|
Mis puudutab KL-i ja KV reservi omavahelist „konkureerimist“, siis olen ma antud juhul Kapten Trummiga igati nõus. Probleem on ühest küljest kaitseväe personalitöö alase suutlikkuse puudulikkuses – kui see toetusfunktsioon ei suuda päris korralikult tegeleda isegi paarituhande kaadrikaitseväelase karjääri planeerimisega, siis on palju loota, et saadetakse normaalselt hakkama paarikümne tuhande reservväelase ja kaitseliitlasega. Teisalt on see märk ka sellest, et kuni Laaneotsa kombäkini ei tegelenud kaitseväe eelmine juhtkond ka piisava tõsidusega mobilisatsiooni ja reservide küsimusega. Oma osa on siin ka selles, et kaitseväge ja Kaitseliitu ühendab kohati omavahel vaid mingil määral ühine logistikaüsteem ja varustus. Kuna vahepeal sisuliselt peatus ohvitseride rotatsioon kaitseväe ja Kaitseliidu vahel, siis hakkasid kumbki organisatsioon elama oma elu ja suhtuma teise vajadustesse kui mingitesse teisejärgulistesse asjadesse. Ühesõnaga – tegemist on noore kaitseväe „lastehaigusega“.
Seejuures on mul kuri kahtlus, et asi selles vallas väga palju paremaks ei lähe, sest ainuüksi kaitseväe operatiivstruktuuri suurus peaks uue arengukava kohaselt kerkima 25 000-ni ning Kaitseliidu liikmeskond peaks samuti tunduvalt paisuma. Aastas väljaõppe saavate ajateenijate arv jääb edaspidi ilmselt 3000 ja 3500 vahele, mistõttu konkurents kahe struktuuri vahel ei vähene.
Ühest küljest on värskelt ajateenistuse läbinud mehed Kaitseliidu üksuste sõjalise võimekuse tõstmiseks hädavajalikud – 8 kuud teeninud ajateenija sõjalised oskused on tihti tunduvalt kõrgemad, kui staažikal kaitseliitlasel. Ükskõik kui heaks ei kujune tulevikus Kaitseliidu väljaõpe ja varustatus, sõltub nende tegelik võimekus sõdida siiski otseselt kaitseväes ajateenistuse läbinud inimeste protsendist konkreetses üksuses. Samuti on Kaitseliit kohaks, kus reservväelane saab õppekogunemiste vahelisel ajal oma sõjalisi oskusi säilitada.
Teisalt peaks eelistus olema siiski kaitseväe reservüksustel, mis on saanud tervikliku väljaõppe allüksusena tegutsemiseks, on varustatud kogu vajaliku relvastuse ja tehnikaga ning on seetõttu võitlusvõimelisemad kui Kaitseliidu üksused, v.a. paljude reservväelaste kõikuv kaitsetahe ja moraal. Kui suvalisest kaitseväe reservüksusest läheb Kaitseliidu reservi üle suvaline kuulipilduri abi, pole veel hullu, sest tegemist on asendatava inimesega. Kui aga mobilisatsiooni korral on puudu lipnikust rühmaülem, rühma sidemees või MP-rühma tulejuht, on asi juba jama. Seejuures lähevad Kaitseliitu üldjuhul mitte slangid, vaid ikka need pädevamad ja aktiivsemad mehed.
Lahendus võiks olla järgmine. Kaitseväe reserv laias laastus koosneb kahest osast – põhivalmidusreserv ja täiendreserv. Teenistus esimeses kestab üldjuhul 10-12 aastat ehk seni, kuni reservväelane on regulaarsete kordusõppuste toimumise korral veel täiesti võimeline talle pandud ülesandeid täitma. Täiendreserv kujutab endast n-ö kahuriliha, kellele õppekogunemisi ei korraldata ning kellele vajalikku relvastust-varustust üldjuhul ei planeerita. Kaitseliidu üksustesse võiks sõja-aja ametikohtadele määrata just need täiendusreservi mehed, kelle „aktiivne“ teenistust kaitseväe reservis on lõppenud. OLULINE oleks aga see, et kellelgi ei keelataks enne täiendreservi määramist siiski Kaitseliiduga liitumast ning regulaarsetel väljaõppeüritustel osalemast. Niimoodi saaksid äsja ajateenistuse läbinud mehed Kaitseliidus teostada nii ennast kui ka teisi kaitseliitlasi, kuid samal ajal ei läheks nad mobilisatsiooni korral kaitseväele siiski kaotsi. Kaitseliidule oleks mobilisatsiooni korral selliste meest äravõtmine muidugi raskeks löögiks, kuid samas oleks neist enne sellise olukorra tekkimist Kaitseliidule siiski mingit kasu.
Mis puudutab VROK-i, siis nii palju kui mina olen Võrus teenivatelt inimestelt kuulnud, on kursuste kvaliteet tõepoolest võrreldes varasemaga mõnevõrra paranenud – päris palju olevat EKV-s ajateenistuse läbinud mehi ning isegi mõned kaitseväes tegevteenistuses olnud vaneallohvitserid (kuigi mina ei vahetaks Meegomäelt saadud veeblipaguneid sama kooli 2-kuise reservohvitseri tärni vastu). Samas on EROK ja peastaabi J-1 sinna endiselt suunanud inimesi, kellel puudub igasugune varasem kokkupuude sõjaväega ning kelle isikuomadused ja füüsilised võimed on sellised, et ohvitseripagunud on viimane asi, mida nad kandma peaksid. Samuti ei anna mitme-aastane liikmelisus Kaitseliidus garantiid, et tegemist on asjaliku ja sõja-asjandust jagava inimesega – mis on muide märgiks Kaitseliidu kohati kehvast väljaõppetasemest ja valikusõelast.
Kogu seda VROK-i-KV reservi-KL-i reservi asja saaks tunduvalt asjalikumaks muuta järgmiste tegelikult üsna lihtsate ja administratiivsete meetoditega:
1. Määrata täpselt selgeks, milline on kaitseväe üksuste konkreetne vajadus konkreetsete eriala-reservohvitseride järele ning selle vajaduse alusel korraldada vastuvõtt VROK-i. Praegu on asi pigem vastupidi – VROK-i suunatakse hunnik inimesi, kes saavad sealt lipniku auastme ning alles pärast hakatakse vaatama, kas selliste erialade järele reservis üldse vajadust ja kohta on. Tänaseks on sellise asjade korralduse tulemusel tekkinud kümnete kaupa lipnikke, kes kannavad Eesti Vabariigi ohvitseri austavat nimetust, kuid kellel puudub koht SA struktuuris ning üldse igasugune side KV või KL-iga.
2. Valikusõel tihedamaks. Ma ei tea täpselt, kuidas valiti välja praegused VROK-i kursuslased, kuid mõned aastad tagasi piisas vaid EROK-ile vajalike dokumentide, lühi-essee ja võimalusel kellegi soovituskirja lisamisest – aga selliste vigurite vormistamise ja mesimagusate soovituskirjade mangumisega saab igaüks hakkama. Minu arvates võiks rahulikult loobuda igasugustest esseedest ja kahtlase väärtusega soovituskirjadest ja selle asemel korraldada inimesega enne lõplikku vastuvõtmist kursustele lühikene näost-näkku vestlus. Vaid niimoodi on võimalik saada üsna ammendav ülevaade sellest, kas inimesel ikka on piisavalt kõrged vaimsed omadused, silmaring ja arusaam riigikaitsest, et olla kaitseväele vääriline ohvitser.
Samuti on hädavajalik, et kursustele pürgijal endal oleks ka juba varakult arusaam või teadmine sellest, mida ta pärast oma lipnikupaguniga peale hakkab, st milline võiks olla tema SA ametikoht. Vältida tuleks selliste inimeste vastuvõtmist kursustele, kes vaatavad seda kui lihtsalt seiklusturismi, millega ei kaasne hiljem kohustust asuda SA ametikohale ning osaleda regulaarselt õppekogunemistel.
3. Anda Lahingukoolile õigus (võibolla isegi kohustus) eemaldada regulaarselt kursustelt inimesi, kes ilmselgelt pole sobilikud ohvitseripaguneid kandma. Praegu lohistatakse VROK-ist läbi kõik, kes on võimelised sooritama kaitseväe üldfüüsilise testi ning läbima ülimalt lihtsa laskeoskustesti.
4. Loobuda lõplikult illusioonist, et VROK-i läbinu võiks asuda mõnele riviametikohale (mulle on samas teada ka mõned eredad erandid). Kuigi üldiselt on aru saadud, et VROK on mõeldud erialaohvitseride arvu suurendamiseks, siis ikkagi on paljud kursuse läbinud arvel nii KV kui KL-i riviametikohtadel rühmaülematena. Kui heita pilk nende kursuste õppekavale, peaks olema selge, et tegemist pole mitte rühmaülema kursusega, vaid sisuliselt SBK-ga – mingi sügavama arusaama tekitamine taktika peensusest või sõjaväelise juhtimise alustest polegi selle kursuse eesmärgiks. KV reservüksuses rühmaülemaks tuleks saada eranditult läbi ajateenijate ROBK-i ning Kaitseliidu rühmaülemaks kas samuti ROBK-ist või siis Kaitseliidu Kooli kaudu. Kui Kaitseliidu Kool pole piisavalt tasemel, siis võiks hädapäraselt kaaluda spetsiaalsete rühmaülema-kursuste korraldamisest VROK-i eeskujul sealsamas Meegomäel - aga sellisel juhul oleks tegemist selgelt rühmaülema kursusega, mitte SBK-ga. Sellistele kursustele pääsemisel oleks aga eelduseks piisavalt pikk staaž Kaitseliidus ning selgete juhiomaduste olemasolu.
Need neli sammu aitaksid tunduvalt parandada nii VROK-ist väljalastavate ohvitseride kvaliteeti ja kasutegurit, samuti ei mõjuks need kursused tõelistele riviohvitseridele enam sellise kohatise naljanumbrina nagu praegu.
P.S. Selle kõigega ei taha ma öelda, et kõik inimesed, kes on seni VROK-I läbinud, on täiesti kasutud inimesed. Vastupidi – VROK-ist on läbi käinud ka terve rida väga asjalikke inimesi, kes on konkreetsel (eriala)ametikohal arvel, osalevad õppekogunemistel ja isegi välismissioonidel ning saavad oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Paraku paistab eestlase skeptilisele meelele silma siiski ennekõike kõik vähegi negatiivne, mistõttu on suur hulk VROK-i mittesobivaid inimesi andnud halva maigu nii reservohvitseri kui ka kursuste endi staatusele.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
