Selle teema koha peal võiksid foorumlased kirjutada, mis auastmes nad kroonust tulid ja kuidas need triibud siis peale said või kuidas need kaotati. Vene sõjaväes saadi ilmselt ushebkast need peale ja eesti omas läbi meegomäe lahingkooli. Minu ajal 94 aastal, sai seersandiks tõusta ka mingit lahingkooli läbimata vaid lihtsalt väeosas viisakalt pugedes, hiljem väeosas enam üle kaprali ei saadud või ei teagi kuidas nüüd on...
Ise ei saanud midagi peale.
Aga lõppu anektoot, sellest kuidas Ivan sai omad...
Rjadovoi Ivanov seisab karauulis postil ja ühtäkki kuuleb kellegi samme pimedas lähenevat. Ivanov karjub ustaavi järgi õpetatud: "stoi, strelajt pudu", hääl vastab,et "ne streljai shenok, ja tvoja mama" ja astub ikka lähemale. Ivanov laseb tulija maha, kelleks osutubki tema ema. Kuna rjadovoi Ivanov on täitnud kõiki reegleid po ustavu, siis ei järgne kaistust vaid ta ülendatakse hoopis jefreitoriks. Mõne aja pärast on Ivanov jälle karauulis postil seismas ning silitab oma ühte läikivat paelakest õlal ja mõtleb:"skora papa budjet..."
dude kirjutas:Minu ajal 94 aastal, sai seersandiks tõusta ka mingit lahingkooli läbimata vaid lihtsalt väeosas viisakalt pugedes, hiljem väeosas enam üle kaprali ei saadud või ei teagi kuidas nüüd on...
Ise ei saanud midagi peale.
Olin samal ajal teenimas ja mimed kaasvõitlejad said n-seerudeks (üks oli imekombel isegi v-seeru kribalatega!) ilma lahingkoolita. Kui minu aeg jõudis ja mind raadiojaama ülemaks tehti, siis enam üle kaprali õlale ei antud. Hiljem kordusõppustega on midagi lisandunud. Samas mõni kutt tuli Meegomäelt ka kapralina tagasi...
meegomäelt tuldi ka reamehena tagasi aga need sain reeglina kõik väeosa poolt kohe kapralipagunid peale. pealegi võis peale lahingukooli väeosa poolt isegi reamehena naasnule kuni vanemseeruni triipe peale laduda. edasi tuli juba vanemallohve kursuse eeltingimus ja üldjoontes sama lugu edasi.
Vene kroonus sai seersandi pagunid peale pärast utsepka läbimist. Vastavalt õppeedukusele kas nooremseersant või seersant. Edutati tavaliselt ühe triibu lisamisega mingi tähtpäeva puhul(armee aastapäev, 1 või 9 mai) Mina sain jefreitori triibu po dolznosti. Kuna olin kuulipildur siis selle relvaga toimetajal pidi ka triip peal olema. Umbes kuus kuud peale kroonust vabanemist kutsuti kordusõppustele ja 40 päeva möödudes sai üks aste kõrgemate pagunitega taas tsiviili naasetud.
Terv.Jaanus
Kusjuures mina pole kuulnud, et keegi oleks Meegomäelt reamehena tagasi tulnud, pean silmas neid kes seal lõpuni olid ja lihtsalt eksamil põrusid, mitte neid kes välja visati. Ise teenisin 1999/2000 ja vähemalt siis jäi mulje, et kahest pulgast on lihtne ilma jääda aga lihtsalt õnnetute eksamitulemuste pärast reamehena tagasi ei saadeta, kaprali saab ikka peale.
võibolla tol perioodil oli nii ja v.o. on ka praegu. 1995 tuli me oma väeosa kutt reamehena tagasi. väeosa pani küll kapralipulga peale aga selleks jäi ta ka kuni lõpuni välja.
Seersant. Meie pataljonis said 90% mehi oma paelad peale ilma igasuguste utšebkadeta, kuna juba väeossa valiti juba jaotuspunktis erialaspetsialiste. Nooremseersantideks hakkasid mehed saama juba poole aasta pealt, esmajärjekorras, kelle suhtes oli juhtkond veendunud, et mees venitab välja. Või anti peale jefreitori pael ja määrati jaoülema ametikohale ning vaadati mõni kuu, kuidas hakkama saab. Siis järgnes kas allohvitseriks ülendamine, või läks tagasi jefreitori/reamehe ametikohale. Selline kaadripoliitika väga selge. Mis mõtet on saata seerukooli meest, et temast kasvatada ehitus, mehhaanika, transpordi, elektrike, joonestus või mida iganes jao komandöriks, kui ta on lõpetanud sama eriala tehnikumi, või omas isegi kõrgharidust. Mõttetu aja ja ressursi raiskamine. Või miks on vaja saata õppima pooleks aastaks meest, keda planeeritakse staabiallohvitseriks, kui ta on õppinud sekretär-masinakirjutajaks ja omab kasvõi mingit praktikat. ametikohale panekul üritas juhtkond võimalust mööda määrata ka neid mehi, kellel polnud mitte ainult lõputunnistus taskus, vaid ka vanust juba 22 ja enam aastat. Tagantjärgi mõeldes said valdavalt enamus mehi hakkama, vaid mõni üksik pidi oma koha loovutama, tihti just distsipliini probleemide tõttu. Peale selle sai pataljon päris mitmeid seersante ka nende hulgast, kes tulid erinevatest väeosadest, et astuda õppima meie sõjakooli, kuid mingil põhjusel sisse ei saanud, või ei tahtnudki saada. Kui ma olin teeninud esimese aasta oli sisseastujate hulgas kümmekond Afgaanist tulnud poissi, valdavalt Leningradist ja Leningradi oblastist. Mehed ei kavatsenudki sõjakooli sisse saada. Olles abiturientide laagris, otsisid pataljonis koha, seejärel sooritasi moepärast paar eksamit ja siis lasid end läbi põrutada. Sellele järgnes raporti kirjutamine sõjakooli ülema nimele, kes omakorda palus teenistuse huvides, (aga sõjakool oli prioriteetne) jätta edasist teenistust jätkama sõjakooli teeninduspataljoni. Sellega said poisid jääda teenima oma kodukohta+ pataljon sai endale seersante või asjalikke spetsialiste. Kusjuures mõni seersant jäi teenima isegi reamehe ametikohale...
Pole olnud au olla. Kui ikkagi, ei saagi täpselt aru, kust on tulnud selline suhtumine jefreitori auastmesse? Ja kas teistes riikides on selline suhtumine analoogiline?
Ajalukku tagasi minnes oli Gefreiter sõdur, kes oli vabastatud teatud toimkondadest, ihunuhtluse saamisest, mis anti parematele sõduritele ja kes olid võimelised asendama jaoülemat, või siis nooremspetsilistid.
Sisse viidud XVII sajandil, mil valiti välja paremate, kindlamate ja vapramate sõdurite hulgast. Vene sõjaväes sisse viidud Peeter I poolt 1716 aastal jalaväes, insenerivägedes. Suurtükiväes- bombardiir.Jne
P.S. Igal juhul, meie väeosas omasid antud auastme suhtes erilisi pretensioone just need vennikesed, kes seda ei saanud. Kui aga pael pagunile tuli, kandsid seda hää meelega ja unustasid kiirelt oma kriitika.
Üks asi on tõmmelda, või mitte tõmmelda. Minul tõmmelda selleks ei tulnud. Lihtsalt tulid. Mis parata. Samas, nagu ütles üks minu hää kroonukaaslane kõrgharidusega valgevenelane seersant Moltšanov: "Parem olla seersant ja anda rumalaid käsklusi, kui rumalaid käsklusi ise täita". Ka nendes sõnades on iva sees....
Vot ,vot -ma olin vene roonus kaks korda jefreitor.Pölnd häda kedagist ,litsisi ei näind! (n.seer-jef-n.seer-jef-n.seer-seer) Diviisi kadreerimisel taheti veel v.seeruks toppida-önneks sain enne koju
Ei tää mis sääl "Ustavis" nii hullu on ,iga söjaväekorra aluseks on ikka KORD vöi ornung vöi porjaadok.
Ausalt öelda ei tömmelnud eriti nende lötskade pärast- kärutasin lihtsalt ühe aparaadiga mööda polügoone ringi -aega ajalt pigitasin ka pargis roomikuid. Löppetuseks parseldasin moldavaanidele persetäie slemme ja antenni lülisi maha,jöin häädest veintsidest vaatevälja laineliseks ja lendasin erariides kodu ära!
Ei tea-eriti ei usu! Mitte ,et ma mingi vene kroonu ülistaja oleks,aga pot.vaenlast ei tasuks alahinnata.
Vene kroonus olli nagu pordaki pöhitekitaja dolbajoobist soldatik-vöi mis?!
Vöi oopis söltus väeosast
,iga söjaväekorra aluseks on ikka KORD vöi ornung vöi porjaadok.