Sekretšik-kodirovtšik

[kalleb]

Tahtsin küsida kas mõni kaasfoorumlane on seda ametit sõjaväes pidanud.

Meie väeosa allus otse armee staabile ja väeosa staabis oli ametis harilikult sõdur-sekretsik.

Tavaliselt oli tal spetsiaalne sekretnaja komnata kuhu said sisse vaid

staabiülem(natsalnik staba),kgb ohvitser (osobist) ja kirjutaja mõnikord (pisar).

Toa ukses oli luuk .

Keegi ei teadnud mida see sekretsik seal teeb päevad läbi (hommikul läks

sisse ja õhtul tuli välja,käis ainult söömas)

Igatahes ei õnnestunud mul seal toas käia.

Ametis oli ka mingi eriti ülbe dalbajob-leedukas kes oli väga kidakeelne.

On kellegil infot .

Muuseas enne demblit võeti kõigilt allkiri et 10 aastat väljamaale minek

keelatud.

Kas ka teilt on selliseid allkirju võetud?

Harilikult tegi seda osoboi odtel.

[fireman]

Jah oli selline asi.Tean ,et osa kirju loeti läbi.Kuidas!? Aga asi oli lihtne.Kiri pandi teise ümbriku ja adresseeriti selle linna komissariaati kuhu sa tahtsid ise saata kirja.Seal loeti see läbi.Ja saadeti üldjuhul edasi adressaadini.Seda need sekretsikud tegidki.Kui aga panid margiga kirja tavaposti siis ei tundnud keegi su vastu huvi.Sekretsikud tampisid meil need kolmnurksed templid ka taha peale.

[kalleb]

kas siis sekretsikud olid mõeldud kirjade jaoks?

ma ei usa hästi

ja kui käisid linna peal ja viskasid juba enne tuttava pisari poolt templiga -ajateenija kiri- siis ei hakanud neid küll keegi lugema ma usun

muidugi lugemise värk oli moes küll eriti sellistes vangilaagrites nagu utsebka

kus isegi kusele ei saanud ilma rivita minna.

Väeosas oli tähtis et razvodil kohal oleks siis oli kõik ok-mis ülejäänud ajal

tegid oli kõigil suht kama

Ma usun et sekretsikutel oli tegenist mingisuguste kodogrammide ja

sifrogrammide desifreerimisega.

Ja neid kutsuti teinekord ka kodirovsikuteks.

Ja uudistega olid need tüübid väga kursis üldiselt.

[kalleb]

NÄED LEIDSIN SIITSAMAST FOORUMIST INFOT
Kodeeritud side ruumidesse ei lastud isegi mitte ohvitsere peale väeosa komandöri, side ülema ja opertiivosakonna ülema'

[Sollmann]

Mina olin peale garantiini mõnda aega töös sekretšik-kodirovtšikuna.
Seda aga lennuväes, Tšernigovi VVAUL-is. Tuli salakirjas kirja panna kõik lendudega seotu ning see siis vastavasse kohta toimetada. Töö oli puhas ja meeldiv, olmetingimused super. Paraku ei kestnud see kena aeg kaua, kuna mu 2 kaasmaalasest-kolleegi ei jaganud vene keelest ööd ega mütsi, nagu tänap-l öeldakse, lisaks kirjutas 1 veel varesejalgadega, ja nii tuligi meil asjad kokku pakkida....

[istorik]

Kuna olin sõjaväeringkonna staabiradist, siis puutusin kokku nii kodeerimise, dekodeerimise ja ka selle "saladusliku" toaga. Viimasel olid trellid akendel, klaasid valge kilega üle kleebitud ja suurem osa toa sisustusest: materjalid, skeemid, kaardid jne. seotud väeosa käitumisega sõja olukorras, ümberdislotseerumine jne. Ehk üks mängu tuba.
Hoopis tõsisem teema oli salajane sidepidamine (telegraafi- ja telefonreziimil), see pakkus huvi ja oli ka ohtlik, oleksin isegi dispatti sattunud, sest põrutasin ühe tätsa teate eetrisse avatud tekstiga.

[Invaliid]

Niipalju kui mina mäletan, olid meie sekretsikud meeldivad ajudega poisid (tavaliselt suurlinnast ja liidu euroopa osast pärit), kes õppisid antud teemat Leningradis ca pool aastat. Meile tulid punaste lõkmete ja üldvägede embleemidega (viisnurk pärja sees), nooremseersandi auastmes. Ega nad oma tööst ja õppest midagi rääkinud, ainult niipalju mainisid, et 10 aastat ei pääse nad NSVL-st välja. Omalt poolt võin öelda, et mina käisin küll suure saladuskatte all seal nende toas ära- pealtnäha polnud midagi nii erilist- laud, tool, riiul, mõned seifid, kirjutusmasin. Kile+ trellid akendel ja eesriie välisukse ees (nagu väike eeskoda või nii) Nurgas raudahi dokumentide põletamiseks. Kõik. Visiit kestis ca 3 min. Lisaks oli nendele sellidele boonus(?!?), et oli võimalik iga hetk prapporiks saada kui tahtsid (minu ajal nii ei juhtunud, läks oma 2 paelaga demblisse). Meie polgu koosseisus oli 1 sekretsik korraga.

[just plain mean]

just panin eespool kirja oma meenutuse salastatud sideaparatuuri osas. sain väljaõppe kodeerijaks, hiljem olin sekretšik. põhitöö oli salajaste paberite haldamine (kõik paberid NA-s olid salajased) tasemeni sov.sekretno. Iga päev tuli lasu kirju, käskkirju, tehnilisi instruktsioone, ohvitseride toimikuid, kaarte jms jura väeossa nn spetssidega (üks muti nn feldjeger postisüsteemi eriosakonnast tõi relvastatud valve saatel). See tuli kirja panna ja peale ülemuste laual käimist kandsin seda edasi neile, kellele ülema resolutsioon käskis. Lõpuks köitsin paberid teemade kaupa toimikutesse. Nagu praegu mäeltan, oli mul kogu kirjavahetus peas, mäletasin iga üksiku paberi asukohta, kui komandöril, staabiülemal või mõnel teisel ohvel miskit vaja oli. Ka väljaminev dokumentatsioon käis minu käest läbi - see tuli arvele võtta, pakkida ja relvastatud valve saatel linna posti viia. Peale selle oli muidki töid... ja palju aega looderdamiseks. Väga puhas ja tubane töö, ükski vanaisake ei riskinud eriti kasarmus ülbitseda. Ohvitserid suhtusid ka hästi... Vene õigekiri on siiani käpas 100%. Narjaadis käisin väga vähe - 2 korda köögis ja 2 korda staabi posõlnõi,noorteajal, 4 korda päevnikuks utšebkas, siis terve aasta ei käinud üldse toimkondades, siis viimase 6 kuu jooksul peaaegu igal nädalavahetusel dež po štabu, siis läks elu hapuks

[just plain mean]

Lisaks veel niipalju, et sekretkasse tohtisid siseneda peale seal töötavate isikute väeosaülem, staabiülem (kellele sekretka formaalselt allus), 8-osakonna ülem (kes pidi järelvalvet teostama saladuste hoidmise üle), eriosakonna ülem (KGB). Operatiivosakonna ülema õiguses ma pole hetkel kindel, vist ei tohtinud... võib-olla ehk siis, kui ta staabiülemat asendas

[kalleb]

meil tohtis sektretkasse siseneda ka natsalnik svjaazi ,ju tal oli tegemist salajaste dokumentidega

suvaohvitseritel ja soldatiel sinna asja ei olnud