Harri Rent oli teenistuses kaitsejõududes aastatel 1990 - 1999. Pärast erru arvamist aitas ta aktiivselt kaasa Kaitsejõudude Peastaabi Ohvitseride Kogu loomisele ning riigikaitsealase tegevuse arengule.
Rent oli tegev vigastatud sõjameeste ühenduses.
2004. aastal autasustati teda panuse eest Eesti riigikaitse ülesehitamisel ning kaitsetahte arendamisel kaitseväe eriteenete ristiga.
Harri Renti ärasaatmine toimub laupäeval kell 12 Tallinnas Kaarli kirikus.
http://www.postimees.ee/?id=250252
"Austatud relvavennad, rindemehed, veteranid!
Lugupeetud härra vallavanem!
Daamid ja härrad!
See paik, kus me praegu seisame, oli kuuskümmend aastat tagasi kõige raskem ja kõige verisem koht Eestimaal. Kuuskümmend aastat tagasi kohtusid siin kaks erinevat maailma – läänetsivilisatsiooni kaitsev eestipoolne rinne ning meid ründav bütsantslik, valelik ja vägivaldne ida. Vastasel oli siin meeletu ülekaal. Inimjõus oli vahekord üks neljale, õhujõududes üks kümnele ja suurtükiväes üks kaheksale. Siis võite endale ette kujutada, millise üliinimliku saavutusega kaitsjad siin hakkama said, et nad ei taandunud.
Kaheksakümmend viis aastat tagasi, aastal 1919, siinsamas lähistel ja Narva rindel võitlesid meie isad. Need olid need mehed, kes lõid Eesti riigi ja tõid eesti rahvale vabaduse. Nüüd oli aeg teatepulk meil üle võtta. Meie isasid toetasid Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud. Me oleme väike rahvas ja meie ei suuda üksi niisuguse ülivõimsa naabri vastu, nagu see meil idas on, hakkama saada. Selles sõjas olid meie toetajateks saksa tankid, skandinaavia rahvaste vabatahtlikud, Norrast, Taanist ja isegi Rootsist ning Lääne-Euroopast flaamid ja valloonid.
Meile on tehtud etteheiteid, et me olime möödunud sõjas natsidega ühel poolel. Ma tahan teie käest küsida: kui teie tuppa tungib röövel ja keegi ulatab teile malaka, kas te siis vaatate, kes oli selle malaka ulataja? Meil on see ükskõik, kas see oli sakslane või türklane, inglane või indu. Meil oli elu küsimus võtta see malakas ja talle silmade vahele virutada. Ja selle ta siin sai.
Meie parim väepealik möödunud sõjas – kolonel Alfons Rebane pole kunagi olnud nats. Tal oli selle maailmavaate tõttu sakslastega suuri lahkhelisid. Ja ma pean ütlema, et kui teda nimetada natsiks, siis lääneriikide ülemjuhataja kindral Eisenhoover sõdis ju ühel pool bolševikega. Kas teda võib siis sõimata bolševikuks?
Paljud meie vabadusvõitlejad on saanud autasusid Eesti Vabariigi valitsuse poolt Kotkaristi näol. Selle statuudis on kirjutatud nii: vabadusvõitlejale sõjaliste teenete eest. Tähendab – Vabariigi Valitsus tunnustas, et olime sõdinud õige asja eest. Aga mis nüüd? Nüüd on nii, nagu siin eelkõneleja juba mainis, et meid kardetakse kui vanakurat välku. Nüüd ei lubata meie kokkutulekutele ametlikus korras tulla võimuesindajaid ega eesti vormis kaitseväelasi.
Kui meil oli vabadusvõitlejate kokkutulek Tallinnas Kadrioru staadionil, siis Vabadusvõitlejate Vabariikliku Ühenduse esimees tegi ettepaneku, et meid võrdsustatakse meie Vabadussõjas võidelnud isadega, kuna me võitlesime samas kohas ja sama vaenlase vastu ning tunnistatakse meie võitlust Teiseks Vabadussõjaks.
Meie võitlus oli õige. Austades meie langenuid, võime olla uhked veel elavate üle. Me võitlesime kurjuse impeeriumi vastu ja selle väljendi ei mõelnud välja mitte meie, vaid seda ütles Ameerika president Ronald Reagan.
Ma tänan!"
Harri Rendi kõne 2004. aastal Sinimägede kokkutulekul.
