peldikute küürimine
aga ega aserid ja venelased ei olnud alati kõige hullemad peldikumäärijad.ühel eesti kutil oli rumal komme potti peale roojamist mitte puhastada(ja tal oli pidevalt kõht lahti).saate aru,õhtune lapitoimkond,vend läheb peldikut koristama ja üks pott on seestpoolt võika pruuni kihiga kaetud.ja mingil müstilisel moel(karmavõlg?)sattus sellistel päevadel peaaegu alati üks ja sama saaremaa kutt lappi.see käis siis vihast punnis silmadega maja peal ringi,räuskas ja lubas süüdlasele harja pähe puruks peksta.aga ära koristas,kus ta pääses.
-
Standartenführer
- Liige
- Postitusi: 156
- Liitunud: 09 Juul, 2006 14:43
- Kontakt:
peldikukoristamisest on vist kõigil väes käinutel miskit rääkida 
.
4a tagasi käisin meie päris oma, Eesti sõjaväes. Sellegi väeosa territooriumil oli välikäimla, nõukogude aja pärand. Hüüti seda hellitavalt "valgeks majaks"
. Aeg ajalt sebisid kaadriväelased koristustiime kokku, kes siis klaasikilluga pidid seda potti külge paakunud si**a rookima. Olgu öeldud niipalju, et pikalt tolles majas sees olla lihtsalt ei saanud, tuli vahepeal väljast hapnikku võtmas käia. Sõber siis, kes kõrvaltoas elas, sattus korra sinna koristustiimi, kuna oli teeninud ühe töötoimkonna, kasarmus leiva söömise eest. Brigaadi töö käis siis niimoodi, et vahetustega hoiti ust lahti ja vahetustega käidi õhku hingamas. Nagu umbes midagi Tsernobõli sarnast. Mu sõbrale jäigi see karistus ainsaks kogu teenistuse jooksul. Kas leidis ta muu koha kus leiba süüa või oli karistus meeles, igatahes tean ma et seal peldikus mitte keegi vabatahtlikult asjal ei käinud. Seda tehti ainult käsukorras, hommikuvõimlemise alguses.
Teine lugu oli kasarmus kus oli tehtud euroremont. Seal siis tuli ka ju ometi peldikut koristada, mitte muudmoodi. Ja alati valiti selleks rivist mehed, kes asusid rivis kõige peldikupoolsemal küljel. See süsteem sai kõigile varsti selgeks, mistõttu alati pühapäevasel koristusrivistusel rivis positsiooni üle olelusvõitlus käis. Peldikupoolsemale küljele jäi ülemuste hämmastuseks alati miskipärast kõige pehmema kehaga noorsandid....
edit: europeldiku hirm seisnes pissuaarides. õigemine nende põhja paigaldatud valgest plastist restides, mis värvusid lihtsalt kollaseks, kuid mis tuli puhastada mingi imega kindlasti valgeks.....
.4a tagasi käisin meie päris oma, Eesti sõjaväes. Sellegi väeosa territooriumil oli välikäimla, nõukogude aja pärand. Hüüti seda hellitavalt "valgeks majaks"
. Aeg ajalt sebisid kaadriväelased koristustiime kokku, kes siis klaasikilluga pidid seda potti külge paakunud si**a rookima. Olgu öeldud niipalju, et pikalt tolles majas sees olla lihtsalt ei saanud, tuli vahepeal väljast hapnikku võtmas käia. Sõber siis, kes kõrvaltoas elas, sattus korra sinna koristustiimi, kuna oli teeninud ühe töötoimkonna, kasarmus leiva söömise eest. Brigaadi töö käis siis niimoodi, et vahetustega hoiti ust lahti ja vahetustega käidi õhku hingamas. Nagu umbes midagi Tsernobõli sarnast. Mu sõbrale jäigi see karistus ainsaks kogu teenistuse jooksul. Kas leidis ta muu koha kus leiba süüa või oli karistus meeles, igatahes tean ma et seal peldikus mitte keegi vabatahtlikult asjal ei käinud. Seda tehti ainult käsukorras, hommikuvõimlemise alguses.Teine lugu oli kasarmus kus oli tehtud euroremont. Seal siis tuli ka ju ometi peldikut koristada, mitte muudmoodi. Ja alati valiti selleks rivist mehed, kes asusid rivis kõige peldikupoolsemal küljel. See süsteem sai kõigile varsti selgeks, mistõttu alati pühapäevasel koristusrivistusel rivis positsiooni üle olelusvõitlus käis. Peldikupoolsemale küljele jäi ülemuste hämmastuseks alati miskipärast kõige pehmema kehaga noorsandid....
edit: europeldiku hirm seisnes pissuaarides. õigemine nende põhja paigaldatud valgest plastist restides, mis värvusid lihtsalt kollaseks, kuid mis tuli puhastada mingi imega kindlasti valgeks.....
Meil oli ka euroremonditud peldik EKV-s, põranda plaadid olid karedada ja võtsid igasuguse tallaaluse sodi külge, majanduspäev oli noorteajal laupäeviti, hiljem juba reedel enne linnaloale saamist, kuigi vahel lükati puhtusevankrit ka laupäeviti käima...
Igatahes, põhiline puhastusvahend oli meil Sanvan, ehk siis hape, aga kuna põrand ja pissuaarid ja potid olid mustad siis kallati seda ka sinna, lahjendamata kujul. Polnud midagi kummalist kui paari tunnise koristamise käigus 5-liitrine kasniter tühjaks sai ja tuli uue järele minna...
Aga puhtaks see sitamaja läks, kuigi järgmisel päeval oli sama sitane.
Igatahes, põhiline puhastusvahend oli meil Sanvan, ehk siis hape, aga kuna põrand ja pissuaarid ja potid olid mustad siis kallati seda ka sinna, lahjendamata kujul. Polnud midagi kummalist kui paari tunnise koristamise käigus 5-liitrine kasniter tühjaks sai ja tuli uue järele minna...
Aga puhtaks see sitamaja läks, kuigi järgmisel päeval oli sama sitane.
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Meie väeosas Kaliningradis oli peldik saksaaegse kasarmu originaal. "Lenini jalajäljed" maas ja piki seina äärt põrandatasapinnal igati sobivalt kollakas-pruunidest kahhelplaatidest kuserenn. Nii et peaaegu "hooldusvaba". Potid kippusid küll pruuniks minema, aga erilist tähelepanu sellele ei pööratud.
Peldiku koristamine oli päevnike ülesandeks. Ja mina olin päevnikuks lugematuid arv kordi. Meil oli kadreeritud väeosa ja tihtipeale oli isegi narjaadi (toimkonna) kokkusaamine tõsine katsumus. Mustematel päevadel oli meie roodus ainult neli meest. Aga juba dnevalnõite narjaadi läks koos korrapidaja abiga kolm. Karauul tahtis korraga KAHEKSAT!!! Sööklatoimkonnast ei räägikski. Sellepärast polnud nädalapikkune toimkond üldse midagi imelikku. Karauulis ikka prooviti enam-vähem määrustiku järgi teha. Paremal juhul sai asja ülepäeva toimima, vahel oli üks vahtkond ka 2-3 päeva postidel.
Kõige selle tulemusel oli dnevalnõi mõiste meil natuke teistsugune kui määrustikus kirja pandud. Oma osa oli ka roodukomandöri ratsionaliseerimisvõimel. Ma venitasin oma teenistust juba üsna algusest kirjutajana ja dnevalnõiks määramine käis rooduka omapärase loogika järgi : "nagunii oled kogu päeva kasarmus, asi see nüüd põrandad korra märja lapiga üle käia" või "no sa võid seinalehte tumbotska peal ka kirjutada. Kuuled küll kui keegi trepist üles tuleb"
Iseenesest ei olnudki peldiku koristamine midagi keerulist kui asi käpas. Pabereid ei tohtinud potist alla loopida, nende jaoks olid madalad kausid. Oluline instrument oli pea sada liitrit vett mahutav vann, mis seisis peldiku nurgas ja kuhu visati kõikvõimalikku igapäevaelus tekkivat sodi. Pärast öörahu ja lenkomnata (Lenini tuba) ja bõtovka (olmetuba kus olid triikrauad jms) harjaga ülekäimist viidi kogu päevane praht sellesse vanni ja sinna valati ka pottide kõrval seisvad tazikud kasutatud paberitega. Ja vann aknast välja tühjaks. Või kui viitsimist oli, siis prügimäele.
Kui vann tühi, algas peldiku koristamine. Selleks tuli pesuruumis vann pilgeni vett täis lasta ja peldikusse tarida. See eeldas hästitoimivat meeskonnatööd, sest vann, kurinahk, oli õhukesest juudiplekist ja kippus sellise vee kogusega läbi painduma. Hoolega tuli vaadata, et tee peal maha ei läigataks. Pooliku vanniga polnud jälle mõtet koristama hakatagi.
Peldiku uksel haarati vann kindlamalt kahe vahele, võeti hoogu ja: üks - kaks - ja - hujakk! Tohutu tsunami tormas kõike endaga kaasa haarates üle peldiku, laksas vastu otsaseina ja valgus seinaäärsesse renni. Kui peldik oli eriliselt ära lägastatud, tuli teine või kolmas tsunami veel tekitada. Siis kühvlitäis kloorlupja Suure Külvaja liigutusega piki seinaääri. Pärast seda oli veel hea suurem vesi svaabraga (kummiribaga hari nagu aknapesijatel, aga kordades suurem) koomale tõmmata, sest muidu kippusid varsti mustad kirsajäljed minema peldikust tubadesse. Aga see viimane operatsioon ei olnud just oluline, eriti peale öörahu toimuval koristamisel.
Ükskord tekkis küll probleem. Väeosa korrapidajaks oli üks kapten, puhtalt tehnikapoole mees, kes kasarmusse peaaegu üldse nägu ei näidanud. Korrapidajaks oli ta ka haruharva. Käis narjaade kontrollimas ja peldikus ei olnud rahul pottide väljanägemisega. Meie seletused, et "see ongi selline pruunikas email" , "see pruun sodi on siia vist juba Gagarini kosmoselennu ajast sisse sööbinud" ja "neid potte võib viimsepäevani nühkida - valgemaks nad ei lähe" kõlasid nagu kurtidele kõrvadele. Ühesõnaga käskis ta augud helevalgeks "huijaaritada" ja lubas enne hommikust äratust kontrollima tulla. See oli küll eriliselt sant uudis. Üks asi muidugi öö ja enda uneaeg. Teiseks, minuarust poleks neid potte nagunii puhtaks saanud.
Ajurünnak andis tulemuseks ainuõige otsuse - üle värvida. Asja miinused: valget värvi ei olnud käepärast. Tehnikapark oli öösel valve all. Ja kuuldavasti polnudki terves väeosas helevalget emaili. Remondiroodus oli mingit hallikassinist löga, mis kõlbas hädapärast ainult äärekivide valgendamiseks. Siis tuli meelde, et mul on ju kaptjorkas terve potsik head valget guassvärvi. Valget guassi kulus vähe, plakatite tegemisel kasutati ikka kirkamaid toone.
Tõin värvi ära ja proovisime seda ühe poti peal. Tulemused olid vaimustavad. Pott lausa kiiskas peldiku laes oleva 40 vatise pirni valguskumas. Lolli peaga värvisime kohe kõik potid üle ja värv sai otsa. See oli muidugi viga, sest guass on vesivärv ja esimene veetõmbamine oleks meie töövõidu nullinud.
Nii et see öö möödus ikkagi magamata. Mina istusin ühe peldiku ukse ees, koridori teises otsas olevat peldikut valvas teine dnevalnõi. Eesmärk oli ära ajada kõik põiepidamatuse all kannatajad ja potte vähemalt äratuseni puutumatuna hoida. Ülesandega saime hakkama, paari eriti jõhkra dedi minemapeletamiseks tuli korrapidaja-seersant appi ja saatis nad kasarmu nurga taha asjale.
Hommikul enne äratust tuli kapten, kontrollis peldikut ja ei öelnud ühtegi paha sõna. Vett õnneks ei tõmmanud. Konstanteeris, et saate ju küll kui tahate, kuradi jutumehed. Siis tehti äratus ja kapten tegi kõike määrustiku järgi - hommikune ülevaatus, võimlemine jne. Kui suur kiire möödas, pärast hommikusööki ja razvoodi (tööülesannete jagamist) tuli kapten uuesti peldikusse ja jäi jahmunult potte põrnitsema. Need olid täpselt samasugused pruunikad nagu eelmisel õhtul.
Selgitasime talle uuesti, aeglaselt ja põhjalikult, et siin ongi sellised imelikud potid. Need võib täiesti puhtaks nühkida, aga juba mõne tunni pärast lähevad uuesti pruuniks. Võib-olla mõjub merekliima. Või on see sakslaste kättemaks Berliini eest. Kasarmu on ju juba Hitleri ajal ehitatud, seltsimees kapten.
Peldiku koristamine oli päevnike ülesandeks. Ja mina olin päevnikuks lugematuid arv kordi. Meil oli kadreeritud väeosa ja tihtipeale oli isegi narjaadi (toimkonna) kokkusaamine tõsine katsumus. Mustematel päevadel oli meie roodus ainult neli meest. Aga juba dnevalnõite narjaadi läks koos korrapidaja abiga kolm. Karauul tahtis korraga KAHEKSAT!!! Sööklatoimkonnast ei räägikski. Sellepärast polnud nädalapikkune toimkond üldse midagi imelikku. Karauulis ikka prooviti enam-vähem määrustiku järgi teha. Paremal juhul sai asja ülepäeva toimima, vahel oli üks vahtkond ka 2-3 päeva postidel.
Kõige selle tulemusel oli dnevalnõi mõiste meil natuke teistsugune kui määrustikus kirja pandud. Oma osa oli ka roodukomandöri ratsionaliseerimisvõimel. Ma venitasin oma teenistust juba üsna algusest kirjutajana ja dnevalnõiks määramine käis rooduka omapärase loogika järgi : "nagunii oled kogu päeva kasarmus, asi see nüüd põrandad korra märja lapiga üle käia" või "no sa võid seinalehte tumbotska peal ka kirjutada. Kuuled küll kui keegi trepist üles tuleb"
Iseenesest ei olnudki peldiku koristamine midagi keerulist kui asi käpas. Pabereid ei tohtinud potist alla loopida, nende jaoks olid madalad kausid. Oluline instrument oli pea sada liitrit vett mahutav vann, mis seisis peldiku nurgas ja kuhu visati kõikvõimalikku igapäevaelus tekkivat sodi. Pärast öörahu ja lenkomnata (Lenini tuba) ja bõtovka (olmetuba kus olid triikrauad jms) harjaga ülekäimist viidi kogu päevane praht sellesse vanni ja sinna valati ka pottide kõrval seisvad tazikud kasutatud paberitega. Ja vann aknast välja tühjaks. Või kui viitsimist oli, siis prügimäele.
Kui vann tühi, algas peldiku koristamine. Selleks tuli pesuruumis vann pilgeni vett täis lasta ja peldikusse tarida. See eeldas hästitoimivat meeskonnatööd, sest vann, kurinahk, oli õhukesest juudiplekist ja kippus sellise vee kogusega läbi painduma. Hoolega tuli vaadata, et tee peal maha ei läigataks. Pooliku vanniga polnud jälle mõtet koristama hakatagi.
Peldiku uksel haarati vann kindlamalt kahe vahele, võeti hoogu ja: üks - kaks - ja - hujakk! Tohutu tsunami tormas kõike endaga kaasa haarates üle peldiku, laksas vastu otsaseina ja valgus seinaäärsesse renni. Kui peldik oli eriliselt ära lägastatud, tuli teine või kolmas tsunami veel tekitada. Siis kühvlitäis kloorlupja Suure Külvaja liigutusega piki seinaääri. Pärast seda oli veel hea suurem vesi svaabraga (kummiribaga hari nagu aknapesijatel, aga kordades suurem) koomale tõmmata, sest muidu kippusid varsti mustad kirsajäljed minema peldikust tubadesse. Aga see viimane operatsioon ei olnud just oluline, eriti peale öörahu toimuval koristamisel.
Ükskord tekkis küll probleem. Väeosa korrapidajaks oli üks kapten, puhtalt tehnikapoole mees, kes kasarmusse peaaegu üldse nägu ei näidanud. Korrapidajaks oli ta ka haruharva. Käis narjaade kontrollimas ja peldikus ei olnud rahul pottide väljanägemisega. Meie seletused, et "see ongi selline pruunikas email" , "see pruun sodi on siia vist juba Gagarini kosmoselennu ajast sisse sööbinud" ja "neid potte võib viimsepäevani nühkida - valgemaks nad ei lähe" kõlasid nagu kurtidele kõrvadele. Ühesõnaga käskis ta augud helevalgeks "huijaaritada" ja lubas enne hommikust äratust kontrollima tulla. See oli küll eriliselt sant uudis. Üks asi muidugi öö ja enda uneaeg. Teiseks, minuarust poleks neid potte nagunii puhtaks saanud.
Ajurünnak andis tulemuseks ainuõige otsuse - üle värvida. Asja miinused: valget värvi ei olnud käepärast. Tehnikapark oli öösel valve all. Ja kuuldavasti polnudki terves väeosas helevalget emaili. Remondiroodus oli mingit hallikassinist löga, mis kõlbas hädapärast ainult äärekivide valgendamiseks. Siis tuli meelde, et mul on ju kaptjorkas terve potsik head valget guassvärvi. Valget guassi kulus vähe, plakatite tegemisel kasutati ikka kirkamaid toone.
Tõin värvi ära ja proovisime seda ühe poti peal. Tulemused olid vaimustavad. Pott lausa kiiskas peldiku laes oleva 40 vatise pirni valguskumas. Lolli peaga värvisime kohe kõik potid üle ja värv sai otsa. See oli muidugi viga, sest guass on vesivärv ja esimene veetõmbamine oleks meie töövõidu nullinud.
Nii et see öö möödus ikkagi magamata. Mina istusin ühe peldiku ukse ees, koridori teises otsas olevat peldikut valvas teine dnevalnõi. Eesmärk oli ära ajada kõik põiepidamatuse all kannatajad ja potte vähemalt äratuseni puutumatuna hoida. Ülesandega saime hakkama, paari eriti jõhkra dedi minemapeletamiseks tuli korrapidaja-seersant appi ja saatis nad kasarmu nurga taha asjale.
Hommikul enne äratust tuli kapten, kontrollis peldikut ja ei öelnud ühtegi paha sõna. Vett õnneks ei tõmmanud. Konstanteeris, et saate ju küll kui tahate, kuradi jutumehed. Siis tehti äratus ja kapten tegi kõike määrustiku järgi - hommikune ülevaatus, võimlemine jne. Kui suur kiire möödas, pärast hommikusööki ja razvoodi (tööülesannete jagamist) tuli kapten uuesti peldikusse ja jäi jahmunult potte põrnitsema. Need olid täpselt samasugused pruunikad nagu eelmisel õhtul.
Selgitasime talle uuesti, aeglaselt ja põhjalikult, et siin ongi sellised imelikud potid. Need võib täiesti puhtaks nühkida, aga juba mõne tunni pärast lähevad uuesti pruuniks. Võib-olla mõjub merekliima. Või on see sakslaste kättemaks Berliini eest. Kasarmu on ju juba Hitleri ajal ehitatud, seltsimees kapten.
ou jee vann oli meil ju ka ...
aga kui kasarmu oli 3 korrusel siis vanni väljaviskamine oleks võrdunud katkise vanniga niiet seda meil ei praktiseeritud
peldikupotid olid jah vanadusest pruunikad -fekaalid ju pidevalt oksõdeerisid neid ja eks vanust ka oli
mis aastal teie kasarmu oli ehitatud ?
meie oma vist 1923 aga võin ka eksida
igaljuhul seinad oli igalkool ca 30-40 cm paksud ja mingist jubedast tugevast materjalist niiet kättesaadavate vahenditega sinna juhtme jaoks auku oli suht võimatu sisse saada,harilikult tehti juhtmete jaoks rennid allapoole piki põrandat ja pärast stukaturkaga kinni ja värvida
aga kui kasarmu oli 3 korrusel siis vanni väljaviskamine oleks võrdunud katkise vanniga niiet seda meil ei praktiseeritud
peldikupotid olid jah vanadusest pruunikad -fekaalid ju pidevalt oksõdeerisid neid ja eks vanust ka oli
mis aastal teie kasarmu oli ehitatud ?
meie oma vist 1923 aga võin ka eksida
igaljuhul seinad oli igalkool ca 30-40 cm paksud ja mingist jubedast tugevast materjalist niiet kättesaadavate vahenditega sinna juhtme jaoks auku oli suht võimatu sisse saada,harilikult tehti juhtmete jaoks rennid allapoole piki põrandat ja pärast stukaturkaga kinni ja värvida
Spetsiaalkrohv on see, isegi kõvasulamotsaga puur seda ei võta...kalleb kirjutas:igaljuhul seinad oli igalkool ca 30-40 cm paksud ja mingist jubedast tugevast materjalist niiet kättesaadavate vahenditega sinna juhtme jaoks auku oli suht võimatu sisse saada,harilikult tehti juhtmete jaoks rennid allapoole piki põrandat ja pärast stukaturkaga kinni ja värvida
Vanasõiduki huviline
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
Minu sõidukid: Gaz 22; Moskvich 412 1969
jah mingi eriline materjal oli -igaljuhul ükskord oli vaja kindlalt teatud kohta auk sisse saada , tüübid dalbaitasid seda auku 4 päeva ja said valmis ainult poole ,dalbaitamine käis kuvalda ja spetsiaalse torutükiga millel olid teatud hambad sisse lõigatud (üks ahv andis kuvaldaga,teine keeras ja kui vaja koputas torusse kogunenud ollust välja), pargis võttis vene müürist ca 10 kuvaldahoobiga läbi aga sakslase needus ei lasnud kasarmut augustada
Ei tea, mis aastal kasarmu oli ehitatud. Arvan, et ikka enne Hitlerit. Ohvitserid, kes pidevalt narjaadides käisid, teadsid, et koristamisel võimatut ei saa nõuda ja mehed isegi nädalate viisi toimkonnas. Aga vahel pandi korrapidajaks kedagi ladudest või tehnikaosakonnast ja see hakkas imeasju nõudma. Siis tuli midagi kokku valetada - juudirasva sisaldavast pruunist emailist,mis valgeks ei lähegi; Hitleri needusest mis pidevalt lenkomnatas lampe läbi põletab või midagi muud vastavalt olukorrale. Kui ohvitseri vähemalt muigama said, oli pool võitu olemas . Lõi käega, et ei viitsi seda valetamist pikalt kuulata ja läks omi asju ajama. Mõnikord juhtus tõsine mees või lihtsalt paha tuju - siis pidi hakkama puudusi kõrvaldama.
Vanni väljaviskamisest: ma ei mõelnud seda, et vann ise aknast välja visati. Me elasime ka kolmandal korrusel ja vann valati teinekord lihtsalt läbi akna õue tühjaks. Prügimäele oli oma 200-300 meetrit. Kui veel sant ilm oli, ei viitsinud kuidagi vihma või tormi kätte minna. Sellist asja vist soliidsetes väeosades tõesti ei praktiseeritud, sellepärast kirjutaks natuke tagamaadest.
Õues oli kaks kolmekorruselist kasarmut. Ühes elas kolmandal korrusel autobat (meie). Sama kasarmu kaks alumist korrust olid keemikud. Teise kasarmu kaks ülemist korrust olid raketiväelaste omad ja alumisel elas katlakütjate rood. Nõukogude võim tegi õigesti, et neile relva ei usaldanud. Polnud mingit vajadust, ajasid vaenlasele juba oma füsiognoomiaga hirmu nahka. Vahel harva kui nad oma korrusele viitsisid dnevalnõi välja panna, puudus sel kõigi reeglite vastaselt isegi tääk. Kui me väeossa tulime pandi meid ka sellele korrusele elama ja peldikute puhastamine seal oli ikka duhhide töö. Üleval raketsikutel polnud muret, umbe läksid alumise korruse peldikud. Kuskil keldris tekkis tropp ja kui keegi ülevalt vett tõmbas, ajasid alumise korruse potid üle nagu nõiaallikad. Siis tuli kuskilt katlamajast tuua spets tross, see august sisse ajada ja keerutada - no alguses oli küll tunne, et poo ennast või lakke. Pärast me ei viinudki enam trossi tagasi vaid lükkasime profülaktika mõttes auke paar korda päevas läbi. Et ummistust ei tuleks. Aga tundus küll, et katlakütjad loobivad meelega duhhide piinamiseks igasuguseid kaltse pottidesse.
Tasumise tund tuli siis kui noored roodudesse laiali jagati ja me teise kasarmu viimasele korrusele elama läksime. Kaltse me pottidesse ei loopinud, ega alumised keemikud tegelikult milleski süüdi polnud. Aga niisama ei tahtnud ka asja jätta. Kasarmute ümbrus oli koristamispiirkondadeks jagatud ja "zakon podlosti" järgi oli muidugi autobati territoorium kõige suurem. Munakivisillutisega riviplats oli meie oma, pool kasarmuesist ja see otsasein, kus inimesed käisid. Kasarmute vaheline haljasala koos kurilkaga. Teise kasarmu eest ka suur osa, sest seal oli meie staap. Igavene suur autopark mis pidi puhas olema. Iga ülemus , kes voengorodokki (sõjaväelinnakusse) tuli, kasutas autobati KTP-d ja esimese pizdulei võis saada koristama pargi eest. No aga keemikutel oli sellega võrreldes ainult paarkümmend meetrit munakiviteed ja mingi shlakiga kaetud plats kasarmu teise otsaseina taga kuhu ühegi ülemuse jalg ei sattunud. See oli nende riviplats, isegi paar püssivõtteid demonstreerivat plakatit olid püsti aetud. Ei näinud küll kordagi, et nad seda intensiivselt kasutanud oleks. Täielikud shlangid ühesõnaga.
Mäletamatutest aegadest loeti õiglaseks, et autobati dnevalnõid viskasid prahi aknast välja keemikute riviplatsile. Keemikud teadsid seda ja nende pataljonikomandör käis meie staabis pidevalt kaebamas ja nõudis süüdlaste kubusse saatmist. Kombat tegi nädalate, kuude ja aastate kaupa ainult imestunud nägu: "Vaata raiskasid, esimest korda kuulen. Siin tuleb otsustavad abinõud tarvitusele võtta, süüdlased välja selgitada ja täie rangusega karistada" Siis krimpsutas nägu ja venitas, et ei tea, minu omad küll sellised pole, võib-olla viskavad teie oma dnevalnõid . Ega nemadki viitsi prügimäele minna.
See mida meie kombat sel ajal tegelikult mõtles, võin ainult oletada. Tõenäoliselt midagi sellist, et: "Einoh, keemikud on ikka täiesti ülbeks läinud. Lolliks ennast maganud. Ei pista ninagi kasarmust välja või tukuvad oma kinnises pargis. . Aga sööma lähevad esimeses järjekorras, enne meid.... Mul ei jätku inimesi isegi toimkondadeks ja tema tahab veel kedagi kubusse saata! Mõelda, neil on plats rämpsu täis - asi seda shlakiplatsi koristada - vajutad kannaga konid sisse ja tõmmad rehaga üle. Proovigu hektarite kaupa sillutist puhtana hoida. Zovsem ohujeli!! "
Päris pimesi sinna ka prahti ei loobitud. Ideaalne oli tormine öö kui tühjaks kallatavast vannist pudenevad peldikupaberid kandis tuul tervele territooriumile laiali. Suvel võis üsna julgelt visata, sest akna all oli ikka lausa hunnik ja hommikul ei valmistanud mingeid raskusi kinnitada, et see JUBA OLI niimoodi. Värskelt sadanud lumi oli ohtlik. Õigem oli siis juba prügimäeteekond ette võtta. Aga ilus lai lumesadu andis lootust, et hommikuks on plats neitsilikult puhas. Nagu polekski mingit pidevat jama kasarmu ümber vedelevate kaltsudega.
Ükskord olime ühe leedukaga dnevalnõid. Ilm oli klassikaline Baltikumi talv. Kõva tuul ja taevast sadas mingit ilgust. Prügimäeots oli kindel ei. Vannis oli seekord üsna haruldane saak. Kellelgi oli peldikus põhja alt ära löönud ja ta oli oma pika säärega valged kaltsoonid konkreetselt täis pasandanud. Need olid visatud paberitazikusse ja seal veel põhjalikumalt ära määrdunud. Rebisime akna lahti ja saatsime kogu krempli vabalangemisse. Tuulepuhang haaras paberid ja viis need olematusse, aga kalsoonid paiskas kasarmu ääres kasvava kase otsa. Täiesti .... , sest täispasandatud püksid jäid keemikute akna taha teise korruse kõrgusele ja lehvisid seal tugevas tuules nagu mingi kaheharuline vimpel. Sellised arengud sundisid suitsu ette panema. Kätte ei saa neid sealt enam kuidagi. Võibolla rebib tuul hommikuks lahti, ei tea kui kõvasti okstes kinni on? Või kui tuul vaibuks, siis nad ei lehviks niimoodi, poleks ehk nähagi. Keemikute kaela ei saa ka ajada, sest kui nad isegi neid pabereid loobivad, ei riputa nad ju oma akna taha aluspükse.
Hommikuks ei olnud tuul vaiksemaks jäänud. Ühena esimestest tuli nagu ikka zampolit (kasarmuaknast oli näha) aga ei läinud nagu tavaliselt staapi vaid võttis vaevaks kolmandale korrusele tõusta. Täiesti õigustatud küsimusega tuli: mis porno see seal õues on? Mingisugune vale meil oli, aga saime isegi aru, et savijalgadel: Seltsimees major, vaadake milline tuul õues on. Öösel oli täielik purgaa. Võib-olla rebis vihur prügimäelt üles ja virutas kase latva? See prügila pole ju niiväga kaugel?
Zampolit oli juba aastaid Kaliningradis teeninud ja mingitest prügimäge liigutavatest tornaadodest polnud ta kuulnud. Pani ainuõige diagnoosi : te bandiidid olete jälle prahi aknast välja visanud. Mainis oma lemmikfraasi: tsto za ljudi - bezsovestnõi narod! (mis inimesed need küll on - südametunnistuseta rahvas) Soovis irooniliselt keemikutele õnne, sest kask oli nende territooriumil.
Keemikutel läks oma häbiväärse lipu mahavõtmiseks peaaegu pool päeva. Kase tüvi oli alt lage ja ronida polnud vist kellelgi huvi. Vaja läks eritehnikat, aga mis eritehnikat on keemikutel? Oleks sapöörid, siis neil poleks probleemi kasvõi terve kask maha saagida. Keemikud tegid lõunaks käepärastest vahenditest mingi pootshaaki meenutava seadme ja tirisid püksid alla.
See oli vist viimaseks piisaks tublide keemikute karikas. Mingil ajal jõudsid meieni kuuldused, et nende kombat oli andnud rivi ees ohvitseri ausõna: kes tabab prahiloopijad, saab 10 päeva puhkust sõiduga kodumaale. Aga süüdlase suhtes lubas rakendada kõik endast oleneva, et see kubusse viidaks. Ja mitte 5 või 10 päevaks vaid DP-dega (lisapäevadega, mis antakse kubus igasuguste rikkumiste eest) lubas ta kurjategijal lasta seal kuni demblini mädaneda. Neid kuuldusi kinnitas ka "meie mees Havannas" - tuttav poiss keemiapataljonist. Asi hakkas muret tegema, sest kuigi me talle otseselt ei allunud, olime ikkagi ühe õue peal ja auastmelt vanemana võis ta kõiksuguseid ebameeldivusi korraldada.
Esialgu viis kogu autobat nagu miilenkid oma prahi ilusti vannidega prügimäele. Aga peagi hakkas laiskus võimust võtma, öösiti vaevas uni ja korrapidajale ei meeldinud ka, et dnevalnõid käivad öösel kahekesi väljas. Teel prügimäele oli igasuguseid ahvatlusi, kasvõi söökla kust sel kellaajal võis midagi hamba alla saada. Tasus läbi astuda, võib-olla praadis mõni kaasmaalane seal kartuleid või oli magusat teed tehtud. Kasarmu jäi tükiks ajaks valveta. Lühidalt - praht aknast välja ja magama! Pole vaja mööda linnakut ringi tolgendada.
Siis hakati prahi väljaviskamiseks kavalamaid võtteid kasutama. Hääletult, sentimeeterhaaval tuli peldikuaken lahti lükata. Siis kehastus dnevalnõi üheksainsaks suureks kõrvaks ja püüdis tabada alumistelt korrustelt jutukõma või sosinaid. Keemikud valvasid, aga rääkisid teinekord vaikselt omavahel. Siis tuli silmi pingutada ja uurida, kas ei peegeldu kuskilt reetlikku punast valgust. Mõni helk klaasitükil või hõõguv sigaretiots.
Sõjakunsti uusimaid saavutusi rakendati ka. Meil oli tihti korrapidajaks üks äsja sõjakooli lõpetanud leitnant, keda ärgitasime rääkima, mida ka tänapäeval õpetatakse. Kord rääkis ta "paradoksi seadusest" - sõjanduses olevat selline teooria. Siinsesse olukorda paigutatult tähendas see, keemikud teavad, et kõige ohutum on visata prahti tormisel ööl. Järelikult peaks valvama siis. Nad teavad ka seda , et meie teame, et nemad teavad, et tormine öö on sobiv üllatuseks. Järelikult valvavad nad vaiksel ööl, sest meie proovime prahi alla visata hoopis endale ebasoodsal ajal . Aga kui me "paradoksi seadust" arvestame, üllatame keemikuid ja viskame prahti ikkagi tormiga. Väga keeruline teooria. Sellele lisandus veel hulk tundmatuid, nagu valvurite inimressurss, psühholoogiline moment jms. Ega leitnant ilmaasjata maininud, et selliste probleemidega tegeleb reaalses elus kindralstaap.
Põhimõtteliselt kujunes see omalaadseks hasartmänguks autobati ja keemikute vahel. Mina vahele ei jäänud. Minuteada ei kukkunud keegi sisse või kui viskaski , siis proovi tõestada. Diplomaatiliste pingutustega saadi autobati remondirood ikkagi kevadel seda hunnikut koristama. Kui ma samal kevadel demblisse läksin, käisin tuttavad kohad läbi ja vaatasin ka peldikuaknast alla. Hunnik hakkas jälle kerkima - järeltulijad olid tublid, hoidsid lippu kõrgel.
PS. kui hakkasin siinset foorumit lugema olid viited Google kaartile, kust võis oma kunagist teenistuskohta vaadata. Toksisin koha sisse. Kutuzovskii gorodok oli täiesti alles. Mõlemad kasarmud ja söökla. Silmi pingutades tundus, et ka see hunnik keemikute akna all on täiesti omal kohal.
Vanni väljaviskamisest: ma ei mõelnud seda, et vann ise aknast välja visati. Me elasime ka kolmandal korrusel ja vann valati teinekord lihtsalt läbi akna õue tühjaks. Prügimäele oli oma 200-300 meetrit. Kui veel sant ilm oli, ei viitsinud kuidagi vihma või tormi kätte minna. Sellist asja vist soliidsetes väeosades tõesti ei praktiseeritud, sellepärast kirjutaks natuke tagamaadest.
Õues oli kaks kolmekorruselist kasarmut. Ühes elas kolmandal korrusel autobat (meie). Sama kasarmu kaks alumist korrust olid keemikud. Teise kasarmu kaks ülemist korrust olid raketiväelaste omad ja alumisel elas katlakütjate rood. Nõukogude võim tegi õigesti, et neile relva ei usaldanud. Polnud mingit vajadust, ajasid vaenlasele juba oma füsiognoomiaga hirmu nahka. Vahel harva kui nad oma korrusele viitsisid dnevalnõi välja panna, puudus sel kõigi reeglite vastaselt isegi tääk. Kui me väeossa tulime pandi meid ka sellele korrusele elama ja peldikute puhastamine seal oli ikka duhhide töö. Üleval raketsikutel polnud muret, umbe läksid alumise korruse peldikud. Kuskil keldris tekkis tropp ja kui keegi ülevalt vett tõmbas, ajasid alumise korruse potid üle nagu nõiaallikad. Siis tuli kuskilt katlamajast tuua spets tross, see august sisse ajada ja keerutada - no alguses oli küll tunne, et poo ennast või lakke. Pärast me ei viinudki enam trossi tagasi vaid lükkasime profülaktika mõttes auke paar korda päevas läbi. Et ummistust ei tuleks. Aga tundus küll, et katlakütjad loobivad meelega duhhide piinamiseks igasuguseid kaltse pottidesse.
Tasumise tund tuli siis kui noored roodudesse laiali jagati ja me teise kasarmu viimasele korrusele elama läksime. Kaltse me pottidesse ei loopinud, ega alumised keemikud tegelikult milleski süüdi polnud. Aga niisama ei tahtnud ka asja jätta. Kasarmute ümbrus oli koristamispiirkondadeks jagatud ja "zakon podlosti" järgi oli muidugi autobati territoorium kõige suurem. Munakivisillutisega riviplats oli meie oma, pool kasarmuesist ja see otsasein, kus inimesed käisid. Kasarmute vaheline haljasala koos kurilkaga. Teise kasarmu eest ka suur osa, sest seal oli meie staap. Igavene suur autopark mis pidi puhas olema. Iga ülemus , kes voengorodokki (sõjaväelinnakusse) tuli, kasutas autobati KTP-d ja esimese pizdulei võis saada koristama pargi eest. No aga keemikutel oli sellega võrreldes ainult paarkümmend meetrit munakiviteed ja mingi shlakiga kaetud plats kasarmu teise otsaseina taga kuhu ühegi ülemuse jalg ei sattunud. See oli nende riviplats, isegi paar püssivõtteid demonstreerivat plakatit olid püsti aetud. Ei näinud küll kordagi, et nad seda intensiivselt kasutanud oleks. Täielikud shlangid ühesõnaga.
Mäletamatutest aegadest loeti õiglaseks, et autobati dnevalnõid viskasid prahi aknast välja keemikute riviplatsile. Keemikud teadsid seda ja nende pataljonikomandör käis meie staabis pidevalt kaebamas ja nõudis süüdlaste kubusse saatmist. Kombat tegi nädalate, kuude ja aastate kaupa ainult imestunud nägu: "Vaata raiskasid, esimest korda kuulen. Siin tuleb otsustavad abinõud tarvitusele võtta, süüdlased välja selgitada ja täie rangusega karistada" Siis krimpsutas nägu ja venitas, et ei tea, minu omad küll sellised pole, võib-olla viskavad teie oma dnevalnõid . Ega nemadki viitsi prügimäele minna.
See mida meie kombat sel ajal tegelikult mõtles, võin ainult oletada. Tõenäoliselt midagi sellist, et: "Einoh, keemikud on ikka täiesti ülbeks läinud. Lolliks ennast maganud. Ei pista ninagi kasarmust välja või tukuvad oma kinnises pargis. . Aga sööma lähevad esimeses järjekorras, enne meid.... Mul ei jätku inimesi isegi toimkondadeks ja tema tahab veel kedagi kubusse saata! Mõelda, neil on plats rämpsu täis - asi seda shlakiplatsi koristada - vajutad kannaga konid sisse ja tõmmad rehaga üle. Proovigu hektarite kaupa sillutist puhtana hoida. Zovsem ohujeli!! "
Päris pimesi sinna ka prahti ei loobitud. Ideaalne oli tormine öö kui tühjaks kallatavast vannist pudenevad peldikupaberid kandis tuul tervele territooriumile laiali. Suvel võis üsna julgelt visata, sest akna all oli ikka lausa hunnik ja hommikul ei valmistanud mingeid raskusi kinnitada, et see JUBA OLI niimoodi. Värskelt sadanud lumi oli ohtlik. Õigem oli siis juba prügimäeteekond ette võtta. Aga ilus lai lumesadu andis lootust, et hommikuks on plats neitsilikult puhas. Nagu polekski mingit pidevat jama kasarmu ümber vedelevate kaltsudega.
Ükskord olime ühe leedukaga dnevalnõid. Ilm oli klassikaline Baltikumi talv. Kõva tuul ja taevast sadas mingit ilgust. Prügimäeots oli kindel ei. Vannis oli seekord üsna haruldane saak. Kellelgi oli peldikus põhja alt ära löönud ja ta oli oma pika säärega valged kaltsoonid konkreetselt täis pasandanud. Need olid visatud paberitazikusse ja seal veel põhjalikumalt ära määrdunud. Rebisime akna lahti ja saatsime kogu krempli vabalangemisse. Tuulepuhang haaras paberid ja viis need olematusse, aga kalsoonid paiskas kasarmu ääres kasvava kase otsa. Täiesti .... , sest täispasandatud püksid jäid keemikute akna taha teise korruse kõrgusele ja lehvisid seal tugevas tuules nagu mingi kaheharuline vimpel. Sellised arengud sundisid suitsu ette panema. Kätte ei saa neid sealt enam kuidagi. Võibolla rebib tuul hommikuks lahti, ei tea kui kõvasti okstes kinni on? Või kui tuul vaibuks, siis nad ei lehviks niimoodi, poleks ehk nähagi. Keemikute kaela ei saa ka ajada, sest kui nad isegi neid pabereid loobivad, ei riputa nad ju oma akna taha aluspükse.
Hommikuks ei olnud tuul vaiksemaks jäänud. Ühena esimestest tuli nagu ikka zampolit (kasarmuaknast oli näha) aga ei läinud nagu tavaliselt staapi vaid võttis vaevaks kolmandale korrusele tõusta. Täiesti õigustatud küsimusega tuli: mis porno see seal õues on? Mingisugune vale meil oli, aga saime isegi aru, et savijalgadel: Seltsimees major, vaadake milline tuul õues on. Öösel oli täielik purgaa. Võib-olla rebis vihur prügimäelt üles ja virutas kase latva? See prügila pole ju niiväga kaugel?
Zampolit oli juba aastaid Kaliningradis teeninud ja mingitest prügimäge liigutavatest tornaadodest polnud ta kuulnud. Pani ainuõige diagnoosi : te bandiidid olete jälle prahi aknast välja visanud. Mainis oma lemmikfraasi: tsto za ljudi - bezsovestnõi narod! (mis inimesed need küll on - südametunnistuseta rahvas) Soovis irooniliselt keemikutele õnne, sest kask oli nende territooriumil.
Keemikutel läks oma häbiväärse lipu mahavõtmiseks peaaegu pool päeva. Kase tüvi oli alt lage ja ronida polnud vist kellelgi huvi. Vaja läks eritehnikat, aga mis eritehnikat on keemikutel? Oleks sapöörid, siis neil poleks probleemi kasvõi terve kask maha saagida. Keemikud tegid lõunaks käepärastest vahenditest mingi pootshaaki meenutava seadme ja tirisid püksid alla.
See oli vist viimaseks piisaks tublide keemikute karikas. Mingil ajal jõudsid meieni kuuldused, et nende kombat oli andnud rivi ees ohvitseri ausõna: kes tabab prahiloopijad, saab 10 päeva puhkust sõiduga kodumaale. Aga süüdlase suhtes lubas rakendada kõik endast oleneva, et see kubusse viidaks. Ja mitte 5 või 10 päevaks vaid DP-dega (lisapäevadega, mis antakse kubus igasuguste rikkumiste eest) lubas ta kurjategijal lasta seal kuni demblini mädaneda. Neid kuuldusi kinnitas ka "meie mees Havannas" - tuttav poiss keemiapataljonist. Asi hakkas muret tegema, sest kuigi me talle otseselt ei allunud, olime ikkagi ühe õue peal ja auastmelt vanemana võis ta kõiksuguseid ebameeldivusi korraldada.
Esialgu viis kogu autobat nagu miilenkid oma prahi ilusti vannidega prügimäele. Aga peagi hakkas laiskus võimust võtma, öösiti vaevas uni ja korrapidajale ei meeldinud ka, et dnevalnõid käivad öösel kahekesi väljas. Teel prügimäele oli igasuguseid ahvatlusi, kasvõi söökla kust sel kellaajal võis midagi hamba alla saada. Tasus läbi astuda, võib-olla praadis mõni kaasmaalane seal kartuleid või oli magusat teed tehtud. Kasarmu jäi tükiks ajaks valveta. Lühidalt - praht aknast välja ja magama! Pole vaja mööda linnakut ringi tolgendada.
Siis hakati prahi väljaviskamiseks kavalamaid võtteid kasutama. Hääletult, sentimeeterhaaval tuli peldikuaken lahti lükata. Siis kehastus dnevalnõi üheksainsaks suureks kõrvaks ja püüdis tabada alumistelt korrustelt jutukõma või sosinaid. Keemikud valvasid, aga rääkisid teinekord vaikselt omavahel. Siis tuli silmi pingutada ja uurida, kas ei peegeldu kuskilt reetlikku punast valgust. Mõni helk klaasitükil või hõõguv sigaretiots.
Sõjakunsti uusimaid saavutusi rakendati ka. Meil oli tihti korrapidajaks üks äsja sõjakooli lõpetanud leitnant, keda ärgitasime rääkima, mida ka tänapäeval õpetatakse. Kord rääkis ta "paradoksi seadusest" - sõjanduses olevat selline teooria. Siinsesse olukorda paigutatult tähendas see, keemikud teavad, et kõige ohutum on visata prahti tormisel ööl. Järelikult peaks valvama siis. Nad teavad ka seda , et meie teame, et nemad teavad, et tormine öö on sobiv üllatuseks. Järelikult valvavad nad vaiksel ööl, sest meie proovime prahi alla visata hoopis endale ebasoodsal ajal . Aga kui me "paradoksi seadust" arvestame, üllatame keemikuid ja viskame prahti ikkagi tormiga. Väga keeruline teooria. Sellele lisandus veel hulk tundmatuid, nagu valvurite inimressurss, psühholoogiline moment jms. Ega leitnant ilmaasjata maininud, et selliste probleemidega tegeleb reaalses elus kindralstaap.
Põhimõtteliselt kujunes see omalaadseks hasartmänguks autobati ja keemikute vahel. Mina vahele ei jäänud. Minuteada ei kukkunud keegi sisse või kui viskaski , siis proovi tõestada. Diplomaatiliste pingutustega saadi autobati remondirood ikkagi kevadel seda hunnikut koristama. Kui ma samal kevadel demblisse läksin, käisin tuttavad kohad läbi ja vaatasin ka peldikuaknast alla. Hunnik hakkas jälle kerkima - järeltulijad olid tublid, hoidsid lippu kõrgel.
PS. kui hakkasin siinset foorumit lugema olid viited Google kaartile, kust võis oma kunagist teenistuskohta vaadata. Toksisin koha sisse. Kutuzovskii gorodok oli täiesti alles. Mõlemad kasarmud ja söökla. Silmi pingutades tundus, et ka see hunnik keemikute akna all on täiesti omal kohal.
jutud elust enesest
nii täpselt kõik oli ja ma mäletan kunagi mingid tsurkad ka viskasid meil 3 korruselt sodi alla aga jäid vist vahele ja vennikesed pandi igavesse köögitoimkonda
Kaliningradi saksa kasarmud olid üldiselt väga sarnased ,ilmselt olid ühe projekti järgi ehitatud ,põrandad kollasest triibulisest kiviplaadist , uksed rasked ,massiivsed , peldikutes sinine triibuline kiviplaat ,katused punasest lainelisest kivist
kõik oli ehitatud väga akuraatselt ja stabiilselt nii et isegi 50 aastat vene sõdureid polnud sellest jagu saanud
aga originaal katlamajad olid nad küll kapitaalselt nahka osanud keerata ja oli ehitatud iga kasarmu kõrvale rõve katsegarka
kasarmute tagused kus katsegarka asus olid kaetud söeshlaki kihiga mis aasta-aastalt sinna laotati
üldiselt saksa kasarmu oli luksus ,Venemaal olid harilikult rõvedad stroibati poolt üles klopsitud jurakad ,saksa kasarmu oli hoopis midagi muud ...
nii täpselt kõik oli ja ma mäletan kunagi mingid tsurkad ka viskasid meil 3 korruselt sodi alla aga jäid vist vahele ja vennikesed pandi igavesse köögitoimkonda
Kaliningradi saksa kasarmud olid üldiselt väga sarnased ,ilmselt olid ühe projekti järgi ehitatud ,põrandad kollasest triibulisest kiviplaadist , uksed rasked ,massiivsed , peldikutes sinine triibuline kiviplaat ,katused punasest lainelisest kivist
kõik oli ehitatud väga akuraatselt ja stabiilselt nii et isegi 50 aastat vene sõdureid polnud sellest jagu saanud
aga originaal katlamajad olid nad küll kapitaalselt nahka osanud keerata ja oli ehitatud iga kasarmu kõrvale rõve katsegarka
kasarmute tagused kus katsegarka asus olid kaetud söeshlaki kihiga mis aasta-aastalt sinna laotati
üldiselt saksa kasarmu oli luksus ,Venemaal olid harilikult rõvedad stroibati poolt üles klopsitud jurakad ,saksa kasarmu oli hoopis midagi muud ...
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
kalleb kirjutas: igaljuhul seinad oli igalkool ca 30-40 cm paksud ja mingist jubedast tugevast materjalist niiet kättesaadavate vahenditega sinna juhtme jaoks auku oli suht võimatu sisse saada,harilikult tehti juhtmete jaoks rennid allapoole piki põrandat ja pärast stukaturkaga kinni ja värvida
Seinad olid minuteada ülepõletatud tellistest (testisime seda ka ükskord, aga sellest tuleks jälle pikk jutt
) Sakslaste kivid olid tellisetehases sellise kuumusega kõrvetatud, et tellis oli nagu klaas. Kaliningradi servas oli nn Viies fort (http://www.panoramio.com/photo/3338148). Meil tehti sinna kulturpohod ja kui linnaluba anti, siis soovitati ikka lahingukuulsusega seotud paikades ka käia, mitte kohe kinno minna või jäätist õgima. Kui seal fortis ringi vaadata, siis oli seinu ikka suurekaliibrilistest tümitatud, aga isegi selline tuleandmine oli ainult krohvi maha löönud.
Vene silikaatkivid olid selle kõrval nagu muretaignaküpsised. Tänapäeva Eestigi pole järgi jõudnud. Meil töö juures pandi üles saksamaiseid seadmeid. Eesti firma tegi aluse ja vundamendid, kõik ausalt jooniste järgi ja betoon oli "na marke". Siis tuli Saksamaalt spetsialist masinaid monteerima, torkis taskunoaga vundamente ja porises ainult "biskviit" ja "biskviit".
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline