Meil viidi küll üks 2a leitnant üheks ööks kubusse, enne karuuli minekut jõi end täis. Roodukomandör pidi ise minema vahtkonda.
Väeosa ühikas ta elas, seal oleks ta edasi joonud. Kubus sai ta vähemalt kaineks.
KOMANDIR TSASTI vs NATSALNIK STABA vs ZAMPOLIT vs OSSOBIST
Minu oma ülemus leitnand Morozov, kes oli ka peale ülikooli kaheks aastaks mobiliseeritud jäi Moskvas mingis raudteejaamas sõjaväepatrullile vahele. Eks ta oli ka piisavalt ebakaine, furaska kuklas ja sinelihõlmad eest lahti, aga tema põhiline probleem oli vist selles, et ta patrulli pikalt saatis 
Need poisid polnud ka kadedad, pistsid ta kohe kolmeks päevaks sõduritega koos kubusse. Kui ma talt küsisin, et noh räägi, kuidas oli, siis ta ainult lõi käega ja ütles et ära päri. 
Need poisid polnud ka kadedad, pistsid ta kohe kolmeks päevaks sõduritega koos kubusse. Kui ma talt küsisin, et noh räägi, kuidas oli, siis ta ainult lõi käega ja ütles et ära päri. Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Olen ise istunud 5 päeva ohvitseride kubus kuigi reservohvitserina. Oli seal kaks kolmekohalist kambrit, üks ohvitseridele ja üks praporitele. Praporite oma oli täis ja kuna meil määrati seitsmele viis päeva, siis istusime ära kolmekesi oma viis päeva ja kui sbooride ülem tahtis järgmisi vahetuse korras saata kubusse, sai ta sõimata, et meil kaadriohvitseridest järjekord, teie aga tahate reservohvitsere toppida, ega kubu pole naljategemise koht. Muide Nõukogude ohvitser läheb ise kubusse, kui talle on määratud, mitte ei viida "tapikorras".
Võim väeosades oli ikka komandöri käes, ossobisti olen ainult ühekorra näinud kui ta käis meid sõimamas purjutamise pärast. Staabiülemad ajasid oma rida, et saaks staabis istuda. Sampoliidid olid aga kaader omaette, millega tegelesid peale poliitloengute sõduritele, ei tea.
Võim väeosades oli ikka komandöri käes, ossobisti olen ainult ühekorra näinud kui ta käis meid sõimamas purjutamise pärast. Staabiülemad ajasid oma rida, et saaks staabis istuda. Sampoliidid olid aga kaader omaette, millega tegelesid peale poliitloengute sõduritele, ei tea.
See on nüüd jälle vähe pikem jutt aga täpselt nii see lugu minuga tookord juhtus.
Olin selle sündmuse toimumise ajal juba üle aasta teeninud ja seega päris vana olija. Enamus teenistusajast oli möödunud tõsi küll komandeeringus viibides, kuid nüüd tundus see asi läbi olevat. Lepingut minu tehasega justkui ei pikendatud ja meie 'otdelenie' kutsuti nädala keskel väeossa tagasi. Roodus ootas ees muidugi mõni meeliülendav toimkond, kuna meil puudusid ju kindlad töökohad ja teised käisid igapäevaselt kusagil objektidel rahvamajandust edendamas, seega sobisime meie selleks otstarbeks hästi. Aga need paar päeva köögis möödusid kiirelt ja kätte jõudis jälle nädalavahetus. Laupäeval ja pühapäeval tööl ei käidud, sest need päevad pidid olema hinge eest hoolitsemisele ette nähtud.
Laupäeval oli alati Lenini toas poliittund ja pühapäeva hommikul kell 10.00 aga kohustuslikult telesaade "Teenin Nõukogude Liitu". Tegelikult huvitas kõiki hoopis saade "Utrennaja zarjadka", mis oli enne "Teenin Nõukogude Liitu" saadet, sest seal näidati veerand tundi järjest kenasid tütarlapsi võimlemas. Enne seda saadet käis tõeline lahing, et kes saab telerile lähemale istuda ja pean mainima, et armee saates näidatavad mängulahingud jäid igatahes tegelikule elule pühapäeva hommikuti alla...
Ühesõnaga oli saabunud tavaline nädalavahetus ja päevaplaan oli parasjagu jõudnud poliittunnini. Neile kes ei tea, pean kirjeldama ka seda pühalikku atmosfääri mis seal valitses. Punanurk ehk Lenini tuba oli siis väeosa vaimuelu keskus. Seal oli natuke parem mööbel, seinal Lenini ja Poliitbüroo elavate laipade pildid, maailma kaart kus Nõukogude Liit punasega peale värvitud, seinal paar stendi hüüdlausetega "Vaenlane ei maga", "Surm imperialistide käsilastele" ja veel mõned samas laadis plakatid, siis oli seal autahvel parimate leninlaste piltidega, mõni komandöri käskkiri poliit-massilise töö parendamise kohta ja kindlasti olid ka kokku köidetud ajalehed "Pravda", "Komsomolskaja Pravda", "Trud", "Krasnaja Zvezda".
Kusagil kapis oli ka hunnik ruudulisi kaustikuid kuhu siis soldatid konspekti pidid kirjutama järjekordsest poliitloengust. Üldiselt seda muidugi keegi teha ei viitsinud aga kaustikutest oli hea lehti välja tõmmata kas siis koju kirja kirjutamiseks või peldikus käimiseks.
Poliitloengute läbiviimiseks oli ka olemas eraldi isik - 'sampoliit' (komandöri asetäitja poliitalal). Kuna meil oli roodus kolm 'zvodi', siis kõigile kolmele korraga ta jutlust pidada ei suutnud ja siis tegi seda tema eest kas mõni seeru või prappor (Kõigile kolmele zvodile peeti loenguid ka eri kohtades-kinosaalis, punanurgas ja tagavara korruse punanurgas). Loengud ise olid siis kas eelmisel nädalal avaldatud Pravda materjalide teemal või siis lihtsalt teemal "Kapitalistid seal Ameerikas näete peksavad neegreid ja on pahad, aga meil vaadake polegi neegreid keda peksta ja seega oleme head". Vahel tuli ka ette, kästi kõigil järjekorras kaardi pealt oma kodukoht ja siis ka Moskva ülesse otsida, aga üldiselt kui sampoliiti polnud, siis enamik magas selle loengu ajal.
Olin selle sündmuse toimumise ajal juba üle aasta teeninud ja seega päris vana olija. Enamus teenistusajast oli möödunud tõsi küll komandeeringus viibides, kuid nüüd tundus see asi läbi olevat. Lepingut minu tehasega justkui ei pikendatud ja meie 'otdelenie' kutsuti nädala keskel väeossa tagasi. Roodus ootas ees muidugi mõni meeliülendav toimkond, kuna meil puudusid ju kindlad töökohad ja teised käisid igapäevaselt kusagil objektidel rahvamajandust edendamas, seega sobisime meie selleks otstarbeks hästi. Aga need paar päeva köögis möödusid kiirelt ja kätte jõudis jälle nädalavahetus. Laupäeval ja pühapäeval tööl ei käidud, sest need päevad pidid olema hinge eest hoolitsemisele ette nähtud.
Laupäeval oli alati Lenini toas poliittund ja pühapäeva hommikul kell 10.00 aga kohustuslikult telesaade "Teenin Nõukogude Liitu". Tegelikult huvitas kõiki hoopis saade "Utrennaja zarjadka", mis oli enne "Teenin Nõukogude Liitu" saadet, sest seal näidati veerand tundi järjest kenasid tütarlapsi võimlemas. Enne seda saadet käis tõeline lahing, et kes saab telerile lähemale istuda ja pean mainima, et armee saates näidatavad mängulahingud jäid igatahes tegelikule elule pühapäeva hommikuti alla...
Ühesõnaga oli saabunud tavaline nädalavahetus ja päevaplaan oli parasjagu jõudnud poliittunnini. Neile kes ei tea, pean kirjeldama ka seda pühalikku atmosfääri mis seal valitses. Punanurk ehk Lenini tuba oli siis väeosa vaimuelu keskus. Seal oli natuke parem mööbel, seinal Lenini ja Poliitbüroo elavate laipade pildid, maailma kaart kus Nõukogude Liit punasega peale värvitud, seinal paar stendi hüüdlausetega "Vaenlane ei maga", "Surm imperialistide käsilastele" ja veel mõned samas laadis plakatid, siis oli seal autahvel parimate leninlaste piltidega, mõni komandöri käskkiri poliit-massilise töö parendamise kohta ja kindlasti olid ka kokku köidetud ajalehed "Pravda", "Komsomolskaja Pravda", "Trud", "Krasnaja Zvezda".
Kusagil kapis oli ka hunnik ruudulisi kaustikuid kuhu siis soldatid konspekti pidid kirjutama järjekordsest poliitloengust. Üldiselt seda muidugi keegi teha ei viitsinud aga kaustikutest oli hea lehti välja tõmmata kas siis koju kirja kirjutamiseks või peldikus käimiseks.
Poliitloengute läbiviimiseks oli ka olemas eraldi isik - 'sampoliit' (komandöri asetäitja poliitalal). Kuna meil oli roodus kolm 'zvodi', siis kõigile kolmele korraga ta jutlust pidada ei suutnud ja siis tegi seda tema eest kas mõni seeru või prappor (Kõigile kolmele zvodile peeti loenguid ka eri kohtades-kinosaalis, punanurgas ja tagavara korruse punanurgas). Loengud ise olid siis kas eelmisel nädalal avaldatud Pravda materjalide teemal või siis lihtsalt teemal "Kapitalistid seal Ameerikas näete peksavad neegreid ja on pahad, aga meil vaadake polegi neegreid keda peksta ja seega oleme head". Vahel tuli ka ette, kästi kõigil järjekorras kaardi pealt oma kodukoht ja siis ka Moskva ülesse otsida, aga üldiselt kui sampoliiti polnud, siis enamik magas selle loengu ajal.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Nii tegin tookord minagi. Unelesin olles kuskil kaugel paremas paigas, kui äkki mulle järsku ribidesse virutati ja küsiti, et kas ma ei kuule või? Virgusin ja panin tähele kahte asjaolu, esiteks et seeru kes seekord loengut pidas oli minu kohale kummardunud ja teiseks seda et ukse vahel kõõlus äreva näoga dnevalnõi. "Kombat zavjot, ne slõshes stoli!" teatas seeru mulle. Ajasin ennast siis püsti ja läksin välja. Üldiselt oli poliittund selline üritus, kust ei tohtinud puudada, ega mida tohtinud millegi tähtsusetuga segada. Mind haaras mingi seletamatu ärevus, mis oli küll juhtunud? Panin ukse enda järel kinni ja panin nüüd tähele ka ühte mulle suhteliselt tundmatut staabis jõlkuvat leitnandi. Ei jõudnud veel seisukohta tema suhtes võtta, kui ta pani käe mulle vennalikult õlale ja ütles mulle isaliku häälega: "A nu tunnista nüüd ülesse mida sa teinud oled".
Jäin talle mokk töllakil otsa vahtima ja küsisin vastu: "A mida ma peaksin ülesse tunnistama?".
"Sa võid mulle praegu kõik ära rääkida, praegu ei ole veel hilja!", teatas too leitnand juba resoluutsemalt.
"Ma küll ei oska midagi rääkida", vastasin mina. "Nii, et sa siis ei tea midagi?", päris leitu edasi. "Ei, aga mida ma peaksin teadma?", läksin mina veel suuremasse segadusse. Leitnand vaatas mind kaastundlikult ja ütles, "No eks sa ise tead, aga lõõ vähemalt oma säärikud läikima, võib olla on sul sellest natuke kasu".
Tegime siis kiire vahepeatuse kurilkas, kus andsin oma säärikutele ühe kiire harja ja tõttasime bataljoni staabi poole, mis oli samas majas aga teises trepikojas.
Batja ukse taga küsis leitnand mult veel korra, et kas oled järsku ümber mõelnud, aga mina vahtisin talle ikka sama lollilt otsa kui enne. Siis koputas ta uksele ja tõukas mind enda ees sisse.
Ma polnud kunagi varem batjaga otse kokku puutunud ja ka see kabinet oli minu jaoks seni tundmatu koht. Kabinet oli sama suur kui meie lenini tuba, ukse juurest algas punane vaip, mis viis kabineti teise otsa, kus oli tohutu suur kirjutuslaud, selle taga rippumas suur Lenini portree. Akende ees olid punasest plüüsist rasked kardinad. Kui kasarmus olid seinad pooleteise meetri kõrguseni mingi haisva palstikuga kaetud, siis siin olid seinas ehtsad aialipid.
No jah, Batja jõllitas siis mind oma laua tagant nagu boamadu hiirekest. Tema kõrval seisid kaptenist roodukomndör, vanemleitnandist sampoliit, majorist staabiülem, minu starsina, kombati autojuht ja võib-olla veel keegi, ei mäleta enam täpselt. Hingasin siis sügavalt sisse ja astusin oma kümmekond sammu edasi kuni jõudsin ruumi keskele ja raporteerisin "tovaris komandir, rjadavoi madis pribõl po vashemu prikazu!".
Siis raporteeris minu kõrval ka leitnand: "tovarish komandir, on skazet sto nitsevo ne znajet!"
Batja kohendas siis toolil oma asendit ja lausus: "Davai, idi sjuda!" Läksin laua juurde. "Davai, sadis".
Istusin teisele poole lauda tugitooli, ülejäänud kamp kogunes poolkaares minu selja taha.
Batja pidas ühe pausi ja küsis: "Tak sto tõi ne znajes, potsemu ja teba võzõval?". "Nikak net" vastasin. "Vot u nas zdes problema, odno pismo polutshili". Samal ajal võttis ta kätte ühe suuremat sorti valge ümbriku, kuhu oli mitmeid erinevaid punaseid templeid peale löödud. Siis ta jätkas: "Ne hoteli bez teba otkrõvat!" ja ulatas ümbiku üle laua mulle. "Davai otkroi!".
Jäin talle mokk töllakil otsa vahtima ja küsisin vastu: "A mida ma peaksin ülesse tunnistama?".
"Sa võid mulle praegu kõik ära rääkida, praegu ei ole veel hilja!", teatas too leitnand juba resoluutsemalt.
"Ma küll ei oska midagi rääkida", vastasin mina. "Nii, et sa siis ei tea midagi?", päris leitu edasi. "Ei, aga mida ma peaksin teadma?", läksin mina veel suuremasse segadusse. Leitnand vaatas mind kaastundlikult ja ütles, "No eks sa ise tead, aga lõõ vähemalt oma säärikud läikima, võib olla on sul sellest natuke kasu".
Tegime siis kiire vahepeatuse kurilkas, kus andsin oma säärikutele ühe kiire harja ja tõttasime bataljoni staabi poole, mis oli samas majas aga teises trepikojas.
Batja ukse taga küsis leitnand mult veel korra, et kas oled järsku ümber mõelnud, aga mina vahtisin talle ikka sama lollilt otsa kui enne. Siis koputas ta uksele ja tõukas mind enda ees sisse.
Ma polnud kunagi varem batjaga otse kokku puutunud ja ka see kabinet oli minu jaoks seni tundmatu koht. Kabinet oli sama suur kui meie lenini tuba, ukse juurest algas punane vaip, mis viis kabineti teise otsa, kus oli tohutu suur kirjutuslaud, selle taga rippumas suur Lenini portree. Akende ees olid punasest plüüsist rasked kardinad. Kui kasarmus olid seinad pooleteise meetri kõrguseni mingi haisva palstikuga kaetud, siis siin olid seinas ehtsad aialipid.
No jah, Batja jõllitas siis mind oma laua tagant nagu boamadu hiirekest. Tema kõrval seisid kaptenist roodukomndör, vanemleitnandist sampoliit, majorist staabiülem, minu starsina, kombati autojuht ja võib-olla veel keegi, ei mäleta enam täpselt. Hingasin siis sügavalt sisse ja astusin oma kümmekond sammu edasi kuni jõudsin ruumi keskele ja raporteerisin "tovaris komandir, rjadavoi madis pribõl po vashemu prikazu!".
Siis raporteeris minu kõrval ka leitnand: "tovarish komandir, on skazet sto nitsevo ne znajet!"
Batja kohendas siis toolil oma asendit ja lausus: "Davai, idi sjuda!" Läksin laua juurde. "Davai, sadis".
Istusin teisele poole lauda tugitooli, ülejäänud kamp kogunes poolkaares minu selja taha.
Batja pidas ühe pausi ja küsis: "Tak sto tõi ne znajes, potsemu ja teba võzõval?". "Nikak net" vastasin. "Vot u nas zdes problema, odno pismo polutshili". Samal ajal võttis ta kätte ühe suuremat sorti valge ümbriku, kuhu oli mitmeid erinevaid punaseid templeid peale löödud. Siis ta jätkas: "Ne hoteli bez teba otkrõvat!" ja ulatas ümbiku üle laua mulle. "Davai otkroi!".
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Võtsin ümbriku enda kätte, seal olid järgmised punased templid: "Ne otkrõvat", "Sekretno", "Prokuratura Estonskoi SSR" ja siis oli kirjutatud aadress: Moskva oblast, Podolsk, Kurilovo, OSTB1772, reamees Madisele.
Vaata nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Prokratuuri kirju tuli küll kuulu järgi aeg-ajalt väossa, aga need olid ikka väeosa ülemale adresseeritud mitte aga reameestele! Selliste kirjade sisu oli ka siis umbes selline, et kodanik Sidorov on kahtlustatav sellises ja sellises pahateos ja palume abi uurimisel. Ei teadnud ma endal mingit süüd olema miks peaksin prokuratuurist kirju saama.
"Otkroi, otkroi", oli batja juba kannatamatu. Lõikasin siis valge ümbriku lahti. Selle sees oli teine, pruunist jõupaberist ümbrik, kus samuti templid peal. Avasin ka selle ümbriku. Ümbriku seest tuli välja kokkumurtud ajaleht ja üks kiri.
Batja krabas mõlemad üle laua enda kätte ja harutas kirja lahti. "S nemetskimi bukvami pishut, nitsevo ne ponimaju!" ja lükkas kirja mulle tagasi, siis harutas ta ka ajalehe "Noorte Hääl" lahti ja viskas ka selle mulle samamoodi tagasi. "Nu davai perevodi!", ja samal ajal käskis ta ka oma autojuhil, kes oli ka eestlane, minu tõlget kontrollida. Hakkasin siis kirja lugema.
"Tere Madis, kirjutan sulle praegu suurest igavusest. Mul on nüüd uus praktikakoht..." jne.
No jah, nüüd sain juba ka käekirja järgi aru, kellega tegemist ja mu meel läks õige lõbusaks. Batja ja kogu ülejäänud seltskond aga vahtisid mind nagu ameerika spiooni, sest minu lõbus tuju oli ülimalt kahtlane. Tõlkisin siis edasi, batja vahtis vaheldumisi mind ja minu taga seisvat oma autojuhti kes siis pidevalt noogutas, et on jah nii nagu ta tõlgib. Ühesõnaga, kirjutajaks oli siis minu vana kooliaegne pinginaaber, keda sõjaväkke ei võetud ja kes õppis Tartu Ülikoolis juurat. Nemad aga käisid aeg-ajalt praktikal erinevates kohtades, poisi seekordne tutvumine oli siis prokuratuuri kirjade osakonna tööga, kus tema ülesandeks oli registreerida sissetulevaid kirju ja tembeldada väljaminevaid kirju. Laisk inimene nagu ta oli, ei hakanud ta muidugi ei ümbrikku ega kirjamarki ostma, vaid kasutas siis oma praktikakoha hüvesid...
No jah, kui olin kirja ettelugemise lõpetanud, siis uurisime kollektiivselt läbi ka selle kahtlase ajalehe aga ka seal polnud midagi erilist kirjutatud. Nüüd oli toas haudvaikus ja batja uuris edasi: "A tõi sto, tam toze rabotal?". Selles küsimuses polnud tegelikult midagi imelikku, sest meil oli tõesti väga imelik seltskond koos. Näiteks oli meil ühe Tartu trükikoja juhataja ja ühe Tartu rajooni sohvoosi peainsener, batja kantseleid juhatas Novosibirskist pärit kahekordse kõrgharidusega ülikooli õppejõud, kes kõik olid viimasel võimalikul minutil imekombel sõduriks mobiliseeritud.
Vastasin, et ei ole organites töötanud, et tõesti on mul seal ainult üks sõber tööl. Batja vangutas aga pead ja ütles "Nu i utebja druzja".
Vaata nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Prokratuuri kirju tuli küll kuulu järgi aeg-ajalt väossa, aga need olid ikka väeosa ülemale adresseeritud mitte aga reameestele! Selliste kirjade sisu oli ka siis umbes selline, et kodanik Sidorov on kahtlustatav sellises ja sellises pahateos ja palume abi uurimisel. Ei teadnud ma endal mingit süüd olema miks peaksin prokuratuurist kirju saama.
"Otkroi, otkroi", oli batja juba kannatamatu. Lõikasin siis valge ümbriku lahti. Selle sees oli teine, pruunist jõupaberist ümbrik, kus samuti templid peal. Avasin ka selle ümbriku. Ümbriku seest tuli välja kokkumurtud ajaleht ja üks kiri.
Batja krabas mõlemad üle laua enda kätte ja harutas kirja lahti. "S nemetskimi bukvami pishut, nitsevo ne ponimaju!" ja lükkas kirja mulle tagasi, siis harutas ta ka ajalehe "Noorte Hääl" lahti ja viskas ka selle mulle samamoodi tagasi. "Nu davai perevodi!", ja samal ajal käskis ta ka oma autojuhil, kes oli ka eestlane, minu tõlget kontrollida. Hakkasin siis kirja lugema.
"Tere Madis, kirjutan sulle praegu suurest igavusest. Mul on nüüd uus praktikakoht..." jne.
No jah, nüüd sain juba ka käekirja järgi aru, kellega tegemist ja mu meel läks õige lõbusaks. Batja ja kogu ülejäänud seltskond aga vahtisid mind nagu ameerika spiooni, sest minu lõbus tuju oli ülimalt kahtlane. Tõlkisin siis edasi, batja vahtis vaheldumisi mind ja minu taga seisvat oma autojuhti kes siis pidevalt noogutas, et on jah nii nagu ta tõlgib. Ühesõnaga, kirjutajaks oli siis minu vana kooliaegne pinginaaber, keda sõjaväkke ei võetud ja kes õppis Tartu Ülikoolis juurat. Nemad aga käisid aeg-ajalt praktikal erinevates kohtades, poisi seekordne tutvumine oli siis prokuratuuri kirjade osakonna tööga, kus tema ülesandeks oli registreerida sissetulevaid kirju ja tembeldada väljaminevaid kirju. Laisk inimene nagu ta oli, ei hakanud ta muidugi ei ümbrikku ega kirjamarki ostma, vaid kasutas siis oma praktikakoha hüvesid...
No jah, kui olin kirja ettelugemise lõpetanud, siis uurisime kollektiivselt läbi ka selle kahtlase ajalehe aga ka seal polnud midagi erilist kirjutatud. Nüüd oli toas haudvaikus ja batja uuris edasi: "A tõi sto, tam toze rabotal?". Selles küsimuses polnud tegelikult midagi imelikku, sest meil oli tõesti väga imelik seltskond koos. Näiteks oli meil ühe Tartu trükikoja juhataja ja ühe Tartu rajooni sohvoosi peainsener, batja kantseleid juhatas Novosibirskist pärit kahekordse kõrgharidusega ülikooli õppejõud, kes kõik olid viimasel võimalikul minutil imekombel sõduriks mobiliseeritud.
Vastasin, et ei ole organites töötanud, et tõesti on mul seal ainult üks sõber tööl. Batja vangutas aga pead ja ütles "Nu i utebja druzja".
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
Sellega oli siis see üritus selleks korraks läbi. Lahkusin ja jätsin selle seltskonna sinna pikkade nägudega maha, kuid see sündmus mõjutas siiski minu edasist teenistuskäikku. Kuna olin ülemuste jaoks selle kirjaga ülimalt kahtlaseks tegelaseks muutunud, siis leidsid nad, et minust tuleb kiiremas korras lahti saada ja saatsid mind koos oma otdeleniega juba uue nädala alguses 300 kilomeetri kaugusele Voskressenski linna komandeeringusse tagasi. Eks neil oli muidugi ka muretsemiseks põhjust, sest staabiülem oli eriti kõva suli ja müüs kõike, mida vähegi rahaks kõlbas teha, aga tema karjäär lõppes sellepärast, et müüs meie roodule ettenähtud värske liha maha ja ostis asemel juba ussitamaläinud seakere millest lasi siis süüa teha. Seda meie moslemid talle ei kinkinud, nad korjasid tema vastu asitõendeid ja kirjutasid piisavalt palju kirju igale poole, nii et meil istusid hiljem nädalate kauppa eriosakonna mehed sees ja ristküsitlesid kõiki.
"Sõnok, kak u tebja, ne obizajut? A sto tõ po majoru skazesh". Pandi ülesse ka spetsiaalne pitseeritud nn. sõdurikirjade postkast kuhu sai jätta anonüümkaebusi. Ühesõnaga kadus meilt nii kombat, kui staabiülem koos mõne prappori ja seeruga. Vot nii.
Loodan, et liiga pikaks ei läinud aga lühemalt ei tulnud välja.
"Sõnok, kak u tebja, ne obizajut? A sto tõ po majoru skazesh". Pandi ülesse ka spetsiaalne pitseeritud nn. sõdurikirjade postkast kuhu sai jätta anonüümkaebusi. Ühesõnaga kadus meilt nii kombat, kui staabiülem koos mõne prappori ja seeruga. Vot nii.
Loodan, et liiga pikaks ei läinud aga lühemalt ei tulnud välja.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
On "õnne" olnud teenida MBD BB vägedes. Minu teenistuskohas Kubanimaal st. Krasnodari krai sisevägedes käis asi nii. Assobist, vist leitnandi või vanemleitnandi auastmes, ilmus tavaliselt välja siis kui oli midagi toimumas või toimunud, kas ülemuste vahel, sõdurite vahel, ühesõnaga mingi TsePe . Arvatavasti ilmus mõnikord ka profülaktika mõttes, aga peljati teda rohkem ülemuste poolt.
Teenisin päris pikalt pataljoni staabis ja võin rahulikult öelda, et pataljoni ülem oli ka tegelikkuses kõige kõvem mees väeosas(major), kelle ees siis ülejäänud ohvitserkond kannuseid teenis. Sampolit oli vanemleitnant ja staabiülem kapten. Pataljoni sampoliidist on väga head mälestused. Staabiülem, kelle otseses alluvuses olin, oli paras frukt, kes ei põlanud viinavõtmist töö ajal, kaebekirjade kirjutamist teiste ohvitseride kohta, vangide lubamatut ekspluateerimist (ühes laagris olid isegi selle pärast rahutused)-ühesõnaga valgevenelane. Samas pidas ta Baltikumist lugu ja minul oli tast abi.
Roodu ohved olid need, kes sõduritega vahetult kokku puutusid. Roodu ülemuste puhul oli roodukomandör peajumal ja ülejäänud üldiselt väikesed sitapead, kes sageli oma tujusid ja komplekse reakoosseisu peal mahlakas vene keeles saatel välja elasid. Mõni leitnant omas tõesti suuremat autoriteeti kui vanemleitnant, kuid otseseid tärnikonflikte minu teenistuse jooksul ei olnud. Seda esines paelameeste hulgas. Oleks peaaegu unustanud praporid- üleajateenijad. Põhiliselt teostasid nad tsoonisisest järelvalvet. Nende sõnavara rohkus ja käte osavus sarnanesid zõkide omadele. Baltikumi õnneks ja kilide õnnetuseks olid autoriteetsemad neist sakslased (vist Volga) Eks olen ka ise neile mõne asja eest tänu võlgu, vahest poleks enam isegi kirjutajat.
Sõdurite hulgas olid alluvussuhted paigas vastavalt teenistusajale. Seersantidest jaokomandöridele kui need olid vähe teeninud alluti vaid rivistustel. Häda sellele noorele seerule, kes julges dedi voodist õhtusele rivistusele kutsuda. Võimuvõitlus oli tavaline asi ja toimus kokkupõrkeid(verbaalseid) ka nooremohvitseride ning vanemate ajateenijate vahel. See on aga omaette teema!
Teenisin päris pikalt pataljoni staabis ja võin rahulikult öelda, et pataljoni ülem oli ka tegelikkuses kõige kõvem mees väeosas(major), kelle ees siis ülejäänud ohvitserkond kannuseid teenis. Sampolit oli vanemleitnant ja staabiülem kapten. Pataljoni sampoliidist on väga head mälestused. Staabiülem, kelle otseses alluvuses olin, oli paras frukt, kes ei põlanud viinavõtmist töö ajal, kaebekirjade kirjutamist teiste ohvitseride kohta, vangide lubamatut ekspluateerimist (ühes laagris olid isegi selle pärast rahutused)-ühesõnaga valgevenelane. Samas pidas ta Baltikumist lugu ja minul oli tast abi.
Roodu ohved olid need, kes sõduritega vahetult kokku puutusid. Roodu ülemuste puhul oli roodukomandör peajumal ja ülejäänud üldiselt väikesed sitapead, kes sageli oma tujusid ja komplekse reakoosseisu peal mahlakas vene keeles saatel välja elasid. Mõni leitnant omas tõesti suuremat autoriteeti kui vanemleitnant, kuid otseseid tärnikonflikte minu teenistuse jooksul ei olnud. Seda esines paelameeste hulgas. Oleks peaaegu unustanud praporid- üleajateenijad. Põhiliselt teostasid nad tsoonisisest järelvalvet. Nende sõnavara rohkus ja käte osavus sarnanesid zõkide omadele. Baltikumi õnneks ja kilide õnnetuseks olid autoriteetsemad neist sakslased (vist Volga) Eks olen ka ise neile mõne asja eest tänu võlgu, vahest poleks enam isegi kirjutajat.
Sõdurite hulgas olid alluvussuhted paigas vastavalt teenistusajale. Seersantidest jaokomandöridele kui need olid vähe teeninud alluti vaid rivistustel. Häda sellele noorele seerule, kes julges dedi voodist õhtusele rivistusele kutsuda. Võimuvõitlus oli tavaline asi ja toimus kokkupõrkeid(verbaalseid) ka nooremohvitseride ning vanemate ajateenijate vahel. See on aga omaette teema!
Minasain ka oma väeosa KGB-toas vestlusel ära käia ja seda isegi kaks korda. Kuna keegi ei teadnud miks käskjalg mind jalapealt staapi spetsotdeli nõudis ja veel ca nädalase vahega, siis oli teiste sõnade järgi roodukal junn tõsiselt jahe- tema jutt oli mind uuesti saates ainult "nüüd kiida nõukogude korda nii kuis oskad" ja pärast oli öelnud ,et seda poissi me enam rohkem ei näe... ja temal kui minu otsesel ohvitserist ülemusel pagunid tõenäoliselt lähevad...neil oli hirm ikka sitaks nahavahel eriosakonna ees. Kui ma esimene kord tagasi tulin siis, tahtis kogu roodu juhtkond aru mida ja miks, kui teinekord tagasi tulin siis ei tikkunud nad minuga eriti enam seda teemat arendama kuna nad ei saanud enam aru mis värk on, mina vastasin kah üsnagi mittemidagi ütlevat juttu.
Kuna tegemist oli tähtsa õppekeskusega siis oli meil kaks ossobisti- major ja kapten.
Lugu ise oli tegelikult lihtne. Aasta oli 88 ja sinna linna olid just ilmunud esimesed videomakid. Mina aga olin kodus enne sõjaväge tegelenud PAL-i paigalduse ja videomakkide hoolduse-remondiga, kuna samas laenutasin 50 rutsa eest ka oma träni ööseks välja siis olin enam-vähem kursis ka kõigi nende fimidega mida ise välja laenutasin. Ja vot nüüd kutsusid osobistid mu enda juurde kuna nad ei saanud makki käima, omal riiulis Rocky, Rambo ja muu sinna juurde kuuluv- nn akśonmehe komplekt, bojevik, midagi riigivastast ja veel pornot kah. Kogu nasvärk oli väeosas sees sekretnõi otdelis . Ega mina ju ei teadnud kuhu minek, mulle tuli käskjalg järgi ja viis mu kaasa. Nagu sisse saadeti, nii sain kohe aru kus olen. Noh, rääkisime jutu ära, panin kama käima ja nad nägid ära kuidas ma muigasin lihtsalt kassettidelt nimesid lugedes.. Kukkusid kohe seletama et nad peavad ju ka kursis olema vaenulike ideoloogiatega aga said aru et mulle baltlasele pole mõtet seda jura ajada. Küsisin siis meestelt, et mis ma roodus ütlen teistele, egas ma seda siin hakka rääkima, soovitasid öelda et toimus vestlus meelsusest ja olukorrast Eestis. Teine kord oli aga teemaks Pal-plokk, ütlesin et kodus on, pole probleemi ja panen teile siin ise sisse kah. Nende jaoks polnud probleemi mind kohe koju saata ( jutt käis erariietes koju tulekust nende toa spravka taskus ,nov 88 peale 16 mis tegi küll neid murelikuks ) aga kahjuks leidsid nad Harkovist kellegi kes selle ära tegi.
Muideks nuputasin tükk aega kust nad said info et mina neid aidata suudan, ma ei rääkinud oma "hobist" roodus kellelegi...ja leidsin "lekke" üles kah.
Kuna tegemist oli tähtsa õppekeskusega siis oli meil kaks ossobisti- major ja kapten.
Lugu ise oli tegelikult lihtne. Aasta oli 88 ja sinna linna olid just ilmunud esimesed videomakid. Mina aga olin kodus enne sõjaväge tegelenud PAL-i paigalduse ja videomakkide hoolduse-remondiga, kuna samas laenutasin 50 rutsa eest ka oma träni ööseks välja siis olin enam-vähem kursis ka kõigi nende fimidega mida ise välja laenutasin. Ja vot nüüd kutsusid osobistid mu enda juurde kuna nad ei saanud makki käima, omal riiulis Rocky, Rambo ja muu sinna juurde kuuluv- nn akśonmehe komplekt, bojevik, midagi riigivastast ja veel pornot kah. Kogu nasvärk oli väeosas sees sekretnõi otdelis . Ega mina ju ei teadnud kuhu minek, mulle tuli käskjalg järgi ja viis mu kaasa. Nagu sisse saadeti, nii sain kohe aru kus olen. Noh, rääkisime jutu ära, panin kama käima ja nad nägid ära kuidas ma muigasin lihtsalt kassettidelt nimesid lugedes.. Kukkusid kohe seletama et nad peavad ju ka kursis olema vaenulike ideoloogiatega aga said aru et mulle baltlasele pole mõtet seda jura ajada. Küsisin siis meestelt, et mis ma roodus ütlen teistele, egas ma seda siin hakka rääkima, soovitasid öelda et toimus vestlus meelsusest ja olukorrast Eestis. Teine kord oli aga teemaks Pal-plokk, ütlesin et kodus on, pole probleemi ja panen teile siin ise sisse kah. Nende jaoks polnud probleemi mind kohe koju saata ( jutt käis erariietes koju tulekust nende toa spravka taskus ,nov 88 peale 16 mis tegi küll neid murelikuks ) aga kahjuks leidsid nad Harkovist kellegi kes selle ära tegi.
Muideks nuputasin tükk aega kust nad said info et mina neid aidata suudan, ma ei rääkinud oma "hobist" roodus kellelegi...ja leidsin "lekke" üles kah.
Zampoliitidest:
Tuli meile kah 80-ndamal aastal selline tegelane roodu,omale vanemleitnandi aukraadist kaptenit teenima.Paha mees ta polnud,aga sõjaväest kui sellisest ep teadnud ei ööd ega mütsi.Ja ega teda see asi ka absoluutselt ei huvitanud.Tol ajal oli traditsiooniline noorte karistamise meetod viis laksu rihmapandlaga.Näinud korra sellist protseduuri pealt,ilmutas too isand ainult kerget uudishimu,et mis toimub.Kuulnud,et viiakse läbi ustavi järgset noorsõduri karistust,mõmises endale midagi nina alla ja lahkus.Ja nagu hiljem sõjasõbrad kirjutasid,siis läks too vennike oma kapteni aukraadis kahe aasta pärast koju siira teadmisega,et po ustavu paloozeno pjat štuk pljahhoj,ja ekstremaalsematel juhtudel olla ka ise kasvatusprotsessis osalenud.Aga ega komandörkoosseis omakeskiski väga sampoliite sallinud,sellest ka paljud armees levinud anektoodid.Tuleb noor leitnant sõjakoolist,esitleb end,väeosa komandör küsima,kuis viinuskiga on? Ei tarbi.Aga naistega?Seltsimees polkovnik,mul on endal noor ilus naine.No hästi,mine võta rühm vastu.Järgmisel päeval tuleb järgmine leitnant.Küsimusele viina kohta tuleb ebalevalt vastuseks:Nagu kõik,sm. polkovnik.Samasugune vastus järgneb ka naiste kohta.Ohates saadab isake komandör leitnandi roodu kamandama.Järgmisel päeval avaneb uks jalalöögist ja sisse vajub kolmas leitnant,müts kuklas,belamor huule külge kleepunud,haisemas viina ja sibula järgi.Röögatab ukselt:Kuule,polkovnik,litsid on uazikus,kast viina ka.Selle peale võtab polkovnik telefoni ja helistab koju:"Kallis,ära mind täna ööseks koju oota,mul on siin väeosa uue ampoliidiga asju vaja ajada"
Ennist siin keegi pajatas küsimustest et mis rahad teil seal käibivad.Ei pääsenud taolisest uudushimutsemisest minagi.Tunti huvi käibeloleva valuuta vastu,küsiti,et miks ma nõukogude armeesse aega teenima tulin,mitte kodus oma sõjaväkke ei jäänud.Mõni taibukam mõtles asja omale selgeks sel kombel,et mind saadeti sinna kogemuste vahetamise korras ja anusid kaasabi,et ma soovitaksin omakorda neid samasugusesse vahetusse.Ja ei mingi valemiga ei suutnud asja õiges valguses paista lasta.Siiras veendumuses olid nad selles,et meil kodus on bordellid iga nuka peal,põhiline huvi oli hindades kinni,eks ma siis seletasin,et kümme rubla lugu,aga kui viid viiskümmend kilo makulatuuri,siis saad tšeki,mille eest tasuta teenendatakse.Sel ajal nägi trükivalgust ka lugupeetud Juhan Peegli fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel."Seda sai siis jõudumööda tõlgitud-ette loetud,seal koht,kus kirjeldatakse eesti kaitseväe nädalamenüüd,selle peale sõitis mõnel vennal ikka katus päris pealt,esinesid teised süüdistustega kohmetult kokku klopsitud alatust laimust ja leidsid,et nii ikka olla ei saa
Osobist:
Et tegu oli reziimväeosaga,siis ilmselt valiti sinna kaadrit suht hoolega,ainult ustavamatest ustavamad,nagu ütles kodanik Tsäbovõitra.Praktikas nägi see asi firmas CA valitseva bardaki tõttu väheke erinev välja.Nimelt elas mul vanatädi Canadas,ja seda polnud ma kuskil ankeedis ka salanud mitte.Sellest hoolimata kuskil nimekirjades toimunud segaduse tõttu sattusin ka mina peale utšepkat režiimilisse koondisesse.Aeg-ajalt oli siis hea vaidlustes kapitalistliku-kodanliku elulaadi eelistest vendadele nina peale visata piiri taga elavat tädi.Kord läks osobist sel hetkel mööda,ja jäi kuulama.Kuulas ja küsis,et kas tõesti on tädi ja kas tõesti Canadas.Kuulnud,et tõesti nii on,mõtles vähe,kehitas õlgu ja lausus ajaloolise lause parimates armee traditsioonides:"Nihujaa ne ponimaju,tšem oni tam voenkomate duumajut."Ja sellega ka kõik piirdus,hoolimata ümberkaudsete arvamisest,et edasine teenistus kulgeb kas päris rootsi kardinate taga või vähemalt dispattis.
Tuli meile kah 80-ndamal aastal selline tegelane roodu,omale vanemleitnandi aukraadist kaptenit teenima.Paha mees ta polnud,aga sõjaväest kui sellisest ep teadnud ei ööd ega mütsi.Ja ega teda see asi ka absoluutselt ei huvitanud.Tol ajal oli traditsiooniline noorte karistamise meetod viis laksu rihmapandlaga.Näinud korra sellist protseduuri pealt,ilmutas too isand ainult kerget uudishimu,et mis toimub.Kuulnud,et viiakse läbi ustavi järgset noorsõduri karistust,mõmises endale midagi nina alla ja lahkus.Ja nagu hiljem sõjasõbrad kirjutasid,siis läks too vennike oma kapteni aukraadis kahe aasta pärast koju siira teadmisega,et po ustavu paloozeno pjat štuk pljahhoj,ja ekstremaalsematel juhtudel olla ka ise kasvatusprotsessis osalenud.Aga ega komandörkoosseis omakeskiski väga sampoliite sallinud,sellest ka paljud armees levinud anektoodid.Tuleb noor leitnant sõjakoolist,esitleb end,väeosa komandör küsima,kuis viinuskiga on? Ei tarbi.Aga naistega?Seltsimees polkovnik,mul on endal noor ilus naine.No hästi,mine võta rühm vastu.Järgmisel päeval tuleb järgmine leitnant.Küsimusele viina kohta tuleb ebalevalt vastuseks:Nagu kõik,sm. polkovnik.Samasugune vastus järgneb ka naiste kohta.Ohates saadab isake komandör leitnandi roodu kamandama.Järgmisel päeval avaneb uks jalalöögist ja sisse vajub kolmas leitnant,müts kuklas,belamor huule külge kleepunud,haisemas viina ja sibula järgi.Röögatab ukselt:Kuule,polkovnik,litsid on uazikus,kast viina ka.Selle peale võtab polkovnik telefoni ja helistab koju:"Kallis,ära mind täna ööseks koju oota,mul on siin väeosa uue ampoliidiga asju vaja ajada"
Ennist siin keegi pajatas küsimustest et mis rahad teil seal käibivad.Ei pääsenud taolisest uudushimutsemisest minagi.Tunti huvi käibeloleva valuuta vastu,küsiti,et miks ma nõukogude armeesse aega teenima tulin,mitte kodus oma sõjaväkke ei jäänud.Mõni taibukam mõtles asja omale selgeks sel kombel,et mind saadeti sinna kogemuste vahetamise korras ja anusid kaasabi,et ma soovitaksin omakorda neid samasugusesse vahetusse.Ja ei mingi valemiga ei suutnud asja õiges valguses paista lasta.Siiras veendumuses olid nad selles,et meil kodus on bordellid iga nuka peal,põhiline huvi oli hindades kinni,eks ma siis seletasin,et kümme rubla lugu,aga kui viid viiskümmend kilo makulatuuri,siis saad tšeki,mille eest tasuta teenendatakse.Sel ajal nägi trükivalgust ka lugupeetud Juhan Peegli fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel."Seda sai siis jõudumööda tõlgitud-ette loetud,seal koht,kus kirjeldatakse eesti kaitseväe nädalamenüüd,selle peale sõitis mõnel vennal ikka katus päris pealt,esinesid teised süüdistustega kohmetult kokku klopsitud alatust laimust ja leidsid,et nii ikka olla ei saa
Osobist:
Et tegu oli reziimväeosaga,siis ilmselt valiti sinna kaadrit suht hoolega,ainult ustavamatest ustavamad,nagu ütles kodanik Tsäbovõitra.Praktikas nägi see asi firmas CA valitseva bardaki tõttu väheke erinev välja.Nimelt elas mul vanatädi Canadas,ja seda polnud ma kuskil ankeedis ka salanud mitte.Sellest hoolimata kuskil nimekirjades toimunud segaduse tõttu sattusin ka mina peale utšepkat režiimilisse koondisesse.Aeg-ajalt oli siis hea vaidlustes kapitalistliku-kodanliku elulaadi eelistest vendadele nina peale visata piiri taga elavat tädi.Kord läks osobist sel hetkel mööda,ja jäi kuulama.Kuulas ja küsis,et kas tõesti on tädi ja kas tõesti Canadas.Kuulnud,et tõesti nii on,mõtles vähe,kehitas õlgu ja lausus ajaloolise lause parimates armee traditsioonides:"Nihujaa ne ponimaju,tšem oni tam voenkomate duumajut."Ja sellega ka kõik piirdus,hoolimata ümberkaudsete arvamisest,et edasine teenistus kulgeb kas päris rootsi kardinate taga või vähemalt dispattis.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Natukene sõltus komandöri-staabiülema jõuvahekord ikka vist inimestest, mitte ainult alluvuse-printsiibist. Mul oli au üle elada 3 pataljaonikomandöri käpa all. 2 esimest olid majorid, kolmas alampolkovnik - tõeline karjerist, kui mälu ei peta, siis oli ta vaid 36 aastane - kiire tõus redelil igatahes. Staabiülemaid oli vaid üks ja ta tõusis minu teenistuse ajal kaptenist majoriks.
Esimese ja kolmanda pataljonülema puhul oli peremeheks ikka komandör ise, aga reas teine komandör oli nii jobu, et sel ajal juhtis pataljoni sisuliselt staabiülem. Kusjuures staabiülem oli vast kõige mõistlikum ohvitser üldse, kellega kokku puutusin, selle mehe kohta pole ühtki paha sõna öelda. Välimuseltki oli mees kaugel tavalisest vene ohvitserist - kasvu oma 2 meetrit, nägu pigem eurooplase, kui slaavlase oma ja isegi roppe sõnu kuulis temalt väga harva.
Kummalisel kombel oli mõistlik mees ka alampolkovnikust brigaadi (polgu) staabiülem. Igatahes minule jäi küll mulje, et need mehed jagasid matsu kõige paremini - igasuguste astmete komandörid lärmasid õppuste ajal niisama ringi, aga pataljoni staabiülemaga olen isegi koos kaablit sikutanud - see mees pani alati käed külge, kui vaja oli. Ja käskusid jagas ta konkreetseid - kui töö oli tehtud, ei otsinud ta sõduritele niisama tegevust (a la telliste ühest hunnikust teise tassimine).
Pataljoni zampolit (kapten) oli aga paras naljanummer. Tundus, et teised ohved ei sallinud teda eriti. Erialast (sidevägi) oli mees täiesti saabas; kui hakkas kehva olukorda sattuma, keeras jutu nagu muuseas teemale, et tema eelmine teenistuskoht oli dessantnikute juures.
Selle eest oli ta alati eeskujulikult "britõi" ja lõhnastatud mingi asjandusega, mida ta ise ilmselt lõhnaõliks pidas. Viina ei joonud ta isegi uusaasta ööl mitte.
Poliitloengud tema esituses toimusid meil nädala sees. Lisaks istus ta iga pühapäev kasarmus nagu kägu (see oli vist tema otsene tööülesanne) ja jälgis, et me ikka kenasti "Teenin Nõukogude Liitu" vaataksime. Siis käis veel isalikult sõdureid õlale patsutamas ja küsimas, et kas koju ikka oled kirjutanud:)
Pede ta siiski polnud, vähemalt oli tal naine ja poeg. Poeg oli ka eeskujulik, esines meile igal tähtpäeval (armee aastapäev jms) luuletusest koosneva isetegevusprogrammiga.
Eriti põgenesid ohvitserid zampolidi eest paar päeva enne õppustele sõitmist. Nimelt tavatses zampolit igale jumala väliõppusele oma leninskaja komnata kaasa tarida (koosnes telgist, paarist lauast ja mingitest plakatitest). Kindlat transpordivahendit tal aga polnud ja nii käis taat, telgivaiad kaenla all, iga roodu komandöri juures nuiamas, et tema tavaar ka kusagile peale laaditaks:) Hiljem eraldati talle üks alluv - umbes 25 aastane seeru, kes oli komsomolikomitee esimees ja mitte midagi muud ei teinudki, kui oma komsomoli-asju ajas. Siis delegeeris zampolit telkide-vaiade munserdamise seerule, millega ka viimane alati püsti hädas oli.
Eestlastesse suhtus aga zampolit hästi, tuletades teistele sõduritele alati meelde, kui intelligentsed inimesed ikka eestlased on. Tema jaoks oli ikka tõsine näitaja, kui suutsid poliittunnis kaardilt ära näidata kõik 15 liiduvabariiki ja pealinnad juurde nimetada. Mina olin tema silmis aga ikka tõsine "taibu", sest ta juhtus korra nägema, kuidas ma lahendasin ära Izvestija vene keelse ristsõna:) Ja kui mingi kindralikõbi tuli inspekteerima meie poliit-tundi, siis valiti mind muidugi näidisõpilaseks. Ega ma alt ka vedanud - suutsin tuvastada kaardilt ka NATO riigid. Pärast seda tegi ka kindral imestunud näo ja küsis, kas linnaluba tahan? Selle saamiseks pidin ära vastama veel eriküsimuse. Ma mõtlesin, et jummal, mis asja nüüd küsitakse, aga lahendasin "üliraske" küsimuse siiski hoobilt - leidsin kaardilt kiiresti üles ka Uus-Meremaa, mille olemasolu ükski õppeprogramm ei kajastanud:) Pärast kõike seda olin ma zampolidi silmis eriti tehtud mees.
Ossobisti olemasolust olime me teadlikud, kuid, mälu võib küll petta, mina teda oma ihusilmaga vist ei näinudki. Igatahes ei meenu ossobistiga seoses mitte ühtki seika.
Mis veel väosa territooriumil vegeteerinud tegelastesse puutub, siis tundub, et Olavi Ruitlane on oma "Kroonus" figureerinud san-tshasti ja seal töötanud naesterahva otsekui meite väosa pealt maha kirjutanud:) Oli meilgi seal tädi, kellele sai oma muresid kurta ja paremad kurtjaid premeeriti ööseks san-tshasti jätmise ja kõige sellega kaasnevaga:) Ainult rasestusvastesed vahendid olid paremal järjel; ei täheldanud, et san-tshasti tädi käima peale oleks jäänud. Ja kui olid alla aasta teeninud, siis tädi sind eriti jutule ei võtnud, ega tal ka mingeid nolke vaja polnud:) Ning kodust saadetud "Vana Tallinnaga" said väljaspool järjekorda peale.
Esimese ja kolmanda pataljonülema puhul oli peremeheks ikka komandör ise, aga reas teine komandör oli nii jobu, et sel ajal juhtis pataljoni sisuliselt staabiülem. Kusjuures staabiülem oli vast kõige mõistlikum ohvitser üldse, kellega kokku puutusin, selle mehe kohta pole ühtki paha sõna öelda. Välimuseltki oli mees kaugel tavalisest vene ohvitserist - kasvu oma 2 meetrit, nägu pigem eurooplase, kui slaavlase oma ja isegi roppe sõnu kuulis temalt väga harva.
Kummalisel kombel oli mõistlik mees ka alampolkovnikust brigaadi (polgu) staabiülem. Igatahes minule jäi küll mulje, et need mehed jagasid matsu kõige paremini - igasuguste astmete komandörid lärmasid õppuste ajal niisama ringi, aga pataljoni staabiülemaga olen isegi koos kaablit sikutanud - see mees pani alati käed külge, kui vaja oli. Ja käskusid jagas ta konkreetseid - kui töö oli tehtud, ei otsinud ta sõduritele niisama tegevust (a la telliste ühest hunnikust teise tassimine).
Pataljoni zampolit (kapten) oli aga paras naljanummer. Tundus, et teised ohved ei sallinud teda eriti. Erialast (sidevägi) oli mees täiesti saabas; kui hakkas kehva olukorda sattuma, keeras jutu nagu muuseas teemale, et tema eelmine teenistuskoht oli dessantnikute juures.
Selle eest oli ta alati eeskujulikult "britõi" ja lõhnastatud mingi asjandusega, mida ta ise ilmselt lõhnaõliks pidas. Viina ei joonud ta isegi uusaasta ööl mitte.
Poliitloengud tema esituses toimusid meil nädala sees. Lisaks istus ta iga pühapäev kasarmus nagu kägu (see oli vist tema otsene tööülesanne) ja jälgis, et me ikka kenasti "Teenin Nõukogude Liitu" vaataksime. Siis käis veel isalikult sõdureid õlale patsutamas ja küsimas, et kas koju ikka oled kirjutanud:)
Pede ta siiski polnud, vähemalt oli tal naine ja poeg. Poeg oli ka eeskujulik, esines meile igal tähtpäeval (armee aastapäev jms) luuletusest koosneva isetegevusprogrammiga.
Eriti põgenesid ohvitserid zampolidi eest paar päeva enne õppustele sõitmist. Nimelt tavatses zampolit igale jumala väliõppusele oma leninskaja komnata kaasa tarida (koosnes telgist, paarist lauast ja mingitest plakatitest). Kindlat transpordivahendit tal aga polnud ja nii käis taat, telgivaiad kaenla all, iga roodu komandöri juures nuiamas, et tema tavaar ka kusagile peale laaditaks:) Hiljem eraldati talle üks alluv - umbes 25 aastane seeru, kes oli komsomolikomitee esimees ja mitte midagi muud ei teinudki, kui oma komsomoli-asju ajas. Siis delegeeris zampolit telkide-vaiade munserdamise seerule, millega ka viimane alati püsti hädas oli.
Eestlastesse suhtus aga zampolit hästi, tuletades teistele sõduritele alati meelde, kui intelligentsed inimesed ikka eestlased on. Tema jaoks oli ikka tõsine näitaja, kui suutsid poliittunnis kaardilt ära näidata kõik 15 liiduvabariiki ja pealinnad juurde nimetada. Mina olin tema silmis aga ikka tõsine "taibu", sest ta juhtus korra nägema, kuidas ma lahendasin ära Izvestija vene keelse ristsõna:) Ja kui mingi kindralikõbi tuli inspekteerima meie poliit-tundi, siis valiti mind muidugi näidisõpilaseks. Ega ma alt ka vedanud - suutsin tuvastada kaardilt ka NATO riigid. Pärast seda tegi ka kindral imestunud näo ja küsis, kas linnaluba tahan? Selle saamiseks pidin ära vastama veel eriküsimuse. Ma mõtlesin, et jummal, mis asja nüüd küsitakse, aga lahendasin "üliraske" küsimuse siiski hoobilt - leidsin kaardilt kiiresti üles ka Uus-Meremaa, mille olemasolu ükski õppeprogramm ei kajastanud:) Pärast kõike seda olin ma zampolidi silmis eriti tehtud mees.
Ossobisti olemasolust olime me teadlikud, kuid, mälu võib küll petta, mina teda oma ihusilmaga vist ei näinudki. Igatahes ei meenu ossobistiga seoses mitte ühtki seika.
Mis veel väosa territooriumil vegeteerinud tegelastesse puutub, siis tundub, et Olavi Ruitlane on oma "Kroonus" figureerinud san-tshasti ja seal töötanud naesterahva otsekui meite väosa pealt maha kirjutanud:) Oli meilgi seal tädi, kellele sai oma muresid kurta ja paremad kurtjaid premeeriti ööseks san-tshasti jätmise ja kõige sellega kaasnevaga:) Ainult rasestusvastesed vahendid olid paremal järjel; ei täheldanud, et san-tshasti tädi käima peale oleks jäänud. Ja kui olid alla aasta teeninud, siis tädi sind eriti jutule ei võtnud, ega tal ka mingeid nolke vaja polnud:) Ning kodust saadetud "Vana Tallinnaga" said väljaspool järjekorda peale.
Keegi siin ülalpool rääkis midagi ametlikest alluvusvahekordadest NA-s. Üks selle armee suuremaid probleeme oligi just selliste reeglite mittetoimimine.
Selle asemel toimis enamasti omapärane klannisüsteem. Et asi selge oleks toon näite:
Minu ametlik ülemus oli pataljoni komsorg, kelle ülemuseks omakorda zampolit, see aga oli üliheades vahekordades polgukomandöriga. Selle tõttu ei käinud pataljoni komandöri jõud zampolitist üle. Ja mis veelgi hullem, selline "puutumatus" laienes ka zampoliti alluvatele- so. komsorgile ja mulle. Seda sai muidugi täiega ka ära kasutatud. Komsorg jõi päevast päeva ja mina olin logelemisest lausa oimetu. Nii pataljoni- kui ka roodukomandörid eelistasid meist lihtsalt kaugemale hoida
Selle asemel toimis enamasti omapärane klannisüsteem. Et asi selge oleks toon näite:
Minu ametlik ülemus oli pataljoni komsorg, kelle ülemuseks omakorda zampolit, see aga oli üliheades vahekordades polgukomandöriga. Selle tõttu ei käinud pataljoni komandöri jõud zampolitist üle. Ja mis veelgi hullem, selline "puutumatus" laienes ka zampoliti alluvatele- so. komsorgile ja mulle. Seda sai muidugi täiega ka ära kasutatud. Komsorg jõi päevast päeva ja mina olin logelemisest lausa oimetu. Nii pataljoni- kui ka roodukomandörid eelistasid meist lihtsalt kaugemale hoida
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist