loomad sõjaväes

[dude]

Loomadest pole siin veel juttu tehtud, eks siis teen ise otsa lahti.

Mul kaitseväes polnud suurt kedagi peale koerte. Koerad olid minu jaoks seal täiesti arusaamatul põhjusel. Keegi nendega postil ei käinud ning istusid ainult puuris. Nende lohutus oli see, kui keegi tahtis väravast ´´välja´´ pääseda, siis mindi nn koerte jalutamise tähe all... Nii minagi pääsesin vahepeal tuttavate juurde, kes elasid väeosa lähedal, pontu rihma otsas.

Markantne lugu juhtus mu tuttava tuttavaga kuskil põhjas. Mehel oli jäänud pool aastat demblini ning järjekordne sats oli saadetud erru. Koerapoisi koht jäi vabaks. Oma teenistuse viimasteks kuudeks saadeti siis see eesti poiss koeri talitama. Hoiatati, et kõik koerad, peale ühe, on normaalsed ja saavad sõduriga hästi läbi, peale ühe, keda postile ei viidudki ning oli seal ma ei tea - ilu pärast ilmselt. Igatahes oli soovitav koer enne toidu ja puuri puhastamist panna läbi sisemise uks teise puuri ning kui kõik lukus uuesti - ta oma puuri tagasi lasta. Juhtus aga see, et poiss unustas ukse kinni panemata ning nii kui ta puuri läks, kargas koer ukse lahti ja kohe kallale. Maadlusega tegelenud mees nagu ta oli, sai ta kuidagi koera pea käte vahele (ilmselt maadlejatel kohe oma väljend selle kohta) ning tegi niimodi loomale üsna haiget. Igathes oli sellest päevast nagu kõik muutunud - koer oli saanud sellest märgi, et ta on võimsam kui tema ning aktsepteeris oma peremeest kõige alandlikumal viisil. Teda võis või peost sööta. Aeg tiksus täis ja ees oli kojuminek. Enne väravast välja astumist, läks poiss koera juurd, et lihtsalt hüvasti jätta ning pärast seadis sammud rongi peale. Rong hakkas liikuma ja mees nägi kuidas keegi lidub rongi järele - ja keda näeb seesama lõukoer oli end lahti murdnud ning tuli oma peremehele järele.

Rääkis et silma võttis tõsiselt märjaks aga nii see jäi. Hiljem üritas küll kirjutada väeossa, et mis koerast sai aga edasine info tal saamta jäi...

[ostius]

Minul polnud teenistusloomadega mingit pistmist. Väeosades, kus aega teenisin, olid lihtsalt maskotid, kes elasid kedagi tülitamata köögitoimkonna armust. Koerad lähtusid instinktist ning võtsid "laigulisi" kui oma karjakaaslasi ja sellega seoses urisesid-haukusid kõikide tsiviilriietes tegelaste peale, kes püüdsid väeosa territooriumile tungida. Muidu olid nad täiesti iseenda koerad. Kassid aga pidasid end priviligeeritud pooljumalateks ning olid kaunis veendunud, et väeosa eksisteerib ainult nende toitmise, soojendamise ja silitamise eesmärgil. Hiired olid muidugi erilised fruktid: need käisid öösiti meie korras kappe segamini ajamas

Ja see on Tembu ehk Dembel:

[linnavurle]

Meie väosas elajaloomi teenistuses polnud. Kui muidugi mõned sigalas ruianud sead välja arvata, aga nende eesmärk oli sattuda näärideks ohvitseride toidulauale ja rikastada seeläbi kodumaa kaitsjate menüüd.
Küll tutvusin ühe "uue" loomaliigi esindajatega, kes käisid söökla solgiaugus toitumas. Lugedes ajakirjandust selgub, et see "liik" on viimasel ajal ka Eestisse tekkinud - olevat lausa mooduvärk, aga siis tundus asi enam kui imelik.
Tegemist siis loomaga, kelle ma tollel ajal ristisin mõttes "siberilehmaks". Lehm muidu nagu lehm ikka - saba taga, udar all ja sarved peas - kuid erinevalt varemnähtuist elasid need tegelased aasta ringi õues. Ja seda Siberis, kus 40 kraadi miinust polnud mingi näitaja! Need lehmad olid tavalistest lehmadest veidi karvasemad (eks emake loodus vist arvestab selliste asjadega) ja toitusid nad õhust, armastusest ja söökla "pomoikast". Ma ei saanudki asja mõttele päris täpselt pihta - kas nad siis kuulusid kellelegi või mitte, aga kodulauta neil igatahes ei paistnud olevat. Ja aasta ringi tuias 7-10 pealine kari ümber meie väeosa. Ühel suvel nägin ka kedagi tädikest ämbriga mööda põldu lehmade vahel jooksmas - ei oska öelda, kas tegemist oli siis perenaisega, kes läks oma lemmikuid lüpsma või lihtsalt naisega, kes üritas lehmadelt piima saada, omamata viimastega mingit omaniku-suhet.

[susi]

Utshepkas Gaissinis oli sigala. Püsiaskeldajad nendega olid üks turske tädike ja mingi must seeru. Kui rood läks toimkonda, siis läks 5 meest , kes olid seerude viha alla sattunud, neid toimetama. Kuigi mehed said tunked, haisesid nad peale seda kuni järgmise saunani.
Väeosas olid sead ja lambad. Tegelesid nendega mustad. Ohraana koertega samuti. Talvel saime tänu sigalale ka mõne kotleti. Koeri nägime ajuti NZ-s jalutamas, mis tähendas , et sellel päeval me autodele varuosi varastamas ei käinud.

[pontu6]

Kui juba jutt sigade peale läks,siis minuarust olid need ka mingit eri tõugu. Või olid nad kodu ja metssea ristsugutised. Vahest kui sigalast mõni elukas maha löödi ja sööklasse tiriti, siis oli neil nii kõva nahk, et isegi suure köögi noaga ei teind seal midagi. (Võibolla oligi mingi spets sõjaväe soomussiga) Olen ka tavalist kodusiga näinud ja see tundub ikka kõvasti pehmem ja roosam. Ja mõni aasta peale kroonut sattusin Hiiumaal ühte väeossa, kus sigala aias jooksid täpselt samasugused metssea moodi elukad ringi.

[sadist]

Tagalapataljonis oli veel tänavu kevadel armas krants Iltis,aga juuni alguses kuulsin,et ta oli tänaval jalgratturit purenud ja võllid ähvardasid ta eksekuteerida.mingi samalaadne lugu juhtus ühes läti väeosas,aint et puretav oli briti ohvitser ning koer lasti kohapeal armutult maha.

[metssiga]

No koer väeosas on ikka väga hea asi (ja kass ka, kuigi siin juba OSTIUS kirjutas kassidest väga hästi). Ise olen EKJ-s näinud koera Lahingukoolis ja päris tore peni oli. Nõukogude armees olen näinud koeri ja nendega koos inimesi (või olid nad ikka inimesed, nimelt svinarniku meeskond - olin enne seda õppinud Tartu ülikoolis kõige muu hulgas ka etnograafiat ja selliseid tüüpe seal küll ei tutvustatud). Põhimõtteliselt väeosa peni on üks hea loom, minu arvates...

[sadist]

muidugi on väeosa peni hea loom,kui närvid läbi parajasti,teed koerale pai ja kohe hakkab parem.

[sadist]

ahsoo,meil oli jänes ka,aga see oli metsik.elutses ta masinapargis(keset Mustamäed!),aga kus ta urg oli ja millest ta seal elas,ei teadnud keegi.vahel ilmus välja ning kalpsas riviplatsil ringi,et jälle kaduda.tore jänku oli.

[ooblää]

Linnavurle mainis siin midagi "siberilehmast".Mõned head aastad tagasi,kui hakkasime Tapal uusi kasarmuid ehitama,siis elutses seal ka selline ime elukas.Väljas oli -20 pügalat ja enam külma,aga seda pikakarvalist imelooma ei heidutanud miski.Ei tea,kas oli ka vene offede pärand.

[redhott]

NPVÕK oli ka 1 mustavärvi hunt, päeval oli pääaslas ketis ja õõsel kolas ringi, aegajalt, kui viitsis, käis meiega metsas ka kaasas.See elukas reageeris ka tsiviilriiete peale. laik võis teha mis tahtis ja aasta oli 99.

[sadist]

Meie Iltis pandi ketti ainult pidulike rivistuste ajaks, sest tal oli kombeks kõige pühalikematel hetkedel, rott hambus, rivi ette joosta või suitsunurgas raevukalt mulda kraapida.

[olef]

ahsoo,meil oli jänes ka,aga see oli metsik.elutses ta masinapargis(keset Mustamäed!),aga kus ta urg oli ja millest ta seal elas,ei teadnud keegi.vahel ilmus välja ning kalpsas riviplatsil ringi,et jälle kaduda.tore jänku oli.

Tore jänku jah,koguni kahte nägin mullu öösiti ringi liikumas Marja katlamaja territoorumil.Küllap sääl neil pesagi.Asi siis üle tee käia...ja küll linnajänes toitu leiab
Ammustest aegadest meenuvad vaid linnud.Tankipargi kuurides lae all lendas värske liha.Noor leitnant,zvodukas, oli kogemustega sel alal(ikkagi 4 aastat sõjakooli). Tuvid-nämma!

[kalleb]

eks näljaga söödi ka koeri ja kasse...

[hillart]

Kuidas muidu, kuidas muidu - ikka on seda ja teist meenutada.
Meie üksuses oli kah tookord lausa eraldi valvekoerte jagu olemas. Need koerajuhid siis tegid neist koertest lausa metslasi.
Senini mul jäljed näos näha. Tahtis, rsk, mulle kõrri karata, aga õnneks jõudsin pea pisut kõrvale keerata. Ja nii me siis seal maas maadlesime. Tema hammastega näos kinni, mina tema kaela murdmas. Kamraadid päästsid lõpuks ära. Aga iga kord tuleb meelde, kui peeglisse vaatan. Nii mälestusväärne asi ikkagi.
Aga pole ka imestada, et nad nii tigedad meie peale olid. Ju nad kah kõrvalt ilmset ebaõiglust nägid, kui me neile väljaõppeks antud liha vardas smoorisime ja neile nina alla vaid Eesti NSV-s toodetud kalakonserve lükkasime.

Ja teised elajad, millistega vene kroonus kokku puutusin, olid hiigelrotid. Just. just - päris ehtsad hiigelrotid. Noh, oma 30-40 cm kehapikkusega. Üritasid lausa koeri nahka panna.
Neid "loomakesi" me ka mõnikord ajaviiteks püüdsime. Saunakausile sangpomm peale, nööriga pulk serva alla, lihatükk keskele. Ja siis hästi vaikselt kusagile ca. 10 m kaugusel passima. Oma 10-15 min pärast hakkasid välja tulema. Jama oli vaid selles, et kuna nad nii suured elusolendid olid, siis sageli ei õnnestunud neid just selle suuruse pärast kausi alla kinni saada. Ja lisaks oli neil jõudu kah s...ks, sest mõni tahtis isegi koos kausi ja sangpommiga vägisi minema minna.
Tegime siis üldisel heakskiidul saagiga selliseid inimvaenulikke eksperimente, et (olles kuulnud legende, et kui rotti kõrvetada ja siis omade juurde lahti lasta, siis toimib kui peletaja) kallasime selle ebardi raketikütusega üle ja panime tule otsa. Läks kui tuulispask, tuline jutt järel. Ega tegelikult oli ikka hirm küll, et äkki paneb kusagile hoonesse, kuid - õnneks läks. Vähemaks aga neid koletisi, vaatamata meie aktsioonidele, ei jäänud.
Muidu aga ... Tegelikult oli taoline elusale loomale (mis siis, et ebardlik elajas) tule otsa panek ikka üks jäle ning inetu tegu küll ja ega ma end selle pärast mitte praegugi hästi ei tunne, kui mõnikord mõtted seda teemat riivavad. Taolisi asju ikka üks normaalne inimene tegema ei peaks. Aga eks me kõik olime tollal, kes vähem kes rohkem, nupust ära. Paras hullumeelsete kamp, kui järele mõelda.