MEDITSIIN N.LIIDU SÕJAVÄES

[kalleb]

põhiravim kõikide haiguste vastu oli utsebkas zeljonka

see on roheline vedelik mida peale määritakse

kasutati kõikvõimalikul juhul

utsebkas tuleb selgelt meelde aeg kui kusagilt kõrgemalt saabus käsk

valmistuda düsenteeriapuhanguks

anti mingit aegunud vene superravimit-bakteriofaag oli nimeks

pidi aitama kõikvõimalike hädade vastu

standard ravim oli ka tabletka-suvaline tablett

mulle saadeti kord piparmünditablette ja siis kõik norisd neid endale et

davai tabletku,gorlo bolit

üldiselt olid sõjaväe meedikud väga pohhuistid ja hakkasid ravima sind

ainult siis kui nägid et võivad vastu kaela saada kui seda ei tee

ravimid olid vananenud

jne.

niiet suht bardakk selles osas

väeosas oli samas majas san-tsast

hospidali kedagi eriti sealt ei saadetud

sest kui juba sinna said siis enam tagasi tulekut loota ei olnud

ma tean paari eesti poissi kes läksid haigena hospidali ja

olid ca pool aastat kadunud-tuli välja et oli töötanud hospidali ülema

(polkovnik meditsinskoi sluzbo) autojuhina uaziku peal

aga siis jäi meie zampoliidile linnapeal vahele

ja see koputas kuhu vaja ning mees oli paari päeva pärast tagasi

kui muidugi oskasid teha teatud vajalikke töid siis jäidki neid tegema

ise mul polnud au hospidalis olla aga küll san-tsastis

meie zvoodis (zvod upravlenija) oli 1 nooremseeru utsebkast tulnud

tyyp oli mingi laulja või filminäitleja

lätlane

oli teine kusagilt instituudist sõjaväkke rabatud

ja natike vanem poiss (23-24)

igaljuhul tal sai asjast 3-4 kuuga niisugune siiber

et sebis ennast hospidali

ja ca 2 kuu pärast sai sealt välja

ja lasti tulema

ju siis oligi haige

ise ta väitis et on maohaavad

vat sellised lood

[kuits]

minul õnnestus kroonu ajal olla nii san-tsastis kui ka hospidalis. Asi selles et ühel järjekordsel ehitusel viibides õnnestus kukkuda ja murdsin käeluu. Sõjaväe arstid panid mul selle kokku kuid valesti .Piinlesin paar sutkat tohutute valude käes, siis viidi kuhugi Serpuhovi linna haiglasse ja pandi veelkord kokku. Kuna aga valud järgi ei jäänud siis saadeti mind Moskvasse kuhugi sõjaväe hospidali seal murti käeluu uuesti lahti ja pandi juba siis kolmas kord kipsi seekord siiis vist õieti kuna käsi siiani alles ja töötab. Olin hospidalis pea poolteist kuud siis saadeti väeosasse tagasi. Seal rakendati mind kui invaliidi siis
staabi korrapidaja abiks seda ametit pidasin kusagil pool aastat, siis saadeti komandeeringusse.
Esimene kuu seda korrapidaja abi ametit pidada oli ikka imelik küll .
Kui vastasin telefonile siis keegi küsis et kutsu Vassili Petrovitš telefonile, aga mina teadsin ohvitsere ainult perekonna nime järgi.( olin ju alles salaga esimest aastat teenisin) ja sedagi mitte kõiki oli ju polgus 10 roodu igas rooduvana ja asetäitja ja sekka kah muid tegelasi. Pärast olid kõikide ohvitseride ees ja isanimed selged pluss veel nende naiste ja muude sugulaste omad sain juba hääle järgi eristada.

[amnesia]

mu isal pandi ka kroonus käsi valesti kokku, siiamaani käib ringi käsi viltu, aga töötab, ise hirmsasti kiidab vene kroonut, meie sõjavägi pidi selle kõrval lasteaed olema

[Kapral Karu]

Mul "õnnestus" kroonu ajal Valgevenes kahel korral põdeda sõrmesööbijat ehk panaritiumi. Esimesel korral (nooreajal) oli see nimetissõrmes liigendi kohal (ei mäleta enam, kumb käsi) ning raviti Lida sõjaväehospidalis, sõrme uuristati auk luuni välja ja kasvatati see auk siis mingi valge Poola salviga mõne päeva jooksul kokku nii, et isegi armi pole näha. Teisel korral oli sama värk mul parema käe keskmisel sõrmel -- küüne kõrvalt läks pisik sisse -- ja seda tohterdati tsiviilhaiglas. Ei mingeid salve, sõrmeots lihtsalt nüsiti kuidagiviisi ära ja kõik. Nii et oma mätta otsast võin öelda, et tollal oli sõjaväemeditsiin tsiviili omast üle...

Aga mis "zeljonkasse" puutub, siis see on hea asi, kasutan veel praegugi ligi 20 aastat vana pudelikest pisihaavade raviks. Isegi nõukogude-aegsed plaastrid (mis olid immutatud sellesama briljantrohelisega) olid paremad kui praegused Salvekvik'id ja muud säherdused, mis isegi haava peal ei taha püsida.

[ignatius]

Minu mäletamist mööda oli kolmeastmeline asutuste süsteem.
1. oli väeosa juures paiknev SANTSAST. Sinna viidi väikesemate hädadega, näiteks noortel ärahõõrutud jalgadega. Teenistuse alguses tekkisid paljudel jalgadele ja tagumikule mingi paised, mis istudes lõhkesid ja pükste külge kleepusid. Kui need ära kuivasid, oli üsna valus riiet lahti rebida ja siis vallandus uus löga, mis uuesti kleepuma-kuivama hakkas. Küll oli piinav, mõne kuuga andis järele.
Mingit ravi seal küll ei olnud. Seesama eespool mainitud zeljonka ja mingid tabletkad. Personaliks olid ajateenijad sõdurid, mingid kohalike ohvitseride tütred-naised, kelle meditsiinialane haridus oli küsitav või ka olematu. Aga oli ka paar ohvitseri, kellel mingi meditsiiniline haridus ilmselt oli. Mäletan, et seal sai viibida maksimaalselt seitse päeva.
Seega rohkem hingetõmbekoht, mitte raviasutus.
2. Siis oli veel kusagil eemal paiknev SANBAT, kuhu viidi tõsisemad haiged, ka vigastatud. Kord olin saatjaks ühele kamraadile, kes oli õla välja väänanud. Ootasime ivakese aega vastuvõturuumis, siis kamandati arsti kabinetti. Seal oli üks mustaverd ohvitser, valge kittel õlgadel. Vastuvõtutoas räägiti, et see on Nikolai Ivanovits, Kaliningradi oblasti parim traumatoloog. Mees pesi parajasti käsi, suits hambus. Tuli meie juurde, viskas põleva sigareti konisid täis tuhatoosi, kobas natuke poisi õlga ja tõmbas raksti paika. Poiss ei jõudnud iitsatadagi, kui asi oli tehtud! Kustutas koni tuhatoosi, süütas uue ja röögatas: "Järgmine!"
3. Unistuste tipp oli Kaliningradi hospidal. Olin seal kaks korda. Mäletan, et esimest korda sinna sattudes vapustas kõige enam söökla, kus olid neljased lauad ja toidunõud, mitte plekk-kausid. Toit oli tunduvalt etem ja raviti tõepoolest, ja mitte halvasti.
Räägiti, et Kaliningradi sõjaväehospidal on oblasti parim raviasutus.

[Janka]

No raviti ka san-tshastis ,polnud hullu. Viis päeva vedelemist ,17 penitsiliinisüsti tagumikku ja vitamiinipuudusest tekkinud paise kaelal kadus koos veremürgistusega nagu nõiaväel.
Oli ikka hull jama. Hommikul tekkinud vistrikust kujunes pealelõunaks mädapaise koos liikumatu pea ja 40-se palavikuga.

[Sollmann]

1 huvitavamatest nähtustest NA-s anatoomilises mõttes oli kuulikes(t)e toppimine suguelundisse. Teadagi, selliseid 'operatsioone' sooritati reeglina mitte kõige steriilsemates tingimustes.
Sattusin kord san-tšasti, mädapaisetega, nagu paljud noorsõdurid enne ja pärast mind.
Kõrvalvoodis juhtus lamama naabreväeosast pärit pisut vanem sõdurpoiss, kes paar imekuuli omale nokusse oli munsterdanud.
Mõni päev peale 'oppi' oli tal tekkinud väike põletik, mille peale siis s.tšasti pöördunud ja sääl koheselt dispanseeritud.
Kohapealne ravi, vana-hea analgiin + antibiootikumid, ei andnud mingeid tulemusi. Noormehe seisukord halvenes iga päevaga ja ühel heal hetkel läks olukord nii hulluks, et vaene nooruk hakkas konkreetselt otsi ära andma.
Kiiresti-kiiresti toimetati kannataja Ural-Kamaz-iga linna hospidali ja otse opilauale.
Mis tast edasi sai, kahjuks ei mäleta ....

[sammal.habe]

väike meenutuspilt minultki:
oli meil väeosa kahe-aasta leitnant Pastshenko. stomatoloog. Piiterist. vaatamata ukraina nimele juut mis juut. kuna tal eestis kunagi suvila oli olnud, pidas ta end estofiiliks. (mis väljendus näiteks kõigi kümnekonna eestlase "haigestumises" vana-aasta õhtul kui meie sõber santshastis korrapidaja oli - jne). temaga koos sai tehtud nii mõnedki hullud tükid, mida kunagi edaspidi ehk kirjeldan.

ühel ilusal ajal oli Pastshenko mind ülemustelt välja kaubelnud stomatoloogiakabinetti plaatima. mis tähendas, et kasarmus käisin vaid magamas, muul ajal nautisin santshasti võlusid.

juhtusin mingil hetkel kabinetis asjatama (leitu oli kuskil omi asju ajamas), kui uksele koputati ja ilmus tuntud persevestist kasahhi jefreitori valust krimpsus nägu. "baliit, tavaarish doktor, ai, baliit". mul oli valge kittel tööriideks selga antud ja steppide poja hirmsad piinad ei lasknud tal tuvastada et polegi õige mees asjatamas. mina mõtlesin, et nüüd on kõigi sigaduste eest kättemaksmise aeg käes, tulgu hiljem mis tuleb.
patsient istus juba toolis, suu ammuli. minul olid hambaarstiriistade seast kõige hirmsama väljanägemisega hambatangid välja otsitud. tegin südame kõvaks ja lähenesin patsiendile, kui ukselt kostva köhatuse peale märkasin naerukrampides vingerdavat kabinetiomanikku! pärast tunnistas ta, et oli toimuvat juba mõnda aega jälginud ning arutanud, kas hippokratese vanne lubab tal pealtvaatajaks jääda või peaks sekkuma. hiljem ta mokaotsast siiski poetas et oli minu eest kätte maksnud ja hamba väljatõmbamisel tuimestuse tegemata jätnud. "see tegelane pidi olema ikka suur siga, kui juba sina kättemaksutööriistaks (orudije vozmezdija) asusid", põhjendas ta.

hiljem, ühel rivistusel kui Pastshenko järjekordseid "kuritegusid" arutati, oli brigaadikomandör käratanud - "u etogo starshego leitenanta vmesto sovesti hui võros". sell ei jäänud vastust võlgu ja pareeris, et oleks hullem kui elundi asemel oleks südametunnistus kasvanud. selle eest sattus ta Gorki linna ohvitseride kubusse. see aga on juba hoopis teine lugu...

[hillart]

Kuigi siin foorumis on kujunenud heaks tooniks ikka ja alati kõike NA-ga seostuvat põhjata ja alavääristada, võin omast kogemusest öelda, et sõjameditsiin oli (ja on) NA-s (ja praegu VF armees) väga kõrgel tasemel. Sinna on kogutud ikka tõeliselt parimad spetsialistid.
Ning see anektoodilugemine, stiilis "pool tabletti pea jaoks ja teine pool kõhulahtisuse vastu" (ka põlastusväärne "zeljonka"-sse suhtumine) on tegelikult tobe ning peegeldab tegelikult ühe tavalise ajateenijast "spetsialisti" arvamust.
Teadupärast on ka praeguses EV-s 3 eluvaldkonda, milles end igaüks asjatundjaks peab. Need on pedagoogika, meditsiin ja riigikaitse.

[Troll]

3. Unistuste tipp oli Kaliningradi hospidal. Olin seal kaks korda. Mäletan, et esimest korda sinna sattudes vapustas kõige enam söökla, kus olid neljased lauad ja toidunõud, mitte plekk-kausid. Toit oli tunduvalt etem ja raviti tõepoolest, ja mitte halvasti.
Räägiti, et Kaliningradi sõjaväehospidal on oblasti parim raviasutus.

Mul pinginaaber teenis ka Kaliningradi oblastis ja sattus sinna hospidali esimese teenistusaasta lõpus. Samuti kiitis taevani, tal õnnestus ennast veel hospidali sigalasse tööle sokutada ja peaaegu kogu teise aasta seal molutada. Lõpus aga jäid terve pundiga hüppes vahele ja viimased kaks kuud pidi riviväeosas olema.

[susi]

Mäletan, et utšepkas läks iga kriimustus mädanema . Ja seda talvel. Jalal hakkas väike kraaps mädanema ning kiiresti levima. Višnevski salv ja zeljonka tegid selle kähku korda. Mõne päeva olin palavikuga ka santšastis. Kui palavik oli kukkunud 37,4-le visati mind välja, et teistele ruumi teha. Meil olid tollal isegi koridorid haigeid täis. Varsti hakkasime väeosa komandöri korraldusel kandma sineleid. Muidu möllasime talve hakul ilma. Moskva garnison ei kandvat veel sineleid. Kuigi olin Ukrainas , oli seal siiski päris külm.Kolm nädalat olin ka linnas tsiviilhaiglas. Tohutud toiduportsjonid, raamatud, male ,kaardid ning ei ühtegi ülemust.
Väeosas olin ka üle nädala santsastis. Hüppasin nimelt betoonaialt lume alla peitunud kivi otsa. Hea elu oli.
Arstide kutseoskuse üle vaidlema ei hakka, aga tõsisemate haiguste-vigastuste korral saadeti alati tsiviilhaiglasse.

[Luuraja]

Huvitav, et Aserbaidžaani rannikutasandiku kliimas kippus iga kriimustus samuti mädanema minema. Ja neid kriime sai lennuki sees sobrades küllaga.
Aitas tavaliselt lennukipetrooliga pesemine - abivahend lennuki ülesriputatud lisapaagi näol seisis TETŠ-i taga. Ei juhtunud nägema korda, mil see paak oleks tühi olnud või järjekord otsa lõppenud.

Muuseas. Lennukipetrooli on siin foorumis white spiritiga võrreldud. Minu meelest olid nii lõhn kui konsistents oluliselt raskemad, jämedamad, tihedamad kui sellel mida meil poes müüakse. Põhimõtteliselt peaks aga tegu olema bensiini ja diisli vahepealse naftasaadusega.

[Luuraja]

Vastuseks Hillarti kuidagi valulikule jutule.

Sattusin santšasti jubeda valuga silmakoobaste ümbruses. Nädal otsa mind seal hoiti (tõsi, esimesed paar päeva miskipärast isolaatoris), painati igasugu tabletiprotseduuridega.
Siis kihutati Bakuusse, sõjaväepolikliinikusse, kus üsna kena LOR-doktor vaatas peale röntgenipiltide uurimist mulle suurte silmadega otsa ja küsis, kuidas ma oma mädanevate põsekoobastega siiamaale hakkama olen saanud.
Kupatas mu otsejoones Bakuu sõjaväehospidali.
Sääl sain kätte nädalase penitsilliinikuuri - 3 süsti päevas. Arvan, et ega 40'ndate penitsilliiniga tegu polnud, mingi moodsam antibiootikum oli vast.
Peavalud andsin juba kolmandal päeval järgi. Tõsi, neid asendasid tagumikuvalud , viimased päeva süstid lasin juba mõlemasse käsivarde anda
Siis lasti mul paar päeva olla, tehti röntgen ja siis loputas LOR (nina-kõrv-kurk) osakonna ülem mu põsekoopad isiklikult läbi.
Kümmekond aastat hiljem tegin sama operatsiooni läbi Eesti Vabariigi tingimustes. Polkovnik tegi operatsiooni minu arvates jupp maad kiiremini, valusamalt aga tõhusamalt kui eesti arst oma ettehoiatamiste ja sahmerdamistega.

Hospidal iseenesest oli vennastumise koht. Kellelgi mingit sundi taga ep olnud, kitarre oli olemas.

[stilett]

Meie väeosa arst oli väga muhe-lahe vanem härrasmees major Kleštševski. Üldiselt oli päris hea spetsialist, kes pani õigeid diagnoose ja suhtus sõdurpoistesse kui inimestesse.Samuti pani ta ka väga edukalt diagnoose simulantidele.Simulantide jutt kuulati rahulikult ära.Pärast võeti kapist aspiriini tablett, urti pooleks ja instrueeriti kasutamist:

"Need pool tabletti on kõhuvalu vastu, teine pool tabletti peavalu vastu.Manustamisel palun mitte segamini ajada!!!"

[ooblää]

Kroonuajast ei kirjuta,aga head mälestused on Suurpeal asunud mereväe santsasti kohta.Seal oli omal ajal viimasepeal tehnika ja kirurg-kondiväänaja oli sellisel tasemel,et kui Loksa või Tallinna arstid hakkama ei saanud,siis sealt sai alati professionaalset abi.Ainult sinna oli üpris raske löögile saada.Aga kui oli hädasti vaja ,siis abist ei keeldutud.