Olen mitmel taolisel personali-, palga- jne teemal viidanud sellele, et kui mõistus ei käi üle, siis vaadake, mida vanasti tehti. Olen saanud tavaliselt sitarahe osaliseks, eks osaliselt ka asja eest, osalt aga mitte.Ok, keskmaa õhutõrjet ja tanke ei saa kuna pole majoreid ja kolonele kuskilt võtta.
Võiks ju D-30 ja miinijahtijate juurest majorid ja kolonelid ümber koolitada PhZ2000 ja raketikaatrite taha, aga ok, ilmselt need tüübid lihtsalt pole piisavalt pädevad selleks.
Aga kuidas majorite ja kolonelide puudus piirab meie kergejalaväele arvestatavates kogustes Javelinide ja Stingerite juurde hankimist jääb mulle küll müsteeriumiks.
Siinsamas Eestis, kui valmistuti suureks sõjaks.
Etteruttavalt võib öelda, et tegevvägede kindraleid oli siin vaid kaks ning polkovnikuid kümmekond.
Polkovnik (kolonel) oli siis kas diviisi staabiülem (selliseid kohti oli siin 2) või polgu/brigaadi komandör (neid võis olla 5-7).
Vaevat diviisi suurust väge poleks siin küll kindralleitnandid või armeekindralid kamandanud.
Kuna on loodud arutult suur juhtimis- ja bürokraatia aparaat kümnete vanemohvitseride kohtadega, on tekkinud kunstlik defitsiit - inimesi ei jagu.
Mis on aga selle seltskonna produktsioon - arusaamatu. Aastane produktsioon on üks kergjalaväepataljoni väljaõpe+muud pudinad sinna juurde....
Kergjalaväepataljoni väljaõpe oli vanasti siin max majori business (põhiliselt kaptenid).
Lugesin eile ühe majori allkirjaga juhendit, mis ütles, et relva ei tohi pesta.
Võrreldes ebaefektiivse nõuka süsteemiga on meil 1000 sõduri kohta kordades rohkem kindrali ja polkovniku kohti. Miks?
Osalt on see võrreldamatu võrdlus (kogu riigikaitsesüsteem vs sõjaväeringkonna osa), teisalt on see meite bürokraatiakultuuri vili.
