No kõik ei ole jällegi niisama lihtsalt must ja valge, nagu kogu selle meie Nõukogude ajaperioodiga.
Siin on samuti eristatavad erinevad perioodid.
Algusaastatel, kuni nn "Hruštšovi sulani" (1950 teine pool - 1960 keskpaik) olid kommunistlike (noorte)organisatsioonide liikmeteks ideelised padukommunistid.
Edasi juba oli sellist padukommunistlikku seltskonda, mida aeg edasi, seda vähem. Kommunistlike organisatsioonide liikmeteks astuti nooremas eas peamiselt selleks, et saada osa (mitte jääda heidikuna kõrvale) noorte jaoks huvitavatest seltskondlikest tegevustest ja üritustest. Vanemas eas juba selleks, et oleks ENSV-s võimalik teha võimalikult head ametialast karjääri.
"Kommunistikarjäär" sai ENSV kesk- ja hilisperioodis enamus juhtudel alguse ning aluse juba 6-7 aastaselt, kui koolides astuti oktoobrilasteks tihti lausa klasside kaupa.
6-10 aasta (oktoobrilapsed) ja isegi 10-14(15) (pioneerid) vanustelt on palju tahta, et nad ise oleks juba võimelised otsustama ja aru saama kommunismi ideoloogiast vms. Sellises vanuses jäädi organisatsioonist välja valdavalt ainult lapsevanemate tahte alusel. Ja mida aeg edasi (70-ndad ja 80-ndad), seda vähem oli selliseid lapsevanemaid, kes põhimõtteliselt keelasid lapsel nootrteorganisatsioonide poolt pakutavatest üritustest ja tegevustest osa võtta. Ja kui jõuti 14-15 vanusesse komsomoli-ikka, siis enamusele oli sinna kuulumine loogiliseks jätkuks oktoobrilaps-pioneer liikmelisusele.
See, et tagant järele üritatakse õigustada enda kuulumist kommunistlikesse noorteorganisatsioonidesse (aga ka parteisse - viimane on üks tubli aste juba "kangem kraam") sellega, et mindi riiki kukutama ja organisatsiooni seestpoolt õõnestama, on muidugi valdavas osas täielik jama, nagu ka seisukoht, et nendesse organisatsioonidesse astuti ainult siis, kui oldi ideeline kommunist.
Toomas Kümmel kirjutas:SISEMISED ÕÕNESTAJAD JA ORGUNNIVENNAD
Endised kommunistid jagunevad laias laastus kahte lehte. Esimesed põhjendavad, et astusid NLiidu komparteisse, et seda seestpoolt õõnestada. Seestpoolt õõnestamise jutt on kujunenud muidugi üleüldiseks pilaallikaks......
Teine kamp endisi kommuniste on eriti küünilised libedikud, kelle arvates geneetiline võime hästi orgunnida tagab juhitooli ja rahavoogude suunamise igal ajal, olgu siis võimul punased, pruunid, rohelised või vikerkaarevärvide kogu spekter.
http://kes-kus.ee/andrus-ansipi-aeg-too ... ngute-koh/
Nagu altpoolt lugeda saab, siis 80-ndateks aastateks olid 95+ % noortest oktoobrilapsed, pioneerid või kommnoored. Alla 5% ei kuulunud eelmainitud noorteorganisatsioonidesse. Siit küsimus, et kui meil 90-ndate alguseks oli tegusate rahvuslike aadetega kodanike seas ainult alla viie protsendi "mittekommuniste", siis kuidas küll see käputäis kodanikke suutsid vastu seista 95+% paadunud kommudele ja taastada Eesti iseseisvus koos kõikide vajalike mittekommunistlike institutsioonide mehitamisega? Ilmselgelt ei olnud enamus nendest 95+% kodanikest paadunud punased ja kommunistid.
Siit jõuame sujuvalt ENSV lõpuperioodi (just nimelt lõpuperioodi, sest nt. Eesti soost hävituspataljonide, või vahetult IIMS järgsete NA zampoliitidega ei ole neid mõtet võrrelda) Eesti soost zampoliitideni. Eks nad kasvasid ikka välja kommunistlikest noorteorganisatsioonidest.
Kui paljud neist olid ideelised kommud (parteikarjäär ja kommunistlike väärtuste eest ambražuurile viskujad), kui paljud pidasid pikemalt või lühemalt seda ametit hetkeolukorra sunnil (ametialase karjääri kohustuslik osa) ja kui paljud üritasid teha lihtsalt (vbl teatud mõttes "kergemat ja lihtsamat") sõjaväelist karjääri?
Lisaks sõjaväele, kui rääkida nn "jõustruktuuridest", olid zampoliidid ka nt miilitsas. Tuntumad miilitsa zampoliidid ja hilisemad Eesti Vabariigi jõustruktuurides töötanud mehed on nt. Raivo Aeg ja Jüri Merits
Kuidas siis meil tulevasi zampoliite kasvatati ja millistes oludes nad sirgusid?
Kui kommunistlikud olid kommunistlikud organisatsioonid ja kui punased nende organisatsioonide liikmed?
Noorte sotsialiseerimise ühe viisina on noorsootööd kui pedagoogilist valdkonda nähtud ilmselt selle valdkonna algusest saadik, kuid vaevalt said need püüdlused eelmise sajandi esimesel poolel Eestis sama kõikehõlmavaks kui sel ajal, kui Eesti oli Nõukogude Liidu osa. Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing, mille sihtrühmaks olid noored täiskasvanud, teismelistele mõeldud pioneeriorganisatsioon ning selle juurde loodud algklassilastele mõeldud oktoobrilaste rühmad kaasasid 80-ndateks aastateks juba 95 ja enam protsenti kõigist noortest. Seega olid need sisuliselt igasuguse formaalhariduse välise tegevuse võrgustikuks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ning Eesti Õpilasmalev olid suviste töövõimaluste korraldajatega laialdaselt levinud ning võrreldes kommunistlike noorte, pioneeride ning oktoobrilaste liikumisega poliitilisest retoorikast ja ideoloogiast vaba(ma)d.
Vanuseliselt oli komsomol suunatud algul 15–25-aastastele, hiljem aga 14–28-aastastele noortele. Komsomolil, mis ise oli kommunistliku partei noorte- organisatsioon, oli omakorda allorganisatsioon. Selleks oli noorematele mõeldud pioneeriorganisatsioon. Pioneeride hulka kuulusid 10–(14)15-aastased lapsed ja noored. Pioneerid korraldasid tegevusi veel pioneerieast noorematele: oktoobrilastele.
...
ELKNÜ oli vähemalt mingil määral noorte juhitud organisatsioon. Nõukogude Liitu kuulumise perioodil elanud noortele oli see ainuke, kuigi piiratud võimalus ühiskonnaelus osaleda..... Komsomolikomitee oli igapäevaste ülesannete täitmiseks loodud komsomoli algorganisatsiooni täidesaatev struktuur. Komsomolikomiteed olid loomult ühiskondlikult aktiivsetele noortele nõukogude võimu ajal ainuke eneseteostuse võimalus. Alternatiivset ühiskondlikku mõtet esindavad erakonnad ja vabatahtlikud ühendused ei olnud lubatud. Osalejatele andis see paljudel juhtudel hindamatu juhtimiskogemuse, tekkisid inimestevahelised võrgustikud, õpiti suhtlema nii mõttekaaslastega kui ka nendega, kelle ülesanne oli noorte aktiivsust piirata ja raamidesse suruda. Samuti arenes oskus teha teoks seda, mis oli keelatud ja tundus esmapilgul võimatu.... Kas komsomoliorganisatsiooni võib pidada 21. sajandi Eestis õpilasesindusega võrdseks? Teatud mõttes ilmselt võib, sest selle kaudu said õpilased mõjutada koolis mõne vaba aja tegevuse elluviimist.... Komsomolikomitee oli ka oluline vahelüli karjääriredelil. Aja jooksul vähenes komsomoliaktiivi hulgas ideeliste komnoorte osakaal ja teed rajas karjerism.
...
Idee poolest pidi komsomol kasvatama noori kommunismi vaimus ja komsomoliaktiivist pidid sirguma uued liikmed kommunistlikule parteile. Tegelikkuses ei teinud suur osa lihtliikmetest midagi peale liikmemaksu tasumise ja mõnel möödapääsmatul formaalsel koosolekul istumise.
1960. aastate algul oli Eestis üks ärksamaid komsomoliorganisatsioone Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee, mida iseloomustas teatud kriitiline suhtumine parteisse ja ühiskonda üldiselt. Ülikooli komsomolikomitee algatusel käivitati 1963. aastal rahvusvaheliste suhete ring, mille raames oli võimalik vabalt arutada maailmapoliitika sündmusi. Aasta hiljem, komsomolikomitee 1964. aasta konverentsil, tekkis aga idee hakata tähistama rahvusvahelist üliõpilaspäeva. Tartu Riikliku Ülikooli ja Eesti Põllumajandusakadeemia komsomolikomiteede eestvedamisel alustatigi 1965. aasta sügisel Tartus üliõpilaspäevadega. Et need õnnestusid hästi, toimusid 1966. aastal üliõpilaspäevad nii Tartus kui ka Tallinnas. 1965. aastast tegutses iseseisvamale mõtlemisele kaldunud väitlusklubi BIT. ELKNÜ algatusel toimusid rohkem kui 30 aasta vältel noorte suvepäevad, kus iga aasta osalesid tuhanded noored. 1960-ndatel aastatel kujunes ka ettekujutus, et ühiskonda on võimalik reformida seestpoolt (eeskujuks Tšehhoslovakkia “inimnäoline sotsialism”). Kõige selgemalt ilmneski see arusaam n-ö komsomoliopositsioonina, eeskätt Tartu Riiklikus Ülikoolis. Seda liikumist on tähistatud ka nimega “Tartu 1968”. N-ö komsomoliopositsiooni olemasolu esimene selgem ilmnemismärk oli 1967. aasta I vabariiklik üliõpilaskonverents, kus avaldati soovi eraldada üliõpilaste ametiühinguorganisatsioon õppejõudude omast, asutada üliõpilasleht ning vaadata üle kohustuslike ühiskonnateaduste õppeprogrammid. Viimane nõudmine lükati küll järsult tagasi, kuid kanoniseeritud ühiskonnateaduste ründamine oli märk, et rünnati ühtlasi partei monopoli ühiskonnaelu korraldamisel.
14.–15. oktoobril 1967 toimus Tartu Riikliku Ülikooli komsomoliorganisatsiooni konverents, kus esineti teravate sõnavõttudega. Nõuti, et üliõpilased saaksid maailmas toimuva kohta objektiivset infot. Samuti ei meeldinud tudengitele ühiskonnateaduste dogmaatika ja kritiseeriti ELKNÜ keskkomiteed, kes ei arvestanud algorganisatsioonide ettepanekuid. Komsomolikomitee soovis, et kriitilisi seisukohti kajastataks ka ülikooli ajalehes. Tsensor segas vahele ning 20. oktoobril jäi leht ilmumata. Komsomolikomitee sekretäri asetäitja Sirje Endre kritiseeris seda sammu ülikooli parteikomitee koosolekul ning ajaleht ilmus mõnevõrra tsenseeritud kujul 27. oktoobril. Karmim kriitika ELKNÜ keskkomitee ja selle esimese sekretäri aadressil kõlas ELKNÜ XIV kongressil 1968. aasta veebruaris. Kriitiliselt meelestatud saadikute tõttu tuli muuta juba ettevalmistatud lõppdokumenti ning lisada sinna punktid demokraatia aluste austamise ja rakendamise kohta. Samuti ebaõnnestus katse “valida” ELKNÜ II sekretäri ametikohale Moskvast saadetud emissar. Kui komsomolikoosolekutel tehtud kriitika polnud otseselt suunatud ühiskonnakorralduse enda vastu, siis 1968. aastal kasvas komsomoliopositsioon kohati üle ka avalikuks vastalisuseks. Näiteks 12. mail 1968 toimus Tartus Vanemuise teatri ees üliõpilaste protestidemonstratsioon, kuna keelati ära Paul-Erik Rummo “Tuhkatriinumäng”. Protest kulmineerus oktoobris üliõpilaspäevadel juba otseselt nõukogudevastaste meeleoludena. 31. oktoobrist 1968 pärineb ENSV KGB esimehe August Porgi eriteade, mis võtab kokku ÜLKNÜ 50. aastapäevale ja rahvusvahelisele üliõpilaste päevale pühendatud ürituste raames toimunud sündmused. Oktoobris toimusid Tallinnas ja Tartus vabariigi üliõpilasnoorsoo tõrvikurongkäigud ja kontserdiõhtud, kus üksikud Tartu Riikliku Ülikooli ja ka Eesti Põllumajandusakadeemia üliõpilaste grupid esitasid 19. oktoobril rongkäigu ajal Tartus natsionalistlikke laule ning kandsid poliitiliselt kahtlaseid loosungeid ja plakateid. Pork tõi esile ka selle, et rongkäigus karjuti nõukogudevastaseid loosungeid. 31. oktoobriks oli kaks isikut (Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilased Heiki Eljas ja Peebu Toompark) võetud ka uurimise alla. Süüdistati rongkäigu korraldajat, st komsomolikomiteed, et see ei jälginud, mis plakatitega keegi välja läheb, et mingit koordineerivat tegevust polnud jne...
JNE
Kokkuvõttes: tagantjärele targana on alati kerge hukka mõista. IMHO väär on aga lajatada alati kõikidele ühe mõõdupuuga, sest inimesed, keskkonnad, saavutused, tegevused, põhjused ja motivatsioonid on erinevad. Millist hukkamõistu või rehabiliteerimist iga üksikisik väärib, see peaks olema seotud iga isiku tegelike tegude, panuse ja saavutustega nii ENSV-s kui hiljem.
Vaevalt, et enamus 80-ndate endistest Eesti soost zampolitidest selle zampolidiks olemise üle uhkust on tundnud või tunnevad (eks erandeid muidugi on). Ja ma ei usu, et enamik neist olid punasemad, kui 95+% ülejäänud toonastest ENSV noortest. Usuküsimus, nagu austet Kriku armastab ütelda
Tsiteeritud allikad:
https://entk.ee/wp-content/uploads/2015 ... Eestis.pdf
http://www.praxis.ee/wp-content/uploads ... sootoo.pdf
*
Üks EKJ üles ehitada aidanud endine zampolit veel siia pika jutu otsa.
Priit Parming, jaanuaris 2006 kirjutas:Tiit Tammela oli NL langevarjurite kaadriohvitserist politruk (poliitohvitser). Ta oli üles vähestest eestlastest, keda usaldati koolitada poliitohvitseride propagandistide koolis. Kui Tammela Afganistanist tagasi tuli, määrati ta ENSV Komissariaadi peapolitruki abiks, Tammelast kujunes Pärnu Kaitseliidu Maleva ülem. Kes ta sinna sokutas, seda ma ei tea aga sellel ajal oli Pärnu Malev üks suurematest Eestis. Sealt viidi Tammela üle KL Peastaapi.
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&o ... =staticpdf
https://et.wikipedia.org/wiki/Tiit_Tammela
*
Ajaloost kah midagi asjalikku, et ei jääks kole punasteteemaline see postitus siin.
Kuidas olid lood ja asjad organiseeritud EW sõjaväes "Kultuur-selgitustöö ohvitseridega", saab lugeda nt. Igor Kopõtini doktoritööst "Rahvuslus ja lojaalsus Eesti sõjaväes aastatel 1918–1940 vähemusrahvuste näitel"
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 51&t=41981 või ka tolle aegsest ajakirjandusest.
Näiteks 18 oktoober 1925 Postimees nr. 282 LK 2 "Kaitsewäe kultuuriliste püüete siht. Mis tehtud ja mis weel teha on."
Kaitseväes oldud aastad peavad noormeestele kaasa andma kindla rahvusliku vaimu ja rahvusliku uhkuse, mida noormehed kaitseväest lahkudes kaasa viiksid ka oma kodudesse. Selleks tuleb sõjalise väljaõpetamise kõrval kõige suuremat tähelpanu pöörata ka sõdurite waimlisele kasvatusele. See töö võib meil areneda täiesti omapäraselt, sest väljamaalt meil praegu selleks eeskuju leida on raske. Sõjaväelaste poliitilise meelsuse kaswatamisele on kogu maailmas kõige rohkem tähelpanu pöördud küll nõukogude Wenemaal, kuid seal on kogu kultuuriline selgitustöö rakendatud teatud poliitilise ilmavaate kommunismi teenistusse. Meil aga ei saa tuua kaitseväkke poliitikat. Meil tuleb laiendada sõdurite silmaringi, et nad poliitilistes küsimustes oskaksid hea ja kurja vahe! vahet teha ja tarbekorral kommunistlikule kihutustööle vastu seista. Meie ohvitseris peab koondatud olema väeosa sõjaline juht ja waimline kasvataja ning õpetaja....
... Praegused sammud kaitseväes ja edaspidised kavatsused lubavad loota, et meie oleme jõudmas riikliku propagandani ja rahvusliku kasvatuseni kaitseväes, kuid muidugi ainult siis, kui praegune ilus algatus ei sure mingisugusesse kivistunud vormidesse, vaid kui seda edasi arendatakse rahvusliku vaimustusega ja hooga.
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&o ... =staticpdf