Au andmine

[dude]

Eesti sõjaväes pidin reamehena andma au isegi mõnele vanemast ajateenijast ülbele kapralile väeosas olles, rääkimata ohvitseridest. Aga nõuka armees oli asi ilmselt teistmoodi... Seal vist hakkas alles au andmine reeglina tegelikkuses majorist. Või mismoodi see oli?

[kalleb]

ei see sõltus täiesti kohast ja olukorrast,

ma olen ka admiralist pohhuilt mööda marssinud nii et kulpi ei löönud

muidu jah lineikas alla majori tundmatule näole kulpi ei pannud

[dude]

no vaevalt et sa tegid seda ise vormis olles ja tema ning ilma relvata tavalisel vastukäigul - vastasel korral, mis siis seal üldse luges???

[Sollmann]

Ustaavi järgi pidi au andma kõigile endast vanemaile.
Noorsõdurid vehkisid kulpi visata vasakule ja paremale. Vanakesed andsid aga au reeglina tõesti alles majori aukraadist alates, kui muidugi ltn-d-kaptenid tuttavad ei olnud.
Prapporitele sai teinekord kulpi nalja pärast visata nii, et tuli too vastu, võtsid valveseisaku, viskasid käe tikksirgelt peakatte juurde ja siis viimasel hetkel lasid käega läbi juuste v siis sättisid mütsi

[Arnold]

Moskvas stroibatis olles oli ju töine olukord ja kulbilöömine suht erandlik.
Aga linnaloaga 1/6 pääliinas patseerides tuli muidugi au anda ja peab ütlema, et päris meeldivad muljed jäid. Tuleb näiteks vanaldane polkovnik, keda sa näed esimest ja viimast korda oma elus, lööd kulpi nagu kord ja kohus, ning vana tõmbab käe taskust välja, teeb mingi teretuslaadse liigutuse ja kohmab: nu davai sõnok!
Aga seda määrustikejärgset kulbilöömist ei ole elu seeski näinud, selle võiks lausa viktoriini panna, et kuidas see olema pidi!

[dude]

prapporid nagu teada ei oodanudki ilmselt austusväärset suhtumist endasse nagu olen kuulnud - eks neile oli juba piletisse ja ametijuhendisse kirjutatud: varas, joodik kõvataja ning nende austamine võis isegi endale kurjalt kätte maksta Aga ma leidsin Saaremaal Maantee raketibaasis kolades suisa plakati kirjaga ´´odanije tshesti na meste´´ - kolenaljaks sõdur seisis selle peal...

[Arnold]

Hea küll, koha peal au andmine, tuletage meelde kuidas ustaavi järgi liikumisel kulpi lüüa tuli ja see oli ette nähtud igaks elujuhtumiks, mitte ainult riviväljakul: Endast kõrgemat sõjaväelast nähes tuli alustada mitu meetrit enne temani jõudmist paraadsammu (see ei ole säherdune mahtrameeste loivamine, mida 24. sellel kuupäeval näete ) , siis käed "po švam" ja vaade tervitatavale, käe tõstmisest, kõverdusest jms. ei viitsi enam jahuda

[ignatius]

Au andmisega oli mul vene sõjaväes olles kord selline lugu. Tuli vastu vanemleitnant, kellel oli mingid tunked seljas, tuli ilmselt garaazhidest. Mina jalutasin au andmata mööda, mis teda muidugi südamest solvas. Käratas peale, et ma oma otsesele ülemusele sellest ette kannaksin. Tegin seda ja seletasin, et kuna sm. vanemleitnandil polnud paguneid nähtaval, puudus mul kohustus au anda. Minu leitnant oli minu seletusega täiesti nõus. Kui me seda asja omavahel arutasime, ilmus välja seesama vanemleitnant ja kukkus minu peale lõugama. Minu leitnant ütles, et sõdur käitus eeskirjade kohaselt, karistada pole millegi eest. Vanemleitnant läks näost punaseks ja käratas, et ma peaksin teda kui ohvitseri ju nägupidi tundma. Leitnant vastas minu eest, et au antakse ainult pagunitele ja mitte näo järele. Sinna see vaidlus tookord jäigi.

Teine lugu oli koju tulles. Olin juba peaaegu oma majani jõudnud, kui kusagilt hüppas välja mingi polkovnik. Tahtsin harjumuslikult käe kõrva äärde visata, aga siis lõi mingi tropi ette - kurat, kümme sammu lahutab lõplikust vabadusest ja hakka veel kulpi lööma. Marssisingi niisama mööda. Vana tõstis kulme ja tegi juba suu lahti. Siis nägi kohvrit mu käes, muigas ja lõi ise kulpi Ausõna!

[kalleb]

usu või ära usu aga see oli Kaliningradis linna peal,admiral oli vormis ja

mina ka vormis nagu sõdurid ikka (käisime harilikult sõjatehases tööl

kolmekesi ,mina ja kaks läti venelast kes olid küll kummalised tüübid aga

nendega sai hakkama, neil olid küll läti nimed aga läti keelt ei osanud nad


üldse)

no kus sa neid mereväelasi tead,neid vedeleb seal igal sammul ja harilikult

maaväe sõdurid nendest välja ei teinud

oli siis admiral või kes

tal oli samuti suht kama

muidugi kui mõni kuradi kindralleitnant või kindralpolkovnik vastu salttus oli parem

kulpi panna vastasel korral võis ta -dojebalsa- ja see polnud eriti hea

mõte


ega jah näiteks patrullile tuli kindlasti anda muidu võisivad su ära viia

kui näiteks puhkusele lähed

mereväelased olid ses asjus kõige tigedamad

ju siis oli mingi viha nende vastu kes 2 aastat teenisid

ma näiteks kui puhkusele tulin siis tulin Tallinna bussijaamas maha ja

kähku esimese ettejuhtuva bussi peale

siis vaatasid et saaks mingi bussiga mõnda kohta kus garanteeritult

patrullid ei käi (sain Liiva raudteepeatusesse)

näiteks Balti jaama minna oleks olnud kindel vesalka

sest seal liikus mereväelaste patrull

samuti oodata bussijaamas bussi oli kriitiline

ja saingi ilusti ilma probleemideta koju

[hillart]

Mu armsad kaasmaalased! Tundub, et te saate pisut väärakalt aru sõjaväelise tervituse (NB! mitte au andmine, sest tervitades ei anna te mitte oma au ära) mõttest. See on eelkõige viisakus. Sõjaväeline viisakus, mis on tunnustatud käitumisnorm sõjaväelaste ringkonnas.
See, et mõni alaarenenud tegelane sellisele tervitusele tuginedes oma muidu primitiivsele baasile rajanevat eneseväärikust kergitada püüab (või püüdis), ei tee nimetatud viisakusnormi veel väärtusetuks või siis üldiselt põlastusväärseks.
Puust ette ja punaseks. See, kui meid näiteks kunagi lasteaias käies sunniti iseseisvalt tagapalgeid puhtaks pühkima (mis küll algul väga vaevaliselt välja tuli ja mida kohe mitte kuidagi teha ei tahtnud) pärast tahkete jääkainete kehast eritamist, ei tähenda veel põrmugi seda, et me oma kogu ülejäänud elu jooksul peaksime eirama tagumendi puhtakspühkimise vajalikkust ja, mis veel hullem, seda demonstratiivselt ka kogu allesjäänud elupäevade jooksul mitte tegema.
See, kui viisakusnõuete täitmist esialgu isegi sunnivahenditega saavutama peab, ei tähenda mitte põrmugi, et need viisakusnõuded üdini valed oleksid!
Ja pidage meeles! EKV-s (ja mujal tsiviliseeritud maailma relvajõududes) ei ole terminit "au andma". On "sõjaväeline tervitus". Ja kui keegi arvab, et kaasvõitleja tervitamata jätmine on tema poolt üks äraarvamata kange tegu, siis, andke andeks, see on tegelikult lihtsalt matslikkus.

[Arnold]

Minuealised on teeninud ikka selles armees, kus "anti au". See siis otsetõlge ustaavist ja matsikeelseid termineid teatavasti polnud

[Sollmann]

hillart, 1 küs.:

kas Sina tervitasid NA-s, kui sinnal üldse mdgi sattusid, määrustepäraselt kõiki keda ustaav ette nägi? Alates jefreitorist kuni kõige kõrgemateni aukraadideni välja?!!!
Kui nii, siis jääb üle vaid imestada ....

Saan aru nn dem. maade armeedest v kasvõi meie oma kaitseväest, kus printsiibid-põhimõtted õigetel alustel ning sõjaväelane on teisele sõjaväelasele kaasvõitleja.
Kui aga rääkida NA-st - okupeeritud maade reeglina ebaseaduslikult mobiliseeritud noorukite armeest, kus peaaegu kõik vihkasid peaaegu kõiki, kus igaüks proovis võimalikult rohkem seanahka vedada, varastamine oli igapäevaseks ja täiesti tavaliseks nähtuseks, laiutas dedovštsiina kõigi oma ebardlike vormidega, mille peale paljud ohvitserid anlt vilistasid & läbi sõrmede vaatasid ning lausvale ja lollus olid elunormiks, siis kardan, siinkohal läheb Sinu arvamus 99%-iga nõuka-armees teeninutest küll lahku....

[OveT.]

Mu armsad kaasmaalased! Tundub, et te saate pisut väärakalt aru sõjaväelise tervituse (NB! mitte au andmine, sest tervitades ei anna te mitte oma au ära) mõttest. See on eelkõige viisakus. Sõjaväeline viisakus, mis on tunnustatud käitumisnorm sõjaväelaste ringkonnas.
See, et mõni alaarenenud tegelane sellisele tervitusele tuginedes oma muidu primitiivsele baasile rajanevat eneseväärikust kergitada püüab (või püüdis), ei tee nimetatud viisakusnormi veel väärtusetuks või siis üldiselt põlastusväärseks.
Puust ette ja punaseks. See, kui meid näiteks kunagi lasteaias käies sunniti iseseisvalt tagapalgeid puhtaks pühkima (mis küll algul väga vaevaliselt välja tuli ja mida kohe mitte kuidagi teha ei tahtnud) pärast tahkete jääkainete kehast eritamist, ei tähenda veel põrmugi seda, et me oma kogu ülejäänud elu jooksul peaksime eirama tagumendi puhtakspühkimise vajalikkust ja, mis veel hullem, seda demonstratiivselt ka kogu allesjäänud elupäevade jooksul mitte tegema.
See, kui viisakusnõuete täitmist esialgu isegi sunnivahenditega saavutama peab, ei tähenda mitt põrmugi, et need viisakusnõuded üdini valed oleksid!
Ja pidage meeles! EKV-s (ja mujal tsiviliseeritud maailma relvajõududes) ei ole terminit "au andma". On "sõjaväeline tervitus". Ja kui keegi arvab, et kaasvõitleja tervitamata jätmine on tema poolt üks äraarvamata kange tegu, siis, andke andeks, see on tegelikult lihtsalt matslikkus.

Olen jälginud ka seda arutelu ja nõustun hillartiga selles, et tervitamine on elementaarne viisakus.

[kalleb]

Karl Sollmann räägib õigust

mis kuradi kaasvõitleja on mulle mingi tsurkast major kõrval

sapööripataljonist

muidugi andsid au tuttavatele ohvitseridele (tervitasid)

aga ega lineika pole utsebka kus jefreitoreid ja seersante tervitatakse

ok kui oli tuttav siis veel teinekord

otsebkas oli asi teismoodi-isegi leinant oli hiigelülemus ja sunniti

paraadisammul au andma

selline asi oli lihtsalt tüütu-no mida sa tervitad suva ohvitsere

kas hillart teenis mõnes utsebkas või näidisväeosas kus nii palju

lollusi pähe tambiti et enam endal mõisust ei jätkunud vaid iga

alumiiniumtähtedega mehe poole kulpi viskasid ja paraadsammu lasid?

meil küll sellist polnud

isegi vööraid majoreid ja alampolkovnikuid ei tervitatud

polkovnikuid olid harilikult armee staabi ninad ja neindele löödi kulpi küll

[komandör]

Ei imesta osade siinkommijate kihelevat alaväärsuskompleksi- a` la ei andnud endast vanemale au (ei tervitanud sõjaväeliselt, ei löönud kulpi jms, kuidas keegi nimetab sõdurikeeles).
Sõjaväes on elementaarne (ja selleks sõdureid õpetatakse), et endast auastmelt vanemat kohates tervitatakse teda ka sõjaväeliselt ja otse loomulik on, et tema tervitab sind vastu. Käib see siis parema käe väljasirutatud sõrmede viimises mütsinoka juurde .
NA-s tuubiti see sõdurile pähe seni, kuni ka kõige kapsam mees sellest aru sai ja täitis.
Siinjuures tuleb aru saada, et sõjaväeline tervitamine ei olene ei tervitaja ega tervitatava isikust, vaid lihtlabasest arusaamisest, et sa kohtud teise sõjaväelasega. Sõjaväes pole kombeks vastutulijale käsi pihku pista ja võõrast kohates see ka ei sobi. Aga sõduri aabitsatõde on teist sõjaväelast (seda enam, kui kohtad auastmelt endast vanemat) viisakalt tervitada. See on sõjaväelase viisakus ja ühtaegu sõjaväelase kohustus. See on viisakus iseenda ja teise vormikandja vastu.
Selle üle debiilselt diskuteerida (on vaja, pole vaja, tegin, ei teinud ja midagi ei juhtunudki) on lihtsalt nõme.
Kellele see ilkumine lõbu pakub, see pole endale asja selgeks saanud ja oht enam kui olemas, et ta pole piiratud mõistuse tõttu võimelinegi aru saama. Kahju, aga on ka selliseid, sest Issanda loomaaed on tõesti ääretu.