesklinna lähedal asus meremeeste kodu või pansionaat, mis oli
mõeldud nendele, kellel polnud sealkandis perekonda või kindlat
kodu. Seal peatus siis trobikond mulle tuttavaid eesti soost meremehi.
Nad teenisid ühel endisel Eesti laeval, mille ahtris lehvis Inglise
lipp ja kodusadamaks oli Cardiff. Olid seal Liverpoolis puhkusele
jäänud ja ootasid nüüd tagasi merele minekut. Olin nendega
tutvunud ühes Liverpooli kesklinna pubis enne sõitu Londonisse
ja mind huvitas, kas nemad seal veel elus ja terved. Oli olnud juba
kaks pommitusööd ja õnnetus võis juhtuda iga kell.
Trammisõidul kesklinna oli märgata uusi purustuste jälgi, aga
kesklinna pubid olid avatud nagu tavaliselt ja ma leidsin meie eesti
poisid seal ühest nende lemmikpubist koos kohalikkude neiukestega
pidu pidamas. Oli pidu, nagu seda varemgi seal peetud oli.
Mind võeti vastu nagu kadunud venda, kes oli ootamatult kodukanti
tagasi jõudnud.
"Kas lennuväeteenistus juba läbi või visati sind sealt välja?" loopisid
nad, heatahtlikud olles juba parajas vormis, sest kõrts oli juba
mõnda aega lahti olnud ja poiste tuju ka juba meremehelikult uljas
ja kärarikas.
Rääkisin ära, mis minuga vahepeal juhtunud oli ja miks ma tagasi
tulin ning selle peale jõime koos liiku. Nemad olid ka enne
maale puhkusele tulekut pikki kuid meresõitudel olnud ja hädaohte
ning pingeid läbi elanud nagu minagi ja meil oli palju, millest
rääkida. Ning mida sellised noored eesti meremehed oskavadki
võõral maal ja sadamas teha, kui vabal ajal kõrtsides käia õlut joomas
ja tüdrukuid noolimas. Kirikusse vist küll keegi ei läinud oma
ulaelu ja lihalike pattude eest andeks paluma või ellujäämise eest
tänu avaldama. Mina ise ka mitte ja ma ei teinud seda terve oma
viieaastase sõjaperioodi vältel. Olime vist enamuses kõik fatalistid,
kellel polnud võõrastel maadel mingeid juuri ega ühiseid veendumusi
ega huvisid. Meie ei olnud teenimas oma isamaad ja polnud
ka truudust vandunud mingile kuningale või kuningannale nagu
seda tegid britid. Olime lihtsalt lindpriid palgasõdurid-meremehed,
kes pidid endale sissetulekut teenima, et kuidagi ära elada ja
ootama, mida toob tulevik.
Seal kõrtsis oli veel üks laudkond eestlasi ühelt teiselt Inglise
lipu all sõitvalt eesti laevalt. Oli väiksem endine rannasõidulaev,
nagu "Helios", mis vedas nüüd kaupa Hispaania ja Inglismaa vahel
üle Biskaia lahe, mis oli ülimalt hädaohtlik, sest sõideti üksinda,
vedades metallimaaki, korgipuu koore pakke ja vaatide viisi
punast portveini, mida eelistati Inglismaal.
Loodeti ainult õnne peale, et ei satuks Saksa mereblokaadi haardesse,
nagu seda oli juhtunud paljudel laevadel sõidul üle Põhjamere
Rootsi, Norra ja Inglise sadamate vahel. Prantsusmaa rannik
oli kuni Hispaania piirini täielikult sakslaste kontrolli all ja sealt
nad patrullisid kõiki mereteid, mida Inglismaale sõiduks kasutati.
Kuulduste järgi oli juba mitu endist Eesti laeva põhja lastud. Palgad
olid aga vastavalt kõrgemad ja suurema raha eest oldi valmis
riskima. Seda on eestlased teinud juba viikingite ajast Läänemerel
või Hispaania kodusõjas enne Teist maailmasõda, kus Eesti laevad
samuti tegevuses olid sõjakraami vedades. Nende endiste Eesti
kaubaaurikute reise üle Biskaia lahe peeti kõige riskantsemaks teenistuseks
ja see paistis välja meestest, kes tervena sadamasse jõudes
kohalikes kõrtsides hingele kergendust otsisid nii viina kui
naiste abil ja selline lihtne ja sobiv ravikuur oli meresõitjatele tuntud
juba sajandeid tagasi. Ka olid need meremehed, kes selliste meresõitudega
endale leivaraha teenisid, sadamates tuntud oma helduse
poolest. Peaaegu keegi seal tavaliselt raha ei säästnud, elati
päevast päeva, lootusega ikka jälle veepinnale edasi jääda ja hinge
sees hoida.
Aasta 1941 oli üks kõige pingelisemaid ja raskemaid perioode
kõikidele igat värvi lippude all teenivatel kaubalaevade meeskondadele,
kes Briti saartele kaupa, toormaterjale ja kütust vedasid.
Olime ka üks nende seast ja teadsin seda ebakindlat enesetunnet,
mis meid kõiki piinas. Lõin nendega seal baaris kampa ja pidu läks
edasi. Kuigi olin vist seal kõige noorem, oli mul vaim tugev ja tahtejõudu
ning raha jätkus ka, et sellist elustiili edasi jätkata. Too pikk
merereis üle Atlandi Vaiksele ookeanile ja sealt jälle tagasi oli mu
finantsseisundit tublisti aidanud ja võisin lubada endale rohkem
kui kunagi varem eesti laevadel teenides.
Üks meie kambas olev inglise neiu istus mu kõrvale ja andis
mulle põse peale musi. Selle eest tegin talle välja klaasi veini ja sain
teise musi veel otse huulte peale. See mulle meeldis ja tuju oli hea
seal oma poiste ja nende pruutide seltskonnas aega viites. Nii möödus
terve pärastlõuna, aga õhtu poole pandi see kõrts paariks tunniks
kinni, nagu see Inglismaal kombeks, ja pidu lõppes ära. Olin
ka juba parasjagu õlut joonud ja rohkem ei tahtnud. Mu eesti sõbrad
läksid oma tüdrukute poole külla, et veel edasi lõbutseda, aga
mul polnud seal kedagi kindlat, kellega oleks olnud huvi edasi jääda.
See tüdruk, kes oli mulle musi andnud, oli vahepeal endale
kellegi teise leidnud ja sealt ära kadunud.
Sõitsin jälle trammiga tagasi Garstonisse ja oli juba videvik, kui
pärale jõudsin. Istusin oma korteriperenaise köögis ja jõin parajasti
teed, kui täpselt kell üheksa õhtul hakkasid jälle ulguma õhuhäiresireenid.
Varsti peale seda alustasid oma tegevust õhutõrjekahurid
ja müra oli palju. Kusagilt kaugemalt oli kuulda ka pommiplahvatusi
ja nii jõudis kätte kolmas pommitusöö.
Perenaine pani kohe üleriided selga ja ruttas uksest välja tagasi
tolle pommivarjendi poole, kuhu ta mind eelmisel õhtul oli kaasa
viinud. Mina aga otsustasin paigale jääda sinna kööki mõnusa
kaminatule ette, kus hõõgus kivisöetuli ja oli mugav pehmes tugitoolis
istuda. Öö läbi seal ligidal asuvas niiskes ja külmas betoonpunkris
istuda tundus vähem ahvatlev. Võimalus pihta saada oli
minimaalne, kuna Liverpool ja selle äärelinnade rajoonid olid väga
suure maa-ala peal laiali. Peamised pommitusobjektid olid ju sadama,
kaide ning dokkide alad ja samuti kesklinn oma rongijaama,
elektrijaama ja muude sidepunktidega. Garstoni sadamadokid ja
kaid olid meist ka vähemalt paar miili eemal ja maja, kus viibisin,
kohe pargi kõrval. Istusin seal rahulikult edasi ja kuulasin kõike
seda sõjakära, mis väljas käis, ega polnud sellest häiritud. Oli igatahes
kindlam ja turvalisem tunne, kui kusagil konvoiga Põhja-Atlandil
viibimine. Siin sa vähemalt teadsid, kus sind ründav vaenlane
oli, ulgumerel aga mitte, kus kogu sõjategevus sündis peamiselt
vaikselt ja salakavalalt laeva ümbritseva vee all. Lõpuks jäin tugitooli
paariks tunniks tukkuma ja ärkasin vaid siis, kui tegevusse astus
pargis olev õhutõrjepatarei või läheduses plahvatas pomm.
Olin aga juba harjuma hakanud ja see mind eriti ei häirinud. Jälle
kella kolme paiku öösel hakkas ühtlaselt ulguma sireen, mis tähendas,
et seekordne õhurünnak oli lõppenud ja inglise keeles "all
clea/' (kõik on klaar) signaal antud. See oli ümbruskonna rahvale
teade, et võib nüüd betoonpunkrist tagasi koju minna. Seda mu
perenaine ka tegi ja mina kolisin siis kohe ümber oma tagatoa
voodisse ja jäin kohe uuesti magama.
Seersant Binding oli siis kusagil ametireisil ja tal jäi see Liverpooli
pommitamine nägemata. Pärastlõunal sõitsin jälle trammiga
kesklinna ja seal kordus sama, mis päev varem, samas baaris ja
sama eesti kambaga. Linnas oli aga rohkem purukspommitatud
hooneid ja peasadama dokkide ja kaubakaide ala pidi olema kõvasti
kannatada saanud, samuti mõned laevad, mis seal kaide
ääres seisid. Mingeid andmeid surmasaanute kohta ei olnud aga
arvati, et neid oli vähemalt paar tuhat või isegi rohkem.
Neljandal ööl kordus täpselt sama: kell üheksa õhtul algas jälle
järjekordne õhurünnakute periood, mis kestis varahommikuni.
Saksa Luftwaffe lennukid lendasid üle Liverpooli linna, heitsid
maha oma pommilaadungid ja pöördusid tagasi ning mõni aeg hiljem
jõudis kohale uus lennukite laine ja selline ründamise taktika
käis edasi kuni hommikuni. Head unerahu see igatahes ei andnud
ja rahvas oli väsinud ja tülpinud.
Kesklinna lähedal asuv meremeeste kodu oli ka kannatada saanud,
aga õnneks ei olnud see otsetabamus ja surma ei saanud seal
keegi, aga oli haavatuid. Meie lemmikbaar oli ka rivist välja löödud
ja meie poisid otsustasid sealtkandist välja kolida kusagile kesklinnast
kaugemale ja nende valikuks sai Garston. Olin ise varem seda
nendele soovitanud, aga siis ei olnud selleks vajadust. Nüüd oli
aga olukord järsult muutunud ja aeg oli tegutsema hakata.
Minu perenaine leidis neile ruumi oma naabrite majas, kus nad
võeti allüürnikuks. Garstoni vabad naised said jälle uute eesti
meestega tuttavaks peale "Heliose" lahkumist sealt mõni kuu tagasi.
Olin siis juba "Veloxiga" välja sõitnud ja nii jäi mul see uue
lipu heiskamine nägemata. "Helios" ja veel kolm teist "Eero" laevaühisuse
laeva läksid Inglise lipu alt Rootsi lipu alla, kuna kõik
neli olid peamiselt Rootsi kapitali poolt finantseeritud. Nad sõitsid
Eesti lipu all sellepärast, et meie palgad olid madalamad kui Rootsi
omad ning Rootsi ärimehed kasutasid seda võimalust, et paremat
tulu teenida. Teine põhjus oli ka see, et meie meremeestel oli siis
väga hea kuulsus ning meid hinnati mereoskuste poolest ükskõik
mis lippude all teenides. See oli ka põhjus, miks nii paljud meist
väljaspool Eestit viibisid ja ka sinna jäid. Nõukogude Vene okupandid
aga seda tõika ei tunnistanud ning hülgasid meid kui suure
uue "kodumaa" reetureid.
Nüüd aga tagasi Liverpooli. Õhurünnakud kestsid kokku 9 ööpäeva
ja kesklinn ning sadamapiirkond sai veelgi rohkem kannatada.
Hukkunuid olevat olnud üle 9000 inimese ja haavatuid mitu
korda rohkem.
Garstoni linnake ja sadam jäid peaaegu puutumata ja ainult
mõni pomm oli kukkunud kusagile lähedalasuvasse parki, aga
inimohvreid sealkandis ei olnud.
Päev peale viimast õhurünnakut sõitsime kõik koos südalinna,
et näha oma silmaga, mis seal vahepeal juhtunud oli ja kõik seal
nägi seal üsna masendav välja. Igal pool vedelesid purukspommitatud
majade rusud, pommiaugud tänavasillutistel ja ka seestpoolt
söestunud kivimajad. Oli kasutatud ka süütepommc ja need olid
teinud päris tõhusa hävitustöö. Käimas olid aga juba korrastustööd
tänavate lahtiajamisel ja purunenud klaasi ja muu risu äravedamisel.
Meie eesti meremeeste lemmikbaar oli ka rohkem viga
saanud ja nägi üsna lootusetu välja. Nii ei jäänud muud üle, kui
Garstonisse tagasi pöörduda ja endid seal õlle ja neidudega lohutada.
Elu pidi edasi minema ja seda tuli nautida nii palju,
kui see see võimalik oli, sest keegi ei osanud siis ette kujutada,
mida järgmine päev võiks endaga kaasa tuua.
Sõjakeerises Inglismaal
Sõjategevus käis aga edasi ja nüüd oli järjekord teistel Inglismaa sadamalinnadel
pommitada saada. Õhusõda Briti saarte kohal ja allveelaevade
rünnakud sinna viivatel mereteedel olid täies hoos ja
ülekaal tundus olevat sakslaste poolele kaldumas. Vahepeal purustati
aga vastastikku üksteise linnu nii Saksa- kui Inglismaal ja
tapeti tuhandeid süütuid tsiviilelanikke. See uus sõjapidamise viis
oli toonud palju muudatusi Esimese maailmasõjaga võrreldes, ei
tehtud enam vahet sõjameeste ja tavaliste inimeste vahel ning pealesõjaaegne
statistika tõestas seda fakti. Oli kujunemas välja terrorisõda
terve rahvastiku vastu nii Euroopas kui ka hiljem Aasias.
Süüdlaseks jäid aga ainult kaotajad.
Garstonis viibides sain kokku veel mõne oma Poola lennuväe
tuttavaga. Nad olid ka vahepeal Briti kuninglikus lennuväes edasi
teenides teinud pommituslende Saksamaa linnadele. Nad olid väga
üllatunud mind seal jälle nähes. Selgitasin neile uue Briti sõjastrateegia
suunda ja kogenud meremeeste puudust, mis tegi vajalikuks
nende merele edasijäämist. Tollel 1941. aasta sõjaperioodil oli
kõige suuremaid inimkaotusi kauba laevastikus teenivate meeste
hulgas. Seda tänu osavale ja efektiivsele allveelaevastiku strateegiale,
mida juhtis admiral Dönitz. Ta oli teeninud allveelaeva komandörina
juba Esimeses maailmasõjas ja tundis põhjalikult oma
eriala. Ta täiendas seda edasi Teise maailmasõja alguses ja oli esialgu
väga edukas. Saksa allveelaevameeskondade väljaõpe, võitlusvaim
ja varustus olid kõrgel tasemel tänu tema juhtimisvõimetele
ja oskustele.
Briti sõjatööstuse seisund oli tollel ajavahemikul sattunud kriitilisse
olukorda, aga sellest avalikult ei räägitud, et rahvast mitte
paanikasse ajada. Mõlemad vaenupooled olid sellest vägagi teadlikud
ja püüdsid teha kõik, et edukaks jääda või mitte alla anda.
Suurbritannia on meredest ümbritsetud tööstusriik ja on selle tõttu
täielikult sõltuv kaubalaevandusest. Teist valikut ei olnud ja mereteid
sinna oli vaja iga hinna eest lahti hoida ja rohkem laevu käiku
panna. Seda aga oli tollel perioodil väga raske läbi viia.
Samal ajal kui inglased maadlesid igat sorti toormaterjalide ja
õlikütuse puudusega oma kodurindel, oli Saksamaa palju paremas
olukorras. Nõukogude Venemaa vedas sinna rongide kaupa naftat,
maake, puumaterjali ja muud vajalikku kraami. Seda näidati
alatasa Inglise filmiuudistes ja nägin seda ise seal olles, kui kinos
käisin. Stalini Venemaa oli siis väga suureks abistajaks, aidates
Saksa sõjatööstust võitlusvõime ülalhoidmisel ja sõja laiendamisel.
Sellest ei olnud paljud teadlikud ja eriti ülemeretagustes maades
nagu Ameerika Ühendriigid, kellel polnud erilist huvi Euroopa
poliitiliste probleemide vastu. Olin seda ise seal viibides tähele
pannud. Tänapäeval ei teata aga sellest peaaegu midagi, kuna ajalukku
on tolleaegsete poliitiliste jõudude soovil tekkinud sihilikud
lüngad. Nad ei tahtnud vastutust võtta vigade eest, mida oli tehtud
nende valeotsuste läbi. Need said Ida-Euroopa riikidele peale sõda
väga saatuslikuks.
Vene ja Saksamaa olid siis veel üsna sõbralikus vahekorras, kus
kaks diktaatorit tegid kõik, et õõnestada demokraatlike traditsioonidega
riikide majanduslikku ja poliitilist tegutsemisvõimet ja see
sai saatuslikuks paljudele. Samuti lootsid need kaks ülejäänud
Euroopa riikide pooleks jagamist endi vahel, täpselt nagu nad olid
seda teinud juba Poola ja Balti riikidega.
See oli ka üheks põhjuseks, miks Ameerika valitsus toetas Inglismaad
igal võimalikul viisil, välja arvatud sõjategevus. Rahvas ei olnud
siis veel sellega nõus, aga jaapanlaste rünnak Pearl Harbourile
muutis kõik, aga sinnani oli veel pool aastat aega.
Mina ise ei olnud tollel perioodil kõige sellega hästi kursis, aga
sõja lõpupoole hakkasin sellest pikapeale aru saama ja kaotasin
usalduse tolleaegsete lääneliitlaste poliitika juhtide vastu. See oli
mulle kui ühele aatelisele ja rahvuslikult idealistlikule noorele mehele
hingeliselt väga valus õppetund. Suurbritannia ja ta lääneliitlaste
teenistuses olles olin veel poliitiliselt naiivne nooruk, kes uskus
peaaegu kõike, mida nende lehtedes trükiti või raadio ja filmi
teel üle kanti. Hiljem sai selgeks, et palju sellest oli kas labane propaganda
või tõe mahasalgamine, et edendada nende oma poliitilisi
või majanduslikke huvisid.
Jõudsin ka otsusele, et see oli sõda, mille olid lavastanud Hitler
ja Stalin omavahel
küünilise kokkuleppe sõlmimisega 1939. aasta augustis. Hiljem
aga neati ja sahkerdati maha riike ja rahvaid ja keegi läänes ei tahtnud
selle eest vastutust enda peale võtta. Sõda võideti, aga mingit
au selles ei olnud ja tundsin häbi selle üle, et see nii lõppes.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Norra aurulaev "S/S Hardanger"
30. mail 1941 läksin ma tagasi mereteenistusse Norra aurulaeva
"S / S Hardangeri" pardale nooremmadrusena ja 3. juunil pühitsesin
Liverpoolis oma 18. sünnipäeva koos oma eesti, poola
ja inglise sõpradega. Mõni päev hiljem olime juba sealt lahkunud,
teel Atlandile ja sealt edasi Kanada idaranniku suunas. Ilm oli ilus
ja meri rahulik, aga sõjaoht oli alles. Põhja-Atlandi konvoide vastane
sõjategevus oli jõudmas haripunkti. Olukord oli väga kriitiline
ja tundus, et Saksa allveelaevad olid võitmas seda Atlandi merelahingut,
mis oli kestnud juba poolteist aastat. Statistiliste andmete
järgi uputas siis iga Saksa allveelaev 10 liitlaste teenistuses olevat
kaubalaeva, enne kui see omakorda põhja lasti Briti mereväe saatelaevade
või lennukite poolt, mis patrullisid päevavalgel Briti saarte
ja Iirimaa ümbruse merealadel. Atlandi ookean on aga suur ja avar
ning see kõik soodustas Saksa allveelaevade edukat tegevust. Keset
Põhja-Atlandit oli lai mereala, mida kaugel maal baseeruvad
lennukid polnud enam võimelised patrullima. Seal käis nüüd heitlus,
kus Briti merevägi üksi enam hästi hakkama ei saanud, et olukorda
tasakaalus hoida. Kaubalaevu uputati rohkem kui neid Briti
laevatehastes juurde ehitati ja nii ei võinud see enam kaua edasi
kesta, sest olukord muutus iga kuuga halvemaks.
Selles olukorras olid ka kõik merchant navy (kaubamereväe)
mehed väga hinnas ja austatud Briti publiku poolt ja rahvuse erinevus
ei tähendanud enam midagi ja kõiki seal merel teenivaid mehi
peeti kangelasteks. Olin ka üks nendest ja mul on veel alles foto tollest
ajast, kus mul on rinnas "MN" (merchant navy) teenetemärk,
mis avas kõik uksed kohalikku seltskonda. Olin ise ka uhke selle
seisundi üle ja tundsin, et teen seal tõsist mehetööd ulgumerel teenides
ja oma noore eluga riskides. Oli ainult kahju, et minu isa ei ei
teadnud sellest enam.
Sain oma teenistuskoha "Hardangeri" peale selle tõttu, et laev
oli jõudnud Liverpooli troopilisest Lääne-Aafrikast, kus mitu meeskonna
liiget olid haigestunud malaariasse ja laevast otse haiglasse
viidud. Olin seal laevas jälle ainuke eestlane ja hakkasin kohe norra
keelt õppima. Olin ostnud inglise-norra õpiku ja sõnaraamatu
ühest Liverpooli raamatupoest ja kuna olin saanud tolle keelega
luttavaks juba "Veloxi" peal, võtsin seda ülesannet väga tõsiselt.
Tahtsin tõsiselt seda osata, et kaaslastega paremini läbi saada ja
nende usaldust võita. Laeva kodusadam oli ka veel Bergeni sadamalinn,
mida üsna hästi tundsin. Olin seal mitu korda "Heliose"
peal teenides olnud ja mulle meeldis see linn ja sealne rahvas. See
andis mulle indu keeleoskust omandada nii ruttu kui võimalik.
Fundus kuidagi kodusemana kui "Veloxi" peal teenides. Kapten
Stove ja teine tüürimees, kelle vahis teenisin, olid minu vastu üsna
sõbralikud, kuna teadsid, et olin juba varem Norra laeval teeninud
ja tundsin nende kombeid ja nõudeid. Igatahes kindlasti paremini
kui kahte inglise noorukisse, kes olid ka sinna teenima tulnud,
kuna norralasi vist parajastu enam saadaval ei olnud.
Seekordne reis üle Atlandi läks ootamatult ladusalt ja rahulikult.
Ilm oli vaikne ja ilus, meri sõbralik ja meie konvoi ei kaotanud
ühtegi laeva, mis oli väga haruldane tollel perioodil. Oli küll paar
häireolukorda, kui Briti saatelaevadelt heideti vette sügavveepomme
(depth charges), mida kasutati allveelaevade-vastases tegevuses.
Kui need vee all lõhkesid, siis rappus terve laevakere ja see oli
märk, et kusagil oli allveelaev. Kas aga sellel mingeid tagajärgi oli,
seda me ei teadnud, sest pihtasaanud allveelaev vajus tavaliselt
põhja terve meeskonnaga. Kõik läks aga sujuvalt kuni reisi lõpuni.
Jõudsime Kanada rannavetesse kunagi 1941. aasta juunikuu lõpul.
Seal läks konvoi laiali eri sadamate suunas idarannikul. Meie sõit
läks üksinda edasi St. Lawrence'isse ja sealt samanimelist jõge
mööda üles Quebeci provintsi poole. Laeval oli meil kohalik jõeloots,
kes tõi meid kohale Sorelli linnakese jõesadamani. Jäime sinna
ankrusse, et oodata ära järjekord teraviljalaadungi pealelaadimisel.
Peale meie oli seal ankrus veel mitu laeva, kes kõik ootasid
viljahoiu elevaatori äärse kai äärde minekut. Sinna elevaatori alla
mahtus vaid üks laev korraga ja oli kuulda, et jääme sinna vähemalt
üheks nädalaks.
Kanada
Seda kõike võttis meeskond rõõmuga kuulda, kuna ees ootas tutvumine
Kanada prantsuse miljööga, mida polnud varem nähtud.
Oli pühapäev, kui me sinna jõudsime. Tööd polnud vaja enam teha
ja kõik, kes vahtidest vabad, ruttasid maaleminekuga ja laeva ainsal
mootorpaadil oli tegemist, kuna kõiki korraga sinna peale võtta
ei saanud. Kai randumistrepp ei olnud aga kaugel ja tuli kätte ka
meie järjekord. Paat viis meid kai äärde ja sealt liikusime jalgsi edasi
kesklinna poole. Meid oli umbes pool tosinat meest, keda juhtis
meie keskealine norralasest pootsman ja jõudsimegi kõige lähemal
asuva baari juurde.
Olin ainuke, kes ei olnud norralane ja olin ka neist kõige noorem,
istusime kõik ühe pikema laua ümber ja meid tuli sinna teenindama
kena välimusega noor naissoost ettekandja. Pootsman
tellis inglise keeles meile kõikidele õlut, aga see kena kanada neiu
vaatas talle süütu ilmega näkku ja vastas prantsuse keeles: "No
compri." Ühesõnaga, et ta ei saa aru, millest räägitakse. Pootsman
oma korraliku inglise keelega kordas jälle oma soovi õlle järele, aga
vastus oli sama, mis varem, et ei saa aru, mida küsitakse. Kõik olid
nõutud, mida nüüd edasi teha, sest kõikidel oli ju suur janu peale
kahe nädala pikkust merelolekut. Uurisin selle noore prantslanna
näoilmet ja mulle tärkas järsku idee, et asi pole mitte keeleoskuses,
vaid ilmselt inglisevastasest hoiakus.
Vaatasin talle otse silma ja seletasin oma hea inglise keelega, et
meie pole mitte inglased, vaid hoopis janused Norra meremehed,
kelledel on kõikidel kõva õlleisu. Tegin seda naljatoonil silma pilgutades
ja ta nägu lõi särama ja ta vastas heas, aga prantsuse aktsendiga
inglise keeles, et toon need õlled otsekohe. Meeste näod
tõmbusid naerule, kuna probleem oli lahendatud. Teenisin jälle endale
loorbereid juurde oma norra laevakaaslaste silmis ja pootsman
patsutas mulle tänulikult õlale. Õlu ilmus lauale ja too prantsuse
neiu väitis omakorda, et kui oleksime olnud inglased, poleks
ta meid teenindanud. Tema arvates olid need inglise mehed ühed
ülbed matsid, kes ei sobinud kohalike inimeste seltskonda. Selgus,
ka et kõik ülejäänud laevad seal olid Briti lipu all sõitvad ja ta pidas
meid ka inglasteks.
Jäime sinna istuma pikemaks ajaks. Nautisime kohalikku õlut ja
sõbralikku teenindust. Jätsime talle korraliku jootraha ja läksime
sealt edasi Sorelli linnaga tutvuma. See oli väga huvitav ja õpetlik
kogemus, sest kõik kuulutused, suunajuhised ja poesildid olid
prantsuskeelsed ja peaaegu igale majaaknale olid välja pandud
Prantsuse riigilipukesed. Kanada Briti-päraseid riigilippe polnud
kusagil näha ja jäi mulje, et oleme hoopis kusagil ookeanitagusel
Prantsuse asumaal. Tänaval oli kuulda ainult prantsuse keelt, mida
keegi meist ei vallanud ja poodides ei saanud inglise keeles asju
ajada. Samuti ei olnud seal müügil ühtegi ingliskeelset ajalehte ega
muud trükisõna. Nii jäidki minul uuemad uudised lugemata.
See oli minu esimene mulje Quebeci provintsist ja see oli väga
erinev sellest, mida olin kogenud Briti Columbias Vancouveri sadamas
viibides 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta alguses. Tundus olevat
väga sügav tõsine kultuuri- ja tõekspidamiste lõhe Kanada
kahe peamise rahvusgrupi vahel. Prantslased olid olnud seal esimesed
euroopa päritoluga asunikud ja ennast seal tugevalt sisse
elanud, kui see Põhja-Ameerika ala inglaste poolt sõjaga üle võeti
ja Briti impeeriumiga liideti. Selline suhtumine inglastesse tuli
mulle väga suure üllatusena. Oli aga ka väga arusaadav, sest olime
Eestimaal ise samuti midagi sellist oma nahal tundma õppinud,
kus vägivallale jääb seaduslik õigus valitsusohje enda käes hoida ja
võõrast kultuuri peale suruda.
Hakkasime sellessamas baaris igal õhtul peale tööpäeva lõppu
õlut joomas käima ja tolle kena baaridaamiga juttu ajamas. Avardus
jälle silmaring ja aitas mõista kohalikku olukorda ja selle erinevust
sellest, mida olin varem Briti Kolumbias tundma õppinud.
Tänu meie laevameeskonnale teenis see baar üsna hea sissetuleku.
Juuni lõpul saime tulema, laadungiks mitu tuhat tonni nisu, mida
ka oli vaja sõjast kannatava Briti saareriigi rahvale. Paar päeva hiljem
olime juba Nova Scotia provintsi Halifaxi sadamas ankrus ja
jäime ootama järgmist konvoid tagasi Briti saartele.
Teel sinna saime seekord tõsiselt rünnatud Saksa allveelaevade
poolt. Kaotasime mitu laeva, aga õnneks ise pihta ei saanud. Ühel
ööl kell neli vahist alla tekile tulles nägin, kuidas meie konvoi naaberkolonnis
sai torpeedotabamuse üks õlitanker ja kuidas selle
bensiinilaadung põlema plahvatas. Mõne minuti jooksul oli terve
laev leekides ja oli näha ringijooksvaid meeskonnaliikmeid, kes
püüdsid sealt üle parda vette hüpates oma elusid päästa. Päästepaate
polnud võimalik vette lasta, sest kõik käis nii kiirelt. Kahtlen
väga, et sealt keegi eluga pääses, sest meri ümberringi oli põlevat
naftat täis. Polnud aimugi, millise lipu all see laev sõitis ja kes seal
meeskonnas olid. Tundmatud meremehed, kes hukkusid Atlandil.
Konvoi liikus aga edasi ja maha jäi vaid veepinnal ujuv leekides
laevakere. Sel ööl mul und ei tulnud, kui oma koisse pikali viskasin
ja see dramaatiline vaatepilt jäi jälle eluks ajaks meelde.
Jõudsime lõpuks tagasi Briti rannavetesse, aga seekord viisime
oma laadungi Inglismaa idarannikul ja Põhjamere ääres asuvasse
Hulli sadamalinna.
Vahepeal, kui me veel Kanadas olime, oli puhkenud sõda Saksa
ja Venemaa vahel ning õhkkond Inglismaal oli muutumas. Kommunismivastane
jutt enam paljudele ei meeldinud ja ma ei tundnud
ennast seal turvaliselt. Samuti ka mu tuttavad poola lennuväelased,
kes olid enamuses pärit Venemaa poolt vallutatud Ida-Poolamaa
aladelt ja neil polnud ka mingeid illusioone stalinliku Vene
impeeriumi suhtes, võrreldes seda Hitleri poolt juhitud Suur-Saksamaaga,
mis oli ka oma võimu alla haaranud palju süütuid rahvaid.
Olid ühesugused bandiidid mõlemad ja mul endal oleks olnud
tahe võidelda nende mõlemate vastu. Arvasin, et las nad tapavad
üksteist edasi, et siis neid vähem järele jääks ja saaks ehk
Euroopas jälle korra majja. Nemad olid selle Teise maailmasõja algatajad
ja mingit vahet neil ei olnud.
Brittidele tundus aga kõige tähtsam olevat vaid nende enda impeeriumi
säilitamine iga hinna eest ja et seda sihti saavutada, teha
ühistööleping kasvõi vanakuradi endaga. Sellega aga mina ei leppinud
ja ei soovinud pakkuda Venemaale mingit abi.
Inglismaal oli aga vahepeal olukord üsna vaikseks jäänud. Ei olnud
enam selliseid raskeid õhurünnakuid nagu alles hiljuti. Suurem
osa Saksa õhuväest oli nüüd suunatud idarindele Venemaa
vastu ja see tegi Inglismaa elu kergemaks. Meresõda Atlandil kestis
aga halastamatult edasi ja nõudis aina uusi ohvreid. Paar endist
Eesti laeva oli jälle põhja lastud ja meie meresõitjaid jälle vähemaks
jäänud.
Taas Atlandil
Minu kolmas reis üle Atlandi Põhja-Ameerika suunas möödus
üsna rahulikult. Rivist langes välja vaid üks laev ja ülejäänud konvoi
jõudis Halifaxi sadamani Kanada idarannikul. Meid suunati
aga koos mitme teise laevaga edasi edela suunas Ameerika sadamate
poole. Ameerika Ühendriigid olid suurendanud oma toetust
Inglismaale, et neid kriisist välja aidata ja meie "Hardanger" oli ka
üks neist laevadest, kes seda tegema pidi. Käisime läbi mitu sadamat:
Baltimore, Philadelphia ja New York. Kohtusin seal elavate
väliseestlastega ning ka Ameeerika laevadel teenivate eesti meremeestega.
See kõik laiendas jälle silmaringi, sest ma polnud kunagi
varem niipalju aega sellel maal veetnud. Enne seda olin olnud vaid
paar päeva ühes lääneranniku Oregoni osariigi sadamas ja veidi
hiljem ühe päeva California San Pedro sadamas minu esimese Norra
laeva "Veloxi" pardal teenides.
Nüüd jälle Ameerikas viibides olin lugenud läbi palju kohalikke
ajalehti, aga need polnud oma artiklites nõnda Nõukogude Venest
vaimustatud kui Inglise omad. Nad olid selles suhtes üsna neutraalsed
ega olnud ametlikult nõustunud Balti riikide annekteerimisega
Nõukogude Venemaa poolt. New Yorgis olles sain endale
ka ajutise Eesti välispassi, mis oli välja antud ja alla kirjutatud meie
riigi konsuli Ernst Jaaksoni poolt. Minu vana originaalne Eestis
1939. aastal välja antud pass vahetati uue vastu ümber ja ma tundsin
ennast paremini, sest selles oli ka ingliskeelne tekst olemas.
Seda tunnistati ka legaalse isikut tõendava dokumendina Ameerika
valitsuse poolt. Nii ei pidanud ma ka mitte ennast Nõukogude
Vene kodanikuks tunnistama, nagu arvasid mõned minu norra
kolleegid, kel olid mirust erinevad poliitilised vaated.
Peale viimase kauba pealelaadimist New Yorgi sadamas algas
sõit rannavetes tagasi Halifaxi suunas, kus asus Põhja-Atlandi
konvoi teenistuse ja allveelaevade-vastase sõjategevuse peastaap,
mis seda tegevust juhatas. Sealt sõitsid välja ka kõik konvoid, mis
olid suunatud Briti saarestiku vetesse. Päev hiljem toimus väljasõit
ja ees ootas ulgumere avarus ja võimalikud allveelaeva rünnakud,
tormidest rääkimata. Oli sügise algus ja ilmad olid muutlikud.
Teel tagasi Liverpooli tekkisid mul vaidlused nende norralastega,
kes pidasid mind Nõukogude Liidu kodanikuks ja pärisid,
miks mul veel tolle riigi passi pole. Irvitasin vastu, et mul pole mingit
usaldust selle diktaatorliku ja teisi riike terroriseeriva julma võimu
vastu. Samuti et olen ja jään edasi Eesti Vabariigi kodanikuks
niikaua kui võimalik.
Nemad aga pidasid mind natsisõbralikuks ja Saksamaad pooldavaks
isikuks, kelle koht peaks olema kusagil mujal kui nende
laevas. Vastasin, et ma ei salli neid kumbagi, aga see neid nähtavasti
ei rahuldanud. Saatsin nad enam-vähem pikalt ja kõndisin nende
juurest minema. Lisasin veel, et ma ei taha lollidega vaielda ja see
pani teised naerma, kes seda jama pealt kuulanud olid.
Lõin aga kõige selle peale käega, tegin oma meremehetööd nii
hästi kui oskasin ja olin heas läbisaamises nii laeva pootsmani, tüürimehe
kui paljude teistega. Nendele imponeeris väga, et olin nii
lühikese ajaga nende keele endale suhu saanud. Hakkasin aga sellega
tegelema juba " Veloxi" pardal teenides ja kuna valdasin enne
nii inglise kui saksa keelt, siis see norra-germaani sugulaskeel ja
grammatika oli mulle kergesti mõistetav. Valdasin siis juba viit
keelt: eesti, vene, inglise, saksa ja nüüd lisaks ka norra. Muide, olin
oma Türi progümnaasiumi lõpuklassi 1939. aastal kõige andekam
keelteõppija, kus mulle pandi järjekindlalt hindeid " 5 " Samuti olin
olnud ka väga innukas terve maailma ajaloo ja maateaduse huviline
- ained, mis mind ülimalt huvitasid ja meeltmööda olid. Nüüd
maailmameredel ringi liikudes olid need teadmised väga kasulikud,
et aru saada sellest, mis maailmas toimub. Tagantjärele kõige
selle üle mõtiskledes arvan, et olin vist üsna nupukas poiss. Nii ei
jäänud ma alla kellelegi, ei keele ega meelega. See omadus aga kahjuks
mõnele ei meeldinud ja see tekitas vahetevahel probleeme teatud
isikutega suheldes. Need paar punast hõngu norralast, kellega
mul vaidlusi oli olnud, ei andnud mulle aga seda andeks ja tekitasid
tõsiseid probleeme, kui 1941. aasta sügisel jälle tagasi Liverpooli
jõudsime.
Olime laeva ühe Liverpooli sadamdoki kai äärde kinnitanud,
kui tuli käsk kaptenilt tervel laeva meeskonnal immigratsiooni- ja
sadama turvateenistuse kontrolli alt läbi käia. Kaasa pidi võtma
passid ja muud isikutunnistused, mis kellelgi oli. Jõudsin siis ka
järjekorda ohvitseride salongi ukse taha, kus meid ükshaaval vastu
võeti ja meie dokumente uuriti ning laeva meeskonna nimekirjast
välja melditi. Alles peale seda saime kätte oma isiklikud maalemineku
load. Kõik läks üsna sujuvalt, kuni jõudis järg minu kätte.
Ametnik uuris hoolega minu uut Eesti passi ja Garstonis välja antud
kohalikku isikut tõendavat dokumenti koos minu fotoga ja turvameeste
allkirjadega. Märkis maha minu nime meeskonna registrist
ja siis mulle ülbelt näkku vaadates kärgatas vihaselt: "Kas sina,
eestlasest noormadrus Kraav, veel ei tea, et Nõukogude Venemaa
on nüüd meie ametlik liitlane ja sa julged veel rääkida nendevastast
juttu! Võta endale teadmiseks, et olukord on muutunud ja kui
sa oma suud kinni ei hoia, ega natsisõbralikkust ja venevastast lora
ära ei lõpeta, siis võin ma sind kohe siin vahi alla võtta ja siis koos
saksa sõjavangidega Kanadasse edasi toimetada. Võib-olla ehk
meeldib sulle nendega koos aega veeta kusagil vangilaagris ja
metsalõikamise töödel kasuks olla."
Olin täielikult jahmunud ja vihane ning tahtsin selle noore upsaka
Briti ohvitserihakatise läbi sõimata ja "heasse kohta" saata. Taipasin
aga õnneks, et see võib tekitada mulle väga ebameeldivaid
probleeme. Sai kuidagi oma kibeleva keele ja suu vaos hoida ja ütlemata
jätta seda, mida ma temast arvasin. Ma ei vastanud talle,
vaid korjasin laualt oma dokumendid ja lahkusin sealt sõnagi lausumata.
Seda oli raske teha, aga hakkama sellega kuidagi sain.
Teadsin nüüd, et keegi oli mind laevas laimanud, aga selle üle
polnud mõtet paar aastat vanema lipnikunolgiga vaidlema hakata.
Mul polnud ka mingit tahet koos sakslastega Kanada metsadesse
puid raiuma viidud saada, nagu seda olevat tehtud kohaliku tööjõu
puudusel, kuna kõik nooremad mehed olid sõjaväkke teenima
läinud. Selline asi olevatki juhtunud ühe eesti meremehega, kelle
vastu olevat sama laadi süüdistusi esitatud nagu minulegi. Oli jälle
vedanud üle noatera, aga see muutis minu edaspidist hoiakut.
Kadunud olid kõik illusioonid Briti vabameelse kuningliku parlamendi
demokraatia ja õiglustunde üle ja ma ei andnud seda nendele
andeks. Tundsin vaistlikult, et mul pole sealkandis enam midagi
ühist ja et oleks aeg kusagile mujale edasi liikuda, kus oleks
laiem silmaring ja maailma poliitilisest olukorrast parem arusaamine.
Paistis, et Nõukogude Vene propaganda oli siin juba oma töö
ära teinud ja see kitsarinnaline inglaslik õhkkond ei sobinud mulle
enam. Mul oli olnud juba varasemaid kogemusi selles, kui vähe
üks tavaline inglane teadis, mis oli sündimas väljaspool Briti Impeeriumi
piire.
Lõpetasin ka suhtlemise nende norralastega, kellega olin vaielnud
Nõukogude Vene vabameelse sotsialistliku riigikorra ning selle
õiguslikkuse üle, nagu nad mind selles olid veenda püüdnud.
Olin saanud oma õppetunni, kuid see ei olnud minu tõekspidamisi
muutnud. Teadsin, et ees on veel raske poliitiline heitlus, mis võib
kesta aastaid, enne kui see kord lahendub meie kasuks.
Liverpoolis viibides käisin ka kord Garstonis oma inglastest ja
iirlastest tuttavaid külastamas. Polnud neid juba pikemat aega näinud
ja rääkida oli palju. Neil oli ka hea meel mind elusa ja tervena
jälle näha. Kõik olid teadlikud sellest, et Põhja-Atlandil teenimine
oli väga hädaohtlik elukutse tollel sõjaperioodil, aastatel 1940 ja
1941. Briti merevägesid kusagil lahinguväljal momendil ei olnud
ning surma sai vaid peamiselt meremehi nii kauba- kui sõjalaevastikus.
Surma sai ka lennuväe mehi, kes teenisid pommilennukitel,
mis ründasid Saksamaa linnu ja tööstusalasid. Neid oli aga hulga
vähem kui meredel teenijaid ning nende inimkaotuste arv oli ka
suhteliselt madalam.
Lugesin lehtedest Saksa vägede edukast sõjakäigust Venemaa
vastu ja punavägede väljatõrjumisest Balti riikide aladelt. Ma ei
soovinud Saksamaa võitu lääneliitlaste üle, aga samal ajal ei olnud
mul ka mingit sümpaatiat Venemaa poolel.
Meie, eesti meremehed Inglismaal olime väga erinevas seisukorras
võrreldes lääneliitlastega. Oma kodumaa eest me sõdida ei saanud
ja meil polnud seal mingit hingelist sidet ühegi vaenupoolega,
vaid olime merel teenivad palgasõdurid, keda saatus oli sinna toonud.
Et meid aga järjekindlalt surma sai, oli jälle üks ajalooline saatuse
mäng, mille üle ei olnud meil mingit kontrolli.
Oli väga raske hingeline olukord, kaugel kodust, vanematest,
sugulastest ja sõpradest ning ilma mingite sidemeteta. See oli väga
piinav, kurb ja masendav seisukord ning lohutust leiti vaid viinast,
õllest ja naistest. Neid vabu naisi oli kohapeal saadaval, kuna paljud
neist olid ka meesteta sõjaolukorra sunnil. Merel olles polnud
aga kõigi nende probleemide üle mõtlemiseks aega, sest kõige
suurem mure oli ellujäämine.
Järgmine Atlandi-reis viis meid kivisöelaadungiga Cardiffi sadamast
Walesis St. Johni sadamalinna New Foundlandi suursaarel,
mis asus Kanada rannavetes, aga kuulus siis veel Suurbritannia
koosseisu. Kanada provintsiks sai ta alles mõni aasta peale sõda.
Vastastikuses kokkuleppes Briti valitsusega olid sinna loodud
tugibaasid Ameerika mereväele. Sealt patrullisid nad Loode-Atlandil
nende poolt väljakuulutatud neutraalvete tsooni, mis hõlmas
kõiki Lääne-Atlandi merealasid. Sinna oli keelatud Saksa mereväejõududel
siseneda. See otsustav samm oli vaid üks osa neutraalse
Ameerika Briti-poolsest hoiakust ilma otsese sõjategevuseta.
See poliitiline otsus oli väga tõhusaks abiks Briti ja Kanada merejõududele,
kes patrullisid sealt ida pool asuvaid merealasid.
Jäime St. Johni sadamasse paariks nädalaks, enne kui oma kivisöelastist
vabanesime. Meie norra meremeestele meeldis seal väga,
sest kohalikud neiud ja naised pidid olema igati abivalmis nendesuguseid
üksildasi meremehi lohutama, nendega koos õlut ja viskit
jooma, tantsu lööma ja hiljem koos ööd veetma. Nii hästi polevat
neil kusagil varem vedanud ja nad olid väga rahul ja nautisid
seda aega seal kuni lõpuni.
Minul jäi see kahjuks kõik läbi elamata, sest olin järjekordselt
igal ööl vahis ja maal sain käia alles pärastlõunal peale mõnetunnist
puhkeperioodi. Siis olid baarid juba avatud ja nägin seal palju
Ameerika mereväelasi ringi liikumas ja nendel paistis ka edu olevat
kohalike neidudega. New Foundlandi saare idaringkond ja
majandus on peaaegu täielikult merest ja mereandidest sõltuv.
Nende oma meeste peamine elukutse on merekalandusega tegelemine
ja ka kaubalaevade peal teenimine.
Kõike seda seal jälgides oleksin olnud kohe valmis USA mereväkke
astumiseks Briti lennuväe asemel, mis mind enam ei huvitanud.
Sellises otsuses polnud tegemist sõjaka tundega või patriotismiga,
mis mind nüüd omakorda sinna meelitas. Olin siis veel üks
romantiline nooruk, kelle huvid ei olnud kõik poliitilised või sõjalised.
30. mail 1941 läksin ma tagasi mereteenistusse Norra aurulaeva
"S / S Hardangeri" pardale nooremmadrusena ja 3. juunil pühitsesin
Liverpoolis oma 18. sünnipäeva koos oma eesti, poola
ja inglise sõpradega. Mõni päev hiljem olime juba sealt lahkunud,
teel Atlandile ja sealt edasi Kanada idaranniku suunas. Ilm oli ilus
ja meri rahulik, aga sõjaoht oli alles. Põhja-Atlandi konvoide vastane
sõjategevus oli jõudmas haripunkti. Olukord oli väga kriitiline
ja tundus, et Saksa allveelaevad olid võitmas seda Atlandi merelahingut,
mis oli kestnud juba poolteist aastat. Statistiliste andmete
järgi uputas siis iga Saksa allveelaev 10 liitlaste teenistuses olevat
kaubalaeva, enne kui see omakorda põhja lasti Briti mereväe saatelaevade
või lennukite poolt, mis patrullisid päevavalgel Briti saarte
ja Iirimaa ümbruse merealadel. Atlandi ookean on aga suur ja avar
ning see kõik soodustas Saksa allveelaevade edukat tegevust. Keset
Põhja-Atlandit oli lai mereala, mida kaugel maal baseeruvad
lennukid polnud enam võimelised patrullima. Seal käis nüüd heitlus,
kus Briti merevägi üksi enam hästi hakkama ei saanud, et olukorda
tasakaalus hoida. Kaubalaevu uputati rohkem kui neid Briti
laevatehastes juurde ehitati ja nii ei võinud see enam kaua edasi
kesta, sest olukord muutus iga kuuga halvemaks.
Selles olukorras olid ka kõik merchant navy (kaubamereväe)
mehed väga hinnas ja austatud Briti publiku poolt ja rahvuse erinevus
ei tähendanud enam midagi ja kõiki seal merel teenivaid mehi
peeti kangelasteks. Olin ka üks nendest ja mul on veel alles foto tollest
ajast, kus mul on rinnas "MN" (merchant navy) teenetemärk,
mis avas kõik uksed kohalikku seltskonda. Olin ise ka uhke selle
seisundi üle ja tundsin, et teen seal tõsist mehetööd ulgumerel teenides
ja oma noore eluga riskides. Oli ainult kahju, et minu isa ei ei
teadnud sellest enam.
Sain oma teenistuskoha "Hardangeri" peale selle tõttu, et laev
oli jõudnud Liverpooli troopilisest Lääne-Aafrikast, kus mitu meeskonna
liiget olid haigestunud malaariasse ja laevast otse haiglasse
viidud. Olin seal laevas jälle ainuke eestlane ja hakkasin kohe norra
keelt õppima. Olin ostnud inglise-norra õpiku ja sõnaraamatu
ühest Liverpooli raamatupoest ja kuna olin saanud tolle keelega
luttavaks juba "Veloxi" peal, võtsin seda ülesannet väga tõsiselt.
Tahtsin tõsiselt seda osata, et kaaslastega paremini läbi saada ja
nende usaldust võita. Laeva kodusadam oli ka veel Bergeni sadamalinn,
mida üsna hästi tundsin. Olin seal mitu korda "Heliose"
peal teenides olnud ja mulle meeldis see linn ja sealne rahvas. See
andis mulle indu keeleoskust omandada nii ruttu kui võimalik.
Fundus kuidagi kodusemana kui "Veloxi" peal teenides. Kapten
Stove ja teine tüürimees, kelle vahis teenisin, olid minu vastu üsna
sõbralikud, kuna teadsid, et olin juba varem Norra laeval teeninud
ja tundsin nende kombeid ja nõudeid. Igatahes kindlasti paremini
kui kahte inglise noorukisse, kes olid ka sinna teenima tulnud,
kuna norralasi vist parajastu enam saadaval ei olnud.
Seekordne reis üle Atlandi läks ootamatult ladusalt ja rahulikult.
Ilm oli vaikne ja ilus, meri sõbralik ja meie konvoi ei kaotanud
ühtegi laeva, mis oli väga haruldane tollel perioodil. Oli küll paar
häireolukorda, kui Briti saatelaevadelt heideti vette sügavveepomme
(depth charges), mida kasutati allveelaevade-vastases tegevuses.
Kui need vee all lõhkesid, siis rappus terve laevakere ja see oli
märk, et kusagil oli allveelaev. Kas aga sellel mingeid tagajärgi oli,
seda me ei teadnud, sest pihtasaanud allveelaev vajus tavaliselt
põhja terve meeskonnaga. Kõik läks aga sujuvalt kuni reisi lõpuni.
Jõudsime Kanada rannavetesse kunagi 1941. aasta juunikuu lõpul.
Seal läks konvoi laiali eri sadamate suunas idarannikul. Meie sõit
läks üksinda edasi St. Lawrence'isse ja sealt samanimelist jõge
mööda üles Quebeci provintsi poole. Laeval oli meil kohalik jõeloots,
kes tõi meid kohale Sorelli linnakese jõesadamani. Jäime sinna
ankrusse, et oodata ära järjekord teraviljalaadungi pealelaadimisel.
Peale meie oli seal ankrus veel mitu laeva, kes kõik ootasid
viljahoiu elevaatori äärse kai äärde minekut. Sinna elevaatori alla
mahtus vaid üks laev korraga ja oli kuulda, et jääme sinna vähemalt
üheks nädalaks.
Kanada
Seda kõike võttis meeskond rõõmuga kuulda, kuna ees ootas tutvumine
Kanada prantsuse miljööga, mida polnud varem nähtud.
Oli pühapäev, kui me sinna jõudsime. Tööd polnud vaja enam teha
ja kõik, kes vahtidest vabad, ruttasid maaleminekuga ja laeva ainsal
mootorpaadil oli tegemist, kuna kõiki korraga sinna peale võtta
ei saanud. Kai randumistrepp ei olnud aga kaugel ja tuli kätte ka
meie järjekord. Paat viis meid kai äärde ja sealt liikusime jalgsi edasi
kesklinna poole. Meid oli umbes pool tosinat meest, keda juhtis
meie keskealine norralasest pootsman ja jõudsimegi kõige lähemal
asuva baari juurde.
Olin ainuke, kes ei olnud norralane ja olin ka neist kõige noorem,
istusime kõik ühe pikema laua ümber ja meid tuli sinna teenindama
kena välimusega noor naissoost ettekandja. Pootsman
tellis inglise keeles meile kõikidele õlut, aga see kena kanada neiu
vaatas talle süütu ilmega näkku ja vastas prantsuse keeles: "No
compri." Ühesõnaga, et ta ei saa aru, millest räägitakse. Pootsman
oma korraliku inglise keelega kordas jälle oma soovi õlle järele, aga
vastus oli sama, mis varem, et ei saa aru, mida küsitakse. Kõik olid
nõutud, mida nüüd edasi teha, sest kõikidel oli ju suur janu peale
kahe nädala pikkust merelolekut. Uurisin selle noore prantslanna
näoilmet ja mulle tärkas järsku idee, et asi pole mitte keeleoskuses,
vaid ilmselt inglisevastasest hoiakus.
Vaatasin talle otse silma ja seletasin oma hea inglise keelega, et
meie pole mitte inglased, vaid hoopis janused Norra meremehed,
kelledel on kõikidel kõva õlleisu. Tegin seda naljatoonil silma pilgutades
ja ta nägu lõi särama ja ta vastas heas, aga prantsuse aktsendiga
inglise keeles, et toon need õlled otsekohe. Meeste näod
tõmbusid naerule, kuna probleem oli lahendatud. Teenisin jälle endale
loorbereid juurde oma norra laevakaaslaste silmis ja pootsman
patsutas mulle tänulikult õlale. Õlu ilmus lauale ja too prantsuse
neiu väitis omakorda, et kui oleksime olnud inglased, poleks
ta meid teenindanud. Tema arvates olid need inglise mehed ühed
ülbed matsid, kes ei sobinud kohalike inimeste seltskonda. Selgus,
ka et kõik ülejäänud laevad seal olid Briti lipu all sõitvad ja ta pidas
meid ka inglasteks.
Jäime sinna istuma pikemaks ajaks. Nautisime kohalikku õlut ja
sõbralikku teenindust. Jätsime talle korraliku jootraha ja läksime
sealt edasi Sorelli linnaga tutvuma. See oli väga huvitav ja õpetlik
kogemus, sest kõik kuulutused, suunajuhised ja poesildid olid
prantsuskeelsed ja peaaegu igale majaaknale olid välja pandud
Prantsuse riigilipukesed. Kanada Briti-päraseid riigilippe polnud
kusagil näha ja jäi mulje, et oleme hoopis kusagil ookeanitagusel
Prantsuse asumaal. Tänaval oli kuulda ainult prantsuse keelt, mida
keegi meist ei vallanud ja poodides ei saanud inglise keeles asju
ajada. Samuti ei olnud seal müügil ühtegi ingliskeelset ajalehte ega
muud trükisõna. Nii jäidki minul uuemad uudised lugemata.
See oli minu esimene mulje Quebeci provintsist ja see oli väga
erinev sellest, mida olin kogenud Briti Columbias Vancouveri sadamas
viibides 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta alguses. Tundus olevat
väga sügav tõsine kultuuri- ja tõekspidamiste lõhe Kanada
kahe peamise rahvusgrupi vahel. Prantslased olid olnud seal esimesed
euroopa päritoluga asunikud ja ennast seal tugevalt sisse
elanud, kui see Põhja-Ameerika ala inglaste poolt sõjaga üle võeti
ja Briti impeeriumiga liideti. Selline suhtumine inglastesse tuli
mulle väga suure üllatusena. Oli aga ka väga arusaadav, sest olime
Eestimaal ise samuti midagi sellist oma nahal tundma õppinud,
kus vägivallale jääb seaduslik õigus valitsusohje enda käes hoida ja
võõrast kultuuri peale suruda.
Hakkasime sellessamas baaris igal õhtul peale tööpäeva lõppu
õlut joomas käima ja tolle kena baaridaamiga juttu ajamas. Avardus
jälle silmaring ja aitas mõista kohalikku olukorda ja selle erinevust
sellest, mida olin varem Briti Kolumbias tundma õppinud.
Tänu meie laevameeskonnale teenis see baar üsna hea sissetuleku.
Juuni lõpul saime tulema, laadungiks mitu tuhat tonni nisu, mida
ka oli vaja sõjast kannatava Briti saareriigi rahvale. Paar päeva hiljem
olime juba Nova Scotia provintsi Halifaxi sadamas ankrus ja
jäime ootama järgmist konvoid tagasi Briti saartele.
Teel sinna saime seekord tõsiselt rünnatud Saksa allveelaevade
poolt. Kaotasime mitu laeva, aga õnneks ise pihta ei saanud. Ühel
ööl kell neli vahist alla tekile tulles nägin, kuidas meie konvoi naaberkolonnis
sai torpeedotabamuse üks õlitanker ja kuidas selle
bensiinilaadung põlema plahvatas. Mõne minuti jooksul oli terve
laev leekides ja oli näha ringijooksvaid meeskonnaliikmeid, kes
püüdsid sealt üle parda vette hüpates oma elusid päästa. Päästepaate
polnud võimalik vette lasta, sest kõik käis nii kiirelt. Kahtlen
väga, et sealt keegi eluga pääses, sest meri ümberringi oli põlevat
naftat täis. Polnud aimugi, millise lipu all see laev sõitis ja kes seal
meeskonnas olid. Tundmatud meremehed, kes hukkusid Atlandil.
Konvoi liikus aga edasi ja maha jäi vaid veepinnal ujuv leekides
laevakere. Sel ööl mul und ei tulnud, kui oma koisse pikali viskasin
ja see dramaatiline vaatepilt jäi jälle eluks ajaks meelde.
Jõudsime lõpuks tagasi Briti rannavetesse, aga seekord viisime
oma laadungi Inglismaa idarannikul ja Põhjamere ääres asuvasse
Hulli sadamalinna.
Vahepeal, kui me veel Kanadas olime, oli puhkenud sõda Saksa
ja Venemaa vahel ning õhkkond Inglismaal oli muutumas. Kommunismivastane
jutt enam paljudele ei meeldinud ja ma ei tundnud
ennast seal turvaliselt. Samuti ka mu tuttavad poola lennuväelased,
kes olid enamuses pärit Venemaa poolt vallutatud Ida-Poolamaa
aladelt ja neil polnud ka mingeid illusioone stalinliku Vene
impeeriumi suhtes, võrreldes seda Hitleri poolt juhitud Suur-Saksamaaga,
mis oli ka oma võimu alla haaranud palju süütuid rahvaid.
Olid ühesugused bandiidid mõlemad ja mul endal oleks olnud
tahe võidelda nende mõlemate vastu. Arvasin, et las nad tapavad
üksteist edasi, et siis neid vähem järele jääks ja saaks ehk
Euroopas jälle korra majja. Nemad olid selle Teise maailmasõja algatajad
ja mingit vahet neil ei olnud.
Brittidele tundus aga kõige tähtsam olevat vaid nende enda impeeriumi
säilitamine iga hinna eest ja et seda sihti saavutada, teha
ühistööleping kasvõi vanakuradi endaga. Sellega aga mina ei leppinud
ja ei soovinud pakkuda Venemaale mingit abi.
Inglismaal oli aga vahepeal olukord üsna vaikseks jäänud. Ei olnud
enam selliseid raskeid õhurünnakuid nagu alles hiljuti. Suurem
osa Saksa õhuväest oli nüüd suunatud idarindele Venemaa
vastu ja see tegi Inglismaa elu kergemaks. Meresõda Atlandil kestis
aga halastamatult edasi ja nõudis aina uusi ohvreid. Paar endist
Eesti laeva oli jälle põhja lastud ja meie meresõitjaid jälle vähemaks
jäänud.
Taas Atlandil
Minu kolmas reis üle Atlandi Põhja-Ameerika suunas möödus
üsna rahulikult. Rivist langes välja vaid üks laev ja ülejäänud konvoi
jõudis Halifaxi sadamani Kanada idarannikul. Meid suunati
aga koos mitme teise laevaga edasi edela suunas Ameerika sadamate
poole. Ameerika Ühendriigid olid suurendanud oma toetust
Inglismaale, et neid kriisist välja aidata ja meie "Hardanger" oli ka
üks neist laevadest, kes seda tegema pidi. Käisime läbi mitu sadamat:
Baltimore, Philadelphia ja New York. Kohtusin seal elavate
väliseestlastega ning ka Ameeerika laevadel teenivate eesti meremeestega.
See kõik laiendas jälle silmaringi, sest ma polnud kunagi
varem niipalju aega sellel maal veetnud. Enne seda olin olnud vaid
paar päeva ühes lääneranniku Oregoni osariigi sadamas ja veidi
hiljem ühe päeva California San Pedro sadamas minu esimese Norra
laeva "Veloxi" pardal teenides.
Nüüd jälle Ameerikas viibides olin lugenud läbi palju kohalikke
ajalehti, aga need polnud oma artiklites nõnda Nõukogude Venest
vaimustatud kui Inglise omad. Nad olid selles suhtes üsna neutraalsed
ega olnud ametlikult nõustunud Balti riikide annekteerimisega
Nõukogude Venemaa poolt. New Yorgis olles sain endale
ka ajutise Eesti välispassi, mis oli välja antud ja alla kirjutatud meie
riigi konsuli Ernst Jaaksoni poolt. Minu vana originaalne Eestis
1939. aastal välja antud pass vahetati uue vastu ümber ja ma tundsin
ennast paremini, sest selles oli ka ingliskeelne tekst olemas.
Seda tunnistati ka legaalse isikut tõendava dokumendina Ameerika
valitsuse poolt. Nii ei pidanud ma ka mitte ennast Nõukogude
Vene kodanikuks tunnistama, nagu arvasid mõned minu norra
kolleegid, kel olid mirust erinevad poliitilised vaated.
Peale viimase kauba pealelaadimist New Yorgi sadamas algas
sõit rannavetes tagasi Halifaxi suunas, kus asus Põhja-Atlandi
konvoi teenistuse ja allveelaevade-vastase sõjategevuse peastaap,
mis seda tegevust juhatas. Sealt sõitsid välja ka kõik konvoid, mis
olid suunatud Briti saarestiku vetesse. Päev hiljem toimus väljasõit
ja ees ootas ulgumere avarus ja võimalikud allveelaeva rünnakud,
tormidest rääkimata. Oli sügise algus ja ilmad olid muutlikud.
Teel tagasi Liverpooli tekkisid mul vaidlused nende norralastega,
kes pidasid mind Nõukogude Liidu kodanikuks ja pärisid,
miks mul veel tolle riigi passi pole. Irvitasin vastu, et mul pole mingit
usaldust selle diktaatorliku ja teisi riike terroriseeriva julma võimu
vastu. Samuti et olen ja jään edasi Eesti Vabariigi kodanikuks
niikaua kui võimalik.
Nemad aga pidasid mind natsisõbralikuks ja Saksamaad pooldavaks
isikuks, kelle koht peaks olema kusagil mujal kui nende
laevas. Vastasin, et ma ei salli neid kumbagi, aga see neid nähtavasti
ei rahuldanud. Saatsin nad enam-vähem pikalt ja kõndisin nende
juurest minema. Lisasin veel, et ma ei taha lollidega vaielda ja see
pani teised naerma, kes seda jama pealt kuulanud olid.
Lõin aga kõige selle peale käega, tegin oma meremehetööd nii
hästi kui oskasin ja olin heas läbisaamises nii laeva pootsmani, tüürimehe
kui paljude teistega. Nendele imponeeris väga, et olin nii
lühikese ajaga nende keele endale suhu saanud. Hakkasin aga sellega
tegelema juba " Veloxi" pardal teenides ja kuna valdasin enne
nii inglise kui saksa keelt, siis see norra-germaani sugulaskeel ja
grammatika oli mulle kergesti mõistetav. Valdasin siis juba viit
keelt: eesti, vene, inglise, saksa ja nüüd lisaks ka norra. Muide, olin
oma Türi progümnaasiumi lõpuklassi 1939. aastal kõige andekam
keelteõppija, kus mulle pandi järjekindlalt hindeid " 5 " Samuti olin
olnud ka väga innukas terve maailma ajaloo ja maateaduse huviline
- ained, mis mind ülimalt huvitasid ja meeltmööda olid. Nüüd
maailmameredel ringi liikudes olid need teadmised väga kasulikud,
et aru saada sellest, mis maailmas toimub. Tagantjärele kõige
selle üle mõtiskledes arvan, et olin vist üsna nupukas poiss. Nii ei
jäänud ma alla kellelegi, ei keele ega meelega. See omadus aga kahjuks
mõnele ei meeldinud ja see tekitas vahetevahel probleeme teatud
isikutega suheldes. Need paar punast hõngu norralast, kellega
mul vaidlusi oli olnud, ei andnud mulle aga seda andeks ja tekitasid
tõsiseid probleeme, kui 1941. aasta sügisel jälle tagasi Liverpooli
jõudsime.
Olime laeva ühe Liverpooli sadamdoki kai äärde kinnitanud,
kui tuli käsk kaptenilt tervel laeva meeskonnal immigratsiooni- ja
sadama turvateenistuse kontrolli alt läbi käia. Kaasa pidi võtma
passid ja muud isikutunnistused, mis kellelgi oli. Jõudsin siis ka
järjekorda ohvitseride salongi ukse taha, kus meid ükshaaval vastu
võeti ja meie dokumente uuriti ning laeva meeskonna nimekirjast
välja melditi. Alles peale seda saime kätte oma isiklikud maalemineku
load. Kõik läks üsna sujuvalt, kuni jõudis järg minu kätte.
Ametnik uuris hoolega minu uut Eesti passi ja Garstonis välja antud
kohalikku isikut tõendavat dokumenti koos minu fotoga ja turvameeste
allkirjadega. Märkis maha minu nime meeskonna registrist
ja siis mulle ülbelt näkku vaadates kärgatas vihaselt: "Kas sina,
eestlasest noormadrus Kraav, veel ei tea, et Nõukogude Venemaa
on nüüd meie ametlik liitlane ja sa julged veel rääkida nendevastast
juttu! Võta endale teadmiseks, et olukord on muutunud ja kui
sa oma suud kinni ei hoia, ega natsisõbralikkust ja venevastast lora
ära ei lõpeta, siis võin ma sind kohe siin vahi alla võtta ja siis koos
saksa sõjavangidega Kanadasse edasi toimetada. Võib-olla ehk
meeldib sulle nendega koos aega veeta kusagil vangilaagris ja
metsalõikamise töödel kasuks olla."
Olin täielikult jahmunud ja vihane ning tahtsin selle noore upsaka
Briti ohvitserihakatise läbi sõimata ja "heasse kohta" saata. Taipasin
aga õnneks, et see võib tekitada mulle väga ebameeldivaid
probleeme. Sai kuidagi oma kibeleva keele ja suu vaos hoida ja ütlemata
jätta seda, mida ma temast arvasin. Ma ei vastanud talle,
vaid korjasin laualt oma dokumendid ja lahkusin sealt sõnagi lausumata.
Seda oli raske teha, aga hakkama sellega kuidagi sain.
Teadsin nüüd, et keegi oli mind laevas laimanud, aga selle üle
polnud mõtet paar aastat vanema lipnikunolgiga vaidlema hakata.
Mul polnud ka mingit tahet koos sakslastega Kanada metsadesse
puid raiuma viidud saada, nagu seda olevat tehtud kohaliku tööjõu
puudusel, kuna kõik nooremad mehed olid sõjaväkke teenima
läinud. Selline asi olevatki juhtunud ühe eesti meremehega, kelle
vastu olevat sama laadi süüdistusi esitatud nagu minulegi. Oli jälle
vedanud üle noatera, aga see muutis minu edaspidist hoiakut.
Kadunud olid kõik illusioonid Briti vabameelse kuningliku parlamendi
demokraatia ja õiglustunde üle ja ma ei andnud seda nendele
andeks. Tundsin vaistlikult, et mul pole sealkandis enam midagi
ühist ja et oleks aeg kusagile mujale edasi liikuda, kus oleks
laiem silmaring ja maailma poliitilisest olukorrast parem arusaamine.
Paistis, et Nõukogude Vene propaganda oli siin juba oma töö
ära teinud ja see kitsarinnaline inglaslik õhkkond ei sobinud mulle
enam. Mul oli olnud juba varasemaid kogemusi selles, kui vähe
üks tavaline inglane teadis, mis oli sündimas väljaspool Briti Impeeriumi
piire.
Lõpetasin ka suhtlemise nende norralastega, kellega olin vaielnud
Nõukogude Vene vabameelse sotsialistliku riigikorra ning selle
õiguslikkuse üle, nagu nad mind selles olid veenda püüdnud.
Olin saanud oma õppetunni, kuid see ei olnud minu tõekspidamisi
muutnud. Teadsin, et ees on veel raske poliitiline heitlus, mis võib
kesta aastaid, enne kui see kord lahendub meie kasuks.
Liverpoolis viibides käisin ka kord Garstonis oma inglastest ja
iirlastest tuttavaid külastamas. Polnud neid juba pikemat aega näinud
ja rääkida oli palju. Neil oli ka hea meel mind elusa ja tervena
jälle näha. Kõik olid teadlikud sellest, et Põhja-Atlandil teenimine
oli väga hädaohtlik elukutse tollel sõjaperioodil, aastatel 1940 ja
1941. Briti merevägesid kusagil lahinguväljal momendil ei olnud
ning surma sai vaid peamiselt meremehi nii kauba- kui sõjalaevastikus.
Surma sai ka lennuväe mehi, kes teenisid pommilennukitel,
mis ründasid Saksamaa linnu ja tööstusalasid. Neid oli aga hulga
vähem kui meredel teenijaid ning nende inimkaotuste arv oli ka
suhteliselt madalam.
Lugesin lehtedest Saksa vägede edukast sõjakäigust Venemaa
vastu ja punavägede väljatõrjumisest Balti riikide aladelt. Ma ei
soovinud Saksamaa võitu lääneliitlaste üle, aga samal ajal ei olnud
mul ka mingit sümpaatiat Venemaa poolel.
Meie, eesti meremehed Inglismaal olime väga erinevas seisukorras
võrreldes lääneliitlastega. Oma kodumaa eest me sõdida ei saanud
ja meil polnud seal mingit hingelist sidet ühegi vaenupoolega,
vaid olime merel teenivad palgasõdurid, keda saatus oli sinna toonud.
Et meid aga järjekindlalt surma sai, oli jälle üks ajalooline saatuse
mäng, mille üle ei olnud meil mingit kontrolli.
Oli väga raske hingeline olukord, kaugel kodust, vanematest,
sugulastest ja sõpradest ning ilma mingite sidemeteta. See oli väga
piinav, kurb ja masendav seisukord ning lohutust leiti vaid viinast,
õllest ja naistest. Neid vabu naisi oli kohapeal saadaval, kuna paljud
neist olid ka meesteta sõjaolukorra sunnil. Merel olles polnud
aga kõigi nende probleemide üle mõtlemiseks aega, sest kõige
suurem mure oli ellujäämine.
Järgmine Atlandi-reis viis meid kivisöelaadungiga Cardiffi sadamast
Walesis St. Johni sadamalinna New Foundlandi suursaarel,
mis asus Kanada rannavetes, aga kuulus siis veel Suurbritannia
koosseisu. Kanada provintsiks sai ta alles mõni aasta peale sõda.
Vastastikuses kokkuleppes Briti valitsusega olid sinna loodud
tugibaasid Ameerika mereväele. Sealt patrullisid nad Loode-Atlandil
nende poolt väljakuulutatud neutraalvete tsooni, mis hõlmas
kõiki Lääne-Atlandi merealasid. Sinna oli keelatud Saksa mereväejõududel
siseneda. See otsustav samm oli vaid üks osa neutraalse
Ameerika Briti-poolsest hoiakust ilma otsese sõjategevuseta.
See poliitiline otsus oli väga tõhusaks abiks Briti ja Kanada merejõududele,
kes patrullisid sealt ida pool asuvaid merealasid.
Jäime St. Johni sadamasse paariks nädalaks, enne kui oma kivisöelastist
vabanesime. Meie norra meremeestele meeldis seal väga,
sest kohalikud neiud ja naised pidid olema igati abivalmis nendesuguseid
üksildasi meremehi lohutama, nendega koos õlut ja viskit
jooma, tantsu lööma ja hiljem koos ööd veetma. Nii hästi polevat
neil kusagil varem vedanud ja nad olid väga rahul ja nautisid
seda aega seal kuni lõpuni.
Minul jäi see kahjuks kõik läbi elamata, sest olin järjekordselt
igal ööl vahis ja maal sain käia alles pärastlõunal peale mõnetunnist
puhkeperioodi. Siis olid baarid juba avatud ja nägin seal palju
Ameerika mereväelasi ringi liikumas ja nendel paistis ka edu olevat
kohalike neidudega. New Foundlandi saare idaringkond ja
majandus on peaaegu täielikult merest ja mereandidest sõltuv.
Nende oma meeste peamine elukutse on merekalandusega tegelemine
ja ka kaubalaevade peal teenimine.
Kõike seda seal jälgides oleksin olnud kohe valmis USA mereväkke
astumiseks Briti lennuväe asemel, mis mind enam ei huvitanud.
Sellises otsuses polnud tegemist sõjaka tundega või patriotismiga,
mis mind nüüd omakorda sinna meelitas. Olin siis veel üks
romantiline nooruk, kelle huvid ei olnud kõik poliitilised või sõjalised.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Philadelphia
Detsembri alguseks olime jõudnud otsaga Philadelphia sadamasse
Ameerikas, kus hakkasime peale laadima igat liiki varustust Inglismaale
viimiseks. Seal mind aga enam maale ei lastud ja olin ainuke,
keda laeval kinni peeti. Põhjus oli vist see, et olin Eesti kodanik ja
vist üks väga kahtlane tüüp, keda nende turvateenistus enam ei
usaldanud. Olin ju varem seal linnas käinud, aga kuna nüüd oli
käimas sõda Vene ja Saksamaa vahel, siis ei teatud enam, kelle
poolt ma olen. Võib olla ka, et minu peale oli jälle kaevatud. Hilisemate
kuulduste järgi olevat eestlased koostöös Saksa sõjaväega venelased
sealt välja tõrjunud ja minusugune Nõukogude Vene vastane
isik polnud enam usaldatav. Mis aga kõik selle taga oli, seda ei
saanud ma kunagi teada ja laevas mulle ka selle kohta mingit seletust
ei antud. See võis olla ka kapten Stove või Briti vastuluure suu,
kes aitas seda otsust läbi viia. Oli teada, et kapten kaldus ka venelaste
poole ja palju norralasi oli hakanud ikka enam oma Saksa
okupante vihkama. Olid samad tunded, mis meil eestlastel venelaste
vastu.
Oli 6. detsember 1941. Minusugust kahtlast 18-aastast noorukit
oli laeva valvama saadetud keegi tsiviilriietes turvamees. Ta istus
ahtris meeskonna söögiruumis ja hoidis mul silma peal, et ma laevast
jalga ei laseks. Suurem osa meeskonnast oli juba maale läinud
ja nii me istusime seal koos temaga. Vaatasin igatsevalt sadamakai
ja linna tulede poole, kui meeskonnaliikmed landgangist alla tõttasid
ja edasi läksid. Istusin ja mõtisklesin sellest, mis oli sündimas
kodumaal uute peremeeste all. Hullem see igatahes olla ei saanud,
kui see varem oli olnud. Olin teadlik sellest, et tavaline saksa soost
sõdur oli inimlikum ja tsiviliseeritum kui mingi punasoldat. Olin
neid poisipõlves oma silmaga näinud, kui elasin ühe aasta Eesti-
Vene piiri lähedal Uues-Irboskas Petserimaal. Riigipiir oli sealt
ainult mõni kilomeeter eemal ja isaga koos sai seal käidud, kui ta
sealset Eesti piirivalvekordoni ülemat külastamas käis, kes oli isaga
koos Vabadussõjas teeninud ja kellega oli hea läbisaamine. Kui
nad seal koos istusid ja napsi võtsid, kõndisin ma piki Petseri-
Pihkva raudteeliini kuni piiriväravani ja kõrge ning tiheda traataiani,
mis seda piirijoont tähistas. Teisel pool oli näha morni näoilmega
punasõdureid, kes mind altkulmu põrnitsesid. Neil olid tääkidega
vintpüssid õlal ja nad valvasid vange, kes tegid seal venepoolsel
raudteevallil kaevamistöid. Mulje neist ei olnud hea, sest
nad olid oma käitumiselt ja välimuselt meie Eesti piirivalvuritest
väga erinevad. Nägid välja kuidagi lohakad ja kasimatud ning neil
puudus distsipliin. Pildid, mida olin näinud Saksa sõduritest Rootsi
ajakirjades, olid väga erinevad neist, keda seal piiri peal olin
näinud.
Järgmisel, 7. detsembri õhtul olin tööl laeva tekil, kui jõudsid
eetrisse uudised Jaapani õhuväe välkrünnakust Havai saarel asuva
Pearl Harbouri USA mereväebaasile, kus hukkus sõjalaevu ja tuhandeid
mereväelasi. See uudis tuli kõikidele laevas töötavatele
sadama töölistele suure sokina. See oli väga tähtis ajalooline päev,
kui Ameerika tõmmati ootamatult maailmasõtta, mis polnud neid
varem eriti huvitanud. Too jaapanlaste rünnak muutis aga järsku
kõik. Nägin oma silmaga kohaliku rahva spontaanset ja üksmeelset
reaktsiooni sellele, mis tõi terve suurriigi rahva vaimselt kokku
otsekohe sõtta astumiseks. Sain lugeda ka kohalikke lehti ja tundus,
et ajutiseks olid kadunud kõik poliitilised lahkhelid ja eriarvamused
ning oldi vaimselt valmis eneseohverdamiseks. See traagiline
ja ootamatu sündmus muutis dramaatiliselt Teise maailmasõja
edaspidist käiku. Olin jälle saanud osa ajaloost oma silmaga näha.
Järgmisel konvoi sõidul, millega tagasi Briti saarte poole liikusime,
olid meil juba mõned Ameerika sõjalaevad ja õhupatrullid saateks
kaasas. Nende vastselt avatud baasid New Foundlandi saarel
tegid nüüd koostööd Briti merejõududega. See tõi kõikidele turvalisema
tunde, olla nende kahepoolse kaitsekilbi all. Üle öö see jõuvahekord
aga ei muutunud ja me kaotasime jälle mõne laeva, kui
meid rünnati kusagil Põhja-Atlandi keskalal Islandi saarest lõuna
pool.
Jõudsime tagasi Liverpooli 30. detsembril. Vähemalt nii näitab
seda minu "Hardangeri" palgaraamat, mis asub nüüd Eesti Meremuuseumis
Tallinnas. Nendest vanadest Eesti, Norra ja Rootsi teenistuslepingu
raamatutest olengi kõik oma kuupäevad saanud ja
nüüd kasutanud oma merememuaaride kirjutamisel.
Uue aasta võtsin vastu Liverpooli sadamapubis kahe teise eesti
meremehega, keda olin seal juhuslikult kohanud ja nii jõudis kätte
aasta 1942. 2. jaanuaril 1942 võtsin oma mahamaksu aurulaeva
"Hardangeri" pealt. Peale seda Philadelphia juhtumit ei tahtnud
ma sinna enam edasi jääda, kuna mõne minu laevakaaslasega oli
õhkkond liiga pingeline. Samuti ei sobinud ma kokku kapteniga,
kes minu kui eestlase peale pärast Saksa-Vene sõja algust viltu vaatas.
Tundsin ennast seal nagu mingi musta lambana teiste valgete
keskel ning puhkust oli ka vaja. Tahtsin ka muudatusi enda edaspidises
elukäigus. Olin pettunud paljudes asjades ja sündmustes,
mis olid möödunud aasta jooksul juhtunud. Hinge vaevas ka teadmatus
oma isa saatuse üle. Teadsin, et ta oli arreteeritud juba 1940.
aastal, aga mis temast edasi sai, polnud mul aimugi. Hakkas tekkima
soov kodumaale tagasi pöörduda, et maksta kätte punavenelastele
selle eest, mida nad minu arvates teinud olid. Hinges oli tärganud
ka selline tunne, et parem oleks surra kodumaal punaarmeelaste
vastu võideldes koos oma Türi klassivendadega, kui
kusagil laial Atlandil hukkuda ja mere põhja puhkama jääda. See
mõte hakkas mind ikka rohkem ja valusamalt vaevama. Tundsin,
et olen seal laeval teenides üks tühine mängukann selles suures
heitluses, mis oli käimas üle terve sõdadest hulluks läinud maailma.
Ükski koer ei hauguks mu järele, kui hukkuksin üksinda kusagil
Atlandil ringi loksudes.
Liverpoolis ringi liikudes kohtusin jälle ühes pubis eesti soost
meremeestega, kes teenisid ühel Briti lipu all sõitval laeval. Rääkisid,
et olevat hukkunud jälle üks endine eesti laev, mis sõitis, nagu
paljud teised, Briti saarte ja Hispaania vahet. Surma olevat saanud
mitu eesti meremeest, kui nende laeva pommitati kahe Saksa lennuki
poolt Biskaia lahel. Tollel laeval olevat olnud peal korgipuu
koore laadung, mille tõttu laev jäi veel edasi veepinnale ujuma, kui
lennukite pommid otsa lõppesid ja nad tagasi Prantsusmaale lendasid.
Terve laevasud ja masinaruum olevat puruks pommitatud
koos ühe päästepaadiga ja eluga pääses vaid pool meeskonnast.
Üks haavata saanud mees oli surnud päästepaadis olles ja visatud
siis üle parda. Ülejäänud jõudsid lõpuks oma päästepaadiga Lõuna-
lnglismaa randa, aga teiste seal hukkunute luukered on kusagil
Biskai lahe põhjas ja nende nimesid ei ole vist kusagile kirja pandud.
Oli juba veebruar 1942 ja see oli aasta Teise maailmasõja mereajaloos,
kus uputati kõige suurem arv kaubalaevu. See ei sündinud
enam ainuüksi Põhja-Atlandil, vaid üle terve maailma, kuna allveelaevade
strateegia oli ümber muudetud ja nad tegutsesid nüüd
merevetel, kus neid varem polnud kunagi olnud. Ma ei aimanud
siis veel, et minuga juhtub sama lugu mõni kuu hiljem.
Hammarenil
28. veebruaril leidsin endale uue töökoha nooremmadrusena
ühe Rootsi lipu all sõitval mootorlaeval, mille nimi oli "Hammaren"
ja mis oli inglastele charte/ile ehk rendile antud ja mis
vedas kaupa Briti saarte ja Lõuna-Ameerika lääneranniku sadamate
vahel. Laev oli uus ja väga heas korras ning selle laeva 32-liikmelises
meeskonnas teenis siis juba 8 Eestist pärit meest. Nende
hulgas oli 2 noarootslast, 1 vene-eesti juurtega narvalane ja 5 tavaeestlast,
kelle hulka kuulusin ka mina. See oli esimest korda peale
lahkumist Eesti auriku "Heliose" pealt 1940. aasta sügisel, et sain
jälle viibida oma rahva seltskonnas. See tegi tuju tavalisest paremaks
ja mind koheldi seal nagu ühte nooremat venda, kes oli tagasi
koduranda jõudnud.
Seal laevas teenis stjuuardina ka üks Viljandi mees nimega Elmar
Sauga, kes oli olnud endine Eesti Vabariigi aegne Viljandi vangimaja
direktor ja kes oli tundnud minu isa Peeter Kraavi. Isa kui
tolleaegne Türi rajooni politseikomissar saatis kõik oma süüdimõistetud
kurjategijad sinna Viljandi vanglasse edasi. Ta olevat ka
isiklikult Sauga pool külalisena viibinud kunagi 1939. aasta alguses.
Sauga ise oli oma ameti seal maha pannud ja peale Nõukogude
Vene baaside avamist Eestist lahkunud. Rääkis, et olevat peale
seda tundnud suus s...tamaiku ja ninas paha haisu ning oli otsustanud
sealt ära tulla. Oli leidnud töökoha ühe Eesti laeva peal koka
abilisena ja sattunud ka Läänemerest Inglismaale, nagu minagi
"Heliose" peale. Sealt läks ta edasi ühel Kreeka laeval, mis oli 1941.
aastal sõitnud meremiini otsa kusagil Londoni läheduses Põhjamere
vetes. Oli seal haavata saanud, aga õnneks ellu jäänud. Peale paranemist
oli ta tulnud teenima "Hammareni" pardale ja oli juba
ühe reisi sellega teinud ning oli sellega rahul. Ta võttis mind kohe
oma hoole alla ja oli mulle igati toeks nii nõu kui jõuga. Oli mulle
midagi nagu onu taolist, kuna oli minust paarkümmend aastat
vanem ja temaga oli tore läbi käia ja juttu ajada.
Peale seda, kui "Hammaren/ / oli terve oma Lõuna-Ameerika
laadungi Liverpoolis maha lossinud, suunati ta edasi Glasgow sadamasse
Šotimaal, kus hakkasime peale laadima igat sorti tööstuskaupa
ja masinaid tagasi Lõuna-Ameerika ärihuvide jaoks. Käis tavaline
kaubavahetus Suurbritannia ja nende neutraalriikide vahel,
sest inglased vajasid nende vilja, lihatooteid ja muud toormaterjali
sama palju kui nemad Briti tööstusprodukte oma vajadusteks.
Mingit erilist sõjalist tähtsust sellel ei olnud, võrreldes näiteks laadungitega
Ameerikast.
Lõpetasime kauba pealelaadimise ja lahkusime sealt märtsis
1942. Konvoi sõit Briti vetes viis meid seekord Iiri merest lõuna
suunas, Ibeeria poolsaarest mööda ja sealt edasi Lääne-Aafrika
poole. Teel sinna nägime Portugalile kuuluva Madeira saare mäetippu
ja Kanaari saarte omi ka. Sõit oli rahulik, meri sile nagu peegel
ja ilm muutus iga mööduva päevaga aina soojemaks. Olime
jõudnud troopikaaladele ja sealt edasi Freetowni sadama lähedusse,
mis asub Briti impeeriumi Sierra Leone asumaal. Seal oli ka
mingi Briti mereväebaas, kuhu jäime mõneks tunniks, et värsket
vett peale võtta.
Terve selle reisi jooksul ei näinud me mingit sõjategevust. Biskaia
lahest lääne pool olles lendas meist üle mingi saksa kaugluure
lennuk ning peale selle ei mingit muret, häiret ega kokkupuutumist
ühegi saksa allveelaevaga.
Freetownist läks meil sõit üksinda edela suunas üle Lõuna-Atlandi
ja meie sihtsadam seal oli Montevideo, mis on Uruguai riigi
pealinn ja asub Argentiina ligidal.
Meie reis üksinda Lõuna-Atlandil viis meid üle ekvaatori ja
mind ning paari teist nooremat meremeest ristiti vanade meresõitjate
kombe kohaselt tõelisteks maailmamerede / /jänkideks, / . Visati
pangega vett pähe ja tehti muid tempe, aga vanu purjelaeva kombeid,
üle parda viskamist ja laeva kiilu alt läbi tõmbamist enam ei
harrastatud ja nii saime sellest kerge vaevaga üle.
Olin juba ligemale kolm aastat merd sõitnud ja pidasin ennast
nüüd üheks tõeliseks meremeheks. Olin ka jõudmas oma 19, eluaasta
lähedale ja selja taga oli juba üsna palju huvitavaid, põnevaid
ja ka eluohtlikke läbielamusi. Tundsin, et hakkan jõudma meheikka
ja omateada ei olnud ma veel senini oma isa nimele häbi teinud.
Mis aga veel ees ootas, polnud aimugi, kuid uskusin oma heasse
saatusesse, mida isa oli mulle ette kuulutanud oma viimases kirjas
mulle 1940. aasta juunis enne vangiminekut.
Montevideo j a Buenos Aires
Jõudsime Montevideo sadamasse 30. aprillil. Sinna reidile jõudes
nägime ka kuulsa Saksa lahinglaeva "Graf Spee" vrakki, mis lebas
seal madala veega lahe põhjal ja veepinnal oli näha veel osa ta
komandosillast. Ta oli saanud raskelt vigastada Briti ristlejatega
merelahingut pidades kusagil lähedal avamerel ja oli neutraalse
Uruguai rannavetesse varju tulnud parandustöid tegema, oli aga
sunnitud sealt lahkuma Briti valitsuse survel. Seal oli ta laeva komandöri
otsusel sihilikult sinna madalikule uputatud. "Graf Spee"
oli saanud varem merelahingus nii palju viga, et ei olnud enam
võimeline uut lahingut vastu võtma kolme teda ootava Briti ristlejaga
väljaspool Uruguai territoriaalvee ala. Surma oleks kindlasti
saanud palju meeskonnaliikmeid, kuna Briti ristlejate ülekaal oli
liiga suur. Allaandmist aga talle Berliinist ei lubatud ja nii viis ta
läbi selle otsuse, millega päästis meeskonna elu. Ta võttis selle vastutuse
enda peale ja lunastas selle patu endale kuuli pähe laskmisega.
Tema komandöri autunne ei lubanud mingit teist väljapääsu ja
nii see juhtuski.
Olin selle meresõja episoodist väga teadlik tänu Inglise ajakirjandusele,
mis sellest palju kirjutanud oli. See võit aitas hoida üleval
brittide võitlusvaimu tollel raskel perioodil nende ajaloos. Kohtasin
hiljem Argentiinas olles mitmeid endisi "Graf Spee" meeskonnaliikmeid,
kes olid Uruguaist sinna jõudnud ja kohale elama
jäänud. Seal oli palju saksa asunikke ja neid võeti hästi vastu ning
aidati neil seal maal ennast sisse elada. Leidus saksa päritoluga
pruute ja töökohti oma inimeste ettevõtetes ja taludes, sest suur osa
seal elavast saksa ühiskonnast tegeles põllumajandusega.
Montevideo linn nägi väga välja puhas ja korralik, oli palju parke
ja kauneid ehitisi. Õhtul seal ringi liikudes jäid silma veetlevad
brünetid ja saledad näitsikud, kellede soontes pidi voolama indiaanlastest
Guarani pärismaalaste ja hispaania vallutajate segaveri.
Ma ei olnud kunagi varem selliseid omapäraseid ja hurmavaid
neidusid näinud ja mul oli huvi kellegagi neist tuttavaks saada.
Kahjuks jäime sinna ainult päevaks ja järgmisel hommikul läks sõit
edasi lähedal asuva Argentiina pealinna Buenos Airese ja selle sadama
poole. Mõni tund hiljem sinna jõudes selgus, et sealne kaubasadam
oli puupüsti igat sorti kaubalaevu täis ja tuli seal veel
mitu tundi ankrul oodata, kuni leiti meile vaba koht ühe kai ääres.
Suurem osa laevadest olid Briti lipu all sõitvad ja see olenes sellest,
et Argentiina ja Suurbritannia vahel oli juba kaua aega olnud väga
tihe kaubandussuhe. Nendel oli vaja Argentiina teravilja ja lihatooteid,
kuna seal oli põllumajandus ja karjakasvatus peamiseks sissetulekuallikaks.
Inglismaa omakorda varustas neid igat sorti tööstustoodete
ja tehnilise materjaliga.
Buenos Aires ise on väga romantilise taustaga suurlinn, kus peaaegu
igas hubases restoranis mängis oma nn tipica-orkester tuliseid
tangoviise ja ka muid palavaid ja eksootilisi Ladina-Ameerika
muusikapalasid. Samuti igas sadamarajooni baaris leidus keni senjoritäsid,
kes pakkusid oma teenuseid ja võlusid janustele ja üksildastele
meremeestele, kes sinna sattusid. Paljud neist kunagi kaugemale
linna ei jõudnud, kui tollele esimesele tänavale, mis kulges
paralleelselt sadamarajooni ja La Plata jõega. Sellel mitme kilomeetri
pikkusel alal oli paar sellist baari iga sadamast väljuva värava
ligidal ja neid väravaid oli palju. See jõesadam seal oli väga suur
ja kaiderikas, sest oli palju kauba sisse- ja väljavedu.
Mind aga huvitas terve see linn ka väljaspool sadamarajooni ja
see sai töölt vabal ajal enam vähem kõik läbi kõnnitud ja uuritud
selle aja jooksul, mis me seal veetsime kaupa maha laadides. Oli
mai 1942 ja aeg möödus seal kiirelt ja huvitavalt.
Kesklinnas asus ka Buenos Airese Eesti Selts, kuna linnas ja selle
ümbruses oli üsna arvukas eesti asunike koloonia ja sealt sai läbi
käidud peaaegu igal õhtul. Sai seal õlut ja kohalikku punast veini
joodud ja juttu aetud ning oli tekkinud huvitavaid tuttavaid seal
kandis viibides. Seda tegid ka ülejäänud meie laeva eesti soost
meeskonnaliikmed ja see kõik oli huvitav.
Meie laeva kaubast maha lossimine käis väga aeglaselt, aga see
aeg seal viibides oli seda väärt ja jäi jälle eluks ajaks meelde. Pidime
sõitma peale seda ühte La Plata jõe ülemvoolul asuvasse sadamalinna,
et seal teraviljalaadung peale võtta. Siis tuli aga korraldus
rootsi laevaomanikult remondile minekuks Montevideo sadama
tehasesse. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest mulle olid sealsed
neiud meeldima hakanud ja nüüd oli tekkinud võimalus seda
olukorda seal edasi uurida.
Jõudsin sinna õhtupoolikul ja kuna oli parajasti pühapäev ja töökohustust
ei olnud, siis läksime koos Elmar Saugaga maale, et kusagil
mõne õlle juua ja ringi vaadata. Oli ilus selge õhtu ja kuna see
laevatehas asus kusagil linna servas, ei olnud seal väravast välja
jõudes midagi huvitavat näha. Liikusime sealt edasi kesklinna
poole ja lõpuks siiski leidsime ühe restoran-baari, mis oli avatud ja
nägi üsna huvitav välja ja me sisenesime sinna.
Peale meie "Hammareni" oli seal sadamatehases ka üks Norra
laev, mis oli just enne meid sinna jõudnud ja baar oli norra meremehi
täis. Käis juba kõva joomapidu ja kära oli palju. Olid tulnud
sinna otse Inglismaalt ja nende viina- ja naistejanu oli silmnähtav.
Seljataga oli neil pikk merereis, ja eriti veel sõjaolukorras, kus turvalisus
polnud kunagi garanteeritud. Allveelaevu seal Lõuna-Atlandil
vetel veel ei olnud, aga fakt oli see, et maailmameredel liikusid
ringi Saksa mereväe alused, mis nägid välja nagu tavalised
kaubalaevad, aga olid väga hästi relvastatud laeva keresse peidetud
raskekahurite ja kuulipildujatega. Neid kutsuti inglise keeles
raideriteks ehk ründajateks ja nende eesmärk oli rünnata üksikult
reisivaid kaubalaevu nagu meiegi oma. Need "raiderid" olid maskeeritud
neutraalriikide kaubalaevadeks ja nad olid uputanud õige
palju lääneliitlaste teenistuses olevaid kaubalaevu kohtades ja meredel,
kus ei pidanud olema mingit sõjahädaohtu. Oli jälle üks osa
meresõja ajaloost, millest teati vähe.
Nüüd aga tagasi oma jutuga sinna Montevideo sadamabaari,
kus me Elmariga parajasti oma aega viitsime. Seal liikus ringi üks
väga meeldiva välimusega noor brünett ettekandja või baaridaam,
kellele need vintis norralased tahtsid kangesti külge lüüa. See veetlev
näitsik tõrjus aga kõik nende katsed tagasi ega paistnud olevat
nendest kuidagiviisi huvitatud. See ei olnud sugugi ühe tavalise
baaridaami käitumisviis, aga selle põhjust ei osanud ma arvata.
Arutasime Elmariga seda tõika ja ta arvas, et on ehk abielus või armunud
kellessegi mujal ja tahab säästa oma jõudu edaspidiseks tegevuseks.
Olime seal olnud juba mõne tunni ja Elmar arvas, et oleks paras
aeg tagasi laeva kõndida ja välja puhata järgmise tööpäeva jaoks.
Hakkasime püsti tõusma, kui too kaunitarist baaridaam tuli meie
laua juurde, vaatas mulle otse silma ja ütles mulle hispaania keeles:
"Espere acqui amigo!"See tähendas, et oota siin, sõber. Muide, olin
hakanud ka seda keelt õppima Liverpoolis ostetud inglise-hispaania
õpikust. Samast raamatupoest, kust olin ostnud aasta varem
inglise-norra oma.
Ta kõndis kohe peale seda meie juurest minema, enne kui talle
vastata sain. Olin sellest kõigest väga üllatunud, et selle tähendust
kohe taibata. Rääkisin Elmarile, mida ta mulle ütelnud oli ja tema
kui vana kogenud elumees oli arvamusel, et on minust huvitatud
ja tahab minuga tutvuda. Tema vennalik nõuanne mulle oli teda
mitte hüljata ja jääda paigale, et näha, mis edasi juhtub. Tellisime
selle peale ühed õlled veel ja kuna baari oldi varsti sulgemas, lahkusid
sealt ka norralased ja me jäime sinna kahekesi. Varsti väljus
tagatoast meie võluv ettekandja, kes oli seal oma töökleidi ümber
vahetanud ja istus meie laua juurde. Lõpetasime oma õlled ja Elmar
hakkas ennast laeva tagasiminekuks seadma. Pilgutas mulle
silma ja ütles eesti keeles: "Õnn kaasa, poiss, ja naudi oma ööd temaga!"
Olin sellest veidi jahmunud, aga laeva tagasimineku tahet
ka ei olnud. Kohe peale selle, kui Elmar oli sealt lahkunud, tõusis
tüdruk ka püsti ja lausus hispaania keeles: "Vamos con migo
muchachol"'See tähendas, et tule minuga, poiss. Võttis mu käe alt
kinni ja viis mind uksest välja. Seal andis ta mulle tulise musi ja tõi
mind bussiga oma korterisse, mis asus kusagil linna keskel. Veetsime
seal koos väga ilusa ja nauditava romantilise öö. Magada ma
palju ei saanud, aga see, mis toimus meie vahel, oli seda väärt.
Jõudsin hommikul kuidagi tööajaks laeva, tegelesin terve päeva
laevateki värvimisega ning kohe peale seda viskasin ennast mõneks
tunniks magama. Hiljem läksime koos Elmariga sinna baari
tagasi, sõime seal õhtusööki ja kui baar suleti, olin ma jälle teel oma
armsamaga koos tema poole. See soe ja kirglik intiimvahekord kestis
ligemale kuu aega, kui me seal laevaga remondil olime. See võluv
neiu oli ka Guarani indiaani põlisrahva ja hispaania segavereline.
Ütles mulle kord, et ta soovib saada mult last, kes oleks sama
sinisilmne ja heledajuukseline kui mina. Samal ajal ei olnud tal ka
mingit huvi minu naiseks saada. Arvas, et olen veel liiga noor selleks,
et lähen tagasi Inglismaale, kust ma võib-olla enam kunagi tagasi
ei pöördu. Ütles mulle ka, kui ma temaga viimase öö veetsin,
enne Buenos Airesesse tagasipöördumist, et "ter amo mucho frederoco".
Mis tähendas, et armastan sind väga, Fred, ja lisas, et sinna
pole midagi parata, kui meie eluteed enam kunagi ei ristu. Ta
lootis siiski, et me kord uuesti kokku saame. Seda aga kahjuks ei
juhtunud, sest sõda ja saatus pöörasid asjad teisiti ja ma jõudsin tagasi
Montevideosse palju aastaid hiljem peale sõda, kui juba
Ameerika laeval ohvitserina teenisin. Kuulsin aga vahepeal kelleltki
teiselt, kes teda ka tundis, et ta olevat jäänud rasedaks peale minuga
läbikäimist seal. Mis aga edasi juhtus, seda ei tea. Mul kadus
tema nimi ja aadress, kui "Hammaren" mõni kuu hiljem Brasiilia
rannikul põhja lasti, kui olime jälle tagasiteel Montevideosse. On
võimalik, et mul on kas poeg või tütar kusagil sealkandis, mida ma
aga kahjuks iialgi teada ei saa.
Jõudsime tagasi Buenos Airese sadamasse peale ligemale ühekuulist
äraolekut sealt. Kui samal õhtul Eesti Majja tulime, siis märkasid
seal naised kohe, kui kõhnaks ja kurnatuks olin muutunud.
Avaldasid arvamust, et see talvine rõske ja jahe kliima seal ei sobinud
minusugusele Eestist pärit noorukile. Elmar ise muigas salakavalalt,
kui seda juttu pealt kuulis, aga seda tegelikku põhjust ei
teadnud keegi peale meie kahe. Olin olnud ju vabatahtlikult igal
öösel armuvahekorras ja kire pantvang ning unetud ööd ja päevane
laevateenistus olid teinud oma töö minu nahal. Seal Buenos
Aireses sain ma ennast välja puhata ja uuesti kosuda.
"Hammaren" hakkas nüüd peale laadima kaupa Inglismaa jaoks
ja tavaline laevaelu käis edasi. Viis meie eesti päritolu meeskonnaliiget
olid otsustanud seal maale jääda ja neid maksti laevast maha.
Nemad olid jõudnud arvamusele, et meresõidud Inglismaale ja tagasi
olid muutumas liiga riskantseks, et neid jätkata. Neil ei olnud
tahet jätta oma elu kusagile Põhja-Atlandi vetesse sõjategevuses,
millel polnud nendele mingit tähendust. Ning paar neist kaalusid
võimalust pöörduda sealt üle Hispaania ja Saksamaa tagasi kodumaale,
et astuda võitlusse Stalini Venemaa vastu. Ka nemad olid
kaotanud lähemaid sugulasi Nõukogude Vene terrori tagajärjel
1940.-1941. aastatel.
Üks neist, Verner Neudorf, kellega olin koos Londonis Briti lennuväkke
püüdnud pääseda, valdas hästi saksa keelt ja oli käinud
kohalikus Saksa saatkonnas Eestisse tagasipöördumise võimalusi
uurimas. Talle selgitati, et on võimalik saata neid reisijatena neutraalse
Hispaania kaubalaevadel Hispaaniasse ja sealt rongiga edasi
läbi Saksamaa Eestini välja. Ooteperiood selleks pidi aga olema
mitu kuud, kuna kohalikkude saksa asunike seas oli ka soovijaid,
kes tahtsid minna teenima oma riiki ja rahvast. Elmar Sauga oli ka
vaimselt valmis seda tegema, kuna ta naine ja tütar olid ka Eestist
ära küüditatud ja kaduma jäänud. Temal oli seal Buenos Aireses
üks vana koolivend Eestist, kellel oli hea töökoht ühes kohalikus
Ameerika ärifirmas. Ta püüdis Elmarit laevast maha meelitada ja
arvas, et pole mingit mõtet Briti impeeriumi eest oma elu anda. Tal
oli Elmarile ka töökoht olemas samas firmas, kus ta ise töötas. Ahvatlus
oli suur ja Elmar oli kahevahel, mida teha. Mina aga veensin
teda lõpuks selles, et pole mõtet siia mitmeks kuuks ootama jääda,
vaid sooritada veel üks reis ja siis kodumaa poole edasi liikuda.
Tema oli muide väga ebausklik ja oli näinud und mõni päev enne
sealt väljasõitu, et meie laev oli olnud leekides ja arvas, et võib juhtuda
mingi tõsine avarii. Naersin selle üle, aga ta vastas murelikult,
et umbes aasta varem oli ta ka sellist und näinud, kui ta teenis
Kreeka laeval enne Kanadast väljasõitu ja hiljem oli too laev teel
Londoni meremiini otsa sõitnud ja hukkunud just enne sihtsadamasse
jõudmist ning ta oli seal ka haavata saanud. Lõpuks sain aga
teda veenda, et on parem kokku hoida ja raha veel juurde teenida.
Siis oleks lahedam seal Buenos Aireses edasireisi Hispaaniasse
ootama jääda. Ja nii see lõpuks jäigi, et sõitsime sealt välja veel kolme
eesti soost meeskonnaliikmega "Hammareni" pardal. Viie asemele,
kes seal maale jäid, olid tulnud uued rootsi meremehed, kes
võeti kohapealt. Nad olid enne teeninud Rootsi laevadel, mis vedasid
kaupu neutraalse Rootsi ja Argentiina vahet, mis lasti läbi nii
Briti kui Saksa kontrollpunktidest. Rootsi vajas ka Argentiina teravilja
ja muid tooteid ja Argentiina jälle Rootsi omasid. Ning mõlemad
vaenupooled vajasid ka Rootsi kuullaagreid või rauamaaki
oma sõjatööstuse jaoks. Nii et vaatamata sõjale käis äri edasi ja mõlemad
pooled püüdsid Rootsiga heasse vahekorda jääda. Oli üks
väga veider poliitiline olukord, aga nii see oli ja rootsi meremehi
hukkus nii inglise kui saksa huvisid teenides. Rootslased aga oskasid
seda tõika kuidagi oma neutraliteediga balansseerida, et mitte
kaotada majanduslikku vahekorda kummagi poolega.
Detsembri alguseks olime jõudnud otsaga Philadelphia sadamasse
Ameerikas, kus hakkasime peale laadima igat liiki varustust Inglismaale
viimiseks. Seal mind aga enam maale ei lastud ja olin ainuke,
keda laeval kinni peeti. Põhjus oli vist see, et olin Eesti kodanik ja
vist üks väga kahtlane tüüp, keda nende turvateenistus enam ei
usaldanud. Olin ju varem seal linnas käinud, aga kuna nüüd oli
käimas sõda Vene ja Saksamaa vahel, siis ei teatud enam, kelle
poolt ma olen. Võib olla ka, et minu peale oli jälle kaevatud. Hilisemate
kuulduste järgi olevat eestlased koostöös Saksa sõjaväega venelased
sealt välja tõrjunud ja minusugune Nõukogude Vene vastane
isik polnud enam usaldatav. Mis aga kõik selle taga oli, seda ei
saanud ma kunagi teada ja laevas mulle ka selle kohta mingit seletust
ei antud. See võis olla ka kapten Stove või Briti vastuluure suu,
kes aitas seda otsust läbi viia. Oli teada, et kapten kaldus ka venelaste
poole ja palju norralasi oli hakanud ikka enam oma Saksa
okupante vihkama. Olid samad tunded, mis meil eestlastel venelaste
vastu.
Oli 6. detsember 1941. Minusugust kahtlast 18-aastast noorukit
oli laeva valvama saadetud keegi tsiviilriietes turvamees. Ta istus
ahtris meeskonna söögiruumis ja hoidis mul silma peal, et ma laevast
jalga ei laseks. Suurem osa meeskonnast oli juba maale läinud
ja nii me istusime seal koos temaga. Vaatasin igatsevalt sadamakai
ja linna tulede poole, kui meeskonnaliikmed landgangist alla tõttasid
ja edasi läksid. Istusin ja mõtisklesin sellest, mis oli sündimas
kodumaal uute peremeeste all. Hullem see igatahes olla ei saanud,
kui see varem oli olnud. Olin teadlik sellest, et tavaline saksa soost
sõdur oli inimlikum ja tsiviliseeritum kui mingi punasoldat. Olin
neid poisipõlves oma silmaga näinud, kui elasin ühe aasta Eesti-
Vene piiri lähedal Uues-Irboskas Petserimaal. Riigipiir oli sealt
ainult mõni kilomeeter eemal ja isaga koos sai seal käidud, kui ta
sealset Eesti piirivalvekordoni ülemat külastamas käis, kes oli isaga
koos Vabadussõjas teeninud ja kellega oli hea läbisaamine. Kui
nad seal koos istusid ja napsi võtsid, kõndisin ma piki Petseri-
Pihkva raudteeliini kuni piiriväravani ja kõrge ning tiheda traataiani,
mis seda piirijoont tähistas. Teisel pool oli näha morni näoilmega
punasõdureid, kes mind altkulmu põrnitsesid. Neil olid tääkidega
vintpüssid õlal ja nad valvasid vange, kes tegid seal venepoolsel
raudteevallil kaevamistöid. Mulje neist ei olnud hea, sest
nad olid oma käitumiselt ja välimuselt meie Eesti piirivalvuritest
väga erinevad. Nägid välja kuidagi lohakad ja kasimatud ning neil
puudus distsipliin. Pildid, mida olin näinud Saksa sõduritest Rootsi
ajakirjades, olid väga erinevad neist, keda seal piiri peal olin
näinud.
Järgmisel, 7. detsembri õhtul olin tööl laeva tekil, kui jõudsid
eetrisse uudised Jaapani õhuväe välkrünnakust Havai saarel asuva
Pearl Harbouri USA mereväebaasile, kus hukkus sõjalaevu ja tuhandeid
mereväelasi. See uudis tuli kõikidele laevas töötavatele
sadama töölistele suure sokina. See oli väga tähtis ajalooline päev,
kui Ameerika tõmmati ootamatult maailmasõtta, mis polnud neid
varem eriti huvitanud. Too jaapanlaste rünnak muutis aga järsku
kõik. Nägin oma silmaga kohaliku rahva spontaanset ja üksmeelset
reaktsiooni sellele, mis tõi terve suurriigi rahva vaimselt kokku
otsekohe sõtta astumiseks. Sain lugeda ka kohalikke lehti ja tundus,
et ajutiseks olid kadunud kõik poliitilised lahkhelid ja eriarvamused
ning oldi vaimselt valmis eneseohverdamiseks. See traagiline
ja ootamatu sündmus muutis dramaatiliselt Teise maailmasõja
edaspidist käiku. Olin jälle saanud osa ajaloost oma silmaga näha.
Järgmisel konvoi sõidul, millega tagasi Briti saarte poole liikusime,
olid meil juba mõned Ameerika sõjalaevad ja õhupatrullid saateks
kaasas. Nende vastselt avatud baasid New Foundlandi saarel
tegid nüüd koostööd Briti merejõududega. See tõi kõikidele turvalisema
tunde, olla nende kahepoolse kaitsekilbi all. Üle öö see jõuvahekord
aga ei muutunud ja me kaotasime jälle mõne laeva, kui
meid rünnati kusagil Põhja-Atlandi keskalal Islandi saarest lõuna
pool.
Jõudsime tagasi Liverpooli 30. detsembril. Vähemalt nii näitab
seda minu "Hardangeri" palgaraamat, mis asub nüüd Eesti Meremuuseumis
Tallinnas. Nendest vanadest Eesti, Norra ja Rootsi teenistuslepingu
raamatutest olengi kõik oma kuupäevad saanud ja
nüüd kasutanud oma merememuaaride kirjutamisel.
Uue aasta võtsin vastu Liverpooli sadamapubis kahe teise eesti
meremehega, keda olin seal juhuslikult kohanud ja nii jõudis kätte
aasta 1942. 2. jaanuaril 1942 võtsin oma mahamaksu aurulaeva
"Hardangeri" pealt. Peale seda Philadelphia juhtumit ei tahtnud
ma sinna enam edasi jääda, kuna mõne minu laevakaaslasega oli
õhkkond liiga pingeline. Samuti ei sobinud ma kokku kapteniga,
kes minu kui eestlase peale pärast Saksa-Vene sõja algust viltu vaatas.
Tundsin ennast seal nagu mingi musta lambana teiste valgete
keskel ning puhkust oli ka vaja. Tahtsin ka muudatusi enda edaspidises
elukäigus. Olin pettunud paljudes asjades ja sündmustes,
mis olid möödunud aasta jooksul juhtunud. Hinge vaevas ka teadmatus
oma isa saatuse üle. Teadsin, et ta oli arreteeritud juba 1940.
aastal, aga mis temast edasi sai, polnud mul aimugi. Hakkas tekkima
soov kodumaale tagasi pöörduda, et maksta kätte punavenelastele
selle eest, mida nad minu arvates teinud olid. Hinges oli tärganud
ka selline tunne, et parem oleks surra kodumaal punaarmeelaste
vastu võideldes koos oma Türi klassivendadega, kui
kusagil laial Atlandil hukkuda ja mere põhja puhkama jääda. See
mõte hakkas mind ikka rohkem ja valusamalt vaevama. Tundsin,
et olen seal laeval teenides üks tühine mängukann selles suures
heitluses, mis oli käimas üle terve sõdadest hulluks läinud maailma.
Ükski koer ei hauguks mu järele, kui hukkuksin üksinda kusagil
Atlandil ringi loksudes.
Liverpoolis ringi liikudes kohtusin jälle ühes pubis eesti soost
meremeestega, kes teenisid ühel Briti lipu all sõitval laeval. Rääkisid,
et olevat hukkunud jälle üks endine eesti laev, mis sõitis, nagu
paljud teised, Briti saarte ja Hispaania vahet. Surma olevat saanud
mitu eesti meremeest, kui nende laeva pommitati kahe Saksa lennuki
poolt Biskaia lahel. Tollel laeval olevat olnud peal korgipuu
koore laadung, mille tõttu laev jäi veel edasi veepinnale ujuma, kui
lennukite pommid otsa lõppesid ja nad tagasi Prantsusmaale lendasid.
Terve laevasud ja masinaruum olevat puruks pommitatud
koos ühe päästepaadiga ja eluga pääses vaid pool meeskonnast.
Üks haavata saanud mees oli surnud päästepaadis olles ja visatud
siis üle parda. Ülejäänud jõudsid lõpuks oma päästepaadiga Lõuna-
lnglismaa randa, aga teiste seal hukkunute luukered on kusagil
Biskai lahe põhjas ja nende nimesid ei ole vist kusagile kirja pandud.
Oli juba veebruar 1942 ja see oli aasta Teise maailmasõja mereajaloos,
kus uputati kõige suurem arv kaubalaevu. See ei sündinud
enam ainuüksi Põhja-Atlandil, vaid üle terve maailma, kuna allveelaevade
strateegia oli ümber muudetud ja nad tegutsesid nüüd
merevetel, kus neid varem polnud kunagi olnud. Ma ei aimanud
siis veel, et minuga juhtub sama lugu mõni kuu hiljem.
Hammarenil
28. veebruaril leidsin endale uue töökoha nooremmadrusena
ühe Rootsi lipu all sõitval mootorlaeval, mille nimi oli "Hammaren"
ja mis oli inglastele charte/ile ehk rendile antud ja mis
vedas kaupa Briti saarte ja Lõuna-Ameerika lääneranniku sadamate
vahel. Laev oli uus ja väga heas korras ning selle laeva 32-liikmelises
meeskonnas teenis siis juba 8 Eestist pärit meest. Nende
hulgas oli 2 noarootslast, 1 vene-eesti juurtega narvalane ja 5 tavaeestlast,
kelle hulka kuulusin ka mina. See oli esimest korda peale
lahkumist Eesti auriku "Heliose" pealt 1940. aasta sügisel, et sain
jälle viibida oma rahva seltskonnas. See tegi tuju tavalisest paremaks
ja mind koheldi seal nagu ühte nooremat venda, kes oli tagasi
koduranda jõudnud.
Seal laevas teenis stjuuardina ka üks Viljandi mees nimega Elmar
Sauga, kes oli olnud endine Eesti Vabariigi aegne Viljandi vangimaja
direktor ja kes oli tundnud minu isa Peeter Kraavi. Isa kui
tolleaegne Türi rajooni politseikomissar saatis kõik oma süüdimõistetud
kurjategijad sinna Viljandi vanglasse edasi. Ta olevat ka
isiklikult Sauga pool külalisena viibinud kunagi 1939. aasta alguses.
Sauga ise oli oma ameti seal maha pannud ja peale Nõukogude
Vene baaside avamist Eestist lahkunud. Rääkis, et olevat peale
seda tundnud suus s...tamaiku ja ninas paha haisu ning oli otsustanud
sealt ära tulla. Oli leidnud töökoha ühe Eesti laeva peal koka
abilisena ja sattunud ka Läänemerest Inglismaale, nagu minagi
"Heliose" peale. Sealt läks ta edasi ühel Kreeka laeval, mis oli 1941.
aastal sõitnud meremiini otsa kusagil Londoni läheduses Põhjamere
vetes. Oli seal haavata saanud, aga õnneks ellu jäänud. Peale paranemist
oli ta tulnud teenima "Hammareni" pardale ja oli juba
ühe reisi sellega teinud ning oli sellega rahul. Ta võttis mind kohe
oma hoole alla ja oli mulle igati toeks nii nõu kui jõuga. Oli mulle
midagi nagu onu taolist, kuna oli minust paarkümmend aastat
vanem ja temaga oli tore läbi käia ja juttu ajada.
Peale seda, kui "Hammaren/ / oli terve oma Lõuna-Ameerika
laadungi Liverpoolis maha lossinud, suunati ta edasi Glasgow sadamasse
Šotimaal, kus hakkasime peale laadima igat sorti tööstuskaupa
ja masinaid tagasi Lõuna-Ameerika ärihuvide jaoks. Käis tavaline
kaubavahetus Suurbritannia ja nende neutraalriikide vahel,
sest inglased vajasid nende vilja, lihatooteid ja muud toormaterjali
sama palju kui nemad Briti tööstusprodukte oma vajadusteks.
Mingit erilist sõjalist tähtsust sellel ei olnud, võrreldes näiteks laadungitega
Ameerikast.
Lõpetasime kauba pealelaadimise ja lahkusime sealt märtsis
1942. Konvoi sõit Briti vetes viis meid seekord Iiri merest lõuna
suunas, Ibeeria poolsaarest mööda ja sealt edasi Lääne-Aafrika
poole. Teel sinna nägime Portugalile kuuluva Madeira saare mäetippu
ja Kanaari saarte omi ka. Sõit oli rahulik, meri sile nagu peegel
ja ilm muutus iga mööduva päevaga aina soojemaks. Olime
jõudnud troopikaaladele ja sealt edasi Freetowni sadama lähedusse,
mis asub Briti impeeriumi Sierra Leone asumaal. Seal oli ka
mingi Briti mereväebaas, kuhu jäime mõneks tunniks, et värsket
vett peale võtta.
Terve selle reisi jooksul ei näinud me mingit sõjategevust. Biskaia
lahest lääne pool olles lendas meist üle mingi saksa kaugluure
lennuk ning peale selle ei mingit muret, häiret ega kokkupuutumist
ühegi saksa allveelaevaga.
Freetownist läks meil sõit üksinda edela suunas üle Lõuna-Atlandi
ja meie sihtsadam seal oli Montevideo, mis on Uruguai riigi
pealinn ja asub Argentiina ligidal.
Meie reis üksinda Lõuna-Atlandil viis meid üle ekvaatori ja
mind ning paari teist nooremat meremeest ristiti vanade meresõitjate
kombe kohaselt tõelisteks maailmamerede / /jänkideks, / . Visati
pangega vett pähe ja tehti muid tempe, aga vanu purjelaeva kombeid,
üle parda viskamist ja laeva kiilu alt läbi tõmbamist enam ei
harrastatud ja nii saime sellest kerge vaevaga üle.
Olin juba ligemale kolm aastat merd sõitnud ja pidasin ennast
nüüd üheks tõeliseks meremeheks. Olin ka jõudmas oma 19, eluaasta
lähedale ja selja taga oli juba üsna palju huvitavaid, põnevaid
ja ka eluohtlikke läbielamusi. Tundsin, et hakkan jõudma meheikka
ja omateada ei olnud ma veel senini oma isa nimele häbi teinud.
Mis aga veel ees ootas, polnud aimugi, kuid uskusin oma heasse
saatusesse, mida isa oli mulle ette kuulutanud oma viimases kirjas
mulle 1940. aasta juunis enne vangiminekut.
Montevideo j a Buenos Aires
Jõudsime Montevideo sadamasse 30. aprillil. Sinna reidile jõudes
nägime ka kuulsa Saksa lahinglaeva "Graf Spee" vrakki, mis lebas
seal madala veega lahe põhjal ja veepinnal oli näha veel osa ta
komandosillast. Ta oli saanud raskelt vigastada Briti ristlejatega
merelahingut pidades kusagil lähedal avamerel ja oli neutraalse
Uruguai rannavetesse varju tulnud parandustöid tegema, oli aga
sunnitud sealt lahkuma Briti valitsuse survel. Seal oli ta laeva komandöri
otsusel sihilikult sinna madalikule uputatud. "Graf Spee"
oli saanud varem merelahingus nii palju viga, et ei olnud enam
võimeline uut lahingut vastu võtma kolme teda ootava Briti ristlejaga
väljaspool Uruguai territoriaalvee ala. Surma oleks kindlasti
saanud palju meeskonnaliikmeid, kuna Briti ristlejate ülekaal oli
liiga suur. Allaandmist aga talle Berliinist ei lubatud ja nii viis ta
läbi selle otsuse, millega päästis meeskonna elu. Ta võttis selle vastutuse
enda peale ja lunastas selle patu endale kuuli pähe laskmisega.
Tema komandöri autunne ei lubanud mingit teist väljapääsu ja
nii see juhtuski.
Olin selle meresõja episoodist väga teadlik tänu Inglise ajakirjandusele,
mis sellest palju kirjutanud oli. See võit aitas hoida üleval
brittide võitlusvaimu tollel raskel perioodil nende ajaloos. Kohtasin
hiljem Argentiinas olles mitmeid endisi "Graf Spee" meeskonnaliikmeid,
kes olid Uruguaist sinna jõudnud ja kohale elama
jäänud. Seal oli palju saksa asunikke ja neid võeti hästi vastu ning
aidati neil seal maal ennast sisse elada. Leidus saksa päritoluga
pruute ja töökohti oma inimeste ettevõtetes ja taludes, sest suur osa
seal elavast saksa ühiskonnast tegeles põllumajandusega.
Montevideo linn nägi väga välja puhas ja korralik, oli palju parke
ja kauneid ehitisi. Õhtul seal ringi liikudes jäid silma veetlevad
brünetid ja saledad näitsikud, kellede soontes pidi voolama indiaanlastest
Guarani pärismaalaste ja hispaania vallutajate segaveri.
Ma ei olnud kunagi varem selliseid omapäraseid ja hurmavaid
neidusid näinud ja mul oli huvi kellegagi neist tuttavaks saada.
Kahjuks jäime sinna ainult päevaks ja järgmisel hommikul läks sõit
edasi lähedal asuva Argentiina pealinna Buenos Airese ja selle sadama
poole. Mõni tund hiljem sinna jõudes selgus, et sealne kaubasadam
oli puupüsti igat sorti kaubalaevu täis ja tuli seal veel
mitu tundi ankrul oodata, kuni leiti meile vaba koht ühe kai ääres.
Suurem osa laevadest olid Briti lipu all sõitvad ja see olenes sellest,
et Argentiina ja Suurbritannia vahel oli juba kaua aega olnud väga
tihe kaubandussuhe. Nendel oli vaja Argentiina teravilja ja lihatooteid,
kuna seal oli põllumajandus ja karjakasvatus peamiseks sissetulekuallikaks.
Inglismaa omakorda varustas neid igat sorti tööstustoodete
ja tehnilise materjaliga.
Buenos Aires ise on väga romantilise taustaga suurlinn, kus peaaegu
igas hubases restoranis mängis oma nn tipica-orkester tuliseid
tangoviise ja ka muid palavaid ja eksootilisi Ladina-Ameerika
muusikapalasid. Samuti igas sadamarajooni baaris leidus keni senjoritäsid,
kes pakkusid oma teenuseid ja võlusid janustele ja üksildastele
meremeestele, kes sinna sattusid. Paljud neist kunagi kaugemale
linna ei jõudnud, kui tollele esimesele tänavale, mis kulges
paralleelselt sadamarajooni ja La Plata jõega. Sellel mitme kilomeetri
pikkusel alal oli paar sellist baari iga sadamast väljuva värava
ligidal ja neid väravaid oli palju. See jõesadam seal oli väga suur
ja kaiderikas, sest oli palju kauba sisse- ja väljavedu.
Mind aga huvitas terve see linn ka väljaspool sadamarajooni ja
see sai töölt vabal ajal enam vähem kõik läbi kõnnitud ja uuritud
selle aja jooksul, mis me seal veetsime kaupa maha laadides. Oli
mai 1942 ja aeg möödus seal kiirelt ja huvitavalt.
Kesklinnas asus ka Buenos Airese Eesti Selts, kuna linnas ja selle
ümbruses oli üsna arvukas eesti asunike koloonia ja sealt sai läbi
käidud peaaegu igal õhtul. Sai seal õlut ja kohalikku punast veini
joodud ja juttu aetud ning oli tekkinud huvitavaid tuttavaid seal
kandis viibides. Seda tegid ka ülejäänud meie laeva eesti soost
meeskonnaliikmed ja see kõik oli huvitav.
Meie laeva kaubast maha lossimine käis väga aeglaselt, aga see
aeg seal viibides oli seda väärt ja jäi jälle eluks ajaks meelde. Pidime
sõitma peale seda ühte La Plata jõe ülemvoolul asuvasse sadamalinna,
et seal teraviljalaadung peale võtta. Siis tuli aga korraldus
rootsi laevaomanikult remondile minekuks Montevideo sadama
tehasesse. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest mulle olid sealsed
neiud meeldima hakanud ja nüüd oli tekkinud võimalus seda
olukorda seal edasi uurida.
Jõudsin sinna õhtupoolikul ja kuna oli parajasti pühapäev ja töökohustust
ei olnud, siis läksime koos Elmar Saugaga maale, et kusagil
mõne õlle juua ja ringi vaadata. Oli ilus selge õhtu ja kuna see
laevatehas asus kusagil linna servas, ei olnud seal väravast välja
jõudes midagi huvitavat näha. Liikusime sealt edasi kesklinna
poole ja lõpuks siiski leidsime ühe restoran-baari, mis oli avatud ja
nägi üsna huvitav välja ja me sisenesime sinna.
Peale meie "Hammareni" oli seal sadamatehases ka üks Norra
laev, mis oli just enne meid sinna jõudnud ja baar oli norra meremehi
täis. Käis juba kõva joomapidu ja kära oli palju. Olid tulnud
sinna otse Inglismaalt ja nende viina- ja naistejanu oli silmnähtav.
Seljataga oli neil pikk merereis, ja eriti veel sõjaolukorras, kus turvalisus
polnud kunagi garanteeritud. Allveelaevu seal Lõuna-Atlandil
vetel veel ei olnud, aga fakt oli see, et maailmameredel liikusid
ringi Saksa mereväe alused, mis nägid välja nagu tavalised
kaubalaevad, aga olid väga hästi relvastatud laeva keresse peidetud
raskekahurite ja kuulipildujatega. Neid kutsuti inglise keeles
raideriteks ehk ründajateks ja nende eesmärk oli rünnata üksikult
reisivaid kaubalaevu nagu meiegi oma. Need "raiderid" olid maskeeritud
neutraalriikide kaubalaevadeks ja nad olid uputanud õige
palju lääneliitlaste teenistuses olevaid kaubalaevu kohtades ja meredel,
kus ei pidanud olema mingit sõjahädaohtu. Oli jälle üks osa
meresõja ajaloost, millest teati vähe.
Nüüd aga tagasi oma jutuga sinna Montevideo sadamabaari,
kus me Elmariga parajasti oma aega viitsime. Seal liikus ringi üks
väga meeldiva välimusega noor brünett ettekandja või baaridaam,
kellele need vintis norralased tahtsid kangesti külge lüüa. See veetlev
näitsik tõrjus aga kõik nende katsed tagasi ega paistnud olevat
nendest kuidagiviisi huvitatud. See ei olnud sugugi ühe tavalise
baaridaami käitumisviis, aga selle põhjust ei osanud ma arvata.
Arutasime Elmariga seda tõika ja ta arvas, et on ehk abielus või armunud
kellessegi mujal ja tahab säästa oma jõudu edaspidiseks tegevuseks.
Olime seal olnud juba mõne tunni ja Elmar arvas, et oleks paras
aeg tagasi laeva kõndida ja välja puhata järgmise tööpäeva jaoks.
Hakkasime püsti tõusma, kui too kaunitarist baaridaam tuli meie
laua juurde, vaatas mulle otse silma ja ütles mulle hispaania keeles:
"Espere acqui amigo!"See tähendas, et oota siin, sõber. Muide, olin
hakanud ka seda keelt õppima Liverpoolis ostetud inglise-hispaania
õpikust. Samast raamatupoest, kust olin ostnud aasta varem
inglise-norra oma.
Ta kõndis kohe peale seda meie juurest minema, enne kui talle
vastata sain. Olin sellest kõigest väga üllatunud, et selle tähendust
kohe taibata. Rääkisin Elmarile, mida ta mulle ütelnud oli ja tema
kui vana kogenud elumees oli arvamusel, et on minust huvitatud
ja tahab minuga tutvuda. Tema vennalik nõuanne mulle oli teda
mitte hüljata ja jääda paigale, et näha, mis edasi juhtub. Tellisime
selle peale ühed õlled veel ja kuna baari oldi varsti sulgemas, lahkusid
sealt ka norralased ja me jäime sinna kahekesi. Varsti väljus
tagatoast meie võluv ettekandja, kes oli seal oma töökleidi ümber
vahetanud ja istus meie laua juurde. Lõpetasime oma õlled ja Elmar
hakkas ennast laeva tagasiminekuks seadma. Pilgutas mulle
silma ja ütles eesti keeles: "Õnn kaasa, poiss, ja naudi oma ööd temaga!"
Olin sellest veidi jahmunud, aga laeva tagasimineku tahet
ka ei olnud. Kohe peale selle, kui Elmar oli sealt lahkunud, tõusis
tüdruk ka püsti ja lausus hispaania keeles: "Vamos con migo
muchachol"'See tähendas, et tule minuga, poiss. Võttis mu käe alt
kinni ja viis mind uksest välja. Seal andis ta mulle tulise musi ja tõi
mind bussiga oma korterisse, mis asus kusagil linna keskel. Veetsime
seal koos väga ilusa ja nauditava romantilise öö. Magada ma
palju ei saanud, aga see, mis toimus meie vahel, oli seda väärt.
Jõudsin hommikul kuidagi tööajaks laeva, tegelesin terve päeva
laevateki värvimisega ning kohe peale seda viskasin ennast mõneks
tunniks magama. Hiljem läksime koos Elmariga sinna baari
tagasi, sõime seal õhtusööki ja kui baar suleti, olin ma jälle teel oma
armsamaga koos tema poole. See soe ja kirglik intiimvahekord kestis
ligemale kuu aega, kui me seal laevaga remondil olime. See võluv
neiu oli ka Guarani indiaani põlisrahva ja hispaania segavereline.
Ütles mulle kord, et ta soovib saada mult last, kes oleks sama
sinisilmne ja heledajuukseline kui mina. Samal ajal ei olnud tal ka
mingit huvi minu naiseks saada. Arvas, et olen veel liiga noor selleks,
et lähen tagasi Inglismaale, kust ma võib-olla enam kunagi tagasi
ei pöördu. Ütles mulle ka, kui ma temaga viimase öö veetsin,
enne Buenos Airesesse tagasipöördumist, et "ter amo mucho frederoco".
Mis tähendas, et armastan sind väga, Fred, ja lisas, et sinna
pole midagi parata, kui meie eluteed enam kunagi ei ristu. Ta
lootis siiski, et me kord uuesti kokku saame. Seda aga kahjuks ei
juhtunud, sest sõda ja saatus pöörasid asjad teisiti ja ma jõudsin tagasi
Montevideosse palju aastaid hiljem peale sõda, kui juba
Ameerika laeval ohvitserina teenisin. Kuulsin aga vahepeal kelleltki
teiselt, kes teda ka tundis, et ta olevat jäänud rasedaks peale minuga
läbikäimist seal. Mis aga edasi juhtus, seda ei tea. Mul kadus
tema nimi ja aadress, kui "Hammaren" mõni kuu hiljem Brasiilia
rannikul põhja lasti, kui olime jälle tagasiteel Montevideosse. On
võimalik, et mul on kas poeg või tütar kusagil sealkandis, mida ma
aga kahjuks iialgi teada ei saa.
Jõudsime tagasi Buenos Airese sadamasse peale ligemale ühekuulist
äraolekut sealt. Kui samal õhtul Eesti Majja tulime, siis märkasid
seal naised kohe, kui kõhnaks ja kurnatuks olin muutunud.
Avaldasid arvamust, et see talvine rõske ja jahe kliima seal ei sobinud
minusugusele Eestist pärit noorukile. Elmar ise muigas salakavalalt,
kui seda juttu pealt kuulis, aga seda tegelikku põhjust ei
teadnud keegi peale meie kahe. Olin olnud ju vabatahtlikult igal
öösel armuvahekorras ja kire pantvang ning unetud ööd ja päevane
laevateenistus olid teinud oma töö minu nahal. Seal Buenos
Aireses sain ma ennast välja puhata ja uuesti kosuda.
"Hammaren" hakkas nüüd peale laadima kaupa Inglismaa jaoks
ja tavaline laevaelu käis edasi. Viis meie eesti päritolu meeskonnaliiget
olid otsustanud seal maale jääda ja neid maksti laevast maha.
Nemad olid jõudnud arvamusele, et meresõidud Inglismaale ja tagasi
olid muutumas liiga riskantseks, et neid jätkata. Neil ei olnud
tahet jätta oma elu kusagile Põhja-Atlandi vetesse sõjategevuses,
millel polnud nendele mingit tähendust. Ning paar neist kaalusid
võimalust pöörduda sealt üle Hispaania ja Saksamaa tagasi kodumaale,
et astuda võitlusse Stalini Venemaa vastu. Ka nemad olid
kaotanud lähemaid sugulasi Nõukogude Vene terrori tagajärjel
1940.-1941. aastatel.
Üks neist, Verner Neudorf, kellega olin koos Londonis Briti lennuväkke
püüdnud pääseda, valdas hästi saksa keelt ja oli käinud
kohalikus Saksa saatkonnas Eestisse tagasipöördumise võimalusi
uurimas. Talle selgitati, et on võimalik saata neid reisijatena neutraalse
Hispaania kaubalaevadel Hispaaniasse ja sealt rongiga edasi
läbi Saksamaa Eestini välja. Ooteperiood selleks pidi aga olema
mitu kuud, kuna kohalikkude saksa asunike seas oli ka soovijaid,
kes tahtsid minna teenima oma riiki ja rahvast. Elmar Sauga oli ka
vaimselt valmis seda tegema, kuna ta naine ja tütar olid ka Eestist
ära küüditatud ja kaduma jäänud. Temal oli seal Buenos Aireses
üks vana koolivend Eestist, kellel oli hea töökoht ühes kohalikus
Ameerika ärifirmas. Ta püüdis Elmarit laevast maha meelitada ja
arvas, et pole mingit mõtet Briti impeeriumi eest oma elu anda. Tal
oli Elmarile ka töökoht olemas samas firmas, kus ta ise töötas. Ahvatlus
oli suur ja Elmar oli kahevahel, mida teha. Mina aga veensin
teda lõpuks selles, et pole mõtet siia mitmeks kuuks ootama jääda,
vaid sooritada veel üks reis ja siis kodumaa poole edasi liikuda.
Tema oli muide väga ebausklik ja oli näinud und mõni päev enne
sealt väljasõitu, et meie laev oli olnud leekides ja arvas, et võib juhtuda
mingi tõsine avarii. Naersin selle üle, aga ta vastas murelikult,
et umbes aasta varem oli ta ka sellist und näinud, kui ta teenis
Kreeka laeval enne Kanadast väljasõitu ja hiljem oli too laev teel
Londoni meremiini otsa sõitnud ja hukkunud just enne sihtsadamasse
jõudmist ning ta oli seal ka haavata saanud. Lõpuks sain aga
teda veenda, et on parem kokku hoida ja raha veel juurde teenida.
Siis oleks lahedam seal Buenos Aireses edasireisi Hispaaniasse
ootama jääda. Ja nii see lõpuks jäigi, et sõitsime sealt välja veel kolme
eesti soost meeskonnaliikmega "Hammareni" pardal. Viie asemele,
kes seal maale jäid, olid tulnud uued rootsi meremehed, kes
võeti kohapealt. Nad olid enne teeninud Rootsi laevadel, mis vedasid
kaupu neutraalse Rootsi ja Argentiina vahet, mis lasti läbi nii
Briti kui Saksa kontrollpunktidest. Rootsi vajas ka Argentiina teravilja
ja muid tooteid ja Argentiina jälle Rootsi omasid. Ning mõlemad
vaenupooled vajasid ka Rootsi kuullaagreid või rauamaaki
oma sõjatööstuse jaoks. Nii et vaatamata sõjale käis äri edasi ja mõlemad
pooled püüdsid Rootsiga heasse vahekorda jääda. Oli üks
väga veider poliitiline olukord, aga nii see oli ja rootsi meremehi
hukkus nii inglise kui saksa huvisid teenides. Rootslased aga oskasid
seda tõika kuidagi oma neutraliteediga balansseerida, et mitte
kaotada majanduslikku vahekorda kummagi poolega.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Argentiinast Inglismaale
Nüüd aga tagasi merereisi juurde Argentiinast Inglismaale. Liikusime
jälle üksinda üle Lõuna-Atlandi Lääne-Aafrika suunas. Kõik
läks rahulikult ja sujuvalt, kuni jõudsime tagasi Freetowni sadamasse.
Jäime sinna mõneks päevaks ankrusse, kuni seal formeeriti
uus konvoi, mis viis meid edasi põhja suunas Briti saarestiku poole
ja sealt üle Iiri mere tagasi Liverpooli. Terve konvoi sõit sinna läks
väga rahulikult ilma mingi sõjategevuseta ja me jõudsime sinna
juuni keskpaiku.
Muide, peale Argentiinast lahkumist pidasime merel koos Elmariga
minu 19. sünnipäeva, jõime ära mõned õlled, mis ta oli saanud
kapten Klase käest, kellega tal olid väga head suhted ja kes ka
minust lugu pidas.
Liverpooli jõudes oli olukord seal ka rahunenud ja pommirünnakuid
enam ei korraldatud. Arvatavasti oli Saksa Luftwaffel nii
palju sõjategevust nii Venemaal kui ka Vahemere aladel, et ei jätkunud
enam lennukeid igale rindele.
See oli aga petlik periood nagu vaikus enne tormi. Ameerika liitumine
Suurbritanniaga oli muutnud jõuvahekorda terve maailma
ulatuses ja oli oodata sõjategevuse laienemist uutele aladele. Vaikse
ookeani ümbruse sõjarinnetel oli see juba alanud. Kuid see oli
vaid üks faas sellest, mis veel ees seisis.
Kohtusin Liverpoolis viibides ja õhtul pubide vahel liikudes jälle
eesti meremeestega ja kuulsin uuesti kurbi uudiseid Eesti lippude
all sõitnud laevadest. Oli hukkunud veel paar laeva nii Briti rannavetes
kui ka Biskaia lahel ja saanud surma hulk mehi. Need
uudised andsid minule ja Elmarile veel suuremat hoogu tahtmisele
kodumaale tagasi pöörduda ja mitte oma elusid kusagile Atlandi
voogudesse jätta.
"Surra isamaad kaitstes on midagi muud kui raha eest nendesse
vetesse oma elu
jätmine" arvas Elmar ja mina olin temaga nõus. Olime teadlikud
sellest, et palju eestlasi võitles vabatahtlikult Venemaal ja Soomes
meie kodumaad ahistanud ja terroriseerinud punabandiitide vastu.
Mitte selle eest, et Hitleri Saksamaad aidata, vaid ära hoida
Vene vägede tagasipöördumist sinna. Et seda täide viia, oldi valmis
võitlema ükskõik kelle pool, et seda enam ei juhtuks. Mingit
teist valikut tollel ajal ei olnud ja tõele tuli näkku vaadata. Tuli tasuda
ka see häbivõlg, mis meie rahvale oli kaela määritud 1939.
aastal, kui meie tolleaegne valitsus meid ilma pauguta maha sahkerdas
isakese Stalini rüppe. Tema ustav sabarakk seltsimees Zdanov,
kes seda läbi viia aitas, oli väga tänulik meie tolleaegsetele riigijuhtidele
sellise ilusa kingi eest ja avaldas arvamust, et meie,
eestlased, oleme üks arusaav rahvas, kes on teinud mõistliku valiku.
Selgus aga, et enamik eestlastest nii ei arvanud, aga sellest ei
hoolitud. See oli häbistav ja ränk eksitus, mis läks meile kallimaks
maksma kui meie sugulusrahvale Soomes, kes säästis oma rahvusliku
au ja iseseisvuse resoluutse sõjalise vastuhakuga. Lõppkokkuvõttes
läks see neile vähem maksma kui meie häbistav allaandmine,
mida ei otsustanud rahvas, vaid meie lühinägelikud ja arad
riigijuhid. Soomes seevastu otsustas rahvas oma edaspidise saatuse
ja nende esialgne raske valik osutus siiski õigeks ajaloo lõpphinnangus.
Peale kauba mahalossimist Liverpoolis hakkasime laadima peale
jällegi tööstuskaupade kaste Lõuna-Ameerika sadamatesse edasitoimetamiseks.
Oli näha Rio de Janeiro, Montevideo ja Buenos
Airese siltidega kaubakaste ja ma kujutasin juba ette minu eesolevat
kohtumist oma kallimaga Montevideos. See pani mu noore
vere kihama ja pähe tekkis romantilisi mõtteid ja ettekujutusi, mis
segasid mu und, kui õhtul laevas koisse pugesin. Brasiilias polnud
ma ka kunagi varem käinud ja see Rio de Janeiro riing Sao Paulo sadamalinnade
külastamine tundus väga ahvatlev läbielamus enne
Eestisse tagasipöördumist. Minust oli saamas juba päris ehtne
maailmarändur ja mul oli palju, millest jutustada oma endistele
klassivendadele ja -õdedele Türil peale tagasijõudmist mõne kuu
pärast. Seda aga ei juhtunud, sest järgnev ja ootamatu saatuse käik
tõmbas sellele plaanile kriipsu peale ja muutis mu edaspidist elusuunda.
See kõik aga seisis veel ees ja mul polnud aimugi, mis juhtumas
oli. Oleks ma aga siis kodumaale sattunud, poleks ma täna
siin oma memuaare kirjutamas. Minu 17-st klassivennast Türil sai
11 surma Nõukogude Vene vastases võitluses rindel ja metsavendadena.
Olin ainukene neist, kes Eestist eemal viibis ja ka sinna jäi,
kuigi tuli tahe sinna tagasi pöörduda.
Kunagi juuli lõpupoole lõppes meie laadimistöö Liverpoolis ja
meid suunati sealt jälle edasi Glasgow' poole nagu mõni kuu varemgi.
Seekord hakkasime aga peale laadima šoti viskit janustele
Lõuna-Ameerika šoti, inglise, iiri ja ameerika juurtega klientidele,
kes seda kraami eelistasid. Tavaline kohalik rahvas seal sellist kallist
vedelikku ei joonud, kuna aga inglise keelt rääkivatele välismaa
ärimeestele, kes seal elasid, oli see "Scotch" viski väga nõutud
kaup. Seda oli seal aga tihtipeale raske leida, kuna rahvusvaheline
merekaubandus ei töötanud enam normaalselt, mistõttu tekkisid
puudujäägid teatud meretagustest produktidest ja šoti viski oli üks
nendest.
Lahkusime Glasgow'st 1. augustil 1942 ning algas jälle pikk merereis
Lääne-Aafrikani ja esimese sihtsadamani Brasiilias, mille
nimi oti Bahia. Reis konvois möödus jälle väga rahulikult ja mingit
allveelaevade sõjategevust ei olnud. Arvasime, et sõjaohtu enam ei
ole, kuna pidime viibima juba väljaspool Saksa allveelaevade tegevuspiirkonda.
"Hammareni" hukkumine
Peale lühiajalist peatust Freetowni sadamas suundus "Hammaren"
edasi üle Lõuna-Atlandi piki ekvaatori joont Põhja-Brasiilia
ranniku suunas. Olime nüüd jälle täiesti omapäi ja mõnepäevase
reisi jooksul ei kohanud me ühtegi teist laeva. Jõudsime õnnelikult
Recife linna läheduses Brasiilia rannaveeteeni ja sealt läks sõit lõuna
poole piki rannajoont Bahia, San Salvadori sadama suunas. Uskusime
ka, et olime nüüd ühe neutraalriigi vetes ja mingit sõja hädaohtu
enam ei ole ja kõik on seljataha jäänud. Seal Bahías pidime
maha lossima osa meie šoti viski laadungist ja siis reisi edasi jätkama
Sao Paolo sadamani. 21. augusti õhtuks olime juba õige ligidal
oma esimesele sihtsadamale ja varahommikul pidime juba seal
lootsijaamas olema, et kella kaheksaks kai äärde jõuda ja lossimisega
peale hakata. Meeskond valmistus juba maaleminekuks, pesti ja
triigiti särke ja lihviti jalutus- ja tantsukingi. Too pidi kuulduste järgi
olema üks väga lõbus linn, kus oli saadaval kõike, nii viina kui
naisi ja peale 21-päevalist merelolekut oldi kõigeks valmis.
Läksin õhtul Elmari kajutisse temaga juttu ajama ja koos maalemineku
plaane pidama. Ta elas omaette kajutis laeva keskosas, kus
elasid ka laeva juhtkond ja köögipersonal. Tema oli seal laeva kapteni,
esimese tüürimehe ja vanemmehaaniku eest hoolt kandev
abistjuuart, kes hoidis korras nende kajutid, pesi nende pesu ja serveeris
nendele toitu. Ta oli väga hea ja kohusetruu töötaja ja selle
eest sai ta tihti nendelt mõne õlle, mille ta alati minuga jagas.
Tegin temaga nalja, et kõik tema senised kartused laeva huku
üle on olnud alusetud ja et homme oleme juba maal kohalikku õlut
mekkimas ja muid ahvatlusi nautimas. Rääkisin aga temale ka oma
unenäost, mida olin näinud möödunud ööl. Nägin, et olin koos
kahe teise mehega kusagil kodumaal ja et meie peale avati püssituli.
Jooksime lähedal asuva metsa poole, et varju pääseda, aga kaks
meest minu kõrval said pihta ja jäid pikali maha. Mina ise jõudsin
aga puude varju ja jäin terveks.
Selle jutu peale muutus Elmar väga tõsiseks ja avaldas arvamust,
et midagi võib veel juhtuda ja mina saan olema ainuke meie
kolmest kaasmaalasest siin laevas, kes eluga pääseb. Naersin selle
peale, et ta on nagu üks vana ebausklik naine, kes näeb tonte igas
nurgas. See teda aga eriti ei ergutanud ja ta jäi kuidagi tujust ära
peale seda. Veetsin terve ülejäänud õhtu tema kajutis juttu ajades ja
kodumaale minekut arutades.
Tulin ära sealt pool tundi enne vahti minekut, käisin läbi ahtritekil
oma kajutist ja viis minutit enne keskööd olin laeva sillal roolivahis.
Pea oli mõtteid täis ja tundsin ennast ka kuidagi rahutuna,
sest meeles oli veel Elmari murelik väljanägemine kui ta kajutist
ära tulin. Kui ma kell neli varahommikul sealt laevasillalt tulema
sain, olime juba kusagil Bahia-lähistes rannavetes ja horisondil
vastu taevast oli näha tolle linna tulede kuma. Olime sealt veel vaid
paarkümmend miili eemal. Sõitsime ka siis juba tuledega, et vältida
avariid mõne Brasiilia rannasõidualusega või kalapaadiga.
Kui jõudsin alla ahtritekile ja sisenesin meeskonna söögiruumi
seal ahtrimajas, siis istus seal üksinda laeva rootslasest pootsman.
Jõi seal kohvi ja ütles mulle, et saan vast ehk poolteist tundi puhata,
kui mind jälle tööle kutsutakse laeva lastipoomide ülestõstmiseks
ja laevaga kai äärde minekuks. Läksin alla oma kajutisse ja heitsin
riietes koisse pikali. Sain vast ainult tunnipikkuse uinaku teha, kui
hakkasid kostma imelikud mürtsud vastu laevakeret ja ma kuulsin,
kuidas teised kõrvalkajutites magavad meeskonna liikmed ennast
püsti ajasid ja trepist üles välja ahtritekile tõttasid. Elektrivalgust
enam ei olnud ja taskulambi abil sain ka sealt välja tekile.
Kedagi peale minu enam ahtri tekil ei olnud. Nägin, et terve laeva
keskosa ja komandosild olid leekides ja unise peaga arvasin, et seal
oli mingi masinaruumi plahvatus toimunud. Siis aga kuulsin kahurilasku
kusagil bakpoordist, vasakul asuvast suunast ja nägin,
kuidas lendas leekmürsk meie laeva suunas ja lõhkes laeva keskosas.
Samuti nägin ma merepinnal vastu koidust valgenevat horisonti,
et umbes pool miili eemal oli näha veepinnal ujuva allveelaeva
siluetti. Alles siis taipasin, et olime sattunud Saksa allveelaeva
rünnaku ohvriks.
Nüüd oli ka selge, et Elmari vaistlik ennustus oli tõeks saanud ja
ees seisis nüüd vaid elu ja surma küsimus. Ruttasin tagasi alla oma
kajutisse, et leida oma päästevöö ja väikene õlakott, mis mul oli alati
merel olles igaks juhuks valmis pakitud. Samuti olid mul kõik
olemasolevad Eesti dokumendid ja isa kirjad veekindlas purjeriidest
endaõmmeldud kotikeses, mis oli mul rihma abil ümber kaela
riputatud. Seda olin teinud juba viimase paari aasta jooksul peale
oma esimest läbielamist Saksa allveelaevadega 1940. aasta sügisel,
kui olin esimest korda üle Atlandi reisil Norra laeva "Veloxi" pardal.
Nüüd oli siis see teine, aga palju kriitilisem olukord selle Saksa
U-paadiga ning olin saanud elus esimest korda ühte sellist oma silmaga
näha. Jooksin laeva keskosa poole ja nägin, et stüüpoordist,
laeva parempoolsest küljest oli vette lastud esimene päästepaat ja
see oli puupüsti mehi täis. Kuna oli veel poolpime, siis ei tundnud
ma kõiki seal paadis ära, aga arvasin ja lootsin, et küllap Elmar on
ka nende hulgas. Meid oli edasi laeva pardale jäänud koos kapteniga
umbes kümmekond meest. Tõttasime trepist üles paaditekile,
kus bakpoordi (vasakul) küljel asus meie teine päästepaat. See rippus
seal, vettelaskmiseks valmis, nagu see sõjaajal alati oli, sadamast
välja tulles ja terve meresõidu jooksul. Koos teistega hüppasime
poole tosina mehega sisse. Kaks meest, kapten ja laeva puusepp
hakkasid seda talide abil alla veepinnale laskma. Siis tabas meid
aga jälle üks kahurimürsk ja üks paaditalidest katkes ning paat vajus
ühe otsaga alla veepinnani ja jäi teise tali otsa rippuma. Ise jäin
ka sinna peale kuidagi rippuma, kui teised sealt vette kukkusid.
Jalg oli jäänud kuidagi paadi istme alla kinni ja rippusin seal pea allapoole.
Õnneks aga laeva puusepp, kes oli teise tali juures, lasi
omapoolse paadiahtri ka allapoole ja kui paadinina nüüd vee alla
vajus, läks paat ümber. Sain nüüd kuidagi vabaks ja ujusin paadi
alt välja, aga sinna alla, paadi põhja jäi ka minu õlakott koos
perekonnafotodega ja Churchilli kirjaga. Selga jäi vaid päästevöö
koos rihma küljes rippuva kotikesega. Alles jäid kõik dokumendid
ja isa kirjade kogu.
Kuna ümberläinud päästepaadi otsad olid veel köitega laeva
külge kinni seotud, ei saanud me selk-ga laeva küljelt eemale pääseda
ja pidime laeva ahtritekile köisredelit pidi üles ronima. Selle
oli kogenud ja ettenägelik puusepp Erlandsson üle ahtri reelingu
veepinnani riputanud. Mäletan veel ta nime, kuna tänu temale
pääsesin veidi hiljem eluga.
Olime jälle elusate ja tervetena tagasi laeva ahtritekil. Allveelaev
oli meid torpeedoga tulistanud, et laeva uputada, kuna ainuüksi
kahuritulega ta sellega toime ei tulnud. Torpeedo oli lõhkenud allpool
veepinda ühes vööriteki lastiruumis, mis oli kaupa täis ja see
aeglustas merevee sissetungi sinna ja laeva põhjavajumist. Laeva
vöör hakkas aga pikkamööda vee alla vajuma sissevoolava vee raskuse
mõjul ja oli vaid aja küsimus, kui kiirelt see toimub. Kuna
päästepaate enam ei olnud, siis pidime leidma uue võimaluse sealt
pääsemiseks. Niisama üle parda hüpata ka ei julgenud, sest oli teada,
et seal troopilise mere rannavetes pidi olema palju haikalu.
Need ujusid seal ringi söödavat otsides ja nende hammaste vahele
sattuda ka ei tahtnud.
Ainukene ujuvvahend, mis veel järgi jäi, oli suur puust päästeparv,
mille oli sinna meisterdanud meie puusepp Erlandsson. Kõik
ruttasid sinna, aga enne seda tegin ma peatuse laeva vasakpoolsel
ahtritekil ja märkasin esimest korda, et Elmari laevakajuti seinas oli
kahurimürsu auk. Mürsk oli tema kajutist läbi lennanud. Seespool
oli see koridori ja kajutite ala oli kõik leekides, kuna nende vaheseinad
olid puumaterjalist ehitatud. Lootsin siiski veel, et Elmar oli
sealt enne pääsenud, kui kahurimürsk sealt läbi lendas, ja esimese
päästepaadiga laevast eemale saanud. Tegelikult oli ta oma kajutist
kuidagi välja saanud ja seal haavatuna või surnuna kokku langenud
ja hiljem sinna koridori sisse põlenud. Sellest rääkis mulle
mõni tund hiljem maal laevalt pääsenud inglasest kokapoiss, kes
elas kõrvalkajutis ja oli teda viimasena seal vere sees lamamas näinud.
Ta olevat püüdnud teda sealt välja ahtritekile lohistada, aga
Elmar oli suur ja raske mees ja katse nurjus. Tuleleegid ei võimaldanud
enam sinna edasi jääda, sest veel mitu mürsku tabas laeva
keskosa, tappes seal ühe rootslasest koka ja ka tolle Narvast pärit
oleva mehe, kes ka kokaabina töötas.
Vahepeal oli aga laeva vööritekk sügavamale vee alla vajunud ja
ahter hakkas veepinnalt õhku tõusma. Laev oli põhja vajumas ja
ma ruttasin ahtri tekimaja katusel asuva päästeparve juurde, kus
olid ka kõik veel laeval olevad meeskonnaliikmed koos kapteniga.
Parv aga oli liiga suur ja raske ja paigale ehitatud puuraami vahele,
mis hoidis seda, kui laev tormise ilmaga merel kreeni rullus. Ei jäänud
muud enam üle, kui parve peale ronida ja seal oodata, kuni
laeva ahter vee alla vajub, et siis sellega tagasi veepinnale tõusta.
Muud valikut enam ei jäänud kui seda kriitilist momenti ära
oodata. Mõned sidusid ennast parve külge kinni, aga mina ja paar
teist meest seda ei teinud, et mitte parve alla jääda, kui see vee alla
vajudes ümber pöördub. Olime seal kokku kaheksa mehega aga
minu noor rootslasest kajutikaaslane ei raatsinud enam seda ära
oodata. Kui ahter just enne laeva põhjavajumist taeva poole kerkis,
tegi ta saatusliku otsuse sealt enne merre hüpata, sattus aga veel
keerleva laevapropelleri tiibade vahele ja sai seal surmava löögi,
mis lõikas ta pooleks ja paiskas eemale vette. Seda kõike nägid
pealt esimeses päästepaadis olevad mehed, kes olid uppuvale laevale
väga lähedal olnud.
Oli jõudnud kätte koit ja päevavalgus. Istusime seal seitsmekesi
koos kapteniga nagu kanad õrrel ja ootasime lõppu. Esimene tüürimees,
kes oli tolle päästepaadi komandör, olevat ütelnud seal teistele,
et vaadake, poisid, neid mehi seal veel viimast korda ja jätke
nendega jumalaga, sest teie ei saa neid enam iialgi nägema. Õnneks
ta aga eksis veidi, sest ellu jäid pooled meist: mina ja kolm rootslast,
kaasa arvatud puusepp Erlandsson, kes oli selle parve meister.
Oli rahulik tunne, kuna lõpp oli lähenemas, aga siis tuli mulle
meelde, et tolles veekindlas kotis, mis mu kaela ümber rippus, oli
mu isa viimane kiri mulle, mis oli kirjutatud ja posti pandud Türil
minu 17. sünnipäeva puhul 1940. aasta 3. juunil. Ning selles kirjutas
ta mulle veenvalt, et olen tema ainukene poeg, kellel saab olema
sama palju õnne sõjas kui temal, kes kahest suurest sõjast elusana
välja oli tulnud. Kui ma aga koos laeva ja parvega vee alla vajusin,
siis vilksatas mul peast läbi mõte, et vana, sa ei pidanud oma sõna
ja surmast vist enam pääsemist ei ole.
Õnneks olime aga nii ligidal rannale, nii et seal oli suhteliselt
madal vesi ja kui "Hammaren" põhja vajus, tuli parv lahti ja hakkas
veepinnale tõusma. Ahmisin õhku ja avasin silmad. Pea kohal
oli pilveta varahommikune taevas ning olin veel elus koos kahe
rootslasega. Nemad olid aga minust halvemas seisukorras ja ei olnud
võimelised ennast üles upitama, nagu tegin seda ise. Nii et jälle
oli vedanud ja isa oli siiski oma sõnast kinni pidanud.
Kuulsin kohe peale toibumist kellegi rootsikeelseid appihõikeid
ja upitasin ennast kuidagi jalule, et näha, kus see appihüüdja asub.
Paarkümmend meetrit parvest eemal rabeles vees meie kapten, kes
oli oma päästevöö kuidagi kaotanud, kui laev ära vajus ja ta ei olnud
võimeline ujuma. Ta püüdis ennast kuidagi vee peal hoida,
aga oli ära väsimas ja uppumise ohus. Olin küll jalul, aga liiga nõrk,
et talle vette appi hüpata, aga niipalju mahti jätkus, et võtsin seljast
oma päästevöö ja heitsin selle tema suunas. See kukkus vette tema
ligidal ja ta sai üle noatera sellest veel kinni haarata. Ta jõudis selle
abil parve kõrvale ja ma tõmbasin ta sinna peale. Istus ja kosus seal
ning tänas mind.
Vahepeal olid kaks teist meest parvel ka toibunud ja olid juba
võimelised ennast istuma upitama. Meie parvele lähenes ka esimese
tüürimehe poolt juhitud päästepaat, et meid nelja sealt parvelt
enda paati ümber toimetada. Ta ligines aeglaselt, kuna ümbritsev
veepind oli igasugust ujuvat kraami täis, mis oli veepinnale tõusnud
meie laeva tekilt. Oli puumaterjale, päästerõngaid, kaubakaste
ja ka ühe meeskonnaliikme laip, kes hõljus seal veepinnal, pea vee
all, aga päästevöö veel seljas, mis tal põhja vajuda ei lasknud. Päästepaadis
ruumi ei olnud, et teda sinna peale tõmmata ja nii ta sinna
jäi, ja kes ta oli, seda me ka ei teadnud.
Tõusin jälle jalgadele, et paremini näha, kes seal puupüsti meestest
täis olevas paadis istusid. Hõikasin Elmari nime paar korda,
aga esimene tüürimees raputas eitavalt pead, sest teda seal nende
teiste seas ei olnud. See oli mulle väga raskeks löögiks ja ei lähe ka
iialgi meelest ära.
Aastakümneid hiljem kõige selle üle mõtiskledes on tunne, et
mingi tundmatu jõud mu selja taga on mind elus aidanud ja edasi
juhtinud. Kerge see elu ei olnud, aga peaasi, et sai hakkama ja jäi ka
veel elulusti ja tervist kõige peale vaatamata, mis juhtunud oli.
See 1942. aasta 22. augusti läbielamus oli mu elus dramaatiline
pöördepunkt, mis viis mu edaspidise elukäigu uuele sihile. Kodumaale
tagasipöördumise plaanid olid haihtunud ja Narva rinne jäi
nägemata. Minu sõber Elmari ootamatu surm võttis mul ära igasuguse
tahte sekkuda sakslaste poolt juhitud asjadesse, Nõukogude
Vene omadest rääkimata.
Nüüd aga tagasi merereisi juurde Argentiinast Inglismaale. Liikusime
jälle üksinda üle Lõuna-Atlandi Lääne-Aafrika suunas. Kõik
läks rahulikult ja sujuvalt, kuni jõudsime tagasi Freetowni sadamasse.
Jäime sinna mõneks päevaks ankrusse, kuni seal formeeriti
uus konvoi, mis viis meid edasi põhja suunas Briti saarestiku poole
ja sealt üle Iiri mere tagasi Liverpooli. Terve konvoi sõit sinna läks
väga rahulikult ilma mingi sõjategevuseta ja me jõudsime sinna
juuni keskpaiku.
Muide, peale Argentiinast lahkumist pidasime merel koos Elmariga
minu 19. sünnipäeva, jõime ära mõned õlled, mis ta oli saanud
kapten Klase käest, kellega tal olid väga head suhted ja kes ka
minust lugu pidas.
Liverpooli jõudes oli olukord seal ka rahunenud ja pommirünnakuid
enam ei korraldatud. Arvatavasti oli Saksa Luftwaffel nii
palju sõjategevust nii Venemaal kui ka Vahemere aladel, et ei jätkunud
enam lennukeid igale rindele.
See oli aga petlik periood nagu vaikus enne tormi. Ameerika liitumine
Suurbritanniaga oli muutnud jõuvahekorda terve maailma
ulatuses ja oli oodata sõjategevuse laienemist uutele aladele. Vaikse
ookeani ümbruse sõjarinnetel oli see juba alanud. Kuid see oli
vaid üks faas sellest, mis veel ees seisis.
Kohtusin Liverpoolis viibides ja õhtul pubide vahel liikudes jälle
eesti meremeestega ja kuulsin uuesti kurbi uudiseid Eesti lippude
all sõitnud laevadest. Oli hukkunud veel paar laeva nii Briti rannavetes
kui ka Biskaia lahel ja saanud surma hulk mehi. Need
uudised andsid minule ja Elmarile veel suuremat hoogu tahtmisele
kodumaale tagasi pöörduda ja mitte oma elusid kusagile Atlandi
voogudesse jätta.
"Surra isamaad kaitstes on midagi muud kui raha eest nendesse
vetesse oma elu
jätmine" arvas Elmar ja mina olin temaga nõus. Olime teadlikud
sellest, et palju eestlasi võitles vabatahtlikult Venemaal ja Soomes
meie kodumaad ahistanud ja terroriseerinud punabandiitide vastu.
Mitte selle eest, et Hitleri Saksamaad aidata, vaid ära hoida
Vene vägede tagasipöördumist sinna. Et seda täide viia, oldi valmis
võitlema ükskõik kelle pool, et seda enam ei juhtuks. Mingit
teist valikut tollel ajal ei olnud ja tõele tuli näkku vaadata. Tuli tasuda
ka see häbivõlg, mis meie rahvale oli kaela määritud 1939.
aastal, kui meie tolleaegne valitsus meid ilma pauguta maha sahkerdas
isakese Stalini rüppe. Tema ustav sabarakk seltsimees Zdanov,
kes seda läbi viia aitas, oli väga tänulik meie tolleaegsetele riigijuhtidele
sellise ilusa kingi eest ja avaldas arvamust, et meie,
eestlased, oleme üks arusaav rahvas, kes on teinud mõistliku valiku.
Selgus aga, et enamik eestlastest nii ei arvanud, aga sellest ei
hoolitud. See oli häbistav ja ränk eksitus, mis läks meile kallimaks
maksma kui meie sugulusrahvale Soomes, kes säästis oma rahvusliku
au ja iseseisvuse resoluutse sõjalise vastuhakuga. Lõppkokkuvõttes
läks see neile vähem maksma kui meie häbistav allaandmine,
mida ei otsustanud rahvas, vaid meie lühinägelikud ja arad
riigijuhid. Soomes seevastu otsustas rahvas oma edaspidise saatuse
ja nende esialgne raske valik osutus siiski õigeks ajaloo lõpphinnangus.
Peale kauba mahalossimist Liverpoolis hakkasime laadima peale
jällegi tööstuskaupade kaste Lõuna-Ameerika sadamatesse edasitoimetamiseks.
Oli näha Rio de Janeiro, Montevideo ja Buenos
Airese siltidega kaubakaste ja ma kujutasin juba ette minu eesolevat
kohtumist oma kallimaga Montevideos. See pani mu noore
vere kihama ja pähe tekkis romantilisi mõtteid ja ettekujutusi, mis
segasid mu und, kui õhtul laevas koisse pugesin. Brasiilias polnud
ma ka kunagi varem käinud ja see Rio de Janeiro riing Sao Paulo sadamalinnade
külastamine tundus väga ahvatlev läbielamus enne
Eestisse tagasipöördumist. Minust oli saamas juba päris ehtne
maailmarändur ja mul oli palju, millest jutustada oma endistele
klassivendadele ja -õdedele Türil peale tagasijõudmist mõne kuu
pärast. Seda aga ei juhtunud, sest järgnev ja ootamatu saatuse käik
tõmbas sellele plaanile kriipsu peale ja muutis mu edaspidist elusuunda.
See kõik aga seisis veel ees ja mul polnud aimugi, mis juhtumas
oli. Oleks ma aga siis kodumaale sattunud, poleks ma täna
siin oma memuaare kirjutamas. Minu 17-st klassivennast Türil sai
11 surma Nõukogude Vene vastases võitluses rindel ja metsavendadena.
Olin ainukene neist, kes Eestist eemal viibis ja ka sinna jäi,
kuigi tuli tahe sinna tagasi pöörduda.
Kunagi juuli lõpupoole lõppes meie laadimistöö Liverpoolis ja
meid suunati sealt jälle edasi Glasgow' poole nagu mõni kuu varemgi.
Seekord hakkasime aga peale laadima šoti viskit janustele
Lõuna-Ameerika šoti, inglise, iiri ja ameerika juurtega klientidele,
kes seda kraami eelistasid. Tavaline kohalik rahvas seal sellist kallist
vedelikku ei joonud, kuna aga inglise keelt rääkivatele välismaa
ärimeestele, kes seal elasid, oli see "Scotch" viski väga nõutud
kaup. Seda oli seal aga tihtipeale raske leida, kuna rahvusvaheline
merekaubandus ei töötanud enam normaalselt, mistõttu tekkisid
puudujäägid teatud meretagustest produktidest ja šoti viski oli üks
nendest.
Lahkusime Glasgow'st 1. augustil 1942 ning algas jälle pikk merereis
Lääne-Aafrikani ja esimese sihtsadamani Brasiilias, mille
nimi oti Bahia. Reis konvois möödus jälle väga rahulikult ja mingit
allveelaevade sõjategevust ei olnud. Arvasime, et sõjaohtu enam ei
ole, kuna pidime viibima juba väljaspool Saksa allveelaevade tegevuspiirkonda.
"Hammareni" hukkumine
Peale lühiajalist peatust Freetowni sadamas suundus "Hammaren"
edasi üle Lõuna-Atlandi piki ekvaatori joont Põhja-Brasiilia
ranniku suunas. Olime nüüd jälle täiesti omapäi ja mõnepäevase
reisi jooksul ei kohanud me ühtegi teist laeva. Jõudsime õnnelikult
Recife linna läheduses Brasiilia rannaveeteeni ja sealt läks sõit lõuna
poole piki rannajoont Bahia, San Salvadori sadama suunas. Uskusime
ka, et olime nüüd ühe neutraalriigi vetes ja mingit sõja hädaohtu
enam ei ole ja kõik on seljataha jäänud. Seal Bahías pidime
maha lossima osa meie šoti viski laadungist ja siis reisi edasi jätkama
Sao Paolo sadamani. 21. augusti õhtuks olime juba õige ligidal
oma esimesele sihtsadamale ja varahommikul pidime juba seal
lootsijaamas olema, et kella kaheksaks kai äärde jõuda ja lossimisega
peale hakata. Meeskond valmistus juba maaleminekuks, pesti ja
triigiti särke ja lihviti jalutus- ja tantsukingi. Too pidi kuulduste järgi
olema üks väga lõbus linn, kus oli saadaval kõike, nii viina kui
naisi ja peale 21-päevalist merelolekut oldi kõigeks valmis.
Läksin õhtul Elmari kajutisse temaga juttu ajama ja koos maalemineku
plaane pidama. Ta elas omaette kajutis laeva keskosas, kus
elasid ka laeva juhtkond ja köögipersonal. Tema oli seal laeva kapteni,
esimese tüürimehe ja vanemmehaaniku eest hoolt kandev
abistjuuart, kes hoidis korras nende kajutid, pesi nende pesu ja serveeris
nendele toitu. Ta oli väga hea ja kohusetruu töötaja ja selle
eest sai ta tihti nendelt mõne õlle, mille ta alati minuga jagas.
Tegin temaga nalja, et kõik tema senised kartused laeva huku
üle on olnud alusetud ja et homme oleme juba maal kohalikku õlut
mekkimas ja muid ahvatlusi nautimas. Rääkisin aga temale ka oma
unenäost, mida olin näinud möödunud ööl. Nägin, et olin koos
kahe teise mehega kusagil kodumaal ja et meie peale avati püssituli.
Jooksime lähedal asuva metsa poole, et varju pääseda, aga kaks
meest minu kõrval said pihta ja jäid pikali maha. Mina ise jõudsin
aga puude varju ja jäin terveks.
Selle jutu peale muutus Elmar väga tõsiseks ja avaldas arvamust,
et midagi võib veel juhtuda ja mina saan olema ainuke meie
kolmest kaasmaalasest siin laevas, kes eluga pääseb. Naersin selle
peale, et ta on nagu üks vana ebausklik naine, kes näeb tonte igas
nurgas. See teda aga eriti ei ergutanud ja ta jäi kuidagi tujust ära
peale seda. Veetsin terve ülejäänud õhtu tema kajutis juttu ajades ja
kodumaale minekut arutades.
Tulin ära sealt pool tundi enne vahti minekut, käisin läbi ahtritekil
oma kajutist ja viis minutit enne keskööd olin laeva sillal roolivahis.
Pea oli mõtteid täis ja tundsin ennast ka kuidagi rahutuna,
sest meeles oli veel Elmari murelik väljanägemine kui ta kajutist
ära tulin. Kui ma kell neli varahommikul sealt laevasillalt tulema
sain, olime juba kusagil Bahia-lähistes rannavetes ja horisondil
vastu taevast oli näha tolle linna tulede kuma. Olime sealt veel vaid
paarkümmend miili eemal. Sõitsime ka siis juba tuledega, et vältida
avariid mõne Brasiilia rannasõidualusega või kalapaadiga.
Kui jõudsin alla ahtritekile ja sisenesin meeskonna söögiruumi
seal ahtrimajas, siis istus seal üksinda laeva rootslasest pootsman.
Jõi seal kohvi ja ütles mulle, et saan vast ehk poolteist tundi puhata,
kui mind jälle tööle kutsutakse laeva lastipoomide ülestõstmiseks
ja laevaga kai äärde minekuks. Läksin alla oma kajutisse ja heitsin
riietes koisse pikali. Sain vast ainult tunnipikkuse uinaku teha, kui
hakkasid kostma imelikud mürtsud vastu laevakeret ja ma kuulsin,
kuidas teised kõrvalkajutites magavad meeskonna liikmed ennast
püsti ajasid ja trepist üles välja ahtritekile tõttasid. Elektrivalgust
enam ei olnud ja taskulambi abil sain ka sealt välja tekile.
Kedagi peale minu enam ahtri tekil ei olnud. Nägin, et terve laeva
keskosa ja komandosild olid leekides ja unise peaga arvasin, et seal
oli mingi masinaruumi plahvatus toimunud. Siis aga kuulsin kahurilasku
kusagil bakpoordist, vasakul asuvast suunast ja nägin,
kuidas lendas leekmürsk meie laeva suunas ja lõhkes laeva keskosas.
Samuti nägin ma merepinnal vastu koidust valgenevat horisonti,
et umbes pool miili eemal oli näha veepinnal ujuva allveelaeva
siluetti. Alles siis taipasin, et olime sattunud Saksa allveelaeva
rünnaku ohvriks.
Nüüd oli ka selge, et Elmari vaistlik ennustus oli tõeks saanud ja
ees seisis nüüd vaid elu ja surma küsimus. Ruttasin tagasi alla oma
kajutisse, et leida oma päästevöö ja väikene õlakott, mis mul oli alati
merel olles igaks juhuks valmis pakitud. Samuti olid mul kõik
olemasolevad Eesti dokumendid ja isa kirjad veekindlas purjeriidest
endaõmmeldud kotikeses, mis oli mul rihma abil ümber kaela
riputatud. Seda olin teinud juba viimase paari aasta jooksul peale
oma esimest läbielamist Saksa allveelaevadega 1940. aasta sügisel,
kui olin esimest korda üle Atlandi reisil Norra laeva "Veloxi" pardal.
Nüüd oli siis see teine, aga palju kriitilisem olukord selle Saksa
U-paadiga ning olin saanud elus esimest korda ühte sellist oma silmaga
näha. Jooksin laeva keskosa poole ja nägin, et stüüpoordist,
laeva parempoolsest küljest oli vette lastud esimene päästepaat ja
see oli puupüsti mehi täis. Kuna oli veel poolpime, siis ei tundnud
ma kõiki seal paadis ära, aga arvasin ja lootsin, et küllap Elmar on
ka nende hulgas. Meid oli edasi laeva pardale jäänud koos kapteniga
umbes kümmekond meest. Tõttasime trepist üles paaditekile,
kus bakpoordi (vasakul) küljel asus meie teine päästepaat. See rippus
seal, vettelaskmiseks valmis, nagu see sõjaajal alati oli, sadamast
välja tulles ja terve meresõidu jooksul. Koos teistega hüppasime
poole tosina mehega sisse. Kaks meest, kapten ja laeva puusepp
hakkasid seda talide abil alla veepinnale laskma. Siis tabas meid
aga jälle üks kahurimürsk ja üks paaditalidest katkes ning paat vajus
ühe otsaga alla veepinnani ja jäi teise tali otsa rippuma. Ise jäin
ka sinna peale kuidagi rippuma, kui teised sealt vette kukkusid.
Jalg oli jäänud kuidagi paadi istme alla kinni ja rippusin seal pea allapoole.
Õnneks aga laeva puusepp, kes oli teise tali juures, lasi
omapoolse paadiahtri ka allapoole ja kui paadinina nüüd vee alla
vajus, läks paat ümber. Sain nüüd kuidagi vabaks ja ujusin paadi
alt välja, aga sinna alla, paadi põhja jäi ka minu õlakott koos
perekonnafotodega ja Churchilli kirjaga. Selga jäi vaid päästevöö
koos rihma küljes rippuva kotikesega. Alles jäid kõik dokumendid
ja isa kirjade kogu.
Kuna ümberläinud päästepaadi otsad olid veel köitega laeva
külge kinni seotud, ei saanud me selk-ga laeva küljelt eemale pääseda
ja pidime laeva ahtritekile köisredelit pidi üles ronima. Selle
oli kogenud ja ettenägelik puusepp Erlandsson üle ahtri reelingu
veepinnani riputanud. Mäletan veel ta nime, kuna tänu temale
pääsesin veidi hiljem eluga.
Olime jälle elusate ja tervetena tagasi laeva ahtritekil. Allveelaev
oli meid torpeedoga tulistanud, et laeva uputada, kuna ainuüksi
kahuritulega ta sellega toime ei tulnud. Torpeedo oli lõhkenud allpool
veepinda ühes vööriteki lastiruumis, mis oli kaupa täis ja see
aeglustas merevee sissetungi sinna ja laeva põhjavajumist. Laeva
vöör hakkas aga pikkamööda vee alla vajuma sissevoolava vee raskuse
mõjul ja oli vaid aja küsimus, kui kiirelt see toimub. Kuna
päästepaate enam ei olnud, siis pidime leidma uue võimaluse sealt
pääsemiseks. Niisama üle parda hüpata ka ei julgenud, sest oli teada,
et seal troopilise mere rannavetes pidi olema palju haikalu.
Need ujusid seal ringi söödavat otsides ja nende hammaste vahele
sattuda ka ei tahtnud.
Ainukene ujuvvahend, mis veel järgi jäi, oli suur puust päästeparv,
mille oli sinna meisterdanud meie puusepp Erlandsson. Kõik
ruttasid sinna, aga enne seda tegin ma peatuse laeva vasakpoolsel
ahtritekil ja märkasin esimest korda, et Elmari laevakajuti seinas oli
kahurimürsu auk. Mürsk oli tema kajutist läbi lennanud. Seespool
oli see koridori ja kajutite ala oli kõik leekides, kuna nende vaheseinad
olid puumaterjalist ehitatud. Lootsin siiski veel, et Elmar oli
sealt enne pääsenud, kui kahurimürsk sealt läbi lendas, ja esimese
päästepaadiga laevast eemale saanud. Tegelikult oli ta oma kajutist
kuidagi välja saanud ja seal haavatuna või surnuna kokku langenud
ja hiljem sinna koridori sisse põlenud. Sellest rääkis mulle
mõni tund hiljem maal laevalt pääsenud inglasest kokapoiss, kes
elas kõrvalkajutis ja oli teda viimasena seal vere sees lamamas näinud.
Ta olevat püüdnud teda sealt välja ahtritekile lohistada, aga
Elmar oli suur ja raske mees ja katse nurjus. Tuleleegid ei võimaldanud
enam sinna edasi jääda, sest veel mitu mürsku tabas laeva
keskosa, tappes seal ühe rootslasest koka ja ka tolle Narvast pärit
oleva mehe, kes ka kokaabina töötas.
Vahepeal oli aga laeva vööritekk sügavamale vee alla vajunud ja
ahter hakkas veepinnalt õhku tõusma. Laev oli põhja vajumas ja
ma ruttasin ahtri tekimaja katusel asuva päästeparve juurde, kus
olid ka kõik veel laeval olevad meeskonnaliikmed koos kapteniga.
Parv aga oli liiga suur ja raske ja paigale ehitatud puuraami vahele,
mis hoidis seda, kui laev tormise ilmaga merel kreeni rullus. Ei jäänud
muud enam üle, kui parve peale ronida ja seal oodata, kuni
laeva ahter vee alla vajub, et siis sellega tagasi veepinnale tõusta.
Muud valikut enam ei jäänud kui seda kriitilist momenti ära
oodata. Mõned sidusid ennast parve külge kinni, aga mina ja paar
teist meest seda ei teinud, et mitte parve alla jääda, kui see vee alla
vajudes ümber pöördub. Olime seal kokku kaheksa mehega aga
minu noor rootslasest kajutikaaslane ei raatsinud enam seda ära
oodata. Kui ahter just enne laeva põhjavajumist taeva poole kerkis,
tegi ta saatusliku otsuse sealt enne merre hüpata, sattus aga veel
keerleva laevapropelleri tiibade vahele ja sai seal surmava löögi,
mis lõikas ta pooleks ja paiskas eemale vette. Seda kõike nägid
pealt esimeses päästepaadis olevad mehed, kes olid uppuvale laevale
väga lähedal olnud.
Oli jõudnud kätte koit ja päevavalgus. Istusime seal seitsmekesi
koos kapteniga nagu kanad õrrel ja ootasime lõppu. Esimene tüürimees,
kes oli tolle päästepaadi komandör, olevat ütelnud seal teistele,
et vaadake, poisid, neid mehi seal veel viimast korda ja jätke
nendega jumalaga, sest teie ei saa neid enam iialgi nägema. Õnneks
ta aga eksis veidi, sest ellu jäid pooled meist: mina ja kolm rootslast,
kaasa arvatud puusepp Erlandsson, kes oli selle parve meister.
Oli rahulik tunne, kuna lõpp oli lähenemas, aga siis tuli mulle
meelde, et tolles veekindlas kotis, mis mu kaela ümber rippus, oli
mu isa viimane kiri mulle, mis oli kirjutatud ja posti pandud Türil
minu 17. sünnipäeva puhul 1940. aasta 3. juunil. Ning selles kirjutas
ta mulle veenvalt, et olen tema ainukene poeg, kellel saab olema
sama palju õnne sõjas kui temal, kes kahest suurest sõjast elusana
välja oli tulnud. Kui ma aga koos laeva ja parvega vee alla vajusin,
siis vilksatas mul peast läbi mõte, et vana, sa ei pidanud oma sõna
ja surmast vist enam pääsemist ei ole.
Õnneks olime aga nii ligidal rannale, nii et seal oli suhteliselt
madal vesi ja kui "Hammaren" põhja vajus, tuli parv lahti ja hakkas
veepinnale tõusma. Ahmisin õhku ja avasin silmad. Pea kohal
oli pilveta varahommikune taevas ning olin veel elus koos kahe
rootslasega. Nemad olid aga minust halvemas seisukorras ja ei olnud
võimelised ennast üles upitama, nagu tegin seda ise. Nii et jälle
oli vedanud ja isa oli siiski oma sõnast kinni pidanud.
Kuulsin kohe peale toibumist kellegi rootsikeelseid appihõikeid
ja upitasin ennast kuidagi jalule, et näha, kus see appihüüdja asub.
Paarkümmend meetrit parvest eemal rabeles vees meie kapten, kes
oli oma päästevöö kuidagi kaotanud, kui laev ära vajus ja ta ei olnud
võimeline ujuma. Ta püüdis ennast kuidagi vee peal hoida,
aga oli ära väsimas ja uppumise ohus. Olin küll jalul, aga liiga nõrk,
et talle vette appi hüpata, aga niipalju mahti jätkus, et võtsin seljast
oma päästevöö ja heitsin selle tema suunas. See kukkus vette tema
ligidal ja ta sai üle noatera sellest veel kinni haarata. Ta jõudis selle
abil parve kõrvale ja ma tõmbasin ta sinna peale. Istus ja kosus seal
ning tänas mind.
Vahepeal olid kaks teist meest parvel ka toibunud ja olid juba
võimelised ennast istuma upitama. Meie parvele lähenes ka esimese
tüürimehe poolt juhitud päästepaat, et meid nelja sealt parvelt
enda paati ümber toimetada. Ta ligines aeglaselt, kuna ümbritsev
veepind oli igasugust ujuvat kraami täis, mis oli veepinnale tõusnud
meie laeva tekilt. Oli puumaterjale, päästerõngaid, kaubakaste
ja ka ühe meeskonnaliikme laip, kes hõljus seal veepinnal, pea vee
all, aga päästevöö veel seljas, mis tal põhja vajuda ei lasknud. Päästepaadis
ruumi ei olnud, et teda sinna peale tõmmata ja nii ta sinna
jäi, ja kes ta oli, seda me ka ei teadnud.
Tõusin jälle jalgadele, et paremini näha, kes seal puupüsti meestest
täis olevas paadis istusid. Hõikasin Elmari nime paar korda,
aga esimene tüürimees raputas eitavalt pead, sest teda seal nende
teiste seas ei olnud. See oli mulle väga raskeks löögiks ja ei lähe ka
iialgi meelest ära.
Aastakümneid hiljem kõige selle üle mõtiskledes on tunne, et
mingi tundmatu jõud mu selja taga on mind elus aidanud ja edasi
juhtinud. Kerge see elu ei olnud, aga peaasi, et sai hakkama ja jäi ka
veel elulusti ja tervist kõige peale vaatamata, mis juhtunud oli.
See 1942. aasta 22. augusti läbielamus oli mu elus dramaatiline
pöördepunkt, mis viis mu edaspidise elukäigu uuele sihile. Kodumaale
tagasipöördumise plaanid olid haihtunud ja Narva rinne jäi
nägemata. Minu sõber Elmari ootamatu surm võttis mul ära igasuguse
tahte sekkuda sakslaste poolt juhitud asjadesse, Nõukogude
Vene omadest rääkimata.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Kangelasena Brasiilias
Pool tundi peale "Hammareni" uppumist jõudsime viimaks
oma päästepaadiga Bahia sadamalahe suhu. Kuigi olime rannast
vaid paarsada meetrit eemal, ei saanud me seal maanduda
lainete tõttu, mis murdusid rannaliival ja oleks meie paadi ümber
ajanud ning veel rohkem inimohvreid nõudnud. Paadis oli ka
üks raskelt haavatud mees, kes vajas arstiabi ega olnud võimeline
enese eest hoolt kandma. Kapten tegi sellega õige otsuse ja nii me
liikusime aeglaselt aerude abil piki rannajoont sadama sissekäigu
suunas. Sinna oli kogunenud suur rahvahulk, sest paljud, kes seal
rannaäärsetel aladel elasid, olid näinud pealt meie laeva uputamist.
Kahurituli oli neid üles äratanud ja leekides laev oli kergesti
nähtav. Kuulsime sellest kõigest hiljem, kui pärale olime jõudnud.
Samuti ei olnud kellelgi aimu, kes me oleme.
Sadamasuhu sisenedes sõitis meile vastu Brasiilia mereväe mootorpaat
ja meie peale oli sihitud kuulipildujatoru, kuna arvati, et
oleme ehk sakslased, keda vahistama peaks. Brasiilia oli siis väga
liitlastesõbralik ja tuli välja, et hiljem, samal päeval, kui meid seal
uputati, olid nemad ka liitlaste poolel sõtta astunud.
Sellise vastuvõtu üle seal sai kapten vihaseks ja kirus neid inglise
keeles, näidates neile paadis lamavat haavatud meest, kellel
oleks vaja esmaabi kuulipildujatule asemel. Kuigi nad seda keelt ei
vallanud, said nad lõpuks aru, et oleme abivajajad merehädalised.
Meid võeti nende mootorpaadi taha sleppi ja viidi sadamalahe tagaotsas
asuva mereväebaasi juurde. Seal seoti meie päästepaat kai
äärde kinni, kus meil siis lasti maale tulla ja meie haavatu edasi
laatsaretti viidi.
Peale 21 päeva pikkust merereisi olime jälle jalgadega maapinnal
ja meid juhatati edasi nende sööklasse, kus meile süüa ja juua
anti, nagu seda kulus ära. Meid hakati kohtlema nagu kangelasi,
keda nad olid päästnud. Tegelikult see nii ei olnud, sest nad ei tulnud
sadamast kaugemale meid merelt üles korjama, vaid ootasid
ära, kuni ise sinna jõudsime. See oli ka üks põhjus, miks kapten nii
vihaseks sai, kui nad meid seal kuulipildujaga sadamasuus vastu
võtsid. Oleks võinud teisiti seda asja ajada, aga puudusid vist vajalikud
mere- ja sõjakogemused, nagu seda Briti mereväel oli.
See juhtus olema ka parajasti üks ajalooline päev nendele, kuna
tollel päeval liitus Brasiilia riik Saksa-Itaalia-vastase tegevusega ja
kuulutas ametlikult sõja nende vastu. Enne meid oli Brasiilia rannikul
uputatud mitu liitlaste pool teenivat kaubalaeva ja see oli kohaliku
rahva vihaseks ajanud. Seetõttu saigi meie laeva meeskond
seal erilise tähelepanu ja au osaliseks.
Esimese intervjuu kohalikule ajalehele, mille nimeks oli "Diario
Do Bahia", andsin mina, kuna keegi nende ajalehe töötajatest ei
vallanud inglise keelt, meie meeskond ka muidugi mitte portugali
keelt, mis on nende riigikeeleks. Lahendus tuli
siis, kui selgus et üks ajalehemeestest oli oma juurtega pärit Bessaraabiast
(Moldova) ja rääkis vene keelt. Mina olin aga ainukene
seal laeva meeskonnas, kellel ka see keel suus oli ja nii läks asi edasi
ja vene keelest tõlgiti see üle portugali keelde.
Meid fotografeeriti seal ja avaldati pilte ajalehes. Paar päeva hiljem
aga rippusid minust suurendatud pildiga plakatid telefonipostide
peal seal Bahia kesklinnas. All oli portugalikeelne tekst, et liitlasmehed
ei karda Saksa U-paate ja on valmis merel edasi teenima.
Nägin seal üsna uljas välja ja tänu sellele tekkis palju pruudikandidaate,
kes mind seal igal pool ära tundsid. Järgnevad kolm kuud
seal olid minu noore elu kõige huvitavamad ja romantilisemad
ning midagi sellesamast enam iialgi elus ei kordunud.
Esimene õhtu maal peale laevahukku oli ka väga meeldejääv.
Meid viidi hiljem mereväebaasist ühte kesklinna hotelli, kus tehti
meile selle ajalehe poolt üks kõva olemine. Seal söödeti ja joodeti
meid, peeti sütitavaid kõnesid, millest me küll suurt midagi aru ei
saanud, aga lõbus olija aitas sellest möödunud traumast üle saada.
Meid näidati ja tutvustati hotellipalkonilt rahvamurrule, kes oli
kogunenud hotelli vastas olevale linnaplatsile. Sealt alt hõisati,
hurraatati ja plaksutati käsi meie auks. Kõik läks kenasti, kuni ühel
kõva auru all oleval rootslasel läks süda pahaks ja ta oksendas alla
tänavale ja seal viibiva publiku peale. Need, kes seal palkoni all
juhtusid olema, ei olnud eriti õnnelikud selle üle ja läksid sealt minema.
Mäletan veel, et jäin lõpuks ise samuti vinti ja siis tuli peale melanhoolia
vaim ja kurbus. Hakkasin nutma seal üksinda hotellitoa
nurgas istudes ja kõige selle üle mõteldes, mis tollel saatuslikul
päeval juhtunud oli. Kõige rohkem tegi mu hingele valu mu hea
sõbra Elmari surm. Tundsin ennast selles süüdlasena, kuna olin
talle augu pähe rääkinud selle viimase traagilise merereisi kaasategemiseks
koos minuga. Nutsin vaikselt mitu tundi, enne kui lõpuks
magama jäin. See 22. augustikuu päev ei lähe mul iialgi meelest
ja ma tähistan seda igal aastal.
Mõni päev hiljem tehti meie meeskonna auks üks ametlik bankett
kohaliku inglise klubi hoones. See asus ühes kaunis pargirajoonis,
kus käisid koos kõik sealkandis elavad ja inglise keelt kasutavad
välismaalased, nagu inglased, šotlased, iirlased, ameeriklased
ja kanadalased.
Olime vahepeal kätte saanud oma palgarahad kohaliku Rootsi
konsuli käest ja seljas olid nüüd kõikidel tuliuued riided ja kingad.
Põhja oli läinud kõik, mis varem oli olnud ja maale olime jõudnud
minimaalselt riietatuna ja mõned isegi paljajalu.
Selle klubi esimees oli šoti päritoluga ja kohaliku Inglise panga
direktor, kes pidas meile ilusa tervituskõne. Lõpuks lisas juurde, et
sellel õhtul on terve maja meie valdusesse antud ja et me võime
seal süüa ja juua nii palju kui tahame ning tagatoas asuva baari kasutamine
on tasuta. See oli tema poolt üks taktikaline viga, sest
kohe peale seda kõnet siirdus suur osa meeskonnast sinna. Sealt
hakati neid hiljem kelnerite poolt välja murule viima ennast kaineks
magama.
See pangadirektor ei tundnud vist januste skandinaavia meremeeste
joomakombeid, et sellise ettepaneku nendele tegi. Kapten
ja ülejäänud laeva juhtkond jäid edasi saalis asuvasse peolauda
koos mõne soliidse meeskonnaliikmega nagu stjuuard, pootsman
ja puusepp ning samuti mina. Tegin seal väga huvitavaid tutvusi,
kelledest paljudega hiljem suhtlema hakkasin. Muide, too klubi
president mainis ka veel humoorikalt, et ta ei anna sakslastele iialgi
andeks seda, et nad olid "Hammareni" 40 000-kastilise šoti viski
laadungi põhja lasknud. Neil olid just tolle kange kraami tagavarad
otsa lõppemas ja uut sellist laadungit sinna lähemas tulevikus
oodata ei olnud.
Bahias
Selle esimese nädala jooksul Bahias oli meri randa uhtunud mitme
meie meeskonnast surma saanud mehe surnukehad. Kõikidel olid
haikalad otsast purenud jalad ja käed. Meie meeskonnaliikmed viidi
politsei poolt kindlaks tegema, kes nad olid. Seda sai teha nende
riietuse ja kehakuju äratundmisega, sest neil olid ka näod, ninad ja
kõrvad kannatada saanud, ära söödud kas kalade või merekrabide
poolt. Käisin ise ka seal kaasas, aga Elmari ja tolle Narvast pärit oleva
mehe surnukehi randa ei jõudnud. Olid vist jäänud sinna laevavraki
sisse ja puhkasid seal edasi.
Olin sealt aastaid hiljem palju kordi, laevadega mööda sõitnud
ja tean täpselt seda asukohta ühe tuletorni lähedal. Nägin seda tuletorni
esimest korda, kui seal parvega veepinnale tõusin ja hiljem
päästepaadis istusin. Haiglas suri ka üks haavata saanud rootslane,
kes oli maale jõudnud ja seal otsa lõppenud. Kõik nad maeti
Brasiilia mulda. Kurb oli, aga sinna polnud midagi parata, et jäid
võõra maa mulla alla.
See huvitav ja vaheldusrikas elu Bahias kestis üle kolme kuu.
Peaaegu iga päev sai ujumas käia kohalikus jahtklubis, kuhu meid
peale banketti oli ajutiseks auliikmeteks võetud. Olin vahepeal ära
kolinud kesklinna hotellist ühte kaugemal rannas asuvasse eramajja,
mille omanikuga olin juhuslikult tuttavaks saanud. Tema oli
Valga lähedal sündinud lätlane, kes oli abielus ühe poola päritolu
naisega ja ma rentisin nendelt ühe toa, mis oli odavam kui hotellis
elamine. Sain veel edasi rahalist toetust Rootsi konsulaadist, kuni
sai selgeks meie meeskonna edaspidine käekäik.
Vahepeal sai aga väga lõbusalt aega viidetud. Õhtuti linna kabareedes
sambat tantsimas ja kohalike neidudega kurameerimas käidud.
Nad olid õpetanud mulle selle tantsu selgeks ja see meeldis
mulle väga. See tants oli ka sealtkandist pärit ja sellel olid Aafrika ja
Ladina-Ameerika juured. Bahia oli olnud kunagi mustanahaliste
orjade sisseveo sadam ja seal nad olid segunenud kohaliku indiaanlastest
põlisrahva ja portugallastega. Sellest tuli ka samba
muusika ja tantsutakt.
Vahel sai ka ratsutamas käia oma nooremate inglastest sõpradega
ja nii see elu käis ühest päevast teise, kuni tuli aeg edasiliikumiseks.
Mind taheti Inglismaale tagasi saata, kuna olin sealt "Hammareni"
peale teenima tulnud ja neil oli seal ikka veel puudus
meremeestest. Keeldusin seda tegemast põhjusel et ma pole tolle
maa kodanik ja ei ole vandunud truudust nende kuningannale.
Mul oli nende vastu huvi kadunud peale seda Liverpooli seika aasta
tagasi, kui mind seal ähvardati Kanada metsatöödele saatmisega
Nõukogude Vene vastase käitumise pärast. Nüüd olid aga sakslased
minu töölepingu lõpetanud ja olin vaba mees, et edasi liikuda,
sinna kuhu tahan. Minu siht oli nüüd siiapoole ookeani jääda ja
Ameerikasse jõuda, et sealt uuesti merele minna, kuna nende kaubalaevade
peal maksti sõja ajal kõige paremat palka. Miks siis riskida
eluga poole palga eest, mida maksti Inglise lipu all teenides. Ma
ei olnud enam idealist, vaid minust oli saanud realist. Nii et kaks
inglastest meeskonnaliiget saadeti Inglise laevaga tagasi oma kodumaad
teenima ja mina jäin sinna Bahiasse edasi. Kõik ülejäänud
rootslased olid lahkunud juba varem tagasi Rootsimaale laevade
peal, mis liikusid Argentiina ja Rootsi vahel. Need olid laevad, mis
käisid läbi Briti ja Saksa kontrollpunktide ja nende peal said teenida
ainult neutraalse Rootsi riigi kodanikud.
Sain veidi hiljem ka ajutise töökoha ühe Rootsi laeva peale, mis
oli teel Põhja-Ameerikasse ja lahkusin sealt "Hammareni" meeskonnaliikmetest
kõige viimasena.
Need viis eestlast, kes seal enne Buenos Aireses maale jäid, olid
kas targalt talitanud või oli jälle nende saatus seda neile ette määranud.
Vastust ei oska sellele anda.
Olin seal Bahias tutvunud ka ühe väga kena Brasiilias sündinud
saksa soost neiuga, kelle vanemad olid pärit ühest saksa emigrantide
asundusest Lõuna-Brasiilias. Olid jõukad äriinimesed ja nad
soovisid oma tütrele põhjaeuroopaliku tagapõhja ja välimusega
peigmeest. Minust sai see õnnelik väljavalitu, sest meeldisin nende
tütrele. Mul oli ka eeldus, sest minu emapoolne vanaema oli austria,
saksa ja läti juurtega ning ma valdasin veel siis ka üsna rahuldavalt
saksa keelt. Olime mitteametlikult kihlatud ning mul oli
võimalus sinna nende ärisse tööle jääda, kui oleksin temaga abiellunud.
Mina aga ei olnud veel valmis nii noorena ennast kellegi
külge siduma ja ma kadusin sealt vaikselt ja isegi ilma jumalaga jätmata.
Häbi oli, aga kartsin, et nad võivad mu meelt muuta, mida
hiljem ehk kahetseks. Oli kurb ja piinlik sedamoodi käituda, aga
teist valikut ei olnud. Olime temaga ühevanused ja ta meeldis mulle,
aga sellest ei jätkunud, et oma seiklusvaimu pidurdada. Olin ka
liiga iseseisva iseloomuga, olles üksinda ilma vanemateta merel ja
sõjas meheikka jõudnud ja kõik otsused omapead teinud.
Sõitsime tolle Rootsi laevaga välja sealt õhtuses videvikus ja
liuglesime mööda tema vanemate uhkest villast, mis asus ranna
ääres ja jahtklubi läheduses.
Tagasi Bahiasse jõudsin ma jälle kunagi umbes viisteist aastat
hiljem, kui olin juba Ameerika kaubalaeva ohvitser, kuid seda neidu
või naist ma enam kunagi ei kohanud. Loodan, et leidis endale
sobiva abikaasa ja oli õnnelikult abielus. Tema vanemate maja oli
seal veel alles, aga mul polnud huvi seal kellegagi kokku saada.
Tundsin ennast süüdlasena, et olin nende plaanid sihilikult nurja
ajanud. Ise olin siis ikka veel üks lõbus poissmees, kes polnud endale
veel seda "õiget" leidnud, ja kellele meeldis veel maailmameredel
ringi rännata ja uusi tutvusi otsida.
Ameerikas
Reis Brasiiliast Ameerika Ühendriikideni läks mööda rahulikult ja
me jõudsime Philadelphia sadamasse päev enne jõulupühade algust.
Seekord ei olnud mul enam mingeid probleeme maaleminekuga.
Olin seal "oma poiss", kui USA immigratsiooniohvitser kuulis
mu juttu "Hammareni" põhjalaskmisest Brasiilia rannikul. Hiljem
kuulas mind üle ka veel üks mereväe vastuluureohvitser, et
saada kõiki detaile laeva uputamise kohta.
Neil oli see juhtum teada, aga mina olin ainukene tollest laevast,
keda nad kohanud olid ja ma andsin täpse kirjelduse sellest, mis oli
juhtunud. Oma hea inglise keele oskusega kukkus see hästi välja ja
minuga oldi väga rahul peale seda. Sain kohe loa sealt Rootsi laevast
mahatulekuks ja Ameerikasse jäämiseks ja mulle anti ka mõista,
et seal oli ka suur vajadus kogenud meremeeste järele. Ameerikas
oli nüüd käigus väga intensiivne kaubalaevaehitusprogramm,
alustatud kohe peale nende sõtta sattumist aasta varem. See oli siis,
kui mind sealsamas Philadelphias Norra laevast maale ei lastud.
Nüüd oli aga olukord muutunud minu kasuks ja mind võeti seal
omaks. Jäin paariks päevaks meremeeste kodusse Philadelphias ja
kohe peale jõule sõitsin rongiga New Yorki. Olin seal juba kord varem
olnud 1941. aastal ja teadsin, kuhu minna. Võtsin seal endale
toa Kirikliku Instituudi meremeeste majja, mille ametlik inglisekeelne
tiitel oli Seamens Church Institute. See oli mõeldud patuste
meremeeste aitamiseks, et neid õigel teel hoida, et nad endale liiga
ei teeks oma elukommetega. See asus Manhattani saare lõunaosas
sadamakaide läheduses ja sealt sõitsin allmaaraudteega edasi Eesti
Seltsi poole. Tahtsin kuulda hilisemaid uudiseid meie kaugest kodumaast,
mida Bahias ei olnud võimalust saada. Veel tahtsin ma
niipea kui võimalik tagasi merele pääseda, et hakata endale jälle
ülalpidamist teenima. Mul ei olnud seal sugulasi ega sõpru, kellelt
abi võiks saada ja olin enda heaolu eest ise vastutav. Oli hea meel
Inglismaalt ja Brasiiliast välja pääseda ja hakata jälle oma vabal
valikul uues õhkkonnas meremehena oma elu edasi elama.
Eesti Seltsi jõudes selgus, et New York olevat nüüd Eesti soost
meremehi täis ja mind võeti seal vastu jälle nagu ärakadunud poega,
kes oli leidnud tee tagasi. Olin neist kõigist seal kõige noorem ja
mulle pandi seal hüüdnimeks "poja" ühe vanema eestlasest pootsmani
poolt, kellega seal tuttavaks sain. Ta oli juba pikemat aega
Ameerika laevadel teeninud ja andis mulle seal häid juhtnööre,
kuidas sinna teenima pääseda.
Võtsin vastu uue aasta nende kambas seal ennesõjaaegses Eesti
Seltsis, mis asus Haarlemi mustanahaliste linnaosa läheduses ja
mida kutsuti ka Soome Haarlemiks, kuna sealkandis elas ka palju
meie hõimurahvast.
Samuti oli seal läheduses ka veel üks teine Eesti Selts, mis oli
juba palju varem asutatud vanemate punaste vaadetega kaasmaalaste
poolt, kes olid teeninud Vene revolutsiooni ajal Punaarmees
ja sealt kuidagi edasi Ameerikasse pääsenud peale Esimest
maailmasõda.
Kohe peale uue aasta algust läksin ma Ameerika kaubalaevastiku
sõjaaegsesse värbamiskontorisse, mis asus Manhattani saare
lõunaosas Broadway avenüül. Selle ametlik inglisekeelne tiitel oli
War Shippwg Administration (sõjalise laevanduse administratsioon).
Nad jäid seal rahule minu inglise keelega ja mu mereteenistuse
dokumentidega ja mulle anti välja ametlik Ameerika rannavalve
vanemmadruse dokument. Olin jõudnud jälle nõksu edasi
oma merekarjääris.
Pool tundi peale "Hammareni" uppumist jõudsime viimaks
oma päästepaadiga Bahia sadamalahe suhu. Kuigi olime rannast
vaid paarsada meetrit eemal, ei saanud me seal maanduda
lainete tõttu, mis murdusid rannaliival ja oleks meie paadi ümber
ajanud ning veel rohkem inimohvreid nõudnud. Paadis oli ka
üks raskelt haavatud mees, kes vajas arstiabi ega olnud võimeline
enese eest hoolt kandma. Kapten tegi sellega õige otsuse ja nii me
liikusime aeglaselt aerude abil piki rannajoont sadama sissekäigu
suunas. Sinna oli kogunenud suur rahvahulk, sest paljud, kes seal
rannaäärsetel aladel elasid, olid näinud pealt meie laeva uputamist.
Kahurituli oli neid üles äratanud ja leekides laev oli kergesti
nähtav. Kuulsime sellest kõigest hiljem, kui pärale olime jõudnud.
Samuti ei olnud kellelgi aimu, kes me oleme.
Sadamasuhu sisenedes sõitis meile vastu Brasiilia mereväe mootorpaat
ja meie peale oli sihitud kuulipildujatoru, kuna arvati, et
oleme ehk sakslased, keda vahistama peaks. Brasiilia oli siis väga
liitlastesõbralik ja tuli välja, et hiljem, samal päeval, kui meid seal
uputati, olid nemad ka liitlaste poolel sõtta astunud.
Sellise vastuvõtu üle seal sai kapten vihaseks ja kirus neid inglise
keeles, näidates neile paadis lamavat haavatud meest, kellel
oleks vaja esmaabi kuulipildujatule asemel. Kuigi nad seda keelt ei
vallanud, said nad lõpuks aru, et oleme abivajajad merehädalised.
Meid võeti nende mootorpaadi taha sleppi ja viidi sadamalahe tagaotsas
asuva mereväebaasi juurde. Seal seoti meie päästepaat kai
äärde kinni, kus meil siis lasti maale tulla ja meie haavatu edasi
laatsaretti viidi.
Peale 21 päeva pikkust merereisi olime jälle jalgadega maapinnal
ja meid juhatati edasi nende sööklasse, kus meile süüa ja juua
anti, nagu seda kulus ära. Meid hakati kohtlema nagu kangelasi,
keda nad olid päästnud. Tegelikult see nii ei olnud, sest nad ei tulnud
sadamast kaugemale meid merelt üles korjama, vaid ootasid
ära, kuni ise sinna jõudsime. See oli ka üks põhjus, miks kapten nii
vihaseks sai, kui nad meid seal kuulipildujaga sadamasuus vastu
võtsid. Oleks võinud teisiti seda asja ajada, aga puudusid vist vajalikud
mere- ja sõjakogemused, nagu seda Briti mereväel oli.
See juhtus olema ka parajasti üks ajalooline päev nendele, kuna
tollel päeval liitus Brasiilia riik Saksa-Itaalia-vastase tegevusega ja
kuulutas ametlikult sõja nende vastu. Enne meid oli Brasiilia rannikul
uputatud mitu liitlaste pool teenivat kaubalaeva ja see oli kohaliku
rahva vihaseks ajanud. Seetõttu saigi meie laeva meeskond
seal erilise tähelepanu ja au osaliseks.
Esimese intervjuu kohalikule ajalehele, mille nimeks oli "Diario
Do Bahia", andsin mina, kuna keegi nende ajalehe töötajatest ei
vallanud inglise keelt, meie meeskond ka muidugi mitte portugali
keelt, mis on nende riigikeeleks. Lahendus tuli
siis, kui selgus et üks ajalehemeestest oli oma juurtega pärit Bessaraabiast
(Moldova) ja rääkis vene keelt. Mina olin aga ainukene
seal laeva meeskonnas, kellel ka see keel suus oli ja nii läks asi edasi
ja vene keelest tõlgiti see üle portugali keelde.
Meid fotografeeriti seal ja avaldati pilte ajalehes. Paar päeva hiljem
aga rippusid minust suurendatud pildiga plakatid telefonipostide
peal seal Bahia kesklinnas. All oli portugalikeelne tekst, et liitlasmehed
ei karda Saksa U-paate ja on valmis merel edasi teenima.
Nägin seal üsna uljas välja ja tänu sellele tekkis palju pruudikandidaate,
kes mind seal igal pool ära tundsid. Järgnevad kolm kuud
seal olid minu noore elu kõige huvitavamad ja romantilisemad
ning midagi sellesamast enam iialgi elus ei kordunud.
Esimene õhtu maal peale laevahukku oli ka väga meeldejääv.
Meid viidi hiljem mereväebaasist ühte kesklinna hotelli, kus tehti
meile selle ajalehe poolt üks kõva olemine. Seal söödeti ja joodeti
meid, peeti sütitavaid kõnesid, millest me küll suurt midagi aru ei
saanud, aga lõbus olija aitas sellest möödunud traumast üle saada.
Meid näidati ja tutvustati hotellipalkonilt rahvamurrule, kes oli
kogunenud hotelli vastas olevale linnaplatsile. Sealt alt hõisati,
hurraatati ja plaksutati käsi meie auks. Kõik läks kenasti, kuni ühel
kõva auru all oleval rootslasel läks süda pahaks ja ta oksendas alla
tänavale ja seal viibiva publiku peale. Need, kes seal palkoni all
juhtusid olema, ei olnud eriti õnnelikud selle üle ja läksid sealt minema.
Mäletan veel, et jäin lõpuks ise samuti vinti ja siis tuli peale melanhoolia
vaim ja kurbus. Hakkasin nutma seal üksinda hotellitoa
nurgas istudes ja kõige selle üle mõteldes, mis tollel saatuslikul
päeval juhtunud oli. Kõige rohkem tegi mu hingele valu mu hea
sõbra Elmari surm. Tundsin ennast selles süüdlasena, kuna olin
talle augu pähe rääkinud selle viimase traagilise merereisi kaasategemiseks
koos minuga. Nutsin vaikselt mitu tundi, enne kui lõpuks
magama jäin. See 22. augustikuu päev ei lähe mul iialgi meelest
ja ma tähistan seda igal aastal.
Mõni päev hiljem tehti meie meeskonna auks üks ametlik bankett
kohaliku inglise klubi hoones. See asus ühes kaunis pargirajoonis,
kus käisid koos kõik sealkandis elavad ja inglise keelt kasutavad
välismaalased, nagu inglased, šotlased, iirlased, ameeriklased
ja kanadalased.
Olime vahepeal kätte saanud oma palgarahad kohaliku Rootsi
konsuli käest ja seljas olid nüüd kõikidel tuliuued riided ja kingad.
Põhja oli läinud kõik, mis varem oli olnud ja maale olime jõudnud
minimaalselt riietatuna ja mõned isegi paljajalu.
Selle klubi esimees oli šoti päritoluga ja kohaliku Inglise panga
direktor, kes pidas meile ilusa tervituskõne. Lõpuks lisas juurde, et
sellel õhtul on terve maja meie valdusesse antud ja et me võime
seal süüa ja juua nii palju kui tahame ning tagatoas asuva baari kasutamine
on tasuta. See oli tema poolt üks taktikaline viga, sest
kohe peale seda kõnet siirdus suur osa meeskonnast sinna. Sealt
hakati neid hiljem kelnerite poolt välja murule viima ennast kaineks
magama.
See pangadirektor ei tundnud vist januste skandinaavia meremeeste
joomakombeid, et sellise ettepaneku nendele tegi. Kapten
ja ülejäänud laeva juhtkond jäid edasi saalis asuvasse peolauda
koos mõne soliidse meeskonnaliikmega nagu stjuuard, pootsman
ja puusepp ning samuti mina. Tegin seal väga huvitavaid tutvusi,
kelledest paljudega hiljem suhtlema hakkasin. Muide, too klubi
president mainis ka veel humoorikalt, et ta ei anna sakslastele iialgi
andeks seda, et nad olid "Hammareni" 40 000-kastilise šoti viski
laadungi põhja lasknud. Neil olid just tolle kange kraami tagavarad
otsa lõppemas ja uut sellist laadungit sinna lähemas tulevikus
oodata ei olnud.
Bahias
Selle esimese nädala jooksul Bahias oli meri randa uhtunud mitme
meie meeskonnast surma saanud mehe surnukehad. Kõikidel olid
haikalad otsast purenud jalad ja käed. Meie meeskonnaliikmed viidi
politsei poolt kindlaks tegema, kes nad olid. Seda sai teha nende
riietuse ja kehakuju äratundmisega, sest neil olid ka näod, ninad ja
kõrvad kannatada saanud, ära söödud kas kalade või merekrabide
poolt. Käisin ise ka seal kaasas, aga Elmari ja tolle Narvast pärit oleva
mehe surnukehi randa ei jõudnud. Olid vist jäänud sinna laevavraki
sisse ja puhkasid seal edasi.
Olin sealt aastaid hiljem palju kordi, laevadega mööda sõitnud
ja tean täpselt seda asukohta ühe tuletorni lähedal. Nägin seda tuletorni
esimest korda, kui seal parvega veepinnale tõusin ja hiljem
päästepaadis istusin. Haiglas suri ka üks haavata saanud rootslane,
kes oli maale jõudnud ja seal otsa lõppenud. Kõik nad maeti
Brasiilia mulda. Kurb oli, aga sinna polnud midagi parata, et jäid
võõra maa mulla alla.
See huvitav ja vaheldusrikas elu Bahias kestis üle kolme kuu.
Peaaegu iga päev sai ujumas käia kohalikus jahtklubis, kuhu meid
peale banketti oli ajutiseks auliikmeteks võetud. Olin vahepeal ära
kolinud kesklinna hotellist ühte kaugemal rannas asuvasse eramajja,
mille omanikuga olin juhuslikult tuttavaks saanud. Tema oli
Valga lähedal sündinud lätlane, kes oli abielus ühe poola päritolu
naisega ja ma rentisin nendelt ühe toa, mis oli odavam kui hotellis
elamine. Sain veel edasi rahalist toetust Rootsi konsulaadist, kuni
sai selgeks meie meeskonna edaspidine käekäik.
Vahepeal sai aga väga lõbusalt aega viidetud. Õhtuti linna kabareedes
sambat tantsimas ja kohalike neidudega kurameerimas käidud.
Nad olid õpetanud mulle selle tantsu selgeks ja see meeldis
mulle väga. See tants oli ka sealtkandist pärit ja sellel olid Aafrika ja
Ladina-Ameerika juured. Bahia oli olnud kunagi mustanahaliste
orjade sisseveo sadam ja seal nad olid segunenud kohaliku indiaanlastest
põlisrahva ja portugallastega. Sellest tuli ka samba
muusika ja tantsutakt.
Vahel sai ka ratsutamas käia oma nooremate inglastest sõpradega
ja nii see elu käis ühest päevast teise, kuni tuli aeg edasiliikumiseks.
Mind taheti Inglismaale tagasi saata, kuna olin sealt "Hammareni"
peale teenima tulnud ja neil oli seal ikka veel puudus
meremeestest. Keeldusin seda tegemast põhjusel et ma pole tolle
maa kodanik ja ei ole vandunud truudust nende kuningannale.
Mul oli nende vastu huvi kadunud peale seda Liverpooli seika aasta
tagasi, kui mind seal ähvardati Kanada metsatöödele saatmisega
Nõukogude Vene vastase käitumise pärast. Nüüd olid aga sakslased
minu töölepingu lõpetanud ja olin vaba mees, et edasi liikuda,
sinna kuhu tahan. Minu siht oli nüüd siiapoole ookeani jääda ja
Ameerikasse jõuda, et sealt uuesti merele minna, kuna nende kaubalaevade
peal maksti sõja ajal kõige paremat palka. Miks siis riskida
eluga poole palga eest, mida maksti Inglise lipu all teenides. Ma
ei olnud enam idealist, vaid minust oli saanud realist. Nii et kaks
inglastest meeskonnaliiget saadeti Inglise laevaga tagasi oma kodumaad
teenima ja mina jäin sinna Bahiasse edasi. Kõik ülejäänud
rootslased olid lahkunud juba varem tagasi Rootsimaale laevade
peal, mis liikusid Argentiina ja Rootsi vahel. Need olid laevad, mis
käisid läbi Briti ja Saksa kontrollpunktide ja nende peal said teenida
ainult neutraalse Rootsi riigi kodanikud.
Sain veidi hiljem ka ajutise töökoha ühe Rootsi laeva peale, mis
oli teel Põhja-Ameerikasse ja lahkusin sealt "Hammareni" meeskonnaliikmetest
kõige viimasena.
Need viis eestlast, kes seal enne Buenos Aireses maale jäid, olid
kas targalt talitanud või oli jälle nende saatus seda neile ette määranud.
Vastust ei oska sellele anda.
Olin seal Bahias tutvunud ka ühe väga kena Brasiilias sündinud
saksa soost neiuga, kelle vanemad olid pärit ühest saksa emigrantide
asundusest Lõuna-Brasiilias. Olid jõukad äriinimesed ja nad
soovisid oma tütrele põhjaeuroopaliku tagapõhja ja välimusega
peigmeest. Minust sai see õnnelik väljavalitu, sest meeldisin nende
tütrele. Mul oli ka eeldus, sest minu emapoolne vanaema oli austria,
saksa ja läti juurtega ning ma valdasin veel siis ka üsna rahuldavalt
saksa keelt. Olime mitteametlikult kihlatud ning mul oli
võimalus sinna nende ärisse tööle jääda, kui oleksin temaga abiellunud.
Mina aga ei olnud veel valmis nii noorena ennast kellegi
külge siduma ja ma kadusin sealt vaikselt ja isegi ilma jumalaga jätmata.
Häbi oli, aga kartsin, et nad võivad mu meelt muuta, mida
hiljem ehk kahetseks. Oli kurb ja piinlik sedamoodi käituda, aga
teist valikut ei olnud. Olime temaga ühevanused ja ta meeldis mulle,
aga sellest ei jätkunud, et oma seiklusvaimu pidurdada. Olin ka
liiga iseseisva iseloomuga, olles üksinda ilma vanemateta merel ja
sõjas meheikka jõudnud ja kõik otsused omapead teinud.
Sõitsime tolle Rootsi laevaga välja sealt õhtuses videvikus ja
liuglesime mööda tema vanemate uhkest villast, mis asus ranna
ääres ja jahtklubi läheduses.
Tagasi Bahiasse jõudsin ma jälle kunagi umbes viisteist aastat
hiljem, kui olin juba Ameerika kaubalaeva ohvitser, kuid seda neidu
või naist ma enam kunagi ei kohanud. Loodan, et leidis endale
sobiva abikaasa ja oli õnnelikult abielus. Tema vanemate maja oli
seal veel alles, aga mul polnud huvi seal kellegagi kokku saada.
Tundsin ennast süüdlasena, et olin nende plaanid sihilikult nurja
ajanud. Ise olin siis ikka veel üks lõbus poissmees, kes polnud endale
veel seda "õiget" leidnud, ja kellele meeldis veel maailmameredel
ringi rännata ja uusi tutvusi otsida.
Ameerikas
Reis Brasiiliast Ameerika Ühendriikideni läks mööda rahulikult ja
me jõudsime Philadelphia sadamasse päev enne jõulupühade algust.
Seekord ei olnud mul enam mingeid probleeme maaleminekuga.
Olin seal "oma poiss", kui USA immigratsiooniohvitser kuulis
mu juttu "Hammareni" põhjalaskmisest Brasiilia rannikul. Hiljem
kuulas mind üle ka veel üks mereväe vastuluureohvitser, et
saada kõiki detaile laeva uputamise kohta.
Neil oli see juhtum teada, aga mina olin ainukene tollest laevast,
keda nad kohanud olid ja ma andsin täpse kirjelduse sellest, mis oli
juhtunud. Oma hea inglise keele oskusega kukkus see hästi välja ja
minuga oldi väga rahul peale seda. Sain kohe loa sealt Rootsi laevast
mahatulekuks ja Ameerikasse jäämiseks ja mulle anti ka mõista,
et seal oli ka suur vajadus kogenud meremeeste järele. Ameerikas
oli nüüd käigus väga intensiivne kaubalaevaehitusprogramm,
alustatud kohe peale nende sõtta sattumist aasta varem. See oli siis,
kui mind sealsamas Philadelphias Norra laevast maale ei lastud.
Nüüd oli aga olukord muutunud minu kasuks ja mind võeti seal
omaks. Jäin paariks päevaks meremeeste kodusse Philadelphias ja
kohe peale jõule sõitsin rongiga New Yorki. Olin seal juba kord varem
olnud 1941. aastal ja teadsin, kuhu minna. Võtsin seal endale
toa Kirikliku Instituudi meremeeste majja, mille ametlik inglisekeelne
tiitel oli Seamens Church Institute. See oli mõeldud patuste
meremeeste aitamiseks, et neid õigel teel hoida, et nad endale liiga
ei teeks oma elukommetega. See asus Manhattani saare lõunaosas
sadamakaide läheduses ja sealt sõitsin allmaaraudteega edasi Eesti
Seltsi poole. Tahtsin kuulda hilisemaid uudiseid meie kaugest kodumaast,
mida Bahias ei olnud võimalust saada. Veel tahtsin ma
niipea kui võimalik tagasi merele pääseda, et hakata endale jälle
ülalpidamist teenima. Mul ei olnud seal sugulasi ega sõpru, kellelt
abi võiks saada ja olin enda heaolu eest ise vastutav. Oli hea meel
Inglismaalt ja Brasiiliast välja pääseda ja hakata jälle oma vabal
valikul uues õhkkonnas meremehena oma elu edasi elama.
Eesti Seltsi jõudes selgus, et New York olevat nüüd Eesti soost
meremehi täis ja mind võeti seal vastu jälle nagu ärakadunud poega,
kes oli leidnud tee tagasi. Olin neist kõigist seal kõige noorem ja
mulle pandi seal hüüdnimeks "poja" ühe vanema eestlasest pootsmani
poolt, kellega seal tuttavaks sain. Ta oli juba pikemat aega
Ameerika laevadel teeninud ja andis mulle seal häid juhtnööre,
kuidas sinna teenima pääseda.
Võtsin vastu uue aasta nende kambas seal ennesõjaaegses Eesti
Seltsis, mis asus Haarlemi mustanahaliste linnaosa läheduses ja
mida kutsuti ka Soome Haarlemiks, kuna sealkandis elas ka palju
meie hõimurahvast.
Samuti oli seal läheduses ka veel üks teine Eesti Selts, mis oli
juba palju varem asutatud vanemate punaste vaadetega kaasmaalaste
poolt, kes olid teeninud Vene revolutsiooni ajal Punaarmees
ja sealt kuidagi edasi Ameerikasse pääsenud peale Esimest
maailmasõda.
Kohe peale uue aasta algust läksin ma Ameerika kaubalaevastiku
sõjaaegsesse värbamiskontorisse, mis asus Manhattani saare
lõunaosas Broadway avenüül. Selle ametlik inglisekeelne tiitel oli
War Shippwg Administration (sõjalise laevanduse administratsioon).
Nad jäid seal rahule minu inglise keelega ja mu mereteenistuse
dokumentidega ja mulle anti välja ametlik Ameerika rannavalve
vanemmadruse dokument. Olin jõudnud jälle nõksu edasi
oma merekarjääris.
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Ärkan juba kolmandat päeva pool tundi varem, et kohvi kõrvale möla lugemise asemel üks korralik Noa lugu veerida.
Suured tänud.
Suured tänud.
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Tänan ka. Üks põnevamaid merelugusid mida kunagi loetud.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Uuesti merel
Juba 8. jaanuaril 1943 olin ma määratud ühe Ameerika "Liberty"-
tüüpi sõjavarustuse transportlaeva peale, mille nimi oli
"Theodoric Bland" ja mis oli laadimas peale igat sorti sõjaväe
materjali Vahemere sõjarinde jaoks.
Lahkusime New Yorgi sadamast jaanuari keskpaiku Ameerika
mereväe konvoi koosseisus teele üle Atlandi Gibraltari väina suunas
ja sealt edasi Vahemerele. Oli alanud jälle uus ajajärk minu
elus, mis sai olema ka väga seiklusrikas ja õpetlik. Kuigi olin juba
üle kolme aasta merel teeninud, oli see uus Ameerika laeva õhkkond
väga erinev, võrreldes varasema teenistusega Eesti, Norra ja
Rootsi laevade peal. Meeskonna koosseis oli väga kireva tagapõhjaga,
võrreldes varasematega.
See laev oli just tulnud välja New Orleansi laevatehasest kusagil
Mississippi jõe peal ja oli tegemas oma esimest merereisi. Laeva
50-mehelises meeskonnas oli palju mustanahalisi lõunaosariikidest
pärit mehi. Nendest koosnes terve köögipersonal ja masinaruumis
töötavad laevakütjad. Minu kajutinaaber oli aga Aasia Filipiini
saartelt pärit ja sealt oli neid veel, kuna need olid siis veel
Ameerika asumaad. Samuti teenis laevas veel peale minu 5 eesti
päritoluga meest. Kõik olid minust tublisti vanemad ja olid sattunud
sinna peale Esimest maailmasõda Vene laevade pealt ja sinna
ka jäänud.
Meie kapten Aage Christensen oli aga taani päritolu vanem pensionärist
Ameerika kaugsõidukapten, kes oli tagasi merele pöördunud.
Ameerikas oli siis väga suur puudus kogenenud laevajuhtidest
ja ohvitseridest ja neid, kes olid merelt ära tulnud, püüti igat
sorti soodustustega sinna tagasi meelitada. Sundida neid ei saanud
nende vanuse tõttu, aga patriotismi ja finantsiliste ahvatluste mõjul
pöördus osa neist tagasi merele. Kapten Christensen oli siis juba
72 aastat vana ja minusugusele 19-aastasele noorukile oli see suur
üllatus. Kõik teised temale alluvad tekiohvitserid ehk tüürimehed
olid aga 20.-30-ndates aastates mehed ja see paistis väga silma.
Kapten oli aga väga kogenud ja karastatud meremees, kes tundis
väga hästi oma ametit ja tundsin, et oli au tema poolt juhitud laeva
pardal teenida. Jäin sinna laeva teenima rohkem kui aastaks, kuni
1944. aasta kevadeni, ja ma õppisin temalt väga palju selle aja jooksul.
Panin selle kõik endale kõrva taha ja palju aastaid hiljem, kui
olin ise kaugsõidukapteniks saanud, kasutasin temalt õpitud meretolku
ja kogemusi laeva heaolu ja turvalisuse tagamiseks.
Arvan, et mingi koolist välja antud kaptenidiplom ei tähenda
midagi, kui puuduvad praktilised kogemused ja neid saab ainult
ulgumerel teenides ja mitte koolipingil istudes. Teoreetilist mereharidust
on vaja, aga sellest üksi ei jätku laevajühtimise kohustuste
täitmiseks. Meri on väga karm õpetaja, kes ei anna lollidele andeks
nende tehtud vigu. Nii ütleb üks inglise mereväljend.
Reis New Yorgist Vahemereni möödus rahulikult ja meie 50-st
laevast koosnevat konvoid ei häirinud ükski Saksa allveelaev.
Ameerika saatelaevu oli arvukalt ja päevavalgel patrullisid õhus
lennukid konvoid ümbritseval avamerel. Seda võimaldas läbi viia
väiksem konvoid saatvate lennukite emalaevaks ümber ehitatud
kaubalaev. Selle pardal oli pool tosinat lennukit, mis võimaldas
paari lennuki pidevalt õhus hoidmist terve reisi ajal üle Atlandi.
See uus meresõja taktika oli väga edukas ja aitas pidurdada allveelaevade
tegevust avamerel.
Oli tulnud lõpp Saksa U-paatide võimuvalitsusele Atlandil ja
see kõik toimus tänu Ameerika sattumisele Teise maailmasõtta.
Talvine Atland oli aga väga tormine ja meie laev rullis väga raskelt
ning oli tihti kreenis üle 30-ne kraadi. Seda põhjustas see, et
meil oli tekilaadungiks 6 rasket raudteevedurit ja teki all laevaluukides
kergem kaup. See tõstis laeva raskuspunkti kõrgemale tavalisest
ja see vähendas laeva stabiilsust. Kusagil Assoori saartest
põhja pool sattusime me eriti raske mereolukorra sisse, kus kõrge
murdlainetus tuli lääne suunast ja oli ahtritagune, mis tegi selle
olukorra veel halvemaks. Olin 12-4-ni öösel roolis ja laeva oli väga
raske kursi peal hoida. Oli vist kella kolme paiku varahommikul,
kui eriti suur ahtri tagant tulev murdlaine tõstis meie ahtri veepinnast
kõrgele õhkuja laev rullis 50-60-kraadilise kallakuga kreeni ja
ei rullunud enam tagasi. Olime sattunud väga raskesse kriisiolukorda
tänu sellele tekilastile ja olime ümbermineku hädaohus. Oli
vaid aja küsimus, millal see juhtub. Hoidsin mõlema käega roolirattast
kinni, et mitte langeda lahtiselt laevasillalt üle parda merre.
Õnneks aga ei järgnenud teist sama kõrget lainet ja peale umbes
minutipikkust kreenis olekut rullus laev aeglaselt tagasi. See oli
terve minu 50-aastase meremeheelu jooksul ainus juhtum, kus laev
oli otseses ümbermineku ohus ja see oli ka väga meeldejääv läbielamus.
Vedas aga jälle ja me pääsesime üle noatera katastroofist,
mis oleks vist nõudnud terve laeva meeskonna elud.
Kapten Christensen oli jõudnud ka kuidagiviisi oma kajutist laeva
ülemisele lahtisele komandosillale ja vandus ning kirus neid
laeva lastimise planeerijaid, kes olid seal New Yorgi Brooklyni sõjaväesadamas
tolle üliraske tekilaadungi meie pardale lisaks sokutanud.
Ta olevat ise neid selle vastu hoiatanud, aga see viidi läbi
tema soovide vastu. Normaalse mere ja tavalise lainetusega ei
oleks pidanud see nii kriitiliseks muutuma, aga ulgumere seisund
tol ööl oli tavalisest erinev. Midagi sellist pole kunagi enam juhtunud
ja usun jälle, et mulle tuli mu kaitseingel appi ja aitas mind
eluga sealt välja tuua.
Kapten ise arvas, et olime üle 60-ne kraadi kreenis ja oli ime, et
laev sellest välja pääses. Kuulsime hommikul, et all meeskonnaruumides
olid mitmed magavad mehed oma koidest välja kukkunud
ja viga saanud, aga õnneks mitte tõsiselt.
Järgmisel päeval ilmaolukord paranes ja paar päeva hiljem läbisime
Gibraltari väina ja sisenesime Vahemerele. Olin olnud Eesti
laeva "Heliosega" Gibraltaris juba 1940. aasta suvel, aga Vahemerel
esimest korda ja see laiendas jälle mu silmaringi ja tõi uusi merekogemusi.
Juba järgmisel päeval jõudsime Orani sadama reidile,
mis asub Alžeeria rannikul ja jäime sinna ankrusse, et oodata järjekorda
sadamakai äärde pääsemiseks ja lasti mahalossimiseks.
Taas sõjakeerises
Põhja-Aafrikas oli käimas veel äge lahingutegevus Saksa kindral
Rommeli diviiside ja Ameerika ning Briti vägede vahel. Rinne oli
vahepeal pidama jäänud Tuneesias, aga lõpp oli lähemale jõudmas,
kuna järelejäänud Saksa ja Itaalia väed olid seal nüüd ära lõigatud
igasugusest materiaalsest abist Ameerika ja Briti õhu- ja mereblokaadi
tõttu ja otsa lõppemas oli nii kütus kui laskemoon. Iga
Saksa transportlaev, mis püüdis Itaalia sadamatest Põhja-Aafrikani
jõuda, lasti põhja ja see oli ainult aja küsimus, millal see juhtub ja
Rommeli poolt juhitud vägede allaandmine oli selle tõttu vältimatu.
Võitlusmoraal oli veel hea, aga puudusid võimalused selle jätkamiseks.
Sõjajõudude tasakaal ei olnud enam võrdne peale ameeriklaste
sõtta sattumist seal ning Saksa ressursside vähenemise
tõttu.
Olin juba Eesti Vabariigi koolipõlve ajast saadik väga huvitatud
olnud terve maailma ajaloost ja geograafiast. Olin väga palju sellest
lugenud nii eesti, vene kui inglise keeles. Tänu sellele oli minul ka
palju laiem silmaring üldisest maailma olukorrast kui mõnel teisel
tavalisel Eesti koolipoisil. Kolm aastat meresõitu olid seda veel
laiendanud koos mitme keele oskusega. Vist ei olnud ma ka üks tavaline
meremehe tüüp, kelle huvid ei ulatunud sadamakõrtsidest
ja lõbutüdrukutest kaugemale. Lugesin kohalikke ajalehti ja jälgisin
huviga kõike, mis minu ümber sündis. Mitme keele oskus oli ka
väga tõhusaks abiks. Teisi selliseid noori mehi pole ma oma pika
mereelu jooksul kunagi kohanud. Tagantjärele ühe vana ''merekaruna"
seda kõike analüüsides arvan, et olin kuidagi erinev teistest.
Seda on mulle ka teiste poolt mainitud laevadel, kus teenisin.
Aitab targutamisest ja nüüd tuleb jälle tagasi pöörduda olukorra
juurde, mis oli Orani sadamas 1943. aasta alguses. Terve see suur
sadam oli Ameerika transportlaevu täis, mis vedasid sinna kohale
igat liiki sõja- ja muud strateegilist varustust, nagu laskemoon, kütus,
tankid, veoautod, toidumoon ja veel palju muud. Kõike seda,
mida on vaja, et käigusolevad operatsioonid sujuvalt edasi liiguksid
ja et midagi kahe silma vahele ei jääks. See kõik lossiti seal maha
ja viidi veoautodega linnast välja lähedal kõrbes asuvatesse ladupaikadesse,
mis olid ümber piiratud traataiaga ja sõjaväe valve all.
Seda tagavara oli vaja, sest ees seisis veel Põhja-Aafrika Tuneesia
alade tagasivallutamine ja sõjategevuse edasilaiendamine Vahemerel
asuvatele Itaalia saartele ja sealt edasi mandrile. Nii see ka
juhtuski 1943. aasta jooksul. Nägin seda kõike pealt ja võtsin oma
laevadega osa mitmest sellisest operatsioonist. Kõigest sellest pikemalt
edaspidi.
Olime oma laevaga Oranis kuni jaanuari lõpuni, kuhu jätsime
maha terve meie lasti ja siis tuli jälle konvoi sõit tagasi Gibraltari
suunas ja sealt edasi üle Atlandi uue laadungi järele. Kuni Gibraltarini
olime valvel meie laeva õhutõrjekahurite ja raskekuulipildujate
peal, kuna Saksa torpeedolennukid käisid seal Põhja-Aafrika
rannavetes konvoisid ründamas lähedal olevalt Sardiinia saarelt,
mis oli veel nende valduses. Kuid midagi ei juhtunud ja jõudsime
ilma viperusteta Vahemerest välja laiale Atlandile. Saime jälle avamerele
jõudes rasket tormiilma ja laev sai kõvasti vintsutada, kuna
olime teel tagasi ilma lasti ja ballastita, mida tühjad laevad tavaliselt
talvekuudel peale võtsid. Sõitsime vastu läänest tulevale raskele
lainetusele ja selle tõttu pidi konvoi kiirust vähendama. Tühja
kaubalaevaga ei või täiskäiguga vastu murdlainetust sõita. Laev
võib pooleks murduda või propelleri kaotada, kui see veest täiskäiguga
õhku paiskub. Konvoi komandör pidi otsustama, millal käiku
tasandada, et ükski neist laevadest konvoist välja ei langeks ja
teistest maha jääks. Tavaliselt oli selline mees endine kogenud
kaugsõidukapten ja mereväe reservohvitser commandefi auastmes.
Nendel oli rohkem ulgumere praktikat kui tavalisel mereväeohvitseril
ja nad teadsid kaubalaevade ulgumere probleeme.
Reis tagasi New Yorki kestis paar nädalat ja me saime selle aja
jooksul kõvasti vintsutada, sõites vastu läänetuult ja tugevat lainetust.
Veebruari lõpuks olime jälle tagasi Brooklyni sõjasadamas,
laadides peale uut sõjamoonalasti uuesti Põhja-Aafrikasse edasiviimiseks.
New Yorgi Eesti Selts j a Meremeeste Ühendus
Kohe peale sinnajõudmist sain osa võtta New Yorgi Eesti Seltsi Vabariigi
aastapäeva aktusest ja järgnevast koosviibimisest. See oli
minu esimene selline läbielamus peale Eestist lahkumist ja sellest
oli möödunud juba neli aastat. Inglismaal olles midagi sellist ei juhtunud,
kuna puudus mingi püsiv eesti ühiskond või selts, kus koos
käia või midagi selletaolist organiseerida. Seal maal oli suletud ka
Eesti saatkond peale meie kodumaa okupeerimist ja Nõukogude
Vene liitlaseks saamist Saksa-Vene sõja alguses.
New Yorgis oli aga veel alles Eesti ametlik saatkond ja seal oli ka
meie rahvuslikku tegevust, koosviibimisi ja muid seltskondlikke ja
kultuurilisi üritusi. Olin jõudnud jälle tagasi oma miljöösse ja eesti
rahvusgrupi hulka. Laevaga merel olles oli mul jälle tekkinud
probleeme oma kommunismi- ja Nõukogude Vene vastase hoiakuga
ja selliseid jutte taheti summutada teatud ringkondade poolt.
Olin sattunud kaubalaevadele, mille tavaline, mitte juhtkonnas
olev meeskond oli ühe meremeeste liidu kontrolli all, mille nimi oli
National Maritime Union. Neil oli üle 30 000 liikme ja nende juhtkond
kuulus peaaegu kõik Ameerika Kommunistlikusse Parteisse.
Sattusin sinna täiesti juhuslikult, kui mind laeva paigutati ja pidin
selle liidu liikmeks astuma, et seal edasi teenida. Tavaline Ameerika
meremees sellest palju ei hoolinud, kus ta teenis, aga neid püüti
ära kasutada oma huvides ja tehti parteid pooldavat propagandat..
Seal oli ka teine meremeeste liit, mis ei olnud selliselt häälestatud
ja neil oli ka sama suur või isegi suurem liikmeskond. Minul
polnud aga mingit kontrolli selle üle, kuna ma ei olnud Ameerika
kodanik ja ma ei saanud sealt lihtsalt ära tulla ja teise liitu ümber
astuda. Pidin jääma sinna, kus olin, aga see neile ei meeldinud, sest
olin neile pinnuks silmas. Nad püüdsid mind hirmutada ja mu
suud kinni hoida, et ma ei avaldaks oma tundeid selle punase tsirkuse
vastu, mida nende poolt propageeriti. Kahjuks olid nad aga
vale isikuga vastuollu sattunud, keda hirmutada ei saanud. Valdasin
head inglise keelt ja ma ei olnud võimeline enda tõekspidamisi
maha salgama. Meie laeva määratud Maritime Unioni delegaat,
kes ka seal masinaruumis teenis, oli itaalia päritoluga, Ameerikas
sündinud noorem mees, kel oli ka partei liikmekaart. Mul oli temaga
sagedasi kokkupõrkeid ja teravaid eriarvamusi maailma poliitikast
ja ajaloost. Sinna ei saanud ta midagi teha, et seda muuta, sest
see ei olnud ametlik Ameerika sundjoon, vaid ainult selle liidu ja
juhtkonna oma.
Mul oli aga laeva kapteni ja ülejäänud juhtkonnaga väga hea läbisaamine,
sest nooruse peale vaatamata peeti mind väga kogenuks
meremeheks. Mul olid peaaegu kõik laeva oskustööd selged
ja tugev kohusetunne alati anda oma parim ja see neile imponeeris.
Kõik see oli aga tänu mu kadunud isa kindlakäelisele kasvatusele
ja kohusetunde austamisele kõiges, millega ma tegelesin.
Kapten Christensen ja esimene tüürimees pidasid ka sellest lugu
ja minust sai nende mõlemate soosik, keda nad võisid usaldada
igas olukorras. Kuna kapten ise oli Taanis sündinud, seal üles kasvanud
ja merele läinud, siis oli tal kindlasti teadmisi Eestist ja rahvast
seal, kel olid sügavad meretraditsioonid ja hingelised omadused,
mis olid nende omadega sarnased.
Mul oli õnn ja au tema all teenida ja ma püüdsin teha oma parima,
et ta minus mitte pettuma ei peaks. Ta pidas mind ka oma laeva
kõige paremaks roolimadruseks ja eelistas mind roolis näha, kui
laeva sadamasse tõime või liikusime kitsastes rannavetes.
See oli jälle uus ja huvitav periood minu elus, kus õppisin palju
juurde ja täiendasin oma meremeheoskusi. Olin ju nüüd juba vanemmadrus
ja tundsin, et see oli mu kohustus tõendada, et olen
võimeline tegema kõike, mida see amet nõuab. Tavaline ameerika
madrus aga sellest ei hoolinud ja püüdis läbi saada nii vähese pingutusega
kui võimalik. Nad olid seal laevas, et mitte sõjaväkke sattuda,
sest merel kaubalaevadel teenides ei kuulunud nad üldmobilisatsiooni
alla. Suuremal osal neist ei olnud mingit huvi elukutseliseks
meremeheks õppida ja nad püüdsid oma ajutist merelolekut
kõige kergema vaevaga üle elada. Kapten Christensenil polnud
nende vastu mingit huvi ja ta pidas neid lasteaiakasvandikeks, kelledega
peab kuidagi hakkama saama, niikaua kui nad laeval viibivad.
Tavaliselt tegid nad vaid ühe reisi ja lahkusid kohe peale
Ameerikasse jõudmist. Siis võisid nad kuuks ajaks maale jääda ja
jälle mõne teise laevaga merele minna. Selline olukord kestis kuni
sõja lõpuni, kui suurem osa neist merelt ära tuli ja maale tööle jäi.
Sellepärast olin mina nendest väga erinev ja mul polnud mingil
huvi nendega suhelda.
Teine reis Põhja-Aafrikasse
Teine reis Põhja-Aafrikasse läks ka üsna sujuvalt, kuna ilma ja
mere maine oli parem kui esimese reisi ajal ja ei olnud enam nii väsitav
ja ebamugav kui esimese reisi jooksul. Kordus sama lugu kui
varem sõjakraami mahalossimisega Orani sadamas. Seda tööd tegi
üks Ameerika sõjaväe tööüksus, mis oli saanud selleks eriväljaõppe
ja koosnes nende mustanahalisest rahvast. Neid siis veel otseses
lahingutegevuses ei kasutatud, see tuli alles hiljem sõja lõpu perioodil.
Olid käimas jutud, et kunagi lähemas tulevikus pidid algama
maandumisoperatsioonid Sitsiilia saarele ja sealt edasi Itaalia lõunarannikule.
Osa meie laadungist oli aga suunatud Alžiiri sadamasse,
mis asus sealt paarsada miili idapool, mis oli Briti vägede
tugipunkt. Tehti koostööd ameeriklastega Vahemere alade sõjategevuse
laiendamiseks. Oli jõudmas kätte pöördepunkt ja õhus oli
tunda mingit uut sõjahõngu, mis ei edastanud enam sakslasi.
Kindral Rommeli armee jäänused hingitsesid veel edasi Tuneesia
aladel, kuhu neid oli taandunud ida pool asuvast Liibüast. Nende
sõjategevuse lõpp oli aga lähedal, sest otsesidet Saksamaaga enam
ei olnud ja Põhja-Aafrika rannaalad olid peaaegu kõik Briti ja
Ameerika vägede kontrolli all.
Kohalikule araabia ja berberi soost põlisrahval ei olnud sellest
külma ega sooja. Nad elasid veel Prantsuse koloniaalriigi süsteemi
all ja neid ei huvitanud lääneliitlaste võimupoliitika, kuna see ei
muutnud nende olukorda. Olid täiesti ükskõiksed kummagi vaenupoole
vastu ja ei eelistanud neist kedagi. Nende kohalike berberite
seas oli näha ka siniste ja hallide silmadega inimesi ja nende
muistsed juured pidid olema pärit kusagilt vandaalide aladelt, mis
olevat olnud kusagil muistse Läänemere lõunapoolses piirkonnas
ja nende keeles pidi leiduma ka soome-ugri juuri. Nemad olid
jõudnud sinnakanti kunagi muistsel ajal, kui nad liikusid läbi
Euroopa mandri ja Hispaania poolsaare Põhja-Aafrikani. Araablased
jõudsid sinna palju aastasadu hiljem. Oma välimuselt olid nad
väga erinevad araablastest ja nägid palju euroopalikumad välja.
Nad olid peamiselt Atlase kõrgmägede elanikud ja olid tuntud kui
üks väga sõjakas rahvas, kes oli seal prantslastele palju probleeme
tekitanud. Sellest ei teadnud aga minu ameeriklastest laevakaaslased
midagi, kui nendele sellest rääkisin ja see neid üldse ei huvitanud.
Alžiir oli üks väga huvitav linn, kus elas väga palju prantsuse
asunikke ja see nägi ka väljastpoolt väga euroopalik välja. Sise- ja
äärelinna alad olid aga täielikult araablaste valduses ja sinna ei
soovitatud minna, pidi olema ohtlik meiesugustele euroopaliku
ilmega inimestele. Kõik sadamatööd tehti ka araablaste poolt
prantslaste juhtimise all ja see oli Orani olukorrast väga erinev. Jäime
sinna nädalaks ja siis algas konvoisõit Vahemerest välja. Poole
tee peal Gibraltarisse tulid meid tülitama Saksa lennukid ja sain ise
ka nende peale tuld anda "Orlikoni" 20-millimeetrise kerge õhutõrjekahuriga,
aga pihta vist kellelegi ei saanud ja ükski laev ka
viga ei saanud. Lahingukära oli aga väga suur, kui kõik laevad tule
avasid ja see lõi kõrvad lukku. Igav see igatahes ei olnud ja pärast
oli palju juttu sellest. Alla tulistati üks meie konvoid ründavatest
lennukitest.
Tagasi Ameerikasse
Tagasi Ameerikasse jõudsime varakevade alguses, aga selle asemel,
et minna laadima tavalist sõjakraami nagu varem, tuli meile
uus korraldus. Meid saadeti hoopis New Yorgist lõuna poole ühte
New Jersey osariigis asuvasse raske laskemoona laadimise erisadamasse.
See asus elamupiirkondadest eemal ja oli kõva valve all.
Ei olnud kunagi varem sedasorti ohtliku kaubaveoga veel tegelenud,
aga kuna elus peab ju kõik läbi proovima, siis oli see jälle üks
uus ja erinev kogemus. Selle eest maksti aga spetsiaalset hädaohupreemiat
palgale juurde ja see aitas leevendada riisikotunnet, mis
hinge tekkis. Seda eluohtlikku kraami pidi ka laevadega üle ookeani
toimetama, kus seda sõjarinnetel vaja oli ja palju kulus. Oli käimas
sõda ja muid võimalusi polnud. Laskemoon, mida peale laaditi,
oli eriti hädaohtlik: lennukipommid, raskekahuri ja miinipilduja
mürsud ning ka tankitõrjemiinid. Vaenlase tabamuse või avarii
korral võis see hiigelplahvatuse tekitada ja terve laadung õhku lennata
koos laeva ja meeskonnaga. Mitmed meie meeskonnaliikmed
tulid laevast maha, teeseldes haigestumist, aga minul kui välismaa
kodanikul seda võimalust eriti ei olnud. Meid võis olla laevas vaid
15 protsenti laevameeskonna üldarvust ja ma ei tahtnud hakata otsima
mingit ettekäänet. Soov oli ka sinna edasi teenima jääda, niikauaks
kui kapten Christensen seda laeva juhtis ja kamandas. Ei
tahtnud ennast ka argpüksina näidata ja Eesti mainet rikkuda.
Peale laskemoona pealelaadimise lõpetamist tulime laevaga tagasi
New Yorgi sadama reidile ankrusse ja jäime ootama järgmise
konvoi formeerimist üle mere sõiduks. Paar päeva hiljem sai see
teoks ja ma olin laeva sillal roolivahis, kui rannavalveohvitseri
mundrit kandev sadamaloots hakkas meid sealt välja juhtima.
Tema ebakompetentse laevajuhtimise tagajärjel juhtus meil aga
kokkupõrge ühe Norra lipu all sõitva õlitankeriga. Sõitsime oma
laeva vööriga selle keresse ja kuigi olin roolis, ei olnud see minu,
vaid lootsi süü. Käis hirmus ragin ja vette hakkas voolama bensiini,
mis tankeril laadungiks oli. See oleks võinud süttida ja plahvatada
ning plahvatuse ohtu oleks sattunud ka meie laeva lõhkeainelaadung.
Surma oleks võinud saada mõlema laeva meeskonnad, aga
see oleks olnud üks kiire surm ja valutum kui põleva bensiini sisse
jäämine. Kuna olime kitsas sadamasuus, oleks järgnevast hiigelplahvatusest
kokku varisenud ka kummalgi pool kaldal asuvad
kortermajad ja muud elamud. Inimelukaotused maal oleksid olnud
ka väga suured. Õnneks ei süttinud põlema see tanker ja nii ei
lennanud õhku ka meie laadung. Oli vedanud jälle.
Kapten Christensen kihutas lootsi sillalt minema, kuna too oli
täitsa paanikasse sattunud ja oleks peaaegu veel ühe avarii tekitanud
kokku põrgates suure USA mereväelaevaga, mis seal ligidal
ankrus oli ja samuti kahuri laskemoona oma küljel olevast praamist
peale võttis. Pärast seda juhtis kapten meid ühele kaugemal
asuvale turvalisele ankrukohale, mis oli laevaliiklusest eemal. Jäime
sinna ankrusse oma närve kosutama ja uusi juhiseid ootama.
Esimese maailmasõja ajal juhtus aga umbes samataoline kokkupõrge
Kanadas Halifaxi sadamas ühe laskemoonalaeva ja mingi
teise alusega. Järgnenud hiigelplahvatuses hukkusid mõlema laeva
meeskonnad ja veel paar tuhat inimest sadama ümbruskonna
elamutes.
Vahepeal olid aga ülejäänud konvoi laevad välja merele liikunud
ja maha jäid meie laev ja too Norra õlitanker. Bensiin, mis sealt
välja voolanud oli, ei tekitanud mingeid probleeme ja oli vist õhku
haihtunud.
Kuna meie laevaninas oli tõsiseid vigastusi, siis pidime jääma
sinna remonti. Meid viidi puksiiride abil ühe kai äärde New Jersey
osariigi poolsel kaldal, kaugemal Manhattani saarest ja New Yorgi
südalinnast. Parandustööd võtsid umbes nädal aega ning alles pärast
seda läks sõit edasi uue konvoiga tagasi Vahemerre.
Sõit üle Atlandi läks rahulikult. Ei kohanud torme ega allveelaevu.
Olid juba ilusad kevadilmad ja Saksa allveelaevade võitlusvõime
oli ka 1943. aasta alguses dramaatiliselt kahanenud. Briti ja
Ameerika koostöö tulemusena olid Saksa allveelaevade kaotused
nii palju suurenenud, et nad ei olnud enam võimelised pidurdama
liitlaste kaubalaevanduse tegevust. Hukkus mõni üksik laev, aga
sellel ei olnud enam mingit strateegilist tähendust.
Kuulduste järgi olevat Admiral Dönitz käinud Hitleri jutul ja
talle teatanud, et edaspidised võimalused liitlaste transportlaevanduse
pidurdamiseks olid minimaalsed. Kõige selle tulemusena oli
halvenenud ka nende endi strateegiline sõjavõime ja prognoos ei
olnud enam lootustäratav. Lääneliitlaste sõjaline ülekaal oli tunduvalt
suurenenud, edasitung Venemaale ummikusse sattunud ja
nad olid palju kaotusi kandnud. Teljeriikide (Saksa, Itaalia ja Jaapani)
võit ei olnud enam tõenäoline.
Jälgisin seda kõike Ameerika ajakirjanduse ja raadiosaadete abil.
Tänasin oma ettearvamatut saatust, mis mind kannatavast kodumaast
eemal oli hoidnud ja mujale suunanud. Minu kui ühe eesti
noormehe panus poleks seal enam midagi lugenud, kuigi minu
sümpaatia oli endiselt oma isamaa ja meie hõimurahva soomlaste
poolel. Sakslaste vastu olin ma aga täielikult ükskõikne ja erapooletu.
Tänu Hitlerile ja Stalinile ning nende poolt sõlmitud Molotov-
Ribbentropi paktile oli see idiootne sõda alustatud. Ise sattusin
sellest osa võtma ainult saatuse ja olude sunnil ning mul polnud
mingeid illusioone selle õigustamiseks. Meil ja teistel Ida-
Euroopa rahvastel polnud selles midagi head loota ja nii see ka selgus
poolteist aastat hiljem peale Jalta konverentsi ja enne sõja lõppu.
Sinnani aga oli veel aega ja ees ootas veel palju põnevaid ja huvitavaid
läbielamusi. Peaasi oli mitte oma elu kaotada mittemillegi
nimel, mis juhtuda võis.
Igatahes jõudsime jälle tagasi Orani sadamasse juunikuu esimesel
päeval. Kuna meil oli pardal lõhkeainete laadung, viidi meid
erilise kai äärde, mille ümber mahtus kolm laeva ja mis oli mõeldud
ainult sellise laskemoona maha lossimiseks. Kaks teist Ameerika
"Liberty"-tüüpi kaubalaeva olid seal juba enne meid kohal ja
kail lebasid kahurimürskude ja lennukipommide virnad, mis olid
aga palju hädaohtlikumad kui tavaline vintpüssi või kuulipilduja
laskemoon. Seda viidi sealt edasi sõjaväe veoautodega linnast väljas
asuvatesse laskemoonahoidlatesse edaspidiseks kasutamiseks.
Vahepeal oli sinna kaile kuhjunud juba mõnisada tonni lõhkekehi.
See kõik ei näinud kuigi rahustav välja ja tundus olevat ka liiga linna
ligidal. Sõjaolukorras oli selline riskantne olukord vast kuidagi
talutav, aga mitte turvaline. Kõike seda oli aga hädasti vaja eelseisva
rünnaku jaoks Itaalia aladele ning kusagile mujale ei olnud vist
võimalust seda maha lossida.
Õhus oli ootusärevust ja seda arutasid meie laeva meeskonna
liikmed. Oli pühapäeva õhtupoolik ja tööd enam sadamas ei tehtud.
Polnud kunagi varem sellist olukorda näinud, sest see ei olnud
enam tavalise sõjavarustusega tegelemine, vaid hoopis riskantsem
toiming. Eelmise laadungiga siia olime olnud kusagil ühe
teise kai ääres, kus lossiti maha sõidukeid, tanke ja moonakaste
kõigega, mida sõjaväele on vaja, et sõda käigus hoida. Seal oli ka õlle-
ja toidukaste, mis ei olnud eluohtlikud, kuid vajalikud. Vaja oli
kõike ja laskemoon ning lõhkeained oli osa sellest, mida kaubalaevadega
kohale toimetati.
Sellest ei saa aga paljud aru, et mida need laevad seal sõjatandril
teenivad ja miks nii palju meremehi hukkus selles kaubaveos. Olen
püüdnud seda selgitada, et sõjas surma saada on võimalik ka ilma
rindel relvaga võitlemata ja sõjaväe mundrit kandmata.
Sellest kõigest ei saa aga tavaline "maarotist" inimene aru, kes
pole ise oma silmaga seda kõike näinud ja läbi elanud. Olin püüdnud
seda tänapäeva Eestis selgeks teha, kuidas sai kaubalaevadega
sõjategevusest osa võtta ja nii raskeid kaotusi kanda. Viga seisab
selles, et nõukogudeaegne ajalooõpetus oli puudulik ja sellest, mis
juhtus väljaspool nende riigi piire, ci peetud vajalikuks oma kodanikele
teada anda. Tihtipeale aga moonutati see sihilikult ümber
oma huvide kasuks või vaikiti paljudest sündmustest, mis neid endid
ei huvitanud. Ajaloo võltsinguid oli palju, kuna kõik ei sobinud
nende poliitiliste vaadetega. Esimese Eesti Vabariigi aegsetes
koolides oli ajalooõpetus aga väga erinev ja seda õpetati hoopis teisest
ja liberaalsemast, lääne-euroopalikust vaatevinklist vaadatuna.
Ajalugu oli ka üks mu lemmikainetest ja olin Türi progümnaasiumis
oma klassis kõige parem selle aine õpilane ja sain kiita
tolleaegse koolidirektori poolt, kui tegin seal oma riiklikke lõpueksameid
1939. aasta kevadel. Tema nimi oli Vitsut ja ta küüditati
Eestist ära ja suri kusagil vangilaagris. Oli minu isa hea tuttav ja sai
sama saatuse osaliseks.
Inglismaa, Ameerika ja Kanada olid aga nende tsiviilmeresõitjate
sõjalisest panusest üsna hästi teadlikud. Pidasid neid hinnas,
vaatamata nende tihtipeale distsiplineerimatule käitumisele, kui
nad jälle maale said. Neil ei olnud sunduslik kulpi anda või valveseisakus
olla, kuid nende elukaotused olid samavõrdsed mereväemundreid
kandvate meestega.
Ajaloos oli seda juba varem juhtunud. Näiteks Ameerika inglaste-
vastastest merelahingutest osavõtjad olid tavalised rannasõidupurjekate
meeskonnad, kellele olid antud relvad. Nad tegid seal
üsna tõhusa töö Inglise merelaevanduse ründamise ja kaaperdamisega.
Nad aitasid palju oma iseseisva riigi loomisel ja selle rannaalade
kaitsmisel.
Juba 8. jaanuaril 1943 olin ma määratud ühe Ameerika "Liberty"-
tüüpi sõjavarustuse transportlaeva peale, mille nimi oli
"Theodoric Bland" ja mis oli laadimas peale igat sorti sõjaväe
materjali Vahemere sõjarinde jaoks.
Lahkusime New Yorgi sadamast jaanuari keskpaiku Ameerika
mereväe konvoi koosseisus teele üle Atlandi Gibraltari väina suunas
ja sealt edasi Vahemerele. Oli alanud jälle uus ajajärk minu
elus, mis sai olema ka väga seiklusrikas ja õpetlik. Kuigi olin juba
üle kolme aasta merel teeninud, oli see uus Ameerika laeva õhkkond
väga erinev, võrreldes varasema teenistusega Eesti, Norra ja
Rootsi laevade peal. Meeskonna koosseis oli väga kireva tagapõhjaga,
võrreldes varasematega.
See laev oli just tulnud välja New Orleansi laevatehasest kusagil
Mississippi jõe peal ja oli tegemas oma esimest merereisi. Laeva
50-mehelises meeskonnas oli palju mustanahalisi lõunaosariikidest
pärit mehi. Nendest koosnes terve köögipersonal ja masinaruumis
töötavad laevakütjad. Minu kajutinaaber oli aga Aasia Filipiini
saartelt pärit ja sealt oli neid veel, kuna need olid siis veel
Ameerika asumaad. Samuti teenis laevas veel peale minu 5 eesti
päritoluga meest. Kõik olid minust tublisti vanemad ja olid sattunud
sinna peale Esimest maailmasõda Vene laevade pealt ja sinna
ka jäänud.
Meie kapten Aage Christensen oli aga taani päritolu vanem pensionärist
Ameerika kaugsõidukapten, kes oli tagasi merele pöördunud.
Ameerikas oli siis väga suur puudus kogenenud laevajuhtidest
ja ohvitseridest ja neid, kes olid merelt ära tulnud, püüti igat
sorti soodustustega sinna tagasi meelitada. Sundida neid ei saanud
nende vanuse tõttu, aga patriotismi ja finantsiliste ahvatluste mõjul
pöördus osa neist tagasi merele. Kapten Christensen oli siis juba
72 aastat vana ja minusugusele 19-aastasele noorukile oli see suur
üllatus. Kõik teised temale alluvad tekiohvitserid ehk tüürimehed
olid aga 20.-30-ndates aastates mehed ja see paistis väga silma.
Kapten oli aga väga kogenud ja karastatud meremees, kes tundis
väga hästi oma ametit ja tundsin, et oli au tema poolt juhitud laeva
pardal teenida. Jäin sinna laeva teenima rohkem kui aastaks, kuni
1944. aasta kevadeni, ja ma õppisin temalt väga palju selle aja jooksul.
Panin selle kõik endale kõrva taha ja palju aastaid hiljem, kui
olin ise kaugsõidukapteniks saanud, kasutasin temalt õpitud meretolku
ja kogemusi laeva heaolu ja turvalisuse tagamiseks.
Arvan, et mingi koolist välja antud kaptenidiplom ei tähenda
midagi, kui puuduvad praktilised kogemused ja neid saab ainult
ulgumerel teenides ja mitte koolipingil istudes. Teoreetilist mereharidust
on vaja, aga sellest üksi ei jätku laevajühtimise kohustuste
täitmiseks. Meri on väga karm õpetaja, kes ei anna lollidele andeks
nende tehtud vigu. Nii ütleb üks inglise mereväljend.
Reis New Yorgist Vahemereni möödus rahulikult ja meie 50-st
laevast koosnevat konvoid ei häirinud ükski Saksa allveelaev.
Ameerika saatelaevu oli arvukalt ja päevavalgel patrullisid õhus
lennukid konvoid ümbritseval avamerel. Seda võimaldas läbi viia
väiksem konvoid saatvate lennukite emalaevaks ümber ehitatud
kaubalaev. Selle pardal oli pool tosinat lennukit, mis võimaldas
paari lennuki pidevalt õhus hoidmist terve reisi ajal üle Atlandi.
See uus meresõja taktika oli väga edukas ja aitas pidurdada allveelaevade
tegevust avamerel.
Oli tulnud lõpp Saksa U-paatide võimuvalitsusele Atlandil ja
see kõik toimus tänu Ameerika sattumisele Teise maailmasõtta.
Talvine Atland oli aga väga tormine ja meie laev rullis väga raskelt
ning oli tihti kreenis üle 30-ne kraadi. Seda põhjustas see, et
meil oli tekilaadungiks 6 rasket raudteevedurit ja teki all laevaluukides
kergem kaup. See tõstis laeva raskuspunkti kõrgemale tavalisest
ja see vähendas laeva stabiilsust. Kusagil Assoori saartest
põhja pool sattusime me eriti raske mereolukorra sisse, kus kõrge
murdlainetus tuli lääne suunast ja oli ahtritagune, mis tegi selle
olukorra veel halvemaks. Olin 12-4-ni öösel roolis ja laeva oli väga
raske kursi peal hoida. Oli vist kella kolme paiku varahommikul,
kui eriti suur ahtri tagant tulev murdlaine tõstis meie ahtri veepinnast
kõrgele õhkuja laev rullis 50-60-kraadilise kallakuga kreeni ja
ei rullunud enam tagasi. Olime sattunud väga raskesse kriisiolukorda
tänu sellele tekilastile ja olime ümbermineku hädaohus. Oli
vaid aja küsimus, millal see juhtub. Hoidsin mõlema käega roolirattast
kinni, et mitte langeda lahtiselt laevasillalt üle parda merre.
Õnneks aga ei järgnenud teist sama kõrget lainet ja peale umbes
minutipikkust kreenis olekut rullus laev aeglaselt tagasi. See oli
terve minu 50-aastase meremeheelu jooksul ainus juhtum, kus laev
oli otseses ümbermineku ohus ja see oli ka väga meeldejääv läbielamus.
Vedas aga jälle ja me pääsesime üle noatera katastroofist,
mis oleks vist nõudnud terve laeva meeskonna elud.
Kapten Christensen oli jõudnud ka kuidagiviisi oma kajutist laeva
ülemisele lahtisele komandosillale ja vandus ning kirus neid
laeva lastimise planeerijaid, kes olid seal New Yorgi Brooklyni sõjaväesadamas
tolle üliraske tekilaadungi meie pardale lisaks sokutanud.
Ta olevat ise neid selle vastu hoiatanud, aga see viidi läbi
tema soovide vastu. Normaalse mere ja tavalise lainetusega ei
oleks pidanud see nii kriitiliseks muutuma, aga ulgumere seisund
tol ööl oli tavalisest erinev. Midagi sellist pole kunagi enam juhtunud
ja usun jälle, et mulle tuli mu kaitseingel appi ja aitas mind
eluga sealt välja tuua.
Kapten ise arvas, et olime üle 60-ne kraadi kreenis ja oli ime, et
laev sellest välja pääses. Kuulsime hommikul, et all meeskonnaruumides
olid mitmed magavad mehed oma koidest välja kukkunud
ja viga saanud, aga õnneks mitte tõsiselt.
Järgmisel päeval ilmaolukord paranes ja paar päeva hiljem läbisime
Gibraltari väina ja sisenesime Vahemerele. Olin olnud Eesti
laeva "Heliosega" Gibraltaris juba 1940. aasta suvel, aga Vahemerel
esimest korda ja see laiendas jälle mu silmaringi ja tõi uusi merekogemusi.
Juba järgmisel päeval jõudsime Orani sadama reidile,
mis asub Alžeeria rannikul ja jäime sinna ankrusse, et oodata järjekorda
sadamakai äärde pääsemiseks ja lasti mahalossimiseks.
Taas sõjakeerises
Põhja-Aafrikas oli käimas veel äge lahingutegevus Saksa kindral
Rommeli diviiside ja Ameerika ning Briti vägede vahel. Rinne oli
vahepeal pidama jäänud Tuneesias, aga lõpp oli lähemale jõudmas,
kuna järelejäänud Saksa ja Itaalia väed olid seal nüüd ära lõigatud
igasugusest materiaalsest abist Ameerika ja Briti õhu- ja mereblokaadi
tõttu ja otsa lõppemas oli nii kütus kui laskemoon. Iga
Saksa transportlaev, mis püüdis Itaalia sadamatest Põhja-Aafrikani
jõuda, lasti põhja ja see oli ainult aja küsimus, millal see juhtub ja
Rommeli poolt juhitud vägede allaandmine oli selle tõttu vältimatu.
Võitlusmoraal oli veel hea, aga puudusid võimalused selle jätkamiseks.
Sõjajõudude tasakaal ei olnud enam võrdne peale ameeriklaste
sõtta sattumist seal ning Saksa ressursside vähenemise
tõttu.
Olin juba Eesti Vabariigi koolipõlve ajast saadik väga huvitatud
olnud terve maailma ajaloost ja geograafiast. Olin väga palju sellest
lugenud nii eesti, vene kui inglise keeles. Tänu sellele oli minul ka
palju laiem silmaring üldisest maailma olukorrast kui mõnel teisel
tavalisel Eesti koolipoisil. Kolm aastat meresõitu olid seda veel
laiendanud koos mitme keele oskusega. Vist ei olnud ma ka üks tavaline
meremehe tüüp, kelle huvid ei ulatunud sadamakõrtsidest
ja lõbutüdrukutest kaugemale. Lugesin kohalikke ajalehti ja jälgisin
huviga kõike, mis minu ümber sündis. Mitme keele oskus oli ka
väga tõhusaks abiks. Teisi selliseid noori mehi pole ma oma pika
mereelu jooksul kunagi kohanud. Tagantjärele ühe vana ''merekaruna"
seda kõike analüüsides arvan, et olin kuidagi erinev teistest.
Seda on mulle ka teiste poolt mainitud laevadel, kus teenisin.
Aitab targutamisest ja nüüd tuleb jälle tagasi pöörduda olukorra
juurde, mis oli Orani sadamas 1943. aasta alguses. Terve see suur
sadam oli Ameerika transportlaevu täis, mis vedasid sinna kohale
igat liiki sõja- ja muud strateegilist varustust, nagu laskemoon, kütus,
tankid, veoautod, toidumoon ja veel palju muud. Kõike seda,
mida on vaja, et käigusolevad operatsioonid sujuvalt edasi liiguksid
ja et midagi kahe silma vahele ei jääks. See kõik lossiti seal maha
ja viidi veoautodega linnast välja lähedal kõrbes asuvatesse ladupaikadesse,
mis olid ümber piiratud traataiaga ja sõjaväe valve all.
Seda tagavara oli vaja, sest ees seisis veel Põhja-Aafrika Tuneesia
alade tagasivallutamine ja sõjategevuse edasilaiendamine Vahemerel
asuvatele Itaalia saartele ja sealt edasi mandrile. Nii see ka
juhtuski 1943. aasta jooksul. Nägin seda kõike pealt ja võtsin oma
laevadega osa mitmest sellisest operatsioonist. Kõigest sellest pikemalt
edaspidi.
Olime oma laevaga Oranis kuni jaanuari lõpuni, kuhu jätsime
maha terve meie lasti ja siis tuli jälle konvoi sõit tagasi Gibraltari
suunas ja sealt edasi üle Atlandi uue laadungi järele. Kuni Gibraltarini
olime valvel meie laeva õhutõrjekahurite ja raskekuulipildujate
peal, kuna Saksa torpeedolennukid käisid seal Põhja-Aafrika
rannavetes konvoisid ründamas lähedal olevalt Sardiinia saarelt,
mis oli veel nende valduses. Kuid midagi ei juhtunud ja jõudsime
ilma viperusteta Vahemerest välja laiale Atlandile. Saime jälle avamerele
jõudes rasket tormiilma ja laev sai kõvasti vintsutada, kuna
olime teel tagasi ilma lasti ja ballastita, mida tühjad laevad tavaliselt
talvekuudel peale võtsid. Sõitsime vastu läänest tulevale raskele
lainetusele ja selle tõttu pidi konvoi kiirust vähendama. Tühja
kaubalaevaga ei või täiskäiguga vastu murdlainetust sõita. Laev
võib pooleks murduda või propelleri kaotada, kui see veest täiskäiguga
õhku paiskub. Konvoi komandör pidi otsustama, millal käiku
tasandada, et ükski neist laevadest konvoist välja ei langeks ja
teistest maha jääks. Tavaliselt oli selline mees endine kogenud
kaugsõidukapten ja mereväe reservohvitser commandefi auastmes.
Nendel oli rohkem ulgumere praktikat kui tavalisel mereväeohvitseril
ja nad teadsid kaubalaevade ulgumere probleeme.
Reis tagasi New Yorki kestis paar nädalat ja me saime selle aja
jooksul kõvasti vintsutada, sõites vastu läänetuult ja tugevat lainetust.
Veebruari lõpuks olime jälle tagasi Brooklyni sõjasadamas,
laadides peale uut sõjamoonalasti uuesti Põhja-Aafrikasse edasiviimiseks.
New Yorgi Eesti Selts j a Meremeeste Ühendus
Kohe peale sinnajõudmist sain osa võtta New Yorgi Eesti Seltsi Vabariigi
aastapäeva aktusest ja järgnevast koosviibimisest. See oli
minu esimene selline läbielamus peale Eestist lahkumist ja sellest
oli möödunud juba neli aastat. Inglismaal olles midagi sellist ei juhtunud,
kuna puudus mingi püsiv eesti ühiskond või selts, kus koos
käia või midagi selletaolist organiseerida. Seal maal oli suletud ka
Eesti saatkond peale meie kodumaa okupeerimist ja Nõukogude
Vene liitlaseks saamist Saksa-Vene sõja alguses.
New Yorgis oli aga veel alles Eesti ametlik saatkond ja seal oli ka
meie rahvuslikku tegevust, koosviibimisi ja muid seltskondlikke ja
kultuurilisi üritusi. Olin jõudnud jälle tagasi oma miljöösse ja eesti
rahvusgrupi hulka. Laevaga merel olles oli mul jälle tekkinud
probleeme oma kommunismi- ja Nõukogude Vene vastase hoiakuga
ja selliseid jutte taheti summutada teatud ringkondade poolt.
Olin sattunud kaubalaevadele, mille tavaline, mitte juhtkonnas
olev meeskond oli ühe meremeeste liidu kontrolli all, mille nimi oli
National Maritime Union. Neil oli üle 30 000 liikme ja nende juhtkond
kuulus peaaegu kõik Ameerika Kommunistlikusse Parteisse.
Sattusin sinna täiesti juhuslikult, kui mind laeva paigutati ja pidin
selle liidu liikmeks astuma, et seal edasi teenida. Tavaline Ameerika
meremees sellest palju ei hoolinud, kus ta teenis, aga neid püüti
ära kasutada oma huvides ja tehti parteid pooldavat propagandat..
Seal oli ka teine meremeeste liit, mis ei olnud selliselt häälestatud
ja neil oli ka sama suur või isegi suurem liikmeskond. Minul
polnud aga mingit kontrolli selle üle, kuna ma ei olnud Ameerika
kodanik ja ma ei saanud sealt lihtsalt ära tulla ja teise liitu ümber
astuda. Pidin jääma sinna, kus olin, aga see neile ei meeldinud, sest
olin neile pinnuks silmas. Nad püüdsid mind hirmutada ja mu
suud kinni hoida, et ma ei avaldaks oma tundeid selle punase tsirkuse
vastu, mida nende poolt propageeriti. Kahjuks olid nad aga
vale isikuga vastuollu sattunud, keda hirmutada ei saanud. Valdasin
head inglise keelt ja ma ei olnud võimeline enda tõekspidamisi
maha salgama. Meie laeva määratud Maritime Unioni delegaat,
kes ka seal masinaruumis teenis, oli itaalia päritoluga, Ameerikas
sündinud noorem mees, kel oli ka partei liikmekaart. Mul oli temaga
sagedasi kokkupõrkeid ja teravaid eriarvamusi maailma poliitikast
ja ajaloost. Sinna ei saanud ta midagi teha, et seda muuta, sest
see ei olnud ametlik Ameerika sundjoon, vaid ainult selle liidu ja
juhtkonna oma.
Mul oli aga laeva kapteni ja ülejäänud juhtkonnaga väga hea läbisaamine,
sest nooruse peale vaatamata peeti mind väga kogenuks
meremeheks. Mul olid peaaegu kõik laeva oskustööd selged
ja tugev kohusetunne alati anda oma parim ja see neile imponeeris.
Kõik see oli aga tänu mu kadunud isa kindlakäelisele kasvatusele
ja kohusetunde austamisele kõiges, millega ma tegelesin.
Kapten Christensen ja esimene tüürimees pidasid ka sellest lugu
ja minust sai nende mõlemate soosik, keda nad võisid usaldada
igas olukorras. Kuna kapten ise oli Taanis sündinud, seal üles kasvanud
ja merele läinud, siis oli tal kindlasti teadmisi Eestist ja rahvast
seal, kel olid sügavad meretraditsioonid ja hingelised omadused,
mis olid nende omadega sarnased.
Mul oli õnn ja au tema all teenida ja ma püüdsin teha oma parima,
et ta minus mitte pettuma ei peaks. Ta pidas mind ka oma laeva
kõige paremaks roolimadruseks ja eelistas mind roolis näha, kui
laeva sadamasse tõime või liikusime kitsastes rannavetes.
See oli jälle uus ja huvitav periood minu elus, kus õppisin palju
juurde ja täiendasin oma meremeheoskusi. Olin ju nüüd juba vanemmadrus
ja tundsin, et see oli mu kohustus tõendada, et olen
võimeline tegema kõike, mida see amet nõuab. Tavaline ameerika
madrus aga sellest ei hoolinud ja püüdis läbi saada nii vähese pingutusega
kui võimalik. Nad olid seal laevas, et mitte sõjaväkke sattuda,
sest merel kaubalaevadel teenides ei kuulunud nad üldmobilisatsiooni
alla. Suuremal osal neist ei olnud mingit huvi elukutseliseks
meremeheks õppida ja nad püüdsid oma ajutist merelolekut
kõige kergema vaevaga üle elada. Kapten Christensenil polnud
nende vastu mingit huvi ja ta pidas neid lasteaiakasvandikeks, kelledega
peab kuidagi hakkama saama, niikaua kui nad laeval viibivad.
Tavaliselt tegid nad vaid ühe reisi ja lahkusid kohe peale
Ameerikasse jõudmist. Siis võisid nad kuuks ajaks maale jääda ja
jälle mõne teise laevaga merele minna. Selline olukord kestis kuni
sõja lõpuni, kui suurem osa neist merelt ära tuli ja maale tööle jäi.
Sellepärast olin mina nendest väga erinev ja mul polnud mingil
huvi nendega suhelda.
Teine reis Põhja-Aafrikasse
Teine reis Põhja-Aafrikasse läks ka üsna sujuvalt, kuna ilma ja
mere maine oli parem kui esimese reisi ajal ja ei olnud enam nii väsitav
ja ebamugav kui esimese reisi jooksul. Kordus sama lugu kui
varem sõjakraami mahalossimisega Orani sadamas. Seda tööd tegi
üks Ameerika sõjaväe tööüksus, mis oli saanud selleks eriväljaõppe
ja koosnes nende mustanahalisest rahvast. Neid siis veel otseses
lahingutegevuses ei kasutatud, see tuli alles hiljem sõja lõpu perioodil.
Olid käimas jutud, et kunagi lähemas tulevikus pidid algama
maandumisoperatsioonid Sitsiilia saarele ja sealt edasi Itaalia lõunarannikule.
Osa meie laadungist oli aga suunatud Alžiiri sadamasse,
mis asus sealt paarsada miili idapool, mis oli Briti vägede
tugipunkt. Tehti koostööd ameeriklastega Vahemere alade sõjategevuse
laiendamiseks. Oli jõudmas kätte pöördepunkt ja õhus oli
tunda mingit uut sõjahõngu, mis ei edastanud enam sakslasi.
Kindral Rommeli armee jäänused hingitsesid veel edasi Tuneesia
aladel, kuhu neid oli taandunud ida pool asuvast Liibüast. Nende
sõjategevuse lõpp oli aga lähedal, sest otsesidet Saksamaaga enam
ei olnud ja Põhja-Aafrika rannaalad olid peaaegu kõik Briti ja
Ameerika vägede kontrolli all.
Kohalikule araabia ja berberi soost põlisrahval ei olnud sellest
külma ega sooja. Nad elasid veel Prantsuse koloniaalriigi süsteemi
all ja neid ei huvitanud lääneliitlaste võimupoliitika, kuna see ei
muutnud nende olukorda. Olid täiesti ükskõiksed kummagi vaenupoole
vastu ja ei eelistanud neist kedagi. Nende kohalike berberite
seas oli näha ka siniste ja hallide silmadega inimesi ja nende
muistsed juured pidid olema pärit kusagilt vandaalide aladelt, mis
olevat olnud kusagil muistse Läänemere lõunapoolses piirkonnas
ja nende keeles pidi leiduma ka soome-ugri juuri. Nemad olid
jõudnud sinnakanti kunagi muistsel ajal, kui nad liikusid läbi
Euroopa mandri ja Hispaania poolsaare Põhja-Aafrikani. Araablased
jõudsid sinna palju aastasadu hiljem. Oma välimuselt olid nad
väga erinevad araablastest ja nägid palju euroopalikumad välja.
Nad olid peamiselt Atlase kõrgmägede elanikud ja olid tuntud kui
üks väga sõjakas rahvas, kes oli seal prantslastele palju probleeme
tekitanud. Sellest ei teadnud aga minu ameeriklastest laevakaaslased
midagi, kui nendele sellest rääkisin ja see neid üldse ei huvitanud.
Alžiir oli üks väga huvitav linn, kus elas väga palju prantsuse
asunikke ja see nägi ka väljastpoolt väga euroopalik välja. Sise- ja
äärelinna alad olid aga täielikult araablaste valduses ja sinna ei
soovitatud minna, pidi olema ohtlik meiesugustele euroopaliku
ilmega inimestele. Kõik sadamatööd tehti ka araablaste poolt
prantslaste juhtimise all ja see oli Orani olukorrast väga erinev. Jäime
sinna nädalaks ja siis algas konvoisõit Vahemerest välja. Poole
tee peal Gibraltarisse tulid meid tülitama Saksa lennukid ja sain ise
ka nende peale tuld anda "Orlikoni" 20-millimeetrise kerge õhutõrjekahuriga,
aga pihta vist kellelegi ei saanud ja ükski laev ka
viga ei saanud. Lahingukära oli aga väga suur, kui kõik laevad tule
avasid ja see lõi kõrvad lukku. Igav see igatahes ei olnud ja pärast
oli palju juttu sellest. Alla tulistati üks meie konvoid ründavatest
lennukitest.
Tagasi Ameerikasse
Tagasi Ameerikasse jõudsime varakevade alguses, aga selle asemel,
et minna laadima tavalist sõjakraami nagu varem, tuli meile
uus korraldus. Meid saadeti hoopis New Yorgist lõuna poole ühte
New Jersey osariigis asuvasse raske laskemoona laadimise erisadamasse.
See asus elamupiirkondadest eemal ja oli kõva valve all.
Ei olnud kunagi varem sedasorti ohtliku kaubaveoga veel tegelenud,
aga kuna elus peab ju kõik läbi proovima, siis oli see jälle üks
uus ja erinev kogemus. Selle eest maksti aga spetsiaalset hädaohupreemiat
palgale juurde ja see aitas leevendada riisikotunnet, mis
hinge tekkis. Seda eluohtlikku kraami pidi ka laevadega üle ookeani
toimetama, kus seda sõjarinnetel vaja oli ja palju kulus. Oli käimas
sõda ja muid võimalusi polnud. Laskemoon, mida peale laaditi,
oli eriti hädaohtlik: lennukipommid, raskekahuri ja miinipilduja
mürsud ning ka tankitõrjemiinid. Vaenlase tabamuse või avarii
korral võis see hiigelplahvatuse tekitada ja terve laadung õhku lennata
koos laeva ja meeskonnaga. Mitmed meie meeskonnaliikmed
tulid laevast maha, teeseldes haigestumist, aga minul kui välismaa
kodanikul seda võimalust eriti ei olnud. Meid võis olla laevas vaid
15 protsenti laevameeskonna üldarvust ja ma ei tahtnud hakata otsima
mingit ettekäänet. Soov oli ka sinna edasi teenima jääda, niikauaks
kui kapten Christensen seda laeva juhtis ja kamandas. Ei
tahtnud ennast ka argpüksina näidata ja Eesti mainet rikkuda.
Peale laskemoona pealelaadimise lõpetamist tulime laevaga tagasi
New Yorgi sadama reidile ankrusse ja jäime ootama järgmise
konvoi formeerimist üle mere sõiduks. Paar päeva hiljem sai see
teoks ja ma olin laeva sillal roolivahis, kui rannavalveohvitseri
mundrit kandev sadamaloots hakkas meid sealt välja juhtima.
Tema ebakompetentse laevajuhtimise tagajärjel juhtus meil aga
kokkupõrge ühe Norra lipu all sõitva õlitankeriga. Sõitsime oma
laeva vööriga selle keresse ja kuigi olin roolis, ei olnud see minu,
vaid lootsi süü. Käis hirmus ragin ja vette hakkas voolama bensiini,
mis tankeril laadungiks oli. See oleks võinud süttida ja plahvatada
ning plahvatuse ohtu oleks sattunud ka meie laeva lõhkeainelaadung.
Surma oleks võinud saada mõlema laeva meeskonnad, aga
see oleks olnud üks kiire surm ja valutum kui põleva bensiini sisse
jäämine. Kuna olime kitsas sadamasuus, oleks järgnevast hiigelplahvatusest
kokku varisenud ka kummalgi pool kaldal asuvad
kortermajad ja muud elamud. Inimelukaotused maal oleksid olnud
ka väga suured. Õnneks ei süttinud põlema see tanker ja nii ei
lennanud õhku ka meie laadung. Oli vedanud jälle.
Kapten Christensen kihutas lootsi sillalt minema, kuna too oli
täitsa paanikasse sattunud ja oleks peaaegu veel ühe avarii tekitanud
kokku põrgates suure USA mereväelaevaga, mis seal ligidal
ankrus oli ja samuti kahuri laskemoona oma küljel olevast praamist
peale võttis. Pärast seda juhtis kapten meid ühele kaugemal
asuvale turvalisele ankrukohale, mis oli laevaliiklusest eemal. Jäime
sinna ankrusse oma närve kosutama ja uusi juhiseid ootama.
Esimese maailmasõja ajal juhtus aga umbes samataoline kokkupõrge
Kanadas Halifaxi sadamas ühe laskemoonalaeva ja mingi
teise alusega. Järgnenud hiigelplahvatuses hukkusid mõlema laeva
meeskonnad ja veel paar tuhat inimest sadama ümbruskonna
elamutes.
Vahepeal olid aga ülejäänud konvoi laevad välja merele liikunud
ja maha jäid meie laev ja too Norra õlitanker. Bensiin, mis sealt
välja voolanud oli, ei tekitanud mingeid probleeme ja oli vist õhku
haihtunud.
Kuna meie laevaninas oli tõsiseid vigastusi, siis pidime jääma
sinna remonti. Meid viidi puksiiride abil ühe kai äärde New Jersey
osariigi poolsel kaldal, kaugemal Manhattani saarest ja New Yorgi
südalinnast. Parandustööd võtsid umbes nädal aega ning alles pärast
seda läks sõit edasi uue konvoiga tagasi Vahemerre.
Sõit üle Atlandi läks rahulikult. Ei kohanud torme ega allveelaevu.
Olid juba ilusad kevadilmad ja Saksa allveelaevade võitlusvõime
oli ka 1943. aasta alguses dramaatiliselt kahanenud. Briti ja
Ameerika koostöö tulemusena olid Saksa allveelaevade kaotused
nii palju suurenenud, et nad ei olnud enam võimelised pidurdama
liitlaste kaubalaevanduse tegevust. Hukkus mõni üksik laev, aga
sellel ei olnud enam mingit strateegilist tähendust.
Kuulduste järgi olevat Admiral Dönitz käinud Hitleri jutul ja
talle teatanud, et edaspidised võimalused liitlaste transportlaevanduse
pidurdamiseks olid minimaalsed. Kõige selle tulemusena oli
halvenenud ka nende endi strateegiline sõjavõime ja prognoos ei
olnud enam lootustäratav. Lääneliitlaste sõjaline ülekaal oli tunduvalt
suurenenud, edasitung Venemaale ummikusse sattunud ja
nad olid palju kaotusi kandnud. Teljeriikide (Saksa, Itaalia ja Jaapani)
võit ei olnud enam tõenäoline.
Jälgisin seda kõike Ameerika ajakirjanduse ja raadiosaadete abil.
Tänasin oma ettearvamatut saatust, mis mind kannatavast kodumaast
eemal oli hoidnud ja mujale suunanud. Minu kui ühe eesti
noormehe panus poleks seal enam midagi lugenud, kuigi minu
sümpaatia oli endiselt oma isamaa ja meie hõimurahva soomlaste
poolel. Sakslaste vastu olin ma aga täielikult ükskõikne ja erapooletu.
Tänu Hitlerile ja Stalinile ning nende poolt sõlmitud Molotov-
Ribbentropi paktile oli see idiootne sõda alustatud. Ise sattusin
sellest osa võtma ainult saatuse ja olude sunnil ning mul polnud
mingeid illusioone selle õigustamiseks. Meil ja teistel Ida-
Euroopa rahvastel polnud selles midagi head loota ja nii see ka selgus
poolteist aastat hiljem peale Jalta konverentsi ja enne sõja lõppu.
Sinnani aga oli veel aega ja ees ootas veel palju põnevaid ja huvitavaid
läbielamusi. Peaasi oli mitte oma elu kaotada mittemillegi
nimel, mis juhtuda võis.
Igatahes jõudsime jälle tagasi Orani sadamasse juunikuu esimesel
päeval. Kuna meil oli pardal lõhkeainete laadung, viidi meid
erilise kai äärde, mille ümber mahtus kolm laeva ja mis oli mõeldud
ainult sellise laskemoona maha lossimiseks. Kaks teist Ameerika
"Liberty"-tüüpi kaubalaeva olid seal juba enne meid kohal ja
kail lebasid kahurimürskude ja lennukipommide virnad, mis olid
aga palju hädaohtlikumad kui tavaline vintpüssi või kuulipilduja
laskemoon. Seda viidi sealt edasi sõjaväe veoautodega linnast väljas
asuvatesse laskemoonahoidlatesse edaspidiseks kasutamiseks.
Vahepeal oli sinna kaile kuhjunud juba mõnisada tonni lõhkekehi.
See kõik ei näinud kuigi rahustav välja ja tundus olevat ka liiga linna
ligidal. Sõjaolukorras oli selline riskantne olukord vast kuidagi
talutav, aga mitte turvaline. Kõike seda oli aga hädasti vaja eelseisva
rünnaku jaoks Itaalia aladele ning kusagile mujale ei olnud vist
võimalust seda maha lossida.
Õhus oli ootusärevust ja seda arutasid meie laeva meeskonna
liikmed. Oli pühapäeva õhtupoolik ja tööd enam sadamas ei tehtud.
Polnud kunagi varem sellist olukorda näinud, sest see ei olnud
enam tavalise sõjavarustusega tegelemine, vaid hoopis riskantsem
toiming. Eelmise laadungiga siia olime olnud kusagil ühe
teise kai ääres, kus lossiti maha sõidukeid, tanke ja moonakaste
kõigega, mida sõjaväele on vaja, et sõda käigus hoida. Seal oli ka õlle-
ja toidukaste, mis ei olnud eluohtlikud, kuid vajalikud. Vaja oli
kõike ja laskemoon ning lõhkeained oli osa sellest, mida kaubalaevadega
kohale toimetati.
Sellest ei saa aga paljud aru, et mida need laevad seal sõjatandril
teenivad ja miks nii palju meremehi hukkus selles kaubaveos. Olen
püüdnud seda selgitada, et sõjas surma saada on võimalik ka ilma
rindel relvaga võitlemata ja sõjaväe mundrit kandmata.
Sellest kõigest ei saa aga tavaline "maarotist" inimene aru, kes
pole ise oma silmaga seda kõike näinud ja läbi elanud. Olin püüdnud
seda tänapäeva Eestis selgeks teha, kuidas sai kaubalaevadega
sõjategevusest osa võtta ja nii raskeid kaotusi kanda. Viga seisab
selles, et nõukogudeaegne ajalooõpetus oli puudulik ja sellest, mis
juhtus väljaspool nende riigi piire, ci peetud vajalikuks oma kodanikele
teada anda. Tihtipeale aga moonutati see sihilikult ümber
oma huvide kasuks või vaikiti paljudest sündmustest, mis neid endid
ei huvitanud. Ajaloo võltsinguid oli palju, kuna kõik ei sobinud
nende poliitiliste vaadetega. Esimese Eesti Vabariigi aegsetes
koolides oli ajalooõpetus aga väga erinev ja seda õpetati hoopis teisest
ja liberaalsemast, lääne-euroopalikust vaatevinklist vaadatuna.
Ajalugu oli ka üks mu lemmikainetest ja olin Türi progümnaasiumis
oma klassis kõige parem selle aine õpilane ja sain kiita
tolleaegse koolidirektori poolt, kui tegin seal oma riiklikke lõpueksameid
1939. aasta kevadel. Tema nimi oli Vitsut ja ta küüditati
Eestist ära ja suri kusagil vangilaagris. Oli minu isa hea tuttav ja sai
sama saatuse osaliseks.
Inglismaa, Ameerika ja Kanada olid aga nende tsiviilmeresõitjate
sõjalisest panusest üsna hästi teadlikud. Pidasid neid hinnas,
vaatamata nende tihtipeale distsiplineerimatule käitumisele, kui
nad jälle maale said. Neil ei olnud sunduslik kulpi anda või valveseisakus
olla, kuid nende elukaotused olid samavõrdsed mereväemundreid
kandvate meestega.
Ajaloos oli seda juba varem juhtunud. Näiteks Ameerika inglaste-
vastastest merelahingutest osavõtjad olid tavalised rannasõidupurjekate
meeskonnad, kellele olid antud relvad. Nad tegid seal
üsna tõhusa töö Inglise merelaevanduse ründamise ja kaaperdamisega.
Nad aitasid palju oma iseseisva riigi loomisel ja selle rannaalade
kaitsmisel.
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Samalt autorilt ilmunud ka romaan "Risttules" Toronto 1958. Võrumaa metsavendade võitlusest Karula laantes. Tegelased kirjanduslikud.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
1943
Nüüd aga jälle tagasi oma jutuga Orani, kuhu olime jõudnud
paar päeva tagasi. Oli 3. juuni aastal 1943. Tööpäev oli läbi ja
ma pidasin seal oma 20. sünnipäeva pidu koos ühe teise minust
vanema eesti soost laevakaaslasega kelle nimi oli Artur Seeru
ja kes teenis masinaruumis. Oli pärit kusagilt Valga kandist ja oli
merele siirdunud mõni aasta enne mind ja ka juhuslikult Ameerikasse
sattunud sõja alguses. Samuti oli seal meie vastas asuva teise
laskemoonalaeva eestlasest pootsman nimega Sommer. Oli ilus
vaikne õhtupoolik just peale päikese loojumist, kui hakkasid ulguma
õhuhäiresireenid ja kusagil läheduses avas tule Ameerika õhutõrjepatarei.
Kohe peale selle järgnes kaks pommiplahvatust. Meie
vastas lebav laev sai pommitabamuse ahtritekile ja süttis põlema.
Olime juba mõned napsud võtnud ja tuju uljaks saanud, kui see
kõik nii ootamatult juhtus. Pootsman Sommer tormas kajutist välja
laevatekile ja meie Seeruga temale järele. Sellega jäi siis see sünnipäevapidu
pooleli, sest olukord oli kriitiliseks muutunud ja meie
laevas anti ka üldhäire. See tähendas seda, et Seeru pidi minema
alla masinaruumi ja mina laevasillale oma õhutõrje lasketoru juurde.
Sommer ruttas aga meie laeva landgangist alla ja sealt jooksuga
üle kai oma laeva suunas, mis asus meist paarsada meetrit eemal.
Ise ruttasin trepist üles laeva komandosiIlale, kus asus minu 20-
millimeetrise kaliibriga "Oerlikoni" kergekahuri laskepesa. Olime
määratud sinna kahe mehega. Minu relvakaaslane oli Ameerika
mereväe madrus, selle relva sihtur ning mina olin tema abiline, kes
laskemoonakastide eest hoolt kandis. Meie laevas oli kokku 14 lasketoru
ja 4 neist raskemad kahurid, neid oli seal hooldamas 30-liikmeline
mere väeüksus ühe leitnandi juhtimisel. Nende kohustus oli
kõikide nende relvade eest hoolitsemine ja lahinguvalmis hoidmine.
Saime oma relva laskevalmis, kui upitasin sellele peale 60 padrunit
hoidva kasseti, aga lasta enam kellegi pihta ei olnud. Need
kaks Saksa luurelennukit, mis olid sadamast kõrgelt üle lennanud
ja kaks pommi alla heitnud, olid juba teel tagasi üle Vahemere
Prantsuse ranna suunas, kus asus nende lennubaas. Üks pommidest
oli õnneks kukkunud kaist mööda sadamavette mingit kahju
tegemata. Oleks see aga lõhkemoonakai peale sattunud, siis oleks
see võinud lõppeda katastroofiga, mis oleks tekitanud hiiglasliku
plahvatuse ja terve sadama hävingu koos seal asuvate laevade ja
inimestega. Oli järjekordselt eluõnne olnud, aga toda minu 20.
sünnipäeva pidu ei unusta ma iialgi. Tegi minust üleöö täismehe ja
karastas iseloomu.
Meie vastas olevas laevas põles aga juba terve ahtritekk ja kuna
teadsime, et osa nende lastist oli ka raskekahuri laskemoon, siis oli
veel risk suur üldplahvatuse tekkimiseks. Ei olnud teha midagi
muud, kui jääda oma kohale ja oodata kogu selle jandi lõpptulemust.
Kohustus oli jääda paigale ja laeva evakueerimise käsku ei
tulnud. Teiselpool kaid põles aga laev edasi, sest ahtriteki laadungi
ruumides olid plekist kütusekannud ja vahetevahel lendas neid
õhku, kui nad järjekordselt süttisid ja plahvatasid. Õnneks need
kaugemal kail seisvate mürsu- ja pommivirnadeni ei jõudnud. Oli
väga närvesööv, aga pidasime vastu ja keegi minu teada paanikasse
ka ei sattunud, et oleks laevast jalga lasknud.
Varsti jõudsid sinna kai äärde kaks sadamapuksiiri. Nad võtsid
selle põleva laeva sleppi ja hakkasid teda välja tirima, sadamast
avamerele, kus ta õhkulendamise puhul ei tekitaks suuremat plahvatust.
See suure ja raske laadungiga laeva väljavedamine oli aeglane
protseduur ja kestis mõnda aega. Lõpuks sai see aga korda ja
siis oli võimaliku suure plahvatuse hädaoht sadamast kõrvaldatud.
Hingasime kõik kergendatult, kui see lõpuks möödas oli ja
meid peale kahetunnilist häireperioodi vabaks lasti. Oli jälle vedanud.
Too laev aga leegitses seal üksinda avaral merel terve öö, aga
kõigele vaatamata õhku ei lennanud ja jäi veepinnale edasi ujuma.
Hommikuks oli aga tuli seal ära kustutatud ja laev toodi hiljem
päeval tagasi sama kai äärde, kust ta oli merele toimetatud. Olukorra
tegi kergemaks ka see, et masinaruum, mis asub ahtri ja vööriteki
vahel, ei võimaldanud sellel tulekahjul laskemoonani edasi
levida. Kütusekannud olid ka tühjaks põlenud ahtriteki luukides.
Ja nii jäi selle laeva katastroof tulemata. Seal oli aga siiski surma
saanud 11 mereväelast, kui esimene pomm oli lõhkenud ahtris
nende ühe kajuti läheduses, aga ülejäänud laevameeskond jäi ellu.
Seda kõike kuulsime järgmisel õhtul meie sõbra pootsman Sommeri
suust, kui ta tuli peale tööpäeva meie laeva, et minu poolelijäänud
sünnipäevapidu edasi pidada. Tal oli palju huvitavat rääkida,
kuidas ta poolpurjus olles tagasi oma pommitada saanud laeva
tormas ja laevast põgenevaid mehi landgangilt tagasi laevapardale
ajas. Samuti kuidas nad oma põleva laeva otsad lahti lasid ja puksiiride
trossid üles laeva peale sikutasid ja sinna kinnitasid. Seda
pidi kõik käsitsi tegema, kuna neil ei olnud enam elektrienergiat, et
vintse kasutada. Tundus, et tänu tema jõulistele pingutustele ja kogenud
pootsmani autoriteedile oli see korda läinud. Rääkis ka, et
kõik noored laeva tüürimehed olevat nii pabinas olnud, et neist
mingit kasu ega abi polnud. Tänu kapteni, vanemtüürimehe ja
tema enda koostööle olevat see lõpuks teostatud ja paanikasse sattunud
tsiviilmadrused kontrolli alla saadud. Kerge see ei olevat
olnud, aga korda see läks, peale seda, kui neid välja merele toimetati
laevahukku ootama, mida aga õnneks ei juhtunud.
Istusime kolmekesi koos kuni hilisööni ja niikaua, kui veel joodavat
jätkus. Peale seda läks ta tagasi oma laeva end välja puhkama
kõikidest nendest vintsutustest, mis ta läbi oli elanud viimase
ööpäeva jooksul.
Kuulsin mõni kuu hiljem tagasi New Yorgis olles, et ta oli saanud
oma kohusetruu ja julge käitumise eest mingi kõrgema teeneteristi
koos ametliku riikliku tänukirjaga. Ta oli selle ära teeninud,
olin ju kaudselt kõige selle tunnistaja ja pealtnägija. Kahjuks ei ole
ma temaga kunagi hiljem kokku puutunud. Meie eesti meremehed,
kes teenisid Teise maailmasõja ajal Ameerika laevadel, olid
laiali maailmameredel ja neid laevu oli tuhande ringis. Kokku saime
harva ja samuti elasid paljud neist läänerannikul ja nende kodusadamateks
olid San Francisco, Seattle ja Portland. Minu kodusadamaks
jäi aga New York kuni mereteenistuse lõpuni. Sealt
läksin ma peale puhkust tagasi merele ja sirna pöördusin ma ka
tagasi.
Alžiir
Peale umbes nädalapikkust Oranis viibimist tuli meile käsk viia
ülejäänud laskemoonalast edasi Alžiiri sadamasse. Liitusime ühe
Briti mereväe konvoiga, mis oli teel Maltasse ja selle kaitse all jõudsime
Alžiiri sadamani, kuhu peale meie ka mitu teist laeva maha
jäi. See kõik oli arvatavasti ette planeeritud kusagilt kõrgemalt ja
oli osa Vahemere-äärsest sõjastrateegiast. Kõikjal oodati põnevusega
Sitsiilia saarele dessantoperatsioonide algamist, kuid meie laev
sellest osa ei võtnud, kui see hiljem läbi viidi.
Kohe peale viimase kahurimürsu mahalossimist tuli meile käsk
edasi sõita ühte Tuneesia lähedal asuvasse väikesadamasse, kus
meie laevale toodi 500 kindral Rommeli Aafrika korpuse saksa sõjavangi,
keda saadeti edasi Ameerika poole vangilaagrisse. Meie
laeva vööripoolsele lastiruumi vahetekile oli sõjaväelaste vedamiseks
ehitatud 500 nariga reisiruum ja seda kasutati nüüd esimest
korda. See tuli suure üllatusena ja nüüd oma silmaga nähes neid
kangeid sõjamehi, kui nad Ameerika sõjavalve all laeva toodi, oli
jälle üks meeldejääv läbielamus. Nende käitumine ja väljanägemine
oli niivõrd sõjamehelik ja distsiplineeritud, et see jättis hea mulje
kõikidele, kes seda pealt nägid. Nende moraal tundus olevat kõrge
ja nad ei käitunud sõja kaotajatena vaid meestena, kel olid ära
võetud sõja edasijätkamise võimalused. Neil oli otsa lõppenud laskemoon,
kütus ja muud vajalikud sõjatarbed. Selle tõttu olid nad
sunnitud alla andma Ameerika kindral Pattoni armeele ja olid
nüüd tavalised sõjavangid.
Fakt oli aga see, et vaid aasta varem Rommeli poolt juhituna olid
nad peaaegu terve idapoolse Põhja-Aafrika maad üle võtnud, mis
olid olnud Briti sõjaväe valduses. Lõpuks oli aga sõjaõnn ja ülekaal
nende vastu pöördunud ja sõjakaotuse toonud. See oli aga üks
eliitüksus, kes käitus väärikalt ka kaotades.
Sõitsime sealt välja samal õhtul tagasi Orani ja päev hiljem liitusime
seal ühe lääne poole suunduva Ameerika konvoiga. Mind
määrati seal ajutiselt ühe vöörtekil asuva kerge õhutõrjekahuri
peale valvekorda, kuna kardeti Saksa lennukite rünnakuid, mis
olid siis sealkandis sagenemas. Istusin seal oma laskevalmis relva
kõrval, kui laeva vööri tekki lasti grupp sõjavange värsket õhku
hingama, mida all vaheteki ruumides ei olnud. Olin siis veel suitsumees
ja mul oli parajasti sigarett huulte vahel. Paar sakslast, kes
seda märkasid, tulid minu kahuritoru alla, mis oli laevatekist tükk
maad kõrgemal ja palusid oma keeles sigaretti saada. Ulatasin neile
alla oma pooliku sigaretipaki ja vastasin neile nende keeles: "Bitte,
haben siel" - see tähendas: palun, võtke need.
Kohe küsiti: "Sprechen Sie deutsch?" et kas teie seda keelt ka
valdate. Vastasin, et teatud määral küll. Olin seda kolm aastat Türil
õppinud. Siis päriti, mis Landsman ma olen, ja kui vastasin, et olen
üks Este, olid nad väga üllatunud. Nende teada olid kõik Ested idarindel
nendega koos venelaste vastu sõdimas. Vastasin naljatoonil,
et oleme üks rahvas, keda jätkub igale poole ja see pani nad naerma.
Olin ka ainukene mees seal laevas, kes peale kapteni saksa
keelt valdas. Tema määras mind siis ametlikult tõlgiks nendega
suhtlemiseks. Olin nendele seal abiks, kui nende omad kokad tulid
laeva kööki ühepajatoitu keetma koostöös meie mustanahalise köögipersonaliga.
Mulle maksti selle eest ületunde lisaks põhipalgale
ja see oli kerge ja huvitav amet. Samuti aitas see mul värskendada
saksa keele oskust, mis oli mul vahepeal peale kooli lõpetamist
unarusse jäänud. Ühtlasi tekkis mul ka hea tutvus ühe sakslasega,
kellega ma seal laevaköögis koostööd tegin. Kutsus mind peale
sõja lõppu Saksamaale külla kusagile Kölni linna kanti. Ta tänas
mind nende aitamise eest meie kokkadega tegeledes ja tekkivate
pingete leevendamisel. Mulle endale oli see samuti väga õpetlik läbielamus.
Teel tagasi üle Atlandi oli meie konvoil ka vahejuhtum ühe Saksa
allveelaevaga, mis oli püüdnud meie konvoid rünnata. Rünnak
ebaõnnestus, sest meie mereväe saatelaevad said talle jälile ja ründasid
teda omakorda veealuste pommidega. Kui need vee all lõhkesid,
rappus terve laeva kere raskelt. Kui sakslased minult pärisid,
et mida see tähendab, vastasin et konvoi läheduse, on üks
nende allveelaevadest. Kui seda poleks saatelaevade pooli avastatud,
oleks ta võinud mõne meie laeva torpeedeerida. "Kas siis seda
laeva siin kah?" pärisid nad jahmunult. Vastasin, et ega nemad siis
allveelaeva peal ei tea, et siin on nende oma mehi pardal. Nii kaugele
asi aga ei jõudnud, aga küllap andis see nendele arusaamisi
sellest, millega tegelesid nende omad U-paadid ja et see üks lasti
seal võib-olla põhja. On võimalik, et ka mõnes teises laevas oli
sõjavange, aga seda meie ei teadnud.
Ülejäänud reis üle Atlandi möödus rahulikult ja me jõudsime lõpuks
oma sihtsadamasse Ameerikas, mis oli Norfolki mereväebaas
Virginia osariigis. Seal jäime ankrusse ja varsti peale seda tuli meie
laeva külje alla üks väiksem reisipraam, mis võttis enda pardale
kõik sõjavangid, et neid sealt edasi maale ja hiljem vangilaagrisse
toimetada.
Olin valvevahis laeva trepi juures, kui nad laevast ükshaaval
lahkuma hakkasid ja üks nendest, keda olin hästi tundma õppinud,
surus mu kätt ja tänas mind veel abi eest nendele. Kui ta mulle
kätt pakkus, tundsin ta peos paberitükki, mille ta mulle pihku jättis.
Ütles "Aufwiedersehen" (jällenägemiseni) ja liikus edasi alla
praamile. Panin selle paberilipiku oma jaki taskusse ja kui vahist
vabaks sain, läksin oma kajutisse ja uurisin seda. Seal oli tema nimi
ja aadress, seal, kus ta elukoht oli. Hiljem läks see aga mul kaduma
ja Kölni linna pole ma ka kunagi jõudnud.
Olime oma laevaga jälle paar nädalat Ameerikas ja siis algas jälle
reis uue laskemoonalaadungiga tagasi Vahemerre. Vahepeal oli
seal edukalt läbi viidud Sitsiilia saare vallutamine ja käisid ettevalmistused
dessandi tegemiseks Lõuna-Itaalia rannikule ja selle edukaks
läbiviimiseks pidi laskemoona varuks olema. Seda koondati
nüüd Alžiiri lähedal asuvatesse hoidlatesse, mis olid Itaaliale lähemal
kui Oran. Sõjategevust Põhja-Aafrikas enam ei olnud peale
Rommeli vägede alistumist Tuneesias. Algamas oli Saksa vägede
väljatõrjumine Itaalia poolsaarelt ning rasked lahingud seisid veel
ees.
Vahemerel ja sadamates
Vahemerel oli siis juba suvi ja ilmad olid palavaks muutunud. Viisime
seekord oma laadungi Alžiiri sadamasse, kus oli ilus supelrand
ja nii sai seal vabal ajal suplemas käia ja linnas ringi liikuda.
Oli palju huvitavam linn kui Oran, kuna seal oli rannaäärseid
prantsuse kohvikuid, restorane ja ööklubisid. Hulkusime seal õhtuti
ringi ja lõbutsesime nii palju kui sai ja raha jätkus. Seal linnas
tundus olevat rahva ülekaal prantsuse asunike käes ja nende vahekord
araablastest põlisrahvaga ei olnud kõige parem. Meid hoiatati
mitte sattuma nende elamurajoonide või Kasbah-de sisse ja eriti
peale pimedat. See pidi olema tihtipeale eluohtlik meiesugustele
valgenahalistele euroopa juurtega inimestele.
Olin saanud sõbraks ühe Chicagos sündinud, aga poola soost
mereväemadrusega, kes teenis meie laevas relvade korrashoiu eest
hoolitseva meeskonnaliikmena. Olime temaga ühevanused ja ühepikkused,
sinisilmalised ja heledajuukselised ning kehaliselt heas
vormis. Oli ka palju ühiseid huvisid ja lõbus oli koos ringi liikuda.
Ühel õhtul enne päikeseloojangut sattusime temaga ühte prantsuse
linnaossa, mis oli sadamast üsna kaugel ja et aega säästa, hakkasime
tulema otse läbi äärelinnas asuva Kasbah ala. See oli aga
viga, kuna oli juba videvik ja kui me selle teise serva jõudsime, siis
oli juba pimedus käes. Oli veel mõnikümmend meetrit minna, et
sealt kitsaste ja keeruliste tänavate vahelt Kasbah väravast välja
pääseda. Seal tungis meile kallale üks pooletosinaline araablaste
jõuk. Olime mõlemad aga väga sportlikud, tugevad ja väledad sellid,
kes hakkasid kohe nendele vastu ja seda nad vist ei oodanud.
Lõime neist mõned pikali, aga ülekaal oli suur ja tekkis probleeme.
Mul oli aga taskus teraskaablist omatehtud löögiriist, panin selle
kohe tegevusse. Lõin paaril nendest sõrmeluud puruks, kui nad
meid kinni rabada püüdsid ja lõime ka jalgadega. Vastaspoolel välkus
nuga, aga sain oma riistaga sellest jagu ja kumbki meist tõsiselt
viga ei saanud. Saime nendest kuidagi lahti rabeleda ja jätsime mõned
neist pikali maha, lõpuks aga sealt Kasbah väravast välja me
pääsesime. Rahakotid ja kellad olid veel alles, aga maha jäid meie
mütsid ja korralik välimus. Riided olid rebenenud ja kergemaid
haavu oli ka. Astusime siis seal ühte lähedalasuvasse prantsuse
bistroosse, et hinge tõmmata ja närve rahustada peale sellist ootamatut
läbielamust. Käisime ka endid pesuruumis korda seadmas
ja veriseid käsi pesemas. Baarimees, kes valdas inglise keelt ja meid
aitas plaastri ja marliga oma suhteliselt kergete haavade katmisel,
arvas omakorda, et meil oli vedanud, et sealt elu ja rahakottidega
välja pääsesime. Seal olevat tapetud ja paljaks röövitud mitu Ameerika
ja Briti meremeest möödunud kuude jooksul, kui nad vintis
peaga sinna olid sattunud. Kohalik prantsuse politsei ei saanud
seal ka kuidagi aidata, kuna neil puudus kontroll nende alade üle.
Õnneks ei olnud meie tookord veel vintis ja lisaks olime ka veel
väledad ja kõvad löömapoisid, kes oskasid end kaitsta. Õnne pidi
ka muidugi olema ja seda meil vist oli.
Igatahes peale seda juhtumit meie enam kunagi sinna Kasbah'sse
ei sisenenud, sest meid oleks seal kindlasti ära tuntud ja meiega
pooleli jäänud arved ka klaaritud. Kuulsin kunagi hiljem New Yorgis,
et ühel vanemal eesti soost Ameerika meremehel olevat juhtunud
samalaadne, aga palju tõsisem õnnetus, mis tõi talle surma.
See olevat juhtunud Egiptuses Alexandria sadamas, kui ta purjuspäi
ühte araablaste linnaosasse sattus. Tal oli seal pea otsast ära lõigatud
ja ta suguosad olid selle suhu topitud, kui ta surnukeha seal
järgmisel hommikul leiti. Ei olnud vist kerge surm ja mitte eriti
väärikas. Amid ja inglased ei olnud seal hinnas, sest nad olid sinnakanti
jõudnud kutsumata külalistena, täpselt nagu sakslased ja
itaallased. Araablastest pärismaalastel ei olnud nende kellegi vastu
mingit sümpaatiat ega lugupidamist. Küll aga kardeti neid, kuna
olid liiga hästi relvastatud.
Õppisin seda kõike seal teadma selle poolteise aasta jooksul, mis
ma Vahemere aladel teenides veetsin. Seal oli ka kõikidel teada, et
ühel Ameerika meremehel on rohkem raha taskus kui teistel ja see
ka nende turvalisust ei aidanud. Samuti jättis ka nende käitumine
ja suhtlemine kohaliku rahvaga palju soovida, kuna nad ei pidanud
lugu nende kommetest ega eluviisidest. Oli vähe taktitunnet ja
üleolev suhtumine. Panin seda tihti tähele, kui seal kandis ringi liikusin.
Olime seal ankrus Alžiiri sadama reidil, kui ühel ööl jõudis sinna
mitu rasket Saksa pommituslennukit. Käis häiresignaal ja ma ruttasin
laevasillale oma õhutõrjerelva juurde. Nägin ühte Saksa neljamootorilist
pommituslennukit, kui too sattus helgiheitja valgusesse
ja tiibadel oli näha Saksa ristikujulisi tunnusmärke. Nägin ka,
kui ta heitis alla oma pommid ja need helgiheitja tules vilkusid ja
meie lähedale vette kukkusid, aga jälle õnneks kedagi ei tabanud.
Minu ameeriklasest relvakaaslasele olid need aga tema esimesed
tuleristsed, kuna see oli ka tema esimene ülemerereis. Ootasime
seal järjekorda kai äärde pääsemiseks, et meie laskemoonalaadung
maha lossida. Sadam oli puupüsti igat sorti laevu täis ja sellepärast
kasutati ka araablastest tööjõudu, kuna sõjaväelasi selleks seal ei
jätkunud. Need kohalikud araablastest sadamatöölised, kes sellega
tegelesid, ei olnud eriti võimekad ja olid väga lohakad ja hoolimatud
mürskude ja pommide mahalaadimisel. Jutud käisid, et selle
tõttu olevat seal inimohvritega õnnetusi olnud.
Mõni päev hiljem, kui jõudsime lõpuks kai äärde, nägin seda
ebaturvalist tegevust ka oma silmaga pealt, kui algas meie laadungi
maha lossimine. Ajas hirmujudinad peale, kui jälgisime nende
tegevust seal. Nad loopisid käsitsi neid kahurimürske nagu puuhalge
suurtesse lossimiskorvidesse ja need siis laevapoomi ja vintsiga
laevaluugist välja hiivasid ja edasi kaile maha panid. Mürske
kukkus alla laadungiruumi seal lebava laskemoona peale. Õnneks
ei olnud nendel mürskudel veel sütikuid peal ja nii ei juhtunud midagi
tõsisemat ja kellelegi, kes seal all töötas, ükski neist mürskudest
ka pähe ei kukkunud. Olid küllalt taibukad ennast kaugemal
hoida, kui seda tihtipeale juhtus.
Küsisin ühelt seal laevatekil vintsi peal töötavalt mehelt, miks
nad nii hooletult sellise eluohtliku kraamiga käituvad. Lakooniline
vastus tuli selline, et kui nende jumal Allah seda nii ei soovi, ei juhtu
midagi halba ja selle võimsa jumalakuju tahte vastu pole inimesel
midagi teha. Nii et kõik jäi Allahi otsustada, mis juhtuda võiks
ja nendel seal töötajatel polnud võimu seda muuta. Mina ei jäänud
sellise islamiusulise fatalistliku loogikaga rahule, aga nende tööviisi
see ei muutnud ja selline lohakas lossimistöö läks samas vaimus
edasi.
Sama päeva pärastlõunal juhtus aga äpardus meie ligidal kai
ääres asuval teisel Ameerika laeval, kus lohakuse tagajärjel läks
kail põlema üks suitsumürskude virn. Õnneks ei ole see lõhkevõimeline,
vaid tekitab palju paksu suitsu, mida kasutatakse lahinguväljadel
objektide ja tegevuse varjamiseks. Kui see aga põlema
süttis, ei jäänud ükski neist kohalikest seda Allahi otsust ootama,
vaid kõik tormasid sadamakailt ja seal asuvatelt laevadelt minema
ja nii lidus see araablastest koosnev rahvaparv sadamarajoonist
välja. Maha jäid ainult laevameeskondade liikmed ja mõned prantslastest
sadamaametnikud. Oli väga irooniline vaatepilt ja vastuolus
loogikale, mida kuulnud olin.
Selleks päevaks olid igatahes kõik lossimistööd seisma jäänud.
Vahepeal põlesid aga need suitsumürsud lõpuni edasi, mis tekitas
palju tihedat suitsu, aga keegi viga ei saanud ja nii lõppeski see näiliselt
põnev, aga tegelikult naeruväärne vahejuhtum. Keegi araabia
sadamatöölistest enam tagasi ei pöördunud, kuid järgmisel hommikul
algas jälle lossimine ja enam-vähem sama hoolimatult kui
varem.
Mõni päev hiljem oli kõik meie laskemoon maha lossitud ja
meid saadeti tagasi ankruplatsile, et ära oodata juhtnööre meie laeva
edaspidise tegevuse kohta. Järgneval ööl tuli aga uus õhuhäire
ja üle lendas paar Saksa lennukit, mis olid vist luurelennul, sest
pomme ei visatud. Olime juba sellega harjunud ja meid see enam ei
häirinud.
Päev hiljem tuli käsk sõita tagasi Orani sadamasse. Saime teada,
et meie laev jääb teenima edasi Vahemere piirkonda. Itaalia mandril
oli nüüd äge sõda käimas ja seal vajati igat sorti lisavarustust.
Orani ümbruse kõrbealadel olid suured hoidlad, kuhu Ameerikast
igat liiki laskemoona ja varustust kuude jooksul kokku oli veetud
ja nüüd käks seda vaja.
Sõjarinne oli Kesk-Itaalias pidama jäänud Türreeni mere rannikul
Aadria mereni ja et sealt läbi murda, tehti meredessante Saksa
vägede tagalasse, et neid seal taanduma sundida. Meid oli ka määratud
ühest sellisest operatsioonist osa võtma.
Hakkasime nüüd peale laadima igat sorti sõiduveokeid ja sõjakraami
edasitoimetamiseks. Oli jälle üks uus sõjastrateegia, mida
sai ainult mererannikul läbi viia ja selleks oli jälle laevu vaja, kõik
olenes logistikast ja selle kasutamisvõimest ning ilma mere- ja
mootortranspordita seda läbi viia ei saanud.
Nende uute sõjarinnete ja dessantoperatsioonide läbiviimiseks
oli vaja rohkem laevu, mis olid võimelised transportima nii sõdureid
kui nende varustust ja meie oma oli selleks sobiv. Nii jäeti
meid sinna vetesse teenima kuni 1943. aasta lõpuni. Kerge see kohustus
ei olnud, aga kuna viibisime ametlikult aktiivses sõjapiirkonnas,
siis tõusis meie põhipalk 100% võrra. See tegi selle olukorra
talutavamaks kui see tegelikult oli.
Meie minikonvoisid, mis koosnesid vaid tosinast laevast, rünnati
järjekindlalt Saksa lennukite poolt. Need ei olnud aga eriti edukad,
kuna meile anti kaasa väga tõhus õhu- ja mereväe kaitsekilp,
mis aitas olukorda vaos hoida. Oli üksikuid kaotusi ja pihtasaamisi,
aga meil vedas ja midagi tõsisemat ei juhtunud. Sai veedetud
üsna palju aega õhutõrjekahuri tornis valves olles ja vahest ka tuld
andes. Laeva ligidale vette kukkus ka vahetevahel pomme ja kaldalt
tulistatud kahurimürske, aga ükski meist pihta ei saanud.
Ainult kõrvakuulmine sai veidi kannatada.
Huvitav oli seda kõike jälgida ja läbi elada ja sellest ise järeldusi
teha. Olin ka üsna kursis kõigega, mis seal toimus, kuna kuulasin
raadiost ingliskeelseid Briti ja Ameerika uudiseid ja vahetevahel ka
Saksa jaamu. Oli saadaval ka USA sõjaväeleht nimega "Stars and
Stripes" mis andis nendepoolse ülevaate sõjaolukorrast maailmas
ja see kõik laiendas jälle silmaringi ja pani objektiivselt mõtlema
ilma ametlikule propagandale allajäämiseta. Seda oli seal aga palju
ja suurem osa lugejaist uskus seda, mitte aga mina.
Esimese sellise sõjalaadungi tõime oma laevaga Salerno sillapeale
(beachhead), mis oli Lõuna-Itaalia Türreeni mere rannikul ja
asus Napoli linnast lõuna pool. See uus rinne oli tõrjumas välja
Saksa sõjaväe üksusi sisemaa rindelt põhja suunas. Olime seal rannamadalikul
ankrus ja lossisime maha laskemoona ja muud sõjavarustust
maandumispraamidele, mis viisid selle siis kaldale. Sealt
transpordin' see edasi rindejoonele, mis asus mõni kilomeeter sisemaal.
Oli jälle huvitav läbielamus, kuna reidil seisvaid varustuslaevu
tulistasid kaugemalt mägedest saksa rasked kaugelaskekahurid
ja mürske langes vette laevade vahele. Meie sealviibimise
ajal ükski neist kellelegi pihta ei saanud. Olid vist liiga kaugel sealt
ja õieti sihtida ei saanud. Närvide peale mõjus see aga küll ja ei
andnud võimalust rahulikuks magamiseks, kui vahist lahti sain.
Olin aga veel noor ja seiklushuviline ja see seal oli jälle midagi uut,
mida hiljem elus meenutada võis. Tegime paar sellist reisi veel
Orani sadama ja Itaalia vahel, sest rindele oli järjekindlalt lisavarustust
ja laskemoona vaja. Rinne aga nihkus pidevalt edasi põhja
suunas Napoli sadamalmnani ja sealt veel edasi, jäi aga uuesti seisma
mõnikümmend miili Napolist põhja pool Rooma suunas. Sakslased
olid visalt vastu panemas ja mingit laiemat rinde lagunemist
ei juhtunud.
Tee Rooma oli blokeeritud sakslaste käes oleva Monte Cassino
mäe tugipunkti tõttu ja seda oli väga raske vallutada. Tolle mäe positsioon
oli väga tugevalt kindlustatud ja seda kaitstes üks Saksa
eliitlangevarjurite diviis, kes olid end sinna mäekoobastesse sisse
kaevanud ja ei kavatsenud seda ära anda. Kõik liitlaste rünnakud
selle vastu olid kokku varisenud raskete kaotuste tõttu. See pidas
vastu veel mitu kuud, kui rinne sisemaal aeglaselt edasi liikus,
kuni see lõpuks liitlaste kätte langes.
Tegime oma viimase reisi Itaalias Napoli sadamalinna enne
1943. aasta lõppu. See oli mu esimene reis sinna ja see jääb mulle ka
alatiseks meelde, sest tegin seal läbi ühe läbielamuse, mis oleks võinud
ka minu edaspidisele meremehekarjäärile lõpu teha. Olime
jälle teel Oranist Itaalia poole ja olime läbinud oma laevaga kitsa
Messina väina, mis asub Sitsiilia saare ja Lõuna-Itaalia Calabria
poolsaare vahel. Sõitsime siis juba üksinda, kuna rinne oli sealt
kaugemal põhja pool. Siiski liikus seal ringi veel üksikuid Saksa
lennukeid ja nii pidime alati kõigeks valmis ja õhutõrjekahurite
peal valvel olema. Selle tõttu pidin veetma pikki tunde peale roolivahti
veel õhutõrjekahuri peal ja olin nii terve öö üleval olnud.
Niipea kui hommikul Napoli sadamasse jõudsime, algas kohe
äge raskete sõjaväeveoautode maha lossimine, mis meil tookord
terveks lastiks olid. Ameerika sõdurid, kes seda tööd tegid, ei olnud
aga kogenud, et seda laeva poomide ja vintsidega tasa ja targu
läbi viia. Tegid seda liiga kiirustades ja selle tõttu katkesid teraskaablite
silmused, mille otsas need 10 tonni raskused veokid laeva
luugist välja hiivati ja edasi kai peale toimetati. Neile tuli alatasa
uusi silmuseid sisse spleissida, et tööd jätkata. Tagavaravaiereid
meil ka enam ei olnud ja olin ainuke vanemmadrus laevas, kes oskas
seda meremehetööd teha. Olin olnud jalgadel terve ööpäeva ja
olin surmani väsinud. Lõpetasin oma viimase spleissimise töö ja
läksin oma kajutisse, et mõni tund puhata saada.
Olin just uinunud, kui sisenes esimene tüürimees ja käskis mind
jalamaid esimese laevaluugi juurde minna, kus mind oli jälle uus
spleisitöö ootamas. Vastasin talle, olles veel poolärkvel, et olen veel
liiga väsinud selleks ja tahaks edasi puhata. Tüürimees lõi paukudes
kajuti ukse kinni ja tormas vihasena välja. Muide, ta oli uus seal
laevas, olles tulnud sinna teenima meie viimase reisi ajal New Yorgis.
Mul ei olnud temaga kõige parem läbisaamine, kuna ta käitus
kõrgilt ja upsakalt ega osanud alluvatega õieti suhelda.
Uinusin kohe uuesti, kui varsti peale selle tuli sinna üks Ameerika
sõjaväeohvitser koos kahe välipolitseinikuga (militarypolice) ja
hakkas mind hurjutama. Rõhutas, et paarikümne miili kauguse*,
sealt on käimas veel ägedad lahingud ja neid veoautosid on hädasti
vaja sõjakraami rindele viimiseks. Juhul aga kui ma kohe tööle ei
tule, viib ta mind kohe maale, kus mind kantakse üle sõjaväe ridadesse
ja hakkan sama tööd tegema sõdurimundris. Kui aga keeldun,
siis antakse mind väejooksikuna sõjaväe välikohtu alla ja tagajärjed
võivad väga tõsised olla.
Olin nüüd juba täielikult ärkvel ja kargasin kohe oma kohalt
alla. Panin tööriided selga, saapad jalga ning tõttasin sõnagi lausumata
välja tekile ja sealt edasi esimese luugi juurde. Hakkasin siis
ka jalamaid seda spleissimise tööd seal edasi tegema. Muud valikut
ei olnud ja veel paar tundi magamata olla polnud seda väärt, et
oma meremeheelule lõppu teha ja poole palga eest sedasama tööd
seal sadamas edasi teha. Nii loll ja kangekaelne ma ka ei olnud.
Kaubalaeval teenimine on midagi muud kui kusagil seal sõjaväebarakis
sadade teiste meestega koos elamine ja mõnele ohvitserinärule
peoga kulbiandmine. Seda kommet kaubalaevadel ei olnud.
Seda vahejuhtumit ma aga ei unustanud ja esimesele tüürimehele
ka ei andestanud tema teguviisi. Ta oleks võinud selle asja veidi
diplomaatilisemalt korda ajada kui oma jõhkra käitumisstiiliga
seda mulle peale suruda.
Kui me umbes kuu aega hiljem tagasi New Yorki jõudsime, tulin
ma laevast maha. Kasutasin ära oma ühekuulise väljateenitud
puhkuse aja. Samuti tahtsin ma tolle upsaka tüürimehe kontrolli
alt välja pääseda.
Kapten Christensen oli ka laevast lahkumas, et ka puhkusele
minna ja mul oli temaga liigutav jumalagajätmine. Tänasin teda
suhtumise eest minusse ja lisasin, et mul oli suur au üle aasta tema
all teenida "Theodoric Blandi" pardal. Ta patsutas mulle isalikult
õlale ja soovis mulle edu minu edaspidises mereelus. Minu teada ei
olnud ta teadlik sellest, mis oli juhtunud Napoli sadamas 1943.
aasta jõulude ajal.
Nüüd aga jälle tagasi oma jutuga Orani, kuhu olime jõudnud
paar päeva tagasi. Oli 3. juuni aastal 1943. Tööpäev oli läbi ja
ma pidasin seal oma 20. sünnipäeva pidu koos ühe teise minust
vanema eesti soost laevakaaslasega kelle nimi oli Artur Seeru
ja kes teenis masinaruumis. Oli pärit kusagilt Valga kandist ja oli
merele siirdunud mõni aasta enne mind ja ka juhuslikult Ameerikasse
sattunud sõja alguses. Samuti oli seal meie vastas asuva teise
laskemoonalaeva eestlasest pootsman nimega Sommer. Oli ilus
vaikne õhtupoolik just peale päikese loojumist, kui hakkasid ulguma
õhuhäiresireenid ja kusagil läheduses avas tule Ameerika õhutõrjepatarei.
Kohe peale selle järgnes kaks pommiplahvatust. Meie
vastas lebav laev sai pommitabamuse ahtritekile ja süttis põlema.
Olime juba mõned napsud võtnud ja tuju uljaks saanud, kui see
kõik nii ootamatult juhtus. Pootsman Sommer tormas kajutist välja
laevatekile ja meie Seeruga temale järele. Sellega jäi siis see sünnipäevapidu
pooleli, sest olukord oli kriitiliseks muutunud ja meie
laevas anti ka üldhäire. See tähendas seda, et Seeru pidi minema
alla masinaruumi ja mina laevasillale oma õhutõrje lasketoru juurde.
Sommer ruttas aga meie laeva landgangist alla ja sealt jooksuga
üle kai oma laeva suunas, mis asus meist paarsada meetrit eemal.
Ise ruttasin trepist üles laeva komandosiIlale, kus asus minu 20-
millimeetrise kaliibriga "Oerlikoni" kergekahuri laskepesa. Olime
määratud sinna kahe mehega. Minu relvakaaslane oli Ameerika
mereväe madrus, selle relva sihtur ning mina olin tema abiline, kes
laskemoonakastide eest hoolt kandis. Meie laevas oli kokku 14 lasketoru
ja 4 neist raskemad kahurid, neid oli seal hooldamas 30-liikmeline
mere väeüksus ühe leitnandi juhtimisel. Nende kohustus oli
kõikide nende relvade eest hoolitsemine ja lahinguvalmis hoidmine.
Saime oma relva laskevalmis, kui upitasin sellele peale 60 padrunit
hoidva kasseti, aga lasta enam kellegi pihta ei olnud. Need
kaks Saksa luurelennukit, mis olid sadamast kõrgelt üle lennanud
ja kaks pommi alla heitnud, olid juba teel tagasi üle Vahemere
Prantsuse ranna suunas, kus asus nende lennubaas. Üks pommidest
oli õnneks kukkunud kaist mööda sadamavette mingit kahju
tegemata. Oleks see aga lõhkemoonakai peale sattunud, siis oleks
see võinud lõppeda katastroofiga, mis oleks tekitanud hiiglasliku
plahvatuse ja terve sadama hävingu koos seal asuvate laevade ja
inimestega. Oli järjekordselt eluõnne olnud, aga toda minu 20.
sünnipäeva pidu ei unusta ma iialgi. Tegi minust üleöö täismehe ja
karastas iseloomu.
Meie vastas olevas laevas põles aga juba terve ahtritekk ja kuna
teadsime, et osa nende lastist oli ka raskekahuri laskemoon, siis oli
veel risk suur üldplahvatuse tekkimiseks. Ei olnud teha midagi
muud, kui jääda oma kohale ja oodata kogu selle jandi lõpptulemust.
Kohustus oli jääda paigale ja laeva evakueerimise käsku ei
tulnud. Teiselpool kaid põles aga laev edasi, sest ahtriteki laadungi
ruumides olid plekist kütusekannud ja vahetevahel lendas neid
õhku, kui nad järjekordselt süttisid ja plahvatasid. Õnneks need
kaugemal kail seisvate mürsu- ja pommivirnadeni ei jõudnud. Oli
väga närvesööv, aga pidasime vastu ja keegi minu teada paanikasse
ka ei sattunud, et oleks laevast jalga lasknud.
Varsti jõudsid sinna kai äärde kaks sadamapuksiiri. Nad võtsid
selle põleva laeva sleppi ja hakkasid teda välja tirima, sadamast
avamerele, kus ta õhkulendamise puhul ei tekitaks suuremat plahvatust.
See suure ja raske laadungiga laeva väljavedamine oli aeglane
protseduur ja kestis mõnda aega. Lõpuks sai see aga korda ja
siis oli võimaliku suure plahvatuse hädaoht sadamast kõrvaldatud.
Hingasime kõik kergendatult, kui see lõpuks möödas oli ja
meid peale kahetunnilist häireperioodi vabaks lasti. Oli jälle vedanud.
Too laev aga leegitses seal üksinda avaral merel terve öö, aga
kõigele vaatamata õhku ei lennanud ja jäi veepinnale edasi ujuma.
Hommikuks oli aga tuli seal ära kustutatud ja laev toodi hiljem
päeval tagasi sama kai äärde, kust ta oli merele toimetatud. Olukorra
tegi kergemaks ka see, et masinaruum, mis asub ahtri ja vööriteki
vahel, ei võimaldanud sellel tulekahjul laskemoonani edasi
levida. Kütusekannud olid ka tühjaks põlenud ahtriteki luukides.
Ja nii jäi selle laeva katastroof tulemata. Seal oli aga siiski surma
saanud 11 mereväelast, kui esimene pomm oli lõhkenud ahtris
nende ühe kajuti läheduses, aga ülejäänud laevameeskond jäi ellu.
Seda kõike kuulsime järgmisel õhtul meie sõbra pootsman Sommeri
suust, kui ta tuli peale tööpäeva meie laeva, et minu poolelijäänud
sünnipäevapidu edasi pidada. Tal oli palju huvitavat rääkida,
kuidas ta poolpurjus olles tagasi oma pommitada saanud laeva
tormas ja laevast põgenevaid mehi landgangilt tagasi laevapardale
ajas. Samuti kuidas nad oma põleva laeva otsad lahti lasid ja puksiiride
trossid üles laeva peale sikutasid ja sinna kinnitasid. Seda
pidi kõik käsitsi tegema, kuna neil ei olnud enam elektrienergiat, et
vintse kasutada. Tundus, et tänu tema jõulistele pingutustele ja kogenud
pootsmani autoriteedile oli see korda läinud. Rääkis ka, et
kõik noored laeva tüürimehed olevat nii pabinas olnud, et neist
mingit kasu ega abi polnud. Tänu kapteni, vanemtüürimehe ja
tema enda koostööle olevat see lõpuks teostatud ja paanikasse sattunud
tsiviilmadrused kontrolli alla saadud. Kerge see ei olevat
olnud, aga korda see läks, peale seda, kui neid välja merele toimetati
laevahukku ootama, mida aga õnneks ei juhtunud.
Istusime kolmekesi koos kuni hilisööni ja niikaua, kui veel joodavat
jätkus. Peale seda läks ta tagasi oma laeva end välja puhkama
kõikidest nendest vintsutustest, mis ta läbi oli elanud viimase
ööpäeva jooksul.
Kuulsin mõni kuu hiljem tagasi New Yorgis olles, et ta oli saanud
oma kohusetruu ja julge käitumise eest mingi kõrgema teeneteristi
koos ametliku riikliku tänukirjaga. Ta oli selle ära teeninud,
olin ju kaudselt kõige selle tunnistaja ja pealtnägija. Kahjuks ei ole
ma temaga kunagi hiljem kokku puutunud. Meie eesti meremehed,
kes teenisid Teise maailmasõja ajal Ameerika laevadel, olid
laiali maailmameredel ja neid laevu oli tuhande ringis. Kokku saime
harva ja samuti elasid paljud neist läänerannikul ja nende kodusadamateks
olid San Francisco, Seattle ja Portland. Minu kodusadamaks
jäi aga New York kuni mereteenistuse lõpuni. Sealt
läksin ma peale puhkust tagasi merele ja sirna pöördusin ma ka
tagasi.
Alžiir
Peale umbes nädalapikkust Oranis viibimist tuli meile käsk viia
ülejäänud laskemoonalast edasi Alžiiri sadamasse. Liitusime ühe
Briti mereväe konvoiga, mis oli teel Maltasse ja selle kaitse all jõudsime
Alžiiri sadamani, kuhu peale meie ka mitu teist laeva maha
jäi. See kõik oli arvatavasti ette planeeritud kusagilt kõrgemalt ja
oli osa Vahemere-äärsest sõjastrateegiast. Kõikjal oodati põnevusega
Sitsiilia saarele dessantoperatsioonide algamist, kuid meie laev
sellest osa ei võtnud, kui see hiljem läbi viidi.
Kohe peale viimase kahurimürsu mahalossimist tuli meile käsk
edasi sõita ühte Tuneesia lähedal asuvasse väikesadamasse, kus
meie laevale toodi 500 kindral Rommeli Aafrika korpuse saksa sõjavangi,
keda saadeti edasi Ameerika poole vangilaagrisse. Meie
laeva vööripoolsele lastiruumi vahetekile oli sõjaväelaste vedamiseks
ehitatud 500 nariga reisiruum ja seda kasutati nüüd esimest
korda. See tuli suure üllatusena ja nüüd oma silmaga nähes neid
kangeid sõjamehi, kui nad Ameerika sõjavalve all laeva toodi, oli
jälle üks meeldejääv läbielamus. Nende käitumine ja väljanägemine
oli niivõrd sõjamehelik ja distsiplineeritud, et see jättis hea mulje
kõikidele, kes seda pealt nägid. Nende moraal tundus olevat kõrge
ja nad ei käitunud sõja kaotajatena vaid meestena, kel olid ära
võetud sõja edasijätkamise võimalused. Neil oli otsa lõppenud laskemoon,
kütus ja muud vajalikud sõjatarbed. Selle tõttu olid nad
sunnitud alla andma Ameerika kindral Pattoni armeele ja olid
nüüd tavalised sõjavangid.
Fakt oli aga see, et vaid aasta varem Rommeli poolt juhituna olid
nad peaaegu terve idapoolse Põhja-Aafrika maad üle võtnud, mis
olid olnud Briti sõjaväe valduses. Lõpuks oli aga sõjaõnn ja ülekaal
nende vastu pöördunud ja sõjakaotuse toonud. See oli aga üks
eliitüksus, kes käitus väärikalt ka kaotades.
Sõitsime sealt välja samal õhtul tagasi Orani ja päev hiljem liitusime
seal ühe lääne poole suunduva Ameerika konvoiga. Mind
määrati seal ajutiselt ühe vöörtekil asuva kerge õhutõrjekahuri
peale valvekorda, kuna kardeti Saksa lennukite rünnakuid, mis
olid siis sealkandis sagenemas. Istusin seal oma laskevalmis relva
kõrval, kui laeva vööri tekki lasti grupp sõjavange värsket õhku
hingama, mida all vaheteki ruumides ei olnud. Olin siis veel suitsumees
ja mul oli parajasti sigarett huulte vahel. Paar sakslast, kes
seda märkasid, tulid minu kahuritoru alla, mis oli laevatekist tükk
maad kõrgemal ja palusid oma keeles sigaretti saada. Ulatasin neile
alla oma pooliku sigaretipaki ja vastasin neile nende keeles: "Bitte,
haben siel" - see tähendas: palun, võtke need.
Kohe küsiti: "Sprechen Sie deutsch?" et kas teie seda keelt ka
valdate. Vastasin, et teatud määral küll. Olin seda kolm aastat Türil
õppinud. Siis päriti, mis Landsman ma olen, ja kui vastasin, et olen
üks Este, olid nad väga üllatunud. Nende teada olid kõik Ested idarindel
nendega koos venelaste vastu sõdimas. Vastasin naljatoonil,
et oleme üks rahvas, keda jätkub igale poole ja see pani nad naerma.
Olin ka ainukene mees seal laevas, kes peale kapteni saksa
keelt valdas. Tema määras mind siis ametlikult tõlgiks nendega
suhtlemiseks. Olin nendele seal abiks, kui nende omad kokad tulid
laeva kööki ühepajatoitu keetma koostöös meie mustanahalise köögipersonaliga.
Mulle maksti selle eest ületunde lisaks põhipalgale
ja see oli kerge ja huvitav amet. Samuti aitas see mul värskendada
saksa keele oskust, mis oli mul vahepeal peale kooli lõpetamist
unarusse jäänud. Ühtlasi tekkis mul ka hea tutvus ühe sakslasega,
kellega ma seal laevaköögis koostööd tegin. Kutsus mind peale
sõja lõppu Saksamaale külla kusagile Kölni linna kanti. Ta tänas
mind nende aitamise eest meie kokkadega tegeledes ja tekkivate
pingete leevendamisel. Mulle endale oli see samuti väga õpetlik läbielamus.
Teel tagasi üle Atlandi oli meie konvoil ka vahejuhtum ühe Saksa
allveelaevaga, mis oli püüdnud meie konvoid rünnata. Rünnak
ebaõnnestus, sest meie mereväe saatelaevad said talle jälile ja ründasid
teda omakorda veealuste pommidega. Kui need vee all lõhkesid,
rappus terve laeva kere raskelt. Kui sakslased minult pärisid,
et mida see tähendab, vastasin et konvoi läheduse, on üks
nende allveelaevadest. Kui seda poleks saatelaevade pooli avastatud,
oleks ta võinud mõne meie laeva torpeedeerida. "Kas siis seda
laeva siin kah?" pärisid nad jahmunult. Vastasin, et ega nemad siis
allveelaeva peal ei tea, et siin on nende oma mehi pardal. Nii kaugele
asi aga ei jõudnud, aga küllap andis see nendele arusaamisi
sellest, millega tegelesid nende omad U-paadid ja et see üks lasti
seal võib-olla põhja. On võimalik, et ka mõnes teises laevas oli
sõjavange, aga seda meie ei teadnud.
Ülejäänud reis üle Atlandi möödus rahulikult ja me jõudsime lõpuks
oma sihtsadamasse Ameerikas, mis oli Norfolki mereväebaas
Virginia osariigis. Seal jäime ankrusse ja varsti peale seda tuli meie
laeva külje alla üks väiksem reisipraam, mis võttis enda pardale
kõik sõjavangid, et neid sealt edasi maale ja hiljem vangilaagrisse
toimetada.
Olin valvevahis laeva trepi juures, kui nad laevast ükshaaval
lahkuma hakkasid ja üks nendest, keda olin hästi tundma õppinud,
surus mu kätt ja tänas mind veel abi eest nendele. Kui ta mulle
kätt pakkus, tundsin ta peos paberitükki, mille ta mulle pihku jättis.
Ütles "Aufwiedersehen" (jällenägemiseni) ja liikus edasi alla
praamile. Panin selle paberilipiku oma jaki taskusse ja kui vahist
vabaks sain, läksin oma kajutisse ja uurisin seda. Seal oli tema nimi
ja aadress, seal, kus ta elukoht oli. Hiljem läks see aga mul kaduma
ja Kölni linna pole ma ka kunagi jõudnud.
Olime oma laevaga jälle paar nädalat Ameerikas ja siis algas jälle
reis uue laskemoonalaadungiga tagasi Vahemerre. Vahepeal oli
seal edukalt läbi viidud Sitsiilia saare vallutamine ja käisid ettevalmistused
dessandi tegemiseks Lõuna-Itaalia rannikule ja selle edukaks
läbiviimiseks pidi laskemoona varuks olema. Seda koondati
nüüd Alžiiri lähedal asuvatesse hoidlatesse, mis olid Itaaliale lähemal
kui Oran. Sõjategevust Põhja-Aafrikas enam ei olnud peale
Rommeli vägede alistumist Tuneesias. Algamas oli Saksa vägede
väljatõrjumine Itaalia poolsaarelt ning rasked lahingud seisid veel
ees.
Vahemerel ja sadamates
Vahemerel oli siis juba suvi ja ilmad olid palavaks muutunud. Viisime
seekord oma laadungi Alžiiri sadamasse, kus oli ilus supelrand
ja nii sai seal vabal ajal suplemas käia ja linnas ringi liikuda.
Oli palju huvitavam linn kui Oran, kuna seal oli rannaäärseid
prantsuse kohvikuid, restorane ja ööklubisid. Hulkusime seal õhtuti
ringi ja lõbutsesime nii palju kui sai ja raha jätkus. Seal linnas
tundus olevat rahva ülekaal prantsuse asunike käes ja nende vahekord
araablastest põlisrahvaga ei olnud kõige parem. Meid hoiatati
mitte sattuma nende elamurajoonide või Kasbah-de sisse ja eriti
peale pimedat. See pidi olema tihtipeale eluohtlik meiesugustele
valgenahalistele euroopa juurtega inimestele.
Olin saanud sõbraks ühe Chicagos sündinud, aga poola soost
mereväemadrusega, kes teenis meie laevas relvade korrashoiu eest
hoolitseva meeskonnaliikmena. Olime temaga ühevanused ja ühepikkused,
sinisilmalised ja heledajuukselised ning kehaliselt heas
vormis. Oli ka palju ühiseid huvisid ja lõbus oli koos ringi liikuda.
Ühel õhtul enne päikeseloojangut sattusime temaga ühte prantsuse
linnaossa, mis oli sadamast üsna kaugel ja et aega säästa, hakkasime
tulema otse läbi äärelinnas asuva Kasbah ala. See oli aga
viga, kuna oli juba videvik ja kui me selle teise serva jõudsime, siis
oli juba pimedus käes. Oli veel mõnikümmend meetrit minna, et
sealt kitsaste ja keeruliste tänavate vahelt Kasbah väravast välja
pääseda. Seal tungis meile kallale üks pooletosinaline araablaste
jõuk. Olime mõlemad aga väga sportlikud, tugevad ja väledad sellid,
kes hakkasid kohe nendele vastu ja seda nad vist ei oodanud.
Lõime neist mõned pikali, aga ülekaal oli suur ja tekkis probleeme.
Mul oli aga taskus teraskaablist omatehtud löögiriist, panin selle
kohe tegevusse. Lõin paaril nendest sõrmeluud puruks, kui nad
meid kinni rabada püüdsid ja lõime ka jalgadega. Vastaspoolel välkus
nuga, aga sain oma riistaga sellest jagu ja kumbki meist tõsiselt
viga ei saanud. Saime nendest kuidagi lahti rabeleda ja jätsime mõned
neist pikali maha, lõpuks aga sealt Kasbah väravast välja me
pääsesime. Rahakotid ja kellad olid veel alles, aga maha jäid meie
mütsid ja korralik välimus. Riided olid rebenenud ja kergemaid
haavu oli ka. Astusime siis seal ühte lähedalasuvasse prantsuse
bistroosse, et hinge tõmmata ja närve rahustada peale sellist ootamatut
läbielamust. Käisime ka endid pesuruumis korda seadmas
ja veriseid käsi pesemas. Baarimees, kes valdas inglise keelt ja meid
aitas plaastri ja marliga oma suhteliselt kergete haavade katmisel,
arvas omakorda, et meil oli vedanud, et sealt elu ja rahakottidega
välja pääsesime. Seal olevat tapetud ja paljaks röövitud mitu Ameerika
ja Briti meremeest möödunud kuude jooksul, kui nad vintis
peaga sinna olid sattunud. Kohalik prantsuse politsei ei saanud
seal ka kuidagi aidata, kuna neil puudus kontroll nende alade üle.
Õnneks ei olnud meie tookord veel vintis ja lisaks olime ka veel
väledad ja kõvad löömapoisid, kes oskasid end kaitsta. Õnne pidi
ka muidugi olema ja seda meil vist oli.
Igatahes peale seda juhtumit meie enam kunagi sinna Kasbah'sse
ei sisenenud, sest meid oleks seal kindlasti ära tuntud ja meiega
pooleli jäänud arved ka klaaritud. Kuulsin kunagi hiljem New Yorgis,
et ühel vanemal eesti soost Ameerika meremehel olevat juhtunud
samalaadne, aga palju tõsisem õnnetus, mis tõi talle surma.
See olevat juhtunud Egiptuses Alexandria sadamas, kui ta purjuspäi
ühte araablaste linnaosasse sattus. Tal oli seal pea otsast ära lõigatud
ja ta suguosad olid selle suhu topitud, kui ta surnukeha seal
järgmisel hommikul leiti. Ei olnud vist kerge surm ja mitte eriti
väärikas. Amid ja inglased ei olnud seal hinnas, sest nad olid sinnakanti
jõudnud kutsumata külalistena, täpselt nagu sakslased ja
itaallased. Araablastest pärismaalastel ei olnud nende kellegi vastu
mingit sümpaatiat ega lugupidamist. Küll aga kardeti neid, kuna
olid liiga hästi relvastatud.
Õppisin seda kõike seal teadma selle poolteise aasta jooksul, mis
ma Vahemere aladel teenides veetsin. Seal oli ka kõikidel teada, et
ühel Ameerika meremehel on rohkem raha taskus kui teistel ja see
ka nende turvalisust ei aidanud. Samuti jättis ka nende käitumine
ja suhtlemine kohaliku rahvaga palju soovida, kuna nad ei pidanud
lugu nende kommetest ega eluviisidest. Oli vähe taktitunnet ja
üleolev suhtumine. Panin seda tihti tähele, kui seal kandis ringi liikusin.
Olime seal ankrus Alžiiri sadama reidil, kui ühel ööl jõudis sinna
mitu rasket Saksa pommituslennukit. Käis häiresignaal ja ma ruttasin
laevasillale oma õhutõrjerelva juurde. Nägin ühte Saksa neljamootorilist
pommituslennukit, kui too sattus helgiheitja valgusesse
ja tiibadel oli näha Saksa ristikujulisi tunnusmärke. Nägin ka,
kui ta heitis alla oma pommid ja need helgiheitja tules vilkusid ja
meie lähedale vette kukkusid, aga jälle õnneks kedagi ei tabanud.
Minu ameeriklasest relvakaaslasele olid need aga tema esimesed
tuleristsed, kuna see oli ka tema esimene ülemerereis. Ootasime
seal järjekorda kai äärde pääsemiseks, et meie laskemoonalaadung
maha lossida. Sadam oli puupüsti igat sorti laevu täis ja sellepärast
kasutati ka araablastest tööjõudu, kuna sõjaväelasi selleks seal ei
jätkunud. Need kohalikud araablastest sadamatöölised, kes sellega
tegelesid, ei olnud eriti võimekad ja olid väga lohakad ja hoolimatud
mürskude ja pommide mahalaadimisel. Jutud käisid, et selle
tõttu olevat seal inimohvritega õnnetusi olnud.
Mõni päev hiljem, kui jõudsime lõpuks kai äärde, nägin seda
ebaturvalist tegevust ka oma silmaga pealt, kui algas meie laadungi
maha lossimine. Ajas hirmujudinad peale, kui jälgisime nende
tegevust seal. Nad loopisid käsitsi neid kahurimürske nagu puuhalge
suurtesse lossimiskorvidesse ja need siis laevapoomi ja vintsiga
laevaluugist välja hiivasid ja edasi kaile maha panid. Mürske
kukkus alla laadungiruumi seal lebava laskemoona peale. Õnneks
ei olnud nendel mürskudel veel sütikuid peal ja nii ei juhtunud midagi
tõsisemat ja kellelegi, kes seal all töötas, ükski neist mürskudest
ka pähe ei kukkunud. Olid küllalt taibukad ennast kaugemal
hoida, kui seda tihtipeale juhtus.
Küsisin ühelt seal laevatekil vintsi peal töötavalt mehelt, miks
nad nii hooletult sellise eluohtliku kraamiga käituvad. Lakooniline
vastus tuli selline, et kui nende jumal Allah seda nii ei soovi, ei juhtu
midagi halba ja selle võimsa jumalakuju tahte vastu pole inimesel
midagi teha. Nii et kõik jäi Allahi otsustada, mis juhtuda võiks
ja nendel seal töötajatel polnud võimu seda muuta. Mina ei jäänud
sellise islamiusulise fatalistliku loogikaga rahule, aga nende tööviisi
see ei muutnud ja selline lohakas lossimistöö läks samas vaimus
edasi.
Sama päeva pärastlõunal juhtus aga äpardus meie ligidal kai
ääres asuval teisel Ameerika laeval, kus lohakuse tagajärjel läks
kail põlema üks suitsumürskude virn. Õnneks ei ole see lõhkevõimeline,
vaid tekitab palju paksu suitsu, mida kasutatakse lahinguväljadel
objektide ja tegevuse varjamiseks. Kui see aga põlema
süttis, ei jäänud ükski neist kohalikest seda Allahi otsust ootama,
vaid kõik tormasid sadamakailt ja seal asuvatelt laevadelt minema
ja nii lidus see araablastest koosnev rahvaparv sadamarajoonist
välja. Maha jäid ainult laevameeskondade liikmed ja mõned prantslastest
sadamaametnikud. Oli väga irooniline vaatepilt ja vastuolus
loogikale, mida kuulnud olin.
Selleks päevaks olid igatahes kõik lossimistööd seisma jäänud.
Vahepeal põlesid aga need suitsumürsud lõpuni edasi, mis tekitas
palju tihedat suitsu, aga keegi viga ei saanud ja nii lõppeski see näiliselt
põnev, aga tegelikult naeruväärne vahejuhtum. Keegi araabia
sadamatöölistest enam tagasi ei pöördunud, kuid järgmisel hommikul
algas jälle lossimine ja enam-vähem sama hoolimatult kui
varem.
Mõni päev hiljem oli kõik meie laskemoon maha lossitud ja
meid saadeti tagasi ankruplatsile, et ära oodata juhtnööre meie laeva
edaspidise tegevuse kohta. Järgneval ööl tuli aga uus õhuhäire
ja üle lendas paar Saksa lennukit, mis olid vist luurelennul, sest
pomme ei visatud. Olime juba sellega harjunud ja meid see enam ei
häirinud.
Päev hiljem tuli käsk sõita tagasi Orani sadamasse. Saime teada,
et meie laev jääb teenima edasi Vahemere piirkonda. Itaalia mandril
oli nüüd äge sõda käimas ja seal vajati igat sorti lisavarustust.
Orani ümbruse kõrbealadel olid suured hoidlad, kuhu Ameerikast
igat liiki laskemoona ja varustust kuude jooksul kokku oli veetud
ja nüüd käks seda vaja.
Sõjarinne oli Kesk-Itaalias pidama jäänud Türreeni mere rannikul
Aadria mereni ja et sealt läbi murda, tehti meredessante Saksa
vägede tagalasse, et neid seal taanduma sundida. Meid oli ka määratud
ühest sellisest operatsioonist osa võtma.
Hakkasime nüüd peale laadima igat sorti sõiduveokeid ja sõjakraami
edasitoimetamiseks. Oli jälle üks uus sõjastrateegia, mida
sai ainult mererannikul läbi viia ja selleks oli jälle laevu vaja, kõik
olenes logistikast ja selle kasutamisvõimest ning ilma mere- ja
mootortranspordita seda läbi viia ei saanud.
Nende uute sõjarinnete ja dessantoperatsioonide läbiviimiseks
oli vaja rohkem laevu, mis olid võimelised transportima nii sõdureid
kui nende varustust ja meie oma oli selleks sobiv. Nii jäeti
meid sinna vetesse teenima kuni 1943. aasta lõpuni. Kerge see kohustus
ei olnud, aga kuna viibisime ametlikult aktiivses sõjapiirkonnas,
siis tõusis meie põhipalk 100% võrra. See tegi selle olukorra
talutavamaks kui see tegelikult oli.
Meie minikonvoisid, mis koosnesid vaid tosinast laevast, rünnati
järjekindlalt Saksa lennukite poolt. Need ei olnud aga eriti edukad,
kuna meile anti kaasa väga tõhus õhu- ja mereväe kaitsekilp,
mis aitas olukorda vaos hoida. Oli üksikuid kaotusi ja pihtasaamisi,
aga meil vedas ja midagi tõsisemat ei juhtunud. Sai veedetud
üsna palju aega õhutõrjekahuri tornis valves olles ja vahest ka tuld
andes. Laeva ligidale vette kukkus ka vahetevahel pomme ja kaldalt
tulistatud kahurimürske, aga ükski meist pihta ei saanud.
Ainult kõrvakuulmine sai veidi kannatada.
Huvitav oli seda kõike jälgida ja läbi elada ja sellest ise järeldusi
teha. Olin ka üsna kursis kõigega, mis seal toimus, kuna kuulasin
raadiost ingliskeelseid Briti ja Ameerika uudiseid ja vahetevahel ka
Saksa jaamu. Oli saadaval ka USA sõjaväeleht nimega "Stars and
Stripes" mis andis nendepoolse ülevaate sõjaolukorrast maailmas
ja see kõik laiendas jälle silmaringi ja pani objektiivselt mõtlema
ilma ametlikule propagandale allajäämiseta. Seda oli seal aga palju
ja suurem osa lugejaist uskus seda, mitte aga mina.
Esimese sellise sõjalaadungi tõime oma laevaga Salerno sillapeale
(beachhead), mis oli Lõuna-Itaalia Türreeni mere rannikul ja
asus Napoli linnast lõuna pool. See uus rinne oli tõrjumas välja
Saksa sõjaväe üksusi sisemaa rindelt põhja suunas. Olime seal rannamadalikul
ankrus ja lossisime maha laskemoona ja muud sõjavarustust
maandumispraamidele, mis viisid selle siis kaldale. Sealt
transpordin' see edasi rindejoonele, mis asus mõni kilomeeter sisemaal.
Oli jälle huvitav läbielamus, kuna reidil seisvaid varustuslaevu
tulistasid kaugemalt mägedest saksa rasked kaugelaskekahurid
ja mürske langes vette laevade vahele. Meie sealviibimise
ajal ükski neist kellelegi pihta ei saanud. Olid vist liiga kaugel sealt
ja õieti sihtida ei saanud. Närvide peale mõjus see aga küll ja ei
andnud võimalust rahulikuks magamiseks, kui vahist lahti sain.
Olin aga veel noor ja seiklushuviline ja see seal oli jälle midagi uut,
mida hiljem elus meenutada võis. Tegime paar sellist reisi veel
Orani sadama ja Itaalia vahel, sest rindele oli järjekindlalt lisavarustust
ja laskemoona vaja. Rinne aga nihkus pidevalt edasi põhja
suunas Napoli sadamalmnani ja sealt veel edasi, jäi aga uuesti seisma
mõnikümmend miili Napolist põhja pool Rooma suunas. Sakslased
olid visalt vastu panemas ja mingit laiemat rinde lagunemist
ei juhtunud.
Tee Rooma oli blokeeritud sakslaste käes oleva Monte Cassino
mäe tugipunkti tõttu ja seda oli väga raske vallutada. Tolle mäe positsioon
oli väga tugevalt kindlustatud ja seda kaitstes üks Saksa
eliitlangevarjurite diviis, kes olid end sinna mäekoobastesse sisse
kaevanud ja ei kavatsenud seda ära anda. Kõik liitlaste rünnakud
selle vastu olid kokku varisenud raskete kaotuste tõttu. See pidas
vastu veel mitu kuud, kui rinne sisemaal aeglaselt edasi liikus,
kuni see lõpuks liitlaste kätte langes.
Tegime oma viimase reisi Itaalias Napoli sadamalinna enne
1943. aasta lõppu. See oli mu esimene reis sinna ja see jääb mulle ka
alatiseks meelde, sest tegin seal läbi ühe läbielamuse, mis oleks võinud
ka minu edaspidisele meremehekarjäärile lõpu teha. Olime
jälle teel Oranist Itaalia poole ja olime läbinud oma laevaga kitsa
Messina väina, mis asub Sitsiilia saare ja Lõuna-Itaalia Calabria
poolsaare vahel. Sõitsime siis juba üksinda, kuna rinne oli sealt
kaugemal põhja pool. Siiski liikus seal ringi veel üksikuid Saksa
lennukeid ja nii pidime alati kõigeks valmis ja õhutõrjekahurite
peal valvel olema. Selle tõttu pidin veetma pikki tunde peale roolivahti
veel õhutõrjekahuri peal ja olin nii terve öö üleval olnud.
Niipea kui hommikul Napoli sadamasse jõudsime, algas kohe
äge raskete sõjaväeveoautode maha lossimine, mis meil tookord
terveks lastiks olid. Ameerika sõdurid, kes seda tööd tegid, ei olnud
aga kogenud, et seda laeva poomide ja vintsidega tasa ja targu
läbi viia. Tegid seda liiga kiirustades ja selle tõttu katkesid teraskaablite
silmused, mille otsas need 10 tonni raskused veokid laeva
luugist välja hiivati ja edasi kai peale toimetati. Neile tuli alatasa
uusi silmuseid sisse spleissida, et tööd jätkata. Tagavaravaiereid
meil ka enam ei olnud ja olin ainuke vanemmadrus laevas, kes oskas
seda meremehetööd teha. Olin olnud jalgadel terve ööpäeva ja
olin surmani väsinud. Lõpetasin oma viimase spleissimise töö ja
läksin oma kajutisse, et mõni tund puhata saada.
Olin just uinunud, kui sisenes esimene tüürimees ja käskis mind
jalamaid esimese laevaluugi juurde minna, kus mind oli jälle uus
spleisitöö ootamas. Vastasin talle, olles veel poolärkvel, et olen veel
liiga väsinud selleks ja tahaks edasi puhata. Tüürimees lõi paukudes
kajuti ukse kinni ja tormas vihasena välja. Muide, ta oli uus seal
laevas, olles tulnud sinna teenima meie viimase reisi ajal New Yorgis.
Mul ei olnud temaga kõige parem läbisaamine, kuna ta käitus
kõrgilt ja upsakalt ega osanud alluvatega õieti suhelda.
Uinusin kohe uuesti, kui varsti peale selle tuli sinna üks Ameerika
sõjaväeohvitser koos kahe välipolitseinikuga (militarypolice) ja
hakkas mind hurjutama. Rõhutas, et paarikümne miili kauguse*,
sealt on käimas veel ägedad lahingud ja neid veoautosid on hädasti
vaja sõjakraami rindele viimiseks. Juhul aga kui ma kohe tööle ei
tule, viib ta mind kohe maale, kus mind kantakse üle sõjaväe ridadesse
ja hakkan sama tööd tegema sõdurimundris. Kui aga keeldun,
siis antakse mind väejooksikuna sõjaväe välikohtu alla ja tagajärjed
võivad väga tõsised olla.
Olin nüüd juba täielikult ärkvel ja kargasin kohe oma kohalt
alla. Panin tööriided selga, saapad jalga ning tõttasin sõnagi lausumata
välja tekile ja sealt edasi esimese luugi juurde. Hakkasin siis
ka jalamaid seda spleissimise tööd seal edasi tegema. Muud valikut
ei olnud ja veel paar tundi magamata olla polnud seda väärt, et
oma meremeheelule lõppu teha ja poole palga eest sedasama tööd
seal sadamas edasi teha. Nii loll ja kangekaelne ma ka ei olnud.
Kaubalaeval teenimine on midagi muud kui kusagil seal sõjaväebarakis
sadade teiste meestega koos elamine ja mõnele ohvitserinärule
peoga kulbiandmine. Seda kommet kaubalaevadel ei olnud.
Seda vahejuhtumit ma aga ei unustanud ja esimesele tüürimehele
ka ei andestanud tema teguviisi. Ta oleks võinud selle asja veidi
diplomaatilisemalt korda ajada kui oma jõhkra käitumisstiiliga
seda mulle peale suruda.
Kui me umbes kuu aega hiljem tagasi New Yorki jõudsime, tulin
ma laevast maha. Kasutasin ära oma ühekuulise väljateenitud
puhkuse aja. Samuti tahtsin ma tolle upsaka tüürimehe kontrolli
alt välja pääseda.
Kapten Christensen oli ka laevast lahkumas, et ka puhkusele
minna ja mul oli temaga liigutav jumalagajätmine. Tänasin teda
suhtumise eest minusse ja lisasin, et mul oli suur au üle aasta tema
all teenida "Theodoric Blandi" pardal. Ta patsutas mulle isalikult
õlale ja soovis mulle edu minu edaspidises mereelus. Minu teada ei
olnud ta teadlik sellest, mis oli juhtunud Napoli sadamas 1943.
aasta jõulude ajal.
-
nuhk.Albert
- Liige
- Postitusi: 319
- Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58
Re: Fred Kraav - Noa Lood
1944/45
New York j a eestlased
Oli veebruar 1944, kui Brooklyni sadamas oma kohvri ja merekotiga
maale sain ja endale ajutist elukohta otsima läksin.
Mulle ei meeldinud seal see meremeeste maja elu ja tahtsin
midagi erinevat. Muide, olin ka viimane eestlane seal laevas, kui
maha tulin. Kõik teised olid lahkunud juba varem ühel või teisel
põhjusel. Vanematel meestel, kes ei olnud enam mobilisatsiooni
alla kuuluvad, polnud see mingi probleem. Minu olukord oli aga
erinev, pidin rohkem aega merel viibima kui teised. Mina pidasin
seal igatahes vastu kõige kauem ja seda tänu meie kaptenile, kelle
alla ma teenima sattusin, kas juhuslikult või saatuse tõttu. Oli väga
meeldejääv ja õpetlik.
Oli huvitav jälle New Yorgis viibida ja seal oma tuttavate kaasmaalastega
koos aega veeta. Ees ootas ka Eesti Vabariigi aastapäeva
aktus ja pidu, millest osa võtta tahtsin. Olin leidnud ka tutvuse
kaudu endale ööbimiskoha ühe Hiiumaalt pärit endise meremehe
juures. Ta oli teeninud puusepana Ameerika laevadel peale Esimest
maailmasõda. Peale abiellumist ühe sealse eesti naisega oli ta
maale tööle jäänud ja neil oli suur maja Brooklyni äärelinnas. Kuna
nendel aga perekonda ei olnud, siis rentisid nad välja kõik ülemisel
korrusel asuvad toad. Rentisin ühe nendest endale ja jäin sellega
rahule. Tema juures elas ka veel kaks minust palju vanemat eesti
meremeest, kes olid olnud peremehe vanad laevakaaslased. Olid
aga ise edasi merele jäänud, mõlemad elukutselised pootsmanid
ning eluaegsed poissmehed.
Huvitav oli kuulata nende merejutte Esimesest maailmasõjast ja
kuidas nad Ameerikasse sattusid, nagu paljud teisedki eesti soost
meremehed. Nad olid maha karanud Vene lipu all sõitvatest laeva-
dest ja sinna ka jäänud. Neid hinnati kui töökaid ja heade oskustega
meremehi, keda oli vaja maailmameredel sõitvatel kaugsõidulaevadel
ja sellised vabad poissmehed sobisid nende peale. Olid
karastatud ja mitte liiga nõudlikud ning neid usaldati. Olime ju iidne
mererahvas ja meil oli siis juba hea kuulsus meremeestena. Seda
kõike sain kuulda seal Brooklynis elades.
Üks nendest seal majas oli mu vastastoas elav naaber ja tema
nimi oli John Brandt. Ta oli rannarootsi ja eesti juurtega ning vist
pärit Naissaarelt. Teenisin hiljem temaga koos ühel Ameerika laeval
ja ta oli üks väga omapärane tüüp, kelle juttu oli huvitav kuulata.
Ta oli sattunud noore algaja meremehena Vene laevaga Läänemerelt
Vladivostokki Vaiksel ookeanil ja sealt peale revolutsiooni
Ameerika läänerannikule. Oli teeninud aastaid Alaska rannavetes
kalalaevade ja rannasõidualuste peal. Nende peal olevat teeninud
peamiselt soome ja eesti segameeskonnad. Olid vist ka kõige sobivamad
tolles karmis kliimas teenimiseks oma põhjamaise tausta
tõttu. Tollel ajastul ei teadnud tavaline ameeriklane Eestist midagi
ja eestlasi kutsuti siis Vene soomlasteks, kuna ameeriklased ei osanud
vahet teha kahe hõimukeele vahel. Lõpuks sattus ta laevaga
San Franciscost Ameerika idarannikule ja sinna ta ka jäi elu lõpuni,
teenides laeva pootsmanina. Oli väga kogenud merekaru, kes armastas
juua kangemat kraami ja iiri päritoluga naisi, keda leidus
palju seal Brooklyni kandis. Nendele meeldis aga temasuguste
meestega seal iiri kõrtsides aega viita ja viskit juua ning pärast
voodis koos olla.
Poliitilised vaated
Hiljem, varakevadel jäin ma mantlita ringi liikudes raske lumetormi
kätte, milles ma läbimärjaks ja kõva külmetuse sain. Selle tagajärjel
tekkis mulle veel kahekordne
kopsupõletik, millest mul võttis nädalapäevad välja põdeda. Sattusin
New Yorgis Staten Islandi meremeeste haiglasse, kus mind
lõpuks terveks raviti ja aprilli lõpul tuli jälle tagasi merele minek.
Sain vanemmadruse koha jälle ühe "Liberty"-tüüpi kaubalaeva
peale, milliseid ehitati sadade viisi kõikides Ameerika laevatehastes.
Samuti sattus sinna laeva ka vana John Brandt laeva pootsmanina.
Eestlasi rohkem seal laevas ei teeninud, aga üks vanem lätlane
küll, kes oli laeva puusepaks ja jagas pootsmaniga sama kajutit.
Olid vist peaaegu ühevanused mehed, aga omavahel nad kuigi
hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud nii kange napsimees kui John ja
sellest tekkis tülisid, kui pidu seal nende kajutis liiga kaua kestis ja
aeg oli magamaminekuks.
Seekord laadisime sõjakraami ühes uues sõjaväe sadamas, mis
asus Staten Islandi saarel ja oli üks osa New Yorgi suursadamast
tollel ajastul.
Käisid jutud eelseisvast dessant-maandumisoperatsioonist kusagil
Põhja- Prantsusmaa rannikul ja selle läbiviimiseks oli vaja ka
palju igat sorti sõjamaterjale ja muud hädavajalikku varustust. Ettevalmistused
selleks olid juba käimas nii Ameerikas kui ka Briti
saartel ja see oli vaid aja küsimus, millal see teoks pidi saama.
Laeval oli aga jälle meeskonnaliikmete seas paar "partei poissi,"
kellega tekkis lahkhelisid ja poliitilisi eriarvamusi nagu eelmises
laevas. Selleks ajaks, 1944. aastal, oli Nõukogude Vene mõju ja propaganda
seal üsna laialt levinud ja minusuguse eestlase jutt nende
poolt sooritatud kuritegudest mitte eriti populaarne. Ei tahetud
tõele näkku vaadata ja tähtis oli vaid võit sakslaste üle iga hinna
eest. Oli ka neid, kel polnud usaldust Nõukogude Venemaa "demokraatlike"
teguviiside ja poliitiliste motiivide üle, aga need olid
veel vähemuses. Tavalisel ameeriklasel puudus globaalne silmaring
ja arusaamine ajaloolistest sündmustest, mis olid juhtunud
Ida-Euroopa aladel 1939. aastast saadik.
Jäime sinna sõjasadamasse õige pikaks ajaks ja ühel päeval kutsus
mind laeva kapten enda büroosse ja andis mulle ühe ametniku
nimekaardi, kes asus kusagil sadama peakorteris ja tahtis mind kohata.
Arvasin kohe, et sellel asjal on mingi poliitiline tagapõhi, aga
midagi kindlat ei aimanud veel. Peale seda tuli laevatekil mu juurde
esimene tüürimees, käskis mul linnariided selga panna ja minna
maale tolle mehe jutule niipea kui võimalik.
Sättisin ennast korda, võtsin kaasa kõik oma meremehe- ja Eesti
dokumendid ning läksin laevast maale. Leidsin lõpuks selle isiku
kontori, kes mind sinna ootas ja siis sain teada, et ta oli CIA Ameerika
vastuluure ohvitser ja selle sõjaväebaasi turvaülemus.
Teadsin siis kohe, et minu peale olid kaevanud need laeva "parteitegelased",
kellega vaielnud olin. Nii see ka selguski mõni aeg
hiljem pärast seda kohtumist ja sellele järgnevat vestlust seal, mis
oli üsna põhjalik ja aegaviitev.
Ta oli seal oma kontoris erariietes, aga tal oli ka mingi kõrgem
sõjaväeline aukraad, mida enam ei mäleta. Ta pakkus mulle viisakalt
istet oma ametilaua juures ja hakkas mind väga põhjalikult küsitlema
minu tagapõhjast, minu vanemate ja perekonna ajaloost ja
kõigest muust, mida ma Eestis ja peale sealt lahkumist olin teinud
ja millistel laevadel olin teeninud ja kus viibinud enne Ameerika
teenistusse sattumist, samuti ka minu poliitilistest tõekspidamistest
ja oma arvamustest olukorra kohta Ida-Euroopas.
Rääkisin kõik, mis mul südame ja hinge peal oli ja millega ma
nõus ei olnud. Ühesõnaga, puistasin oma hinge sinna laua peale
välja midagi varjamata. Ta kuulas väga rahulikult ja arusaavalt ja
kui ma lõpuks selle kõik ära rääkinud olin, vaatas ta mulle sõbralikult
muiates näkku ja noogutas pead. Mainis, et kõik, mida ma talle
rääkinud olin, oli täpselt sama, mida Briti luureteenistus oli nende
organisatsioonile minu kohta saatnud. Nad olid saanud need
andmed juba mõnda aega tagasi ja olid hakanud jälgima minu tegevust
siin Ameerikas. Lisas, et olen teatud vasakpoolsetele ringkondadele
siin pinnuks silmas, kuna pidin olema üks liiga enesekindel
isik, kes püüab raskendada nende suhteid Nõukogude Vene
esindajatega siin maal.
Tegi väikese pausi, võttis lonksu vett ja rääkis edasi: "Olen sinuga
täiest ühel nõul, et meil saab olema väga tõsiseid probleeme selle
meie nõndanimetatud liitlasega Saksamaa-vastases sõjas. Saan
aru sinu tunnetest nende vastu ja ei süüdista sind Hitleri-poolses
hoiakus, kuna sul on olemas õigustatud põhjus kommunismivastase
hoiaku propageerimiseks."
Siis avaldas ta veel oma arvamuse, et minul on palju parem Teise
maailmasõja tegevusega tagapõhi kui sellel isikul, kes minu vastu
kaebuse oli esitanud. Temal endal ei olnud mingit kahtlust minu
lojaalsuse suhtes nende pool teenides ja et minu teenistus ja sõjarekord
laitmatu. Pärast seda lisas ta aga väga tõsiselt juurde, et temale
on antud juhtnöörid teatud Ameerika valitsusringkondade
poolt summutada minutaoliste isikute sõnavõtud ja avaldused. Ise
ta sellega nõus ei olnud, kuid manitses mind mitte nii avalikult
oma poliitilisi tundeid avaldama. Võiksin sattuda mõne teise vastuluureohvitseri
huviobjektiks, kellel pole sümpaatiat ega arusaamist
minutaolise välismaalase vastu ja kes võiks mind kinni pidada
ja Ameerika mereteenistusest kõrvaldada.
Vastasin omakorda, et ma ei saa seda lubada, kuna ei oska oma
poliitilisi tundeid varjata ega sihilikult eirata, millesse usun. Püüan
aga teha mida võin, et seda vältida. Jätsime temaga sõbralikult jumalaga
ja ta soovis mulle edu minu edaspidises elus ja samapalju
õnne sõjas kui mul senini on olnud.
Ta vabandas ka käesoleva poliitilise ebastabiilsuse üle, mida
olid tekitanud kohalik "kompartei" ja nende poolehoidjad oma
ebaausate süüdistustega, valepropaganda ja muu kahtlase tegevusega.
"See kõik saab ükskord selgeks klaaritud," lisas ta ja et minusuguse
vaateid hakatakse tulevikus tõsisemalt omaks võtma kui
praeguste Nõukogude Venemaa poolsete propaganda loosungeid
ja muid selletaolisi püüdeid.
Lõpptulemus oli see, et läksin tagasi laeva puhta poisina. Nägin
seal ka mõne pettunud näoilmet, kui sinna laeva edasi jäin. Laeva
nimi oli "James G. Birney" ja teenisin seal kuni 1944. aasta lõpuni.
Põhja-Atlandil
Maikuu algul lahkusime New Yorgist Briti saartele sõitva konvoiga.
Ees seisis merereis üle Põhja-Atlandi, mida ma polnud enam
kaua aega teinud. Mu viimane reis sinna oli olnud 1942. aasta suvel.
Lootsin seal jälle kohtuda oma sealsete tuttavatega ja eesti meremeestega,
kes seal veel teenisid. Kõikidel ei olnud õnnestunud
Ameerikasse jõuda, nagu see minul juhtunud oli. Kuulda oli, et
nende read olid vahepeal jälle hõrenenud, kuid mingeid täpsemaid
andmeid selle kohta ei olnud. Seal puudus nüüd täielikult
igasugune Eesti diplomaatiline esindus peale Briti valitsuse nõusolekut
tunnustada meie annekteerimist Nõukogude Liidu poolt
1940. aastal. Ameerikas aga seda ei juhtunud ja meil säilis seal jõuga
ebaseaduslikult okupeeritud riigi staatus.
Reis üle Atlandi läks väga rahulikult. Ilm oli ilus, meri vaikne ja
Saksa allveelaevadega kokkupuutumisi ei olnud. Olid vist sealt
Põhja-Atlandilt kaugemale liikunud raskete kaotuste tagajärjel.
See kõik oli aga vaikus enne tormi, kuna uued sõjapilved olid
Euroopa kohale jõudnud. Saksamaa oli nüüd raskete pommirünnakute
all, kus surma sai kümneid tuhandeid tsiviilisikuid. Briti
saartel oli aga kõik enam-vähem normaalne, sest sakslastel polnud
enam küllalt õhujõude Briti alade pommitamiseks. Suurem osa
lennuväest oli koondatud nüüd Venemaa ja Itaalia rinnetele, kus
olid käimas veel ägedad kaitselahingud.
Briti saartel käisid aga ettevalmistused uue Saksamaa-vastase
rinde avamiseks Põhja-Prantsusmaal ja sinna oli suundumas ka
meie laev. Kõik Lõuna-Inglismaa sadamad olid laevu täis, ootamas
eelseisvat tegevust. Oli maikuu keskpaik, kui jäime ankrule ühte
väiksemasse sadamasse seal, mille nimi oli Weymuth. See asub
Inglise kanali ääres Prantsuse ranniku vastas.
Olime seal ankrus ühes lahesopis ja looduslikult väga kaunis kohas.
Laeva ümber ujus luikesid, kajakaid, parte ja veel muid veelinde
ja lehtmetsaga kaetud mäenõlvakutel ja aasadel oli näha hirvekarju.
Nägi välja väga rahustav ja idülliline, kuid see oli petlik.
Laheäärsetes külades ja asulates liikus ringi palju sõjaväelasi, kellede
laagrid olid läheduses. Kõik nad ootasid lahingtegevuse algust
vastaspool üle väina asuva Prantsusmaa Normandia ala rannikul.
Seal ootasid neid ees Saksa sõjaväe eliitüksused, kes olid seal kaitsmas
Hitleri Festung Europa'i või Euroopa kindlust, mis oli nüüd
ümber piiratud vaenulike liitlasvägede ja Punaarmee poolt. Oli algamas
lõpplahing, mis lõppes Saksamaa allaandmisega aasta hiljem.
Ülekaal nende vastu oli nii võimsaks muutunud, et mingit
teist väljavaadet neil enam ei olnud. Oli vaid aja küsimus, millal
see kõik kord lõpeb, kas veidi varem või hiljem.
Minule oli see jälle üks uus läbielamus ja realistlik ajalooline
vaatemäng, mida juhtub pealt nägema vaid kord elus. Olin jõudmas
mõne päeva pärast oma 21. eluaastani ja selja taga oli juba palju
kogemusi ja sõjalisi läbielamusi ning ees oli ootamas veel rohkem
sedalaadi tegevust. Olin oma vanuse kohta üsna küps ja
karastatud noormees. See aitas väga edaspidise elukäigu jooksul
enam-vähem kõigega hakkama saada ja tekkivaid probleeme kainelt
ja loogiliselt lahendada.
Normandia dessant
6. juunil algas ajalooline Normandia dessantoperatsioon, millest
peale mereväealuste võttis osa ka palju seal vetes viibivaid kaubalaevu.
Nende pardal oli igat sorti vajalikku sõjamaterjali, mis kõik
seal edasi maale toimetati. Nad olid seal ankrus vaenuvetes ja neid
rünnati, aga sinna polnud midagi parata.
Meie laeva aga sinna veel ei suunatud, kuna polnud vist veel vajadust
selle varustuse järele, mis meil siis seal laadungiks oli. Nii
jäimegi sinna kaunisse sadamasse edasi ankrusse. Nautisime ilusat
kevadilma ja rahustavat metsavaikust. Samal ajal kui teisel pool
Inglise väina ja meist mitte kuigi kaugel käisid juba ägedad lahingud
ja surma sai palju sõjamehi. Kuulsin seda kõike, mis seal sündis,
Briti raadiosaadetest, aga oma silmaga jäi see nägemata.
Kuna rinne oli vahepeal Normandias pidama jäänud, siis tuli
käsk meie laeva laadung ühes teises lähemal asuvas suuremas sadamas
maha lossida ja tagasi Ameerikasse uue järele minna. Tagavarasid
pidi veel olema, aga laevu oli vaja käigus hoida, et varud
seal ära ei lõpeks. Järjekindel logistika oli see, mis lõpuks lääneliitlastele
võidu tõi ja ka Vene sõjamasina käigus hoidis Murmanski
konvoide abil, mis ka sinna sõjamaterjale vedasid. Õnneks meie
laev sinna ei sattunud, aga võimalus selleks oli. Kuulsin hiljem
Ameerika laevadel teenides eesti meremeestelt, kes olid sinna sattunud
ja kuidas nad sellest jandist välja said.
Varasuveks olime jälle tagasi New Yorgis ja hakkasime seal peale
laadima uut laadungit tagasi Briti saartele viimiseks. Sain ühel
nädalalõpul paar päeva vabaks ja käisin ära USA pealinnas Washingtonis,
kus polnud varem käinud. Üks tuttav Ameerika perekond
viis mind autoga sinna ja tagasi. Valge Maja ees seal sai minust
pilt tehtud ja see on mul veel alles. Tuletab meelde seda
sõjaperioodi 1944. aasta suvel.
Vahepeal oli aga sõjategevus Prantsusmaal uut hoogu võtnud ja
Saksa väed olid sunnitud taanduma Normandiast uuele rindejoonele.
New York j a eestlased
Oli veebruar 1944, kui Brooklyni sadamas oma kohvri ja merekotiga
maale sain ja endale ajutist elukohta otsima läksin.
Mulle ei meeldinud seal see meremeeste maja elu ja tahtsin
midagi erinevat. Muide, olin ka viimane eestlane seal laevas, kui
maha tulin. Kõik teised olid lahkunud juba varem ühel või teisel
põhjusel. Vanematel meestel, kes ei olnud enam mobilisatsiooni
alla kuuluvad, polnud see mingi probleem. Minu olukord oli aga
erinev, pidin rohkem aega merel viibima kui teised. Mina pidasin
seal igatahes vastu kõige kauem ja seda tänu meie kaptenile, kelle
alla ma teenima sattusin, kas juhuslikult või saatuse tõttu. Oli väga
meeldejääv ja õpetlik.
Oli huvitav jälle New Yorgis viibida ja seal oma tuttavate kaasmaalastega
koos aega veeta. Ees ootas ka Eesti Vabariigi aastapäeva
aktus ja pidu, millest osa võtta tahtsin. Olin leidnud ka tutvuse
kaudu endale ööbimiskoha ühe Hiiumaalt pärit endise meremehe
juures. Ta oli teeninud puusepana Ameerika laevadel peale Esimest
maailmasõda. Peale abiellumist ühe sealse eesti naisega oli ta
maale tööle jäänud ja neil oli suur maja Brooklyni äärelinnas. Kuna
nendel aga perekonda ei olnud, siis rentisid nad välja kõik ülemisel
korrusel asuvad toad. Rentisin ühe nendest endale ja jäin sellega
rahule. Tema juures elas ka veel kaks minust palju vanemat eesti
meremeest, kes olid olnud peremehe vanad laevakaaslased. Olid
aga ise edasi merele jäänud, mõlemad elukutselised pootsmanid
ning eluaegsed poissmehed.
Huvitav oli kuulata nende merejutte Esimesest maailmasõjast ja
kuidas nad Ameerikasse sattusid, nagu paljud teisedki eesti soost
meremehed. Nad olid maha karanud Vene lipu all sõitvatest laeva-
dest ja sinna ka jäänud. Neid hinnati kui töökaid ja heade oskustega
meremehi, keda oli vaja maailmameredel sõitvatel kaugsõidulaevadel
ja sellised vabad poissmehed sobisid nende peale. Olid
karastatud ja mitte liiga nõudlikud ning neid usaldati. Olime ju iidne
mererahvas ja meil oli siis juba hea kuulsus meremeestena. Seda
kõike sain kuulda seal Brooklynis elades.
Üks nendest seal majas oli mu vastastoas elav naaber ja tema
nimi oli John Brandt. Ta oli rannarootsi ja eesti juurtega ning vist
pärit Naissaarelt. Teenisin hiljem temaga koos ühel Ameerika laeval
ja ta oli üks väga omapärane tüüp, kelle juttu oli huvitav kuulata.
Ta oli sattunud noore algaja meremehena Vene laevaga Läänemerelt
Vladivostokki Vaiksel ookeanil ja sealt peale revolutsiooni
Ameerika läänerannikule. Oli teeninud aastaid Alaska rannavetes
kalalaevade ja rannasõidualuste peal. Nende peal olevat teeninud
peamiselt soome ja eesti segameeskonnad. Olid vist ka kõige sobivamad
tolles karmis kliimas teenimiseks oma põhjamaise tausta
tõttu. Tollel ajastul ei teadnud tavaline ameeriklane Eestist midagi
ja eestlasi kutsuti siis Vene soomlasteks, kuna ameeriklased ei osanud
vahet teha kahe hõimukeele vahel. Lõpuks sattus ta laevaga
San Franciscost Ameerika idarannikule ja sinna ta ka jäi elu lõpuni,
teenides laeva pootsmanina. Oli väga kogenud merekaru, kes armastas
juua kangemat kraami ja iiri päritoluga naisi, keda leidus
palju seal Brooklyni kandis. Nendele meeldis aga temasuguste
meestega seal iiri kõrtsides aega viita ja viskit juua ning pärast
voodis koos olla.
Poliitilised vaated
Hiljem, varakevadel jäin ma mantlita ringi liikudes raske lumetormi
kätte, milles ma läbimärjaks ja kõva külmetuse sain. Selle tagajärjel
tekkis mulle veel kahekordne
kopsupõletik, millest mul võttis nädalapäevad välja põdeda. Sattusin
New Yorgis Staten Islandi meremeeste haiglasse, kus mind
lõpuks terveks raviti ja aprilli lõpul tuli jälle tagasi merele minek.
Sain vanemmadruse koha jälle ühe "Liberty"-tüüpi kaubalaeva
peale, milliseid ehitati sadade viisi kõikides Ameerika laevatehastes.
Samuti sattus sinna laeva ka vana John Brandt laeva pootsmanina.
Eestlasi rohkem seal laevas ei teeninud, aga üks vanem lätlane
küll, kes oli laeva puusepaks ja jagas pootsmaniga sama kajutit.
Olid vist peaaegu ühevanused mehed, aga omavahel nad kuigi
hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud nii kange napsimees kui John ja
sellest tekkis tülisid, kui pidu seal nende kajutis liiga kaua kestis ja
aeg oli magamaminekuks.
Seekord laadisime sõjakraami ühes uues sõjaväe sadamas, mis
asus Staten Islandi saarel ja oli üks osa New Yorgi suursadamast
tollel ajastul.
Käisid jutud eelseisvast dessant-maandumisoperatsioonist kusagil
Põhja- Prantsusmaa rannikul ja selle läbiviimiseks oli vaja ka
palju igat sorti sõjamaterjale ja muud hädavajalikku varustust. Ettevalmistused
selleks olid juba käimas nii Ameerikas kui ka Briti
saartel ja see oli vaid aja küsimus, millal see teoks pidi saama.
Laeval oli aga jälle meeskonnaliikmete seas paar "partei poissi,"
kellega tekkis lahkhelisid ja poliitilisi eriarvamusi nagu eelmises
laevas. Selleks ajaks, 1944. aastal, oli Nõukogude Vene mõju ja propaganda
seal üsna laialt levinud ja minusuguse eestlase jutt nende
poolt sooritatud kuritegudest mitte eriti populaarne. Ei tahetud
tõele näkku vaadata ja tähtis oli vaid võit sakslaste üle iga hinna
eest. Oli ka neid, kel polnud usaldust Nõukogude Venemaa "demokraatlike"
teguviiside ja poliitiliste motiivide üle, aga need olid
veel vähemuses. Tavalisel ameeriklasel puudus globaalne silmaring
ja arusaamine ajaloolistest sündmustest, mis olid juhtunud
Ida-Euroopa aladel 1939. aastast saadik.
Jäime sinna sõjasadamasse õige pikaks ajaks ja ühel päeval kutsus
mind laeva kapten enda büroosse ja andis mulle ühe ametniku
nimekaardi, kes asus kusagil sadama peakorteris ja tahtis mind kohata.
Arvasin kohe, et sellel asjal on mingi poliitiline tagapõhi, aga
midagi kindlat ei aimanud veel. Peale seda tuli laevatekil mu juurde
esimene tüürimees, käskis mul linnariided selga panna ja minna
maale tolle mehe jutule niipea kui võimalik.
Sättisin ennast korda, võtsin kaasa kõik oma meremehe- ja Eesti
dokumendid ning läksin laevast maale. Leidsin lõpuks selle isiku
kontori, kes mind sinna ootas ja siis sain teada, et ta oli CIA Ameerika
vastuluure ohvitser ja selle sõjaväebaasi turvaülemus.
Teadsin siis kohe, et minu peale olid kaevanud need laeva "parteitegelased",
kellega vaielnud olin. Nii see ka selguski mõni aeg
hiljem pärast seda kohtumist ja sellele järgnevat vestlust seal, mis
oli üsna põhjalik ja aegaviitev.
Ta oli seal oma kontoris erariietes, aga tal oli ka mingi kõrgem
sõjaväeline aukraad, mida enam ei mäleta. Ta pakkus mulle viisakalt
istet oma ametilaua juures ja hakkas mind väga põhjalikult küsitlema
minu tagapõhjast, minu vanemate ja perekonna ajaloost ja
kõigest muust, mida ma Eestis ja peale sealt lahkumist olin teinud
ja millistel laevadel olin teeninud ja kus viibinud enne Ameerika
teenistusse sattumist, samuti ka minu poliitilistest tõekspidamistest
ja oma arvamustest olukorra kohta Ida-Euroopas.
Rääkisin kõik, mis mul südame ja hinge peal oli ja millega ma
nõus ei olnud. Ühesõnaga, puistasin oma hinge sinna laua peale
välja midagi varjamata. Ta kuulas väga rahulikult ja arusaavalt ja
kui ma lõpuks selle kõik ära rääkinud olin, vaatas ta mulle sõbralikult
muiates näkku ja noogutas pead. Mainis, et kõik, mida ma talle
rääkinud olin, oli täpselt sama, mida Briti luureteenistus oli nende
organisatsioonile minu kohta saatnud. Nad olid saanud need
andmed juba mõnda aega tagasi ja olid hakanud jälgima minu tegevust
siin Ameerikas. Lisas, et olen teatud vasakpoolsetele ringkondadele
siin pinnuks silmas, kuna pidin olema üks liiga enesekindel
isik, kes püüab raskendada nende suhteid Nõukogude Vene
esindajatega siin maal.
Tegi väikese pausi, võttis lonksu vett ja rääkis edasi: "Olen sinuga
täiest ühel nõul, et meil saab olema väga tõsiseid probleeme selle
meie nõndanimetatud liitlasega Saksamaa-vastases sõjas. Saan
aru sinu tunnetest nende vastu ja ei süüdista sind Hitleri-poolses
hoiakus, kuna sul on olemas õigustatud põhjus kommunismivastase
hoiaku propageerimiseks."
Siis avaldas ta veel oma arvamuse, et minul on palju parem Teise
maailmasõja tegevusega tagapõhi kui sellel isikul, kes minu vastu
kaebuse oli esitanud. Temal endal ei olnud mingit kahtlust minu
lojaalsuse suhtes nende pool teenides ja et minu teenistus ja sõjarekord
laitmatu. Pärast seda lisas ta aga väga tõsiselt juurde, et temale
on antud juhtnöörid teatud Ameerika valitsusringkondade
poolt summutada minutaoliste isikute sõnavõtud ja avaldused. Ise
ta sellega nõus ei olnud, kuid manitses mind mitte nii avalikult
oma poliitilisi tundeid avaldama. Võiksin sattuda mõne teise vastuluureohvitseri
huviobjektiks, kellel pole sümpaatiat ega arusaamist
minutaolise välismaalase vastu ja kes võiks mind kinni pidada
ja Ameerika mereteenistusest kõrvaldada.
Vastasin omakorda, et ma ei saa seda lubada, kuna ei oska oma
poliitilisi tundeid varjata ega sihilikult eirata, millesse usun. Püüan
aga teha mida võin, et seda vältida. Jätsime temaga sõbralikult jumalaga
ja ta soovis mulle edu minu edaspidises elus ja samapalju
õnne sõjas kui mul senini on olnud.
Ta vabandas ka käesoleva poliitilise ebastabiilsuse üle, mida
olid tekitanud kohalik "kompartei" ja nende poolehoidjad oma
ebaausate süüdistustega, valepropaganda ja muu kahtlase tegevusega.
"See kõik saab ükskord selgeks klaaritud," lisas ta ja et minusuguse
vaateid hakatakse tulevikus tõsisemalt omaks võtma kui
praeguste Nõukogude Venemaa poolsete propaganda loosungeid
ja muid selletaolisi püüdeid.
Lõpptulemus oli see, et läksin tagasi laeva puhta poisina. Nägin
seal ka mõne pettunud näoilmet, kui sinna laeva edasi jäin. Laeva
nimi oli "James G. Birney" ja teenisin seal kuni 1944. aasta lõpuni.
Põhja-Atlandil
Maikuu algul lahkusime New Yorgist Briti saartele sõitva konvoiga.
Ees seisis merereis üle Põhja-Atlandi, mida ma polnud enam
kaua aega teinud. Mu viimane reis sinna oli olnud 1942. aasta suvel.
Lootsin seal jälle kohtuda oma sealsete tuttavatega ja eesti meremeestega,
kes seal veel teenisid. Kõikidel ei olnud õnnestunud
Ameerikasse jõuda, nagu see minul juhtunud oli. Kuulda oli, et
nende read olid vahepeal jälle hõrenenud, kuid mingeid täpsemaid
andmeid selle kohta ei olnud. Seal puudus nüüd täielikult
igasugune Eesti diplomaatiline esindus peale Briti valitsuse nõusolekut
tunnustada meie annekteerimist Nõukogude Liidu poolt
1940. aastal. Ameerikas aga seda ei juhtunud ja meil säilis seal jõuga
ebaseaduslikult okupeeritud riigi staatus.
Reis üle Atlandi läks väga rahulikult. Ilm oli ilus, meri vaikne ja
Saksa allveelaevadega kokkupuutumisi ei olnud. Olid vist sealt
Põhja-Atlandilt kaugemale liikunud raskete kaotuste tagajärjel.
See kõik oli aga vaikus enne tormi, kuna uued sõjapilved olid
Euroopa kohale jõudnud. Saksamaa oli nüüd raskete pommirünnakute
all, kus surma sai kümneid tuhandeid tsiviilisikuid. Briti
saartel oli aga kõik enam-vähem normaalne, sest sakslastel polnud
enam küllalt õhujõude Briti alade pommitamiseks. Suurem osa
lennuväest oli koondatud nüüd Venemaa ja Itaalia rinnetele, kus
olid käimas veel ägedad kaitselahingud.
Briti saartel käisid aga ettevalmistused uue Saksamaa-vastase
rinde avamiseks Põhja-Prantsusmaal ja sinna oli suundumas ka
meie laev. Kõik Lõuna-Inglismaa sadamad olid laevu täis, ootamas
eelseisvat tegevust. Oli maikuu keskpaik, kui jäime ankrule ühte
väiksemasse sadamasse seal, mille nimi oli Weymuth. See asub
Inglise kanali ääres Prantsuse ranniku vastas.
Olime seal ankrus ühes lahesopis ja looduslikult väga kaunis kohas.
Laeva ümber ujus luikesid, kajakaid, parte ja veel muid veelinde
ja lehtmetsaga kaetud mäenõlvakutel ja aasadel oli näha hirvekarju.
Nägi välja väga rahustav ja idülliline, kuid see oli petlik.
Laheäärsetes külades ja asulates liikus ringi palju sõjaväelasi, kellede
laagrid olid läheduses. Kõik nad ootasid lahingtegevuse algust
vastaspool üle väina asuva Prantsusmaa Normandia ala rannikul.
Seal ootasid neid ees Saksa sõjaväe eliitüksused, kes olid seal kaitsmas
Hitleri Festung Europa'i või Euroopa kindlust, mis oli nüüd
ümber piiratud vaenulike liitlasvägede ja Punaarmee poolt. Oli algamas
lõpplahing, mis lõppes Saksamaa allaandmisega aasta hiljem.
Ülekaal nende vastu oli nii võimsaks muutunud, et mingit
teist väljavaadet neil enam ei olnud. Oli vaid aja küsimus, millal
see kõik kord lõpeb, kas veidi varem või hiljem.
Minule oli see jälle üks uus läbielamus ja realistlik ajalooline
vaatemäng, mida juhtub pealt nägema vaid kord elus. Olin jõudmas
mõne päeva pärast oma 21. eluaastani ja selja taga oli juba palju
kogemusi ja sõjalisi läbielamusi ning ees oli ootamas veel rohkem
sedalaadi tegevust. Olin oma vanuse kohta üsna küps ja
karastatud noormees. See aitas väga edaspidise elukäigu jooksul
enam-vähem kõigega hakkama saada ja tekkivaid probleeme kainelt
ja loogiliselt lahendada.
Normandia dessant
6. juunil algas ajalooline Normandia dessantoperatsioon, millest
peale mereväealuste võttis osa ka palju seal vetes viibivaid kaubalaevu.
Nende pardal oli igat sorti vajalikku sõjamaterjali, mis kõik
seal edasi maale toimetati. Nad olid seal ankrus vaenuvetes ja neid
rünnati, aga sinna polnud midagi parata.
Meie laeva aga sinna veel ei suunatud, kuna polnud vist veel vajadust
selle varustuse järele, mis meil siis seal laadungiks oli. Nii
jäimegi sinna kaunisse sadamasse edasi ankrusse. Nautisime ilusat
kevadilma ja rahustavat metsavaikust. Samal ajal kui teisel pool
Inglise väina ja meist mitte kuigi kaugel käisid juba ägedad lahingud
ja surma sai palju sõjamehi. Kuulsin seda kõike, mis seal sündis,
Briti raadiosaadetest, aga oma silmaga jäi see nägemata.
Kuna rinne oli vahepeal Normandias pidama jäänud, siis tuli
käsk meie laeva laadung ühes teises lähemal asuvas suuremas sadamas
maha lossida ja tagasi Ameerikasse uue järele minna. Tagavarasid
pidi veel olema, aga laevu oli vaja käigus hoida, et varud
seal ära ei lõpeks. Järjekindel logistika oli see, mis lõpuks lääneliitlastele
võidu tõi ja ka Vene sõjamasina käigus hoidis Murmanski
konvoide abil, mis ka sinna sõjamaterjale vedasid. Õnneks meie
laev sinna ei sattunud, aga võimalus selleks oli. Kuulsin hiljem
Ameerika laevadel teenides eesti meremeestelt, kes olid sinna sattunud
ja kuidas nad sellest jandist välja said.
Varasuveks olime jälle tagasi New Yorgis ja hakkasime seal peale
laadima uut laadungit tagasi Briti saartele viimiseks. Sain ühel
nädalalõpul paar päeva vabaks ja käisin ära USA pealinnas Washingtonis,
kus polnud varem käinud. Üks tuttav Ameerika perekond
viis mind autoga sinna ja tagasi. Valge Maja ees seal sai minust
pilt tehtud ja see on mul veel alles. Tuletab meelde seda
sõjaperioodi 1944. aasta suvel.
Vahepeal oli aga sõjategevus Prantsusmaal uut hoogu võtnud ja
Saksa väed olid sunnitud taanduma Normandiast uuele rindejoonele.
Re: Fred Kraav - Noa Lood
Aitäh nende lugude eest. Ootan igapäev nagu narkolaksu. 
Väga tubli töö.
Väga tubli töö.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist