...järg.
Nikolai Gerassimovitš, kuidas te hindaksite saksa hävitajaid– Bf-109E, Bf-109F, Bf-109G ja FW-190?
Sakslastel olid head hävitajad. Võimsad, kiired, vigastustele vastupidavad, manööverdusvõimelised. Bf-109E oli oma tehniliste andmete poolest I-16 mudelitega 28 ja 29 võrdväärne, ületas kõiki I-16 varaseid mudeleid ja „Hurricane“, jäi alla Jak-1le, P-40le ja P-39le. 20-nda hävituslennuväe polgu lendurite sõnul ületas Jak-1 „E“d kõigis punktides. 1942 aastaks oli see masin vananenud, kuigi meil põhjas kasutati seda kuni 1943 aasta alguseni, seejärel koristati need kuidagi kähku ära, ühe või kahe nädala jooksul. Ilmselt hakkasid tõsiseid kaotusi kandma. Hiljem juhtusid ette vaid Bf-109F, Bf-109G ja FW-190.
Bf-109F ületas „E“-d kõvasti, oli märksa kaasaegsem. Uskumatult dünaamiline masin, hea kiiruse ja vertikaalmanööverdusvõimega. Horisontaalidel oli lahjem. Relvastus oli keskmine, 20 mm suurtükk ja kaks kuulipildujat. Oma omaduste kogusummas ületas muidugi kõiki I-16 mudeleid ja „Hurricane“, Jak-1 ja P-40 olid sellega võrdsed ning P-39 jäi pisut alla.
Bf-109G oli tugev masin, kiire ja väga hea vertikaalidel, ka horisontaalidel oli hea, kuid ilmus ta pisut hilja, alles 1943 aastal, kui kõik meie polgud olid ümber relvastatud kaasaegse tehnikaga. Tehnilis-taktikaliste andmete põhjal olid meie hävitajad Jak-1b(7b, 9), La-5(7) ja P-39“Airacobra“ temaga võrdsed, P-40 Kittyhawk oli pisut nõrgem.
„Fokker“ oli samuti tugev ja kiire masin, kuid hävitajana jäi Bf-109G-st maha, ei kiirendanud nii ruttu (lauptakistus oli suur) ja vertikaalidel oli halvem. „Fokker“ oli väga võimas, seetõttu kasutati seda tihti ründelennukina, lennuk kannatas pommide allariputamist.
Tuleb öelda, et Bf-109G ja FW-190 oli väga võimas pardarelvastust, vastavalt viis ja kuus tulenuia, suurem jagu suurtükid. See oli saksa masinate tugev külg.
Kirjandusest on teada Bf-109G tugevad küljed:
1. Võimas ja kõrgusvõimeline mootor.
2. Võimsad suurtükid.
3. Hea pikeerimisvõime.
4. Lihtne juhtimises.
5. Suur kiirus ja suurepärane dünaamika.
Nõrkadeks külgedeks olid:
1. Hälb väljavaade kabiinist
2. Väike telikute vahe, mis tekitas tõsiseid raskusi maandumisel, eriti külgtuulega.
Oli nii?
Kõrguse osas ei oska midagi öelda, minul „Kobraga“ kuni 8000 meetrini „Messeriga“ probleeme polnud, üle selle aga ei meie ega sakslased ei roninud. Kuulda oli, et Jakkidel oli kõrguses probleeme, kuid kõrglahinguid oli meil harva. „Messerite“ mootoritel oli forsaaž. Kiirendasid suurepäraselt, sõna otseses mõttes „rippusid“ gaasisektori otsas. Aga vaat öelda, et neil oli mingi silmapaistev kiirus, ma ei ütleks. Kiire, kuid meie omadel polnud kiirus väiksem.
Relvastus oli tõepoolest võimas, viis tulepunkti, millest kolm olid 20-mm suurtükid, aga taas- mul Kobral oli 37-mm suurtükk, nii et minul relvastuse nõrkuse koha pealt komplekse polnud.
Pikeeris „G“ väga hästi, raske masin oli.
Juhtimise lihtsuse, kitsa telikuvahe ja väljavaate poolest kabiinist ei oska midagi öelda, neid küsimusi peaksid sa rohkem saksa lenduritele esitama. Kuigi tagasuunas nähtavusega võib-olla midagi isegi oli. Me tulistasime tagantpoolt rünnates palju „Messereid“ alla, kuid siin ei saa kunagi kindla peale öelda, kas oli vaade halb või ei osanud lendur liohtsalt taha vaadata.
Nüüd FW-190 kohta.
FW-190 tugevad küljed:
1. Võimas ja küllaltki hea kõrgusvõimega mootor.
2. Võimas suurtükirelvastus.
3. Pikeeris hästi.
4. Oli juhtimises kerge
5. Kabiin võimaldas head väljavaadet.
Nõrgaks küljeks oli keskpärane kiirendus. .
Jällegi- FW-190 mootori võimsuse ja kõrgusvõime kohta
ei oska taas midagi kindlat öelda, kuid vaieldamatult oli mootor võimas. Aga see, et „Fokkeri“ mootor oli märksa töökindlam ja vigastuste suhtes vastupidavam Messerist, on vaieldamatu fakt. Kui Fokker kaks silindrit kaotas, lendas ikka edasi. Kuigi, kõrgendatud töökindlus ja vastupidavus vigastustele on omane kõigile radiaalmootoritele, kui neid võrrelda ridamootoritega. Siin ei küündinud sakslased niikuinii meie tasemele, meil kaotasid nii I-16 kui La-5 nelja silindrit ja jõudsid ikka koju, „Fokkeril“ oli aga kahe silindri kaotus piiriks.
Radiaalmootorite tõttu armastasid saksa lendurid otserünnakule minna, eriti alguses, mootoriga kaeti ennast, relvastus oli võimas, neli 20-mm suurtükki ja kaks kuulipildujat. Üheainsa valanguga võis vaenlase alla tulistada.
Pikeeris „Fokker“ samuti hästi, see oli saksa masinate üldine omadus.
Horisontaalidel oli väga hea, vertikaalidel nigelam. Juhtimise kerguse ja väljavaate kohta kabiinist pead sakslaste käest küsima. Mis puudutab kiirenduse dünaamikat, siis oli see „Fokkeril“ tõepoolest nõrk, ses osas jäi ta maha kõigist meie masinatest, võib-olla peale kõigist peale P-40, P-40 oli temaga selles suhtes võrdne.
Ja ikkagi, Nikolai Gerassimovitš, miks Teie meelest Idarindele FW-190 ei sobinud? Nõukogude lendurite jutu järele oli hea hävitaja, aga ei midagi rohkemat. Läänerindel aga tekitas FW-190 furoori.
Kõik on õige, hävitaja oli tasemel, kuid lahinguvõimaluste poolest midagi unikaalset endast ei kujutanud. Üldse on mul jäänud mulje, et sakslased ootasid väga seda lennukit, kuid hindasid oodatavat masinat ning selle tehnilisi võimalusi ilmselgelt üle Näiteks kes sisendas neile mõtte, et „Kobra“ jääb kiiruses „Fokkerist“ maha? Aga nii oli. Algul olid sakslased väga kindlad oma üleolekus kiiruses ja tihti juhtus, et peale rünnakut püüdsid meie eest forsaažil ära minna. Sa jõuad talle järgi ja hakkad teda ülevalt kostitama. Tema suitseb ja törtsub, aga lahti rabeleda ei suuda. Kiirelt õpetasime sakslasi ainult forsaažile mitte lootma. Hiljem muutus „Fokkeritel“ reegliks väljuda rünnakust ja lahingust lahkuda ainult järsu pikeega ja ei kuidagi teisiti.
Vertikaalmanöövris jäi Fokker samuti Kobrast maha, kuigi nad alguses püüdsid meiega lahinguid vertikaalidel pidada. Taas tuli mõistus kiirelt koju. Mulle jääb arusaamatuks, kust nad võtsid, et Fokker vertikaalmanöövris parem on. Kiirenduse dünaamika oli Fokkeril nõrk koht. Hiljem nad püüdsid Fokkeritega manöövri niimoodi üles ehitada, et mitte kiirust kaotada. Pikaleveninud manööverlahing Fokkeril Jaki, Lavotškini või Kobra vastu on algusest peale kaotatud ettevõtmine. Kiiruse kadus ja oligi kõik. Kuni uuesti korjad, lastakse mitu korda alla. Meie lennukid olid dünaamilisemad.
Otserünnakutel oli Fokker tugev ja sakslased kasutasid seda sageli. Teadsid, et nende masinad paar-kolm tabamust vastu peavad, nemad aga saavad vastase üheainsa valanguga tükkideks lasta. See annab otserünnakule kindla tagatise.
Muideks, peagi loobusid sakslased isukalt otserünnakutele minemast, seda oli tunda. Meil oli suurtükk 37 mm, siin ei päästa ükski mootor, üks tabamus ja kõik. Sellistel asjaoludel peab otserünnaku jaoks kõvu närve omama, mootorist pole abimeest. Meil olid aga närvikesed sakslastest kõvemad.
Mul oli selline juhus…
Läksime Fokkeritega otserünnakule. Neli nelja vastu. Ja nii juhtuski, et pöörde ajal osutus minu juhitav minust eespool olevat. Ütlesin talle, et „Davai, sa oled eespool, ma katan sind!". Ja tema põrutas Fokkerile suurtükist otsaette. Sai ühe või isegi kahe mürsuga pihta. Fokker lendas tükkideks. Ülejäänud kolmik pudenes siinsamas laiali ja niipalju me neid nägimegi. Kõik võttis aega paar sekundit.
Nikolai Gerassimovitš, te jutustasite kõik vaga hästi, kuid ikkagi ei seletanud ära peamist. Miks Idarinde jaoks ei olnud Fokker selleks võlukepikeseks, milleks ta sai Läänerindel. Vaadake, mida kirjutab oma memuaarides James E. (Johnny) Johnson, brittide äss nr. 1 Teises Maailmasõjas:
„…Kui lennujuhtimisohvitser teatas mulle, et eespool on märgatud vaenlaste hävitajate gruppi, püüdsin lahingut vältida, välja arvatud juhul, kui päike ja kõrgus ei andnud meile šanssi ootamatuks rünnakuks. Liialt suur oli 1943 aasta kevadel Focke-Wulfi üleolek Spitfire ees…“
Aga Johnson lendas „Spitfire-Vb“-ga, lennukil, mida läänes peeti üheselt paremaks kui P-40 ja vististi paremaks ka P-39-sast.
Isegi kui võtta arvesse, seda asjaolu, et Idarindel lendasid „Fokkeritel“ tihti pommituslendurid, kes õhulahingutes ei hiilanud, siis ikkagi, sellist vahet „Fokkeri“ efektiivsusehinnangutes see ikkagi ei seleta.
Siin peitub vastus ilmselt masinate erinevas kasutuses. Meil kasutasid sakslased Fokkereid rohkem rindehävitajate ja hävituspommitajatena, Läänes aga kui püüdurit. Ilmselt oli kogu probleem raadiolokatsiooniga tagamises. Läänes suunati Fokkereid raadiolokatsiooni abil, s.t. lahingukontaktiks olid Fokkerid jõudnud kiirust koguda ja saavutanud ülekaalu kõrguses. „Fokkeri“ madal dünaamika ei mänginud sellisel puhul mingit rolli, kõrgus muudeti sellisel juhul lihtsalt kiiruseks. Ja ka pikaleveninud manööverlahinguid pidasid sakslased harvem.
Meie rindel sellise tihedusega radarikatet nagu läänes sakslastel ei olnud. Nii sakslased kui ka meie avastasime vaenlasi põhiliselt visuaalselt. Lendad ja vaatled, nägid vaenlast- täisgaas ja lahingusse.Raadiolokatsiooni puudumise tingimustes mängis kiirenduse dünaamika kiire kiirusekogumise jaoks suurt rolli. Dünaamika oli „Fokkeril“ kesine. Niipalju kui mulle meenub, hakkasid sakslased ka läänes peale Fokkerite pommitajatena kasutuselevõttu kandma suuri kaotusi.
Kas Teil oli juhust kohtuda lahingus FW-190F, Fokkeri ründevariandiga. Ja kuidas te seda hindaksite?
Seda, mis pommidega lendas? Jah, kohtusin ja tulistasin alla. Kuniks pommidega lendas, oli „mittemingisugune“ lennuk, kui pommid alla viskas, siis oli tavaline „Fokker“. Ei parem ega halvem.
Mäletad, ma jutustasin Sulle, kuidas me torpeedokaatreid katsime, seal ma pisut eksisin, õigemini ei rääkinud kõike lõpuni selgeks. Toona tagas katet Bf-109F kuuik, kaatreid ründas aga kuus FW-190 pommidega. Neid „Messerid“ katsidki.
Meid oli minu kuuik ja Vitja Maksimovitši paar. „Fokkerid“ läksid madalamalt, „Messerid“ neist meetrit 500 kõrgemalt. Korraldasin toona rünnaku hästi, tulime päikese poolt suurema kõrgusevaruga ning ründasime algul kogu kuuikuga Mesereid. Mina tulistasin alla ühe, tormasin neist mööda ja kohe, rünnaku jätkuna, lasin alla ka „Fokkeri“. Ja taas üles, nagu kiigel, päikesesse. Ning jälle oled „Messeritest“ kõrgemal. Väga hästi kukkus välja, Messerid pudenesid laiali, Fokkerid puistasid pommid merre ja kadusid samuti eri suundadesse. Ja meie olime nendest taas kõrgemal. Kihiutasime neid tookord vahvalt taga.
Üldiselt, selles lahingus tulistasin neid kolm tükki alla, kuid ühte neist kolmest tulistas veel teine lendur ja see läks tema arvele.
Nikolai Gerassimovitš, te räägite kogu aeg, et peamised nõukogude hävitajad "Jak" ja "La" olid saksa omadega kiiruses võrdsed, kuigi teatmikud seda eitavad.
Teatmiku andmeil oli saksa masinatel alati kiiruses üleolek. Millega te seletate sellist lahkuminekut teatmiku ja praktika vahel?
Teatmikuandmeid saadakse ideaaltingimustes ideaalmasinatel, reaalsetes tingimustes on andmed alati madalamad.
Jah, kuid meie saame oma masinate andmed ju samuti ideaaltingimustes. . Proovime siis proovime selle fenomeniga teistmoodi aru peale saama. Milliseid reaalseid kiirusi (mõõteriista järgi) näitasid saksa hävitajad õhulahinguis?
Bf-109E – alates 450 kuni 500 km/h
Bf-109F – 500-550 km/h.
Bf-109G – kiirus oli võrdne F-ga, võib-olla veidiveidi kiirem G eeliseks F ees oli relvastus, mitte kiirus.
FW-190 – 470-520 km/h.
Pikeerimisel lisandus kõigile keskmiselt 30 km/h.
Sa tead, lahingus eriti mõõteriistadele ei vaadata, seal on selletagi näha, kas su masin jääb kiiruses maha või mitte. Sestap ma kinnitangi, et nii „Kobra“ kui ka „La“ saksa masinatele kiiruses maha ei jäänud.
No mis ma oskan öelda. Ütleme niimoodi, et see teie poolt öeldu oli mõnevõrra madalam kui teatmikes öeldu.
Ja mis mina Sulle rääkisin? Vaata, sa teed lennundusest kaugel olevate inimeste tüüpilise vea. Ajad sassi kaks mõistet, maksimaalne kiirus ja lahingukiirus. Maksimaalset kiirust mõõdetakse ideaaltingimustel- horisontaallennul, rangelt etteantud kõrgusel, väljarehkendatud mootoripööretel jne. Lahingukiirus on aga vahemik maksimaalselt võimalikest kiirustest, mida lennuk võib arendada manööverdamislahingu tingimustes kõigi võimalike manöövrite ajal.
Kui ma sulle kiirustest räägin, siis pean silmas just lahingukiirusi. Mina pidasin nendel lahingut, maksimaalne aga oli mulle vaid „niivõrd-kuivõrd“
Aga kui oli vaja taga ajada? Seal lähed ju maksimaalsel?
Noh, jõudsid järele ja siis? Kui väga tugevalt kiiruse üles ajasid, siis tuleb pärast jälle kiirust kaotada, muidu lipsad mööda. Ja ka pihtasaamine on suurel kiirusel problemaatiline. Täpsemalt, pihtasaamine pihtasaamiseks, aga kas tabamuste arv ka piisav saab, on küsimus. Siin on niimoodi- ajasid järele- võtsid kiiruse maha- tulistasid ära- ja jälle gaas põhja ja kiirus üles. Aga mootori võimet kiirendada ja pidurdada masinat lühikese ajavahemiku jooksul nimetataksegi erksuseks.(tegelikult tähendab sõna
"приемистость" küll mootori võimet gaasisektori liigutamisel võimalikult lühikese aja jooksul täisvõimsust saavutada. Ja tänud lugupeetud kaasfoorumlasele EOD, kes oma lahket nõu ei keelanud.LEMET)
Paljud arvavad, et kui lennukil on suur maksimaalne kiirus, siis on tal ka lahingukiirus maksimaalselt kõrge. Aga nii see pole. Juhtub, et kahe hävitajatüübi võrdluse korral on ühel neist kõrgem maksimaalne ja teisel lahingukiirus. Lahingukiirusele omavad mõju sellised faktorid nagu mootori erksus ja võimsusvaru. Need on need faktorid, mis tagavad kiirenduse maksimaalse dünaamika. Ja näidet pole tarvis kaugelt otsida. Oli meil selline hävitaja nagu LaGG-3. Ma lendasin sellel. Nii oli 1941 aastal tal kiirus suurem kui Jak-1. Ja Jaki ees oli tal mitu eelist, peale selle et ta oli kiirem. LaGG oli vastupidavam ja põles halvemini, kuna oli deltapuidust tehtud.Peale selle oli LaGG võimsamalt relvastatud. Ja siis? Küsi ükskõik milliselt sõdinud lendurilt, millist hävitajat, kas Jakki või LaGGi ta eelistaks. Ja ilmselt vastaks ta, et Jakki. Miks? Ikka seepärast, et Jak oli väga dünaamiline masin, erksus .oli tal hea, aga LaGG oli uimane nagu triikraud. LaGG oli Jakist märksa raskem, see tähendab aga, et ka inertsem. Aga maksimaalkiirus oli LaGGil seetõttu suurem, et aerodünaamiliselt oli LaGG väga „puhas“ masin, kui teda sirget mööda „taga ajada“- pressib päris vahvasti. Aga niipea, kui kiirust kaotas, siis oli kõik, uuesti koguda oli väga raske. Ja selleks, et mitte lahingus kiirust kaotada, tuli kavaldada- pikeerida, manööver ja rünnak niimoodi korraldada, et võimalust mööda kiirust mitte kaotada. Ja ka jõupingutusi roolidele tuli LaGGil teha mõjusaid.
Jakil oli LaGGi ees ainult kaks eelist, kuid selle eest millised- eeskujulik erksus ja juhtimise kergus. Jak kogus kaotatud kiiruse väga kiirelt tagasi, andsid täisgaasi ja sellest piisas. Ka pikeerida polnud vaja, Jak kogus kiirust ka kabreerimisel. Lisaks kõigele oli Jak ka märksa kergemini juhitav, ühest küljest oli püsiv, teisest aga nõudis minimaalseid jõupingutusi juhisele, vähimagi mõjule reageeris momentaalselt.
LaGG-3 ma vaid lendasin, lahinguid ei pidanud, kuid praegu võin oma kogemuste baasil öelda, et LaGG-3 polnud paha hävitaja, andmete poolest võrreldav P-40ga, kuid Messeriga võrdsel tasemel lahingut pidada võis sellega ainult väga kogenud, täiuslikult tehnikat (eriti mootori ekspluatatsiooni) valdav ja taktikaliselt kirjaoskaja lendur. Vähekogenud või piisava väljaõppeta(aga selliseid oli meil sõja algul palju) lendur ei suutnud LaGGil lennates Messerile suurt midagi vastu panna. Ta lihtsalt ei osanud oma masina tugevaid külgi kasutada. Jak andis sellisele lendurile märksa suuremaid võimalusi ellujäämiseks. Ja ka kogenud lendur tundis Jakil end märksa kindlamalt, Lahingu käigus kaotatud kiiruse pärast tuli märksa vähem pead valutada.
Teine näide- I-16 mudel 28 ja Bf-109E- maksimaalne kiirus oli Messeril suurem, lahingukiirused olid mõlemal masinal aga võrdsed. Aga kui võrrelda I-16 mudelit 28 näiteks „Hurricanega“, siis oli „Hurricanel“ maksimaalkiirus suurem, I-16 aga lahingukiirus. „Hurricane“ oli väga uimane hävitaja. Mõista, et teatmikuandmetel lennukite võrdlemine on vale ja ebaõiglane, liiga palju nüansse, mida pole võimalik arvestada.
Nikolai Gerassimovitš, aga kas teate, et praegu loetakse Jakke nõukogude «Aviapromi» veaks? Tuuakse järgmisi argumente.
1.Kõigil sõjaetappidel jäi Jak maha Messeritest.
2. Ka relvastuse osas jäi Jak kõigist Messerite mudelitest maha, v.a. „F“.
Olid ka teised puudused, põles hästi, polnud vastupidav ja paljugi veel muud.
Praegu on populaarne arvamus, et Jakke toodeti vaid seepärast, et Jakovlev oli Stalinile lähedal, oli tema peamiseks nõuandjaks lennukitööstuse alal ning kasutas seda ära, hävitaja oli iseenesest aga keskpärane.
Pole tõsi, Jakid olid suurepärased masinad. Ma lendasin ise nendel ja teadsin paljusid häid lendureid, kes Jakil sõdisid ja olid sellest masinast väga heal arvamusel. Mõistad, Jakid olid unikaalsed vaat mille poolest- need olid hävitajad väga suure lahingukiirusega. Jakovlev tegi hävitaja juba algselt mitte suure maksimaalse kiiruse, vaid suure lahingukiirusega. Ei tea, kas see oli spetsiaalselt niimoodi kavandatud, või kukkus kogemata välja, kuid Jak tuli välja just niisugune. Ja Jak muutus terve sõja vältel paremaks, eeskätt lahingukiiruse suurenemise suunas.
Mõistad, kui võtta saksa masinad, Messer või Fokker, siis neil oli lahingukiirus maksimaalkiirusest 80-100 km/h madalam. Niipalju kui mina tean, oli see kiiruste vahe inglise ja ameerika lennukitel sama suur. Ja see vahe säilis lääne masinatel kogu sõja vältel. Jakkidel oli see vahe 60-70 km/h, sõja teises pooles veelgi vähem. Jakid olid nõukogude õhujõudude kõige dünaamilisemad ja kergemad hävitajad, seetõttu olid nad ka vertikaalidel head. Terve sõja jooksul suutis tavaline, keskpärane normaalse ettevalmistusega lendur Jakil Messeritega võrdsel tasemel lahinguid pidada. Seda enam oli sõja alguses Jak iga nõukogude lenduri unistuseks.
Ma ei räägigi 1944 aastal ilmunud Jak-3st, mis võimsuses ja kiirenduse dünaamikas, see tähendab ka lahingukiiruse osas oli üldse unikaalseks masinaks. Tal oli vahe maksimaalse ja lahingukiiruse vahel 40-50 km/h, sel ajal aga polnud ühegi riigi õhujõududes masinat, mis oleks olnud suuteline Jak-3ga lahingukiiruse osas konkureerida. Jak-3e erksus oli vapustav, tippkiirus oli tal mitte väike, kuigi ta polnud maailma kiireim hävitaja. Mitte kõige kiirem, kuid lahingus jõudis igale vastasele järele, praktiliselt ükskõik millisel manöövril.
Peale selle olid Jakid lihtsad ja odavad toota, mis lubas neid suurtes kogustes välja lasta. Vaata, kui sul on hea hävitaja, kuid seda pole võimalik sõja ajal nõutavates kogustes toota, siis pole see enam väga hea hävitaja. Lihtsus ja odavus tootmises on sõja jaoks sama oluline omadus, kui tema kiirus ja manööverdusvõime.
Järgneb...