www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 20 Jaan, 2017 19:08

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 122 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 9  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 07 Mai, 2012 0:02 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
515


Insruktor jutustas. Tema sõber, samuti lendur, lennutas mingile lennuväljale transpordi korras lennukit Su-26. Neile, kes ei tea- erinevalt oma enamtuntud võimsatest „sugulastest“ ründelennukist Su-25 ja hävitajast Su-27 on Su-26 väike propelleriga sportlennukike. Ja nii lähenebki ta lennuväljale ja palub luba maandumiseks. Talle öeldakse:
„Maandumine lubatud, ainult et tehke siva.“
Noh, maandus, veereb mööda rada ja talle sõidetakse jälle sisse:
„Kiiremini, kiiremini, vabastage rada!!“
Ta pressib märkimisväärse kiirusega ruleerimisteeni, keerab hooga rajalt maha, kannab sellest ette ja uurib seejärel ettevaatlikult:
„Aga milles asi, millest selline tõmblemine?“
„Ära sega, kohe hakkab siia maanduma Su-26!!“

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 07 Mai, 2012 22:21 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Sept, 2005 15:01
Postitusi: 552
Asukoht: Järvamaa
Tsiteeri:
Vastavalt teooriatele aastatest 2004 ja edasi, peaksime juba ammu surnud olema. MIKS?


Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid,siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks, kuidas seda ise lappida...võrriremont kaasa arvatud.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid pahatihti juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke, ehtsa võiga võileibu aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid...
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.

Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.


Offtopic aga uskumatu kuidas see väike lõik teksti tõi silme ette aastad 90-95. Sai siis Haapsalus Pargi tänava, parvemetsa ja viadukti peal möllatud. Ühte paneelmaja minu teada alles siis ehitati ning õnnestu ka minul kolmandalt korruselt alla kukkuda, mingi nõuka rulaga viaduktil alla lasta, parvemetsas mingite rontidega parvetada, raudteel vene tehnika peal ronida. Teleka asi oli loomulikult vanemate hallata. Ning mis eriti mõnusalt vanu aegu meedle tuletas oli see jalgratta asi. Nimeltise sõitsin oma vanaema ''naisteakaga'' millel ma tänapäeval sõites naerualuseks muutuks. Shit happens aga nii see oli, eriti veel siis kui kõik enda rattad ära varastati kui nendega vaevalt kuu sõita sain. Siiski rahul ma olin!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 08 Mai, 2012 21:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
516

See lugu juhtus minu sõbraga, Vovka Tšuvailoviga, Doni äärses Rostovis. (Ta oli seal An-12 teiseks piloodiks).

Talv. Lumi. La-5. Teadagi, millist agregaati meie päevil La-5 kutsutakse- lumelabidat. Lennuki komandör on dispetšeri juures, ootab stardile heakskiitu.
Üks ülestõstetud kraega reisija ronib jääkülmast lennumasinast välja ja kavatseb otse kabiini ees lumme hinge kergendada(lennuväljal teab igaüks, et väiksema hädaga lennuki nina ees toimetada ei tohi. Ainult saba taga…)
Vovan, kes parasjagu labidaga betooni kraapis, märkas toimuvat: „…vaatan, jäi mees lennuki ette seisma ja end kusele sättima. Oh sa raisk…!!!“ Ja õiglases vihas sööstab tema suunas, et jõuda enne X-hetke. Jõudis. Ja äsas reisjale labidaga hooga ristluudesse, peale mida lendas reisija ülepeakaela lumme.
„…vaatan, kurat, püksid olid „vöödilised“, punased lampassid, raisk…?!“
Seisab siis minu sõber, ei elus ega surnud, tummstseen. Tõusis kindral püsti, rapsis end puhtaks ja kurtis solvunud häälega:
„Öelda ei võinud või? Kohe labidaga…?!“
Mille peale Vovan, veel tardumusest ärkamata, pressis läbi hammaste:
„Vaata sa mul…“

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Mai, 2012 17:06 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Mai, 2006 21:45
Postitusi: 34
Vabandage võhiklikkust, aga ei tea, kas sellel keelul on ebausklikud või tehnilised põhjused?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Mai, 2012 17:31 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
Vaevalt et nüüd lennuki ümber soristamine tehnilises spetsifikatsioonis äramääratud on... :wink: Ikka ebausk ja padupimedus.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Mai, 2012 17:34 
Eemal
Liige

Liitunud: 18 Jaan, 2011 16:44
Postitusi: 114
Eks ta padupimedus ole neh, kui kükitades veel ehk propelleri eest pääseb, siis püsti seistes on kindel minek :P


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Mai, 2012 17:48 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
Reaktiiviga jälle teine häda, sealt puhub ka sabas soristades soristaja ikka päris kaugele. Nagu täheldatud, on MiG-25 reaktiivjoas mõni polkovnik paarisajameetrise õhulennu teinud...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 10 Mai, 2012 22:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2006 16:57
Postitusi: 3971
Asukoht: Tallinn
Propelleriga lennuk on nagu härg - seda peab eest kartma.
Helikopter on nagu hobune - seda peab tagant kartma.
Reaktiiv on nagu nende kahe looma ristsugutis. Karda nii eest kui tagant. :lol:


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 11 Mai, 2012 1:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
EOD kirjutas:
Propelleriga lennuk on nagu härg - seda peab eest kartma.
Helikopter on nagu hobune - seda peab tagant kartma.
Reaktiiv on nagu nende kahe looma ristsugutis. Karda nii eest kui tagant. :lol:


Pilt

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 13 Mai, 2012 15:24 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
517

Kui toode 11F35, mida laiemalt tuntakse Burani nime all, seisis TP-l(tehnilisel positsioonil), oskas üks ehituspataljoni sõdur jäädvustada selle pardale otse soojusisolatsiooni plaatidele laia kaarega keevituselektroodiga üldtuntud väljendi "ДМБ-88". Tulemus oli järgmine: õnnetu soldat sattus disbatti, eriti uudishimulike tarbeks paigaldati aga tehnilisele positsioonile paneel sellele kleebitud rikutud soojuskaitse plaatidega. Siinkohal tuleb täheldada, et tol ajal oli üheainsa plaadikese omahind ligi kuussada rubla, mis enam kui kahekordselt ületas minu, juhtiva inseneri kuupalka.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 16 Mai, 2012 20:20 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
518

Aga vaat mis ükskord minu ekipaažis juhtus…Pärast järjekordsete allüksuste allaheitmist VDV õppustel pidime polgu rivistuses lendu jätkama ning laskma teisel ringil uuel seltskonnal lahinguväljale hüpata. Kuid peale esimest lähenemist ei sulgunud mul lennukil sabas asuv kaubaluuk ning ramp jäigi allalastud asendisse. Kiirust me sellises olekus suurendada ei saanud ning olime sunnitud haavatud linnuna üldrivist maha jääma ning tasapisi kodu poole lonkama. Olukord ei tekitanud lennust mingit rõõmu. Avatud kaubaluuk avaldas ülejäänud dessantuurale masendavat muljet, lennuki vibreerimine peegeldus nende värvikaotanud näos ja silmist paistis väljakannatamatu soov kiiremini sellest lennukist välja saada.
Kuid hoopis erilist muljet avaldas meie „eriolukord“ tüürimehele, kes alles hiljaaegu koolist saabunud oli ja minu ekipaaži määrati. Esmakordselt sattus ta lennu ajal keerulisse olukorda ja pidi nüüd iseseisvalt lennuki oma kodulennuväljale viima. Kurguauguni ohtlikus olukorras tegutsemise rangeid määrusi täis topituna asus tüürimees sedavõrd kohusetundlikult oma rolli etendama, et tema juhtnöörid suunasid meid ilmselgelt kodule vastupidisesse suunda. Lihtsast geograafiatundmisest piisanuks määramaks, kuhu suunda tuleb Pihkvast Novgorodi saamiseks lennata. Kuid tüürimehe korraldused olid minu arusaamisest kojulendamiseks diametraalselt erinevad. Vigade põhjust välja selgitada polnud aega. Tüürimees annab pöörde paremale, mina pööran vasakule. Niimoodi jõudsime rappuval lennukil kodulennuväljani. Muresid jagus mulle piisavalt. Kohale tuli lennata niimoodi, et avatud kaubaluugi pooled laiali ei laguneks ja ka maanduda tuli äärmiselt ettevaatlikult, et mitte allalastud rambiga lennuvälja rajakatet kraapsata. Ainus rõõm sellest lennust oli sellega edukalt ühele poole saamine. Juba maa peale jõudnuna ütles mu kannatus üles. „ Mis on!!?? Päris …lolliks oled läinud või?? Pahasti tunned ennast?? (See on viisakas tõlge)“ küsisin tüürimehelt.
„Komandör! Mul oli kaart valepidi ees.“ vastas mulle uus tüürimees.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 19 Mai, 2012 15:50 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
519

Küsimus helikopterite kohta.


Aastatel 84-85 oli meie polk Afganistanis. Hävitajatele anti oma ülesanne tööks ettenähtud kvadraadis, lennukid tegid selle ära ja läksid oma lennuväljale. Maapealset olukorda jäid kontrollima helikopterid.

Kapten Vassiljevis kutsusid helikopterid esile elava uudishimu ja sümpaatia. Ning ükskord, vahetult enne Liitu tagasisaatmist, veenis ta naabruses asuva helikopterite polgu rahvast end ekskursandi staatuses patrull-lennule kaasa võtma.

Peale kõige muu oli patrulli ülesandeks ka patrulleerimisrajoonis karavanide avastamine. Avastamise korral oli ettekirjutuseks saata päring operatiivkorrapidajale, see omakorda õhujõudude staabile, kes võttis ühendust Kabulis asuva afgaanlaste staabiga, selgitamaks välja, on tegu omade karavaniga või mitte. Ja kui polnud, siis lendas sama ahelat pidi tagasi luba karavani hävitamiseks.Harilikult jõudis karavan selle aja jooksul kurusid mööda laiali roomata ning peitu pugeda. Sestap oli lenduritel välja töötatud oma lahingupidamise stiil. Vastavalt kirjutamata, aga sellele vaatamata sama rangelt või rangemaltki järgitavatele üleüldiselt tunnustatud lahingureeglitele oli ette nähtud karavanist esmalt räbalaid teha ja alles pärast seda formaalsustega tegeleda.

Nii talitati ka sel korral, avastatud karavanist tehti tükid, peale mida helikopter koos kapten Vassiljeviga pardal maandus ning meeskond siirdus trofeedejahile.


Edasine jutt on juba kaptenilt endalt...:

Torkasin kotti noaga, aga seal oli raha. Terve kotitäis afgaani rahatähti. Noh, vinnasin koti õlale ja tirisin masinasse...polgus jagasin vaikselt pilootidega, moodulisse jõudnuna pildusin kaltsud kohvrist välja ja panin raha asemele...täpipealt kaks kohvritäit kogunes.

Kohvrid toppisin diivani alla, kogu öö ei maganud- lebasin selili ja mõtlesin, kuhu kolmekordne maja osta, kas Musta mere rannikule või Venemaa keskvööndisse kaskede varju. Hommikul aga nägin aknast, ujuvad mööda lennuvälja kaks furaškat, üks kuulub meie osobistile, teine sõjaväeprokuratuuri uurijale.

Sisenevad minu juurde moodulisse. Vaikides näitan diivani alla. Nemad, samuti vaikides, võtavad kohvrid ja lahkuvad...

Mind aga kutsuti välja hüsteeritseva komandöri juurde.

Noh, üldiselt, paberid ordeniga autasustamiseks võeti tagasi, järjekordsest aukraadist jäeti ilma....ei, poisid, ei armasta ma helikoptereid.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 23 Mai, 2012 1:54 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
520

Amderma lennuväli. 80-ndad. Nullnähtavus. Silmini täis lendur maandab oma lennuki risti rada. Kaine poleks sellise ilmaga üleüldse kuhugi lennanud. Ükskõik kellele jutustanud olen, keegi ei usu. Aga mida siin uskumatut on? Lennuk oli ju An-2, see võib vastutuulega üleüldse ilma maandumisjooksuta maha tulla. Tuul oli risti rada, nii ta risti maanduski. Ette kandmiseks enam jõudu ei jätkunud, otse kabiinis välja lülituski. Lendude juhataja sööstab raja ühest otsast teise ja tagsi, aga lennukit leida ei suuda. Ometigi pole tegu nõelaga heinakuhjas. Kavatses juba erakorralisest sündmusest ette kanda, kui silmanurgast korraga märkas rajast kahekümne meetri kaugusel seisvat lennukit.
Järgmisel päeval toimus lendude arutelu. Uuritakse sellelt lendurilt, et kuidas ta küll niimoodi alla on käinud, et joomasena juhise taha istus. Tema aga teatab:
„Aga mina kainena üldse ei lendagi, ma kardan An-2ga kainelt lennata!“

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 24 Mai, 2012 22:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
521


Baikonuril ehitati rada Burani maandamiseks. Aerodroom „Jubeleinõi“ nimeks. Selle ekspluateerimiseks loodi uus väeosa. Aga et „Buran“ oli ikkagi tubli tükk kosmost, siis tuli ka väeosa välja segatud- üritusele lisati allüksused kosmodroomi koosseisust. Kõik oleks olnud muidu ju kena, aga selline piiisike nüanss- koosseisu komplekteeriti nii lendurite kui ka raketšikutega, kel olid lennundusest väga ähmased ettekujutused. See tähendab et raketšikuid hakati määrama lennunduslülidesse. Mäletan, et üks neist, kündnud kümmekond aastat ära lahinguvalves esimese numbrina, tunnistas mulle omavahel olles, et alles meie juures mõistis esmakordselt, mida tähendab sõjaväeline kord. Vat nii.
Üks raketšik, kes alles-alles Džerzinski nimelisest akadeemiast välja oli lastud, sattus teaduslikku katsevalitsusse, väljakule, kust startisid „Protonid“. Töö tehnikaga, ilma isikkoosseisuta. Mida sa inimesehing veel soovida mõistad. Elu on korda läinud. Aga see uugu oli sündinud komandör ja andis raporti- et nii ja naa, tahaks koledasti isikkoosseisu kamandada. Talle tuldi vastu ja määrati samasse väeosasse Burani rajale, raadio-tehnilist gruppi juhtima. Uus ülemus hakkas tormilist tegevust arendama. Kahel pool rada kohe lähema suunamismajaka juures lasi soldatitel muldonnid kaevata, istutas neisse telefonidega sõdurid, organiseeris ööpäevaringse korrapidamise. Endale alluvaid ohvitsere ajas laupäeviti mööda kosmodroomi ringi kihutama ja vanu kumme korjama. See tähendab, eraldatakse masin, ohvitser või prapor vanemaks ja edasi…Kokkukorjatud kummid ladustati kavalal kombel muldonnide juurde. Rahvas ei osanud kuidagi komandöri plaanides selgusele jõuda, vandus vaikselt…ja täitis käsku. Mõistatus lahenes aga peagi.
Väeosa valmistus esimese lennuki, „vaadiga“ 3MT – Energia keskmise blokiga- vastuvõtuks. Katselend. Esimene maandumine sellele rajale ja veel sellise koormaga! Juhise taga on eranditult ässad. KDPs on ülemused, konstruktorid, katselendurid- keda ka ei vaata, puha lennunduse legendid. Väeosa oli raja vaata et keelega üle lakkunud. Maandumiseni jäid loetud minutit.Kõik on ootel, kõik on valvel. Ja korraga üks katselenduritest, vaadates rajale, küsib:
„Komandör, mis must suits sul seal raja otsas on?“
Väeosa komandör tardus, sest nägi samuti- raja algul midagi põleb ja must suits hakkab raja poole venima.
Õnneks ilmus välja meie raketšik ja kandis ette:
„Seltsimees polkovnik, lubage ette kanda. Ma vaatan, suitsupilv on horisondil… Et kergendada ekipaažil raja leidmist, käskisin selle algust tähistavad lõkked süüdata!“
KDPs jätsid isegi ventilaatorid sumisemise. Esimesena reageeris komandör.
„Seltsimees major, meeskond kandis ette, et näeb rada. Käskige lõkked kustutada!“
Major andis momentaalselt telefoni käsu lõkked kustutada. Käsk täideti kiirelt, sest kõik tulekustutusvahendid olid majoril ootel ja töökorras. Katselendur vaatas sedasi aeglaselt komandöri otsa ja küsis uurivalt:
„Seda et… kas sul on siin kõik sellised…khmm…lendurid?“
Lennuk maandus edukalt. Major saadeti ametikõrgendusega raketiväeosasse komandöri asetäitjaks. Veidi enam kui viie aastaga teenis meie major ennast MKS „Energia-Burani“ rakenduse ja katsekeskuse komandöriks. Aga selleks ajaks lagunes NSVL laiali ja programm suleti.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Vene meeste lennuväe mälestused
PostitusPostitatud: 31 Mai, 2012 0:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14766
522

Küsimus sampoliitide kohta.

Minu tuttav, Igor Lartin, teenis lennuväes juba ammu, kuskil 1954 aastal. Polgukomandöriks oli neil polkovnik, tõeline Batja, milliseid näeb tänapäeval ainult kinolinal. Kogu sõja käis läbi pommitaja tüürimehena ja oli tal kaks nõrkust- armastas viina võtta ja tõelise lahinguohvitserina ei sallinud silma otsaski poliittöötajaid.
Edasi juba Igori suust...

Novembrikuu seitsmes päev oli kalendris tähistatud punaselt ning polku pidid saabuma suurte pagunitega ninad ringkonna staabi poliitosakonnast. Te ilmselt teate, mida kujutab endast kõrgemalseisva staabi poliittöötajate külaskäik.
See tähendab, et polku lakutakse koletuma jõuga, staršinaad jagavad punnissilmi sõduritele uusi H/B-sid, riviplatsil on piinlik säärikutes kõndida, sedavõrd puhas on, lennukeid pestakse vaata et tualettseebiga. Sampoliit, unistades akadeemiasse pääsemisest, kujutab endast poegivat hiirt- üldiselt, isikkoosseisu tõmblemine on saavutamas haripunkti.
Batjale oli kogu see sagin sügavalt vastumeelne ja osa ta sellest ei võtnud, vaid lakkus vaikselt oma kabinetis. Mulle oli see kõik eeskujulikult näha, sest tema kabinet asus teisel korrusel, mina aga riputasin just sampoliidi, osobisti ja komsomolipealiku juhendamisel tema akende kohale plakatit unustamatu pealkirjaga "Партия - наш рулевой". Keset üleüldist kaost ja hüsteeriat rahulikult istuv Batja kujutas endast sedavõrd huvipakkuvat vaatepilti, et ennast vaatama unustanuna libisesin redelil ja prantsatasin vastu maapinda, lastes käest lahti plakati, mis aerodünaamika vääramatute seaduste kohaselt lendas klaasi purustades Batja kabineti aknasse.
Ilmselt oli see viimane tilk Batja kannatustekarikasse, mis nüüd hooga üle ajama hakkas. Kabinetist välja lennanud, äsas ta jalaga loosungile, haaras mul rinnust ja undas:
"Larin!! Kolmas aasta teenid, aga plakatit riputada ei oska!"
Virutas siis veelkord plakatile ja röögatas:
"Kraapseldavad siin igasugu türastanud jama kokku!!!"
Sampoliit, osobist ja komsomolipealik tardusid soolasambaks. Esimesena toibus sampoliit
"Seltsimees polkovnik, kuidas teil keel paindub!!??" manitses ta.
Batja silmad valgusid verd täis. Aeglaselt suundus ta sampoliidi poole, rabas pihku tema paraadsineli käänised, kergitas sampoliidi õhku ja sõnade:
"Aga selliseid, nagu sina, POMMITASIN ma sõja ajal!!" heitis õnnetu poliittöötaja tagumikuga lilleklumbi räpasele ja märjale mullale.
Kokkuvõttes võttis sampoliit komisjoni vastu ebatavaliselt vaiksena ja igapäevases sinelis.

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 122 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 9  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt