www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 25 Mär, 2017 16:29

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 71 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 18 Apr, 2012 1:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juun, 2005 13:44
Postitusi: 872
Tänud! Ja ootaks lisa


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 18 Apr, 2012 17:35 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 20 Nov, 2009 0:19
Postitusi: 1
Asukoht: Ladise
Aitäh ja ootan samuti.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 19 Apr, 2012 1:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
520

Teine vestlus

P-40"Kittyhawk" ja "Tomahawk".


Pilt
Vanemleitnat N.G. Golodnikov. 1943 aasta august. Foto isiklikust toimikust

Millistele P-40 mudelitele Teid välja õpetati? Ja millistel sõdida tuli?

Sõdisin P-40 „Kittyhawk“ ja ka P-40 „Tomahawk“ tüüpi masinatel. Esimestena tulid P-40 „Tomahawk“. Väljaõpe neile toimus tavapäraselt, eskadrillide kaupa. Ajasime juttu, istusime kabiinis, ruleerisime paar korda ning- starti. Nagu öeldud- kui elada tahad, küll siis ka maandutud saad. Kolme-nelja päeva sisse mahtusime ära. Lahingulendurid olime ikkagi, mitte rohelised kursandid.
Meil lendas polk pikalt erineval materiaalosal, üks eskadrill P-40, teine „Hurricane“ peal. Esimesed kümme P-40 tulid meile kokkupanduina ja üheteistkümnenda kinkisid VVS-nikud isiklikult Safonovile. Lõplikult relvastati polk P-40-tega ümber juba peale tema hukkumist.

Kas nende kahe masina vahel olulist vahet oli?

Põhiline vahe oli selline. Algul sõdisime „Tomahawkidel“ ja selgus, et kuigi tal oli eesmine tsentreering, siis polnud see väga selgelt tajutav. Kui pilotaaži ajal juhisega järsult töötasid- esmalt enda poole ja siis järsult endast eemale, - siis hakkas „Tomahawk“ rabelema- pea- ja jalad. Lihtsamalt öeldes hakkas uperpallitama. Kõige järgi otsustades oli see ka ameeriklaste jaoks samasugune ebameeldiv üllatus nagu meilegi. Et asjas selgusele jõuda, sõitis Moskvast kohale ameerika katselendur, uuris-vaatas-lendas, kõik oli õige, kukerpallitas tõepoolest. Ja kui hiljem hakkasid Kittyhawkid tulema, siis selgus, et neil oli sabaosa 40 cm pikem, tsentreering muutus ja kukerpallitamine lõppes. Kittyhawkid erinesid ka kere poolest, kuigi kabiin jäi samaks.
Osa masinaid saabus meile kollase maskeerimisvärvusega, nähtavasti olid Aafrika jaoks tehtud.

Pilt
P-40 „Tomahawk“

Milline oli kabiin, väljavaade, varustus, soomusklaas, soomustatud seljatugi. Milline oli mulje peale I-16 ja „Hurricane“? Parem või halvem?

Loomulikult oli P-40 parem nii I-16 kui ka „Hurricanest“. Peale esimest lendu ütlesin endale:
„Vaat nii, Kolja, lõppude-lõpuks jagus ka sulle üks tänapäevane hävitaja.“
Kabiin oli avar ja kõrge. Alguses oli isegi ebamugav, vööni klaasid, seal oli kabiini serv vööni. Soomusklaas ja seljatugi olid võimsad.
Vaade oli hea, eriti „Kittyhawkil“, millel oli kuppel rohkem tilgakujuline.
Kusjuures kuppel liikus huvitavalt, spetsiaalse käepideme väntamisega. Tõsi küll, avariiheide oli kah olemas.
Juhis oli peaaegu nagu meie hävitajatel, kuulipildujapäästikutega ja juhise kõrval nagu praegu on pidurite hoob, oli päästik, mida kasutati telikute ja kilpide sisse ja väljalaskmiseks. Sätid kraani väljalaskmiseks ja vajutad päästikule, telik tuleb välja. Samuti sisselaskmisega.

Kuidas raadiojaam oli?

Hea raadiojaam oli. Võimas, töökindel, kuid LL oma. Safonov, kui ta „Tomahawkile“ ümber istus, siis tema pani endale ka „Hurricane“ jaama peale, sest pool polku lendas veel sedasorti masinatel, seal oli aga ULL saatja. Nii lendaski kahe jaamaga.
Ameeriklaste jaamadel polnud enam mikrofon, vaid larüngofonid. Head asjad olid, väikesed, kerged ja mugavad.

Kas Safonovi P-40 liiga raskeks ei läinud. Kaks jaama ikkagi.

Kus sa sellega, välismaised jaamad olid kerged, saatja ja vastuvõtja kokku olid paarkümmend kilo.

Nikolai Gerassimovitš, milline oli P-40 relvastus?

Meie Tomahawkidel ja Kittihawkidel olid kuulipildujad, ühesugused. Ainult suurekaliibrilised kuulipildujad. Kaks sünkroniseeritut ja kaks tiibadel. Browningud, 12,7 mm. Võimsad, töökindlad, head kuulipildujad. Aja jooksul, küllaltki kiiresti, võeti kergendamiseks tiivakuulipildujad maha. Alles jäid ainult sünkroniseeritud.
Pilt
P-40M"Kittyhawk"

Kaks kuulipildujat, kas vähevõitu polnud?

Ei olnud, jätkus täiesti. Ma ju ütlesin, et võimsad olid.
Pärastpoole hakati P-40 rohkem toppmastirünnakuteks ja kergete pommitajatena kasutama. Meie polk täitis katteülesandeid, aga vaat naaberpolk, 78-s hävituslennuväe oma, tegeles toppmastirünnakute ja ründelendudega. Meie andsime peale seda, kui meid "kobradega" ümber relvastama hakati, oma P-40d neile üle. Nende P-40tele paigaldati meie pommihoidjad, meie pommide jaoks. Täpsemalt asendati ameerika pommihoidjad, mis juba lennukitel olid, meie omade vastu, ameeriklaste külge ei saanud meie pomme riputada. Mäletan, kerealused hoidjad olid mitmeotstarbelised, nii pommide kui ka lisakütusepaakide jaoks. Pommihoidjate vahetamine oli kerge, mõne tunni jooksul teostatav, aga lahtihaakimisseade jäi ameerika oma.
P-40 pommikaal oli hea, 450 kg. Kummagi tiiva alla 100 kilone ja kere alla 250-ne. Vaat läksid 78-nda poisid pommidega, meie aga katsime neid kuni heitmishetkeni, peale seda olid nad suutelised ise keda tahes maha võtma.
Sihik oli ameerika oma, kollimaatorsihik. Normaalne sihik.
P-40-le peale pommihoidjate midagi muud kodumaist ei paigaldatud.

Tavalise kaliibriga kuulipildujaid P-40 polnud?


Meie omadel mitte.


Aga ainult tiivakuulipildujatega masinaid?

Meie omadel olid kõigil sünkroniseeritud kuulipildujatega.

Mootor- võimsus, töökindlus, kõrgusvõime?

Tomahawkidel seisid Allisoni mootorid, mitte kõige paremad, kuigi idee poolest võimsad. Niipea kui hakkad teda rasketel režiimidel täispööretel taga sundima, nii hakkab "puru" andma. Kuigi siin oli nähtavasti ka meie süü, sest nagu teada, ei olnud meil "õlikultuur" eriti heal järjel. Pärast ameerika mootoreid viimistleti ja Kittyhawkidel olid juba võimsamad ja töökindlamad mootorid.

Ka meil tõusis õlikultuur, ilmusid õlisoojendid, filtreerimine, spetsiaalsed valamisvahendid. Meil oli õlisoenduses puhtam kui santšastis. Polgu insensr passis ise peale. Kõik olid valgetes kitlites, kummivaibad põrandal, ligipääsud betoneeritud, liiva ja tolmuga võideldi, seda ei lastud ligidalegi. Õlisoenduses filtreeriti õli kaks-kolm korda läbi ja ka õlitankuris seisis kaks filtrit. Isegi õlitankuri püstolil oli ette nähtud kaks katet- õhukesest peenest kangast ja selle peal paksust presendist. Põhimõtteliselt tuli õlikultuuri kõvasti tõsta juba "Hurricanel" lennates, selle mootor oli samuti õli suhtes tundlik, Allisonidega tuli see aga eriti kõrgele järjele viia.
Võimsuse poolest oleks P-40 plaaner tahtnud võimsamat mootorit, kuid tõsist veojõu defitsiiti hakkasime tundma alles 1943 aasta lõpul.

Aga kuidas enne seda õli valati?

Õlipang ja lehter...

Kas spetsiaalne forsaažirežiim oli?

Forsaaži kui sellist ei olnud, kuid oli erirežiim, "full rich"- ülirikka segu andmine, seda tehti spetsiaalselt raskete režiimide jaoks, kuid seda režiimi üldiselt ei kuritarvitatud. Lennukil oli selle etteande jaoks kolm lülitiasendit, "min" ökonoomseks lennuks, "autorich" tavaliseks ja "full rich" raske režiimi tarbeks. Suurem osa lendusid sooritati "auto" peal. Mere kohal või barražeerides panime tavaliselt vaheasendisse "min" ja "auto" vahele. Oli nii ökonoomne kui võimaldas ka küllaltki suurt kiirust hoida.

Kas neid režiime sai kõikidel kõrgustel kasutada?

Jah.kõigil. "Full rich" asendis hakkas mootor suitsema, aga tõmme oli hea.

Mootori kõrgusvõime oli parem kui "Hurricanel"?

Palju parem, kuni 8000 meetrini tõusis vabalt, 4000-5000 meetri peal oli eriti hea.

Milline propeller oli?


Propellereid oli P-40 kahte sorti. Elektriline, sellel reguleeriti sammu elektrimootori abil ja mehaaniline, nagu tavaliselt, hoobade ja käepidermega. Elektriline propeller oli automaatne, gaasi ja sammu seade oli ühendatud . Gaasisektorile oli paigaldatud reostaat ja hoova liigutamisel reguleeriti sammu automaatselt. Elektriline propeller oli Tomahawkidel, viimastel Kittyhawkidel olid juba mehaanilised propellerid. Töökindlad propellerid olid, mõlemad.
Mina mehaaniliste propelleritega ei lennanud, sest selleks ajaks olin juba "Kobra"le ümber istunud. Aga selle ühendatud juhtimise kohta võin öelda, et ajuti segas see kõvasti.

Imelik. Saksa hävitajatel seisis samuti gaasi ja sammu ühendatud juhtimine. Enamgi veel, seda süsteemi loetakse saksa hävitajate suureks eeliseks, lendur pidi lahingus vähem muude asjadega tegelema


Kuidas võtta. Harilikut töötavad samm ja gaas järgmiselt- lisad rohkem pöördeid ning kergendad sammu. Nii töötab ka ühendatud süsteem. Samas aga, kui sul on vaja pikeerimisel vaenlasele järele jõuda või vastupidi, eest ära minna, siis kiiruse maksimaalseks suurendamiseks suurendad järsult pöördeid ja alguses koormad propelleri raskelt ning alles pärast teed ta kergeks. Kui pikeerimisel pöörete suurendamisega kohe vint kergeks muuta, siis hakkab see pidurina töötama. Saksa masinad olid pikeerimisel head. Ühendatud samm-gaasiga hävitajatel kas jääd temast maha või saab ta su kätte. Seetõttu eelistati eraldi süsteeme.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas te hindaksite P-40 kiirust, tõusuvõimet, kiirenduse dünaamikat, manööverdusvõimet? Kas Teid rahuldas?

Kordan, P-40 ületas tunduvalt „Hurricane“ ja I-16. Ta oli suurusjärgu võrra üle.
Omavahel öeldes, kõigi „messeri“ mudelitega kakles P-40 võrdsel tasemel, seda pea 1943 aasta lõpuni. Kui võtta kogu tehniliste andmete kompleks, siis P-40 Tomahawk oli võrdne Bf-109“F“ga, Kittihawk oli aga pisut parem.
Kiirus, horisontaal ja vertikaalmanööver olid tal head, vaenlase hävitajatega võrdne.
Kiirenduse dünaamika osas oli P-40 pisut raskevõitu, kuid kui mootoriga pisut harjuda, oli normaalne.
Kui hakkasid tulema Bf-109 hilisemad mudelid ja FW-190, hakkas P-40 Kittyhawk neile pisut alla jääma, aga mitte palju. Kogenud piloot võis võidelda võrdsel tasemel.
P-40 pidasin 10-12 õhulahingut ja üldkokkuvõttes 50 lahingulendu. Peale seda vahetas polk materiaalosa P-39 „Airacobra“ vastu välja…

Pilt
Kahekordse Nõukogude Liidu Kangelase, 2 kaardiväe hävituslennuväe polgu komandöri B.F. Safonovi P-40E

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 19 Apr, 2012 10:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Veebr, 2012 13:37
Postitusi: 45
Austatud härra Lemet!
Kaldun üha rohkem arvama, et Punjovi ja Golodnikovi (ja küllap leiate meie rõõmuks veel lisagi) pajatused väärinuks omaette teemat. Aasta pärast on nad praeguse kursiga kadunud kuhugi lõbusate, kuis siiski mitte eriti informatiivsete mälestuste rägastikku. Ja sellest oleks kindlasti kahju.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 19 Apr, 2012 11:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 11 Sept, 2008 11:03
Postitusi: 54
Asukoht: Tallinna külje all
Eraldi teema oleks hea jah


Viimati muutis runno, 20 Apr, 2012 11:36, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 19 Apr, 2012 21:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 01 Apr, 2005 8:47
Postitusi: 548
Täielik toetus eelpool sõnavõtjatele! Paneme lugupeetavad ikka eraldi teema alla (ja ootame Lemetilt lisa).


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 20 Apr, 2012 23:46 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
Kolmas vestlus

P-39 ja Jakid

Pilt
N.G. Golodnikov. Severomorski lennuväli, 1942 aasta(pöörake tähelepanu- kolmelabalise propelleriga „Kobra“)


Milllal Te „Kobral“ alustasite? Millistel „Kobra“ tüüpidel õppisite? Kas „sparkad“ olid?

No ei anna sulle see „sparka“ rahu…Ei olnud! Lennukid saabusid konteinerites.
„Kobral“ alustasin 1942 aasta novembrist. Esimesed masinad saime Moskvas, konteinerites. Monteerisime kokku ja nende peal ka õppisime. Need olid P-39Q, esimene või teine mudel, „inglise“ tellimusest. Kollase maskeeringuga, Sahhaara jaoks. Õppisime tõsiselt. Instruktorid, kõige erinevam kirjandus. Ümberõppega saime kiirelt hakkama, viie-kuue päeva jooksul.
Hiljem lennutati „Kobrad“ meie juurde või võtsime neid Krasnojarskis vastu, mudelid Q-54, Q-10, Q-25, Q-30 ja Q-35. Neid tehti juba spetsiaalselt NSVL jaoks. Meie sõdisimegi kogu sõja Q-seeria masinatel.

Ja kuidas „Kobra“ Teile tundus?

Meeldis. Eriti Q-5. See oli parim hävitaja nendest, millel mul tuli sõdida. Kobradest oli see kõige kergem.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas kabiin teile tundus?

Pärast P-40 tundus kitsavõitu, kuid see-eest oli väga mugav.
Väljavaade oli kabiinist suurepärane. Näidikute blokk oli väga ergonoomiline, kogu mõõteriistade kompleksiga, kaasa arvatud aviohorisont ja raadiokompass. Seal oli isegi pissuaar, torukujuline. Tuli häda peale, tõmbasid selle istme alt välja ja ole lahke…Sulepea- ja pliiatsihoidikud olid.
Soomusklaasid olid võimsad, ülipaksud. Soomustatud seljatugi oli samuti paks. Esimestel masinatel olid nii tagumine kui esiklaas soomustatud, kuid soomusseljatoel puudus soomustatud peatugi, selle asemel oli tagumine soomusklaas. Viimastel, alates kuskil Q-25st, tagumist soomusklaasi polnud, selle asemel oli peatugi.
Hapnikuvarustus oli töökindel, kusjuures mask ise oli miniatuurne, kattis vaevu-vaevu kinni suu ja nina. Me kasutasime maski ainult suures kõrguses, üle 20 000 jala. Harilikult lebas mask kuulipildujal.
Raadiojaam oli ülivõimas ja töökindel LL-jaam. Ameerika jaamad olid kõik lühilaine omad. Saatmine ja vastuvõtt toimusid väga puhtalt.

Nikolai Gerassimovitš, räägitakse, et peale välismaiseid kabiine ei tundunud kodumaised enam mugavad?

Veidi küll, kuid hävitajal pole mugavus näitaja. Meie hävitajate kabiinid kui jäidki maha, siis mitte palju. Mulle tundus toona, et polnud erilist vahet.

Milline oli relvastus, suurtükid, kuulipildujad, sihik?

Esimestel Kobradel, mis me Moskvast saime, seisis 20 mm suurtükk ja kaks suurekaliibrilist Browning kuulipildujat, kapoti all ja sünkroniseeritud.
Hiljem tulid 37-mm suurtükiga M-6 ja nelja kuulipildujaga, kahe sünkroniseeritud ja kahe tiivakuulipildujaga varustatud Kobrad. Tiivakuulipildujad võeti kohe maha, alles jäi suurtükk ja kaks sünkroniseeritud kuulipildujat.
„Kobral“ oli huvitav suurtüki ümberlaadimise ja päästikusüsteem- hüdrauliline. Algul, Kobra „inglise“ variandil, piinlesime sellega kõvasti, hüdraulika kippus külmuma. Ilmselt olid need masinad ette nähtud Aafrika jaoks, sest hüdrosegu muutus paksuks ja ummistas avaused hüdrosilindrites. Nii asendasid meie osavnäpud hüdrosegu kodumaise vastu ja suurendasid ka aukude läbimõõtu. Ja hakkas ümberlaadimine normaalselt töötama. Muideks, nendel Kobradel külmus kogu hüdraulika, mitte üksnes ümberlaadimine.
Kuulipildujad laeti ümber mehaaniliselt, käsitsi, spetsiaalse käepideme abil. Kuulipildujate lukuosad ulatusid kabiini. Kuulipildujate päästikud olid elektrilised.
Sihik oli ameerika oma. Väga lihtne sihik oli, peegeldi ja võrk.

Nikolai Gerassimovitš, kui võrrelda 20-mm suurtükke, Hispano-Suiza ja ŠVAK, siis milline oli teie arust parem

Meie oma. Kindlalt. ŠVAK oli korda kaks töökindlam. „Hispano“ tahtis uskumatu kvaliteediga hooldust. Väikseimgi tolm, määrde tihenemine või mõni muu pisiasi ja kõik- tõrge. Väga nigela töökindlusega oli. Ballistika oli meie suurtükil samuti parem. Meie suurtüki mürsu trajektoor oli laugem, see aga tähendab sihtimisel palju. Näiteks Jakkidel polnud sihikut vajagi, trassid olid peaaegu sirged, suuna ja tulista, kuhu nina juhatab, sinna ka mürsud tabavad.
Ja meie suurtüki tulekiirus oli samuti suurem
Mürsu võimsuse poolest olid need suurtükid umbes võrdsed, silmaga nähtavat vahet polnud märgata.

Aga kas 37 mm suurtükki oli üldse vaja,kas see pole liiga võimas kaliiber hävitaja jaoks. Ja ka laskemoonavaru oli väike. Ja veel, kas laskekiirus polnud väike?

Ei saa öelda, et 37-mm suurtükk oleks olnud puudus. Nagu ka seda mitte, nagu oleks 37-mm mingi eriline eelis. Sõltub, milliselt positsioonilt hinnata. M-6l olid oma puudused ja eelised. Eeliseid tuli kasutada, puudujääke võimalust mööda kompenseerida.
Millised olid puudused:
1. Madal laskekiirus, 8 lasku sekundis. Laskekiirus oli väikesevõitu, see on tõsi
2. Mürsu ballistika oli nigel. Lennutrajektoor oli järsk, mis nõudis suuri ennetusi, kuid seda taas vaid suurtel distantsidel, eriti tulistamisel maamärkide pihta. „Maapealsete“ pihta laskmisel tuli võtta ennetus kahe „rõnga“ võrra etepoole.
3. Mürsuvaru oli väike, kolmkümmend mürsku
Kõiki neid puudusi sai nivelleerida õige laskekauguse valikuga. Õigus, 50-70 meetri pealt, siis jagus nii laskekiirusest kui ka ballistika oli sellel kaugusel vastuvõetav ning ennetust oli sel vahemaal vja vähe arvestada. Nii et eelpool loendatud 37-mm suurtüki puudused ilmnesid ainult pikal distantsil.
Nüüd siis väärtustest.
1. Mürsud olid väga võimsad. Harilikult piisas ühest tabamusest vaenlase hävitajasse ja…kõik. Pealegi, tulistati mitte üksnes hävitajaid. Pommitajaid, ujuvvahendeid. Selliste sihtmärkide vastu oli 37-mm mürsk vägagi efektiivne
Oli kord selline juhus. Kimbutasid meie torpeedokaatrid saksa konvoid. Suurem osa oli nii ehk teisiti vigastada saanud, kuid eemaldusid siiski. Üks kaater oli kõvasti viga saanud, kuid venitas ikka edasi.. Tema poole suundusid saksa „kütid“. Üks tuli päris lähedale. Kas oli otsustanud lõpu peale teha või vangi võtta. Meid oli toona kaheksa, minu eskadrillikomandör, Vitja Maksimovitš, läks oma paariga veidi varem minema, konvoid luurama ja mina olin kuuiku juhtmasinaks. Me kuulsime kaatrite jutuajamist (Kaatrid, muideks, olid ameerika „Higginsid“), pihtasaanu räägib „Peale trügivad!“. Minu eskadrillikomandör talle“Ära triivi! Kohe ma talle…“
Ründas ja andis 37 mm valangu. „Kütt“ lõi kenasti leegitsema. Aga siis ilmus välja Bf-109F kuuik, konvoid katma ja tagama lööki meie kaatrite pihta. Ja mina oma kuue lennukiga. Keerutasime…Selles lahingus lasin ma kaks „Messerit“ alla ja vigastasin ühte tõsiselt (hiljem kinnitas luure tema allakukkumist). Jõudnud veel maandudagi, kui vigasaanud kaatrilt kanti raadio teel ette, et üks ja seesama Kobra tulistas kaks „Messerit“ alla, teine aga süütas „küti“. Kõik toimus ju nende silme all. Meile avaldas hiljem ju admiral Kuzmin, torpeedokaatrite brigaadi komandör, isiklikult tänu. Kõik pihtasaanud kaatrid jõudsid baasi tagasi.
Nii et paarist 37-mm mürsust koosnenud valangust piisas, et süüdata või vigastada „Mereküti“ tüüpi kaatrid.
Veel teine juhus. Lendasime „vabajahile“. Neljakesi. Mina olin juhtmasin. Sattus meile ette saksa tanker, silma järgi hinnates 3000-3500 tonni. Ja mis peamine, ilma saateta. Andsin käsu:
„Ründame!“
Liginesin, ründasin, andsin pika valangu, viisin masina 25 meetri pealt välja. Tanker tulistas vastu…Minu juhitav ründas samuti, seejärel teise paari juhtija, aga tema juhitav kurdab, et „Põleb, midagi ei näe!“ Ütlesin, et ärgu siis ronigu, väljugu rünnakust. Vaatame, tanker läheb ära kalda suunas, leegitseb üleni. Jõudsime tagasi, kanname ette, et süütasime tankeri, tuhandet kolm poolega. Nemad meile:
„Mida te seal süütasite, kõigest 38 mürsku kulutasite!“
Et valetate ja leppisite kokku. 38 mürsku kolme ja poole tuhande tonni peale. Mina vaidlesin vstu, et kas 38 mürsku selle karbikese peale on vähe? Algul kõik naersid, aga pärast andis meie agentuurluure andmed, et vaat sellisel ja sellisel kuupäeval, seal ja seal jooksis kaldale põlev saksa tanker, 3500 tonni. Kõike kinnitati. Vaat nii- kolmekümne kaheksa 37-mm mürsuga hävitati 3500 tonnine laev.

2. M-6 oli väga töökindel suurtükk. Kui hoolduses mitte vigu teha, siis töötas eeskujulikult. Meil oli suurtükk ainult ühe ümberlaadimisega, s.t. kabiinist oli võimalik suurtükki ümber laadida vaid üks kord, kuid seda ühte korda jätkus piisavalt. Kui sellel suurtükil esineski tõrkeid, siis ainult ebakvaliteetse hoolduse tõttu. Mul oli juhus, kus noor, kogenematu relvur asetas lindi "pahempidi", lindilülide „hambad“ olid ülespoole, kusjuures seda nii kuulipildujatel kui ka suurtükil. Lendasime paarina, juhitav oli mul roheline, alles teisel lahingulennul. Nägin „Fokkerite“ paari. Ründasin juhtmasinat, tema läks aga vertikaali. Tulistan suurtükist, nii et tal tulekera kurssi mööda läks. Sakslane loomulikult järsult alla, distants vähenes kiiresti ja ta oli mul sihikul. Ja siis teevad kuulipildujad ühe lasu ja kõik. Tõrge. Laadin ümber- asjata. Kõik, kogu relvastus ütles korraga üles. Peamine aga- ma olin nende kahe kuuliga niimoodi talle pihta saanud, et suitses, kõvasti suitses ja ka kiirus langes. Vaja oleks asi lõpuni viia, aga pole, millega. Annan juhitavale käsu, et asja ära lõpetaks. Aga tema keerutas sakslase juhitavaga karuselli, kuni sakslane jalga lasi. Ning peale oma saklase ta midagi muud ei näinud. Minu pihtasaanu sai ka plagama. Hiljem, juba maa peal, selgus, et minu juhitav polnud piloodimütsil asuvate kõrvaklappe korralikult kinnitanud, ülekoormusega nihkusid need minema ja ta ei kuulnud mind. Aga kuu aja pärast tulistasid meie omad saksa lenduri „Fokkeril“ alla ja too küsis diviisikomandöri juures ülekuulamisel , et miks kuu aega tagasi, teie lendur sellestsamast polgust mind lõplikult alla ei lasknud? Mul oli kaks silindrit puruks lastud!“ (sakslane teadis suurepäraselt, et punaninalistel kobradel lendasid vaid Punalipulise põhjalaevastiku teise kaardiväe hävituslennuväe polgu lendurid. A.S). Meie diviisikomandör ütles siis talle, et samasugune kobakäpp oli kui sina ise, seepärast ei lasknudki alla...
Relvurit taheti esimese hooga tribunali alla anda, pärast piirduti hoiatusega. Mina olin kategooriliselt tribunali vastu. Jõmpsikas, kollanokk alles. Tegelikult oli ju relvatehniku süü, see oli tema otsene kohustus varustust kontrollida. Teadis ju, et relvur oli kogenematu. Aga tema ei kontrollinud, uskus sõnast.
„Valmis?“
„Valmis!“

Kas hariliku kaliibriga kuulipildujad P-39 peal olid?

Ei, ainult suurekaliibrilised.

On teada, et ameerika sihikutel oli kahte liiki võrke. Esimene, nn. „jõulupuu“kus sihikuristis oli igasugu rohkearvulised täiendavad riskid arvesse võetud, mis näitasid kohtumispunkte ja teine- täiesti puhta ristiga, ilma mingite lisanditeta. Millised teil olid?

Mõlemad

Kuidas teile P-39 mootor tundus, kas nõrgavõitu ei olnud? Räägitakse, et ebakindel olla olnud, ettenähtud 120-tunnist ressurssi polevat välja vedanud? Ja et kepsud olla „tulistanud“.

Mootor oli Allison. Võimas, aga…mootorid olid Kobradel ebakindlad, eriti esimestel, nendel inglise variantidel, Q-1 ja Q-2. Neil olid nõrgemad mootorid. Meil jäid peale esimest 3-4 lahingut kõik kümme „Kobrat“ seisma, kõigil olid mootorid rivist väljas.
Need esimesed „Allisonid“ ei töötanud isegi poolt ressurssi välja. 50 tundi oli piir, tihti isegi vähem. 10-15 lendu, kui lahingud kah sisse juhtusid. Jooksid kokku, laagrid sulasid sisse. Mul endalgi oli selline juhus, maandusin ilma mootorita. Mootorite järele valvati väga rangelt. Niipea kui pisut metallipuru õlisse ilmus, läks mootor vahetusse. Tagavaramootoreid oli palju, kuid mitte alati ei jõutud neid kiirelt kohale toimetada. Juhtus, et Li-2ga toodi mootoreid, neli tükki lennuki kohta, vaat selline nõudlus oli mootorite järele. Kuid jah, siiski, vaatamata kontrollile esines kinnijooksmisi. Tõsi küll, kepsudega mootorid ei „tulistanud“, meie omadel seda ei esinenud. „Viiendad“ ja hilisemad mootorid oli juba võimsamad ja töökindlamad.
Forsaažist- põhimõtteliselt reguleeriti pöördeid gaasiga. „Kobradel“ oli kaks ülelaadimise režiimi, „öko“ ja „lahingurežiim“, mida iseloomustas suurem ülelaadimine. Režiimide ümberlülitamise lüliti oli kabiinis ja seda juhiti lenduri poolt. Lahingurežiimil oli samuti ümberlülitus, nagu meie seda nimetasime, „51 mm ja 57 mm ülelaadimisega“. Kui lend toimus nõukogude bensiiniga B-95, siis sätiti lahingurežiim 51 mm peale, aga kui ameerika B-100ga, siis 57 mm peale. Seda lülitit lendur ei puudutanud, kuigi see asus kabiinis, gaasisektoril. Lahingurežiimi lüliti kontreeriti traadiga, mida oli kerge puruks tõmmata.
Kord, kui tundsin vähest veojõudu,(aga mul oli vaja olla sakslastest kõrgemal) mõtlesin, et „Kurat temaga!“, tõmbasin traadi puruks ja sättisin 57 peale. Ja kohe tundsin, mida 57 tähendab. Nagu hüppega viskas edasi. Sakslased nägid mind üleval ja kohe alla, meil aga oligi seda vaja.
Ameerika bensiin oli meie omast parem, mitte palju, aga oli. Meil lisati detoneerimisvastaste omaduste tõstmiseks tetraetüülpliid. Kaks-kolm väljalendu tehti ja motorist pidi küünlaid pliist puhastama. Kui hetk mööda lasti, moodustus elektroodide vahele metallpallike. See aga ei olnud eriline probleem, harilikult puhastati iga väljalennu järele küünlaid. See käis kähku. Kuid ameerika bensiiniga seda probleemi ei olnud. Kas kasutati juba algselt kõrgema oktaanarvuga bensiini ning lisati sellevõrra vähem tetraetüülpliid või tõsteti oktaanarvu bensooli lisamisega. Arvatavasti siiski bensool. Sest meie bensiin oli roosa, ameerika oma aga helesinine.
Muideks, puru ajas Allison nii nõukogude kui ameerika bensiiniga. Reaalselt hakkas Allison oma ressurssi, mis oli 100 tundi, välja töötama alles 1944-ndal aastal. Siis olid juba Q-25 ja Q-30 töös. Kuid toona hakkas juba õhulahingute intensiivsus langema ning mis peamine, nendel tüüpidel hakkas ilmnema vähene võimsus, sestap võtsime tiivakuulipildujaid maha. Kaalu on palju, pidurdavad kõvasti, lahingus aga on neist tolku vähe.

Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 21 Apr, 2012 23:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
...järg.

Kuis nii, ilmnes võimsuspuudulikus, aga sõja käigus kasvas mootori võimsus ju pidevalt?

Asi oli selles, et modifikatsioonilt modifikatsioonile masina konstruktsiooni täiustati, aga see viis omakorda pidevale kaalu suurenemisele, mida ei kompenseerinud isegi mootori võimsuse kasv. P-63 „Kingcobra“ oli üleüldse triikraud. Mul tuli sellega(tänu jumalale) peale sõda lennata. Kõige parema veojõuga olid mudelid Q-2 kuni esimeste Q-10ni. Peale selle hakkas võimsus langema. Jällegi, alates kümnendast hakkasid propellerid ühendatud samm-gaasiga tulema, see aga ei mõjunud samuti positiivselt lahingus ellujäämisele. Ma ju rääkisin sulle.

Nikolai Gerassimovitš aga kas Teile ei jäänud muljet, et „Kobrale“ paigaldati algselt üleforsseeritud mootorid, s.t. et normaalselt ressurss täis töötada, oleks mootoril pidanud olema 100-150 hobujõudu vähem?

Ilmselt nii see oligi. Kuid sõja jooksul viimistleti seda tublisti, ameeriklasi tuleb selle koha pealt tunnustada.

Te ütlesite, et propellerid olid erinevad?

Jah. Algul tulid kolmelabalised, hiljem nelja. Erilist vahet neil polnud. Need olid mehaanilised propellerid, mida juhiti käsitsi, hoobade ja käepidemete süsteemidega. Hilisematel „Kobradel“ paigaldati ühendatud „samm-gaasiga“ juhtimine. Osalt juba Q-10tel, kõigil Q-25 ja Q-30tel. Meie armastasime eraldi juhtimist, kus samm oli omaette ja gaas omaette seatav. Siis Q-5, maksimum Q-10.

Pikalt kütust jätkus?

Kui riputati alla 175-galloniline lisapaak, siis jagus kuuetunniseks lennuks.

Kirjanduse järgi otsustades olid „Kobral“ järgmised puudused
1. Nigel mootor
2. Nõrk saba.
3. Kobra lõi lennukist väljahüppavat lendurit sabaga
4. Tagumise tsentreeringu tõttu sattus kergelt ja tuli rasket välja pahempidi pöörisest.
Mootorist me juba rääkisime, aga kuidas teiste asjadega oli?


„Nõrga“ saba kohta ei oska midagi öelda. Meil oli kõik normaalne.
Et sabaga lõi, siis siin oli vaja järgida teatud reegleid. Esiteks ei tohtinud kunagi avada korraga kahte ust, vaid ainult ühte. Kui avasid ainult ühe ukse, siis piisas vaid pea välja pistmisest, kui õhuvool su kabiinist välja imes. Avasid aga kaks, siis tühja sa sealt välja ronisid.
Teine asi oli, et jalad tuli kere all hoida.
Tsentreering oli „Kobral“ äärmuslikult tagumine. Meil oli isegi kaks kümnekilost tinaplaati etteotsa paigaldatud, et saba kergemaks muuta. Mõnikord tekitas selline tsentreering probleeme, just nendesamade pindade ja tagurpidise pöörisega. Ülelendudel jällegi- tühja tagaosa ei koorma. Meil ikka katsetati ja üritati igatmoodi. Nagu nõela otsas lendad. Pärast omandati kogemusi, laaditi kõik esiosasse.
Kobral oli veel puudusi.
Tagumine soomusklaas kukkus välja. See oli raske, kilot 12 kaalus ja kinnitati spetsiaalse tihvtiga. Rängematel evolutsioonidel ei pidanud tihvt vastu ning klaas pudenes välja. Tõsi küll, tagasi panna oli seda kerge.
Ja oli veel üks puudus, suurel kiirusel surus välja selle aknakese, mis vasakul uksel oli (parempoolsel uksel sellist aknakest ei olnud), ning see klaasitükk lendas hiiglasliku jõuga lendurile näkku. Meil oli kaks sellist juhust, lendurid hukkusid.
Veel puudus. Hapnikumaski juurde läks peenike ja gofreerimata voolik. See polnud väga hea, sest kui pidevalt tuleb maski maha võtta ja tagasi panna, siis võtab voolik vindi peale, murdub ja võib kõige ebasobivamal momendil lämmatama hakata. Meil oli selline juhus, lendur kaotas teadvuse, kuid tänu jumalale mitte kauaks, tuli õhus teadvusele.
Inglise Kobradel oli jäle küte. Kabiini köeti ahjuga, samasugusega nagu „Zapakal“, süüteküünla ja bensiinisüsteemiga. Küünal „helises“ jubedalt. Lülitad ahju sisse ning kõrvaklappides algab ragin, lülitad ahju välja, külm võtab varbad ära. Ma külmetasin seal oma käed ära.
Q-5 ja järgnevatel seisid juba võimsad kütteseadmed, soendusega probleeme ei tekkinud.

Fotokontroll oli?

Sõja lõpu eel, ainult „Kobradel“

Mootori kõrgusvõime rahuldas?

Täiesti. 8000 meetrit ilma mingite probleemideta, kõrgemale ei lennanud ei meie, ei sakslased.

Nikolai Gerassimovitš, mida reaalselt võis „Kobra“ Bf-109G ja FW-190le õhulahingus vastu panna?

Mida vaid. Kobra, eriti Q-5 ei jäänud üldse saksa hävitajatest maha. Vaid isegi ületas neid.
Sooritasin „Kobral“ üle saja lahingulennu, neist 30 luurelendu ja pidasin 17 õhulahingut. Ja Kobra ei jäänud neist maha ei kiiruse, ei kiirenduse dünaamika ega ei vertikaal- ega horisontaalmanöövri poolest. Väga balansseeritud hävitaja oli.

See on imelik. Ühe ameerika piloodi sõnul oli „Kobra“ lennuk „suurte, madalate ja aeglaste ringide jaoks“. Enamgi veel, kui otsustada teatmike järgi, siis maksimaalkiiruse osas jäi „Kobra“ maha isegi Bf-109Fst, rääkimata hilisematest saksa hävitajatest. Selle võtsid liitlased seetõttu isegi relvastusest maha, et nii „Messeri“ ega seda enam „Fokkeriga“ polnud temaga võimalik võidelda. Ei inglased ega ameeriklased ei pidanud seda tõsiseltvõetavaks hävitajaks.

Noh, ei tea. Meil näitas ta end igal juhul igati heast küljest. Pokrõškin sõdis sellel, juba see üksi tähendab midagi.
Nähtavasti sõltus kõik sellest, mida sa saada tahtsid. Kas tulistad „Messereid“ ja „Fokkereid“ alla või töötad Allisoniga 120 tunnist ressurssi välja.
„Kobra“ ja „Messeri“ kiirusest…mul oli „Kobra“ Q-25, fotokaameratega, luureks. Mootori taga oli panoraamkaamera АФА-3C ja kaks АФА-21. Sellega läksin ma kergelt grupi Bf-109Gn tüüpi masinate eest minema, tõsi küll, laskumisega. Üksik „Messer“ oleks mulle järsku probleeme valmistunud, aga vaat grupi eest läksin küll minema.

Nikolai Gerassimovitš, ainult ausalt, kas „Kobra“ oli meie hävitajatest parem. Ja üldse, kodumaised masinad, kas need olid hävitajatena täisvääruslikud?

Kui kodumaistest hävitajatest rääkida, siis kõigepealt tuleb vaadata, millised ja millal.
I-16 me juba rääkisime. Teistest sõja alguse hävitajatest lendasin ma LaGG-3 ja MiG-1 peal. LaGGil hakkasin ma lendama 1941 aastal, juba lennukoolis. Raske masin oli, isegi kergendatud mudel. Lahinguväeosades ei armastatud teda algusest peale. Mootor oli sellise plaaneri jaoks lahjavõitu. Õhulahinguid ma sellel masinal ei pidanud.
MiG-1 hakkasin ma lendama polgus, meil oli neid kolm tükki. Need seisid palju, mootori ebakindluse tõttu. Kui endisele instruktoril tuli mul ühega nendest lennata.

MiG-1, see oli ilma eestiibadeta?

Jah, kolme kuulipildujaga. Veidi ebapüsiv masin oli. Muidugi olid tal ka omad väärtused. Suurepärane plaaner, pingutusi juhisele oli vaja väikesi. Mugav masin oli. Väljavaade kabiinist oli väga hea. Juhisele reageeris momentaalselt. Ülelaadija oli. „Üle nelja tuhande on jumalik lennuk“- seda ütles Pokrõškin MiGi kohta õigesti.
Mootor, M-34 vedas masinat alt, jube vähese töökindlusega oli. Toores. Reegel oli selline, et kui lennul mootorit suurtel pööretel tagant sundisid, siis kas järgmisel või parimal juhul ülejärgmisel andis mootor saba.
Ma ise jahtisin sellel kord kõrgluurajat, veel veidi-veidi ja oleks võinud tule avada, kui mootor kõnges. Maandusin juba ilma mootorita. Instruktorikogemused aitasid. Hiljem selgus, et jaotusmehanismi hammasratas oli tükkideks lennanud. Pärast seda avariid keelati meie MiGidel lendamine. MiGil tegin kolm või neli lahingulendu, õhulahinguid ei pidanud.

Pokrõškin kirjutas oma memuaarides, et lendur, kes lendas I-16 ja MiGil, võis ilma vaevata ükskõik millist tüüpi hävitajale ümber istuda.

Kõik on õige, nii oligi.

Aga Jakkide ja La tüüpi hävitajad, mida nende kohta võite öelda?

Noh, normaalsed olid. Mul pole kunagi nõukogude hävitajate suhtes komplekse olnud. Meil olid väga head masinad. Olen nedel lennanud, nii et võin võrrelda. Ei, meie omad polnud „Kobrast“ viletsamad.
Ma lendasin Jakkidel kohe peale sõda, paralleelselt „Kobraga“. Nii et võin võrrelda. Lendasin Jak-1B(oli meil üks, diviisikomandöri tarbeks), Jak-7B ja Jak-9 tüüpi lennukitel
Jak-1B oli väga kerge, kiirenduse dünaamika poolest oli kõige kiirem, ainult Jak-3 ületas teda. See oli üleüldse „kurat“.
Jak-7B oli pisut raskem, aga mulle meeldis väga.
Jak-9 oli raskevõitu.
Aerodünaamika ja võimsusvaru poolest olid Jakovlevi lennukid kõige kõrgemal tasemel, seda, tõsi küll, vastupidavuse piiril.
Kahju, et La-5 ja La-7ga ei õnnestunud lennata, kuid lendasin La-9 ja La-11ga, nii et La-tüüpi masinaid võin samuti üldiselt hinnata. Kõrgklass, eriti meeldis mulle La-9.

Jak-9, see oli see, mis 37 mm suurtükiga oli?

Miks 37? Meil olid 57 mm suurtükiga.

See oli Jak-9K?

No ei mäleta ma indeksit. Neid oli meil kas kaks või kolm. Need tehti spetsiaalselt ujuvvahenditega võitlemiseks, „Mereküttide“ ja muu sellisega. Kahuril oli vistist 12 mürsku varu, ei, kaheksa. Just, kaheksa. Lendad sellega, kuussada kilomeetrit tunnis, Tulistad korra ja kiirus kukub neljasaja peale. Pidurdab. Tuli uuele ringile kiirust koguma minna. Neid oli väga vähe, sest õhulahingu pidamiseks need ei sobinud.

Kas keegi on Kobrasid meie masinatega võrrelnud?

Ma isegi ju. Ma pidasin Kobral Jak-1ga õppelahinguid. Kolm lahingut pidasin ja kõigis kolmes läksin Jakile sappa.

Tuleb välja et Jak oli halvem.

Mina kui lendur olin lihtsalt kõvem. Mul oli suur kogemus. Ma tundsin oma masinat. Seal aga olid noored poisid. Kui mina oleks Jakil olnud, nemad aga Kobral, oleksin neid ikkagi loputanud. Pärast ütles mulle diviisikomandör:
„Mida sa teed, lase poistel vähemalt uskuda, et ka neil on head lennukid. Nemad ju ei mõista, miks sa neid võidad!“

Öelge, kas kiiruse poolest jäid meie viimased masinad- Jakid ja Lad saksa viimastele masinatele tugevalt alla?

Ei jäänud. Ma ju ütlesin, et nii kiiruse, kiirenduse dünaamika kui ka manööverdusvõime poolest oli Kobra vähemalt võrdne saksa masinatega, Jakid ja Lad aga ei jäänud Kobrale alla. Millisest üleolekust üleüldse jutt käib.

Nikolai Gerassimoviš, kui vaadata suvalist teatmikku, siis on saksa hävitajate– Bf-109G ja FW-190 – kiirus vaieldamatult suurem, minimaalselt kilomeetrit 20-25 väikesel kõrgusel ja 80-100 suurtel kõrgustel. Aga teie räägite, et ei jäänud maha…


Ei, mingisugune vahe kiirustes muidugi on alati. Väikesel kõrgusel olime meie pisut kiiremad, suurtel jälle nemad. Vahe oli kuskil kilomeetrit 10-20. Kuid see pole selline vahe, et tagada tuntavat üleolekut, lahingus pole seda praktiliselt tundagi.

Nikolai Gerassimovitš, kunagi ammu vestlesin ma ühe lendurist rindemehega. Kohe peale sõda lendasid nad trofeemasinatel. Ja kuipalju nad ka ei proovinud saavutada sakslaste poolt masinate spetsifikatsioonides antud kiirusenäitajaid, ei tulnud ikkagi midagi välja. Puudujääk kiiruses oli väga suur. Lõppude-lõpuks tassiti üks sakslane kohale, oma ala suur spets ja hakati uurima- miks nii suur puudujääk kiiruses? Järsku ekspluateerime mootorit valesti? Tema aga vastas neile, et jääbki puudu. Kuna spetsifikatsioonides antakse tegelik kiirus. Teie aga püüate saada seda kiirust mõõteriistade järgi. Nikolai Gerassimovitš, kuidas Teile tundub, kas see võis nii olla?

Kõige tõenäolisemalt et jah! Meil töötas grupp spetsialiste õhujõudude teadusliku uurimise instituudist, nemad võtsid spetsifikatsioonid, vaatasid kiirust:
„Milline kiirus on seal 7000 meetri peal? 780? Võtame sada maha. Aga 3000 peal? 700? 70 on üle.“
Nad rehkendasid niimoodi mõõteriista kiirust. Ja mis kõige huvitavam, peaaegu alati panid täppi. Ilmselt teadsid nad midagi sellest mustkunstist kiirustega…

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Viimati muutis Lemet, 01 Mai, 2012 0:15, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 22 Apr, 2012 13:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Jaan, 2006 22:05
Postitusi: 119
Tundub, et patriotism hoiab ikka kangelasi natuke tagasi. Nende veteranide intervjuudest siin paistab, et kui küsida mehelt, et "Kas meie lennukid olid paremad kui sakslastel/inglastel/ameeriklastel?", siis on alati "meie" omad paremad, lausa ideaalsed lennukid olid, midagi polnud viga. Need, kes vastupidist väidavad, ei osanud lihtsalt ise lennata või refereerivad nende meeste jutte, kes lennata ei osanud. Aga kui läheb jutt konkreetsete lennukite peale siis hakkab nagu vaikselt imbuma, et tegelikult see oli "natuke" kehvem ja too ei olnud päris nii hea kui võiks, "aga see pole tähtis"...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 30 Apr, 2012 0:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
Neljas vestlus


Nikolai Gerassimoviš, teie eelnevad intervjuud kutsusid esile suure huvi ja massiliselt küsimusi. Muidugi on kõigile neile vastata võimatu, kuid püüdke vähemalt osale vastata. Alustame vaat millest. Juba peale sõda oli avalikustatud hävituslendurite ennesõjaaegse ettevalmistuse järgmised puudused.

1. Vähene lennutundide arv lahingumasinatel.
2. Oskamatus õhumärkide pihta tulistamisel
3. Ei osatud ringi vaadata(ei „nähtud“ õhku)
4. Hädapärast osati pidada õhulahingut üks ühele ja üleüldse puudus oskus grupp grupi vastu sõdimiseks.
5. Ei osatud kasutada raadiosidet. Isegi kui see olemas oli.

Nikolai Gerassimovitš, palju see kõik tõele vastab?


Võtame järjekorras...

Lennutundide arv lahingumasinatel oli väike, see on tõsi. 35 tundi hävitajal pole palju, see on tõsi. Kuid ei saa öelda, et seda ka päris vähe oleks. Kõik sõltus sellest, milleks seda kasutati. Et ei osatud õhumärkide pihta tulistada, see ei vasta tõele. Meil lennukoolis tulistati palju. Koonuse pihta tulistati. Minu kursusel oli õhumärkide pihta laskmisi 15 ja maamärkide pihta kuskil 20-25.
Tõsi, tuleb tunnistada, et vahetult enne sõda, 1941 aastal, lasti välja lendureid, kes said vähe lasta. Koonuse pihta laskmisi oli kuskil viis ja samapalju ka maamärkide pihta. Kuid see „lühendatud“ kursus koosnes lenduritest, kel oli soliidne lennukogemus, põhiliselt lennuklubide instruktorid. Neid mitte ei õpetatud, neid koolitati ümber, sestap neil õppeaega lühendatigi.
Teine asi, et koonuse pihta laskmisel kui väljaõppeharjutusel on üks piisavalt suur puudus- koonuse pihta laskmisel on distantsi koonuseni võimatu täpselt määrata, see on sedapalju väike ning sestap määrati distants hoopis pukseerijani. Kuna sihtmärgini kauguse määramise kogemust meil polnud, siis tõelises lahingus viis see selleni, et lendur hakkas tulistama liiga kaugelt, eriti pommitajate pihta. (See näib ju oi-oi mihukese kolakana). See viga, pluss veel väikesekaliibriline relvastus, muutis tulistamise väheefektiivseks. Kui õpiti õieti distantsi määrama, „neetide järgi“, (avad tule, kui suudad eristada needipäid), siis hakati väga hästi tabama. Muus osas andis koonuse pihta laskmine väga häid kogemusi, kuna õpetas õiget ennetust ja laskemoonaga kokkuhoidlikult ümber käima.

Ma olen kuulnud, et paljud lendurid, kes olid harjunud koonuse pihta tulistama, avasid tule siis, kui sihtmärk muutus harjumuspäraselt pukseerija suuruseks.

Ei. Vale. Ennetust arvestad niikuinii koonuse, mitte pukseerija järgi. Ja sihiku ennetust pukseerija pihta samuti keegi ei võtnud, nii et mis harjumusest saab rääkida.?

Aga fotokuulipildujaid lennukoolis ei kasutatud?

Ei. Teati, et sellised on olemas, aga meil neid ei olnud.

Selge. Aga õhujälgimise kohta mida öelda võite?

Mis õhu jälgimisse puutub, siis meie põhipuuduseks oli oskamatus ümberringi vaatlust pidada. See tähendab, et meil puudus harjumus ümberringi vaadata, me avastasime vaenlase liiga hilja, seega andsime vaenlasele suure šansi ootamatu rünnaku tegemiseks.
Sõda näitas, et ümbruse vaatlemine kõigis suundades oli hädavajalik oskus. Ka lüli manööver oli vaja niimoodi üles ehitada, et põhjalikult oleks võimalik ümbrust jälgida, eriti tagumist poolsfääri. Teha „madu“, „kääre“. Kui me polku saabusime, Safonov nii ütleski- „Ringi tuleb vaadata niimoodi, et oma masina sabakarku näete!“
Peale selle, vaadelda tuleb mitte niisama lihtaslt, aga õieti- algul kaugusesse, seejärel aga „ligineda“. Tuleb punktid välja vaadata. Näed taevas punkti ja pead kohe ära tundma, on see lennuk või mitte. Kui vaadeldes märkad mitte punkti, vaid lennukit, siis tähendab see vaid üht- sulle on märkamatult ligi hiilitud ja kohe avatakse tuli. Sa ei jõua isegi manööverdama hakata.
Õige vaatlemine nõuab suurt kogemust ja pidevat analüüsi ning grupi tegevuse arutelu, koos vastava õppe ja harjumuste läbitöötamisega, nii grupi kui terviku jaoks kui ka iga üksiku grupiliikmega eraldi.
Mis seal veel oli…?

…Grupilahing…

Mida ma võin grupiviisilise õhulahingu kohta öelda? Tõsi, lennukoolis neid ei peetud. Ainult individuaalseid. Harva toimusid lahingud lüli lüli vastu, kuid ka seal kehtestati rohkearvuliselt piiranguid manöövrile. Tavaliselt peeti selliseid lahinguid ainult horisontaalidel.
Isegi väeosades ei peetud grupilahinguid, individuaallahingu harjumusi töötati hästi läbi, koos hea individuaalse pilotaažiga. Seda juhtus.

Aga millega see Teie arust seotud oli?

Ühest küljest alahinnati enne sõda sellist lahinguliiki nagu grupilahing kõvasti, teisest küljest oli tihedas rivistuses lüliga (aga me lendasime toona ju kolmeste lülidega) manööverdamine riskantne, võib kokku põrgata, kellele seda riski vaja oli.
Grupilahingut alahinnati seetõttu, et kogu eelnevate sõdade kogemus- Hispaania, Hiina ja Halhin-Gol- näitas, et suurimat edu saavutasid lendurid, pidades lahingut individuaalselt, väljaspool rivi. Nii oli ka meie juhtivatel ässadel ja ka vastaste, itaalia ja jaapani ässadel. Sakslased, muideks, Hispaanias, hispaanlaste taustal, eriti silma ei paistnud. Nagu edaspidi selgus, kasutati nendes sõdades omandatud kogemust õigesti, kuid see ei saanud edasist arengut.

Jäi pisut segaseks…

Selgitan. Sellised paaride ja lülide täpse koostööga grupiviisilised õhulahingud, kus formatsioon ei lagunenud, said klassikalise käigu alles 1941 aastal, Nõukogude-Saksa rindel, Moskva all, põhjas, Sevastoopoli all. Kuni 1941 aastani toimusid massilised õhulahingud ühe skeemi järele- pommitajate massilised rünnakud suurte hävitajagruppide katte all ning niipea kui õhulahing puhkes, nii rivi lagunes ja iga hävitaja pidas lahingut omaette. Nii tegutsesime meie, sakslased ja itaallased Hispaanias, meie ja jaapanlased Halhin-Golis, suures joones tegutsesid nii ka inglased ja sakslased lahingus Inglismaa pärast. Ainult selle lahingu lõpul hakkas sakslaste lülide koostööd toimuma märksa jäigemalt. Kuigi paljud saksa lendurid jätkasid lahingute pidamist individuaalselt.
Teine asi on see, et sakslased rebisid end 1941 aastaks lülide koostöös end kõigist kõvasti ette. Nemad, analüüsides eelnenud sõdade kogemust, vormistasid lõplikult oma taktika lülide ja paaride jäiga koostööna, mida senini kui üldse oligi kasutatud, siis üpris episoodiliselt. Koostöö osas, selles taktika tähtsaimas osas ajasid sakslased kõigist ette, nii meist kui inglastest ameeriklastega pundis. Nii juhtub, et üksikutes taktikaküsimustes on keegi alati teistest ees. Sestap ei saagi rääkida, nagu poleks me lendavkoosseisu ettevalmistamises ei arvestanud grupilahingu spetsiifikat. 1941 aastal ei vedanud meil üldse, sest me kohtusime meile täiesti tundmatu grupilahingu taktikaga, mida siiani kuskil rakendatud polnud.

Kas lennukoolis peeti palju õppelahinguid

Õhulahingud olid päris koolituse lõpus ja kokkuvõttes oli kooli lõpuks kontos 10-15 õhulahingut. Ainult „kiirendatud“, instruktorite kursus sai rohkem lahinguid lüüa, 15-20 lahingut.
Kõik lahingud peeti instruktoritega, eelnevalt väljatöötatud plaani kohaselt.

Millised lahingud arvesse läksid, kas kõik või ainult võidetud?

Kõik. Siin, näed, juhtub niimoodi- sina või sinu vastane jäid korraks magama, eksis ja kõik. Kui sappa tuli, siis enam välja ei keeruta, ühetüübilised masinad ju, kiirus ja manööver olid võrdsed. Et sabast lahti rebida, tulnuks midagi väga ohtlikku teha, see aga poleks kellelegi põnev olnud. Parem õpi, kuidas mitte maha magada.

…Ja raadioside?

Raadio kasutamise praktikat ei olnud, sest lennukoolis praktiliselt puudusid radiofitseeritud masinad. Ka lahinguüksustes polnud kõik masinad raadiotega varustatud, olemasolevate jaamade efektiivsus jättis soovida. Hävitajatel I-153 ja I-16 paigaldatud raadiojaamad olid täiesti mitterahuldavad. Alahinnati raadiosidet enne sõda, hullusti alahinnati.

Kuidas 72-s lennuväepolgus „noort täiendust“ lahingusse viidi? Mida tehti lendurite ülaltoodud puuduste kiiremaks likvideerimiseks

Lasti aegamööda lahingusse. Meid „vanad“ lendurid hoidsid. Esiteks ei saadetud noori kõigile ülesannetele, aga esimesteks ülesanneteks püüti niipalju, kui see võimalik oli, valida midagi lihtsamat.
Teiseks, kui ülesanne oli seotud lennuga vaenuliku territooriumi kohal, saatmaks pommitajaid või korrekteerijat, siis valiti neliku koosseisu nii, et sinna sattus kolm kogemustega pilooti ja üks piimahabe. Vanad passivad peale, kuidas vastu peab, kuidas manööverdab, mida näeb.
Enne lendu räägitakse sulle- Sinu ülesanne on minu sabas püsida, mitte maha jääda, ükskõik, millise manöövri ma teen ja VAA-DA-TA!! Lendad tagasi ja esimene küsimus- „Mida sa NÄGID??" Ja võrreldakse, mida nägid sina ja mida juhtija. Seejärel toimub tingimata lennu arutelu. Uuritakse sinu manöövreid, tehakse märkusi, soovitatakse, õpetatakse ühesõnaga. Nii veedab „noor“ neli-viis lahingut sellises grupis ning siis alles vaadatakse, kas ta kestab normaalset lahingukoormust või mitte. Kui jah, siis antakse sulle normaalse lahingulenduri koormus. Kui mitte, lendad samas koosseisus veel mõned lahingulennud. Kuniks ei õpi. Nii et noori kohe lahingusse saata, sellist asja meie polgus ei olnud.

Treeninglahingud kogenud lenduritega olid?

Meil, meie täiendusel mitte. Lennukeid oli vähe, aga need, mis olid, olid kas pidevalt lahingus või remondis. Tehnika puudus oli jube. Minu mäletamist mööda oli meie polku saabudes kümne masina peale kaheksateist lendurit.
Ja millised lahingud olid. Neid oli kakskümmend viis, meid kuus. Meid peksti vahvasti. Masinad löödi rivist välja, lendureid löödi rivist välja. Juhtus, et masinaid rapiti nii, et tehnikud lappisid-kloppisid öö otsa lennukeid. Mis õppelahingutest saab siin juttu olla.
Niipea kui tehnikaga varustatus paranes, see juhtus kuskil 1943 aastal, muutusid õppelahingud, noored vanade vastu, kohustuslikuks.

Kuidas teid isiklikult lahingusse saadeti? Kas see fakt, et te instruktor olite, avaldas mõju.

Nagu kõiki teisi. Piloteerimistehnika poolest olin ma teistest tugevam, masina juhtimisele läks vähem tähelepanu. Seetõttu „nägin õhku“ teistest paremini. Lahingukoormust hakati mulle andma juba peale kolmandat lahingulendu.


Millised olid nõukogude sõjaeelsete pilootide ettevalmistuse tugevad küljed, kui neid üldse oli?


Tugevaks küljeks oli see, et piloteerimistehnika anti väga hea kätte. Kuigi lennutunde oli vähevõitu, kuid kogu aeg kulutati piloteerimistehnika kätteõpetamisele, kõik töötati välja automatismini. Enne sõda pöörati „puhtale“ piloteerimistehnikale suurt tähelepanu. Et kui juba viraaž, siis olgu mõõteriistade näidud kui kleebitud.
Kuni sõja alguseni arvati, et „piloteerimistehnika on võidu alus" ning ratsionaalne iva selles muidugi oli. Usu, mõõteriistu ei vaadanud, lennukit „tunnetati“. Kuuenda meelega, tagumikuga tunnetati, mida ja mismoodi teha kannatas. Ei kardetud, et pöörisesse satutakse, juhist „üle“ tõmmatakse jne. Masinast võeti välja kõik, milleks see suuteline oli ja veel natuke. Teine asi on see, et puhas manööver, kui sellele ei järgnenud tule avamist, on kasutu. Aga jällegi, omades suurepärase piloteerimisettevalmistusega piloote, uuendasime kaasaegse tehnika saabudes taktikat, sidusime manöövri tulega ja kõik, hakkasimegi võitma. Tehnilise üleoleku sakslased kaotasid, meie omandasime lahingukogemusi, mis omakorda tähendas, et sakslastel jäi võimalusi ootamatuks rünnakuks märksa vähemaks, oskuses manööverlahingut pidada jäid nad juba algselt maha. Ja see mahajäämus suurenes aastast aastasse. Suuremal osal saksa lenduritest ei olnud meie pilotaažikogemust, ei armastanud nad „koeravõitlust“ pidada. Manööverlahing ei olnud nende sõjapidamise viis.

Millal hakkas lahinguväeosadesse saabuma hästi väljaõpetatud täiendus?

Kuskil 44 aasta teisest poolest. Sõja teise poole sõdisime täiesti tänapäevasel tehnikal, saime hea lahingukogemuse, kaotused lahinguüksustes muutusid väiksemateks ning polgud hakkasid vajama vähem täiendust. Siit omakorda tekkis võimalus saata lendureid peale kooli lõpetamist tagavarapolkudesse, kus nende instruktoriteks olid lahingukogemusega piloodid. Tagavarapolkudes läbisid noored lendurid tõsise lahinguettevalmistuse, kusjuures väga tõsise. Tagavarapolgud olid nõukogude lahinguettevalmistuse üheks kõige vajalikumateks ja tugevamateks väeosadeks.

Uurijad täheldavad 1941-1942 aasta nõukogude hävitajate taktikas järgmisi põhilisi puudusi.
1. Hävitajate passiivsus, kes püüdsid alati pidada vaid kaitselahinguid.(„Karusell“).
2. Oskamatus kasutada vertikaalmanöövrit.
3. Ešeloneeritud lahingukordade kasutamisse põlglikult suhtumine.
4. Põhilise lahinguüksusena kolmeliikmeliste lülide kasutamine.
Kuivõrd olid kõik need puudused Teie arust tehnilise mahajäämuse ja realendurite ning kõrgema juhtivkoosseisu madala kvalifikatsiooni tulemus?


Võtame järjekorras.
Esiteks, mingit passiivsust ei olnud, meie hävitajad ei küsinud kunagi, palju vastase hävitajaid oli, kippusid ikka lahingusse.
Teiseks mängis siin suurt rolli puudulik vaatlusvõime, millest ma juba varem rääkisin. Vaenlast märgati hilja ning seetõttu oldi sunnitud pidama lahingut vaenlase poolt pealesunnitud tingimustes. Mis omakorda tähendas, et sa pidid alustama kaitselahingut, lihtsamalt öeldes kaitseringile asuma.
Kolmandaks- tihti oli see näiv passiivsus otseselt tulenev meie lennukite mahajäämusest kiiruses. Oled kiiruses nõrgem, siis peadki kaitselahingut pidama.

Kas 72-s polgus kasutati „karuselli“ ja kui, siis millal sellest lõplikult loobuti.

Kui lennati I-15 bis ja I-153 peal, siis kasutati „karuselli“ tihti. Kui I-16 mudel 28 peale üle mindi, hakati „karuselli“ kasutama märksa harvemini, sest seda tüüpi „išak“ ületas suuremas osas Bf-109E (sakslastel olid toona põhjas just need masinad) tehnilisi andmeid. Kahju, et seda tüüpi I-16 oli meie õhujõududes vähe.
Seejärel istusime ümber „Hurricanedele“, sakslastel aga sai põhiliseks hävitajaks Bf-109F. Siis hakati lahingus vaenlase hävitajaga „karuselli“ kasutama väga laialdaselt, kuna ainus võimalus sedatüüpi „messeriga“ rinda pista oli vedada ta horisontaallahingusse. Me lihtsalt olime sunnitud kaitselahinguid pidama. Aktiivset pealetungilahingut „Messerile“ „Hurricane“ peale tungida ei suutnud, ta jäi maha nii kiiruses kui ka vertikaalmanöövris.
Niipea kui meid P-40ga ümber relvastati, lõpetati „karusell“ kohe ära. Р-40 oli kiiruses võrdne sakslaste Bf-109F, milleks meile sellisel juhul „karusell“? Mõttetu.
Meie naabrid- 20-s hävituslennuväe polk, rakendas „karuselli“ samuti väga harva, nad lendasid Jakkidel.
Peale selle tahaks ma sulle seletada, et „karusell“ oli oma otstarvet omava taktikalise manöövri erivorm ja ei tohi öelda, et see oli alati midagi halba. Küllalt tihti oli nii, et kui lähed ründelennukeid katma, siis oli vastase hävitajate sidumiseks kõige parem viis neid „karusselliga“ siduda. Katmisel on ju mis kõige olulisem? Takistada vaenlase ründavaid hävitajaid, anda oma pommitajatele võimalus pommitada või lahti rebida ning ära minna. Ning kui sul õnnestus meelitada vaenlane sellesse „karuselli“, siis oligi kõik, võisid arvestada, et ülesanne oli täidetud. Mitte kuhugi nad ei pääsenud. See oli juba taktikaline võte ja üldsegi mitte halb.

Vertikaalne manööver?

Nüüd, mis puudutab vertikaalmanöövrit. See, et seda ei õpetatud ja ei teatud, on vale. Koolis töötati seda läbi võrdselt horisontaalmanöövriga. See on ju normaalne lahingumanöövri liik. Teine asi, kui sakslastel ilmusid hävitajad Bf-109F, seejärel ka FW-190, siis vertikaalmanöövrist peaaegu loobuti. „F“ ja FW-190 olid vertikaalmanöövris väga tugevad, eriti „F“. Vertikaalidel oli nendega peaaegu võimatu võidelda, nad ületasid nii I-16 ja eriti „Hurricane“. Milleks me kasutaksime manöövrit, milles meie masinad olid tunduvalt nõrgemad. Ja ka kiiruses olid sakslased meist üle. Nii me sakslased horisontaali tõmbasimegi. Jällegi, niipea kui meil vaenlasega võrreldav tehnika ilmus, nii hakkasime sakslastega ka vertikaalidel võrdselt kaklema.


Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 01 Mai, 2012 0:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
Mida Te lahingukordade ešeloneerimise kohta võite öelda?

Lahingukordade ešeloneerimise vajalikuse kohta teadsime juba enne sõda, selle mõistmiseks piisab, kui vaadata meie ennesõjaaegseid taktikaõpikuid. Ei tea, kuidas 1941 aastal, kuid kui mina 1942 aastal rindele sattusin, ei toimunud ešeloneerimist vaid seetõttu, et masinaid ei jätkunud. Ešeloneerida oleks olnud vaja, aga polnud, millega. Ja isegi siis- kui lendasime kuuikuga, isegi siis juba ešeloneerisime, nelik lendab, paar aga asub kõrgemal või madalamal.

Miks siis nii kaua lennati kolmikutena? Lendasid ju paljud polgud isegi veel 1943 aastal kolmikutega

Meil põhjas lendasid kõik hävituslennuväe polgud juba 1942 aastal paaridena.

Millal peale sõja algust teie polgus paaridena lendama hakati? Ja millal sellest lõplikult loobuti?

Meie polk lendas paaridena alates kuskil teisesi sõjakuust. Niipea, kui mõistsime, miks sakslased paaridena lendavad, hindasime sellise rivistuse eeliseid ja hakkasime samuti paaridena lendama.

Nikolai Gerassimovitš, on teada, et „paar“ polnud seadustatud mingite määrustega. Öelge, kas Safonovil mingeid tagajärgi polnud, et tema lendurid määrustikuvastaselt lendasid?

Ei. Ja mis määrustikud? Määrustik on sõjas niivõrd-kuivõrd. See andis vaid üldisi juhendeid, selle nüansid on aga komandöri pärusosa. Mis muideks on samuti määrustikus mainitud.
Määrustik KOHUSTAB komandöri olemaks mõtlev ja initsiatiivikas. Safonov oli just selline. Otsustas Safonov, et polk lendab paaridena ja nii ongi, tal on selleks täielik õigus. Polk sõdib hästi? Hästi. Aga kui polk edukalt sõdib, siis kes hakkab komandöri ilmutatud initsiatiivi eest karistama. Ta ajab oma asja.
Kuni sõjani oli ju kuidas? Kolmik, kuuik, üheksa. Eskadrill oli kolm kolmikut. Sõja ajal muutus eskadrill kaheteistkümnest koosnevaks, sest lendama hakati paaridena. Paar, nelik, kuuik jne.
Paar, see on lendur ja vanemlendur. Reeglina koosnes lüli neljast lennukist, lülikomandör ja vanemlendur juhtijad, kaks lendurit juhitavad. Kui kuuikuna lennatakse, lisatakse lüline veel paar.

See siis tähendab, et teie kõrgem juhtkond suhtus paaridele üleminekusse mõistmisega.

Just.

Ma olen kuulnud, et kergete kuulipildujatega relvastatus (tavakaliiber) sundis kolmikutena lendama, (kaks ründasid ja kolmas kattis), eriti pommitajaid rünnates.

Ei, mina pole igal juhul midagi sellist kuulnud. Isegi kui me „Hurricanedega“ lendama hakkasime (seal olid ainult tavakaliibriga kuulipildujad), ei pöördunud me kolmikute juurde tagasi.

Millised olid nõukogude sõjaeelse taktika tugevad küljed, kui need olemas olid?

Eelkõige tuleb öelda, et kõik taktikalised võtted, mida me enne sõda lahinguettevalmistuse käigus läbi töötasime, olid analoogsed saksa omadele, siin polnud mingit olulist vahet.
Meie taktika tugevaks küljeks oli see, et meie lendur oskas pidada manööverlahingut, s.t. teda õpetati momentaalselt situatsiooni hindama ning mitte kartma vaenlase arvulist üleolekut. Meie lendurit manööverlahingus ära lüüa oli väga raske. Ka sakslased mõistsid seda kohe ning eelistasid manööverlahingusse mitte astuda, kui neil arvulist ülekaalu polnud.
Sakslaste taktika tugevaks küljeks oli paaride täpne koostöö lüli koosseisus ja eriti lülide omavaheline koostöö. Kohe peale sõja puhkemist hakkasime sakslastelt kiirelt sellist koostööd õppima. Pluss veel kiirelt juurutama kõike, mida sõjani ise välja mõtlesime ja teistelt hiilisime.

Aga mida me teistelt hiilisime? Ma arvasin, et taktika osas võtsime kõik ainult sakslastelt üle.

Ei. Näiteks ešeloneerimine, see oli prantslaste leiutis. Nad arendasid seda 30-ndate lõpul. Meie aga käisime nende manöövreid vaatama. Nagu ka sakslaste omi. Prantslased olid taktika osas enne sõda tugevad. Oleks prantsuse armee 1940-ndal veidi pikemalt vastu pidanud, oleksid prantsuse lendurid end veel näidanud. Ei tea, kuidas lennumeisterlikus ja lennukid, kuid taktika oli prantslastel kõige eesrindlikum. Seda sain ma teada juba peale sõda, kui Akadeemias õppisin.

Nikolai Gerassimovitš, te räägite, et lahingus „Hurricane“ vrs „Messer“ tuli vastane meelitada horisontaalidele, aga kuidas seda teha. Ise ju räägite, et „Hurricane“ ei suutnud „Messerile“ aktiivselt lahingut peale suruda.

Täiesti õige. Kui sakslased lahingut vastu võtta ei soovinud, siis polnud midagi teha, läksid minema ja kõik. Kuid kui vastane soovis ise aktiivselt lahingut pidada, siis seal võis proovida, kasutades ära saksa lenduri soovi mind alla lasta. Sakslased olid allatulistamise järgi aplad. Ja sättisimegi end „karuselli“, sakslased aga paarides meie kohal. „Ringi“ nad purustada ei suutnud, ootavad, kuniks keegi ringist välja kargab. Ja sina õigustatd nende ootusi, provotseerid sakslast rünnakule, teed näo, nagu oleksid ringist välja kukkumas, noh, nagu „oi, mihuke kobakäpp ma olen, lendasin ringist välja!“ Sakslase jaoks oli selline eraldunu maiuspalaks. Sakslane ülevalt sinu peale. Kuna horisontaalmanööver oli „Hurricanel“ väga hea, siis seda kasutasimegi. Kohe maksimaalpöördega tagasi ringi. Ringi siseneda sakslane ei saa(nii kui nina pistab, nii on temaga lõpp), kargab läbi või libiseb kõrvale ja nüüd juba püüad sina teda, lööd küljelt. „Hurricanega“ oli Messeri vastu teisiti lahingut pidada võimatu. Kogu lahing toimus selles võtmes. Peamine oli kõike õieti arvestada ning karata ringi tagasi ei varem ega hiljem kui hädavajalik, siis oli sinu vasturünnakul šansse eduks.

Arusaadav. Ainult et mida siis teha, kui eksid arvestuses ja ei jõua õigeaegselt ringi tagasi.

Alla lasti. Sakslased olid tõsised sõdijad, selliseid prohmakaid andeks ei antud.

Nikolai Gerassimovitš, eelnevas intervjuus üllatasite paljusid tublisti oma hinnanguga P-40 kohta:
„…P-40 Tomahawk oli võrdne Bf-109F-ga, Kittyhawk oli aga isegi pisut parem…“ Ja veel- „Hiljem, kui tulid hilisemad mudelid Bf-109G ja FW-190, Р-40 hakkas pisut alla jääma, kuid mitte palju. Kogenud piloot suutis lahingut võrdsetel alustel lahingut pidada…“


Nii on küll.

Ma tsiteerin M. Spike, kes on väga autoriteetne lennundusajaloolane.:
„…Maltal ja Põhja-Aafrika kõrbetes paiknevad õhujõudude väeosad pidid rahulduma teisejärguliste masinatega. Algul olid need biplaanid Gloster „Gladiator“ ja lahingutes äraruunatud Hurricane I-d. Seejärel saabusid relvastusse vastavalt 1941 aasta juunis ja 1942 aasta aprillis hävitajad Curtiss P-40 Tomahawk ja Kittyhawk. Mis olid tunnistatud kõlbmatuks täitma oma funktsioone hävitajatena Euroopas ning saadeti kõrbesse, kus olid suutelised vastu seisma suurele osale itaalia lennukitele, KUIGI EI SUUTNUD VASTU PIDADA MINGITKI VÕRDLUST saksa hävitajatega Вf 109Е ja F. Täpselt sama kehtib hävitaja „Hurricane II C“ kohta. Mis vaatamata võimsamale mootorile „Merlin“ ja erakordselt tugevale relvastusele, mis koosnes neljast 20-mm suurtükist „Hispano“, jäid oma tehnilistelt andmetelt siiski maha uusimatest saksa hävitajatest. Alles 1942 aasta märtsis hakkasid rindele jõudma esimesed „Spitfire V“-d, alguses Maltale, seejärel aga ka kõrbes paiknevatesse eskadrillidesse. Selleks ajaks aga hakati Luftwaffet ümber relvastama uuematele masinatele, Bf-109G“
„Hurricane“ kohta Te rääkisite enne väga hästi, siin lähevad Spike arvamused teie omaga kokku, kuid P-40? Spike sõnul ju oli… „P-40 teisejärguline lennuk“. Millest on teie arvates tingitud selline erinev arvamus lennukisse?


Et liitlased pidasid P-40ga õhulahingu pidamist ebaotstarbekaks ja pea võimatuks, sain teada juba sõja ajal. Meie pidasime P-40 igati viisakaks hävitajaks.
Kui me hakkasime P-40 ekspluateerima, selgitasime kohe välja kaks puudust, mis tema väärtust hävitajana vähendasid.
1. Р-40 oli kiirendamisel uimasevõitu, kogus aeglaselt kiirust. Nigel kiirenduse dünaamika, siit aga ka väike lahingukiirus. Ei jõudnud ta lahinguks vajalikku kiirust koguda. Kiirus on aga hävitaja jaoks peamine.

2. Masin oli vertikaalidel nõrgavõitu, eriti Tomahawk.

Nii see kui teine olid nõrga võimsuse tulemus. Meie talitasime lihtsalt. Esimese puuduse kõrvaldasime sellega, et püüdsime hoida pöördeid kõrgemal, lennata kõrgema kiirusega. Teise kõrvaldamiseks kergendasime lennukit, võttes maha kuulipildujate paari. Ja kõik. Hävitaja oligi tasemel. Nüüd sõltus kõik juba sinust endast. Peamine, et ise magama ei jää ja juhisega tuleb töötada intensiivsemalt. Tõsi küll, mootorid lendasid nendest mitteettenähtud režiimidest laiali, 50 töötunniga, see oli piir, tihti aga ka vähem. Harilikult jagus mootorit tunniks 35-ks, siis vahetati välja.

Ja nendest teie intensiivsetest juhiseliigutamistest hakkas Tomahawk ka abrakadabrat(kukerpalle) tegema. Muideks, selle teie „kukerpallitamise“ kohta ei suutnud ma ühestki välismaisest artiklist kinnitust leidma. Liitlased leidsid Tomahawkil mitmeid puudusi, kuid „abrakadabrast“ ei rääkinud keegi. Kust te selle võtsite.

Ei tea, kuid selline puudus Tomahawkidel oli.

Ja ikkagi, kuidagi väga suured lahkarvamused on hinnangutes. Järsku on see nõukogude ja liitlaste taktika erinevustest?

Taktika pole siin millekski…
Põhiline vahe P-40 lahinguvõimekuse hinnangutes tuleneb sellest, et meie ja liitlased ekspluateerisime lennukeid erinevalt. Neil oli nii, nagu instruktsioonis kirjas oli, nii ekspluateeritigi, sammugi kirjatähest kõrvale ei astutud. Meil aga oli, nagu ennist ütlesin, kombeks võtta masinast välja kõik ja veidi rohkem. Aga vaat palju seda „kõike“ oli, seda instruktsioonides ei kirjutatud, tihti ei teadnud konstruktor isegi mitte. See selgub alles lahingus.
Muideks, kõik ülalöeldu kehtib ka „Airacobra“ kohta. Kui me oleks lennanud nendel režiimidel, mida instruktsioon ette nägi, oleks meid kohe alla lastud, ettenähtud režiimidel oli hävitaja mitte kuhugi kõlbav. „Meie“ režiimidel kannatas normaalselt lahingut pidada nii „Messeri“ kui ka „Fokkeriga“, aga kolm-neli sellist lahingut ja mootor läks vahetusse.

Veel üks küsimus P-40 kuulipildujate kohta. Mingi arusaamatu segu, teatmikes pole midagi sellist leida.

Tomahawkidel ja Kittyhawkidel oli erinev relvastus.
Tomahawkidel oli neli kuulipildujat, kaks suurekaliibrilist sünkroniseeritut kapoti all ja kaks kandepindades. Millise kaliibriga olid kandepindades, ma enam ei mäleta, need võtsime kohe maha. Järsku olid ka tavakuulipildujad.
Kittyhawkidel sünkroniseeritud kuulipildujaid ei olnud. Olid ainult tiivakuulipildujad, suurekaliibrilised, kuus tükki(vastavalt kolm kandepinnas). Kaks võtsime kohe maha, neli jäi järgi.

Kas ma eelnenud vestlusest mõistsin õieti, et suurtükkide puudumist P-40 ei vaadeldud kui tragöödiat. Seda enam, et jätkus ka kahest kuulipildujast. See oli tingitud lenduri individuaalsest käekirjast, kes avasid tule vahetus läheduses või oli polgus ka teisi arvamusi?

Suurtükkide puudumine polnud tragöödia, kui "Tomahawkidel" oli kaks kuulipildujat, siis oli loomulikult soov, et kuulipildujaid olnuks rohkem. Kui tulid Kittyhawkid nelja kuulipildujaga, siis hakkas juba aitama. Ja muidugi pilootide käekiri, tuli lähedaselt distantsilt.

Nüüd on kõik selge. Nikolai Gerassimovitš, kas te võiksite tuua näite õhulahingust P-40ga. Nagu te tõite näite lahingust „Hurricanega“.

Võin. See lahing juhtus umbes sel ajal, kui me lõplikult P-40tele ümber istusime. „Hurricane“ polku polnud enam jäänud. Me astusime neljakesi Tomahawkidel kuue Bf-109F vastu võitlusesse. Lasime alla kolm, kaotamata ühtegi omadest. Kasutasime õiget taktikat ja masinaid tagant ei sundinud. Asi oli niimoodi. Lendasime 3000-4000 meetri peal, sakslased aga olid oma Bf-109F olid 500 m madalamal. Ründasime ootamatult, päikese poolt, suurel kiirusel, meid nad ei näinud. Lasime kohe kaks alla, neid jäi neli alles. Kaotasid kõvasti pea, pudenesid paarideks ja püüdsid meile peale sundida lahingut vertikaalidel, rehkendades oma masinate ülekaalu maksma panna. Ka meie jagunesime. Ja puhkeski lahing paar paari vastu, see aga oli „meie“ lahing. Kohe lasime alla ka kolmanda, kuna manööverlahingus olime me ilmselgelt üle, horisontaalidel oli P-40 tugevam ja vertikaalidel ei jäänud kah maha(kiirusevaru oli meil hea). Siis kaotasid nad üldse võitlusvaimu, pudenesid laiali, lülitasid forssaaži sisse ja rebisid end järsu pikeega lahti.
„Hurricane“ ei suutnud lihtsalt sakslastele oma tingimustel lahingut peale suruda.

Milliseid P-40 tugevaid külgi teie polgus kasutati?

Kiirust. See oli peamine.

Nikolai Gerassimovitš, kas teil P-40 õhuvõite oli?

Jah, üks, Tomahawkil. Bf-109F. Ma olin juhitav, sakslane ründas minu juhijat, mind ta kas ei näinud või ei võtnud lihtsalt arvesse. Ilmselt siiski ei näinud.
Mina aga märkasin teda juba kaugelt. Nägin, asub mu juhtlennukile sappa. Mul oli juba pirakas kogemus, saksa lendurite võimalusi ja harjumusi teadsin päris hästi. Oleks mul kogemust vähem olnud, oleks avanud tavalise tõkketule, fritsu eemale ajanud ja olekski kõik olnud. Aga mina otsustasin ta alla lasta. Rehkendasin enam-vähem välja, kust ta tuld avab ja korraldasin oma manöövri nii, et teda tabada. Muidugi oli see tõsine risk. Kui eksin, kaotan juhtija, mõeldamatu häbi. Tuligi manööverdada niimoodi, et juhtijat mitte kaotada ja olla valmis igal hetkel valmis avama tõkketuld. Üldiselt, kui sakslane oli tule avamise positsioonile jõudnud, see oli 100m minu juhtijast tagapool, mina olin aga temast veel 25 meetrit tagapool. Tule jõudsin avada enne, jõudsin…kaks suurekaliibrilist kuulipildujat, nina vastu lina. Praegu võtab see jutustamine kaua, lahingus toimub kõik sekunditega.
P-40 saadi mulle kord kõvasti pihta, kuid õnnestus siiski lennuväljali välja venitada.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas te hindaksite saksa hävituslendureid? Nende omadusi, pilotaaž, laskmine, koostöö lahingus, taktika, mis olid sakslaste tugevad küljed sõja algul, keskel ja lõpus.

Sõja algul olid kõik sinu poolt loetud omadused saksa lenduritel väga tugevad. Piloteerisid väga hästi, suurepäraselt lasid, praktiliselt tegutsesid alati taktikaliselt alati õigesti ning tegid lahingus väga head koostööd. Eriti hämmastas koostöö, ei jõudnud talle veel sappa sättidagi, kui juba teine paar sind sugema hakkas.
Sõja algul olid saksa lendurid ettevalmistatud(ma ei karda seda sõna tarvitada) ideaalselt. Organiseerisid ja kasutasid suurepäraselt ära arvulist ülekaalu, kui väga vaja, siis purelesid ka meiega. Väga seda ei armastanud(seda oli kohe tunda), aga kui vaja oli, siis võisid võidelda küll, oskused lubasid.Kuigi, meie juhtivatele ässadele nagu Safonov jäid nad selles lahinguliigis alla isegi 1941 aastal.
Jällegi, neil oli pidev arvuline ülekaal ja usu mind, nad oskasid seda väga hästi ära kasutada. Pealegi ületasid saksa lennukite tehnilis-taktikalised andmed meie omi ja saksa lendurid kasutasid seda olukorda suurepäraselt ära.
Sellised kõrgel tasemel lendurid olid sakslastel valdavalt 1941-1942 aastal. 1943 aastaks olime ennesõjaaegse ettevalmistusega lendurite hulka kõvasti korrigeerinud ning rindele hakkasid jõudma märksa kehvema ettevalmistusega lendurid. Hea väljaõppega lendurite puudus viis selleni, et 1943 aasta keskpaigaks kujunes Luftwaffes situatsioon, et saksa juhtkond korjas kogenud lendur-ässadest kokku spetsiaalseid gruppe ja hakkas neid mööda erinevaid rindeid vastutusrikastesse lõikudesse suunama. Ülejäänud väeosad komplekteeriti tavaliste lenduritega, kelle ettevalmistus polnud samuti kehv, aga siiski ka mitte nii hea, keskpärane selline. Selline kõva keskpärasus.
1943 aastal jäi suurem osa saksa lenduritest meile manööverlahingus alla, hakkasid halvemini tulistama, jäid meile taktikalises mõttes alla , kuigi nende ässad olid meile endiselt „kõvadeks pähkliteks“. Veelgi halvemini hakkasid saksa lendurid lendama 1944 aastal, kui keskmine saksa piloot muutus „kiireltküpsetatuks“, kiire väljalaskega. Piloteerisid kehvalt, tulistasid kehvalt, ei osanud lahingus koostööd teha ning ei teadnud suurt midagi taktikast. Võin öelda, et ringi vaadata need mehed ei osanud, sageli jätsid oma kohustused vägede ja objektide vahetu katmise osas hooletusse.Klassikalisi manöövriga õhulahinguid pidasid need lendurid väga harva ja ainult siis, kui neil õnnestus luua tõsine(kahe-kolmekordne) arvuline ülekaal. Võrdsete jõudude korral pidasid lahingut väga passiivselt ja vastutahtmist, lasime üks-kaks alla, ülejäänud jooksid laiali.
Meil põhjas toimusid viimased pingelised õhulahingud 1943 aasta esimases pooles Schmitdi grupiga. See oli tuntud saksa äss, luure andmetel olid tema grupis lendurid, kel isiklikul arvel oli vähemalt nelikümmend õhuvõitu. Me kangutasime nendega nädalat kaks, hõrendasime neid kapitaalselt, kuid ka ise kandsime tõsiseid kaotusi. Niipalju kui ma tean, lasti Schmidt ise nende lahingute käigus kaks korda alla. Mülleri lasime alla just nimelt toona, ka tema oli selles Schmidti grupis. Hiljem saadeti see grupp ümberformeerimisele ja täiendamisele, peale mida suunati nad vastutusrikkamatele lõikudele ning põhja nad rohkem tagasi ei pöördunud. . Peale seda sakslastel tõsiseid lendureid meie lõiku ei saabunud, ainult keskpärasused. Ja ka arvuliselt jäid nad meile juba alla. Põhiliselt püüdsid nad kõik teha tasemel „löö ja lase jalga“ või „pommid alla ja lesta“. Alates 1943 aastast sõja lõpuni peremehetsesime õhus meie, lendasime rohkem vabale jahile, püüdsime neid perioodiliselt ja korraldasime neile tagaajamisi ning tegime selgeks, kes taevas peremehed olid.


Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 03 Mai, 2012 23:56 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
...järg.

Need saksa „kiireltküpsetatud“ lendurid, kas neil oli ettevalmistuse tase parem või halvem, kui teil pärast lennukooli?

Halvem. Meid õpetati vähemalt piloteerima. Aga need- need olid „piimahabemed“. Neid heideti meile lõhkikiskumiseks ette. Tundub, et need sakslased ei osanud üldse midagi ja kahtlustan, et ka startisid ja maandusid nad halvasti. Me lasime neid palju alla.

On teada, et sakslastel jagunes hävitajate grupp ässaks ja tema „kindlustus- ja kattegrupiks“. Kui tihti sakslased seda meetodit rakendasid ja millised on Teie arust selle meetodi puudused?

Sõja esimese pooles rakendasid sakslased väga laialdaselt taktikat „Üks-kaks peksavad, kuus aga katavad“. Oli seda ka sõja lõpus, aga märksa harvem. Kõige tuntumaks „kattegrupiga“ töötajaks oli meil põhjas näiteks seesama Müller. Hiljem, kui Luftwaffel tekkis karm masinate puudus, olid nad sunnitud sellest meetodist loobuma. Väga rohkearvuliselt kulus selleks masinaid. Lendurid, kes tegelesid ässa katmisega, ei saanud enam millegi muuga tegeleda.
Näiteks ründavad nad meie pommitajaid, meie loomulikult katame. Kui me kogenumaks saime, siis kattegrupiga me end ei sidunud, vaid organiseerisime kohe rünnaku ässale. Ja kohe jättis kogu grupp pommitajad rahule ja meile kallale, meil aga just seda vaja oligi. Meile oli ju põhiülesandeks pommitajaid katta ning tuli välja, et sakslased oma taktikaga aitasid meil oma ülesannet täita. Muidugi võib isiklikku arvet brigaadi abil astronoomiliseks kasvatada, kuid strateegia seisukohast on see meetod häbiväärne. Üldiselt võib seda meetodit rakendada, aga ainult siis, kui on tugev arvuline ülekaal. Nagu ka vaba jahti. Meie hakkasime samuti ju sõja lõpul vaba jahti harrastama, meil oli ju arvuline ülekaal, võisime endale seda lubada. Lähme neljakesi, harilikult niitevlennul. Teadsime juba, kus kommunikatsioonid asuvad, kus transpordilennukid lendavad. Ligineme, ründame ja lahkume kohe. Kui meid vähem oli, siis „vabale jahile“ ei lennanud.

Öelge, Nikolai Gerassimovitš, kas 1942 aastal saksa hävituslenduritel üleüldse mingeid nõrku külgi oli?

Selliseid, mis otse silma oleks paistnud, ei olnud. Väga arvestavad olid, ei armastanud riskeerida. Alla tulistada armastasid. Nad teenisid selle pealt.

Kas need on puudused?

Tihti on. Ka meile maksti allatulistatute eest, aga meil seisis teenistus viimasel kohal, neil aga mitte…lasid alla, said „rahakest“, ripp-paake alla ei visanud- jälle teenistus.

Kas üldse paake alla ei visatud?

Jah, ka seda esines. Meid ründasid mitmel korral saksa hävitajad ripp-paakidega ja me ei suutnud kuidagi mõista, miks nad neid enne rünnakut alla ei visanud. Pärast vangistatud seletasid, et tagasi toodud paakide eest lendurile maksti üht-teist. Kas nende täismaksumus või siis osa. Nii nad niimoodi lahingut pidasidki, et kindla peale alla lasta, aga ise terveks jääda.

Aga mis selles halba on?

Tihti tuli selleks, et lahingut võita, kõvasti riskeerida ja lahing enda kasuks kallutada, sakslased aga riskeerida ei armastanud. Kui ainult tundsid, et lahing on võrdne või kisub käest ära, eelistasid kohe lahingust välja minna.

Õige. Järgmine kord läheb paremini.

Kuidas kunagi. On ka selliseid lahinguid, kus on vaja viimseni lüüa, pole mingit „järgmist korda“.

Noh, näiteks?

Objekti või konvoi kaitse pommitajate rünnaku eest, oma pommitajate katmine. Kasvõi sure, aga kate tuleb tagada, ilma mingi järgmise korrata.
Ja siiski oli saksa lenduritel üks suur puudus. Minu arust tõsine puudus.
Sakslased võisid lahingusse astuda, kui seda üldsegi vaja polnud.
Näiteks oma pommitajate katmisel. Me kasutasime seda kogu sõda, üks grupp astus kattehävitajatega lahingusse, meelitas nad enda juurde, teine aga ründas pommitajaid. Sakslased rõõmsad, et tekkis võimalus skoori kasvatada, pommitajad olid neile savi ja sülitasid sellele, et meie nii kuidas jõudsime pommitajaid alla tulistasime.

Poleks arvanud, et sakslastel oli katmine nii halvasti korraldatud

No aga kuidas me „Hurricanedega“ saksa pommitajaid alla lasime? Oleks neid „meie“ kombel kaetud, poleks me nendeni jõudnud. Üldiselt, mulle on jäänud mulje, et pommitajad polnud Luftwaffe prioriteediks. Seal olid prioriteediks hävitajad ja luurelennukiks. Ühtedele uskumatu tegevusvabadus, teistele kõige parem kate. Pommitajad aga, need olid nagu „triikrauad“. Et neil on laskurid, küll tõrjuvad. Aga kui ei tõrju, on ise süüdi. Formaalselt katsid sakslased oma ründavaid lennukeid väga tugevalt, kuid piisas neil lahingusse astuda, kui katmine muutus teisejärguliseks, küllaltki kergelt õnnestus neid kõrvale meelitada, kusjuures kogu sõja kestel.
Aga sõja algul astusid sakslased sellistesse meelituslahingutesse uskumatult kergelt, kuna meie hävitajad olid pea alati vähemustes ning ka tehniliste andmete poolest jäime maha. S.T. saksa lenduritel oli suur šanss kedagi alla tulistada. Nad olid rõõmsad ükskõik millisesse lahingusse astuma, oleks ainult põhjus. Ilmselt maksti iga allatulistatu eest kopsakat raha. Mind paneb see „kergus“ siiani imestama.

Aga kuidas meil pommitajate katmine toimus?

Meil anti ründe- või pommituslennukite kattegrupile alati rangelt määratud ülesanne. Me ei pidanud mitte alla laskma, vaid eemale tõrjuma. Kate oli peamine ülesanne.
Meil oli selline reegel, et parem mitte ühtegi alla tulistada ja mitte ühtegi oma pommitajat kaotada kui et kolm vastast alla lasta ja üks oma pommitaja kaotada. Meil klaariti hävitajate poolt pommitajate või ründelennukite kaotust väga karmilt.
Kui kasvõi üksainus pommitaja alla lasti, algas terve uurimine, kuidas, kus ja miks alla tulistati? Kes lasi ta alla tulistada? Sakslastel ilmselt seda polnud, ilmselt oli neil hoopis teine suhtumine, kuna nad kogu sõja jätsid oma pommitajad hooletusse, kui väiksemgi võimalus meid allatulistada avanes.

Öelge, kas oli käsk, et lahinguülesande täitmatajätmise korral jäeti väljalend arvestamata?

Ei, sellist ei olnud. Oli käsk, mille kohaselt kattehävitajaid karmilt karistati, kui need pommitajaid kaotasid. See oli. Kuni kohtuni välja.
Meil polnud polgus juhuseid, et me pommitajad maha oleksime jätnud, kuid juhtus, et pommitajad end meist lahti rebisid.
Sakslased polnud ka mitte rumalad. Üks grupp seob meid lahinguga, teine aga ootab. Pommitajad lahkuvad maksimaalkiirusel, meie aga kuniks siia-sinna, kuniks üks-kaks alla lasime- ja ei suudagi pommitajatele järele jõuda. Aga niipea kui pommitajad kattegrupist lahti rebivad, muutuvad nad hävitajatele kergeks saagiks. Sellisel juhul palusime raadio teel pommitajate grupil kiirust vähendada, et hävitajad saaksid oma koha sisse võtta. Ajapikku kujunes pommitajatega välja hea koostöö, sellised mahajäämised muutusid haruldasteks. Õppisid koostööd ka pommitajate lendurid, hakkasid sobivat kiirust hoidma ja laskurid õppisid ära, kes millist sfääri kaitseb. Harilikult tehti nii, et meie kaitsesime ülemist poolsfääri, laskurid aga alumist. Sakslased püüavad ülevalt rünnata, meie tõrjume neid. Nemad alla ja alt- laskurid kastavad neid. Nemad üles- meie jälle vastas. Hästi tuli välja.

Nikolai Gerassimovitš, teil lipsas läbi, et sõja lõpul suhtusid saksa lendurid avalikult põlgliku ükskõiksusega oma kohustustesse objektide ja vägede katmise osas. Milles see väljendus?

Näiteks. Katame me ründelennukeid. Ilmusid saksa hävitajad, keerutavad, kuid ei ründa, arvavad, et neid on vähe. „Il“id triigivad eesliini, sakslased ikka ei ründa, kontsentreeruvad, koondavad hävitajaid teistelt rindelõikudelt. „Il“id eemalduvad sihtmärgilt ja vaat siis algab rünnak. Selleks ajaks on sakslased kontsentreerunud ning noh nii kolmekordse arvulise ülekaalu saavutanud. No ja mis mõte sellisel rünnakul enam on? „Il“id on oma töö juba teinud. Ainult oma arve täiendamiseks. Ja seda esines tihti.

Ohoo!

Ja juhtus veelgi huvitavamat!

Veelgi huvitavamat?

Sakslased võisid meie ümber keerutada ja üldse mitte rünnata. Ega’s nad lollid polnud, luure töötas neil hästi. „Punaninalised Kobrad“- see oli ju 2-й ГИАП ВМС КСФ. Noh, kas nad päris ajudeta on, et eliit-kaardiväepolguga jändama hakata? Need võivad ju alla lasta! Lihtsam on oodata kedagi lihtsamat. Väga arvestavad olid.

Nikolai Geassimovitš, millest oli teie arust tingitus saksa lendurite selline tung isiklikku arvet kasvatada?

Meie jaoks oli selline asi metsik ja arusaamatu. Tead, kui Müller alla tulistati, ta toodi ju meie juurde. Ma mäletan teda hästi, selline keskmist kasvu, sportliku kehaehitusega punapea. Üllatas, et tegu oli vaid ober-veltveebliga, seda rohkem kui üheksakümne allatulistatu juures. Ja veel üllatas mind, kui teada sain, et ta isa oli lihtne rätsep.
Vat seesama Müller, kui teda Hitleri kohta küsitleti, kuulutas, et talle on poliitika savi ja venelaste vastu ta mingit vihkamist ei tunne, tema on sportlane, talle on tähtis resultaat- rohkem alla tulistada. Temal peab kattegrupp lahingut, tema aga, sportlane, tahab-ründab, ei taha- ei ründa.
Mulle jäi mulje, et paljud saksa hävituslendurid olid sellised sportlased, Ja jällegi- raha ja kuulsus.

No oletame, et saksa lendurid olid „sportlased“, neile oli sõda meelelahutuse erivorm. Mis oli sõda meie lendurite jaoks, Teile isiklikult?

Minu jaoks isiklikult oli sama mis kõigile teistelegi. Töö. Raske, verine, ropp ja vahetpidamatu töö. Millele võis vastu pidada vaid seetõttu, et Kodumaad kaitsesid. Spordi järgi siin ei lõhna.

Nikolai Gerassimovitš, on tuntud fakt, et Luftwaffes eriti sõja teisel poolel oli pilootidel õigus iseseisvalt lahingu aega ja kohta valida. Tegevusvabadus oli selline, mis liitlasvägede pilootidele isegi ei viirastunud. Kas see oli teie arust saksa väejuhatuse tugev külg või hoopistükkis viga.

See „peibutis“- oli mõeldud tekitada hävitajates huvi tegutseda aktiivsemalt. Aga suuremas plaanis midagi head see ei toonud.
Mõistad, nendes kohtades, kus sõja saatus otsustatakse, ei taha lendur kunagi lennata. Teda saadetakse sinna käsukorras, sest lendur ise sinna ei lenda ja inimlikult võib teda mõista- kõik tahavad elada. Aga „vabadus“ annab hävituslendurile „seadusliku“ võimaluse neid kohti vältida. Peibutis muutub auguks.
„Vaba jaht“ on kõige kasulikum sõjapidamise viis lendurile ja kõige kasutum tema armee jaoks. Milleks? Selleks, et peaaegu alati lähevad reahävituslenduri huvid risti vastu nii oma juhtkonna kui ka nende vägede väejuhatuse omadega, keda katta tuleb. Anda täielik tegevusvabadus hävituslendurile on sama, mis anda täielik tegevusvabadus kõigile reajalaväelastele- kaevu kus tahad ja tulista millal tahad. See on rumalus. Ei tea jalaväelane, kus ja kunas ta hädavajalik on, pole tal võimalust kogu lahinguvälja tervikuna näha.
Täpselt samuti võib hävituslendur- õhusõja reamees- harva õigesti hinnata, kus ja millal ta kõige vajalikum on. Siin on üksainus lihtne reegel- mida vähem sul hävitajaid on, seda tsentraliseeritumat juhtimist nad vajavad, mitte vastupidi. Väiksema-arvuliselt aga vaid seal, kus hädavajalik, ja ainult siis, kui hädavajalik, kaldumata teisejärguliste ülesannete lahendamisele. Tuleb öelda, et Luftwaffes kasutati seda „vabajahi“ momenti tugevalt sõja esimeses pooles, kui neil oli tugev arvuline ülekaal ja märksa vähem sõja teises pooles.
Teine asi, et „vabajahti“ ei saa samuti põlata . Meile tekitasid sakslaste jahimehed väga tõsiseid kaotusi, eriti transpordilennukitele.
Tuleb samuti öelda, et pärast lahinguid „Sinisel liinil“ kaotas Luftwaffe aegamööda ülekaalu õhus ja sõja lõpus, kui ülekaal õhus lõplikult kaotatud oli, jäi vaba jaht saksa hävitajate ainukeseks lahingupidamise meetodiks, kus nad mingisuguseidki positiivseid tulemusi saavutasid. Kuskil põhilahingutest eemal, kedagi kotti püüda. Siin oli küsimus juba sedapidi, et vaenlasele kasvõi mingitki kahju tekitada. Sellise jahi mingist tõsisest mõjust sõja käigule pole mõtet rääkida.

Jah, saksa ässade arved olid kilomeetrite pikkused, aga kas siin otsest suhet „Rohkem allatulistatuid, rohkem kahju vaenlasele, rohkem oled võidu jaoks teinud“ pole?

Ei, sellist otsest suhet pole.
Siin taandub kõik ülesannete prioriteetsusele. Sakslastel oli terve sõda sellega probleemid, nad ei suutnud õieti määratleda. Näide sulle…oma pommitajate katmisel kaldusid sakslased pidevalt sellest kõrvale, sidusid end kõrvaliste õhulahingutega. Tuleb välja niimoodi, et Luftwaffe juhtkond ülesande määramisel pani sama prioriteetseks nii pommitajate saatmise kui vaenlaste allatulistamise. Lendurid valisidki allatulistamise. Millega see kõik lõppes, tead isegi.

Nikolai Gerassimovitš, kuidas te hindate Luftwaffe väeosade operatiivjuhtimist?

Väga kõrgelt. Kõrgeim meisterlikus, eriti sõja esimeses pooles. Ja ka pärast oli vaid veidi halvem. Sakslased manööverdasid väga hästi lennuväega. Nii oma löögigruppide kui ka hävitajatega. Pealöögi suundadel kontsentreerisid nad suure koguse lennuväge, teisejärgulistel suundadel toimusid sel hetkel pettemanöövrid. Sakslased püüdsid meid ületada strateegias, lühima aja jooksul meid massiga maha suruda,
Murda vastupanu. Tuleb neile au anda, väga julgelt paisati väeosasid rindelt rindele, neil pea-aegu puudusid armeede külge „kinnitatud“ lennuväeüksused.Lõikudel, kus neil sel hetkel vähemus oli, sooritati demonstratiivselt väljalende, kujutati väga andekalt aktiivsust ja arvukust, näitasid, et nad on tugevad ja suutelised ründama.

Ikkagi, millega me siiski sakslasi võitsime, kas arvu või aruga?

Nii arvu kui aruga.

Ma küsin seda sellepärast, et praegu vaieldakse palju, kas oli lennukeid ikka niipalju vaja, järsku oleks olnud vaja arvuliselt vähem ja kvaliteetsemaid?

Need, kes niimoodi arvavad, mõistavad halvasti, millest räägivad. Arvuline ülekaal tehnika kvaliteedi ja lendavkoosseisu ettevalmistuse võrdsuse puhul on suur asi. See tagab võidu.
Sõja algul sakslased meid ju võitsid, aga miks? Taktika, raadio- kõik on arusaadav. Kuid peamine on mis? Sakslased suutsid luua taktikalise ja strateegilise arvulise ülekaalu.
Juba esimeste löökidega lõid sakslased rivist välja gigantse koguse lennukeid. Siin pommitasid sakslased tehnika lennuväljadel ribadeks, seal tulistasid õhulahingutes alla, kolmandas kohas ei suutnud me lennukeid evakueerida ja panime need ise põlema. Kõike seda oli. Kuid oli veel üks väga harva meenutatav asjaolu.

Nõukogude lendurite ebapiisav ettevalmistus?

Ei mitte. Meil olid head lendurid, või mis head, isegi eeskujulikud olid.Peamine oli see, et sakslased haarasid gigantsed tootmis- ja mis eriti tähtis, remondivõimsused. Pluss veel hiiglaslikud tagavaraosede kogused. Vaat sellepärast ei jätkunudki meil sõja algetapil lennukeid.
Uut tüüpi masinate tootmine kukkus järsult, vanade tüüpide taastamine vajalikus koguses oli võimatu. Ja kõik, polnud lennukeid. Lennukeid kraabiti kokku kust vähegi sai.
Saavutasid sakslased arvulise ülekaalu ja ei andnud meile võimalust kosuda. Lahingud käivad ja ei mingit hingetõmmet. Kaotused olid muidugi mõlemapoolsed, kuid sakslased suutsid endi omi märksa kiiremini taastada. Ja hoidsidki meid sellises seisus, hingata ei lastud. Ning loomulikult oli see kõrgema klassi sõjaline meisterlikus.
Meie, realendurid, tundsime seda oma nahal. Vaenlase strateegiline arvuline ülekaal väljendub sinu, realenduri jaoks selles, et sina pead IGA õhulahingu arvulises vähemuses. Ja isegi kui oled hea lendur, aga ikkagi- proovi kuuekesi kaheteistkümne vastu. Ühest vingerdad kõrvale, jäid teisele vahele. Ikkagi kaksteist ja mitte sinust halvemat, ka nemad ei ole priileivasööjad, meistrid hoopis ja parimatest parimad. Kuid millised meistrid ka sakslased polnud, suutsime siiski välja keerutada.
Omandasime kogemusi, saime arvuliselt võrdseks. Ja niipea kui arvuliselt neid ületasime, kaldus kõik teistpidi.
Mõistad, kõik need sakslaste trikid lennuväeosade ümberpaiskamisega ühelt rindelt teisele vähenesid miinimumini, neil puudusid võimalused täisväärtusliku kontsentratsiooni loomiseks. Kõik see töötas, kuniks vastane jäi arvukuselt alla või ületades arvukuses, jäi kord või kaks tehnika ja lendavkoosseisu kvaliteedis maha.
Kui sinu tuhande lennuki vastu paneb vastane välja oma kaks tuhat ja veel tuhat sinna, kus sinul on vaid kakssada ning seal ja seal ründab üheaegselt, kusjuures tema masinad ja lendurid pole grammigi halvemad sinu omadest, siis võita on teda võimatu. Võib osutada tugevat vastupanu, võib tekitada vaenlasele suurt kahju, võib paljugi mida veel, kuid võita teda ei saa.
Nii juhtuski sõja teisel poolel. Tehnika kvaliteedi poolest jõudsime sakslastega võrdsel tasemele, lendavkoosseisu ettevalmistuse ja lahingumeisterlikuse poolest samuti, hiljem isegi ületasime ning pluss sellele lisaks ületasime neid arvuliselt. Ja niipea kui see juhtus, muutus meie võit vältimatuks.
Mõistad, sakslased lihtsalt ei suutnud korraldada ei lennukite tootmist sõja jaoks vajalikes kogustes ega vajaliku koguse lendavkoosseisu ettevalmistust. Nemad ei suutnud, meie aga suutsime. Ongi kogu jutt.

Nikolai Gerassimovitš, kas tõesti isegi 1942 aastal oli probleeme tehnika remondiga? Sõda oli ju juba kaks aastat kestnud.

Väga tõsised. Varuosade puudus oli ülimalt karm. 28-nda mudeli I-16 mootoritele M-63 ei jagunud krooniliselt varuosasid. Selle tõttu polnud polgus reaalselt kunagi üle kümne lennuki lennukõlvulised, ülejäänud, masinat 6-8 seisid nädalate kaupa remondi ootel. Juhtus, et varuosi toodi meile transpordilennukiga Li-2 või C-47 sellistest urgastest, et enam-vähem operatiivselt neid ainult lennukiga saigi kohale toimetada.

Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 04 Mai, 2012 1:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2007 23:18
Postitusi: 1311
Asukoht: tallinn
naljakas - just lugesin inglise ässa Johnnie Johnsoni mälestust5, kuidas tema üksus 1945 aastal läks esimest korda Berliini kaema, lendasid oma Spitfire´tega ja järsku kohtusid venelastega. venelased lendasid suures parves, ilma erilise korrata, ees oli äss, kes kogu parve juhtis, taga hunnik erinevatel kõrgustel järgijaid. aeg-ajalt mõni lennuk või paar lahkus parvest, ründas mõnda punkti maapinnal , ja siis liitus taas parvega. äss vaatas britid üle, otsustas na d rahule jätta ja lahkus, ülejäänud sabas tolknemas.

suht sarnane selle ässa ja tema katjate taktikaga, mida sakslatele süüks pannakse?

teine asi - kas see, et sakslased pommitajad kaitseta jätsid ja läksid jahtima hävitajaid, on tulnud õppetunnina Battle of Britain aegadest, kui hävitajad ei tohtinud sammgi kõrvale minna oma pommitajaist, kaotades nii initsiatiivi?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 05 Mai, 2012 23:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14948
...järg.


Nikolai Gerassimovitš, kuidas te hindaksite saksa hävitajaid– Bf-109E, Bf-109F, Bf-109G ja FW-190?

Sakslastel olid head hävitajad. Võimsad, kiired, vigastustele vastupidavad, manööverdusvõimelised. Bf-109E oli oma tehniliste andmete poolest I-16 mudelitega 28 ja 29 võrdväärne, ületas kõiki I-16 varaseid mudeleid ja „Hurricane“, jäi alla Jak-1le, P-40le ja P-39le. 20-nda hävituslennuväe polgu lendurite sõnul ületas Jak-1 „E“d kõigis punktides. 1942 aastaks oli see masin vananenud, kuigi meil põhjas kasutati seda kuni 1943 aasta alguseni, seejärel koristati need kuidagi kähku ära, ühe või kahe nädala jooksul. Ilmselt hakkasid tõsiseid kaotusi kandma. Hiljem juhtusid ette vaid Bf-109F, Bf-109G ja FW-190.
Bf-109F ületas „E“-d kõvasti, oli märksa kaasaegsem. Uskumatult dünaamiline masin, hea kiiruse ja vertikaalmanööverdusvõimega. Horisontaalidel oli lahjem. Relvastus oli keskmine, 20 mm suurtükk ja kaks kuulipildujat. Oma omaduste kogusummas ületas muidugi kõiki I-16 mudeleid ja „Hurricane“, Jak-1 ja P-40 olid sellega võrdsed ning P-39 jäi pisut alla.
Bf-109G oli tugev masin, kiire ja väga hea vertikaalidel, ka horisontaalidel oli hea, kuid ilmus ta pisut hilja, alles 1943 aastal, kui kõik meie polgud olid ümber relvastatud kaasaegse tehnikaga. Tehnilis-taktikaliste andmete põhjal olid meie hävitajad Jak-1b(7b, 9), La-5(7) ja P-39“Airacobra“ temaga võrdsed, P-40 Kittyhawk oli pisut nõrgem.
„Fokker“ oli samuti tugev ja kiire masin, kuid hävitajana jäi Bf-109G-st maha, ei kiirendanud nii ruttu (lauptakistus oli suur) ja vertikaalidel oli halvem. „Fokker“ oli väga võimas, seetõttu kasutati seda tihti ründelennukina, lennuk kannatas pommide allariputamist.
Tuleb öelda, et Bf-109G ja FW-190 oli väga võimas pardarelvastust, vastavalt viis ja kuus tulenuia, suurem jagu suurtükid. See oli saksa masinate tugev külg.

Kirjandusest on teada Bf-109G tugevad küljed:
1. Võimas ja kõrgusvõimeline mootor.
2. Võimsad suurtükid.
3. Hea pikeerimisvõime.
4. Lihtne juhtimises.
5. Suur kiirus ja suurepärane dünaamika.

Nõrkadeks külgedeks olid:

1. Hälb väljavaade kabiinist
2. Väike telikute vahe, mis tekitas tõsiseid raskusi maandumisel, eriti külgtuulega.
Oli nii?


Kõrguse osas ei oska midagi öelda, minul „Kobraga“ kuni 8000 meetrini „Messeriga“ probleeme polnud, üle selle aga ei meie ega sakslased ei roninud. Kuulda oli, et Jakkidel oli kõrguses probleeme, kuid kõrglahinguid oli meil harva. „Messerite“ mootoritel oli forsaaž. Kiirendasid suurepäraselt, sõna otseses mõttes „rippusid“ gaasisektori otsas. Aga vaat öelda, et neil oli mingi silmapaistev kiirus, ma ei ütleks. Kiire, kuid meie omadel polnud kiirus väiksem.
Relvastus oli tõepoolest võimas, viis tulepunkti, millest kolm olid 20-mm suurtükid, aga taas- mul Kobral oli 37-mm suurtükk, nii et minul relvastuse nõrkuse koha pealt komplekse polnud.
Pikeeris „G“ väga hästi, raske masin oli.
Juhtimise lihtsuse, kitsa telikuvahe ja väljavaate poolest kabiinist ei oska midagi öelda, neid küsimusi peaksid sa rohkem saksa lenduritele esitama. Kuigi tagasuunas nähtavusega võib-olla midagi isegi oli. Me tulistasime tagantpoolt rünnates palju „Messereid“ alla, kuid siin ei saa kunagi kindla peale öelda, kas oli vaade halb või ei osanud lendur liohtsalt taha vaadata.

Nüüd FW-190 kohta.

FW-190 tugevad küljed:
1. Võimas ja küllaltki hea kõrgusvõimega mootor.
2. Võimas suurtükirelvastus.
3. Pikeeris hästi.
4. Oli juhtimises kerge
5. Kabiin võimaldas head väljavaadet.

Nõrgaks küljeks oli keskpärane kiirendus. .


Jällegi- FW-190 mootori võimsuse ja kõrgusvõime kohta
ei oska taas midagi kindlat öelda, kuid vaieldamatult oli mootor võimas. Aga see, et „Fokkeri“ mootor oli märksa töökindlam ja vigastuste suhtes vastupidavam Messerist, on vaieldamatu fakt. Kui Fokker kaks silindrit kaotas, lendas ikka edasi. Kuigi, kõrgendatud töökindlus ja vastupidavus vigastustele on omane kõigile radiaalmootoritele, kui neid võrrelda ridamootoritega. Siin ei küündinud sakslased niikuinii meie tasemele, meil kaotasid nii I-16 kui La-5 nelja silindrit ja jõudsid ikka koju, „Fokkeril“ oli aga kahe silindri kaotus piiriks.
Radiaalmootorite tõttu armastasid saksa lendurid otserünnakule minna, eriti alguses, mootoriga kaeti ennast, relvastus oli võimas, neli 20-mm suurtükki ja kaks kuulipildujat. Üheainsa valanguga võis vaenlase alla tulistada.
Pikeeris „Fokker“ samuti hästi, see oli saksa masinate üldine omadus.
Horisontaalidel oli väga hea, vertikaalidel nigelam. Juhtimise kerguse ja väljavaate kohta kabiinist pead sakslaste käest küsima. Mis puudutab kiirenduse dünaamikat, siis oli see „Fokkeril“ tõepoolest nõrk, ses osas jäi ta maha kõigist meie masinatest, võib-olla peale kõigist peale P-40, P-40 oli temaga selles suhtes võrdne.

Ja ikkagi, Nikolai Gerassimovitš, miks Teie meelest Idarindele FW-190 ei sobinud? Nõukogude lendurite jutu järele oli hea hävitaja, aga ei midagi rohkemat. Läänerindel aga tekitas FW-190 furoori.

Kõik on õige, hävitaja oli tasemel, kuid lahinguvõimaluste poolest midagi unikaalset endast ei kujutanud. Üldse on mul jäänud mulje, et sakslased ootasid väga seda lennukit, kuid hindasid oodatavat masinat ning selle tehnilisi võimalusi ilmselgelt üle Näiteks kes sisendas neile mõtte, et „Kobra“ jääb kiiruses „Fokkerist“ maha? Aga nii oli. Algul olid sakslased väga kindlad oma üleolekus kiiruses ja tihti juhtus, et peale rünnakut püüdsid meie eest forsaažil ära minna. Sa jõuad talle järgi ja hakkad teda ülevalt kostitama. Tema suitseb ja törtsub, aga lahti rabeleda ei suuda. Kiirelt õpetasime sakslasi ainult forsaažile mitte lootma. Hiljem muutus „Fokkeritel“ reegliks väljuda rünnakust ja lahingust lahkuda ainult järsu pikeega ja ei kuidagi teisiti.
Vertikaalmanöövris jäi Fokker samuti Kobrast maha, kuigi nad alguses püüdsid meiega lahinguid vertikaalidel pidada. Taas tuli mõistus kiirelt koju. Mulle jääb arusaamatuks, kust nad võtsid, et Fokker vertikaalmanöövris parem on. Kiirenduse dünaamika oli Fokkeril nõrk koht. Hiljem nad püüdsid Fokkeritega manöövri niimoodi üles ehitada, et mitte kiirust kaotada. Pikaleveninud manööverlahing Fokkeril Jaki, Lavotškini või Kobra vastu on algusest peale kaotatud ettevõtmine. Kiiruse kadus ja oligi kõik. Kuni uuesti korjad, lastakse mitu korda alla. Meie lennukid olid dünaamilisemad.
Otserünnakutel oli Fokker tugev ja sakslased kasutasid seda sageli. Teadsid, et nende masinad paar-kolm tabamust vastu peavad, nemad aga saavad vastase üheainsa valanguga tükkideks lasta. See annab otserünnakule kindla tagatise.
Muideks, peagi loobusid sakslased isukalt otserünnakutele minemast, seda oli tunda. Meil oli suurtükk 37 mm, siin ei päästa ükski mootor, üks tabamus ja kõik. Sellistel asjaoludel peab otserünnaku jaoks kõvu närve omama, mootorist pole abimeest. Meil olid aga närvikesed sakslastest kõvemad.
Mul oli selline juhus…
Läksime Fokkeritega otserünnakule. Neli nelja vastu. Ja nii juhtuski, et pöörde ajal osutus minu juhitav minust eespool olevat. Ütlesin talle, et „Davai, sa oled eespool, ma katan sind!". Ja tema põrutas Fokkerile suurtükist otsaette. Sai ühe või isegi kahe mürsuga pihta. Fokker lendas tükkideks. Ülejäänud kolmik pudenes siinsamas laiali ja niipalju me neid nägimegi. Kõik võttis aega paar sekundit.

Nikolai Gerassimovitš, te jutustasite kõik vaga hästi, kuid ikkagi ei seletanud ära peamist. Miks Idarinde jaoks ei olnud Fokker selleks võlukepikeseks, milleks ta sai Läänerindel. Vaadake, mida kirjutab oma memuaarides James E. (Johnny) Johnson, brittide äss nr. 1 Teises Maailmasõjas:
„…Kui lennujuhtimisohvitser teatas mulle, et eespool on märgatud vaenlaste hävitajate gruppi, püüdsin lahingut vältida, välja arvatud juhul, kui päike ja kõrgus ei andnud meile šanssi ootamatuks rünnakuks. Liialt suur oli 1943 aasta kevadel Focke-Wulfi üleolek Spitfire ees…“
Aga Johnson lendas „Spitfire-Vb“-ga, lennukil, mida läänes peeti üheselt paremaks kui P-40 ja vististi paremaks ka P-39-sast.
Isegi kui võtta arvesse, seda asjaolu, et Idarindel lendasid „Fokkeritel“ tihti pommituslendurid, kes õhulahingutes ei hiilanud, siis ikkagi, sellist vahet „Fokkeri“ efektiivsusehinnangutes see ikkagi ei seleta.


Siin peitub vastus ilmselt masinate erinevas kasutuses. Meil kasutasid sakslased Fokkereid rohkem rindehävitajate ja hävituspommitajatena, Läänes aga kui püüdurit. Ilmselt oli kogu probleem raadiolokatsiooniga tagamises. Läänes suunati Fokkereid raadiolokatsiooni abil, s.t. lahingukontaktiks olid Fokkerid jõudnud kiirust koguda ja saavutanud ülekaalu kõrguses. „Fokkeri“ madal dünaamika ei mänginud sellisel puhul mingit rolli, kõrgus muudeti sellisel juhul lihtsalt kiiruseks. Ja ka pikaleveninud manööverlahinguid pidasid sakslased harvem.
Meie rindel sellise tihedusega radarikatet nagu läänes sakslastel ei olnud. Nii sakslased kui ka meie avastasime vaenlasi põhiliselt visuaalselt. Lendad ja vaatled, nägid vaenlast- täisgaas ja lahingusse.Raadiolokatsiooni puudumise tingimustes mängis kiirenduse dünaamika kiire kiirusekogumise jaoks suurt rolli. Dünaamika oli „Fokkeril“ kesine. Niipalju kui mulle meenub, hakkasid sakslased ka läänes peale Fokkerite pommitajatena kasutuselevõttu kandma suuri kaotusi.

Kas Teil oli juhust kohtuda lahingus FW-190F, Fokkeri ründevariandiga. Ja kuidas te seda hindaksite?

Seda, mis pommidega lendas? Jah, kohtusin ja tulistasin alla. Kuniks pommidega lendas, oli „mittemingisugune“ lennuk, kui pommid alla viskas, siis oli tavaline „Fokker“. Ei parem ega halvem.
Mäletad, ma jutustasin Sulle, kuidas me torpeedokaatreid katsime, seal ma pisut eksisin, õigemini ei rääkinud kõike lõpuni selgeks. Toona tagas katet Bf-109F kuuik, kaatreid ründas aga kuus FW-190 pommidega. Neid „Messerid“ katsidki.
Meid oli minu kuuik ja Vitja Maksimovitši paar. „Fokkerid“ läksid madalamalt, „Messerid“ neist meetrit 500 kõrgemalt. Korraldasin toona rünnaku hästi, tulime päikese poolt suurema kõrgusevaruga ning ründasime algul kogu kuuikuga Mesereid. Mina tulistasin alla ühe, tormasin neist mööda ja kohe, rünnaku jätkuna, lasin alla ka „Fokkeri“. Ja taas üles, nagu kiigel, päikesesse. Ning jälle oled „Messeritest“ kõrgemal. Väga hästi kukkus välja, Messerid pudenesid laiali, Fokkerid puistasid pommid merre ja kadusid samuti eri suundadesse. Ja meie olime nendest taas kõrgemal. Kihiutasime neid tookord vahvalt taga.
Üldiselt, selles lahingus tulistasin neid kolm tükki alla, kuid ühte neist kolmest tulistas veel teine lendur ja see läks tema arvele.

Nikolai Gerassimovitš, te räägite kogu aeg, et peamised nõukogude hävitajad "Jak" ja "La" olid saksa omadega kiiruses võrdsed, kuigi teatmikud seda eitavad.
Teatmiku andmeil oli saksa masinatel alati kiiruses üleolek. Millega te seletate sellist lahkuminekut teatmiku ja praktika vahel?


Teatmikuandmeid saadakse ideaaltingimustes ideaalmasinatel, reaalsetes tingimustes on andmed alati madalamad.

Jah, kuid meie saame oma masinate andmed ju samuti ideaaltingimustes. . Proovime siis proovime selle fenomeniga teistmoodi aru peale saama. Milliseid reaalseid kiirusi (mõõteriista järgi) näitasid saksa hävitajad õhulahinguis?


Bf-109E – alates 450 kuni 500 km/h
Bf-109F – 500-550 km/h.
Bf-109G – kiirus oli võrdne F-ga, võib-olla veidiveidi kiirem G eeliseks F ees oli relvastus, mitte kiirus.
FW-190 – 470-520 km/h.
Pikeerimisel lisandus kõigile keskmiselt 30 km/h.
Sa tead, lahingus eriti mõõteriistadele ei vaadata, seal on selletagi näha, kas su masin jääb kiiruses maha või mitte. Sestap ma kinnitangi, et nii „Kobra“ kui ka „La“ saksa masinatele kiiruses maha ei jäänud.

No mis ma oskan öelda. Ütleme niimoodi, et see teie poolt öeldu oli mõnevõrra madalam kui teatmikes öeldu.

Ja mis mina Sulle rääkisin? Vaata, sa teed lennundusest kaugel olevate inimeste tüüpilise vea. Ajad sassi kaks mõistet, maksimaalne kiirus ja lahingukiirus. Maksimaalset kiirust mõõdetakse ideaaltingimustel- horisontaallennul, rangelt etteantud kõrgusel, väljarehkendatud mootoripööretel jne. Lahingukiirus on aga vahemik maksimaalselt võimalikest kiirustest, mida lennuk võib arendada manööverdamislahingu tingimustes kõigi võimalike manöövrite ajal.
Kui ma sulle kiirustest räägin, siis pean silmas just lahingukiirusi. Mina pidasin nendel lahingut, maksimaalne aga oli mulle vaid „niivõrd-kuivõrd“

Aga kui oli vaja taga ajada? Seal lähed ju maksimaalsel?

Noh, jõudsid järele ja siis? Kui väga tugevalt kiiruse üles ajasid, siis tuleb pärast jälle kiirust kaotada, muidu lipsad mööda. Ja ka pihtasaamine on suurel kiirusel problemaatiline. Täpsemalt, pihtasaamine pihtasaamiseks, aga kas tabamuste arv ka piisav saab, on küsimus. Siin on niimoodi- ajasid järele- võtsid kiiruse maha- tulistasid ära- ja jälle gaas põhja ja kiirus üles. Aga mootori võimet kiirendada ja pidurdada masinat lühikese ajavahemiku jooksul nimetataksegi erksuseks.(tegelikult tähendab sõna "приемистость" küll mootori võimet gaasisektori liigutamisel võimalikult lühikese aja jooksul täisvõimsust saavutada. Ja tänud lugupeetud kaasfoorumlasele EOD, kes oma lahket nõu ei keelanud.LEMET)
Paljud arvavad, et kui lennukil on suur maksimaalne kiirus, siis on tal ka lahingukiirus maksimaalselt kõrge. Aga nii see pole. Juhtub, et kahe hävitajatüübi võrdluse korral on ühel neist kõrgem maksimaalne ja teisel lahingukiirus. Lahingukiirusele omavad mõju sellised faktorid nagu mootori erksus ja võimsusvaru. Need on need faktorid, mis tagavad kiirenduse maksimaalse dünaamika. Ja näidet pole tarvis kaugelt otsida. Oli meil selline hävitaja nagu LaGG-3. Ma lendasin sellel. Nii oli 1941 aastal tal kiirus suurem kui Jak-1. Ja Jaki ees oli tal mitu eelist, peale selle et ta oli kiirem. LaGG oli vastupidavam ja põles halvemini, kuna oli deltapuidust tehtud.Peale selle oli LaGG võimsamalt relvastatud. Ja siis? Küsi ükskõik milliselt sõdinud lendurilt, millist hävitajat, kas Jakki või LaGGi ta eelistaks. Ja ilmselt vastaks ta, et Jakki. Miks? Ikka seepärast, et Jak oli väga dünaamiline masin, erksus .oli tal hea, aga LaGG oli uimane nagu triikraud. LaGG oli Jakist märksa raskem, see tähendab aga, et ka inertsem. Aga maksimaalkiirus oli LaGGil seetõttu suurem, et aerodünaamiliselt oli LaGG väga „puhas“ masin, kui teda sirget mööda „taga ajada“- pressib päris vahvasti. Aga niipea, kui kiirust kaotas, siis oli kõik, uuesti koguda oli väga raske. Ja selleks, et mitte lahingus kiirust kaotada, tuli kavaldada- pikeerida, manööver ja rünnak niimoodi korraldada, et võimalust mööda kiirust mitte kaotada. Ja ka jõupingutusi roolidele tuli LaGGil teha mõjusaid.
Jakil oli LaGGi ees ainult kaks eelist, kuid selle eest millised- eeskujulik erksus ja juhtimise kergus. Jak kogus kaotatud kiiruse väga kiirelt tagasi, andsid täisgaasi ja sellest piisas. Ka pikeerida polnud vaja, Jak kogus kiirust ka kabreerimisel. Lisaks kõigele oli Jak ka märksa kergemini juhitav, ühest küljest oli püsiv, teisest aga nõudis minimaalseid jõupingutusi juhisele, vähimagi mõjule reageeris momentaalselt.
LaGG-3 ma vaid lendasin, lahinguid ei pidanud, kuid praegu võin oma kogemuste baasil öelda, et LaGG-3 polnud paha hävitaja, andmete poolest võrreldav P-40ga, kuid Messeriga võrdsel tasemel lahingut pidada võis sellega ainult väga kogenud, täiuslikult tehnikat (eriti mootori ekspluatatsiooni) valdav ja taktikaliselt kirjaoskaja lendur. Vähekogenud või piisava väljaõppeta(aga selliseid oli meil sõja algul palju) lendur ei suutnud LaGGil lennates Messerile suurt midagi vastu panna. Ta lihtsalt ei osanud oma masina tugevaid külgi kasutada. Jak andis sellisele lendurile märksa suuremaid võimalusi ellujäämiseks. Ja ka kogenud lendur tundis Jakil end märksa kindlamalt, Lahingu käigus kaotatud kiiruse pärast tuli märksa vähem pead valutada.
Teine näide- I-16 mudel 28 ja Bf-109E- maksimaalne kiirus oli Messeril suurem, lahingukiirused olid mõlemal masinal aga võrdsed. Aga kui võrrelda I-16 mudelit 28 näiteks „Hurricanega“, siis oli „Hurricanel“ maksimaalkiirus suurem, I-16 aga lahingukiirus. „Hurricane“ oli väga uimane hävitaja. Mõista, et teatmikuandmetel lennukite võrdlemine on vale ja ebaõiglane, liiga palju nüansse, mida pole võimalik arvestada.


Nikolai Gerassimovitš, aga kas teate, et praegu loetakse Jakke nõukogude «Aviapromi» veaks? Tuuakse järgmisi argumente.

1.Kõigil sõjaetappidel jäi Jak maha Messeritest.
2. Ka relvastuse osas jäi Jak kõigist Messerite mudelitest maha, v.a. „F“.
Olid ka teised puudused, põles hästi, polnud vastupidav ja paljugi veel muud.
Praegu on populaarne arvamus, et Jakke toodeti vaid seepärast, et Jakovlev oli Stalinile lähedal, oli tema peamiseks nõuandjaks lennukitööstuse alal ning kasutas seda ära, hävitaja oli iseenesest aga keskpärane.


Pole tõsi, Jakid olid suurepärased masinad. Ma lendasin ise nendel ja teadsin paljusid häid lendureid, kes Jakil sõdisid ja olid sellest masinast väga heal arvamusel. Mõistad, Jakid olid unikaalsed vaat mille poolest- need olid hävitajad väga suure lahingukiirusega. Jakovlev tegi hävitaja juba algselt mitte suure maksimaalse kiiruse, vaid suure lahingukiirusega. Ei tea, kas see oli spetsiaalselt niimoodi kavandatud, või kukkus kogemata välja, kuid Jak tuli välja just niisugune. Ja Jak muutus terve sõja vältel paremaks, eeskätt lahingukiiruse suurenemise suunas.
Mõistad, kui võtta saksa masinad, Messer või Fokker, siis neil oli lahingukiirus maksimaalkiirusest 80-100 km/h madalam. Niipalju kui mina tean, oli see kiiruste vahe inglise ja ameerika lennukitel sama suur. Ja see vahe säilis lääne masinatel kogu sõja vältel. Jakkidel oli see vahe 60-70 km/h, sõja teises pooles veelgi vähem. Jakid olid nõukogude õhujõudude kõige dünaamilisemad ja kergemad hävitajad, seetõttu olid nad ka vertikaalidel head. Terve sõja jooksul suutis tavaline, keskpärane normaalse ettevalmistusega lendur Jakil Messeritega võrdsel tasemel lahinguid pidada. Seda enam oli sõja alguses Jak iga nõukogude lenduri unistuseks.
Ma ei räägigi 1944 aastal ilmunud Jak-3st, mis võimsuses ja kiirenduse dünaamikas, see tähendab ka lahingukiiruse osas oli üldse unikaalseks masinaks. Tal oli vahe maksimaalse ja lahingukiiruse vahel 40-50 km/h, sel ajal aga polnud ühegi riigi õhujõududes masinat, mis oleks olnud suuteline Jak-3ga lahingukiiruse osas konkureerida. Jak-3e erksus oli vapustav, tippkiirus oli tal mitte väike, kuigi ta polnud maailma kiireim hävitaja. Mitte kõige kiirem, kuid lahingus jõudis igale vastasele järele, praktiliselt ükskõik millisel manöövril.
Peale selle olid Jakid lihtsad ja odavad toota, mis lubas neid suurtes kogustes välja lasta. Vaata, kui sul on hea hävitaja, kuid seda pole võimalik sõja ajal nõutavates kogustes toota, siis pole see enam väga hea hävitaja. Lihtsus ja odavus tootmises on sõja jaoks sama oluline omadus, kui tema kiirus ja manööverdusvõime.



Järgneb...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene lahingulendurite memuaarid
PostitusPostitatud: 06 Mai, 2012 6:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Nov, 2010 21:03
Postitusi: 131
Mida tähendab "kabreerimine"?


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 71 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt