Missugune oli sõjaväes tavaline menüü

[susi]

Teenisin 1985-87.Söögi kvaliteet oli eri väeosades erinev.Gaissinis utšepkas peale sööki tund aega tundsime,et ei ole näljased(kõhtu täis seal küll ei saanud).Tunni möödudes käisid silmad ringi otsides süüa.Supiks oli roheline vesi roheliste tomatilõikudega(ei kartult,porgandit ega midagi muud).Vett veidi larpisime,tomatilõike ei suutnud eriti süüa.Pudruks keedetud nätsked makaronid ja vesine kartulipüree oli pidusöök.Pudrud olid vastikud,aga näljaga läksid küll.Leib nägi välja nagu turvas,aga maitse lubas siiski süüa,kui olime kooriku ära murdnud.Koorik oli mustaks kõrvetatud ning mitte söödav.Ümberjaotuspunktis Odessas olid portsud veidi väiksed,aga maitsvad.Lõunaks oli isegi magustoit.Ainus koht teenistuse vältel,kus anti magustoitu.Tiraspoli polgu sööklas oli toit täitsa talutav.Häirisid üleliigne pipar ning halvasti kooritud kartulid.1,5 aastat Markuleštõs olid toidud kroonu kohta väga head ning ka portsjonid normis.Kuna äritsesime bensuga,siis ostsime endale linnakust ka piima,lihapirukaid,saia jmd.

[kalleb]

me käisime teinekord lähedal asuvas leivatehases saia ja torte nuiamas

sest raha ei olnud ja kui oligi varastati see ära öösel kui magasid

gorodoki territooreumil oli ka tsainik kuskohas sai oma raha eest süüa

aga tavaliselt oli väeosa ümber hulganisti poode ja ohvitseridel oli kah suht

pohhui kui sind poes nägi

et nagunii käisid samovolkas asi see 15-20 minutit on siis

sõjatehases kus tööl käisime sai töölissööklas süüa

anti mingid talongid ja said komplekseine

muidugi said oma raha eest ka puhvetis süüa

tehase kõrval asus mindi tehas kus tehti barankasid

eriti huvitavad olid kui täiesti kuumad olid

seal töötajad olid lahked -ütlesid et beri skolko nado

niiviisi sai teinekord kuid oldud et kroonu stolovajat ei näinudki

[Pärtel]

Olin Vene kroonus küllaltki väikses väeosas, kus vaid kaks kokka - mõlemad venelased ja haritud poisid. Nemad oskasid süüa teha. Söök oli igatahes küllaltki maitsev ja mitmekesine (hernesupp, borž, hirsipuder). Isegi see kompott oli hea. Mäletan et riigipühade ajal anti ka midagi erilist (nt magusaid saiu, küpsiseid jne). Aastavahetusel oli isegi 4 söögikorda - viimane siis alates kella 22.00 - 02.00. Igal juhul oli sõjaväeosas parem söök, kui utšebkas. Ma ei tea kas teistel on ka nii juhtunud, aga see utšebka söök ning alguse aja stress tegid minuga nii, et ma ei käinud esimesel 10 sõjaväes olnud päeval isegi tualetis si...umaski. See selleks. Mul on aga vastupidine näide tuua Eesti sõjaväest. Sai nimelt 90-ndate lõpupoole paar kuukest veedetud Narva-Jõesuus, kus siis teatavasti piirivalve väeosa oli. Vat nii kehva sööki nägin ma küll elus esmakordselt. Mõni ühepajatoit oli lillat värvi ja sööma see küll ei kutsunud. Portsud iseeneseest olid väiksed. Siis saigi rohkem linnakeses poes käidud.

vene kroonust on veel meeles need õhtused kartulikoorimised. Sellega olid nõus vahel isegi demblid. Lihtsalt pandi ühe rühma 7-8 meest õhtul, enne riviülevaatust kartuleid koorima. Seal sai siis igasuguseid lugusid ja anektoote kuulata ja rääkida. Vähemalt sai õhtusest loendusest ja rivimarsist priiks. Eriti hea oli see talvel (väljas - 40 kanti).

[Ogre]

Meil Kupis polnud söögil eriti vigagi, ära tüütasid suvel ainult see et olid kuivtoidu päevad iga kolmas vist kui ma ei eksi. Konserve et taha igaljuhul enam küll näha. Paltaljoni varustajatel paistis kusagil hulgilaos käpp sees olevat ja kõik see kaup mis hakkas üle aja minema määriti sõjaväele pähe. Selle vastu polnud mul midagi, kui hommikusöögi juures mõni shokolaad oli mis 2 päeva pärast oleks üle realiseerimisaja olnud, aga kui üks partii konserveeritud shampinjone hakkas best beforet ületama ja neid absoluutselt igale poole kus võimalik oli serveeriti siis, hakkas juba kaadrikooseis ka nurisema et kuu aega kastmete, suppide ning pajaroogade seest seeni leida on liig mis liig.

[komandör]

Pisut kummaline lugeda siinkommenteerivate nooremate meeste mälestusi
väidetava (?) viletsa sõdurisöögi kohta.
Minu teenistusaastad 1968. novembrist -1970. juunini, teenistuskoht Karjalas, Kulikovo asulas s/o 77625, 269.Tallinna nimeline motoriseeritud laskurpolk. Selles polgus oli tankirood ja mina tankistina seal.
Söögi valmistasid meil oma polgu kokad-ajateenijad. Neid kamandas üks üleajateenija - staršina.
Hommikuks anti põhiliselt putrusid : hirsi-, tatra- , kartuli-, hernepurtu, sinna juurde nn. valget leiba (meie mõttes vormisaia), 20 gr võid nina peale ja et suhkur oli tükksuhkur, sai iga mees teekruusile (250 ml) kaks tükki suhkrut. Magusaks tegi küll.
Lõunaks olid supid - aedviljasupp lihaga, borš lihaga, värskekapsasupp lihaga, hapukapsasupp lihaga. Polgul oli oma sigala, kärssninasid oli päris palju, nendega tegelesid kolm ajateenijat vene poissi. Polgu asukohast 2 km oli Zastava sovhoos, kus sõdurid käisid sügiseti abiks saagikoristusel. Vastuseks anti meile kartulit, kapsast, porgandit, kaalikat, peeti. Kõik oli värske.
Õhtusöögiks oli tavaliselt jälle puder, mitte kunagi aga sama, mis hommikul. Aeg-ajalt oli õhtuks kaks korralikku tükki praekala ja kõrvale leib ja valge leib (sai), kruusitäis teed käis muidugi asja juurde (suhkruga- 2 tk., nagu hommikul).
Oktoobripühadeks, armeeaastapöäevaks ja võidupühaks oli nn pidulik lõuna, kus lisaks tavatoidule sai iga mees kaks rosinakuklit ja klaasi kompotti.
Kordamööda käisid sõdurid (igal õhtul marssis 15 matsi köögi poole)köögis abitöödel - kartuleid koorimas, aedvilja tükeldamas; ka nõudepesu oli nn. köögitoimkonna peal.
Muide- too köögitoimkond oli tihtipeale ka trahvirood. Kes millegagi vahele jäi- sellel oli kindel paar-kolm õhtut kööki asja.
Olen käesoleval ajal Eestis käinud söömas üpris paljudes toitlustuskohtades (baarid, pubid, söögitared jne.) ja kahjuks kaugeltki mitte igal pool pole saanud sellist kvaliteeti, mida ammu-ammu tagasi vene kroonus. Kahju küll. Ei- see pole nostalgia ammumöödunu pärast, aga miski kriibib hinge küll, kui söögil maitse puudub.

[Madis22]

olin hiljuti ajateenija piirivalves. mis siis meelde jäi:

söök oli üldiselt hea, mitmekesine ja kõhu sai hädapärast täis. välja arvatud pühapäeviti, kui kokad sõdurpoistele "midagi head" tegid. et aga hea on teatavasti kallis ja portsu hind määratud, siis portsud olid pühapäeviti väiksed. siiamaani läheb kõht tühjaks, kui kohupiima või pelmeenide peale mõtlen ...

aga kui õppekeskusest piirile läksime, kasvasid portsud oluliselt suuremaks. ei tea, kas siis olid hinnad ootamatult langenud, või oli asi selles, et kokal polnud võimalik võtta ajateenijaid appi toidukotte köögist välja vedama ...

[fritz638]

Sai isegi vene kroonus kulpi liigutatud. Päris jube solk oli, mida tehtud sai, tervitused tarbijatele!
Söökla süsteem oli selline:
hommikusöögi tegi "vanake" kokk, kes üldjuhul tegutses siis kui kõik magasid ja magas siis, kui kõik teised rügasid. See oli privileeg aga ajas bioloogilise kella sassi. Kes ära keerama hakkas, see vahetati välja.
Lõunasöögi tegid keskmised kokad + noored, töid jagati vastavalt ebameeldivuse astmele. Eks noored tegid rohkem kapsasuppi (enamasti mädakapsast) ja keetsid kartuleid. Vanemad olijad kompot'i ja kisselli ning lihavärki. Kuna liha varastasid umbes neli praporit, kokad ja veel paar muidusööjat, siis ujusid selle n.ö. "prae" sees tavaliselt vaid mõned pekitükid...prrr! Ollus ise oli poslamaslast ja tomatipastast jubedus, veidi jahu ja paar sibulat ka sees.
Õhtusöögi valmistamine oli noorte töö. Sai isegi suure noaga külmanud kala raiutud, pärast lisaks kätele ka nägu sinine ja jube kalahais...

[fritz638]

...jäi juurde. Käed ajas mädanema ka see töö, suvel paranesid ära. Kala juurde tehti veidi mädakapsast või kartulipjureed.
Putrudest on kõige eredamalt meeles hall mass, mida hüüti kombekormiks, mina küll ei tea, millest see tehtud oli aga jõusöödaga tõesti erinevust polnud.
Kompotist niipalju, et sinna ma küll kunagi midagi sisse ei valanud ja ei näinud ka teisi seda tegevat.Kissell oli aga samades pakendites, mis tol ajal poeski müügil oli.
Seda küll aru ei saa, miks teed kiidetakse siin. Tavaliselt varastati enamus teest ära, vana ködi korjasin tshainikusse ja sellest sai veel mitu katlatäit teha. Teekatla puhastamine oli tõeline õnnetus, siis oli jõle raske teele värvi juurde saada.
Eks see toit oli lihtsalt valguvaene, kellel sellest ikka tõusma hakkas. Mäletan, et meie roodus oli üks haholl, kes kõiki joodikutest praporite naisi pani, need teda toitsid ja probleemi polnud.

[OveT.]

frits638 kirjeldus vastab üsna täpselt toitumistavadele 129. motoriseeritud laskurpolgus Karjalas 80-te aastate algul. Lisaksin juurde, et suur betoneeritud auk, mis sisaldas kapsast, kihises valgetest vakladest kes ilmselt toiduvalmistamise protsessis muutusid valgulisandiks.
Lisame siia juurde ka sauna puudumise ja täid, kes pesitsesid juba laost väljastatavas pesus, pideva külma, nälja ja magamatuse ning ebameeldiva hulga tshurkasid, siis midagi meeldivat alguseks välja ei kooru.
Edaspidi muidugi muutus kõik ja sellega algas hoopis teine lugu, mida siianigi pole ebameeldiv meenutada.

[Heiks]

Sai mõned aastad tagasi oldud Tapal reserv- ja erialaohvitseride kursusel ja seal sai küll süüa nii, et mitte kunagi ei jõudnud kõike ära süüa mis ette pandi. Pärast tugevat füüsilist mahvi suutsin kogu hommikusöögi ära süüa, aga lõuna- ja õhtusöögiga jäin küll hätta. Ja toidud olid täitsa head, midagi kurta küll polnud. Ainus mis oli täielik solk, oli kohv. Aga selle elas ka üle sellega, et sõdurikodus sai aeg-ajalt siis head espressot ostetud.
Muidugi noored ajateenijad vanuses 18-22 sõid küll kõik ära ja küsisid juurde, ilmselt on organism veel kasvavas faasis ja vajab rohkem toitu. Pluss veel see, et mõned poisid olid pärit viletsamatest ja asotsiaalsematest peredest ja said elus esimest korda korralikult süüa.
Ühesõnaga praeguses EKV-s ei saa toidu pärast küll kurta. Nõuk. armee kogemus kahjuks/õnneks puudub.
H.

[Janka]

No vene kroonu toidu kohta on kaks valusat nalja ,mis õige pildi annab:
1. Menüü seinal:
Na utro - perlovka ,na obed - perlovka s vodoi ,na vetsher - voda bez perlovki.
2. Sõdur vannub söögi juures: "Utrom pshjonka ,v obed pshjonka ,na vetsher pshjonka ,shto ,ja ptitshka shto-li?"

Tõlkida ei raatsi.....

[hagen]

Ommikut.Olin 1,5 aastakest köögis hleborez ja kokk,ning võin öelda,et solki ikka ei keedetud,endale eraldi süüa ei teinud.Söögi tegi rõvedaks kombinzir,selle sulamistemperatuur oli tiba kõrgem sinu organismi kraadidest ja kõrvetised olid jubedad,mis sellest tulid.Supp oli kondipuljongist välja arvatud siis,kui oli konservi hooaeg (suvel kuumaga).Hommikul oli tavaliselt kartulipuder praekalaga (hõbeheik või jääkala) lõunaks rassolnik,borz või seljanka(muid suppe ei tuntud),teine roog perlovka,gretska,kirsuhha kotleti või guljasilaadse kastmega ja kompott.Õhtul jällegi üks putrudest kas kala või lihaga juurde,teed, vinegretti ja kapsasalatit jagus ka alati.Muidugi oma osa sellel toitlustusel oli väeosa komandöril,kes tahtis teha garnisoni parimat sööklat ja sellel ,et lõpuks olid prominentide pojukesed meie väeosas teenimas.Broomi käis panemas velsker,ja kompoti sisse läks see pulber sellepärast,et ülejäänud staff oli liiga kuum,võttis vist broomi lahjaks.Alul broomijooki ei puutunud,aga kui paar korda enne äratust pauk lahti kärgatas ja kõik ligane oli,siis sai vabatahtlikult kompotikest manustatud.

[kalleb]

ja vat te räägite et broomi ei pandud ja irvitasite mu üle...

siin ju hleborezi tunnistus et ikkagi pandi kompoti sisse

kas sa hagen olid utsebka väeosas või harilikus lineikas?

kui oli mingi jobannoi gvardija näidisväeosa siis võidi muidugi panna küll kui

ette oli nähtud

ilmselt oli see kusagil meditsiinilistes sõjaväe määrustes kirjas et mida ja

kuipalju panna

ma nagu pole kuulnud et lineikas pandi broomi aga võimalik et mõnelpool

ikkagi

[susi]

Broom?Tean seda,et 1986.a.kevadel Gaissinis utšepkas demblisse minev seeru(2 aastat kohapeal) lõpus enam kompotti ei joonud.Uskus,et seal on midagi väikemehe tegevust pärssivat.

[Kapral Karu]

Mina ei teadnud enne teie mälestuste lugemist broomi lisamisest midagi. Kas oli hästihoitud saladus või siis minu väeosades seda ei praktiseeritud. Ei täheldanud ka mingeid funktsionaalseid vaegusi . Mingeid sellekohaseid juhendeid pole ka lugema trehvanud.

Küll aga olen kuulnud, et II Maailmasõja ajal ja ka tükk aega peale sõda lisatud sõduritoidu sisse salpeetrit -- selsamal otstarbel. Salpeetreid on mitut sorti -- india, norra jm; ei tea täpsemalt, millist neist siis lisati.

Utšebkas olin ainult 3 nädalat ja sellest ajast mäletan, et ka minul (täpselt nagu siin juba keegi mainis) oli esimesed 10 päeva kõht n-ö kinni. Kas organism omastas toidu stressiseisundis nii täielikult või oli menüü selline, et seal midagi liigset polnud . Või siis oli põhjus selles, et esimestel päevadel saime süüa vaid umbes 5 minutit -- ülejäänud osa lõunaajast (seega siis ka menüüst! ) moodustas rividrill. Vahel marssisime sööklasse, istusime laudadesse ja siis käsutati kohe uuesti välja, uuele riviringile... -- ja siis sööklasse tagasi. Vahel mitugi korda...