Nõukogude armee lahingvõime

[ennww]

Lugesin Hillarti kirjutisi ja olen põhimõtteliselt temaga nõus. Hoolimata kõigist vastuoludest, dedovštsinast, mis meil esines küll suhteliselt nõrgal kujul ja rahvustevahelistest nagistamisest (aserid vs. armeenlased, baltlased vs. venelased jne) tekkis meil (meie divisjonis vähemalt) töötav väeüksus.
Me ei olnud kordagi lahinguolukorras, samuti mitte täiskaadriga, meeskondade lihtnumbrid oleksid pidanud tulema mobiliseeritute hulgast, kuid olemasolev kontingent toimis. Tülid ja vastuolud võisid pärast jätkuda, kuid õppuste ajal polnud selleks aega.

Mis ma thtsin tegelikult öelda, kõrvutadesa Hillarti sõnu siin äsja loetud Solonini raamatuga, on see, et tegeliku kaitsevõime määrasid tegelikult juhid. Väljaõppe saanud sõdur kuulas käsku, kui oli keegi, kes selle käsu reaalselt andis. Solonini raamat 1941-st aastast näitas seda väga ilmekalt. Kui esimesena panid jooksu ohvitserid, lagunes tavaliselt kogu kaitsestruktuur.

Ma ei oska selle pilgu järgi hinnata meie ohvitsere. Oli neid, kes läksid Afgaani ja oli neid, kes tulid sealt. Oli joodikuid ja oli idealiste. Hea mulje on mulle jäänud vaid kahest mehest. Nii ei oska ma praegu ka arvata, kui paljud meie ohvitseridest oleks näiteks rünnaku korral Kaliningradile aastal 1985 lidunud ida poole ja kui paljud oleks jooksnud polu kaitset organiseerima. tegeliku kaitsevõime oleks määranud pigem see. Ajateenijatest/allohvitseridest minu hinnangul reaalse kaitse organiseerijaid ei oleks olnud. Ootamatu rünnaku korral.

[kalleb]

Eks dedovshinat raviti ustaavide kaudu (nimetus oli ustavshiina või ustavnjak vms).
Põhimõtteliselt isegi hullem kui dedovshina, sest ohvitserid tegid ajupesu nii noortele kui ka vanematele olijatele.
Tuleb silme ette pilt semjorkast, kus isegi võõrale seersandile ja prapporile kulpi vehiti
Semjorka oli kuulus oma ustavnoi korra üle, õnneks sinna eriti ei juhtunud.
Eks ta ole kahe otsaga asi, kui olid noorem olija, siis oli isegi hea, aga pärast võis ikka ära küll tüüdata.
Meil käis ajukepp hooti, peamiselt enne suurte ülemuste visiiti - muidu tegid mida ise tahtsid.
Aga selge, et sõduril polnud mingit tahtmist lainguvalmis olla - asi toimis ainult ähvarduste ja sunni mõjul (ei tee seda - lähed narjaadi, ei tee seda - lähed kubusse, lähed dispatti jne. - nii et piitsa meetod, präänikut ei olnud).
Selle nimi oli tjagoto i lishenija voinskoi sluzbo.

[Standartenführer]

....kuid tänu ülilühikesele ajateenistuse kestvusele ja libademokraatlikule juhtimisstiilile, ei kujune tast SÕDURIT. Ta jääb ikka vaid ajutiselt vormiriietust kandvaks tsivilistiks (ja ta peab ka ise end selleks), kes enne 10X mõtleb enne käsu täitmist ja siis, kui jõuab vastavale järeldusele kas teeb seda, või mitte. Seega ei saa ülem mitte kunagi olla kindel oma käsu täitmises, missugune tõsiasi aga ekstreemolukorras vägagi raskeid tagajärgi põhjustada võib.

Kui selline refleksi tasemel harjumus on sees, on ka elementaarsete sõjaliste võtete omandamine juba väga lühiajaline protsess ning on vajadusel väga kiiresti läbiviidav.
Meie EKV-s on see protsess puudulik (fakt!!) . Iga mees on suur individualist ja eelkõige mõeldakse iseendale ja alles seejärel üldisele eesmärgile. See on reeglina nii.

tead, kodanik Hillart, sinu kahest viimasest siia teemasse tehtud postitusest ma ei kannatanud kõike lõpuni lugedagi.
sinusugused isehakand wannabee´d pole meile vajalikud.

sa ei tea, sa pole olnud, oled kuulnud, sind ei huvita, sa pole näinud ja sa ei saagi mõista.

loll jutt suhu tagasi!, on ainuke mõistlik kommentaar siinkohal.
õllelauas võid omale rusikatega rinnale taguda, ja improviseerida siinkohal pajatatud lugude üle aga hetkel sa "kused sinna kus sa ise elad" ja seda täiesti lambist.

su enda lahingvõime on NULL, ja sulle tõestatakse see ära!

[Charlemagne]

Herr Standartenführer, palun rahunege! Teema hakkab muutuma üksteisele ärapanemiseks. Kui asjakohast juttu enam ei ole, siis paneme teema lukku.

[Juhan K]

3. Oskus täita käsku, mis NA-s tahes-tahtmata sisse koolitati, ei ole EKV-s põrmugi nii enesestmõistetav. Kõik on suured isiksused ja omast arust üksikvõitlejast Rambod.

Sinu jutust tuleb välja, et NA-s juurutati kõikidele sisse enesestmõistetav käsutäitmine. Kas selle alla kuulub ka see, kui "demblid" saadavad neist auastme poolest kõrgemaid ülemusi sirgelt pikalt ning "salaagad" kuulavad pigem dembleid, kui ohvitsere?

[ghost]

Dedovšina jaoks on siin täiesti omaette teema.
Olles olnud üsna mitu korda Afgaani transporditeenistuses võin julgelt öelda, et lahinguvõime, kui seda selles olukorras üldse nii saab nimetada, oli väga hea. Teisiti lihtsalt ei olekski saanud olla. Lennukid oli vaja järgmiseks reisiks ette valmistada ja kaup ka ise kaubaruumi ei hüpanud (erandiks muidugi isikkoosseisu vedu). Meeskonnas kujunes välja selline kohusetunne ja teineteise poolelt sõnalt mõistmine, et ei olnud vaja enam mingeid käske kellelegi jagada. Vajalikud tööd toimetused tehti kiirelt ja korralikult. Keegi ei kurtnud, kuigi teinekord oli väsimus ikka päris suur. Keegi ei läinud puhkama, kui teda just selleks teinekord ei sunnitud. Ja läbisegi toimetasid inimesed reameestest polkovnikuteni välja. Kunagi ei tõstnud keegi oma auastet meeskonna siseselt esile. Komandöri sõna oli vaja vaid oluliste otsuste vastuvõtmisel, sest tema siiski vastutas.
Mahalaadimispunktides ei olnud ka kaupa saavate üksuste pool mingit jorutamist, aidati mahalaadimisi teostada võimalikult kiiresti, sest sellest laadungist olenes teinekord nende elu. Ei näinud mingeid vendi kusagil logelemas samal ajal kui teised tööd tegid.
Kui panna ikka üksus keset lahingutandrit maha, küll tal see võimekus kiirelt tekib ja dedovšina kaob rutem, kui lumi kuumas kõrbes, vastasel juhul kaob ta lahingus kuuli läbi.
Kahjuks saab selline meeskonnatunne ja sellest tulenevalt ka lahingvõime tekkida eesmärgipärases väeosas, kus ei tegelda niisama jorutamise, ebamääraste tegevuste otsimise, püsside poleerimise, kägarkõnni, perfektse rivisammu harjutamise ja muu sellise jamaga.