www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Okt, 2017 19:55

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 72 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Vene meeste lennuväe mälestused 2
PostitusPostitatud: 07 Apr, 2012 22:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
511

Tuhlates vajalikku detaili otsides järjekordselt netis ringi, sattusin ühe nõukogude pommituslenduri jutu peale. Kuna tegu on tavapärasest „uraa-patriotismist“ pisut erinevaga, otsustasin selle ära tõlkida ja lugemiseks üles riputada. Seda enam, et passib täpselt vene meeste lennuväemälestuste kategooriasse. Julgen soovitada, sest tegu on tõepoolest huvitava lugemisega. Või vähemalt minu jaoks on.



Timofei Pantelejevitš Punjoviga kohtusin ma juhuslikult. Üks minu naistuttavatest poetas kunagi muu jutu sees, et on tuttav sõjas osalenud sõjaväelenduri naisega. „Sõjakas taat!“ hoiatas ta mind, „Ja temperament on tal…aga küll sa ise näed“.
Nii saingi telefoninumbri omanikuks, millele kohe ka helistasin. Minu palvege kokku saamiseks nõustus Punjov otsemaid.
„Mille peal te sõdisite, Timofei Pantelejevitš?“
„“Etturi“* peal. Pe-2l. Hästi!“
Kohtumisel haaras Punjov kohe initsiatiivi. „Näh, mida ma sulle siin jutustan, kõik on juba niigi kirja pandud. Na, loe!“. Ja ulatas mulle mingi ajaleheartikli kserokoopia. Austusest majaperemehe vastu hakkasin lugema. Omavahel öeldes tundus artikkel mulle ütlemata nõrgana. Kirjutatud oli see mingiks tähtpäevaks ja kirjeldas Suvorovi ja Kutuzovi ordenitega autasustatud kolmekümne kuuenda Berliini nimelise Kaardiväe pommitajate polgu lendurite sõjateed, kubisedes sealjuures väljenditest stiilis „…ilmutades surematut kangelaslikust…“, „…süda täidetud vihkamisest neetud vaenlaste vastu…“, „…kuid miski ei suutnud kaardiväelasi peatada…“ jne. jmt. sampoliitlikku jaburdust.
„Noh, kuidas on?“ uuris mult peremees kavala näoga?
„Nõrgavõitu…“ vastasin diplomaatiliselt.
„Rämps!!“ kuulutas Punjov, „Ainus, mis selles artiklis head on, on see, et üldse räägitakse meie poistest. Muidu läheb veel pisut aega mööda ja meid unustatakse lõplikult. Aga sul pole väga viga, ei lasknud end ära osta!“ kiitis ta seejärel mind, „Noh, davai, esita oma küsimused. Ainult seda ma sult küll palun, et oleks ilma igasugu valeta.“
Vestlus Punjoviga haaras mind kohe, nii nagu see juhtub alati, kui sul on tegu targa, asjatundliku, peenetundelise ja momentaalselt reageeriva inimesega. Ja muidugi Temperament, just nimelt nii, suure tähega. Juttu oli ka temperamendi mõjust tema sõjaväekarjäärile. Kui jutt libises autasudele, ütles Punjov:
„Tead, mul pole ju ühtegi autasu „lahingulennu eest“. Kõik on „Lahinguperioodi kokkuvõtete eest“- see tähendab, kui polk viiakse täiendamisele ja ümberformeerimisele, autasustatakse ellujäänuid. Ma olen selline, et kui mingit valskust kuulen, siis annan sellest kohe kõva häälega teada, vaatamata auastmele või ametikohale. Kõik ütlen näkku, olgu staabiülem, olgu sampoliit või Sõjanõukogu liige. Metsikult konfliktne olin, mis autasudest siin rääkida saabki. Ega’s ma nende pärast sõdinud. Aga nüüd mõtlen, et ilmselt sõdisin üldse valesti“.
Kohtusime veel mitu korda, siinolev intervjuu ongi nende mitme kohtumise tulemus.

Biograafiline õiend:

Timofei Pantelejevitš Punjov, sündinud 2. augustil 1922 aastal, Kugulta külas(tänasel päeval Stavropoli krai). Isa- kirurg, ema- velsker. 1940. aastal, kohe peale Kugulta külas asuva kümneklassilise kooli lõpetamist astus Krasnodari sõjaväelendurite kooli. 1942-st aastast rindel. Sõdis Esimeses üksikus kiirpommitajate eskadrillis(Karjala rinne) ja 36-ndas Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga autasustatud Berliini nimelises pommitajate kaardiväepolgus(Esimene Ukraina rinne). Pärast sõda oli erinevatel ametikohtadel Neljanda kaardiväe lennuväekorpuse polkudes ja 164-ndas kaardiväe lennuväediviisis. Lendas peale sõda aktiivselt pommitajal Il-28. Paljude ordenite ja medalite kavaler. Viimane ametikoht- polgu õhulaskeasjanduse ettevalmistuse ülem. 1960-ndal aastal läks alampolkovniku auastmes erru. Praegusel ajal elab Stavropolis.
Püüdsin maksimaalselt säilitada Timofei Pantelejevitši, lahingulenduri, Suure Isamaasõja kangelase, kes sõdis ÕIGESTI, omapärast kõnepruuki.
Андрей Сухоруков

Vestlused Timofei Pantelejevitš Punjoviga

Pilt

Krasnodari lennukooli kursant Punjov. 1940 aasta. Foto oli tehtud Krasnodari linna fotoateljees. Punjovi sõnul külastas teda 1940-ndal aastal ema, kes oli sõitnud Krasnodari. Kooli juhtkond andis talle kuuepäevase puhkuse(uskumatu luksus kursandi jaoks toona). Selle puhkuse ajal ongi see foto tehtud. Ainus puhkus, mis Punjovil oli 1940-ndast kuni 1946 aastani.

Timofei Pantelejevitš, millal ja kus te hakkasite lennuasjandust õppima?

1940-nda aasta augustis astusin Krasnodari lennukooli.
Juba neljandast klassist peale unistasin lenduriks saamisest. Kusjuures just pommituslenduriks. Mäletan, sõitsin just Stavropolist, aga lõpetajad lähevad tänaval, sellised ilusad, paraadvormis, mul kukkus suu vaimustusest lahti. Kakssada superinimest, või, noh, mulle vähemasti näis toona niiviisi. Tumesinine paraadvorm- moekad sellised, peigmehed, pimedaks võis jääda.
Kui ma sisse astusin, valmistati Krasnodari lennukoolis ette pommituslennukite piloote ja pidi olema normaalne kolmeaastane kursus, kuid meile seda lühendati ning leitnanditeks pidime saama juba kaheaastase kursuse järel. Meie muidugi ainult rõõmustasime selle üle- aasta vähem igatsetud „kuubikuid“* oodata.
Olime alles sisse astunud, kuid nägime endid juba leitnanditena- Punaarmee komandöridena. Meie rühmas oli üks kursant endiste radist-laskurite hulgast, kes sõdis Soome sõjas ning Punatähe ordenit Moskvas kätte saama sõitis juba kursandina. Meil oli ta klassijao komandör(meie jaoks suur ülemus) ning me palusime teda, et ta meile Moskvast „kuubikud“ tooks. Ordeni ta sai ja kuubikud tõi kah, igale neli tükki. Seda kooli lõpuks, mis pidi olema alles kahe aasta pärast!
Aga pärast hakkasid kuulujutud ringi roomama. Sõjaväes on alati niiviisi, et alguses tulevad kuulujutud, mis pärast, oh imet, alati täkkesse lähevad. Jutud olid üks hullem kui teine. Kõige hullem oli selline, et komandörideks me ei saagi, kuid siis ei pööranud me neile mingit tähelepanu.
Äkki lasti detsembri lõpetajad välja nooremleitnanditena. Me lonkisime neil sabas nagu kutsikad ja narrisime neid „Mladšaki, mladšaki!“ Noh, lollid olime toona, rumalad. Nende ees lasti leitnandid välja, nemad said nooremateks, aga selle üle, mis meist saab, selle üle me ei mõelnud. Ja jaanuaris tuli järgmine käskkiri- kõik lasta välja seersantidena! Toimuvad meil sellised "üritused", solvavad ja rumalad. Sealsamas võeti neilt noorematelt leitnanditelt kuubikud maha, noh, üldiselt, alandati nad seersantideks. Ja kusjuures, mis kõige huvitavam, ei alandatud mitte kõiki, vaid ainult neid, kes polnud veel suunamist kätte saanud. Neid, kes suunamise kätte jõudsid saada ja varem ära sõitsid (Kaug-Itta), need jäidki nooremleitnanditseks, aga seda sain ma juba hiljem, sõja ajal teada.
Kui algas sõda, hakkasime nobedalt raporteid kirjutama, palvega meid vabatahtlikult rindele saata. Täielik vabatahtlikus, ilma lollitamata. Veel mäletan, et kõik täheldasid, et valdavad saksa keelt ja selle järel sulgudes ja väikse tagasihoidliku märkusega "sõnaraamatu abil". Kuigi, annaks jumal, et keegi üleüldse sõnakest kahtkümmet oleks osanud. Võõrkeeled polnud ka toona hariduse tugevemeks küljeks. Tundus lihtsalt, et kui keelt mõistad, siis saadetaskse kiiremini, aga küll seal juba fašistidele näitame. Fritsud hakkavad kokutama, kui mina välja ilmun. Nüüd, oma praeguse elu- ja sõjakogemuse baasilt tagasi vaadates võin kindlalt väita, et mind oleks rindel jätkunud maksimaalset kaheks päevaks.
Lennukooli lõpuks oli mul summaarset lennuaega nelikümmend tundi. Reaalselt oli kõik, mida me oskasime, start ja maandumine. Ei oskust ümbritsevat õhuruumi jälgida, ei grupilennu oskust. "Meid kõiki õpetati pisut, miskitmoodi ja kuidagimoodi". Vaat see miskitmoodi ja kuidagimoodi käis täpselt toonase minu kohta. Nüüd ma mõistan, et sakslastega võrreldes olime metsikult oskamatud, sakslased lasid ju piloote välja neljasajatunnise lennustaažiga. Uskumatu vahe. Ka mina lõpetasin seersandina. Vanemseersandiks sain juba rindel, peale haavatasaamist.

Aga kas teil lennukoolis lõpetas aastas kaks kursust?

Jah. Ainult vaat seda ei mäleta, mis aastast see algas. Kas 1940-ndast või varem. Ei osanud toona tähelepanu pöörata.

Millistel lennukitüüpidel lennukoolis õpetati?

Lennukoolis õppisime järgmistel tüüpidel: U-2(Po-2), SB, R-Z ja TB-3
U-2ga toimus esialgne väljaõpe, SB ja R-Z peal õppisime masinate kasutamist lahingus. Pommitamist põhiliselt R-Z pealt, veidi ka SB peal. Koonuse pihta ja maamärkide tulistamine- see oli juba puhtalt SB.
R-Zd peeti salajaseks. See oli R-5 edasiarendus, kuid mootor oli juba M-34, mitte M-17, nagu R-5 peal. Võimsama mootori arvelt oli "zetil" kiirus 20-30 km tunnis suurem. M-34 suitses hirmsasti, sooja ajas aga kabiini niimoodi, et suvel oli seal istuda äärmiselt raske ja ebameeldiv. Juhtus, et vaatad- R-Z tuleb maandumisele, kursandi pea aga loksub parda taga. Suits pluss kuumus- katus sõitis momentaalselt.


Mida võis küll R-Z salajast olla? Vanavara ju?

Või veel, mis "vanavara"? "Taeva hirm"!
Väike kõrvalpõige. 50-ndate algul jõudis meie väeosadesse selline lennuk nagu Il-28. Tegu oli "rindepommitaja" klassi masinaga, pardale võttis kolm tonni pomme, võimas suurtükirelvastus, üldiselt kaasaegne lennumasin. Ja uskumatuseni salastatud, kuni sinnamaani, et salajases ekspluatatsioonijuhendis polnud tüürimehe kabiini pilti, kuna seal asus ülimalt salastatud pommitaja supersalajane pommisihik ОПБ-6СР – radariga seotud optiline pommitussihik(оптический прицел бомбардировочный связанный с локатором (радаром)). Sedapalju salajane sihik, et supersalajases instruktsioonis oli ainult seadme kinemaatilise osa skeem, ilma elektoonikata, mis oli veel supersalajasem.Ilma naljata, õpid elektronskeemi, kõrval seisab aga automaaturist valvur. Vaat milline salastatus oli. Ja milline küll oli meie üllatus, kui Voronežis, neljandas lahinguväljaõppe keskuses leidsime sealses täiesti salastamata raamatukogus ameerika firma Norden sihiku täieliku instruktsiooni. Salastamata seetõttu, et ameeriklased kas võtsid selle sihiku juba relvastusest maha või vähemalt valmistusid võtma. Kusjuures see Norden oli meie ОПБ-6СР täielik koopia, õigemini küll oli meie sihik ameerika oma koopia. Vaat sulle salastatus. Võeti ja salastati, kuna midagi paremat ei osatud välja mõelda.
Sa ilmselt mõtled, et milleks paganaks ma sulle seda juttu rääkisin ja mida on sel pistmist R-Zga. Seda selleks, et sa mõistaksid, et kui igasugu jama salastatakse, tähendab see ühte- lood on tõeliselt halvad. Nagu meie ettevalmistus enne sõda. R-Z "salastatus" on samast ooperist. omaenda nõrkust peitsime iseendi eest.

Kas TB-3lt ka pommitasite?

Ei. Alguses lennati TB-3ga grupiharjutusi, need, tõsi küll, muudeti varsti ära, arvati, et üleliia riskantne. TB-3 hakkasime lendama ainult "sidele". Seda sellepärast, et TB-3 oli ainuke masin, millele oli paigaldatud raadiojaam- РСБ. Teoreetiliselt arvati, et meie oleks lennates pidanud maa pealt saama ja maale edastama teateid, raadioside abil, ja hiljem, maa peal, peale maandumist, võrreldakse saadetud ja vastuvõetud tekste. Justkui kõik töötas, arvestused saime tehtud. Tegelikuses aga oli see kõik tuftaa, kogu selle aja jooksul ei kuulnud ma maad kordagi ja ei usu, et keegi ka mind kuulis.

Põhiliseks sidepidamise vahendiks lennuki ja maa vahel oli Pophami lõuend(oli selline inglise marssal,Robert Brooke-Popham). Võetakse lina, laotatakse sellest maapinnale T-täht, linal aga on spetsiaalsed klapid, mida saab kokku keerata ja sedapidi teatud infot edasi anda. Kõige lihtsam näide- kui sul vasak telik välja ei tulnud, siis lapatakse T-l vasak haru kokku.

Aga kui lennukile oli vaja edasi anda mingit pikemat või keerulisemat sõnumit, siis (mäletan joonistust õpikust) püstitati kaks masti, nende vahel rippus aga trossi küljes pakike. R-5 lendas madallennul üle, ja traalis trossi konksuga. Vaat selline side oli.
Raadioside oli meil embrüonaalses staadiumis. Koopainimesed olime, raadioside mõttes. Ei mäleta, et see raadiojaam, mis TB-3 seisis, oleks kellelgi normaalselt töötanud.

Timofei Pantelejevitš, millistel lennukitel te koolis kõige rohkem lendasite?

Lennukooli nelikümmend lennutundi jagunesid enam-vähem võrdselt, kõigi lennukitüüpide vahel. Kuigi paberite järgi sain ma lennukoolis väljaõppe SB peale.

Aga lennukoolis Pe-2 peal lendasite?

Ei. Jämedalt öeldes me isegi ei teadnud, et selline lennuk olemas on. Kuigi esmakordselt nägin ma Pe-2te nimelt lennukoolis...
1941 aastal veetsime me väga viljakalt puhkepäeva puid istutades. Meil, kursantidel, olid puhkepäevad alati sisustatud kas puudeistutamise või kütuselao jaoks kaponiiride kaevamisega. Seda, et selliste tööde jaoks eksisteerivad buldooserid või siis näiteks ekskavaatorid ning et puhkepäevi võinuks kuidagi teisiti mööda saata, sellest polnud meil õrna aimugi.
Ja niisiis- kaevame usinalt maad ja kuuleme harjumatut, valju müra lennuvälja kohal. Vaatame üles, pilvisus oli kolme palli ringis, ja pilvedest sööstab läbi võõras lennuk. Kihutab meist üle, aga kiirus...meil lennukoolis loeti 140 km/h juba lahingukiiruseks, siin aga tundub, on see maandumiskiirus. Kuuleme-maandumisele tuleb. Betoonrada meil polnud, lisaks tundus, et lendur tõi masina maha kõrge väljajoondamisega...
tolmusammas, ja masin on juba raja lõpus. Oli alles kiirus. Meie muidugi jooksuga lennuki poole, aga korraga igast suunast "SEIS! Kuhu?! See on salajane lennuk!!" Vaat nii- pole kursandil asja lennukit näha, ainult rindel, kui sõdima sõidab. Nii ei näidatudki ligidalt. See oligi Pe-2, üks esimestest. Armusin sellesse masinasse kohe. Haruldaselt kaunis lennuk. Aga kaunis lennuk lendab samuti kaunilt.

Timofei Pantelejevitš, millises polgus ja kus te sõdima hakkasite?

1942 aasta sügisel sattusin ka mina sõtta. Lennukooli hakati juba kokku tõmbama, sakslased trügisid kõigest väest lõunasse. Segadus ja paanika, aga meid jõuti siiski veel välja lasta, kuid lõunasse ma ei sattunud, vaid hoopis Karjala rindele.
Lendasin kohale, aga seal olid juba pakased ja jube külm. Sattusin esimesse üksikusse kiirpommitajate eskadrilli, kus oli, kui mälu ei peta viisteist kiirpommitajat SB. Eskadrilli isikkoosseis oli palju sõdinud, minu eskadrillikomandör oli põlenud, mäletan, et nägu oli tal üleni armides. Lendasime temaga veidike koos, minu "lennumeisterlikuse" hindamiseks. "Meisterlikus" talle muidugi mingit muljet ei avaldanud, aga kui kord juba lahingulenduriks loetakse, tuleb lahingusse minna. Nii ta mulle rääkiski: "Homseks on planeeritud lahingulend. Pane tähele- sinu ainuke ülesanne on minu saba jälgimine. Kui hakkad kuhugi mujale vaatama ning maha jääd, oled kadunud!". Oligi kõik, mida ta minu meisterlikuse tõstmiseks teha sai. Aga nagu selgus, polnudki seda nii vähe...
Ma pidasin seda reeglit kogu sõja meeles ning veendusin palju kordi selle õiguses. Need, kes seda reeglit ei teadnud, unustasid või lollusest miskiks ei pannud, lasti kiirelt alla. Rohelisi taolisi sai sõja jooksul oi-oi-oi kui palju otsa. Pommitajate statistika oli lihtne- kui esimesel viiel lahingulennul alla ei tulistatud, läksid üle järgmisse järku, kus šanss allatulistatud saada oli pisut väiksem. Mind näiteks haavati esmakordselt neljandal või viiendal lahingulennul. Kergelt, ma ei jäänud isegi lendudest kõrvale ja tõendit selle haavatasaamise kohta mul kah pole. Polnud tõenditele toona mahti mõelda.
Kui kümme lendu sooritasid, võis juba vaikselt pilgu juhtija sabast lahti rebida. Mina näiteks hakkasin alles kümnendal lennul "õhku vaatama", s.t. tasapisi ringi vaatama. Vaatasin ringi ja olin rabatud. Esimesed kümme lendu polnud ju ettekujutustki, kus ma üleüldse lendan ja mida pommitan, orientatsioon kadus kohe, vaat selline uljas kotkas olin. Aga juhtijat ei kaotanud. Aga üheteistkümnendal lennul lasti mind alla. Hävitajad.


Öelge , Timofei Pantelejevitš, kas sõja alguseks oli SB tugevalt vananenud või oli tegu piisavalt täisväärtusliku pommitajaga?

Järgneb.
------------------------------------------------

*Pe-2 nimetusest tuletatud "peška" tähendab vene keeles ka kabenuppu või etturit

*kuubikud- toona kehtinud vormiriietuses ei olnud paguneid(need taastati alles sõja ajal, 1943, enne seda olid auastme tunnused kraenurkadel, leitnanditel siis kummalgi pool kaks kuubikut.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 09 Apr, 2012 21:03, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 10:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Apr, 2005 8:47
Postitusi: 548
Kiiremini-kiiremini Lemet, palun ära piina!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 11:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
512

...järg

Absoluutselt vananenud masin. Põles koledamal kombel. Paagid olid protekteerimata. Ja kiirus oli väike.
SB oli "tammepuust", on selline väljend lenduritel. Nõnda nimetatakse lennukit, mis on niivõrd jäik, et tema kursimuutmiseks tuleb suuri jõupingutusi teha. SB kogu juhtimine oli trossidega, sestap tuli roolide liigutamiseks viisakaid jõupingutusi teha. Juhisele reageeris vastumeelselt ja aeglaselt. Hävitajatevastane manööver oli sel lennukil mõeldamatu. Ühesõnaga- tammepuust.
Pardarelvastus oli nõrk, ainult "škassid", sakslased hakkasid meid tümitama kaheksasajalt meetrilt, "škassi" piir oli aga nelisada.

SB-l oli reaalselt milline kiirus ja pommikaal?

Tehniliste andmete järgi 400 km/h, aga see oli jamps. Neljasajaga värises SB niimoodi, et veel veidi-veidi ja laguneb õhus tükkideks. Ja mis sa arvad- olekski lagunenud, kui keegi oleks lennanud. Reaalne oli 320 km/h. Pommikaal 600 kg.

Aga kas toona, 1942 aastal, hävitajate katet oli?

Mõnikord. Nendest üheteistkümnest lahingulennust katsid neid kahel-kolmel korral I-16-ned ja korra vist ka "Hurricaned". Mina, muideks, neid ei näinud. Ma ju passisin juhtlennuki saba. Sellest, kas katet on või mitte, räägiti lennu ettevalmistusel, sestap mäletangi.

Timofei Pantelejevitš, sel üheteistkümnendal lennul, palju oli teid ja palju saksa hävitajaid? Kas meie hävitajad teid katsid?

Üheksakesi lendasime välja. Hävitajate katet ei olnud. Pommitasime ära ja tagasiteel jõudsid nad meile järgi. Kõrgust oli meil kuskil tuhandet viis. Palju neid oli? Kurat seda teab. Ma sain aru, et minu pihta lastakse, alles siis, kui mürsud lõhkema hakkasid ja vasakut jalga tugev valu tabas. Mingeid hävitajaid ma ei näinudki. Täiesti ootamatu rünnak.
Vasak mootor süttis. Ja läks rivist välja. Hüpata oleks vaja, sest paagid võivad plahvatada, aga mul pole õrna aimugi, kus ma olen. On see meie territoorium või nende oma? Vaat sihuke uhke kotkas olin, aga vangi hüpata- see polnud minu jaoks. Kiirus 190, lennuk põleb, koju tahaks, aga kus ta on, see kodu? Kuniks tuletõkked polnud ära põlenud, polnud veel väga viga, lendasin. Leek mühises. Aga kui vaheseinad ära olid põlenud, kuskil 3500 meetri kõrgusel, siis hüppasin välja. Sellise arvestusega, et langevari avada alles päris maa ligidal, et sakslased mind õhus maha ei laseks. Maandusin omade poolel, tõsi küll, auguga jalas, puus oli viga saanud.

Tüürimees ja laskur olid selleks ajaks juba välja hüpanud?

A kurat neid teab, pardasidet SB polnud, nii et vestelda me omavahel ei saanud.

Nii et sidet meeskonnaliikmete vahel SB-l polnud.

Oli side, mat jevo! Pneumopost. Selline alumiiniumtoru läks piki keret ja ühendas kabiine. Kirjutad kirjakese, topid selle padrunikesse ja torusse, kas siis tüürimehele või radistile. Vuhistasid spetsiaalse lõõtsaga paar korda ja kõik. "Maale vanaisale, Konstantin Makarõtšile". Lollus totaalne. Tuletan seda meelde ja...! Jamps täielik. Mitte sõjaks ei valmistunud, vaid...! Tškalov, Gromov lendasid, kogu maa nägi vaeva ja pingutas, aga see kõik oli propagandaplakatite jaoks, aga kui reaalsust vaadata, oli olukord masendav.

Aga kuidas tüürimees teid ilma pardasideta lahingukursile suunas?

Mul oli armatuurlaual kolm lambikest, punane vasakule, roheline paremale, valge otse. Neid tüürimees oma kabiinist lülitaski. Jama ja mõttetus.
Aga üldiselt pommitasin ma juhtmasina järgi. Tema avas pommiluugid- mina ka. Temal hakkasid pommid pudenema- mina puistasin enda omad samuti.
Tead, lennukoolis tundus, et SB-st ilusamat ja paremat lennukit polegi olemas, aga praegu ei taha tast isegi kuulda midagi...

Ma kuulsin, et meie lendureid, kes langevarjuga alla hüppasid, hakkasid sakslased õhus maha laskma hiljem, kuskil 1943 aastal?

Ei, juba 1942 aastal praktiseeriti täiega. See oli 1941 aastal, kui sakslased meie lendureid sõjaväeliste auavaldustega matsid, toona lahingutes osalenud rahvas rääkis. Kui 50 km päevas edasi liigud ja aeg-ajalt vaenlasele järgi karjud, et „Hei, pea kinni, lase hinge tõmmata!!“, siis võib ka üllast rüütlit mängida. Aga 1942 aasta lõpuks sakslased mõistsid, et on omadega kapitaalselt puntras ja siis lõppesid ka rüütellikud etteasted.

Maandusite meie vägede asupaigas?

Ei, seal tuli kõik märksa huvitavamalt välja. Kuni kabiinis istusin ja hiljem maapoole lendasin, polnud mingit hirmu. Ausalt. Kõik see poleks nagu minuga juhtunud. Maandumisel kaotasin kas valust või verekaotusest teadvuse. Teadvusele tulin selle peale, et keegi lohistas mind edasi. Haaras langevarju nööridest ja lohistab mööda lund. Vaikides. Püüan aru peale saada, kas meie omad või soomlased. „Noh,“ mõtlen, „ kui meie omad oleksid, siis arvatavasti oleksid nad mind rihmadest välja võtnud!“ Soomlased, tähendab. Proovin püstolit kombata. Püüdmine püüdmiseks, aga vaat haarata ei saa, õhus olid kindad minema lennanud, käed olid külmunud ja sõrmed ei kuulanud sõna. Selline solvumine kerkis hinge, et hakkasin kolmekordseid laduma. Kõige vängemate sõnadega vandusin. Korraga kuulsin:
„Üles ärkasid! Kullake, elus oled. Mina muudkui tassin ja tassin…“
Tüdrukunääps mingisugune. Tuli välja, et maandusin mõne kilomeetri kaugusel külast, kus nende hospidal paiknes,(seal ta töötas ja sinna mind tassis). See tüdrukuke oli tagasiteel oma külla ja nägi, kuidas ma lennukist lahkusin. Kuna lennuk oli oma, jooksis ta kohe minu juurde. Nojah, tõmbasime hinge(aga ta oli mind pikalt tassinud) ja edasi läks juba lõbusamalt.
Tegelikult vedas mul uskumatul kombel. Vedas, et lennukiga õhku ei lennanud. Vedas, et sakslased maha ei lasknud. Et vigasaanud jalaga maandudes ellu jäin- jälle puhas vedamine. Vedas, et tüdruk mu kohe üles leidis. Vedas, et käed ära külmetasin ja tüdrukut, kes mind teadvusetult lohistas, maha ei lasknud. Oleksin ta maha lasknud, oleksin sinnasamasse ära külmunud- haavatud jalaga poleks must liikujat olnud. No ja lõpuks, et külas hospidal oli, kus mul kohe jalga opereeriti ja sellega jalg mulle alles jäeti. Nii et kirjeldamatult õnnelik juhus. Aga ma olin terve sõja jooksul õnneseen.

Timofei Pantelejevitš, kuidas te Pe-2 peale sõdima sattusite?

Hospidalis lebades kibelesin rindele, ausõna, aga mitte lollusest. Ma kartsin, et mind tunnistatakse mittekõlbulikuks, kuna jalga nüsiti mul ikka kapitaalselt. Palju ma ka ei treeninud, lonkamisest vabaneda ei suutnudki. Lonkasin avalikult ja kuidas ka kõnnakuga tööd ei teinud- ikka ei aidanud. Peale sõda lasin seda jalga uuesti opereerida ja killud istuvad mul seal sees siiani. Aga tookord läks õnneks, komisjonist sain läbi ja tunnistati kõlblikuks.
Pärast seda, kui mind 1943 aasta esimesel veebruaril välja kirjutati, sattusin neljandasse lennuväebrigaadi, see seisis Kaasanis, brigaadis oli aga 18-nes ZAP- tagavara lennuväepolk(ЗАП -запасной авиаполк). Seal algaski ümberõpe Pe-2 peale.
See oli hea traditsioon, et kõik lendurid, kes lennukoolist või hospidalist välja said, pidid läbima tagavarapolgu. Alles sõja lõpul sattusid lendurid kohe lahinguüksustesse, kui me, sõja läbi teinutena, olime juba tegijad. Aga siis, 1943 aastal, toimus kõik läbi tagavarapolgu. Ja see oli õige.
SB jäi unustusse, edasi oli ainult Pe-2. Ma peaaegu et palvetasin selle Pe-2 poole. See oli Lennuk! Paljud lendurid kartsid seda, aga mina armastasin väga.
Ma olin hullupööra usin, sestap võttis ümberõppimine mul vähe aega, vaid neli kuud. Lennuaega kogunes seal aga 40-50 tundi. Tagavarapolgus töötasime läbi mitmeid ülesandeid, täieliku lahingupidamise kursuse. Pikeerimiselt pommitamine, mis oli põhiline pommitusviis, horisontaallennul pommitamise, kuid seda oli vähem. Samuti tulistasime maapealsete märkide pihta, koonuse pihta, statsionaarsete kuulipildujatega. Koonuse pihta tulistasid ka tüürimehed ja radistid. Kokkulennatus lüli koosseisus harjutasime. Tihedalt tuli õppida, mitte nii nagu lennukoolis. Polügoon oli pea lennuvälja kõrval, ainult stardi ja pommita. Pommitasime tavaliste, mitte õppepommidega. Kõik lennud sooritati täismeeskondadega. Ma olin lendude järgi hull, tahtsin kiiremini rindele pääseda.
Nelja kuu pärast saabusid „ülesostjad“ ja korjasid mu oma polku. Kus teenisin sõja lõpuni. 36-ndas kaardiväe pommituslennuväe polgus. Milles sõja lõpuks sai Suvorovi ja Kutuzovi ordenitega autasustatud ja Berliini nimeline. Polk sõdis toona Esimesel Ukraina rindel ning pidas raskeid õhulahinguid. Alustasin seal realendurina, vanemseersandina, lõpetasin aga ohvitseri ja lülikomandörina.

Te ütlesite, et paljud lendurid kartsid Pe-2te. Miks nii?

Kui sul on pommitajal lennustaaži kõigest 10-15 tundi, on sellist kiiret ja võimsat elukat nagu Pe-2 väga raske taltsutada. Siit ka hirm.

Palju lennukeid 36-ndas polgus oli? Ja millise tehase omad? Mille poolest erinesid erinevate tehaste masinad?

Loeme kokku. Kolm eskadrilli täiskoosseisus, igas üheksa lennukit. Siis juhtimislüli, kolm masinat. Ja 3-4 lennukit reservis, ilma meeskondadeta. Kokku 33-34 masinat. Alates 1944 aastast oli igas polgus juba minimaalselt 10 masinat reservis, ilma meeskondadeta. Siis oli minimaalselt 40 masinat polgus.
Lennukid tulid polku kahest tehasest, Kaasani omast ja Irkutskist. Erinesid ainult värvi poolest, ülejäänus olid absoluutselt sarnased masinad.

Pe-2 kabiin oli mugav? Kuidas väljavaade, varustus ja soomusseljatugi olid?

Väga mugav oli. Eeskujulik, lahingupidamiseks mõeldud masin. Vaade kabiinist oli hea. Ette ja külgedele oli eeskujulik, tahavaadet loomulikult polnud, aga sinnapoole vaatasid tüürimees ja radist.
Ka varustus oli väga hea. Võrreldes teiste meie masinatega lausa suurepärane, kogu piloteerimiseks vajalike mõõteriistade valik oli olemas. Toona näis uskumatu mõõdikute küllus, nii aviohorisont kui ka magnetkompassi kõrval güropoolkompass jne. Täiskomplekt, nagu olema peab. Lenduril oli kollimaatorsihik ПБП, mis tagas sihtimise nii pikeerimisel kui tulistamise statsionaarsetest kuulipildujatest. Tüürimehel oli optiline sihik ОПБ. Head sihikud olid, tabamistäpsuse igal juhul tagasid.
Soomusklaasi ei olnud, pleks ainult. Lenduril oli väga asjalik soomusseljatugi koos soomustatud peatoega, mis, muideks põhiliselt tahavaadet segaski. Lenduri iste oli väga hästi reguleeritav, nii edasi-tagasi kui ka kõrguses.

Hapnikuvarustust kasutasite ja kui jah, siis kui tihti? Ja milline oli süsteemi töökindlus?

Harva. Me ju suurt üle 4000 meetri praktiliselt ei lennanud, aga seal pole noorele tervele poisile veel hapnikku vaja. Kuid süsteem oli alati valmisolekus. Töökindel süsteem oli.

Kui keeruline oli kabiinist lahkuda, kas kabiinikate eraldus suurel kiirusel normaalselt?

Kate eraldus kergelt ja kabiinist võis lahkuda kiirelt, kuid lennukil oli üks suurim konstruktsiooniline puudus. Pitot toru küljest, mis kabiini kohal tolknes, läksid sabakiilude külge kaks antennijuhet, side ja komando omad. Kui kabiinikate eemaldati ja piloot või tüürimees välja hüppasid, võisid nad sattuda ühte neist kahest juhtmest ja "sõita" seda mööda sabakiiluni, mis pea maha raius. Naturaalselt, pea lendas minema nagu arbuus.
Aga nagu meil alati- seal kus konstruktoritest asja polnud,tegid lennuvälja reasõduritest “kulibinid“ asja üks-kaks-kolm korda. Nad muutsid antenni konstruktsiooni, valmistasid spetsiaalsed „kõrvakesed“ ja vedasid täiendava trossikese, mille abil eemaleheidetav kabiinikate rebis maha ka Pito toru küljest antennikaablid. Geniaalselt lihtne. Hiljem hakati selle järgi juba tehases antenne ümber tegema. Kabiinist lahkumisega probleeme enam ei tekkinud.

Kuivõrd keerukas oli Pe-2 juhtimine?


Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 08 Apr, 2012 14:02, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 13:59 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Dets, 2008 0:29
Postitusi: 1585
Asukoht: Tallinn
Näed, Lemet ikka halastab ka ja annabki uue doosi...

Tilluke märkus: õige on 'Pitot' toru'

_________________
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 14:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
:oops:

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 15:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 09 Jaan, 2007 1:05
Postitusi: 2898
Asukoht: Tartu
Seda juttu lugedes tekib tunne, nagu lendaks ise lahinglennukil. Ootan kannatamatult järge! Seniks aga lähen ja lennutan oma helikopterit :D.

_________________
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!

Toetada illegaalset immigratsiooni ja multikultuursust tähendab külvata umbrohuseemneid oma viljapõllule ja lillepeenrasse.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 17:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 07 Dets, 2005 16:53
Postitusi: 914
Asukoht: Lõuna-Eesti
Ühes Suvorovi raamatus oli juttu kergepommitajatest AR-2, mis oli SB-2 arendus. Mõeldud oli kiire, ühe otsa pommitaja. Kui pommid olid alla visatud, siis polnud lenduri ja lennuki saatus enam eriti olulised. Sest pealetungil pole enam vaenlase tagalat.
Samas oli ka lendur-seersantide ettevalmistamisest.
http://www.airforce.ru/aircraft/tupolev/ar-2/index.htm

_________________
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 14:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Jaan, 2004 14:22
Postitusi: 2602
Troll kirjutas:
See viimane jutt jäi veidi segaseks. Kuidas see "keelte rebimine" originaalis kõlas?


Ma ka sama probleemi ees- mitte midagi ei saanud aru :oops:

_________________
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 15:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
Mis ma oskan soovitada, härrased...ikka rohkem Mehhiko seebiseriaale, kus nii neid hingekeeli kui ka kõike muud rebitakse :wink:

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 15:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Jaan, 2004 14:22
Postitusi: 2602
Lemet kirjutas:
Mis ma oskan soovitada, härrased...ikka rohkem Mehhiko seebiseriaale, kus nii neid hingekeeli kui ka kõike muud rebitakse :wink:


Lihtsalt lingvistilisest huvist- kuidas see keelte rebimine originaalkeeles kõlab? Ei tule ükski taoline väljend ette.

_________________
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 15:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
Tsiteeri:
В Шинданд прибыл известный бард Р. На второй день он дал концерт, который проходил прямо за модулем вертолетчиков. Во время концерта певцу поступали записки, и он отвечал на содержащиеся в них вопросы.
Р. озвучивает очередную записку:
- "Спасибо, что рвете не только струны"...
Слегка задумавшись, со смешком отвечает:
- Пожалуйста. Рвем, а как же, чего не рвать...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 15:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Jaan, 2004 14:22
Postitusi: 2602
Lemet kirjutas:
Tsiteeri:
В Шинданд прибыл известный бард Р. На второй день он дал концерт, который проходил прямо за модулем вертолетчиков. Во время концерта певцу поступали записки, и он отвечал на содержащиеся в них вопросы.
Р. озвучивает очередную записку:
- "Спасибо, что рвете не только струны"...
Слегка задумавшись, со смешком отвечает:
- Пожалуйста. Рвем, а как же, чего не рвать...



Tänan! Kohe selgus käes :wink:

_________________
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 09 Apr, 2012 21:55 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
513

...järg.

Ebatavaliselt kerge masin oli. Pe-2l oli leitud optimaalne , ma ütleks isegi et suurepärane suhe lennuki püsivuse ja juhtimiskerguse vahel. Lendas ühtlaselt, ja tüürid reageerisid momentaalselt. Uskumatult balanseeritud lennuk. Pe-2 oli uueks sammuks nõukogude lennunduses. Ebatavaliselt elektrifitseeritud. Kõik tehti elektriga- teliku sissetõmbamine ja väljalaskmine, piduriklapid, trimmerid, tagatiivad, noh, üldiselt kõik, mis varem trossidega tehti. Sestap oli ka roolidele vaja minimaalset jõudu.

Timofei Pantelejevitš, kuivõrd on Teie arvates õiged veteranide jutustused Pe-2 jäledatest maandumisomadustest(kalduvus "kitse" tegemiseks), mis nende sõnul "hukutasid rohkem meeskondi kui sakslased"?

Lennata tuleb osata! Kui ei oska, pole mõtet krooksuda!
Ma tahaks sulle vaat mida öelda...Pärast sõda olin ma Kaasanis, Petljakovi haual. Ja seal, hauamonumendil, oli igatsugu kirjasid. Ka mittemeeldivaid. Sõim, avameelselt öeldas. Teatan täie vastutustundega- Petljakov polnud seda sõimu ära teeninud!! Pe-2 oli suurepärane masin!
Maandumisel kukkusid paljud lendurid "neljandal pöördel"* alla, kiirus oli minimaalne ja niikui jalga pisut üle andsid, siis- kolaki- olid vastu maad. Seda juhtus, kuid...kui oled lahingukursil, seniitsuurtükk kõmmutab sinu pihta(aga kõmmutab ta ju kindlate füüsika- ja matemaatikaseaduste järgi)siis midagi pead sa vastavalt nendesamadele seadustele tegema. Pead manööverdama. Niisiis, kui zenitka kõmmutab, siis "Peškal" sirutad veidi jalga ja masin libiseb järsult õhutõrjetule alt minema. Millegipärast seda keegi miinuseks ei pidanud.
Pe-2 juhitavus oli suurepärane. Ma jutustan sulle, et sa hinnata mõistaksi. Meiega juhtus näiteks selline lugu:
Vitja Gluškov. Läheme lahingukursil Krakowit pommitama. Linn on suur, õhutõrje võimsaim. Lendame kolme tuhande peal, mitte kõrgemal. Ja laksataski mürsk talle tiiba, augu lõi sisse. Lennuk- hopp- pööras end selili. Aga pommid ju ripuvad. Kaheksasada kilo võtsime harilikult kaasa. Selja peale keeras, ükski luuk, ei pommi ega sisenemise oma ei avane, kõik oli kinni kiilunud. Arusaadav kah, koormused tiivale deformeerisid keret ning surusid lihtlabaselt luugid kinni. Ta keksis seal nagu varblane kabiinis, aga teha midagi ei saanud. Masin aga lendab. Normaalne horisontaallend, ainult et selja peal. Rattad taeva poole ja pommilaadungiga. Vaatame, "varblane" on kabiinis keksimise lõpetanud, istub rahulikult. Istus ja istus, seejärel hoppp- ja keeras masina õigeks. Pommitas ära ja lendas koju tagasi. Pärast me rääkisime talle, et lennuk ei lasknud tal, lollpeal, vangi sattuda. Sest sellises olukorras, nagu tema sattus, oli ette nähtud alla hüpata.
Veel- harilikult toimus pikeerimine 70-kraadise nurga all. Oli meil huvilisi, kes pikeerisid ka järsemate, puhuti isegi negatiivsete nurkade all. (see oli loomulikult viga). Kuid isegi sellisel juhul ei kaotanud Pe-2 kunagi juhitavust ja väljus pikeest alati suurepäraselt.
Maandumisel kukkusid paljud puruks seepärast, et lendurid olid täiesti väljaõpetamata, mitte seetõttu, et masin oleks halb olnud.

Talvel lendasite karusnahksetes kombedes?

Jah. Ja suvel samuti.

Kuidas see juhtimismugavusele ja väljavaatele mõjus? Segama ei hakanud?

Ei hakanud. Kabiin oli avar, mugav, kombe ei seganud.

Millised olid üldse sõjas lennuriietuse variandid? Suvesaapad olid?

Talvekombed, vahepealsed ja suvised. Suvine oli tavalisest kangast. Vahepealne - see oli kahe- või kolmekordne tugev kangas, kangakihtide vahel oli aga vatiin või baika. Seda kasutati kõige rohkem. Talvine oli karusnahkne. Lendurijopesid meil polnud, need ilmusid alles peale sõda.

Aga jalatsid? Suvesaapad olid?

Suvel säärikud, talvel untad. Kõrge säärega nööritavad saapad ilmusid alles peale sõda, trofeesaapad, saksa omad. Sõja ajal mingeid saapaid polnud.

Timofei Pantelejevitš, kas te õlarihmu kasutasite?

Kõiki kasutasin, nii õla- kui ka vöörihma. Sest lahingus võis niimoodi loopida, et...

Kas kabiiniküte oli?

Ei. Talvel oli külm, seal on ju igal pool augud ja ka tüürimehe poolt oli kabiin ju faktiliselt avatud ja kuulipilduja ambrasuuridest puhus sisse.Juhtus, et kui käed tuimaks muutusid, hakkasid täiest jõust vastu parrast taguma, kuni näpud lõpuks surisema hakkasid.

Kas kõikidel Pe-2tedel oli raadiojaam ja pardaside?

Jah. Kaks raadiojaama. „Komandnaja“ lenduril(ei mäleta enam, kuidas seda nimetati) ja sidejaam РСБ-2 laskur-radistil. Seisid kõigil masinatel. Komandojaam pidi tagama side õhus olevate masinate vahel ning lenduri side lennuväljaga, sidejaam aga "kaug" side maaga. Ja ka pardaside oli Pe-2 olemas. See aeg, mil pneumosidet kasutati, vajus tasapisi unustusse.

Töökindlad jaamad olid?

Ei. See oli meie häda toona ja on ka praegu. Nendes jaamades polnud seda, mida kutsutakse kvartsstabilisaatoriteks, lärmasid, vilistasid ja undasid koledal kombel. Juhtus, et komandojaama lülitasid lendurid hoopis välja, sest kogu seda ulgu, lärmi ja kakofooniat oli võimatu kannatada. Side oli jube. Juhtus ka, et komandojaam töötas sedapalju sandisti, et kõrvallendava lennukiga tuli sidet pidada läbi maa, laskur-radisti jaama kaudu, aga see oli halb, operatiivsusest ei jäänud midagi järele. Üldiselt ei teadnud lennule minnes kunagi, kuidas jaamad ennast üleval peavad. Kas side saab olema enam-vähem või halb. Hea ei olnud see kunagi.
Larüngofonid olid suured ja ebamugavad, nagu karbid. Kaela ärritasid kapitaalselt, isegi siidisall ei aidanud. Lahingutegevuse tippaegadel, kui lennata tuli palju, käisid kõik ringi silmatorkavalt paistes kaeladega, sest need karbid andsid elektrilööke. Pealegi tuli neid karpe perioodiliselt "läbi koputada", sest nendes olev söepuru kleepus kokku ja nad lakkasid töötamast.
Pardaside, erinevalt raadiojaamadest, töötas väga hästi, puhtalt ja selgelt.
Oli selline juhus. Seisime Poolas ja maandus meie lennuväljale pihtasaanud B-17, "Lendav kindlus". Maandus kõhule, meeskond saadeti omade juurde, lennuk aga jäi meile lennuväljale, taastada seda kõige järgi otsustades keegi ei kavatsenudki. Meie muidugi ronisime mööda masinat ringi, tahtsime vaadata, millega liitlased sõdivad.
Ameeriklaste larüngofonid hämmastasid meid. Tõeliselt. Mõõdult nõukogude kolmekopikalise mõõtu, ja paksuselt nagu kolm kopikalist münti virna laotud. Meie laskur-radistid tegid neid kiirelt ümber, et saaks neid meie raadiojaamade külge ühendada. Ülimugavad asjad. Raadioelektroonika osas jäime liitlastest (ja ka sakslastest) ikka kapitaalselt maha. Tahtsime ka ameeriklaste sihikuid uurida, kuid mitte kuraditki ei leidnud. Tuli välja, et raske maandumise korral rakendus ameeriklastel isehävitussüsteem ning kõik vähegi salajane varustus lendas väikeste laengutega vastu taevast. Selle iselikvideerumise kohta sain samuti alles peale sõda teada.

Maa pealt raadio teel sihtmärgile suunamist kasutati?

Ei. Meie raadiojaamad kindlustasid enam-vähem side ainult õhusolevate ekipaažide vahel. Maad ei kuulnud me alatihti, nemad aga ei kuulnud sageli jälle meid.
Raadiojaamaga oli meil üks huvitav juhus.
Berliini operatsiooni toimumise ajal kandsime me küllaltki suuri kaotusi. Nii seniitsuurtükkidest kui hävitajatest. Vaatamata sellele, et sõda lähenes lõpule, lendasid sakslased viimase päevani. Ja mitte kurat teab kes, vaid kogenud lendurid. Kui neil õnnestus edukalt läheneda, siis- „kirjutage kirju!“
Kord tulistati meil kaks tükki alla. Ei mäleta enam, kas õhutõrje suurtükid või hävitajad. Toimub klaarimine, kõik on muidugi patuse olemisega- kui iga päev kaks masinat kaotada , see on paljuvõitu. Polgu sampoliit Korotov võtab sõna:
„Seltsimees komandör(seda pöördus ta polgukomandöri poole), mul on ettepanek- kui meie lendurid on lahingukursil või peavad õhulahingut, tuleks komandopunktist edastada innustavaid loosungeid „Kodumaa eest! Stalini eest!! Edasi!“. Komandör, major Mozgovõi, oli tarkpea. Seda mitte ainult nime poolest. Tõeline intelligent, ebatavaliselt väljapeetud ja taktitundeline, kes kunagi kellegi peale häält ei tõstnud. Vaatame- läheb näost järjest punasemaks ja punasemaks, lõpuks käratas:
„Istuge, major Korotov!! Ma olen alati teadnud, et te olete…hm….rumal, aga ei teadnud täpselt, kui palju just! “

Millised olid Pe-2 reaalsed pommikaalud?

Pe-2 võttis probleemitult pardale 1200 kilogrammi. Kui betoonrajalt startida. Tõsi küll, manööverdamine oli sellise koormaga raskendatud. See oli kuus pommi pommisektsioonides(kolmekaupa kassetihoidjatel), kere all kaks ja kaks ning mootorigondlites kaks. „Sotkad“*. Harilikult võtsime lahingusse kaasa 800 kilo „sotkasid“. Sai probleemideta välilennuväljalt startida ja ka manööverdusvõime oli sellisele koormale vaatamata väga hea. Breslau pommitamisel riputasime neli korda kakssada viiskümmend kere alla, kokku siis 1000 kilo. Paar korda võtsime viiesajaseid, mis oli meie jaoks maksimaalne kaliiber, kaks tükki korraga.
Pommitasime ka ПТАБ*ga, neid mahtus sisemistesse sektsioonidesse kahes kassetis nelisada tükki. 2,5 kg pomm, laadung oli jälle 1000 kilo.

Sisemised riputusseadmed võimaldasid maksimaalselt millise kaliibriga pomme?

„Sotkasid“. Sajakiloseid. 250-seid enam kinnitada ei andnud, kuigi luukide poolest oleks mahtunud.

Milline oli masinate kaitserelvastus?

Kaitserelvastus oli järgmine: tüürimehel oli suurekaliibriline „berezin“, laskuril ülemise poolsfääri kaitseks „Škas“, alumine luugiseade oli samuti „bereziniga“ varustatud. Algul oli ka tüürimehel „Škas“, aga see polnud enam mingi asi ja poisid tegid polkudes ise tüürimehe seadme „berezinile“ sobivaks või mõtlesid midagi muud välja, et „suurekaliibrilist“ kujutada.
Tüürimehel olid veel АГ-2-d, lennukigranaadid, sellised langevarjudega. Vajutad nuppu, see lendab eemale ja lõhkeb 300-400 meetri kaugusel. Ei tea küll ühtegi juhust, et nendega oleks kasvõi üksainus saksa hävitaja alla lastud, aga lahingukursilt lasid sakslased kähku jalga. Nii et need granaadid olid päri taibukad asjad.

Ja lisaks olid lenduril veel kaks statsionaarset kuulipritsi- parempoolne „berezin“ ja vasakul „Škas“.

Nende AG-dega pommitada ei proovinud?

Kuidas sa nendega pommitad? Isegi mõttesse ei tulnud. Nad olid seal sabas kassetis, kasutati neid ainult õhulahingu ajal.

Kas kaitserelvastuse ja eriti alumise tulepunkti efektiivsus oli piisav?

Kaitserelvastus oli efektiivne. Kui rivi pidas, siis proovigu ligi tulla.
Mis aga alumisse tulepunkti puutub, siis sealt mitte et tõrjuti hävitajate rünnakuid, vaid tulistati ka maapealseid sihtmärke. See punkt oli efektiivne. Laskuril oli periskoopsihik, mis tagas igati viisaka ülevaate ja täpse tulistamise.

Radistil tuli oma „Škas“ist tihti üles tulistada?


Järgneb...


*Siinkohal siiras tänu lugupeetud EOD-le, kes asja lahti seletas. Niisiis..
„Neljas pööre“- Lennuväljaring pole tegelikult ring, vaid koosneb vastutuuleosast, külgtuuleosast, pärituuleosast, baasist ja finaalist. Pöörangul baasist finaali ("neljandas pöörangus") on kiirus tagatiibade ja teliku piirangute tõttu ca 1,2 - 1,3 varisemiskiirusest (minimaalsest kiirusest, mil lennuk õhus püsib). Kui nüüd veel pöörang sooritada koordineerimatult, andes liiga palju jalga (kasutada pöördetüüri), pöörangupoolse tiivapoole õhukiirus väheneb. Lisaks jääb see tiivapool külglibisemise tõttu osaliselt kere varju. Tagajärjeks on, et tiivapool enam ei kanna, lennuk variseb tiivale ja väikese kõrguse tõttu pole võimalik enam varisemisest väljuda.
Nii läkski kotkas mutile külla.-EOD

*“sotka- venekeelne sõna, millega tähistatakse arvu „sada“. Antud juhul käib siis jutt sajakilosest lennukipommist.
* ПТАБ(противотанковая авиабомба) tankitõrje lennukipomm(kumulatiivlaenguga)
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9F%D0% ... 91-2,5-1,5

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Apr, 2012 11:04 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2006 16:57
Postitusi: 4158
Asukoht: Tallinn
Eks kõige suurem põhjus, miks Pe-2 maanduma tulles varisema kippus, oli ikka pilootide kõrvade vahel.
Inimestele, kes olid lennanud aeglastel pommitajatel, oli suurel kiirusel maanduma tulek harjumatu ja nad "venisid". Siis piisaski koordineerimata pöörangust, et lennuk variseks.
Pe-2 oli ju algselt loodud raskeks hävitajaks. See oli pommikoormast vabanemise järel võimeline hävitaja kombel õhulahingut pidama või täisgaasil rünnaku alt väljuma. Kuna aga tasuta lõunaid pole olemas, siis nende heade omaduste eest tuli maksta vajadusega hoida maandumiseelsel lähenemisel suuremat kiirust. Seetõttu sobiski Pe-2 vast pigem hävitajatel lennanud pilootidele, kes olid sellega harjunud.
Samas näiteks Soome lendurid said esimeste trofeeks langenud Pe-2 piloteerimisega hakkama ka ilma käsiraamatute ja muu tehnilise dokumentatsioonita. 8)
Pilt


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Apr, 2012 22:01 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 15170
514

...järg.

Harva. Lahingu ajal hoidis tüürimees ülemist poolsfääri, radist alumist. See oli läbi töötatud. Kui tüürimees tulistas, ei pistnud radist isegi nina ülevalt välja. Ja ega tal polnud mahtigi üles vaadata, tema asi oli alumist poolsfääri kaitsta.
Radisti „Škas“ oli harilikult küljeava seadmes. Radisti sektsioonis olid igas suunas aknakesed ning igas nendest oli kinnitus „Škassi“ jaoks. Sõltuvalt sellest, kumma juhitava kohal(parempoolsel või vasakpoolsel) lennuk asus, sellele küljele kuulipilduja harilikult ka kinnitati. Kui lahingu ajal tekkis vajadus , oli „Škas“ kiirelt ja kergelt teisele poole ümbertõstetav. Radist hakkas oma „Škasiga“ ainult sel juhul ülespoole „töötama“, kui tüürimees millegipärast tulistada ei saanud. Juhtus, et kui oli erakordselt ootamatu rünnaku ajal vaja ülespoole tulistada, siis hakkasid füüsiliselt tugevamad radistid kuulipildujat käes hoides, s.t kinnitamata kuulipildujaga tulistama. Pihta sel kombel muidugi ei saanud, aga hävitajaid sabast minema ajada ja lahingukursilt kõrvale ehmatada kannatas küll.

Kas kaitserelvastus oli töökindel?

Oli. „Škassidega“ oli mõnikord probleeme, aga „berezinid“ olid väga töökindlad.

Aga kas juhuseid, mil tüürimees või radist võtsid täiendava lahingukomplekti, oli?

Ei olnud. No kuhu ta selle võtnuks. Ümber kere keeranuks või? Pole kuhugi ju panna. Kabiinides liigset ruumi polnud.

“Uraapatriootilises“ kirjanduses vilksatavad taolised kirjeldused, et hävitaja peitub tüürimehe tule eest pöördetüüri pinna , nn. „seibi“ taha ning tüürimees, tulistades läbi selle „seibi“, laseb hävitaja alla. Valib nii-öelda kahest halvast (kas lasta sabatugi puruks või olla allatulistatud) väiksema. On see reaalne jutt?

Teoreetiliselt jah, aga kuidas nad pärast maanduvad? Mina igal juhul pole taolisest juhtumist kuulnud. Tegelikuses võis see olla pigem nii, et tüürimees „lõikas“ lahingupalavikus seibi maha(täiesti reaalne), see aga tähendas tribunali. Ülejäänud meeskond, teades seda, kinnitas kokkuluisatud teemat „peitupugenud“ hävitajast, et tüürimeest tribunali eest kaitsta. Kuid- kordan veelkord- mina pole sellitest lugudest kuulnud. Palju lihtsam oleks ju lenduril pisut jalga sirutada ja hävitaja on hoobilt „seibi“ tagant väljas. Laialiviidud sabakiilud andsid tüürimehele suurepärase laskesektori, kiilude taha hävitajaga peitumine on ülimalt problemaatiline.

Millal alustasite reaalses lahinguolukorras pikeerimistega?

Kohe. Selliseid objekte nagu sillad, raudteekoosseisud, suurtükiväe patareid jne. püüti pommitada vaid pikeerimisel.

Aga Teie isiklikult hakkasite kohe pikeerides pommitama või pommitasite algul horisontaallennult? Kas pidurivõrgud olid ja kui tihtipraktiseeriti pikeerimist? Milline oli pikeerimise ja horisontaalpommitamiste suhtarv?

Seda, kuidas pommitada, kas pikeerimisel või horisontaallennul, seda ei otsustanud mina. Pommitamise liik sõltus sihtmärgist ja peamiselt ilmast.
Pidurdusvõrgud olid alati, tingimata, kuidas siis ilma nendeta pikeest üldse välja tulla? Instruktsiooni järgi alustati pikeerimist 3000 meetrilt, välja toodi 1800 meetri pealt, kusjuures välja toodi kahekesi- lendur ja pikeerimisautomaat. Kusjuures automaat lülitus sisse pidurdusvõrkude väljalaskmisel. Vaat 1800 meetri peal hakkab automaat tööle ja sätib trimmeri ümber. Kuid reaalselt toimub pikeest väljatulek madalamal, sest eksisteerib asi, mida nimetatakse „läbivajumine“, aga see on veel täiendavalt 600-900 meetrit. Nii et reaalne väljatuleku kõrgus oli 1100-1200 meetrit. Pikeerimisega pommitamisi oli korda viis vähem. Kahjuks.

Aga miks?

Põhiliselt ilma pärast. Sõda ilma järgi ei oota. Kui pilvisuse alumine piir on vähem kui 3000, tuleb pommitada horisontaallennult.

Kas pikeerimisel tekkis mõnikord ka masina süül mingeid riskantseid olukordi?

Masina süül mitte, masin pikeeris ja tuli pikeest välja suurepäraselt. Aga meeskonna süül oli. Juhtus, et piloodil tuli pikeerimisel „juurde anda“. Selleks tekib vajadus siis, kui tüürimees sihtimisel eksib. Siis oli piloot, et märki sihikul hoida, sunnitud pidevalt pikeerimise nurka suurendama, „juurde andma“. Selle tulemusena osutus masin lõpuks oma pommidest madalamal ja tagapool olevaks ning pikeest väljatulemisel kukuvad pommid sulle endale tiibadele. Ebatõenäolised juhused, aga neid oli. Sihuke jamps. Poisid läksid selliste juhustega mõne minutiga halliks. Meil vedas, meie polgus taoliselt keegi õhku ei lennanud.

Kas pikeerimiselt pommitamine on palju täpsem?

Palju, märkimisväärselt täpsem.

Öelge, kas pikeerimiselt sellisele märgile nagu tank oli reaalne pihta saada?

Ei- Meil loeti tabamuseks, kui pommid langesid 40-50 meetri raadiusesse sihtmärgist, tihti mahuti ka kümne meetri sisse. Tank kümmet meetrit pole, seda saab vaid juhuslikult.

Aga vaat saksa pikeerijad kirjutavad oma memuaarides, et nad tabasid pea-aegu tanki torni

Häh! Jah? Ja juhti ninasse. Seda võivad nad kodus, šchnapsiklaasi taga jutukesi puhuda. Minule pole mõtet sellist jama ajada, ma oleks nad kohe selgesse vette tarinud.

Kas pikeerimisel pommitati individuaalselt „otselähenemisega“ või „karussellilt“. Kas te pommitasite pikeerides paaridena või lülidena?

Üldiselt pommitati lülidena, kolm lennukit. Mõnikord viisikutena. Võidi ka individuaalselt, näiteks „jahi“ ajal või luurel. Sedasorti ülesanded täideti üksikute lennukite poolt. Üksinad pommitada on parem, vigu on lihtsam korrigeerida.
Lahingutes pommitati „otselähenemisega“, „karuselli“ töötati ainult treeninglendudel läbi, lahingus seda ei kasutatud. „Karusell" eeldab maapealset suunamist, aga side oli meil…ma ju rääkisin sulle. Pealegi on lennukid „karusellis“ hävitajate eest kaitsetud. Fritsud praalisid sõja algul selle „karuselliga“, aga pärast, kui meil hävitajaid juba rohkem tekkis, lõppes neil alguses karusell, pärast aga ka pommitajad otsa.

Milles seisnes „jaht“ Pe-2l?

Harilikult anti ülesanne niimoodi, ma kirjeldan näitlikult:
„Puhastada raudteelõik sellisest jaamast selliseni.“ Seda oli kilomeetrit 50-100, meie jaoks polnud see mingi vahemaa. Nii sõelumegi selle lõigu kohal ja kui keegi ette sattus, oligi kõik- tuline tervitus. Kuhugi ei pääsenud, laiali pommitasime.
Lendasime ainult üksikute lennukitega. Mõlemad riputusseadmed olid laetud, aga mõnikord ka ainult keresisesed. Kiirus on „jahil“ kõige olulisem, sest sõjas on kuidas- osa aega oled sina jahimees, osa aega aga jänes…

Mitu lähenemist pikeerides tegite?

Seal oli niimoodi. Pikeerides on võimatu sisemisi pommihoidjaid kasutada. Fritsud neid kasutasid, neil oli pommide väljaviskamiseks spetsiaalne hoob, meil aga isegi ei konstrueeritud seda. Seepärast tuli välja niimoodi, et esimesel lähenemisel pikeerisime, viskasime alla välistel pommihoidjatel asunud pommid, teisel lähenemisel aga 1100-1200 meetri peal pommitasime horisontaallennul, sisemistest pommisektsioonidest.
Kui me Breslaud pommitasime, siis riputasime neli 250-kilost väliste hoidjate kulge ja tegime kaks pikeerimist. Teine pikee oli muidugi riskantne, peale esimest oli vaja kõrgust koguda, aga see nõudis aega.

Pilt
Pildil on eskadrilli insener Nikolai Monastõrjov. Fotol on näha ka lenduri embleem- kass. Kahjuks pole see Punjovi lennuk, selle fotot pole säilinud

Kas lennukitele reaktiivmürske paigaldati?

Meil mitte.

Aga relvastuse tugevdamise osas midagi tehti?

Peale seda, kui 1943 aastal hakati tüürimeestele suurekaliibrilisi kuulipildujaid paigaldama, mingeid muid töid relvastuse tugevdamise osas ei toimunud. Niipea, kui tüürimees suurekaliibrilise sai, muutus Pe-2 relvastus kaitselahingute pidamiseks lausa suurepäraseks.

Millisele distantsile tulistasid statsionaarsed kuulipildujad?

400 meetrit. Kogu relvastus oli 400 meetri peale arvestatud.

Timofei Pantelejevitš, tuli teil Pe-2 ka ründelende teha? Ja üldse, kas Pe-2 ründelennukina kasutati?

Ei. Sel polnuks mingit mõtet. Keegi ei rünnanud. Ründelennukeid, kes vaid sellise „kammimisega“ tegelesid, oli ju piisavalt. Meie olime pommitajad, meil olid tõsisemad ülesanded. Suurtükipatareid, ligipääsuteed, staabid, kindlustatud rajoonid. Neid eriti ei ründagi, seal ei tee kuulipildujatulega midagi, sinna on võimsaid pomme vaja.
ПТАБ-dega pommitamine oli ründelendudele kõige lähemal. Pommitamise kõrgus oli seal 350-400 meetrit. Statsionaarsete kuulipildujatega tulistasin maamärke ainult tagavarapolgus, rindel mitte kordagi.

Aga „jahil“, sihtmärkide pihta, mille peale pommi oli kahju raisata? Üksik auto näiteks. Kas neid statsionaarsete kuulipildujatega ei proovinud?

Mina mitte. Milleks? Allapoole minna on riskantne, masin pole soomustatud, suvaline kuul võib viimaseks jääda. Selliste sihtmärkide pihta töötas laskur oma luugist suurepäraselt, minul polnud selle jaoks laskuda tarvis.

Milline see kõrgus oli?

Kõikus 350 meetrist 1200-ni. Harilikult nii 500-700 meetrit. Sellelt kõrguselt tabas laskur oma „berezinist“ suurepäraselt, allapoole tulistada on kerge, kuulid lendavad allapoole suurepäraselt.

ПТАБ-dega pommitasite tihti?

Tihti. See oli väga efektiivne pommitamise liik. Niipea kui kuskil tehnika või tankide koondumiskoht avastati, nii kohe saadeti meid seda ПТАБ-dega töötlema. Isegi ühelt lennukilt lendavad need pilvena alla, sattuda nende alla on päris kole. Meie aga töötlesime tehnika koondumist harilikult üheksa või viieteistkümnekesi. Vaat kujuta siis ette, mis seal all toimus. ПТАБ on tõsine pomm, kuigi tilluke. Selline juhus neljakümne viiendast aastast.
Kõik algas Juri Gnusarevist, keda saadeti luurele. Ilm oli nigel- tihe suitsuvine ja horisontaalnähtavus mitte rohkem kui kilomeeter. Mis pole kiirlennuki jaoks mingi vahemaa. Ja teatab ta raadio teel, et „Rünnake Biskaud, seal on tankid.“
Kiirelt korjati 15 ekipaaži kokku, kolm viisikut, kõige kogenenumad, selliseid, kes kindlasti toime tulevad. Nende hulka sattusin ka mina. Juhtiv tüürimees pidi seal olema asine ja selline meil ka oli, Kostja Borodin, tüürimees jumala armust. Lendasimegi, ei tea kuidas teistel, aga minul värises hing sees- paneb tüürimees pisut mööda ja oleme linna kohal, mitte kuraditki polnud ju näha. Lendasime 350 meetri peal, veidike kõrgemale tõusid, siis maad enam ei näinud. Kuid Kostja töötas täpselt. Tõi meid täpselt kolonni peale välja. Tehnika mass oli totaalne. Me nägime seda läbi vine juba esimesel lähenemisel, aga alles siis, kui see oli otse meie all. Selge see, et pommitada polnud võimalik. Kui pommid alla viskame, lendavad need sihtmärgist üle. Fritsud vaikisid, ei tulistanud, ilmselt mõtlesid, et ju me neid ei märganud või sattusime me nende peale lihtsalt niipalju ootamatult. Või siis nii seda kui teist. Aga me „haakisime“ ennast külge ning tegime kolme viisikuga pöörde lahingukursile. Kui aga teist korda lähenesime, mõistsid nad, et on avastatud ning avasid marutule. Tulistasid kõigest- automaatidega alates ja seniitsuurtükkidega lõpetades. Pommid viskasime alla, aga lendasime ikka veel otse- vaja fotokontroll läbi viia. Ma ei unusta neid liigseid sekundeid surmatunnini.
Maandusime- „Hurraa!“, kedagi alla ei tulistatud. Mina maandusin viimasena, ronin rahulolevalt kabiinist välja, ootan oma tehnikult traditsioonilist „kitsejalga“(meil oli selline traditsioon, mina tulen maandumisele, tema keerab mulle juba pläru valmis. Suretasin mootorid välja ja kohe esimene kõhv, pea-aegu et kabiinis. Kirjeldamatu õndsus peale lahingut). Õnnis olek, näen ju, et kõik ruleerisid, aga tehnik on süngevõitu. Küsin talt, mis on, tema vastu, et sa, komandör, vaata ise. Masinad seisavad, ühtegi tervet paika pole. Metsikult räsitud, kellel pole poolt saba, kellel on augud sellised, et topi pea läbi. Hakati meie oma üle vaatama- mitte kriimukestki. Pärast, kui hoolikamalt uuriti, siiski üks jälg leiti, parempoolse õliradika kattel. Ja kõik. Kuratlikult õnnelik olin.
Fotokontrolli läbivaatamisel kiideti meid, pärast aga teisel päeval, kandis maapealne luure ette, et sel väljalennul hävitasime 72 tanki, muud tehnikat arvestamata. Väga resultatiivne väljalend oli, ma ütleks, et lausa silmapaistev.

Kas lendur kasutas lennul statsionaarseid kuulipildujaid tihti? Ja kuidas teie isiklikult neist tulistasite- korrekteerimisega trasserijälgede järgi või kohe täpse valanguga tabamiseks?

Jah, statsionaarseid kuulipildujaid kasutati tihti. Mäletan, et niipea kui neist tulistasid, oli kabiin paksult suitsu täis. Asi oli selles, et mõningad lõbusad fritsud jäid unistama. Ründavad alt tagant, ja et kiirust säilitada, kargavad ette ja siis järsult üles vertikaali, „riste näitama“. Ja selle ristiga otse minu kuulipildujasihikule. Selliseid „rõõmurulle“ oli mul kaks. (Mingeid autasusid ma nende eest ei saanud, mul oli keel ülemuste jaoks liiga karvane). Kuigi kõik nägid, kuidas ma nad alla põrutasin. Mäletan, et kui esimese alla lasin, kiitsid kõik „Nuu, tubli oled, „kapral““ (kutsung oli mul selline, ma pärinesin ju seersandite hulgast, kuigi siis olin juba ohvitser).
Paras talle, mis ta ronib siis lollusest otse kuulipilduja ette!
Mingit ettelaskmist ja korrekteerimist siin ei olnud, nii kui riste näitas, jäi mul ainult päästikule vajutada ja kõik. Milline siin minu teene on? Polegi. Lihtsalt pole vaja mulle kuulipilduja ette ronida! Ei, statsionaarsed kuulipildujad olid väga vajalikud asjad. Mul oli pardale maalitud kaks tähekest, allatulistatud lennukite eest, aga oli meil ka rahvast, kelle pardal oli viis tähekest.

Timofei Pantelejevitš, milline oli lahingukomplektide kulu?

Tüürimees täristas harilikult kõik välja, laskur-radist pea-aegu kõik, lendur võis mitte ühtegi välja tulistada, aga võis ka kõik. Kõik sõltus konkreetsest lahingust. Radist kulutas osa komplektist maapinna pihta töötades, aga hoogu ei satunud. Paljugi mis, äkki tuleb hävitajaid tõrjuda, aga padruneid pole.

Kas laskur lasi keskendudes õhutõrjesuurtükkidele või tulistas, mida juhtus?

Mida juhtus, et vaenlasel koledam oleks.

Lenduri poolt allatulistatud lennukeid tähistati viisnurkadega, aga tüürimehe ja laskuri poolt?

Täpselt samuti. Ekipaaž oli üks, kõik oli ühine.

Vaidlusi, et kas tüürimees või laskur tulistas, ei tekkinud? Nagu teada, tulistasid lahingus ühe sihtmärgi pihta korraga mitu ekipaaži.

Mitte kunagi. Ausalt. Teati alati täpselt, kes alla tulistas. Mitte kunagi ja mitte kellegi vahel sel teemal hõõrumisi polnud.

Aga milline oli maksimaalne allatulistatud lennukite kogus kõige resultatiivsematel tüürimeestel ja laskuritelteie polgus?

Viis.

Milline oli Pe-2 tõusukiirus?

Kurat seda teab. Ei esitanud endale kunagi seda küsimust. Mmeid rahuldas see täiesti, rindejoone ületamiseks vajaliku kõrguse saime kergelt kätte.

Pe-2 reaalne kiirus oli?

Ristlemiskiirus pommidega- 360 km/h. Lahingukursil 400 km/h. Eemaldumine sihtmärgist- 500 km/h. Pikeerimisel kuni 720 km/h

Pe-2 manööverdamisvõime rahuldas teid?

See oli suurepärane. Minu arvates üle igasuguste kiidusõnade. Ma juba rääkisin- sirutad jalga ja „hopp“!- polegi sind enam seal.

Kas PE-2 kõrgema pilotaaži figuure sooritada suutis? Ja kui suutis, siis kas teil tuli neid õhulahingus kasutada?

Suutis, kuid oli keelatud. Meil oli lendur Banin, lendas kunagi lennukit sisse, kogus kiirust ja tegi lennuvälja kohal „vaadi“. Ja teisegi. Maandus ja võeti kohe kraest kinni ning viidi sealtsamast otse peavahti. Ja samas saabus järgmisel päeval kohale korpusekomandör, tuntud äss Polbin. Käis ära polgus ja siis Banini juures. Istusid-istusid, kirjutasid-kirjutasid, pärast aga istus Polbin lennukisse ja keerutas lahkudes samuti lennuvälja kohal kaks „vaati“. Peška tegi selliseid asju kerge vaevaga, ainult lendurid ei teinud.

Aga miks? Tihedas rivis lennates on muidugi selge, seal ei pääse rivist kuhugi, „jahil“? Seal pole ju mingeid piiranguid…

Ei. Hävitajaga lahingut pidades pilotaaži harrastama hakata on juba ette kaotatud asi, nii ehk naa teeb ta praktiliselt kõiki kõrgema pilotaaži elemente sinust paremini ja kiiremini. Hävitajate eest äraminemise põhiline manööver on järsk kursimuutus kõrguses ja koordineerimatult paremale-vasakule põiklemine. Neid asju tegi Peška suurepäraselt, hüppega. Pluss veel „kuldne unistus“- lühim kurss koju. Lisaks veel muidugi tüürimehe ja laskuri tuli.

Ma mõistan, et mingeid manöövreid rivis nagu näiteks „käärid“ te ei sooritanud?

Ei. Jäik rivi oli edu pant. Igasugused manöövrid ja „hüpped“- ikka ainult rivi koosseisus.

Kas mootor M-105PF, tema võimsus ja töökindlus teid rahuldas? Ja üldse- kas mootorid ütlesid tihti üles? Ja mis põhjusel? Kulumine, teenindus?

M-105PF oli väga töökindel mootor. Tõrkeid praktiliselt polnud. Ainult lahingus saadud vigastused. Ainus, mis murdusid, olid reduktori hambad, kuid ka need olid üksikud juhused. Juhtus ka, et keps purunes, kuid seda vaid ruunatud mootoritel ja samuti väga harva. Uutel mootoritel selliseid asju ei esinenud.
Võimsust oli M-105 üldiselt piisavalt, kuid Pe-2 lihtsalt „palus“ 1700 jh mootorit, nagu M-107. Nendega oleks Pe-2 olnud erakordne masin, sajaviitega oli lihtsalt hea lennuk.
Mootorite hooldus oli tasemel.

Timofei Pantelejevitš, kas te mootoritega M-105A samuti lendasite?

Ei, kui mina lendama hakkasin, seisid masinatel juba forsseeritud mootorid

Kas propelleri sammu muudeti, kas sammu muutmise juhtimine oli mugav ja kas seda kasutati tihti?

Pidevalt ja tihti kasutati. Praktiliselt muutus samm igal lennurežiimil, nii stardi, ristlemis jne režiim nõudsid sammu muutmist. Mingit raskust see endast ei kujutanud ning töötas normaalselt.
Alguses tõmmati rumalusest enne pikeerimist gaas maha,
arvati, et läbivajumine saab väiksem olema, aga see oli jama. Pärast lõpetasime selle ära, võta gaas maha või ära võta, niikuinii „ripub“ masin propelleritel ja jookseb 720 km välja.

Forsaaž oli peal?

Ei olnud. Olid pöörete arvu piirangud kerge propelleriga lennates, 2550 pööret minutis mitte kauem kui kolm minutit. Sellisel režiimil ja nii kaua töötas mootor ainult stardil. Isegi rindejoone ületamisel ei ajanud mootori pöördeid üle 2400. Kui rohkem anda, on võit kiiruses minimaalne, mootori võib aga laiali saada kergelt.

Mootorite kõrgusvõimekus rahuldas teid?

Täiesti. Ma ju rääkisin, et üle 4000 me ei roninud. Nii kui 300 ületasime, tõstsime ülelaadimise teise astmesse ja korras.

[/b]Kas varuosadega oli probleeme? Ja kuidas reklamatsioone esitati?[/b]

1943 aastast oli pommituslennuväe polkude materiaalne tagamine kõrgeimal tasemel, varuosad saabusid pidevalt. Alates hoovastikest ja lõpetades mootoritega. Reklamatsioonide kohta- ei mäleta, et oleks olnud, lennukeid komplekteeriti kvaliteetselt. Kuigi- kui lendasin Kaasani tehasesse lennukite järele, jalutasin tsehhides, siis ausalt öeldes tõusis kananahk ihule. Seisab selline meister treipingi ääres, jalge all kaks kasti, ilma nendeta pingini ei ulatu. Poisikesed, krooniliselt näljased. Kui tuvi tsehhi lendas, siis oli kõik- töö seisis ja algas linnujaht. Kõik sisseeksinud tuvid rändasid supi sisse, neid jahiti ragulkadega. Hinge kraapis, kui pikeerid, siis lennuk heliseb käes. Kellele ma oma elu usaldan?? Poisikestele. Aga koostati kvaliteetselt. Peška pidas kuni kaheteistkordset ülekoormust vastu ja polnud väga viga, laiali ei lagunenud.
Meie polgule kinkis osa lennukeid Kaasani ülikool(Lenin veel õppis seal). Täpsemalt, masinad olid valmistatud selle ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste kogutud vahendite arvelt. Mul oli au lennata ühel neist lennukitest. Meie, kes me nendel masinatel lendasime ja terveks jäime(aga oli meid selliseid inimest kümmekond) kohtusime juba hiljem, pärast sõda Kaasanis nende ülikooli õppejõududega. Ja olen neile inimestele sügavalt tänulik.
Ainus asi, mida mäletan, oli see, et kord kaebasid tehnikud, et ei toodud vedelikku tetraetüülplii(тетраэтилсвинцом), kuid et lennud kestsid, siis ilmselt see siiski hangiti.

Nii et vedelikke segasite ise?


Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 10 Apr, 2012 22:48, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 72 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt