Vene meeste lennuväe mälestused 2
Postitatud: 07 Apr, 2012 21:42
511
Tuhlates vajalikku detaili otsides järjekordselt netis ringi, sattusin ühe nõukogude pommituslenduri jutu peale. Kuna tegu on tavapärasest „uraa-patriotismist“ pisut erinevaga, otsustasin selle ära tõlkida ja lugemiseks üles riputada. Seda enam, et passib täpselt vene meeste lennuväemälestuste kategooriasse. Julgen soovitada, sest tegu on tõepoolest huvitava lugemisega. Või vähemalt minu jaoks on.
Timofei Pantelejevitš Punjoviga kohtusin ma juhuslikult. Üks minu naistuttavatest poetas kunagi muu jutu sees, et on tuttav sõjas osalenud sõjaväelenduri naisega. „Sõjakas taat!“ hoiatas ta mind, „Ja temperament on tal…aga küll sa ise näed“.
Nii saingi telefoninumbri omanikuks, millele kohe ka helistasin. Minu palvege kokku saamiseks nõustus Punjov otsemaid.
„Mille peal te sõdisite, Timofei Pantelejevitš?“
„“Etturi“* peal. Pe-2l. Hästi!“
Kohtumisel haaras Punjov kohe initsiatiivi. „Näh, mida ma sulle siin jutustan, kõik on juba niigi kirja pandud. Na, loe!“. Ja ulatas mulle mingi ajaleheartikli kserokoopia. Austusest majaperemehe vastu hakkasin lugema. Omavahel öeldes tundus artikkel mulle ütlemata nõrgana. Kirjutatud oli see mingiks tähtpäevaks ja kirjeldas Suvorovi ja Kutuzovi ordenitega autasustatud kolmekümne kuuenda Berliini nimelise Kaardiväe pommitajate polgu lendurite sõjateed, kubisedes sealjuures väljenditest stiilis „…ilmutades surematut kangelaslikust…“, „…süda täidetud vihkamisest neetud vaenlaste vastu…“, „…kuid miski ei suutnud kaardiväelasi peatada…“ jne. jmt. sampoliitlikku jaburdust.
„Noh, kuidas on?“ uuris mult peremees kavala näoga?
„Nõrgavõitu…“ vastasin diplomaatiliselt.
„Rämps!!“ kuulutas Punjov, „Ainus, mis selles artiklis head on, on see, et üldse räägitakse meie poistest. Muidu läheb veel pisut aega mööda ja meid unustatakse lõplikult. Aga sul pole väga viga, ei lasknud end ära osta!“ kiitis ta seejärel mind, „Noh, davai, esita oma küsimused. Ainult seda ma sult küll palun, et oleks ilma igasugu valeta.“
Vestlus Punjoviga haaras mind kohe, nii nagu see juhtub alati, kui sul on tegu targa, asjatundliku, peenetundelise ja momentaalselt reageeriva inimesega. Ja muidugi Temperament, just nimelt nii, suure tähega. Juttu oli ka temperamendi mõjust tema sõjaväekarjäärile. Kui jutt libises autasudele, ütles Punjov:
„Tead, mul pole ju ühtegi autasu „lahingulennu eest“. Kõik on „Lahinguperioodi kokkuvõtete eest“- see tähendab, kui polk viiakse täiendamisele ja ümberformeerimisele, autasustatakse ellujäänuid. Ma olen selline, et kui mingit valskust kuulen, siis annan sellest kohe kõva häälega teada, vaatamata auastmele või ametikohale. Kõik ütlen näkku, olgu staabiülem, olgu sampoliit või Sõjanõukogu liige. Metsikult konfliktne olin, mis autasudest siin rääkida saabki. Ega’s ma nende pärast sõdinud. Aga nüüd mõtlen, et ilmselt sõdisin üldse valesti“.
Kohtusime veel mitu korda, siinolev intervjuu ongi nende mitme kohtumise tulemus.
Biograafiline õiend:
Timofei Pantelejevitš Punjov, sündinud 2. augustil 1922 aastal, Kugulta külas(tänasel päeval Stavropoli krai). Isa- kirurg, ema- velsker. 1940. aastal, kohe peale Kugulta külas asuva kümneklassilise kooli lõpetamist astus Krasnodari sõjaväelendurite kooli. 1942-st aastast rindel. Sõdis Esimeses üksikus kiirpommitajate eskadrillis(Karjala rinne) ja 36-ndas Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga autasustatud Berliini nimelises pommitajate kaardiväepolgus(Esimene Ukraina rinne). Pärast sõda oli erinevatel ametikohtadel Neljanda kaardiväe lennuväekorpuse polkudes ja 164-ndas kaardiväe lennuväediviisis. Lendas peale sõda aktiivselt pommitajal Il-28. Paljude ordenite ja medalite kavaler. Viimane ametikoht- polgu õhulaskeasjanduse ettevalmistuse ülem. 1960-ndal aastal läks alampolkovniku auastmes erru. Praegusel ajal elab Stavropolis.
Püüdsin maksimaalselt säilitada Timofei Pantelejevitši, lahingulenduri, Suure Isamaasõja kangelase, kes sõdis ÕIGESTI, omapärast kõnepruuki.
Андрей Сухоруков
Vestlused Timofei Pantelejevitš Punjoviga
Krasnodari lennukooli kursant Punjov. 1940 aasta. Foto oli tehtud Krasnodari linna fotoateljees. Punjovi sõnul külastas teda 1940-ndal aastal ema, kes oli sõitnud Krasnodari. Kooli juhtkond andis talle kuuepäevase puhkuse(uskumatu luksus kursandi jaoks toona). Selle puhkuse ajal ongi see foto tehtud. Ainus puhkus, mis Punjovil oli 1940-ndast kuni 1946 aastani.
Timofei Pantelejevitš, millal ja kus te hakkasite lennuasjandust õppima?
1940-nda aasta augustis astusin Krasnodari lennukooli.
Juba neljandast klassist peale unistasin lenduriks saamisest. Kusjuures just pommituslenduriks. Mäletan, sõitsin just Stavropolist, aga lõpetajad lähevad tänaval, sellised ilusad, paraadvormis, mul kukkus suu vaimustusest lahti. Kakssada superinimest, või, noh, mulle vähemasti näis toona niiviisi. Tumesinine paraadvorm- moekad sellised, peigmehed, pimedaks võis jääda.
Kui ma sisse astusin, valmistati Krasnodari lennukoolis ette pommituslennukite piloote ja pidi olema normaalne kolmeaastane kursus, kuid meile seda lühendati ning leitnanditeks pidime saama juba kaheaastase kursuse järel. Meie muidugi ainult rõõmustasime selle üle- aasta vähem igatsetud „kuubikuid“* oodata.
Olime alles sisse astunud, kuid nägime endid juba leitnanditena- Punaarmee komandöridena. Meie rühmas oli üks kursant endiste radist-laskurite hulgast, kes sõdis Soome sõjas ning Punatähe ordenit Moskvas kätte saama sõitis juba kursandina. Meil oli ta klassijao komandör(meie jaoks suur ülemus) ning me palusime teda, et ta meile Moskvast „kuubikud“ tooks. Ordeni ta sai ja kuubikud tõi kah, igale neli tükki. Seda kooli lõpuks, mis pidi olema alles kahe aasta pärast!
Aga pärast hakkasid kuulujutud ringi roomama. Sõjaväes on alati niiviisi, et alguses tulevad kuulujutud, mis pärast, oh imet, alati täkkesse lähevad. Jutud olid üks hullem kui teine. Kõige hullem oli selline, et komandörideks me ei saagi, kuid siis ei pööranud me neile mingit tähelepanu.
Äkki lasti detsembri lõpetajad välja nooremleitnanditena. Me lonkisime neil sabas nagu kutsikad ja narrisime neid „Mladšaki, mladšaki!“ Noh, lollid olime toona, rumalad. Nende ees lasti leitnandid välja, nemad said nooremateks, aga selle üle, mis meist saab, selle üle me ei mõelnud. Ja jaanuaris tuli järgmine käskkiri- kõik lasta välja seersantidena! Toimuvad meil sellised "üritused", solvavad ja rumalad. Sealsamas võeti neilt noorematelt leitnanditelt kuubikud maha, noh, üldiselt, alandati nad seersantideks. Ja kusjuures, mis kõige huvitavam, ei alandatud mitte kõiki, vaid ainult neid, kes polnud veel suunamist kätte saanud. Neid, kes suunamise kätte jõudsid saada ja varem ära sõitsid (Kaug-Itta), need jäidki nooremleitnanditseks, aga seda sain ma juba hiljem, sõja ajal teada.
Kui algas sõda, hakkasime nobedalt raporteid kirjutama, palvega meid vabatahtlikult rindele saata. Täielik vabatahtlikus, ilma lollitamata. Veel mäletan, et kõik täheldasid, et valdavad saksa keelt ja selle järel sulgudes ja väikse tagasihoidliku märkusega "sõnaraamatu abil". Kuigi, annaks jumal, et keegi üleüldse sõnakest kahtkümmet oleks osanud. Võõrkeeled polnud ka toona hariduse tugevemeks küljeks. Tundus lihtsalt, et kui keelt mõistad, siis saadetaskse kiiremini, aga küll seal juba fašistidele näitame. Fritsud hakkavad kokutama, kui mina välja ilmun. Nüüd, oma praeguse elu- ja sõjakogemuse baasilt tagasi vaadates võin kindlalt väita, et mind oleks rindel jätkunud maksimaalset kaheks päevaks.
Lennukooli lõpuks oli mul summaarset lennuaega nelikümmend tundi. Reaalselt oli kõik, mida me oskasime, start ja maandumine. Ei oskust ümbritsevat õhuruumi jälgida, ei grupilennu oskust. "Meid kõiki õpetati pisut, miskitmoodi ja kuidagimoodi". Vaat see miskitmoodi ja kuidagimoodi käis täpselt toonase minu kohta. Nüüd ma mõistan, et sakslastega võrreldes olime metsikult oskamatud, sakslased lasid ju piloote välja neljasajatunnise lennustaažiga. Uskumatu vahe. Ka mina lõpetasin seersandina. Vanemseersandiks sain juba rindel, peale haavatasaamist.
Aga kas teil lennukoolis lõpetas aastas kaks kursust?
Jah. Ainult vaat seda ei mäleta, mis aastast see algas. Kas 1940-ndast või varem. Ei osanud toona tähelepanu pöörata.
Millistel lennukitüüpidel lennukoolis õpetati?
Lennukoolis õppisime järgmistel tüüpidel: U-2(Po-2), SB, R-Z ja TB-3
U-2ga toimus esialgne väljaõpe, SB ja R-Z peal õppisime masinate kasutamist lahingus. Pommitamist põhiliselt R-Z pealt, veidi ka SB peal. Koonuse pihta ja maamärkide tulistamine- see oli juba puhtalt SB.
R-Zd peeti salajaseks. See oli R-5 edasiarendus, kuid mootor oli juba M-34, mitte M-17, nagu R-5 peal. Võimsama mootori arvelt oli "zetil" kiirus 20-30 km tunnis suurem. M-34 suitses hirmsasti, sooja ajas aga kabiini niimoodi, et suvel oli seal istuda äärmiselt raske ja ebameeldiv. Juhtus, et vaatad- R-Z tuleb maandumisele, kursandi pea aga loksub parda taga. Suits pluss kuumus- katus sõitis momentaalselt.
Mida võis küll R-Z salajast olla? Vanavara ju?
Või veel, mis "vanavara"? "Taeva hirm"!
Väike kõrvalpõige. 50-ndate algul jõudis meie väeosadesse selline lennuk nagu Il-28. Tegu oli "rindepommitaja" klassi masinaga, pardale võttis kolm tonni pomme, võimas suurtükirelvastus, üldiselt kaasaegne lennumasin. Ja uskumatuseni salastatud, kuni sinnamaani, et salajases ekspluatatsioonijuhendis polnud tüürimehe kabiini pilti, kuna seal asus ülimalt salastatud pommitaja supersalajane pommisihik ОПБ-6СР – radariga seotud optiline pommitussihik(оптический прицел бомбардировочный связанный с локатором (радаром)). Sedapalju salajane sihik, et supersalajases instruktsioonis oli ainult seadme kinemaatilise osa skeem, ilma elektoonikata, mis oli veel supersalajasem.Ilma naljata, õpid elektronskeemi, kõrval seisab aga automaaturist valvur. Vaat milline salastatus oli. Ja milline küll oli meie üllatus, kui Voronežis, neljandas lahinguväljaõppe keskuses leidsime sealses täiesti salastamata raamatukogus ameerika firma Norden sihiku täieliku instruktsiooni. Salastamata seetõttu, et ameeriklased kas võtsid selle sihiku juba relvastusest maha või vähemalt valmistusid võtma. Kusjuures see Norden oli meie ОПБ-6СР täielik koopia, õigemini küll oli meie sihik ameerika oma koopia. Vaat sulle salastatus. Võeti ja salastati, kuna midagi paremat ei osatud välja mõelda.
Sa ilmselt mõtled, et milleks paganaks ma sulle seda juttu rääkisin ja mida on sel pistmist R-Zga. Seda selleks, et sa mõistaksid, et kui igasugu jama salastatakse, tähendab see ühte- lood on tõeliselt halvad. Nagu meie ettevalmistus enne sõda. R-Z "salastatus" on samast ooperist. omaenda nõrkust peitsime iseendi eest.
Kas TB-3lt ka pommitasite?
Ei. Alguses lennati TB-3ga grupiharjutusi, need, tõsi küll, muudeti varsti ära, arvati, et üleliia riskantne. TB-3 hakkasime lendama ainult "sidele". Seda sellepärast, et TB-3 oli ainuke masin, millele oli paigaldatud raadiojaam- РСБ. Teoreetiliselt arvati, et meie oleks lennates pidanud maa pealt saama ja maale edastama teateid, raadioside abil, ja hiljem, maa peal, peale maandumist, võrreldakse saadetud ja vastuvõetud tekste. Justkui kõik töötas, arvestused saime tehtud. Tegelikuses aga oli see kõik tuftaa, kogu selle aja jooksul ei kuulnud ma maad kordagi ja ei usu, et keegi ka mind kuulis.
Põhiliseks sidepidamise vahendiks lennuki ja maa vahel oli Pophami lõuend(oli selline inglise marssal,Robert Brooke-Popham). Võetakse lina, laotatakse sellest maapinnale T-täht, linal aga on spetsiaalsed klapid, mida saab kokku keerata ja sedapidi teatud infot edasi anda. Kõige lihtsam näide- kui sul vasak telik välja ei tulnud, siis lapatakse T-l vasak haru kokku.
Aga kui lennukile oli vaja edasi anda mingit pikemat või keerulisemat sõnumit, siis (mäletan joonistust õpikust) püstitati kaks masti, nende vahel rippus aga trossi küljes pakike. R-5 lendas madallennul üle, ja traalis trossi konksuga. Vaat selline side oli.
Raadioside oli meil embrüonaalses staadiumis. Koopainimesed olime, raadioside mõttes. Ei mäleta, et see raadiojaam, mis TB-3 seisis, oleks kellelgi normaalselt töötanud.
Timofei Pantelejevitš, millistel lennukitel te koolis kõige rohkem lendasite?
Lennukooli nelikümmend lennutundi jagunesid enam-vähem võrdselt, kõigi lennukitüüpide vahel. Kuigi paberite järgi sain ma lennukoolis väljaõppe SB peale.
Aga lennukoolis Pe-2 peal lendasite?
Ei. Jämedalt öeldes me isegi ei teadnud, et selline lennuk olemas on. Kuigi esmakordselt nägin ma Pe-2te nimelt lennukoolis...
1941 aastal veetsime me väga viljakalt puhkepäeva puid istutades. Meil, kursantidel, olid puhkepäevad alati sisustatud kas puudeistutamise või kütuselao jaoks kaponiiride kaevamisega. Seda, et selliste tööde jaoks eksisteerivad buldooserid või siis näiteks ekskavaatorid ning et puhkepäevi võinuks kuidagi teisiti mööda saata, sellest polnud meil õrna aimugi.
Ja niisiis- kaevame usinalt maad ja kuuleme harjumatut, valju müra lennuvälja kohal. Vaatame üles, pilvisus oli kolme palli ringis, ja pilvedest sööstab läbi võõras lennuk. Kihutab meist üle, aga kiirus...meil lennukoolis loeti 140 km/h juba lahingukiiruseks, siin aga tundub, on see maandumiskiirus. Kuuleme-maandumisele tuleb. Betoonrada meil polnud, lisaks tundus, et lendur tõi masina maha kõrge väljajoondamisega...
tolmusammas, ja masin on juba raja lõpus. Oli alles kiirus. Meie muidugi jooksuga lennuki poole, aga korraga igast suunast "SEIS! Kuhu?! See on salajane lennuk!!" Vaat nii- pole kursandil asja lennukit näha, ainult rindel, kui sõdima sõidab. Nii ei näidatudki ligidalt. See oligi Pe-2, üks esimestest. Armusin sellesse masinasse kohe. Haruldaselt kaunis lennuk. Aga kaunis lennuk lendab samuti kaunilt.
Timofei Pantelejevitš, millises polgus ja kus te sõdima hakkasite?
1942 aasta sügisel sattusin ka mina sõtta. Lennukooli hakati juba kokku tõmbama, sakslased trügisid kõigest väest lõunasse. Segadus ja paanika, aga meid jõuti siiski veel välja lasta, kuid lõunasse ma ei sattunud, vaid hoopis Karjala rindele.
Lendasin kohale, aga seal olid juba pakased ja jube külm. Sattusin esimesse üksikusse kiirpommitajate eskadrilli, kus oli, kui mälu ei peta viisteist kiirpommitajat SB. Eskadrilli isikkoosseis oli palju sõdinud, minu eskadrillikomandör oli põlenud, mäletan, et nägu oli tal üleni armides. Lendasime temaga veidike koos, minu "lennumeisterlikuse" hindamiseks. "Meisterlikus" talle muidugi mingit muljet ei avaldanud, aga kui kord juba lahingulenduriks loetakse, tuleb lahingusse minna. Nii ta mulle rääkiski: "Homseks on planeeritud lahingulend. Pane tähele- sinu ainuke ülesanne on minu saba jälgimine. Kui hakkad kuhugi mujale vaatama ning maha jääd, oled kadunud!". Oligi kõik, mida ta minu meisterlikuse tõstmiseks teha sai. Aga nagu selgus, polnudki seda nii vähe...
Ma pidasin seda reeglit kogu sõja meeles ning veendusin palju kordi selle õiguses. Need, kes seda reeglit ei teadnud, unustasid või lollusest miskiks ei pannud, lasti kiirelt alla. Rohelisi taolisi sai sõja jooksul oi-oi-oi kui palju otsa. Pommitajate statistika oli lihtne- kui esimesel viiel lahingulennul alla ei tulistatud, läksid üle järgmisse järku, kus šanss allatulistatud saada oli pisut väiksem. Mind näiteks haavati esmakordselt neljandal või viiendal lahingulennul. Kergelt, ma ei jäänud isegi lendudest kõrvale ja tõendit selle haavatasaamise kohta mul kah pole. Polnud tõenditele toona mahti mõelda.
Kui kümme lendu sooritasid, võis juba vaikselt pilgu juhtija sabast lahti rebida. Mina näiteks hakkasin alles kümnendal lennul "õhku vaatama", s.t. tasapisi ringi vaatama. Vaatasin ringi ja olin rabatud. Esimesed kümme lendu polnud ju ettekujutustki, kus ma üleüldse lendan ja mida pommitan, orientatsioon kadus kohe, vaat selline uljas kotkas olin. Aga juhtijat ei kaotanud. Aga üheteistkümnendal lennul lasti mind alla. Hävitajad.
Öelge , Timofei Pantelejevitš, kas sõja alguseks oli SB tugevalt vananenud või oli tegu piisavalt täisväärtusliku pommitajaga?
Järgneb.
------------------------------------------------
*Pe-2 nimetusest tuletatud "peška" tähendab vene keeles ka kabenuppu või etturit
*kuubikud- toona kehtinud vormiriietuses ei olnud paguneid(need taastati alles sõja ajal, 1943, enne seda olid auastme tunnused kraenurkadel, leitnanditel siis kummalgi pool kaks kuubikut.
Tuhlates vajalikku detaili otsides järjekordselt netis ringi, sattusin ühe nõukogude pommituslenduri jutu peale. Kuna tegu on tavapärasest „uraa-patriotismist“ pisut erinevaga, otsustasin selle ära tõlkida ja lugemiseks üles riputada. Seda enam, et passib täpselt vene meeste lennuväemälestuste kategooriasse. Julgen soovitada, sest tegu on tõepoolest huvitava lugemisega. Või vähemalt minu jaoks on.
Timofei Pantelejevitš Punjoviga kohtusin ma juhuslikult. Üks minu naistuttavatest poetas kunagi muu jutu sees, et on tuttav sõjas osalenud sõjaväelenduri naisega. „Sõjakas taat!“ hoiatas ta mind, „Ja temperament on tal…aga küll sa ise näed“.
Nii saingi telefoninumbri omanikuks, millele kohe ka helistasin. Minu palvege kokku saamiseks nõustus Punjov otsemaid.
„Mille peal te sõdisite, Timofei Pantelejevitš?“
„“Etturi“* peal. Pe-2l. Hästi!“
Kohtumisel haaras Punjov kohe initsiatiivi. „Näh, mida ma sulle siin jutustan, kõik on juba niigi kirja pandud. Na, loe!“. Ja ulatas mulle mingi ajaleheartikli kserokoopia. Austusest majaperemehe vastu hakkasin lugema. Omavahel öeldes tundus artikkel mulle ütlemata nõrgana. Kirjutatud oli see mingiks tähtpäevaks ja kirjeldas Suvorovi ja Kutuzovi ordenitega autasustatud kolmekümne kuuenda Berliini nimelise Kaardiväe pommitajate polgu lendurite sõjateed, kubisedes sealjuures väljenditest stiilis „…ilmutades surematut kangelaslikust…“, „…süda täidetud vihkamisest neetud vaenlaste vastu…“, „…kuid miski ei suutnud kaardiväelasi peatada…“ jne. jmt. sampoliitlikku jaburdust.
„Noh, kuidas on?“ uuris mult peremees kavala näoga?
„Nõrgavõitu…“ vastasin diplomaatiliselt.
„Rämps!!“ kuulutas Punjov, „Ainus, mis selles artiklis head on, on see, et üldse räägitakse meie poistest. Muidu läheb veel pisut aega mööda ja meid unustatakse lõplikult. Aga sul pole väga viga, ei lasknud end ära osta!“ kiitis ta seejärel mind, „Noh, davai, esita oma küsimused. Ainult seda ma sult küll palun, et oleks ilma igasugu valeta.“
Vestlus Punjoviga haaras mind kohe, nii nagu see juhtub alati, kui sul on tegu targa, asjatundliku, peenetundelise ja momentaalselt reageeriva inimesega. Ja muidugi Temperament, just nimelt nii, suure tähega. Juttu oli ka temperamendi mõjust tema sõjaväekarjäärile. Kui jutt libises autasudele, ütles Punjov:
„Tead, mul pole ju ühtegi autasu „lahingulennu eest“. Kõik on „Lahinguperioodi kokkuvõtete eest“- see tähendab, kui polk viiakse täiendamisele ja ümberformeerimisele, autasustatakse ellujäänuid. Ma olen selline, et kui mingit valskust kuulen, siis annan sellest kohe kõva häälega teada, vaatamata auastmele või ametikohale. Kõik ütlen näkku, olgu staabiülem, olgu sampoliit või Sõjanõukogu liige. Metsikult konfliktne olin, mis autasudest siin rääkida saabki. Ega’s ma nende pärast sõdinud. Aga nüüd mõtlen, et ilmselt sõdisin üldse valesti“.
Kohtusime veel mitu korda, siinolev intervjuu ongi nende mitme kohtumise tulemus.
Biograafiline õiend:
Timofei Pantelejevitš Punjov, sündinud 2. augustil 1922 aastal, Kugulta külas(tänasel päeval Stavropoli krai). Isa- kirurg, ema- velsker. 1940. aastal, kohe peale Kugulta külas asuva kümneklassilise kooli lõpetamist astus Krasnodari sõjaväelendurite kooli. 1942-st aastast rindel. Sõdis Esimeses üksikus kiirpommitajate eskadrillis(Karjala rinne) ja 36-ndas Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga autasustatud Berliini nimelises pommitajate kaardiväepolgus(Esimene Ukraina rinne). Pärast sõda oli erinevatel ametikohtadel Neljanda kaardiväe lennuväekorpuse polkudes ja 164-ndas kaardiväe lennuväediviisis. Lendas peale sõda aktiivselt pommitajal Il-28. Paljude ordenite ja medalite kavaler. Viimane ametikoht- polgu õhulaskeasjanduse ettevalmistuse ülem. 1960-ndal aastal läks alampolkovniku auastmes erru. Praegusel ajal elab Stavropolis.
Püüdsin maksimaalselt säilitada Timofei Pantelejevitši, lahingulenduri, Suure Isamaasõja kangelase, kes sõdis ÕIGESTI, omapärast kõnepruuki.
Андрей Сухоруков
Vestlused Timofei Pantelejevitš Punjoviga
Krasnodari lennukooli kursant Punjov. 1940 aasta. Foto oli tehtud Krasnodari linna fotoateljees. Punjovi sõnul külastas teda 1940-ndal aastal ema, kes oli sõitnud Krasnodari. Kooli juhtkond andis talle kuuepäevase puhkuse(uskumatu luksus kursandi jaoks toona). Selle puhkuse ajal ongi see foto tehtud. Ainus puhkus, mis Punjovil oli 1940-ndast kuni 1946 aastani.
Timofei Pantelejevitš, millal ja kus te hakkasite lennuasjandust õppima?
1940-nda aasta augustis astusin Krasnodari lennukooli.
Juba neljandast klassist peale unistasin lenduriks saamisest. Kusjuures just pommituslenduriks. Mäletan, sõitsin just Stavropolist, aga lõpetajad lähevad tänaval, sellised ilusad, paraadvormis, mul kukkus suu vaimustusest lahti. Kakssada superinimest, või, noh, mulle vähemasti näis toona niiviisi. Tumesinine paraadvorm- moekad sellised, peigmehed, pimedaks võis jääda.
Kui ma sisse astusin, valmistati Krasnodari lennukoolis ette pommituslennukite piloote ja pidi olema normaalne kolmeaastane kursus, kuid meile seda lühendati ning leitnanditeks pidime saama juba kaheaastase kursuse järel. Meie muidugi ainult rõõmustasime selle üle- aasta vähem igatsetud „kuubikuid“* oodata.
Olime alles sisse astunud, kuid nägime endid juba leitnanditena- Punaarmee komandöridena. Meie rühmas oli üks kursant endiste radist-laskurite hulgast, kes sõdis Soome sõjas ning Punatähe ordenit Moskvas kätte saama sõitis juba kursandina. Meil oli ta klassijao komandör(meie jaoks suur ülemus) ning me palusime teda, et ta meile Moskvast „kuubikud“ tooks. Ordeni ta sai ja kuubikud tõi kah, igale neli tükki. Seda kooli lõpuks, mis pidi olema alles kahe aasta pärast!
Aga pärast hakkasid kuulujutud ringi roomama. Sõjaväes on alati niiviisi, et alguses tulevad kuulujutud, mis pärast, oh imet, alati täkkesse lähevad. Jutud olid üks hullem kui teine. Kõige hullem oli selline, et komandörideks me ei saagi, kuid siis ei pööranud me neile mingit tähelepanu.
Äkki lasti detsembri lõpetajad välja nooremleitnanditena. Me lonkisime neil sabas nagu kutsikad ja narrisime neid „Mladšaki, mladšaki!“ Noh, lollid olime toona, rumalad. Nende ees lasti leitnandid välja, nemad said nooremateks, aga selle üle, mis meist saab, selle üle me ei mõelnud. Ja jaanuaris tuli järgmine käskkiri- kõik lasta välja seersantidena! Toimuvad meil sellised "üritused", solvavad ja rumalad. Sealsamas võeti neilt noorematelt leitnanditelt kuubikud maha, noh, üldiselt, alandati nad seersantideks. Ja kusjuures, mis kõige huvitavam, ei alandatud mitte kõiki, vaid ainult neid, kes polnud veel suunamist kätte saanud. Neid, kes suunamise kätte jõudsid saada ja varem ära sõitsid (Kaug-Itta), need jäidki nooremleitnanditseks, aga seda sain ma juba hiljem, sõja ajal teada.
Kui algas sõda, hakkasime nobedalt raporteid kirjutama, palvega meid vabatahtlikult rindele saata. Täielik vabatahtlikus, ilma lollitamata. Veel mäletan, et kõik täheldasid, et valdavad saksa keelt ja selle järel sulgudes ja väikse tagasihoidliku märkusega "sõnaraamatu abil". Kuigi, annaks jumal, et keegi üleüldse sõnakest kahtkümmet oleks osanud. Võõrkeeled polnud ka toona hariduse tugevemeks küljeks. Tundus lihtsalt, et kui keelt mõistad, siis saadetaskse kiiremini, aga küll seal juba fašistidele näitame. Fritsud hakkavad kokutama, kui mina välja ilmun. Nüüd, oma praeguse elu- ja sõjakogemuse baasilt tagasi vaadates võin kindlalt väita, et mind oleks rindel jätkunud maksimaalset kaheks päevaks.
Lennukooli lõpuks oli mul summaarset lennuaega nelikümmend tundi. Reaalselt oli kõik, mida me oskasime, start ja maandumine. Ei oskust ümbritsevat õhuruumi jälgida, ei grupilennu oskust. "Meid kõiki õpetati pisut, miskitmoodi ja kuidagimoodi". Vaat see miskitmoodi ja kuidagimoodi käis täpselt toonase minu kohta. Nüüd ma mõistan, et sakslastega võrreldes olime metsikult oskamatud, sakslased lasid ju piloote välja neljasajatunnise lennustaažiga. Uskumatu vahe. Ka mina lõpetasin seersandina. Vanemseersandiks sain juba rindel, peale haavatasaamist.
Aga kas teil lennukoolis lõpetas aastas kaks kursust?
Jah. Ainult vaat seda ei mäleta, mis aastast see algas. Kas 1940-ndast või varem. Ei osanud toona tähelepanu pöörata.
Millistel lennukitüüpidel lennukoolis õpetati?
Lennukoolis õppisime järgmistel tüüpidel: U-2(Po-2), SB, R-Z ja TB-3
U-2ga toimus esialgne väljaõpe, SB ja R-Z peal õppisime masinate kasutamist lahingus. Pommitamist põhiliselt R-Z pealt, veidi ka SB peal. Koonuse pihta ja maamärkide tulistamine- see oli juba puhtalt SB.
R-Zd peeti salajaseks. See oli R-5 edasiarendus, kuid mootor oli juba M-34, mitte M-17, nagu R-5 peal. Võimsama mootori arvelt oli "zetil" kiirus 20-30 km tunnis suurem. M-34 suitses hirmsasti, sooja ajas aga kabiini niimoodi, et suvel oli seal istuda äärmiselt raske ja ebameeldiv. Juhtus, et vaatad- R-Z tuleb maandumisele, kursandi pea aga loksub parda taga. Suits pluss kuumus- katus sõitis momentaalselt.
Mida võis küll R-Z salajast olla? Vanavara ju?
Või veel, mis "vanavara"? "Taeva hirm"!
Väike kõrvalpõige. 50-ndate algul jõudis meie väeosadesse selline lennuk nagu Il-28. Tegu oli "rindepommitaja" klassi masinaga, pardale võttis kolm tonni pomme, võimas suurtükirelvastus, üldiselt kaasaegne lennumasin. Ja uskumatuseni salastatud, kuni sinnamaani, et salajases ekspluatatsioonijuhendis polnud tüürimehe kabiini pilti, kuna seal asus ülimalt salastatud pommitaja supersalajane pommisihik ОПБ-6СР – radariga seotud optiline pommitussihik(оптический прицел бомбардировочный связанный с локатором (радаром)). Sedapalju salajane sihik, et supersalajases instruktsioonis oli ainult seadme kinemaatilise osa skeem, ilma elektoonikata, mis oli veel supersalajasem.Ilma naljata, õpid elektronskeemi, kõrval seisab aga automaaturist valvur. Vaat milline salastatus oli. Ja milline küll oli meie üllatus, kui Voronežis, neljandas lahinguväljaõppe keskuses leidsime sealses täiesti salastamata raamatukogus ameerika firma Norden sihiku täieliku instruktsiooni. Salastamata seetõttu, et ameeriklased kas võtsid selle sihiku juba relvastusest maha või vähemalt valmistusid võtma. Kusjuures see Norden oli meie ОПБ-6СР täielik koopia, õigemini küll oli meie sihik ameerika oma koopia. Vaat sulle salastatus. Võeti ja salastati, kuna midagi paremat ei osatud välja mõelda.
Sa ilmselt mõtled, et milleks paganaks ma sulle seda juttu rääkisin ja mida on sel pistmist R-Zga. Seda selleks, et sa mõistaksid, et kui igasugu jama salastatakse, tähendab see ühte- lood on tõeliselt halvad. Nagu meie ettevalmistus enne sõda. R-Z "salastatus" on samast ooperist. omaenda nõrkust peitsime iseendi eest.
Kas TB-3lt ka pommitasite?
Ei. Alguses lennati TB-3ga grupiharjutusi, need, tõsi küll, muudeti varsti ära, arvati, et üleliia riskantne. TB-3 hakkasime lendama ainult "sidele". Seda sellepärast, et TB-3 oli ainuke masin, millele oli paigaldatud raadiojaam- РСБ. Teoreetiliselt arvati, et meie oleks lennates pidanud maa pealt saama ja maale edastama teateid, raadioside abil, ja hiljem, maa peal, peale maandumist, võrreldakse saadetud ja vastuvõetud tekste. Justkui kõik töötas, arvestused saime tehtud. Tegelikuses aga oli see kõik tuftaa, kogu selle aja jooksul ei kuulnud ma maad kordagi ja ei usu, et keegi ka mind kuulis.
Põhiliseks sidepidamise vahendiks lennuki ja maa vahel oli Pophami lõuend(oli selline inglise marssal,Robert Brooke-Popham). Võetakse lina, laotatakse sellest maapinnale T-täht, linal aga on spetsiaalsed klapid, mida saab kokku keerata ja sedapidi teatud infot edasi anda. Kõige lihtsam näide- kui sul vasak telik välja ei tulnud, siis lapatakse T-l vasak haru kokku.
Aga kui lennukile oli vaja edasi anda mingit pikemat või keerulisemat sõnumit, siis (mäletan joonistust õpikust) püstitati kaks masti, nende vahel rippus aga trossi küljes pakike. R-5 lendas madallennul üle, ja traalis trossi konksuga. Vaat selline side oli.
Raadioside oli meil embrüonaalses staadiumis. Koopainimesed olime, raadioside mõttes. Ei mäleta, et see raadiojaam, mis TB-3 seisis, oleks kellelgi normaalselt töötanud.
Timofei Pantelejevitš, millistel lennukitel te koolis kõige rohkem lendasite?
Lennukooli nelikümmend lennutundi jagunesid enam-vähem võrdselt, kõigi lennukitüüpide vahel. Kuigi paberite järgi sain ma lennukoolis väljaõppe SB peale.
Aga lennukoolis Pe-2 peal lendasite?
Ei. Jämedalt öeldes me isegi ei teadnud, et selline lennuk olemas on. Kuigi esmakordselt nägin ma Pe-2te nimelt lennukoolis...
1941 aastal veetsime me väga viljakalt puhkepäeva puid istutades. Meil, kursantidel, olid puhkepäevad alati sisustatud kas puudeistutamise või kütuselao jaoks kaponiiride kaevamisega. Seda, et selliste tööde jaoks eksisteerivad buldooserid või siis näiteks ekskavaatorid ning et puhkepäevi võinuks kuidagi teisiti mööda saata, sellest polnud meil õrna aimugi.
Ja niisiis- kaevame usinalt maad ja kuuleme harjumatut, valju müra lennuvälja kohal. Vaatame üles, pilvisus oli kolme palli ringis, ja pilvedest sööstab läbi võõras lennuk. Kihutab meist üle, aga kiirus...meil lennukoolis loeti 140 km/h juba lahingukiiruseks, siin aga tundub, on see maandumiskiirus. Kuuleme-maandumisele tuleb. Betoonrada meil polnud, lisaks tundus, et lendur tõi masina maha kõrge väljajoondamisega...
tolmusammas, ja masin on juba raja lõpus. Oli alles kiirus. Meie muidugi jooksuga lennuki poole, aga korraga igast suunast "SEIS! Kuhu?! See on salajane lennuk!!" Vaat nii- pole kursandil asja lennukit näha, ainult rindel, kui sõdima sõidab. Nii ei näidatudki ligidalt. See oligi Pe-2, üks esimestest. Armusin sellesse masinasse kohe. Haruldaselt kaunis lennuk. Aga kaunis lennuk lendab samuti kaunilt.
Timofei Pantelejevitš, millises polgus ja kus te sõdima hakkasite?
1942 aasta sügisel sattusin ka mina sõtta. Lennukooli hakati juba kokku tõmbama, sakslased trügisid kõigest väest lõunasse. Segadus ja paanika, aga meid jõuti siiski veel välja lasta, kuid lõunasse ma ei sattunud, vaid hoopis Karjala rindele.
Lendasin kohale, aga seal olid juba pakased ja jube külm. Sattusin esimesse üksikusse kiirpommitajate eskadrilli, kus oli, kui mälu ei peta viisteist kiirpommitajat SB. Eskadrilli isikkoosseis oli palju sõdinud, minu eskadrillikomandör oli põlenud, mäletan, et nägu oli tal üleni armides. Lendasime temaga veidike koos, minu "lennumeisterlikuse" hindamiseks. "Meisterlikus" talle muidugi mingit muljet ei avaldanud, aga kui kord juba lahingulenduriks loetakse, tuleb lahingusse minna. Nii ta mulle rääkiski: "Homseks on planeeritud lahingulend. Pane tähele- sinu ainuke ülesanne on minu saba jälgimine. Kui hakkad kuhugi mujale vaatama ning maha jääd, oled kadunud!". Oligi kõik, mida ta minu meisterlikuse tõstmiseks teha sai. Aga nagu selgus, polnudki seda nii vähe...
Ma pidasin seda reeglit kogu sõja meeles ning veendusin palju kordi selle õiguses. Need, kes seda reeglit ei teadnud, unustasid või lollusest miskiks ei pannud, lasti kiirelt alla. Rohelisi taolisi sai sõja jooksul oi-oi-oi kui palju otsa. Pommitajate statistika oli lihtne- kui esimesel viiel lahingulennul alla ei tulistatud, läksid üle järgmisse järku, kus šanss allatulistatud saada oli pisut väiksem. Mind näiteks haavati esmakordselt neljandal või viiendal lahingulennul. Kergelt, ma ei jäänud isegi lendudest kõrvale ja tõendit selle haavatasaamise kohta mul kah pole. Polnud tõenditele toona mahti mõelda.
Kui kümme lendu sooritasid, võis juba vaikselt pilgu juhtija sabast lahti rebida. Mina näiteks hakkasin alles kümnendal lennul "õhku vaatama", s.t. tasapisi ringi vaatama. Vaatasin ringi ja olin rabatud. Esimesed kümme lendu polnud ju ettekujutustki, kus ma üleüldse lendan ja mida pommitan, orientatsioon kadus kohe, vaat selline uljas kotkas olin. Aga juhtijat ei kaotanud. Aga üheteistkümnendal lennul lasti mind alla. Hävitajad.
Öelge , Timofei Pantelejevitš, kas sõja alguseks oli SB tugevalt vananenud või oli tegu piisavalt täisväärtusliku pommitajaga?
Järgneb.
------------------------------------------------
*Pe-2 nimetusest tuletatud "peška" tähendab vene keeles ka kabenuppu või etturit
*kuubikud- toona kehtinud vormiriietuses ei olnud paguneid(need taastati alles sõja ajal, 1943, enne seda olid auastme tunnused kraenurkadel, leitnanditel siis kummalgi pool kaks kuubikut.