Korra vähemalt, aga vo isegi kaks korda, sai siis väeosa kultuurimajas käidud ja oma õnnistus antud mingisse nõukokku kandideerivale tüübile. Oli see nüüd oblasti või rajaooni täitevkomitee, kuhu saadikut valisime, seda ei mäleta ja ei huvita ka. Nagunii oli tolle aja kombe kohaselt vaid üks kandidaat.
Päev ise meenub pidulikuna, mis tähendas hommikul ühte lisapirukat toiduportsjoni juurde ja päeval kahte kommi. Klubis näidati päev läbi kinufilmi. Olulise asjana on meeles, et zampolit kamandas kõik kasarmust valima minekuks välja, kuid väljas pistis röökima, kui me vana harjumuse järgi üritasime rivi moodustada. See oli üks ja ainus kord, kui ohvitser kamandas kõik tegelased rivitult - rivis minnes oleks ju jäänud mulje, et valima mindi kohustuslikus korras. Aga valimised Nõukogude Liidus olid teatavasti rangelt vabatahtlikud ja osalusprotsent oli sellele vaatamata alati 99
- ähh, vahet pole....).