Sideväelase mälestused

[ElrikThunderson]

Tere. Olles heameelega lugenud teiste mälestusi nõukogude armeest, panen siia ka oma isa mälestused. Isa teenis aastatel 73-75 Altai oblastis Biiski linnas tankipolgu sideroodus radistina. Mida aeg edasi, seda muhedamana tunduvad talle kõik läbielatud totrused aga seda hägusamaks lähevad ka mälestuste detailid. Olles ise neid isa jutte mitmeid kordi kuulanud ja teda neid üles kirjutama õhutanud, otsustasin selle töö lõpuks ise käsile võtta ja siia üles riputada.


Tallinna sidepolk ehk moi adress Sovetskii Sojuz

Nagu kõiki teisigi, nõudis suur kodumaa ka minu isalt kahte aastat tema elust. Esmamuljeks kujunes päev läbi Lasnamäel lõõskava kevadpäikese käes tegevusetult seismine, mistõttu nudipealised noorsõdurid, minu isa nende hulgas, meenutasid õhtuks punanahkseid indiaanlasi. Niigi kergelt uimast isa tabas nüüd lisaks korralik päikesepõletus. Kerge uimasus aga tulenes eelnenud pikaleveninud pidulikust ärasaatmisest sõprade ja sugulaste poolt.

Läbinud esialgse filtreerimissüsteemi, kus noormehed peakuju ja kõrvade asetuse järgi ära jaotati, hakati neid laiali jaotama. Tallinski polk svjazii ehk maakeeles Tallinna sidepolk määrati minu isale utšebkaks ehk väljaõppeüksuseks. Vaene isa jõudis hetkeks rõõmustadagi, et kas tõesti vedas ja ta siiasamasse Tallinnasse jääbki teenima. Esimesed kahtlused tekkisid tal siis kui neid rongiga Riiga viidi ja siis sealsele lennuväljale kärutati. Lennukis otsustas isa esmakordselt küsida oma väeosa asukohta. Nüüd selgus väeosa geograafiline lokatsioon ja suure kodumaa otsus ta Novosibirskisse töölisasulas asuvasse väljaõppekeskusesse saata, mis saatuse irooniana kandiski nime Tallinski polk svjazii.


Noorsõdur ehk sluzu sovetsii sojuz

Esimesel päeval tabas uimast ja päikesepõletuses isa, kes koos teiste noorsõduritega nö. tutvumiseks palja ülakehaga pikale jooksule saadeti, korralik lumetorm. Lumetorm Novosibirskis koos sealses lagedas stepis jõudu koguva tuulega aga on hoopis midagi muud kui Eesti lörtsine kevad. Päikesepõletusest külma kätte sattunud isal tekkis isegi väike palavikulootus, koos sellega seonduva mõttega veidi voodihaigena puhata. Noor tervis ja nõukogude armee ditsipliin aga põhjustasid selle, et palavikumõtted tulid isale meelde alles järgmise päeva lõunaks järjekordse rännakmarsi ajal ja siis ei olnud tal ette näidata nohugi.

Nn. „noore ajast“ ei ole isal erilisi mälestusi peale pideva jooksmise ja drilli. Instruktoritest meenutab ta kahte omavahel täiesti vastandlikku ohvitseri. Üks oli pikk kergejõustiklane, kes kohutavalt armastas joosta. Hommikuti rivistas ta kogu üksuse üles ja rass-dva kablutati terve päev mööda steppi. Teine oli lühike raskejõustiklane, kes armastas sama kirglikult hoopis kangil tireleid teha ja oli otsustanud maksku mis maksab ka kogu noorsõdurite pundi oma lemmikuid armastama panna. Armastama isa kangi ei hakanud, küll aga jäi see talle eluks ajaks meelde. Kolmas instruktor oli sidespets, kes noortesse nekrutitesse vaimuvalgust ehk täpsemalt armee raadio- ja telefoniside erisusi püüdis valada. Nende kolme instruktori käe all käiski nimetatud Tallinna polgus sideväelaste väljaõpe.

Mis siis veel. Peale pideva jooksmise on isal meeles palju püsti ja palju pikali. Automaati lahti ja jälle kokku ning natuke lubati lasta ka. Õpetati laskma kalašnikovi täisautomaatsel režiimil nii, et iga päästikulevajutus võtaks aega samapalju kui venekeelne „22“ – dvatsat dva – väljaütlemine. Nii olla tagatud lühikesed täpsed valangud. AK lahtivõtmisest on isal meeles, et nõuti puhastusvarda relva küljest lahtilöömist kiire käeservaga antud löögiga. Paaril esimesel korral lõi aga hoopis puhastusvarda ots käeserva lahti. Õhtuid sisustati noorsõduritele aga tehes neile drilli harjutades aja peale riidesse ja riidest lahti võtmist. Isalt ja tema saatusekaaslastelt nõuti koikult püstisaamist ja täisvormis valveseisangusse tardumist 45 sekundi jooksul. Särk, püksid, rihm, pilotka, partjankad ja kirsad kõik selga. Sealjuures pidi kogu rõivastus olema sõduri seljas akuraatne ja sirge. Ja siis tuli kiskuda jälle kõik seljast ära ja trussikutes koikule teki alla pikali. Et seda kohe korrata. Sest kuidas sa muud moodi saad imperialiste võita, kui sa ei oska kiiruga partjankasid siduda?


Toidušokk ehk moloko

Veel on isal meeles esimene šokk seoses söögiga. Nii üleüldine stress, pakutava dieedi iseärasused kui ka euroopalikust keskkonnast pärit noormehele vastuvõetamatu mustus ja räpasus sööklas põhjustasid selle, et ta esimesed kolm päeva midagi ei söönud. Kõik oli must ja räpane, rasvased lauad, rasvased nõud ja selle juurde käiv kirjeldamatu lehk lihtsalt lülitasid igasuguse söögiisu täiesti välja. Neljandal päeval aga jõudis kohale ka nälg ja isu ning ka räpasel laual lebav leivatükk käis toiduna suurepäraselt.

Tegelikult vedas isal toiduga üsna hästi. Lisaks nõukogude armee mõistes suht korralikule toidule avastas ta üsna pea, et utšebka leivajagaja, suhkru- ja võijagaja ning laomees olid kõik eestlased. Nii ei olnud tal kaasmaalaste abiga kõht kunagi tühi, küll aga võttis aega harjumine pakutava menüüga. Eriti suurt puudust tundis mu isa piimast, mida ei olnud üldse saada. Üsna väljaõppe lõpul tuli teda vaatama ka tema isa, minu vanaisa, kes ettenägelikult oli kaasa võtnud kotitäie head ja paremat toidukraami. Isa tegi siis hea vahetuskauba, jättes oma saatusekaaslased ja ülemused kotitäie sisu õgima ning võttis omale ööpäevaks linnaloa. „Linnaks“ oli muidugi vaid utšebkat ümbritsev porine külatanum uhke nimega töölisasula, kuid kasarmust üheks ööks pääsemiseks käis seegi. Vanaisa oli hankinud öömajaks palkidest külamajakese ja nii sai sõdurpoiss korrakski väsitavast armeeteenistusest puhata. Lisaks vanaisaga kohtumisele sai minu isa külas aga ka lõpuks piima juua. Mitu kuud täielikku puudust oli tekitanud täiesti füüsiliselt tuntava puudujäägi, nii et ostetud kolm liitrit piima kadus kui palsam kurnatud organismi vahele ära.

Muide moloko ehk maakeeli piim oli radistide koodsõna tähistamaks „O“ tähte morsekoodis. Igal vene tähestiku tähele oli käibel selline vene sõna, et need punktid-kriipsud paremini meelde jääks ja „O“ kolm pikka kriipsu mugandati radistiõpilastele sõnaks „m-Ooo-l-Ooo-k-Ooo“.


Kõmisevad tünnid ja suitsupuudus ehk vrag ne spit

Mõistusekruvisid drilliti utšebkas ka, õpetati et vaenlane ju ei maga ja kui sa ilma loata magama jääd siis hoia alt. Eriti rõhutati seda valvepostidele saadetud noorsõduritele, keda hirmutati erinevate õudusjuttudega ümberkaudse elanikkonna kriminaalsetest vägitegudest. Pidevalt kurnatud organism aga vajas puhkust ja nii oli vaja pidevalt endaga võidelda, et mitte postil magama jääda. Kord aga juhtus selline tobe vahejuhtum, kus uni oli isal hoobilt pühitud. Siberi talv, kubujussiks mässitud isa tatsas valvepostil, ringkäik viis läbi hulga tohutute õlitünnide. Ja korraga kõmin. Justnagu keegi virutaks jalaga vastu tühja õlivaati. Ja jälle kõmin. Isa ei saanud paksude käpikutega piisavalt kiiresti automaati õlalt. Lugu paistis hetkeks päris tõsine, sest kohalikud olla ennegi utšebka terrritooriumil ringi kolanud ja kõike näppujäänut ära virutanud. Ka pealesattunud tunnimeestele olla virutatud ja üldse mitte sõbralikult. Nii ei ole imestada, et kolmanda kõmina peale rabas isa automaadi puusale ja lahingpadruni rauda. Õnneks selgus kohe ka kõmina põhjus. Ränga külma kätte jäänud tühjad õlivaadid tõmbusid raginaga kokku ja siis jälle kõminaga vajusid oma endisesse vormi. Heli oli aga just selline, nagu oleks mõni pahalane jalaga vaadile äsanud.

Üldiselt oli väljaõpe suhteliselt normaalne, ka külma talvega harjus ning ülekeskmise intelligentseid sideväelasi väga ei kiusatud. Nii oli aega ka suitsu kiskuda. Utšebkas kulus isal nimelt kohutavalt suitsu. Kodused aiva imestasid, et kas isa seal sõjaväes suitsetab päevad läbi, sest kirjades ta vaid suitsu paluski saata. Baltikumi suitsud, nagu ka kõik muu siinne kraam, olid suurel kodumaal nõutud kaup, isa tohutu suitsunälja põhjus oli aga hoopis lihtsam. Kui aga isa suitsu ette pani, astusid ligi manulised. Isa lahke mehena pakkus oma pakki, mis hoobilt nobedate näppude poolt tühjendati. Nii saigi isa oma pakist heal juhul paar suitsu, mõnikord vaid ühe ise tõmmata. Hiljem õppis ta aga ära vennasrahvaste kombe. Tuli saatusekaaslane suitsu küsima, pakkus isa talle vaid mahvi oma sigaretist ja hoidis suitsupaki targu taskus. Inimene õpib kogu elu...

Kui noort kahuriliha oli drillitud ja drillitud ja siis veel natuke drillitud, et vabal ajal veel veidi drillida, hakati noori väeosadesse teenistuseks määrama. Juba utšebka määramisel (ikkagi Tallinski polk svjazii) otsustati, et isa kui ülekeskmise intelligentne vend teenib suur kodumaad sideväeosas. Küll aga taheti teda kui kahtlast baltikumi elementi sokutada jalaväkke telefonikaablit vedama. Hiljem isa nägi neid vennikesi õppustel mööda maastikku jooksmas, kaablirull selgas ja muudkui jookse. Ja kui siis tankid su kaabli segi pöörasid, ots ringi ja kaablit parandama. Sokutati, mis teda sokutati, aga sokutajate õnnetuseks oli isal muusikaline kuulmine rohkem paigas kui ühel slaavi tõugu noorsõduril. Nii juhtuski, et vene poiss läks jalaväkke telefonikaablit kerima, isa aga istutati sooja veoautosse ja toksis seal morsekoodis sõnumeid. Et siis ikkagi raadioradist, punkt ja kriips.

Väljaõppe lõppedes määratigi isa sideroodu tankipolgus number ... Näh, aeg on oma töö teinud ja isa enam numbrit ei mäleta. Mingit punalipulist nime sel polgul tema teada ei olnud. Tegu oli igaljuhul tankipolguga, kus isa teenis oma aega siis sellesinase tankipolgu sideroodus. Asukohaks oli Bija jõe kaldal asuv mägedes asuv garnisonilinn Biisk, suure kodumaa kauges nurgas, seal kus nii sadakonna kilomeetri pärast kohtuvad Kasahstani, Mongoolia ja Hiina piirid.


Minu isa väeosa ja muud loomad ehk polnoje vedro ...

Isa väeossas saabudes olevat seal sisekord väga käest ära olnud. Räägiti, et äsja oli üks korda nõudnud ohvitser demblite poolt kasarmu aknast alla visatud. Esimesel rivistusel ei suutnud värkseltdrillitud isa ära imestada tüüpe, kes pikajuukseliste ja ülbetena rivisse loivasid. Oma kübekese nende sellide omavoli sai maitsta ka isa. Äsjasaanunult tõmbas ta suitsunurgas rahulikult sigaretti, kui loivasid kohale vanad. Üks küsinud isalt sigaretilt oma suitsule tuld, võtnud seda aga nii hooletult, et pühkinud isa sigareti hõõguva otsa maha. Kui isa siis sellise ilmse ebaviisakuse peale suu lahti tegi, sai ta vastu hambaid. Pool esihammast tuligi demblile suitsunurka maha jätta. Õnneks oli korralagedus ka väeosa juhtidele liig ja demblid peksti sel esimesel nädalal sõna otses mõttes laiali. Toodi kohale mingi siseväeosa, kes vennikesed peale õpetlikku kaklust toorelt minema lohistas, neil pead paljaks ajas ja eriti ülbed karistuseks ehituspatti, teised mööda võõraid väeosasid laiali saatis.

Kuna isa teenis sideväeosas, kuhu sattumine nõudis peale kahe kõrva omamise ka veidike sisu nende vahele, siis oli teenistus suhteliselt mõnus ja rahulik. Vanad noori ei kiusanud, kõige hullematest saadi esimesel nädalal lahti ja nii sai isa ehtsat dedovšinat imetleda vaid kõrvalasunud tankistide juures, kus noored näiteks taburetil seinakella mängisid. Ikka, et „kikerikii, kell on 11, demblini on veel nii ja niimitu päeva“ ja nii edasi. Nalja muidugi tehti aga intelligentselt ja sõbralikult. Õppused olid reeglina sideväelastele samuti mõnusad, istusid nad ju veoautodes oma tehnika juures, toksisid oma punkte-kriipse ja neid keegi ei puutunud. Veoautod olid soojad ja ümberringi uluvas talves kaevasid tanke lumest välja ikka tankistid ja jalaväelased, sideväelastel oli vaja tõsise näoga eetrit kuulata ning neid segada ei lubatud.

Kodumaa oli suur ja lai. Sama suur ja lai oli valik neist mehepoegadest, kes suurt kodumaad isa väeosas teenisid. Nii mäletab isa peale ukrainlaste, armeenlaste, kasahhide ja teiste ka kahte tšuktsi, kes olid helikopteriga taigast kinni püütud ja imelikul kombel tema väeossa teenima sattusid. Põdrakasvatajad olid tõsised looduslapsed, esimest korda nägid rongi, kui nad Biiskisse toodi ja ei olnud neil selget aimu ka oma vanusestki. Aega teenima sattusid nad aga nii, et kopteriga lennanud „värbajad“ nägid põdrakarja ja inimesi, maandusid ja küsisid, et kes armeest midagi teab. Kes siis lolli peaga küsis vastu, et misasi on see armee, see rabati pardale ja hopp kodumaad teenima. Teenistusega olnud põdrakasvatajad üsna rahul, ikkagi regularne toit ja peavari. Isa ei suuda meenutada, kus täpselt tšuktsid (kui nad ikka olid tšuktsid) teenisid, kuid ei usu, et nad ka vaid nime poolest sideväelased oleks olnud. Võibolla tankipolgu majandusroodus köögis või kuskil mujal abiks.

Igaljuhul nad sageli sideväelaste lähistel asjatasid ja nii sai nende kulul ka vähe nalja tehtud. Istub näiteks sideväelane õppuste ajal oma kabiinis ja ei saa korralikku ühendust. Iga sahin ja müra eetris, mitte ei kuule korralikult. Vaatab sideväelane kabiinist välja, seal kõnnib tšukts. Tšuktsil natist kinni, luud kätte ja marss kabiini katusele. Karm käsk kätte, ajagu luuaga halvad signaalid ära antenni ümbert. Ja nii tšukts vehibki silmad punnis, luud käib kõrgelt ümber antenni. Nii kui tšukts väsima hakkab, röögatab kabiinist sideväelane, et ärgu passigu, ajagu aga halbu segavaid lained laiali, temast sõltub praegu manöövrite edu. Tulevad uudistama teisedki sideväelased, muigavad ja imetlevad tšuktsi rasket teenistust. Keegi pole nõuannetega kitsi, kes soovitab luuaga teha pigem ringikujulisi liigutusi, kes õpetab, et kõige tihedamad lained olla kõrgemal pool. Lõpuks sideväelastel meel hea, tšukts ka rahul, et sai suurele kodumaale abiks olla. Tal surutakse viisakalt kätt ja kiidetakse eduka teenistuse eest. Tšukts räägib ehk tänaseni lastelastelegi, kuidas kõrgelt haritud sidemeestel läks kord tema abi vaja.

Teinekord jälle istuvad igavlevad sideväelased kasarmus, kui hakkab silma teine tšukts, kes tegevuseta ringi longib. Inimest tuleb aga igati harida ja nii saadetakse tšukts õige pea tsinkämbriga naabruses asuva naissanitaride elupaika range instruktsiooniga küsida ämbritäis menstruatsiooni. Ülesanne antakse korralikult määrustikku järgides ja valveseisangus tšuktsi instrueeritakse kõige sõjaväelasliku täpsusega, rõhutades eriti ülesande tähtsust ja tšuktsi ülesande olulisust. Peaasi on, et ärgu lasku ta ennast sanitarkade õelatest sõnadest heidutada ja jäägu endale kindlaks, väeosal on aga sedasinast võõrapärase sõnaga tähistatavat kraami hädasti vaja ja justnimelt selle ämbri jagu. Selle kohta aga, kas sai tšukts tolle võõrsõna tähenduse hiljem ka selgeks, ajalugu vaikib...


Suusad, kuulipilduja ja lasteriided ehk uh võ pribaltõ

Esimesel väeosas vastuvõetud talvel läks siderood kord täies koosseisus suusatama. Või õigemini nii tahtis roodukomandör. Kui minu isal oli eestlasena ammu suuskadega tutvus tehtud, siis oli väeosas ka üks armeenlane, kes sellist liikumisviisi esmakordselt nägi ja kogema pidi. Armeenlase suuskadele sundimine kippus võtma vaat et sõbraliku kakluse mõõtmeid, kuid jalga need talle igal juhul saadi. Igasugune liikumine aga neil tundmatutel riistapuudel jäigi armeenlase jaoks ületamatuks takistuseks. Õpetussõnadest ja ettenäitamisest hoolimata olid tal suusad risti all juba kasarmuõues ja nii ta ka maha jäeti. Suusatati aga vägevalt, mitte niisama päev või paar lustimiseks, vaid ürituse nimi oli umbes midagi sellist nagu „500 km na lõšah do Novosibirsk“. Kas oli tegu mingi manöövri või spordifanaatikutest ohvitseride oma initsiatiiviga, isa ei mäleta. Kohale igatahes jõuti ja kadunuks jäi ta sel teekonnal vaid korra, kui ukrainlasest sõbraga koos rajalt kõrvale kaldus ja lumelagedas stepis ära eksis. Ära eksimine on aga talvel stepis üsna karm kogemus ja nii hingasid sõdurpoisid kergemalt alles siis kui ühe võõra väeosa juurde sattusid, kes neid jälle rajale saatis.

Elu kulges väeosas omasoodu ja suurematest sündmustest on isal meeles vaid jaht kuulipildujale. Nimelt avastati ühel hommikul, et ühelt tankilt on kadunud suurekaliibrine õhutõrjekuulipilduja. Kuna Biiski ümbruse mägilased olid nõukogude kodanikud vaid päevavalges ja NSVL piir ulatus reaalselt vaid mägede jalamile, aeti jalule kogu väeosa, et piirkonda läbi kammida. Piirivalvurite koerad jõudsid jälgedega maanteeni ja kaotasid siis jälje ning nii jäigi kuulipilduja kadunuks. Virutasid selle ära mägilased või müüdi see tankistide endi poolt maha, jäigi teadmata.

Ka väeosas vedas isal söögiga, kuna sööklasse sai tööle tema hea sõber kasahh. Almatast pärit poiss sokutas oma sõpradele, ka minu isale, alati vähe paremat süüa. Lisaks oli sideväeosa üsna heas kirjas kohalike varustajate hulgas, nii olevat nad saanud üsna enne demblit iga nädal söögiks lausa mett. Kuna minu vanaisa oli ametilt juustumeister ja pealegi oli isa pärit muinasjutuliselt küllusemaalt Eestist, oli mu isa käsutuses sageli ka muud head ja paremat. Eesti suitsud, magus ja alkohol (eriti muidugi kultuslik Vana Tallinn) olid kõrges hinnas kõikide vennasrahvaste juures ja aitasid muuta elu mugavaks nii mu isal kui tema kamraadidel. Üldiselt hoidsid kõik sideväelased kokku ja omade eest hoolitses ka sideroodu komandör. Nii ei olnud mu isal midagi ka selle vastu, kui roodukomandör palus tal hankida Eestist oma vastsündinud lapsele lapseriideid ja muud kraami. Isegi nõukogude ohvitseride peredele seda kraami sellises urkas nagu Biiskis lihtsalt ei olnud olemas, vaid selle ostis minu pere siit ja saatis isa väeossa postiga.


Spioonist tädi ehk ot kuda eta baba sdes

Kae imet, ka Hiina piiri äärest lubati sõdurpoisse nõuka ajal koju puhkama. Isegi siis kui koju tuli sõita oi kui kaua ja suurem osa puhkusest läkski selle sõidu nahka. See lugu aga algas tegelikult sellest, et koju puhkusele sõitnud isa langes koduse Eestimaa mereäärse kliima poolt tabatuna haigevoodisse. Oli ta ju kauge Siberi kontinentaalse kuiva kliimaga juba ära harjunud ja nii tabas Maarjamaa vesine õhk teda salakavalalt ja ootamatult hingamisteedesse. Suur kodumaa aga nõudis soldatit tagasi ja tõbine tohtis soldat olla vaid kroonu loal. Täpsemalt siis Tallinnas asuva sõjaväeringkonna komandantuuri loal, milline asutus asus Koplis ja kust puhkusele pikendust tuli kõigi eeskirjade järgi nõutada läbi ehtsa sovjeti kantseliit-bürokraatia kadalipu. Kuna haigevoodis oli isa aga tõepoolest, võttis hea õena selle ganossas-käigu ette minu tädi.

Tatsas siis tädi rahulikult sellsinase komandantuuri poole, tuletades käigu pealt meelde oma kesiseid vene keele oskusi ja nii sügavas mõttes jõudiski ta kohale. Komandantuur aga ei olnud nõuka ajal mitte mõni euroopalik riigiasutus, kuhu kodanik iga kell sisse võis astuda asju ajama, vaid igati sõjaväelise korra ja range valvega sõjaväeringkonna keskstaap, mis pidi kaitsema Nõukogude Eestit ja täpsemalt töörahva Tallinnat imperialistide ja muude kahjurite eest relvastatud sõdurite, tõkkepuude, range valve, okastraadiga ehitud müüride ja kõige muu sellisega.

Õnnetuseks ei teadnud sellest midagi aga minu tädi, kes valutas südant oma haige venna pärast ja tatsas rahulikult sisse sellesinasesse rangelt valvatud komandantuuri. Ja ikka päris kohe sisse. Kuidas see tal päris täpselt õnnestus, ei suutnud hiljem selgitada ei tema ega keegi teine. Militaarloogika kohaselt oleks pidanud tädi põkkuma kõigepealt väravas oleva relvastatud valvepostiga, siis uksel oleva samuti relvastatud valvepostiga, kes lubanud külalised asjatama siis vastavalt ettenähtud korrale kuhugi komandantuuri perifeerias asuvasse kantseleisse. Ikka niipidi, et neetud vaenlaste spioonid ei satuks mitte Väga-Oluliste-Juhtide ja Veel-Tähtsamate-Dokumentide ligi.

Tädi aga sellest militaarloogikast midagi ei teadnud ja nii astus tema aga ühest uksest sisse ja teisest koridorist läbi ja kolmandast trepist aiva ülesse. Kõndis siis tädi ikka tükk maad range valvega komandantuuri südamesse, muutudes ise juba kergelt murelikuks, kuna mitte kellelgi ohvitseridest ega teistest komandantuuris sagivatest tegelastest polnud tema jaoks aega. Kelle manu tädi lõpuks jõudis, ei suutnud ta ise enam ka meenutada, kuigi ilmselgelt võis too olla kui mitte just See-Kõige-Tähtsam-Nina, siis Üks-Peaaegu-Sama-Tähtis-Nina vähemalt küll. Ohvitser oli igaljuhul istunud suure laua taga uhkes kabinetis, munder tärne ja ordeneid täis ning tuhninud tähtsa moega paberites. Kui siis tädi oma isiku endastmõistetava rahuga tema kabinetti poetas ja oma puises vene keeles juttu veeretama hakkas, olevat seltsimees ohvitseri hetkeks tabanud kõige lihtlabasem halvatusetõbi. Ohvitseri afektiseisund nakatanud ka tädi ja nii jõllitanud ohvitser hetke tädi ja tädi jälle ohvitseri, kuni kõrgele seltsimehele meenunud antud vanne, kodumaa ja „kustumatult leegitsev süda“ ning pagunitega kaunistatud kehast pääses kõrvulukustav karjatus.

„Ot kuda eta baba sdes?“ oli ohvitseri karjatuse sügavam sisu ja mõte, kuigi korraliku nõukogude inimesena kaunistas ta mõtet mitmete lisade ja rahvapäraste sidesõnadega. Kuna minu õrna hingega tädi selle röökimise peale veidi ehmatas, siis päris täpselt ta järgnevat ei mäleta. Igaljuhul ilmusid nagu nõiaväel kuskilt välja hambuni relvastatud mustas mundris ja madrusesärgis sõdurid (madrused?merejalaväelased?), kes tädi röökiva ohvitseri kabinetist ära tirisid ning piki koridore ja treppe jälle värske õhu kätte toimetasid. Komandantuuris olevat aga läinud lahti korralik mäsu, kuna selline tundmatu tsivilisti märkamatu imbumine kõrgematesse instantsidesse ei läinud mitte kokku kehtivate eeskirjade ja kogu rangelt valvatud komandantuuri eksistentsi sügavama mõttega. Ohvitserid jooksid, telefonid helisesid, ülemad röökisid alluvate peale, nood jälle oma alluvate peale ja nii edasi.

Läbitud vintsutustest kergelt šokeeritud tädi kõndis aga rahulikult kodu poole, murelikult mõeldes sellele, et isa haiguspuhkuse luba jäänud ju tal saamata. Loa järgi pidi hiljem minema haigevoodist tõusnud isa ise, sest läbielatule mõeldes keeldus tädi uuele katsele minemast. See vist oli ka mõistlik, kuna nüüdseks oli tema isik teada ja näopilt arvatavasti kleebitud iga valveputka sisemusse range nõudega ülbe spioon koheselt vahistada. Üldse aga ei mõelnud tädi sellele, kuimitmele õitsvale nõukogude ohvitserikarjäärile võis tema jalutuskäik komandantuuri põntsu panna ja kuipalju võisid rivikoosseisud tema tõttu karistuseks peldikuid küürida.

Tagantjärele seda sündmust arutades on isa pakkunud, et ju oli komandantuuris mingi eriolukord või harjutus käsil ja valves olnud sõdurid mingil põhjusel kuhugi jooksnud. Siiski oleks keegi pidanud tädi absoluutselt mittemilitaarset väljanägemist arvestades tema jalutuskäigu vastu huvi tundma ja nii on tädi osav tungimine komandantuuri sügavustesse ikka üks uskumatuna tunduv lugu. Oleks lääne imperialistid teadnud, millise kaasasündinud osavusega minu tädi oskab nõukogude staapidesse infiltreeruda. Mingisugune James Bond on selle kõrval poisike ...


Kadunud väeosa ja hirmujutud hiinlastest ehk ot kuda eto soldat sdes

Peale pikemat haigusepuhkust oli mu isal käes aeg tagasi minna teenima oma aega kroonus. Sõitis päeva, kaks ja noh kokkuvõttes üsna kaua, sest kodumaa oli suur ja teenistuskoht Eestist oi-oi kui kaugel. Sõitis, mis ta sõitis, kohale ta jõudis. Kõndis siis isa tuttava väeosa väravasse, olles enne hoolikalt peitnud otsese vaatluse eest kõik kodunt toodud hea ja parema ja ka selle teravama ilusti ära. Aga värava KPPs ... tühjus. Mitte hingelistki. Väeosa range korraga harjunud isale tundus see veidi kummaline aga mis seals ikka. Kõndis siis isa kasarmusse, seegi oli inimtühi. Ei valvet uksel, ei korrapidajat koridoris, ei kedagi kantseleis. Kogu tema rood, kogu polk oli kadunud. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi masinat. Sürrealistlikku inimtühjust enda ümber nähes tulid isal vägisi meelde kõik väeosas räägitud hirmujutud kohalikest mägilastest, kes kinžallidega pahaaimamatuid soldateid käivad lõikumas. Asub Biisk ju üsna metsikus mäestikus, kus kohalikud elanikud tõepoolest kippusid nõukogude vormis sõduritesse mitte just soojalt suhtuma. Samuti tulid isale meelde kõik räägitud lood naaberriigi Hiina korraldatud provokatsioonidest, kus üksikuid väeosasid ootamatult rünnati ja sõdurpoisse kadunuks jäi. Olid ju kahe sotsialistliku riigi omavahelised suhted üsna pingelised ja sõda kuulutamata oli mitmeidki lahinguid löödud.

Isa on kirjeldanud, kuidas sel hetkel kõikvõimalikud kummalised stsenaariumid tema peast läbi käisid. Ülemuste räägitud hirmujutud kadunuks jäänud kordonitest ja läbilõigatud kõridega leitud tunnimeestest käinud sel hetkel robinal läbi pea. Kerges paanikahõngus otsustas ta sõdurile omaselt äsja klaarida sööklas. Sisetunne ei petnud teda. Sööklas leidis ta eest esimesed inimhingelised, kellelt kuulis, et kogu väeosa, isegi kogu diviis oli saadetud kuhugi kaugele suurõppustele ja lahinglaskmistele. Inimmaterjali nappuses oli tühjendatud ka kogu tema väeosa ja kohale oli jäetud vähem kui kümmekond tegelast. Üldiselt oli selline elu üsna vaikne ja mõnus. Puuduseks oli vaid see, et ühena vähestest käepärastest sõduritest pidi isa nüüd üle päeva vahis olema, mis teadupärast üks tüütu ja igav ettevõtmine on.


Pioneerid ja korvpall ehk sportsmen pervõm klassõm

Pikad teenistuspäevad möödusid. Juba demblile lähenev isa saadeti erisuguste ülesannetega kord siia, kord sinna. Nii saadeti isa ja üks kamraad kord pioneeridele luuremängu korraldama. Ülesanne lihtsamast lihtsam, põngerjad jagati pooleks, üks punt ühe vahva soldati sabas, teine teisel ja metsa laiali. Et asi veel põnevam oleks, oli mõlemale soldatile antud terve salv paukpadruneid, mis pioneeride ja enda rõõmuks taeva alla täristati.

Teinekord jälle moodustati sideväelastest polgu korvpallimeeskond. Kes teab, siis nõukogude tankidesse äramahutamiseks valiti tankiväeosadesse reeglina väikesekasvulisi mehi, kes lisaks sageli olid traktoristid või muidu maise rasketehnikaga (aga korvpalliga üldse mitte) tuttavad lihtsad maainimesed. Nii tulid pikad jalaväelased diviisi sõpruskohtumisele isa polgu mehikesi mütsiga lööma. Aga polgu meeskond pandi kokku isa roodu sideväelastest, kellest osad ka korvpalliga tuttavad ja kuigi keegi mitte just koljatkasvu, siis mitte ka imelühikest tankistikasvu. Raadiokomkades oli erinevalt tankidest ruumi lahedalt ja mehi valiti mitte kasvu, vaid oskuste järgi. Isa mängis lisaks korvi juba keskkoolis. Kohtumine leidis aset kohalikul muldkattega väljakul ja nii valmis lihtne plaan. Kogu mängu söötsid sideväelased palli omavahel käest-kätte, katsumatagi seda muldpinnal põrkama saada. Jalaväelased aga põrgatasid palli üsna tihti kuhugi ettearvamatusse suunda ja kaotasidki kohtumise. Võitnud sideväelased said rinda aga VTK 1. järgu sportlase märgi, mis eriti isa slaavlastest saatusekaaslastele hirmus oluline oli.

Poolteist aastat võõrakeelses keskkonnas viibinud isale on eriliselt meelde jäänud, et nende diviisi spordivõistluste ajal nägi ta ka esimest korda teist eestlast. See juhtus takistusraja juures, mida aja peale läbiti. See põgus kohtumine jäi isale hinge, kuna võõrakeelses keskkonnas kippus ta sõna otses mõttes emakeelt unustama. Raske oli juba kodustele kirja kirjutades eestikeelseid sõnu ja ladina tähtigi kokku seada ning sõduri mõttemaailm käis selleks ajaks juba vene keeles. Eestlase nimi oli Urmas Saar ja kui ta seda lugu loeb, siis ehk mäletab ta tankipolgu radisti Toomas A.-d, kellega Biiskis juhuslikult kohtus.


Koju või KGBsse ehk kvartira v Moskve

Saigi otsa isa kaks aastat nõukogude sõjaväes. Dembliks valmistumine käis slaavi poistel üsna hooga, eriti ukrainlastel oli olnud elu ja surma küsimus saada endale peale seersandi triibud ja kasvõi mingigi medalike rinda torgata. Nüüd olid kulla hinnas ka korvpallivõistlustel saadud märgid, mida mõni mees lausa nuttes käis endale mangumas. Isa oli kui valge vares hulgas, sest temale tegi see tolatsemine vaid nalja. Aga siis teenistus lõppeski ja algas pikk rongisõit koju.

Moskva ümberistumisel aga leidis aset viimane kummaline seik isa teenistuses. Astus isa mööda suvist Moskva perrooni, kui talle libises külje alla mingi pintsakuga tegelane. Et sõdurpoiss? Sõdur jah. Teenistus läbi? Läbi, koju lähen Eestisse. Aga miks koju lähed? Vot jääd siia, pakume sulle head tööd ja kindlat teenistust sisekaitseorganites, korterit Moskvas ja puha. Teadmiseks noorematele lugejatele, et tollal korterit saada ei olnud mitte vaid rahakogumise küsimus ja veel vähem sai kodanik niisama kätte korteri suurriigi pealinnas Moskvas.

Isa oli aga mõtteis juba Eestis ja kodus ning tegelase jutt tundus mitte üksnes totter, vaid ka tüütu. Raputas isa tegelase kuidagi lahti, see olla veel imestanud, et mis isal viga, kui nii head pakkumist tõrjub. Pärast on isa mõelnud ja nuputanud, et mis paganama tegelane see ikkagi sihuke võis olla ja miks ta just temale ligi ujus. Teada oli, et „organid“ sageli just äsja demobiliseerituid omale värbasid. Eks mõnele Venemaa kolkast pärit mehele võis see Moskva korter olla tema maise elu unistuste ülim tipp. Miks aga „organid“ isa valisid, ei tea ta tänini. Kas teadsid nad isa tausta sideväes või oli tegu millegi muuga. Ei ole isa oma äraütlemist kahetsenud, lihtsalt oleks tal huvitav olnud teada, kuhu ja milleks teda täpselt värvata püüti.


Nii lõppeski isa teenistus nõukogude kodumaa võitmatu armee ridades. Ehk on teistelgi muhe lugeda ja kõigil minu isa saatusekaaslastel õuduse-heldimusega meenutada. Tervist teile kõigile ja head uut aastat!

[Heiks]

Aitüma hea ja muheda kirjutise eest.

[ElrikThunderson]

Isa leidis oma sõjaväepileti üles. Väeosa number oli 11903.

Kõiki isa lugusid seekord kirja ei saanudki, ehk mõni teine kord tuleb jälle pikem lugu. Selline väike detail meenus isale veel elust utšebkas. Nekrutid õppisid kiiresti hommikuti asjal käima nii, et kükitades hoiti ühe käega kinni oma karvamütsist. Põhjus imelihtne. Terve karjaga rivis kükitavatelt nekrutitelt oli mõnele ettevõtjasoonega tegelasele odav sissetulekuallikas neilt peast ära haarata tuliuus karvamüts ja mine otsi siis tohutust sõduritekarjast haarajat ja oma mütsi. Mütsi kaotamise eest aga karistati ikkagi nekrutit. Hea kui müts läks vaid vahetusse ja asemel visati mõni näru.