UUDISMAA JA PARTISANID

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

UUDISMAA JA PARTISANID

Postitus Postitas kalleb »

kas kellegil siit foorumist on olnud au osaleda sedasorti üritusest?

kunagi kroonu ajal pidi iga väeosa andma masina või paar selle ürituse tarbeks

anti harilikult kõige hullemad masinad ja need siis veeti kokku Kaliningradist välja heinapõllule ning siis remonditi

pidid minema kuhugile uudismaale Kasahstani või mujale ei tea mis otstarbeks

enamikus olid veoautod (ca 200-300 tk kindlasti)

ja sinna oli kokku aetud väga palju kordusõppuste mehi (partisanid)

kelle vormidel polnud paguneid ega muid eraldusmärke

ja kelle põhitöö oli vodka tarbimime ja magamine

ei saanudki selle ürituse mõttest aru

muidugi ega kroonus ei tohtinudki mõelda miks ja milleks

kui nägid et asi päris imelikuks kisub siis lihtsalt tegid asja erakordse aeglusega või ei teinud üldse sest kohe-kohe väis tulla käsk teha täpselt vastupidine asi ja kuhu sul kiiret -sluzba idjiot a ostalnoje pajebat
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Mul õnnestus üks ZiL-157 juppidest kokku panna sellega seoses ja temaga isegi ilma viperusteta ligi pool Valgevenet läbi sõita, Berjozast (Bresti obl) Lidasse (Grodno obl). Uudismaale aga ei saanud, tulid partisanid ja pidin massina ära andma.

Töökojas imestasin, et kõik ZiL-id, mis me tegime, olid portedega -- mismoodi nad seal uudismaal need tühjaks laadivad, kühvlitega või? Alles hiljem sain teada, et selleks olid (vähemalt mõnel pool) spetsiaalsed kallutusplatvormid.
Janka
Liige
Postitusi: 425
Liitunud: 04 Dets, 2005 19:30
Asukoht: France

Postitus Postitas Janka »

Olen kaks suve ajateenistuse raames veetnud uudismaal.
Aastal '89 möödus kaks kuud Saraatovi oblastis Tshjornaja Padina külas.
Külaelanikud olid leedukate järeltulijad. Tsaariajal saadeti päris palju peresid baltikumist asumisele ,see küla oligi Leedu poegade-tütarde asutatud. Keelest ei teadnud muidugi keegi enam muhvigi....
Samal suvel reisisme viljakoristuse lõppedes Kurski oblastisse. Küla nime ei mäleta ,aga tegevus käis rohkem peedikoristuse vallas. Suhkrupeet läks kohalikku spirdivabrikusse ja - teadagi ,paak bentsu (150L) vahetati plaskutäie 96kraadise vastu...
Minu jaoks oli uudismaa täielik pidu. Sai väeosast jehhat ja kaaslasteks svoodijagu sjoomasid ,sest partisanid olid puha Eesti mehed. Võru-Valga-Viljandi-Põltsamaa-Tartu nabor.
Joomine ja magamine ,mõttetu lebotamine jne...?
Jumala eest ,seal tehti tööd nagu igas tavalises kolhoosis ,ainult et võõral maal. Ja palka maksti ,teine palk tiksus kodus. Ajateenijad kes autodel olid ,said samuti pappi ,kuigi kõvasti väiksema tariifi järgi.
Joomaks läks siis ,kui algas vihmaperiood. Tolmuga kaetud põlluteed muutusid läbimatuks sopamülkaks. ZIL-131 suutis vaevu-vaevu tühjalt liikuda ,täielik hullumaja. Vot siis kiskus joomaks! Ja ülemused said aru ,ei takistanud ,maksid palga välja. Konjak toodi 20L bentsukannidega lähima linna raudteejaamast otse rongilt vaadist....peod kestsid hommikuteni....kitarr ,isamaalised laulud.... Pundis olid veel kaks läti ajateenijat ,laulsid nemadki ,õpetati eesti keeles laulma.

Uhh ,mälestusi sellest kaunist ajast ropult palju ,ega jõua kõike siia kirja panna.
Teinekord jätkan....
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Janka
Liige
Postitusi: 425
Liitunud: 04 Dets, 2005 19:30
Asukoht: France

Postitus Postitas Janka »

Järgmisel suvel '90 oli olukord "viljarindel" parajalt muutunud.
Eestimaalasi kordusõppusteks uudismaale enam ei kupatatud - aeg oli lihtsalt sealmaal.... :wink: Muidu kordus ettevalmistuse poolelt täpselt sama ,mis '89aastalgi. Anti ühel juunikuu päeval käsk hakata autot viljaveoks ette valmistama. Sinna kuulus kõikide vedelike vahetus ,filtrite pesu ,vanad kulunud rehvid asendati uutega ,veokasti tihendamine ,portede kinniehitamine ja masina värvimine. Sõnaga - masin pidi olema nagu tehaseliinilt tulnu. Ma ei tea ,kuidas mujal ,aga meie diviisis oli asi ikka väga karm. Ringkonna pealik Kurmatov käis isiklikult autosid ja isikkoosseisu üle vaatamas. Ja karm ei olnud mitte see vaatamine ,vaid ettevalmistus.
Vähe sellest ,et väeosas ,Adazis ,sai kõvasti vaeva nähtud.... Kõikidest õppepolkudest Lätimaalt sellest kuulsast näidis-õppediviisist eraldatud autod koondati kokku Dobele'sse. Seal saime veel kuu aega välilaagris lihvi anda. Kogu kola ,mis uudismaale kaasa läks ,seati Dobele lähistele üles ,igale zvoodile sai niimoodi oma väike välilaager ehitatud.
Komplekti kuulusid väliköök ,välisöökla ,kuus telki komplektis naride ja ahjudega ,lenkomnata ,isikkoosseisu pesula ,kolm kütusemahutit 'a 1,5t ,autopargi aed postide ja okastraadiga + veel igatsugu kola varuosade ,köögiinventari ,teleka ja-kurat-teab-mille-kõige näol.... Ühesõnaga - kaasa tiriti kõik ,et zvoodijagu (u.40) mehi saaksid kuskil lageda taeva all laagri üles lüüa ja niimoodi neli-viis kuud elada samal ajal ustavist kõrvale kaldumata. Naljanumber ,aga nii see oli!
Kui ülevaatus tehtud ,pakiti kõik see värske värvi järgi lõhnav barahlo masinatele ,ükski auto ei jäänud koormata ja väikse sõidu järel Jelgava raudteejaama algas pogruzka platvormidele. Osadelt autodelt laaditi kaup kohe ringi ,näiteks köögikraam topiti loomavagunisse ja seal vaaritati kogu tulevase teekonna vältel süüa.
Uudismaale sõitis vaid väike seltskond ajateenijaid ,igast polgust üks või kaks nägu. Ülejäänud vennikesed kinnitasid masinad platedele ja jäid meile pikkade nägudega järele vahtima :cry:
Viie päeva pärast jõudsime Kasahstani. Mingis stepijaamas olid vastas kohalikud kordusõppustele saadetud mehed - partisanid. No oli ikka nii ehtsaid urjukke kui ka kultuurseid venelasi. Autojuhid said autod ,remontnikele kinnistati töökoda ,kokad kupatati köökidesse. Moodustati rood ,milles neli zvoodi ja roodu upravlenje komandöri ,natsh.fini ,zompoliidi ja zam.potehhiga. Igasse zvoodi jäi ohvitserist komandör ,tehnikaprappor ,KTP prappor ja natsh.PHD e. köögiprappor. Rood paigutati kolhoosi ,mida võiks territooriumilt võrrelda meie mõistes rajooniga ,zvoodid anti osakondadesse - meie mõistes kolhoosid. Nii suured olid seal mastaabid. Nende rajoonid olid osalt isegi suuremad ,kui Eestimaa.
Niipalju siis sellest ,kuidas kõik algas....

Viskan siia ka pildi kasahstani päevilt....
Pilt
Tegemist siis ühe sügispäevaga autopargis ,kus said juhuslikult kokku mõned autojuhid. Ma kontrollisin just tagasillas õli taset (mingi hääl hakkas kostuma...) ,auto on tagaplaanil estakaadile aetud.
Viimati muutis Janka, 23 Jaan, 2006 0:20, muudetud 1 kord kokku.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Janka
Liige
Postitusi: 425
Liitunud: 04 Dets, 2005 19:30
Asukoht: France

Postitus Postitas Janka »

Mõned katkendid kirjadest ,mis kirjutasin esimesel uudismaa-aastal enne ärasõitu ,rongis ja värskelt kohalejõudes.
------------------------------
06.07.98.neljapäev:
...Ma pean homme hommikul poole neljast tõusma. Sööme ,lähme laagrisse (praegu olen utshebkas kasarmus) ,kus moodustame kolonni ja kella viiest tõmbame Jelgava poole ,kus hommikul üheksast algab pealelaadimine rongile. Ära sõidame homme õhtul Saraatovi oblastisse. Jaama nime ei mäleta. .....Kõik on korras ja elu viimase mõnu peal. Olen täitsa rahul kohe esimest korda nende kuue või seitsme kuu jooksul.
-----------------------------------------
08.07.89.laupäev:

....Kell on praegu veerand üksteist ja me oleme oma esheloniga Leedus. Jelgavast saime minema öösel kella ühe-kahe paiku. Õudselt vedas. Teised sõidavad puunaridel loomavagunites ,meie zvoodile ja upravlenjele anti platskardvagun. Auto sain igavesti okkalt platvormile. Kinni sain ta esimesena ,sest mul oli lõpmata palju abimehi. Meeletu palavus oli ,kõrval kivisöetolm. Kõik käisid ringi nagu tahmatondid. Hea ,et enne rongiletulekut end pesta sain. Üldse oli lõpp mõnna päev. Kuni veduri tulekuni vedelesime perroonil ,kuulasime raadiost kesk-euroopa lainelt "Eestimaad" ja muidu tuli mujalt ka head musa. Kutid olid kõik pumpas jne.
Varsti peaksime Vilniusesse jõudma. Lõppjaamaks on Jershov Saraatovi oblastis. Väljas on meeletu kuumus. Ühtegi pilve pole taevas ja vagunis võib ära lämbuda.
------------------------
15.07.89.laupäev:

....Jershovi jõudsime kolmapäeval. Mina sain oma auto maha öösel ja autos magasin kah. Vagunis on meeletu palavus ,sest väljas viskas päikse käes üle 50* ja vilus on 30* ringis. Neljapäeval võeti maha viimased autod ja õhtul hämaras jõudsimegi siia ,kust praegu kirjutan. Jershovi on siit 60 km ,linnulennult 20 ringis. Jaamaküla ,kui seda niimoodi võiks nimetada ,on ikka nagu ta Venemaal on. Poes pole kohe mitte midagi selle sõna kõige otsesemas mõttes. Konservid ,leib ,mõned mädanenud tomatid ja pisitarbeesemed ,nagu kamm. Õudne vaesus.
Elamiseks leidsime oma zvoodiga vana mahajäetud stroibati kasarmu. Eile kraamisime ta ära ja nüüd magasime esimest ööd majakatuse all. Teistel zvoodidel vedas rohkem. Osad elavad atdidekaupa väikestes majades ,ühed said korteritega uue maja enda käsutusse - kahe-kolmekesi korterites.
Pole meilgi siin häda tegelikult midagi. Vähemalt telkides ei pea vedelema tuule ja tolmu käes. Tolm on siin muideks kohutav. Auto on nagu üks suur tolmukäkk. Aga päike on siin meeletu. Eile vedelesime mingi kanali ääres pool päeva. Õudsalt sügav ja soe vesi on seal. Silla pealt saab paraja peaka panna ja ega sealt kohe niisama kaldale saagi ,vool on nii kiire ,et vastuvoolu ujuda ei jõua. Sääsed on küll jõledad sead. Mul on eile õhtust saadik silmaalune paistes.
Noh ja loomulikult on siin õudselt sile ja lage stepp ,kus laiuvad vilja- ,maisi- ja päevalillepõllud. Need viimased on küll fantastilised ,muudkui pööravad oma nägusid päikesega kaasa. Maa on kohutavalt kuiv ja ma ei saa aru ,kuidas siin üldse midagi kasvada saab. Vili olla sel aastal päris "äge". Saak pidavat olema kuni 30 ts/ha möödundaastase 20 vastu. Ühesõnaga - loodus on täpselt nagu peegel Sholohhovi "Ülesküntud uudismaast".
Siia jääme novembrini. Mingeid muid vaheetappe ei pidavat tulema. On ka mõnus ,jäävad ära need meeletud peale- ja mahalaadimised ning rongidega loksumised mööda Ukraina ja Valgevenemaad. Sõidust olen nii tüdinenud. Olime teel viis päeva.
....Jube mõelda niisugusele vahemaale ,aga Moskvasse on siit üle 1000km.
Ahjaa! Ühest mõnusast asjast ma ei rääkinudki! Nimelt kolhooside nimed ja plakatid. Sõidad mingil õudsal kolkastepi teel ja äkki on tee ääres suur postament ja kirevad kirjad :Kolhoz "Put k Kommunizmu" osnovan 1929.g.
Karp jääb lahti ,silme ees läheb mustaks ja kõht võib lahti lüüa ,kui näed mõndakümmet poollagunenud laudbarakki ja igas hoovis karja hanesid. Nii siin elatakse suved ja talved ja tõesti on siin ka oma kodukoha patrioote. Imestama paneb ,kuid mis teed....

Aadress ,millelt esimesed kirjad saatsin:
413550
Saratovskaja obl.
Krasnopartizanskii r-n
st. Rimskii-Korsakova
v/tsh 1035 oab

Aga peagi kolisime sealt minema ,sest leiti uus ja parem pesa kui vana tolmunud ja akendeta kasarmu. Ning lootus ,et rohkem ei pea rongis loksuma ,kui vaid koju ,jäigi lootuseks...
Sellest kõigest hiljem.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

mul on hea meel et sain oma teemaga aidata mälestusi värskendada
Janka
Liige
Postitusi: 425
Liitunud: 04 Dets, 2005 19:30
Asukoht: France

Postitus Postitas Janka »

Uues kohas, Tshornaja Padina külas Saraatovi oblastis:

Pilt

Pildil kamp eestlasi, vasakul üks kausiga ajateenija (valgete juustega superlahe sell Kustanaist, peaks kunagi külla minema...), delnjazhkas sööklaprappor, baretiga prapporist vzvoodikoma asetäitja (samuti muhe kuju), trepil istub afgaani mütsiga autopargi tehn.kontrolli prappor.

Pilt sattus minu kätte puht juhuse tõttu. Maakera on ümmargune :wink:
Olin Saksamaal resideerunud juba kuu aega, kui sain aru, et ühe mehega seltskonnast sai koos uudismaal oldud... :o
Viimati muutis Janka, 31 Jaan, 2008 20:38, muudetud 1 kord kokku.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
traatjalg
Liige
Postitusi: 176
Liitunud: 13 Mär, 2007 15:30
Asukoht: harju
Kontakt:

Postitus Postitas traatjalg »

87 detsember sain koju 88 15 juuli tegi komissar sünnipäevakingiks uudismaa sõidu olin seal 100 päeva. See oli pika keele pärast oskasin ta nahhui saata ehk mõnel siinolijtest õnnestus seda kino ka pealt näha .aga söjaväepilet jäi tama kätte kutsus siis mu sõjaväepileti jarele lasi mingile lipikule alla kirjutada jne............ Aga huvitav aeg oli.Veini järel käisime 200km kaugusel.Vist oli see üldse viimane sats mehi kes uudismaal käisid.???????
vanahalb
Liige
Postitusi: 2617
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

1987 käisin ka ajateenijana uudismaal. Enamus rahvast olid terve Baltikumi pealt kokku aetud partisanid, tegevvägedest oli vähe rahvast. Meie pataljonist näit 2 solbanit, üks ohvitser ja üks prappor. Ohvitser oli pataljoni staabiülema abi, mina staabi kirjutaja, teine sõdur ühes roodus autojuht ja prappori kohta täpselt ei mäletagi. Ma ei näinud teda rohkem kui rongis.
Marsipataljoni komplekteeriti Kaliningradi külje all Lugovojes. Millegipärast jäi asi venima ja välja sõitsime alles augustis.

Erinevalt Janka mälestustest meie küll sihtkohta ei teadnud. Suund oli väga ebamäärane - "uudismaa". Staabivagun oli rongi keskel ja kombat pommis vahel siseside kaudu (välitelefoniliin oli vedurini veetud) vedurijuhtidelt prognoose. Nende jutt ei andnud ka suurt midagi - a'la "meie vahetus sõidab Moskvani" või "meie vahetus sõidab Tseljabinskini" . Lõpuks jõudsime Põhja-Kasahstani Petropavlovskisse.

Aga sinna sõitsime küll kaks nädalat kui mitte rohkem. Isegi vedas, sest ühel sõbral õnnestus Kasahstani sõites 10 päeva Uurali mägede ees tupikus passida. Eshelon oli raske ja oodati lisavedurit, et ühendatud jõududega üle mägede sõita. Me ootasime ka vahepeal mõned päevad, aga minumeelest kuskil Moskva ja Uuralite vahel. Ühel haruteel, jumalast ja inimestest unustatud stepis seisis terve vagun "mahorkaga" (kuivatatud tubakalehed). Pessimistlikumad mehed võtsid sealt omale mustadeks päevadeks mõned vihad... ma ei kujutanud hästi ette sellest plärusid keeratakse. Sigareid oleks saanud teha küll :D

Sellise jokutamisega jõudsime Kasahstani parasjagu siis vili oli ära koristatud. Roodud jagati küll Eesti mõistes rajooni suurustesse kolhoosidesse laiali, aga minuteada tööd enam ei olnud. Vahelduva eduga püüti päevalillesilo vedada, aga sellest asja ei saanud. Nii et teadagi, millega rahvas aega viitis. Et ma pidin igapäevaselt staabis olema, siis ma selle "teadagiga" eriti tegeleda ei saanud (muide, pärast autasustati väikese medaliga - "Inimesele , kes enam-vähem kaine oli" . Medali täpset nime hetkel ei mäleta.)

Lõpuks jõudis ka kõrgemale ülemjuhatusele kohale, et Kasahstanis passimine on mõttetu, kõik löödi rongi peale ja suund Kaliningradile. (Jõudsime üsna viimasel hetkel, sest järgmisel nädalal tuli Sibeeriast külmalaine ja üleöö põlvini lund.)

Vahepeal tuli uusi mõtteid ja Kaliningradi asemel sõitsime Kurski oblastisse, peaaegu Ukraina piiri äärde suhkrupeeti koristama. Natuke enne kohalejõudmist tuli infot, et suhkrupeet on ilma meietagi ära koristatud. Marsruuti siiski ei muudetud. Arvati , et kõige targem oleks siis minna ühte puuviljakasvatussovhoosi õunu korjama. Loodusjõud jõudsid siiski ette ja koos meiega tuli rõve külm (kontinentaalne kliima ja ikkagi oktoobri lõpp juba). Õunad tõmbusid üleöö krimpsu ja kukkusid puude otsast alla. Sellega oli siis jälle ühel pool :D

Viimase lõpu passisime üldse tegevuseta, sest raudteeeshelon oli minema saadetud ja uue telllimine võttis aega. Ööbimine oli mingites sarades ja ILGELT külm oli. Sellest ajast mäletan, et telliskivid põlevad päris hästi. Tuleb võtta häid poorseid telliseid ja neid diiselküttes leotada. Miilavad nagu grillsöed. Kuni ühed põlevad, on uus sats ämbris ligunemas. Ühe puukastiga ZIL-157 ported läksid ka loosi.

Tagasi jõudsime ilusti oktoobripühadeks (nov alguses) . No meie küll selle üritusega rahvamajandusele mingit lisaväärtust ei tekitanud.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Mnjaa, on ikka mõnel mehel kogemused, õnnest lämbuma just ei võta :D , aga usun, et praegu vanalb ei kahetse kah :P
sitt päev, kellele kurdad
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

jah kui hästi meelde tuletada siis oligi antud teema algatamise jutt Kaliningragi ligidalt Lugovojest, käisin seal isegi aga aasta oleks nagu olnud 1988 ja kevade poole kunagi

olin seal paar-kolm päeva
vanahalb
Liige
Postitusi: 2617
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

Nojah, Lugovojes oli üks suvalisele heinamaale püstitatud telklinnak. Minuteada seal aastaringset tegevust ei toimunudki. Peale hakati küll varakult. Mina saabusin kuskil juulis, pärast seda kui mind Nevski tänava medsanbati sigalast kätte saadi (paberite järgi oleksin pidanud olema suremas haige )Aga see on teine jutt.

Igatahes juulis olid telgid juba püsti ja esimesed elanikud seal mitu nädalat vindunud. Sõjaväeline kord oli täiesti käest ära läinud... enamik olid partisanid, sellepärast ka. Äratust ei peetud miskiks, katelok käes, veniti rähmaste silmadega alles hommikuks välikatla juurde. See nüüd ilus ei olnud, aga kombati õnneks oli kohe samas kõrval mingi helikopterite väeosa. Ma ei tea, millega vana maksis, aga ühel hommikul aeti ründekopter õhku ja see tiirutas madalalt telkide kohal. Müra oli kohutav, telgid laperdasid tuules ja tundus , et kurat ise on lahti. Kogu pataljon oli ühe hetkega väljas ja ma leidsin ennast ka piloodiga tõtt vahtimas. Õhuväest nüüd suuri teadmisi pole - minuarust oli äratajaks nn krokodill (kandiline kopter nagu afgaani filmides)


Selle medali saamisest võiks ka pikemalt rääkida. Ma olin Lugavoje laagris nii 2-3 nädalat (isegi ema jõudis külas käia ja suhtlemine oli sel ajal ikka kirja teel), esimesed mehed veel kauem ja sinna otsa tuli julgelt kahenädalane kui mitte pikem sõit Kasahstani.
Pataljoni staap koosnes ainult kolmest mehest: alampolkovnikust staabiülem, staabiülema abi - kapten (minuga ühest väeosast) ja mina mingisuguse kirjutaja-asjaajaja dolznostiga. Staabiülem oli kuskil viiekümnendates eluaastates mees ja teda muserdas selline töllamine kõige rohkem. Polnudki midagi imestada, et Kasahstani jõudes oli tema esimeste seas kes moraalselt murdus.

Vana leidis omale sealtsamast külast (kolhoosikeskus Eesti mõistes) lõbusa endaealise lese ja alates teisest nädalast ei viitsinud enam üldse staapi tullagi. Kui otsima minna, siis istus maikasärgi väel päevalillede all ja lasi talutoidul hea maitsta. Või magas päikesepaistel tagaaias.
Jälle üks bljatstvo, mis kombatile kohe kuidagi ei meeldinud. Ühel päeval aeti auto ette, vanale veerand tundi asjade kokkukorjamiseks ja viidi Petropavlovskisse. Seal pandi esimese läände suunduva rongi peale ja kombat soovis head kojujõudmist.

Sellega seoses tuli ootamatu tõus karjääriredelil. Staabiülema abi staabiülemaks ja mina staabiülema abiks. Veel arvati, et eraldi kirjutajat pole vajagi ja igasugused lendlehed, plakatid jms tuleb ära unustada. Staabiülema abi ülesanne oli kõikvõimalike kokkuvõtete valmiskirjutamine ja raportite saatmine. Põhimõtteliselt raamatupidajatöö. Tuli jälgida, et nn bilansid klapiksid, et 100 liitri kütusega poleks 1000 km sõidetud (vastupidi võis:) ) jms. Alguses sai ikka südametunnistusega tehtud, aga pärast täitsime ainult tulpasid. Peaasi, et mingid numbrid kirjas oleks, kes neid raporteid ikka loeb. Vist ei loetudki, sest mingit tagasisidet ei tulnud. Ma ei ole vist elus iial rohkem valetanud kui neid aruandeid täites.

Veel valmistas kombatile muret see, et õiget tööd nagu ei olnudki, aga selle eest võis tema pizduleid saada. Inimesed on eraldatud, tehnika on olemas, miks pole organiseeritud, kuidas on võimalik, et tööd ei ole jne jne jne. See, et me sinna sügiskünni ajaks vilja koristama tulime, ei huvitanud kõrgemal pool kedagi.

Siit kerkis täiesti eraldi ülesanne - paberi peal tuli suuremahulisi töid ja kulusid näidata. Näiteks meie külasse organiseeriti kuskilt kaks Zili-koormat täiesti ehtsat liiva. Zilid olid isekallutajad, partisanid kallasid koormad sõidu ajal kasti üles lükates peaaegu ühtlase kihina keskväljakule maha. Moe pärast visati paar labidatäit ka otse külanõukogu trepi ette ja veel mõnda strateegilisse kohta. Selle kohta sai tehtud raport, mis kajastas "küla infrastruktuuri kapitaalset renoveerimist". Terve rood mehi ja tehnikat töötas palehigis kaks nädalat, kütust kandsime maha tonnides (nagunii tuli maha kanda, sest partisanid müüsid selle kohalikele - kombat teadis seda ütlematagi) Kõik olid rahul - pataljonis töö käis, aruanded olid korras, partisanid müüsid kütust ja said omale üht-teist lubada.

"Infrastruktuuri kapitaalse renoveerimisega" juhtus küll selline lugu, et renoveeritud oli see esimese vihmani. Siis muutus kogu stepp porimülkaks. Pärast kui päike jälle välja tuli, ei saanud enam keegi aru, kas liiva oli toodud või oli see ainult ilus unenägu. Täpselt samasugune kivikõvaks kuivanud savi ja tuul keerutas tolmu.

Võib-olla selliste ülesannete, võib-olla "enamvähem kaine olemise" pärast, antigi medal. Rinda seda keegi ei pistnud, zampolit tõi staapi ära. Pani koos tunnistuse blanketiga lauale ja ütles, et sul siin sulepea käepärast ja ilus käekiri. Täida ära. Pane enda nimi. :)
Viimati muutis vanahalb, 03 Juul, 2009 20:43, muudetud 1 kord kokku.
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Selle viimase jutu oleks võinud küll Radisti lugude juurde kirja panna. Näiteks "Kuidas ma medali sain!"
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kuidas see uudismaa väeosa poolest oli ,kas eraldi stahhaanovlaste väeosa mis selleks puhuks formeeritud ja sina seal komandeeringus?

meie väeosal oli selle kinoga ainult niipalju ühist et sunniti mingi vana gaz66 kongiga masin sinna põllu peale vedada ja see käima udida et läheks püha kohust täitma uudismaale

igal väeosal oli vist sundus masin või paar anda
vanahalb
Liige
Postitusi: 2617
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Postitus Postitas vanahalb »

Uudismaaväeosa formeeriti "ainult selleks korraks" Selles kus mina olin, oli 5 roodu (203 või 205 meest) ja nn "Upravlenije" ca 120 meest. Roodud oli hulk autosid ja autojuhte ja mingid elementaarohvitserid. Upravlenijes oli juhtkond ja tagalateenistus (veevedajad jms), side ja kõik muu keda kuhugi liigitada ei osatud.
Ohvitserid võeti erinevatest väeosadest Kaliningradi oblasti piires. Täiesti suvaliselt ja ilma mingi loogikata. Ainuke seaduspärasus tundus, et 5 roodu ohvitserid olid lennuväest (sinised) Kõik muu oli nagu jumal juhatas - tankistid, raketsikud, suurtükiväelased, sidevägedest, jalaväest jne.
Ma ütleks , et 90-95 % elavjõust olid partisanid. Üksikud ajateenijad olid tavaliselt vastava ohvitseriga kaasa tulnud. Näit kombati autojuht oli "tema isiklik", eesti poiss. Sideohvitserid tõid endaga kaasa paar traadivedajast. Mõned kokad olid ajateenijad, sest partisanid ei pruukinud kogu väliköögiasjandust enam mäletadagi. Mina tulin koos staabimehega. Aga teine mees meie pataljonist tuli autot tooma ja lõpuks läkski koos oma autoga uudismaaroodu.

Sügisel kui kõik lõppenud, saadeti väeosa laiali, ohvitserid ja ajateenijad oma väeosadesse ja partisanid koju.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist