Mina olin EKV-s med. vend ja meie ülesanne oli hoida 3 x päevas ühisvabalangemispeldikus puhtust. Mitte et oleks seda pidanud ise tegema, aga garanteerima, et keegi seda teeks ja kui ei tee, siis dai bohh, kas või ise. Seni oli lihtne kui olid noored või kartsavennad olemas, aga meie ajal oli teenistus 1 a. pikk ja uued tulid 4 x aastas. Seega tekkis alati mingi kuni nädalane või poolene hetk kus noori õpperühma mehi polnud ja siis polnud kedagi võtta, sest karts oli pidevalt tühi ja siis tuli see töö ise ära teha, sest ka ambulantsis olijaid ei tohtind saata...
Aga see eest pole enam tsiviilis probleemi, naine hoolitseb nüüd selle eest
Mõned korrad utshebkas.
Kui olid dnevalnõi ,kuulus see kohustuste hulka. Aga meil oli WC ja suht korralik. Kõik sõltus sellest ,kuidas mägede poegadele "asjaajamine" selgeks õpetati ja uskuge mind - see asi sai üsna ruttu selgeks! Täpselt nii palju võttis aega ,kui kiiresti jõuab täiega antud jalahoop valmisvaadatud tagumikuni.
Pastojankas polnud peldikuga mingit pistmist ,sest see ei kuulunud meie patarei territooriumi koosseisu.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Peldik oli väljaasuv mingi kuuritaoline ehitis, kus augud maasse kaevatud ning mille eest mingit erilist hoolt ei kantutki. Vähemalt endal sellise tööga kokku puutumist ei olnud.
Me kõik oleme võhikud, ainult erinevates valdkondades.
Panen siia siis järgnevalt kirja enda meeldejäävamad seosed sõjaväepeldikuga. Selle loo pealkirjaks võiks siis üldisemalt olla: "Reamees Petrovi esimene lahinguülessanne."
Esimesed päevad armees pole kunagi kerged. Võõras ümbrus, võõrad kombed ja võõrad näod. Kõik nõuavad sult midagi võõras keeles. Vaba aega pole, kõik päevad on sisustatud riviharjutustega Platsil. See viimane oli selline ilus must, asfalteeritud, valgete triipudega imearmas väljakukene, ääristatud plekist plakatitega, kus kujutatud sõdur püssiga, sõdur vannet andmas, sõdur marssimas jne. Väljakukese ääres seisis väike imekena tribüünikene, kust siis igahommikust ülevaatust teostati ja millest tuli enne hommikusööki mööda marssida.
Kakskümmend sammu enne tribüüni röökis kõige ees marssiv prappor siis "ravnenie na pra-vo". Siis tuli üle minna marsisammule, taguda jalgu mürtsudes vastu maad nagu Punase väljaku paraadide ajal nähtud ja kõõritada paremale. Kui keegi viletsasti kõõritas, siis mindi teisele ringile, vahest ka kolmandale, või ka neljandale, või ka...
Lõpuks sai hommikust sööma ja siis jälle platsile tagasi. Tõsi, vahel oli ka helgemaid momente. Nimelt aeg-ajalt rivistati meid üles ja 'starsina' kõndis rivi ees edasi-tagasi ja küsis: "Kas ekskavaatorijuhte on? Kaks sammu ette, kellel ekskavaatori load on". Üks või kaks meest astusid rivi ette ja edaspidi läksid nemad juba peale hommikusööki ekskavaatori peale, meie aga marssisime.
Siis mõne päeva pärast jälle kutsuti välja müürsepad ja puusepad. Nemad läksid kõrvalolevale roodu sauna ehitusele, aga meie jälle Platsile. Nemad tagusid kõveraid naelu sirgeks ja siis keerasid jälle kähku kõveraks, et järgmiseks päevaks ka tööd oleks, meie aga marssisime. Harjutasime hommikupoole, kuidas vasakut jalga üleval hoida ja peale lõunat seda kuidas paremat jalga üleval hoida.
Pean mainima, et see oli tõesti raske töö! Need kes vene kroonus käinud on, teavad seda. Kes ei tea, need võivad kilosed kotad jalga tõmmata ja siis jalga põlvest sirgelt 30 cm kõrgusel maapinnast enda ees hoida. Õhtuks võttis ikka täiesti läbi. See kodumaa kaitsmine polnud üldse kerge töö.
Mõnel üürikesel hingetõmbehetkel sai siis omavahel ka juttu puhuda ja uusi tutvusi sobitada. Minuga samas 'otdelenies' oli üks lüheldane mustlaspoiss nimega Petrov, kellega siis jutt klappima hakkas. Koos otsustasime, et kui järgmine kord rivi ees jälle ametimehi otsitakse, siis anname ennast ülesse ja ega hullem ikka olla ei saa kui juba on. Mina ise lootsin salamisi, et järsku on ka autojuhte vaja ja siis on minu värsked BC kati load abiks aga lõppude lõpuks võin ma ju ka puusepp või maaler olla, naelade sirgeks tagumine pole ju eriline probleem.
Nii siis päevad möödusid pingelises harjutamises, parema jala hoid oli juba enam-vähem, vasaku jala hoid jättis aga endiselt soovida, kuni lõpuks ühel hommikul pidas 'starsina' meie kolonni hommikusöögilt tulles kinni ja hüüdis meile lõbusalt: "Kas santehnikuid on? Kaks sammu rivi ette!". Otsustav hetk oli saabunud, kas nüüd või mitte kunagi! Parem jalg juba sügeles, tahtes astuda seda otsustavat sammu, aga ainuke mis mind kinni pidas oli alateadlik kahtlus, et kui ma juba santehnikuks olen saanud, et kas siis ma enam auto peale saan? Autojuhi amet oleks ju ikka parem kui santehniku oma, millest ma palju ei teadnud.
Petrovil seda kõhklust ilmselt ei olnud, polnud ju tal ka autojuhilube. Nii ta siis astuski vapralt värskelt kätteõpitud marsisammul rivi ette ja astus kohe ikka kolm sammu, et asi kindlam oleks ja teatas selgel ja kõlaval häälel : "seltsimees starsina, mina olen santehnik!".
Kõik vaatasid Petrovi, nüüd oli see tehtud! Üks mees sai jälle Platsi lummusest lahti! Korra kaalusin isegi, et kas peaks järgi astuma, aga suur pinge oli lahtunud ja enam nagu kuidagi ei tahtnud. Nii ma seisma jäin sinna kus olin.
Hetk oli nagu aeg-luubis, starsina vaatas Petrovi ja lausus siis muigega "rjadavoi Petrov, vot tebe pervaja bojevaja zadacha - likvidirovat kanalizatsionnõe problemõ v rote!"
Petrov vaatas starshina poole ja siis saime me teada kogu tõe - nimelt oli hommikul järjekordselt lootusetult ummistunud kogu kanalisatsioonitorustik roodu territooriumil ja asi tuli muidugi korda teha.
No Petrov vaeseke jooksis terve nädala mööda territooriumi, pumpas ühes kohas, sorkis traadiga teises kohas, valas hapet kolmandas kohas, aga ei midagi. Ummistus jäi üldiselt püsima, tunnike või paar solk voolas ja siis oli jälle tropp ees. Poiss haises ise juba rõvedalt, kasarmusse teda magama ei lastud ja nii tegi ta endale pesa keldris ja sööma pidi ta ka õues, sest mehed hakkasid teda taldrikutega loopima kui ta sööklasse ilmus, nii kõva oli see hais. Pesta ta ka ennast suurt ei saanud, sest meil oli ka veega vist mingi jama sellel ajal.
Ühesõnaga lõpuks jõuti järeldusele, et ummistus on kuskil maaaluses solgitorus ja see tuleb üles kaevata. Aga kuidas see koht ülesse leida? No aga milleks meil siis santehnik on? No nii saadetigi mees keldrist teele roomama mõõda torusid sisaldavat betoonelementidest kanalit. Petrov roomaski siis maa all ja koputas iga natukese aja tagant torusid, kuni leidis koha, kust alates heli enam ei sumbunud. Edasi tuli tal juba tagasi roomata ja loendada betoonplaate pea kohal.
Sellest õnnelikust momendist alates lõppes ka meie Platsi orjus, nüüdsest saime ka meie ülejäänud priviligeeritud meistrimeeste seisusesse, meile igale ühele anti labidas ja edaspidi omandasime me Kaevamise põhitõdesid.
Nii rõvedat Auku pole ma oma elu jooksul enne ega varem pidanud kaevama. Oleks siis seal kuldne rannaliiv või must muld olnud! Ei, selles Augus oli puhas rämpsu ja prügiga segatud ehituspraht. Nädal aega kaevasime me ühte kuue meetri pikkust ja kolme meetri laiust paneeli lahti. Auk oli ka oma 2,5 m sügav. Kui ülal säras päike, siis Augu põhjas oli juba hämar. Aga siis lõpuks oli see töö tehtud. Hall betoonplaat lebas nagu egiptuse sarkofaagi kaas tervena meie ees, peites enda all oma räpast saladust. Nüüd oli vaid vaja kraanat, et meie piinad lõpetada ja tõde päevavalgele tuua.
Järgmisel päeval tuli ka kraana ja meile avanes meeliülendav vaatepilt paarist räpasest torust. Keevitusvoolikud visati sisse ja keevitajad hüppasid järgi. Oli saabunud kirgastav kulminatsioon. Sellel hetkel tahtis vist igaüks meist olla seal all, selles neetud Augus ja hooletu liigutusega keevitusprille ette sättida. Spetsid koputasid siis ka toru ühelt poolt ja teiselt poolt ja proovisid leida kohta, kust lõikama hakata. Lõpuks võttis üks neist prillid laubalt ja ütles kahtlevalt: "siin küll mingit ummistust ei ole!"
Meie, Labidamehed, olime kõik augu äärel vaevaga väljatõstetud prahihunnikute otsas ja meil kõigil oli sellel hetkel halb eelaimdus. Roodukomandörist Kapten seisis ka ühe hunniku otsas ja tema otsiv pilk uitas juba ringi, skanneerides meie kohkunud nägusid.
"Kakoi h.. zdes j... s etimi trubami?". Nüüd vaatasid kõik Petrovi peale, kes seni oli rahuolust säranud, oli see ju tema tähetund. Petrov pomises ainult midagi arusaamatut enda ette. "Mitmenda plaadi juures ummistus pidi olema?" küsis Kapten? "Vist seitsmenda juures", vastas Petrov. "Kas vist või kindlasti? Kas sa lugeda ka oskad või?", urises Kapten edasi. "Seltsimees kapten, ei oska jah lugeda!", vastas Petrov selle peale.
Vaata seda kapteni lõusta oleksite te sellel hetkel tahtnud kõik näha! Nii juhmi pilguga inimest polnud mina varem näinud. Edasi avaldas Kapten arvamust selle sinase maailma ja Petrovi loomise asjaoludest, tarvitades erinevate teoreetiliselt ja praktiliselt võimatute, aga ka võimalike seksuaalsete aktide värvikaid kirjeldusi, mida ma siin kohal ära tooma ei hakka. Igatahes mõne aja pärast kui ta juba veidi väsinud oli, siis ta lõpetas, tõmbas hinge, osutas näpuga mulle ja teatas "hei proffessor, vot tebe komzomolskaja zadatsa - nautshis etomu job... pede... kak pissat i tshitat!".
Vot niimoodi sain siis ka mina endale esimese tõeliselt OMA ülessande. Torudega läks aga nii, et Petrovile seoti nöör ümber kere ja saadeti sealtsamast august uuesti maa alla roomama ja seekord mõõdeti siis nööriga ära koht kus ummistus tegelikult oli. Meie kaevasime veel ühe augu ja torud said nädala pärast korda. Petrov sai kaasteenijate käest hea keretäie tappa selle teise augu eest ja mina sain endale oma esimese õpilase. Selle kirjatarkuse omandamisega sai ka muidugi nalja, aga sellest juba järgmine kord.
Peldikutega seoses meenus üks maja Loksal mida siis soldatitest ehituskunstnikud ohvitseritele ehitasid.Kuna oli talv ja väga külm siis poisid olid endale elamiseks sisustanud ühe toa pooleliolevas paneelmajas.Keset tuba oli toodud pursuika ja aken oli laudadega kinni lõõdud millest siis korsten välja käis.Kogu üritus oli ühtviisi nõgine-nii tuba kui ka selle elanikud.
Asjal käidi aga kõrval korteris kus oli parasjagu pooleli põranda tegu.Tuba oli korralikult ära mineeritud ja sinna lõõdi kohe põrand peale.Kuna ilm oli tol momendil külm siis ei olnud ka mingit haisu nagu.Aga kevad ei olnud enam kaugel...
wow ,kas oli laudpõrand või valatud põrand
selge see et sõjaväes valitses pohhism,keegi kvaliteedile tähelepanu ei
pööranud ainult tehti kuidagi ära ja bizdets -zadatsa võpolnil
see oli standard suhtumine ja ega ohvitseridki eriti teistmoodi
enamus asju tehti tserez hui
see võis küll mõnus üllatus olla kui mõni ohvitser seal mineeritud toas elama
hakkas
aga sõdurite leidlikkus oli piiritu ...
Tegemist oli paneelmajaga ja põrand nagu paneelmajades ikka-laagid olid maas ja mõned saepuru plaadid ka pandud.
Teine hea lugu(mille algallikat küll enam ei tea) meenub samuti.Nimelt kõva külmaga külmus ohvitseride kahekordse maja keldris kanalisatsioon kinni.Saadeti siis sõdur olukorda parandama.Sõdur ronis keldrisse ja oskamata midagi paremat teha otsis üles selle toru mis keldri lae all ära oli külmund.Võttis kuvalda ja lõi toru põlve puruks.Kogu vedel ja paks sadas robinal keldri põrandale aga ummistus oli likvideeritud! Kuni kevadeni olid kõik rõõmsad ja õnnelikud.
Paraku enam aadressi ei mäleta,sest käisime seal vaid korra tutvumas ehitustehniliste iseärasustega kuna täpselt samasugune maja oli vaja ehitada Hiiumaale Ristnasse (vt mil.hiiumaa.ee).Tegemist oli siis kahekordse ja kolme(või nelja) trepikojaga majaga mille välisviimistlus koosnes ~2 ruutsentimeetristest sinistest glasuurplaatidest.
pontu6 kirjutas:Paraku enam aadressi ei mäleta,sest käisime seal vaid korra tutvumas ehitustehniliste iseärasustega kuna täpselt samasugune maja oli vaja ehitada Hiiumaale Ristnasse (vt mil.hiiumaa.ee).Tegemist oli siis kahekordse ja kolme(või nelja) trepikojaga majaga mille välisviimistlus koosnes ~2 ruutsentimeetristest sinistest glasuurplaatidest.
Loksal sellise viimistlusega maju ei ole.Ega sa Suurpeaga sassi ei aja.Loksalt 6km.Seal on sellised majad ja ehitas stroibatt.
Väga võimalik.Tookord neid asukohti nagu ei osanud tähtsustada.Loksa lähedal see pidi olema,sest pärast objektiga tutvumist käisime Loksa Laevaremondi tehase sõõklas sõõmas.
Kuna ise seda kanti päris hästi tean, siis võib arvata et tegu on tõesti Suurpea majadega. Viinistu ja teiste seal lähedal olevate hoonete konstruktsioon on pisut teine.
Tux kirjutas:Panen siia siis järgnevalt kirja enda meeldejäävamad seosed sõjaväepeldikuga. Selle loo pealkirjaks võiks siis üldisemalt olla: "Reamees Petrovi esimene lahinguülessanne."
.... Selle kirjatarkuse omandamisega sai ka muidugi nalja, aga sellest juba järgmine kord.
Kas on lootust, et need nauditava sulejooksuga loodud pildikesed edaspidi koonduks kaante vahele?
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Mine sa hullu tea, olen seda mõtet vaikselt mõlgutanud ja ka võimalikku sisukorra ära teinud. Umbes 40 peatükki tuleks vist esimese hooga ära. Kõige keerulisem on muidugi kirjutamiseks aega leida, aga võib-olla leian seda eeloleval suvel. Siin kirjutamise eesmärgiks on mul kontrollida inimeste reaktsiooni ja võimalikku huvi. Samuti pean kaasfoorumlaste kiituseks ütlema, et tänu teiste mälestustele on mul mõni asi juurde meenunud.
