Vene laevastik, samuti analooge mitteomav
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
Mulle jääb mulje, et tegemist ei ole statsionaarsete merepõhja raketibaasidega, neid nagu ei tohigi konventsioonide ja lepete järgi oma koduväravast kaugemale rajada. Miks ei või kontseptsioon olla sarnane Patriot vms õhutõrje süsteemidele, kus ohupiirkonda tuuakse radarid, raketikonteinerid ja muud pudinad kohale ja pannakse valvesse. Samamoodi võib selline merekonteinersüsteem toimida, kus rahuajal on 20 konteinerit kenasti sadamas ja kui julgeoleku olukord pingestub, hakkavad allveelaevad neid varem valmis vaadatud positsioonidele maha pudistama. Kui statsionaarsed maa-alused raketibaasid on vaenlasel hästi kaardistatud, ratastel-roomikutel või laevadel raketikandjatel saab (nt USA) kenasti orbiidilt sateliidilt või lennukite-droonidega silma peal hoida, siis merepõhja samaväärne jälgimine võib osutuda täna ja homme veel problemaatiliseks.
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
Tegelikuses on allveelaevade liikumine maailmaookeanis üllatavalt hästi jälgitav, kui aega saan, panen selle kohta ühe jutu üles.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40205
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
Neid 40ndate lõpu katsetusi live laevadega tuleb vaadata ka selles võtmes, et tegemist oli tänapäeva mõistes raskelt soomustatud ilmasõja sõjalaevadega.
Sh suured laevad, mis on mõeldud torpeedotabamusi taluma (väliskere vigastused teatud ulatuses ei garanteeri uputamist) - vt mitu torpeedot kulus nt Bismarcki uputamiseks.
Tänapäeva sõjalaev on sellega võrreldes üks õhukesest terasest ja alumiiniumist kokakoola purk, mis enamikus ulatuses pole isegi kuulikindel.
Käisin kunagi ühel Oliver H. Perry tüüpi fregatil, seal oli soomust ainult üks kitsas riba laevakere küljel (eks seal taga oli midagi olulist - nt juhtmed, kütusetorud jne).
Kui sinna veealuse plahvatuse epitsentri ligidale oleks üles rivistatud samasugune arv õhukesest pleksit Arleigh Burke'sid ja Ticonderogasid, siis oleks uppunud laevade hulk kahtlemata suurem.
Sh suured laevad, mis on mõeldud torpeedotabamusi taluma (väliskere vigastused teatud ulatuses ei garanteeri uputamist) - vt mitu torpeedot kulus nt Bismarcki uputamiseks.
Tänapäeva sõjalaev on sellega võrreldes üks õhukesest terasest ja alumiiniumist kokakoola purk, mis enamikus ulatuses pole isegi kuulikindel.
Käisin kunagi ühel Oliver H. Perry tüüpi fregatil, seal oli soomust ainult üks kitsas riba laevakere küljel (eks seal taga oli midagi olulist - nt juhtmed, kütusetorud jne).
Kui sinna veealuse plahvatuse epitsentri ligidale oleks üles rivistatud samasugune arv õhukesest pleksit Arleigh Burke'sid ja Ticonderogasid, siis oleks uppunud laevade hulk kahtlemata suurem.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
Merealused konteiner raketibaasid võivad olla ka strateegiline vastukäik lääne, peamiselt küll USA raketikaitsekilbile vastuseks. Raketikaitsekilbi efektiivsus sõltub suuresti sellest, kui varakult jõutakse lendulastud rakett avastada. Mere põhi ulatub üsna USA lähedale, ja raketi stardi lähedus muudab rakettõrje kilbi töö keerukaks või võimatuks.
Samuti ma oleks skeptiline " allveelaevade liikumine maailmaookeanis üllatavalt hästi jälgitav" suhtes - päris elu pakub pidevaid näiteid, kus see suur jälgimise müüt sobib rohkem hollywoody kinolinale. Täpsemalt, reaalne elu oma näidetega kinnitab pidevalt, et lendavate, ujuvate, ka veeall ujuvate objektide asukohamääramine ja jälgitavus jätab kõvasti soovida. Mitte harvad ei ole olukorrad, kus allveelaevad põrkavad kokku teise laeva või allveelaevaga. Samaoodi, kui ookeani uppunud laevu lennukeid ei suudeta ka militaarjõude kaasates leida.
Võtame või Läänemere, mis ookeanide kõrval on üks pisike tiigike nii oma suuruse, kui sügavuse poolest, ja siingi otsitakse mitte väikeseid vrakke aastakümneid. Vaatamata tihedale liiklusele ja erineval tasemel merepõhja kaardistamisele ja uurimisele on endiselt teadmata nii miinid, mürgitünnid, kui ka lennuki- ja laevavrakid. Kui ka sajameetriseid metalli ogalisi vrakke ei suudeta aastakümneneid leida, kui tõenäoline on leida raketikonteinerit ookeanis!
Ei usu ka seda, et allveelaevad on hästi jälgitavad - kui see oleks nii, miks siis jänkid igal võimalusel vene allveelaevadel üritavad sabas püsida. Ma ei usu, et jänkid 100% teiste riikide allveelaevade liikumist on võimelised jälgima. Pigem on see jälitustegevus üksikute allveelaevade sihilik töö, kus silm on allveelaeval on juba sadamast alates silm peal ja ülejäänud reisi vältel üritatakse jälitatavaga "kontakti" mitte kaotada.
Muidugi ei saa välistada, et tänapäeva IT arenguga on USA oma ranniku või miks mitte ka ookeanid oma sensoreid täis pikkinud ja arvuti filtreerib ja töötleb mööduvaid signaale. Millegipärast arvan, et selline veealune sensorisüsteem on pigem võrreldav tavalise majavalvega, kus teatud "sissemurdmise" puhul annab häiret aga see on ka kõik. On enamvähem teada, et midagi sellesarnast liikus enamvähem suunas ja sellega asi ka piirdub - mis täpselt ja kuskohas täpselt ja mis eesmärgil täpselt jääb teadmata.
Muidugi sõjaolukorras võib selline alarmivõrk olla kuldaväärt infoallikas.
Samuti ma oleks skeptiline " allveelaevade liikumine maailmaookeanis üllatavalt hästi jälgitav" suhtes - päris elu pakub pidevaid näiteid, kus see suur jälgimise müüt sobib rohkem hollywoody kinolinale. Täpsemalt, reaalne elu oma näidetega kinnitab pidevalt, et lendavate, ujuvate, ka veeall ujuvate objektide asukohamääramine ja jälgitavus jätab kõvasti soovida. Mitte harvad ei ole olukorrad, kus allveelaevad põrkavad kokku teise laeva või allveelaevaga. Samaoodi, kui ookeani uppunud laevu lennukeid ei suudeta ka militaarjõude kaasates leida.
Võtame või Läänemere, mis ookeanide kõrval on üks pisike tiigike nii oma suuruse, kui sügavuse poolest, ja siingi otsitakse mitte väikeseid vrakke aastakümneid. Vaatamata tihedale liiklusele ja erineval tasemel merepõhja kaardistamisele ja uurimisele on endiselt teadmata nii miinid, mürgitünnid, kui ka lennuki- ja laevavrakid. Kui ka sajameetriseid metalli ogalisi vrakke ei suudeta aastakümneneid leida, kui tõenäoline on leida raketikonteinerit ookeanis!
Ei usu ka seda, et allveelaevad on hästi jälgitavad - kui see oleks nii, miks siis jänkid igal võimalusel vene allveelaevadel üritavad sabas püsida. Ma ei usu, et jänkid 100% teiste riikide allveelaevade liikumist on võimelised jälgima. Pigem on see jälitustegevus üksikute allveelaevade sihilik töö, kus silm on allveelaeval on juba sadamast alates silm peal ja ülejäänud reisi vältel üritatakse jälitatavaga "kontakti" mitte kaotada.
Muidugi ei saa välistada, et tänapäeva IT arenguga on USA oma ranniku või miks mitte ka ookeanid oma sensoreid täis pikkinud ja arvuti filtreerib ja töötleb mööduvaid signaale. Millegipärast arvan, et selline veealune sensorisüsteem on pigem võrreldav tavalise majavalvega, kus teatud "sissemurdmise" puhul annab häiret aga see on ka kõik. On enamvähem teada, et midagi sellesarnast liikus enamvähem suunas ja sellega asi ka piirdub - mis täpselt ja kuskohas täpselt ja mis eesmärgil täpselt jääb teadmata.
Muidugi sõjaolukorras võib selline alarmivõrk olla kuldaväärt infoallikas.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40205
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
See teema näib eelkõige olevat suurvene imperialistide tühikargamine, millel pole tõsiseltvõetavat rahalist katet (vähemalt täna pole).
Olukord, kus kaadrisõjaväelased elavad varastamisest ning tingimustes, kus hoitakse loomi tähendab, et senine armee brittidega samast klassist eelarvega kaua püsti ei püsi.
Sestap kuuluvad taolised pompöössed võimearendusprojektid selgelt sisemaise propa valdkonda ja antud valdkonnas praeguse rahastamise tasemel on reaalne ehk mõningate aatomiallveelaevade käigushoidmine ja tasapisi juurde ehitamine.
Suurbritannial, Itaalial jne samas klassis rahalise võimalustega riigil pole täna ei strateegilisi pommitajaid, arvestatavaid maapealseid tuumavõimekusi ja mitmesaja tuhande mehelise isikkoosseisuga RA armeed (ning ühtlasi pole ka 15 000 km piiri, mille valvamiseks samuti hiiglaslikke ressursse kulub). Samuti puudub neil võimalus arendada iseseisvalt järgmise generatsiooni sõjatehnikat (juba käesolev generatsioon tuli ühistöö ja suure vaevaga).
Täna on antud valdkonnas suuri probleeme konventsionaalsemate võimekustega (nt paljuräägitud Bulava ebaõnnestumised), üsna kahtlane, kas see tehniliselt uudne üritus reaalselt läbi hammustatav ongi. Kui hästi mõelda, siis räägiti ju ka ookeanilaevastiku taassünnist jne. Tänane VF relvajõudude arvukus põhineb suuresti NSVL ajast päranduseks saadud infral ja raudvaral (ning vähemakstud ja kehvades tingimustes oleval isikkoosseisul). Sellel varal hakkab tasapisi "parim enne" saabuma - tuumajõududest puudutab see eelkõige rakette, mis vajalikul hetkel ei pruugi soovitud suunas enam lennata. Sestap on paratamatu VF relvajõudude arvukuse tuntav langus ning igasugu pompöössetest projektidest loobumine.
Kui jälgida uudiseid viimasest venelaste batüskaafi äpardusest Kuriilidel (mille inglased õnnelikult päästsid), siis tundub, et kriitiliste väinade "tehniline valve" on ka venelastel olemas.
Ookeane polegi vaja valvata, valvata tuleb kriitilisi pudelikaelu, näiteks väljumist Murmanski baasidest ning seejärel ookeanile minevaid väinu. Edasi on võimalik panna laevadele juba "sabad" taha (mida tehtigi) - eriti arvestades VF laevastiku tänasts väikest arvukust (jutt on alla 10 töökorras raketiallveelaevast, külma sõja haripunktis ulatus eri tuumaallveelaevade arv 200 alla NSVL-s).
Olukord, kus kaadrisõjaväelased elavad varastamisest ning tingimustes, kus hoitakse loomi tähendab, et senine armee brittidega samast klassist eelarvega kaua püsti ei püsi.
Sestap kuuluvad taolised pompöössed võimearendusprojektid selgelt sisemaise propa valdkonda ja antud valdkonnas praeguse rahastamise tasemel on reaalne ehk mõningate aatomiallveelaevade käigushoidmine ja tasapisi juurde ehitamine.
Suurbritannial, Itaalial jne samas klassis rahalise võimalustega riigil pole täna ei strateegilisi pommitajaid, arvestatavaid maapealseid tuumavõimekusi ja mitmesaja tuhande mehelise isikkoosseisuga RA armeed (ning ühtlasi pole ka 15 000 km piiri, mille valvamiseks samuti hiiglaslikke ressursse kulub). Samuti puudub neil võimalus arendada iseseisvalt järgmise generatsiooni sõjatehnikat (juba käesolev generatsioon tuli ühistöö ja suure vaevaga).
Täna on antud valdkonnas suuri probleeme konventsionaalsemate võimekustega (nt paljuräägitud Bulava ebaõnnestumised), üsna kahtlane, kas see tehniliselt uudne üritus reaalselt läbi hammustatav ongi. Kui hästi mõelda, siis räägiti ju ka ookeanilaevastiku taassünnist jne. Tänane VF relvajõudude arvukus põhineb suuresti NSVL ajast päranduseks saadud infral ja raudvaral (ning vähemakstud ja kehvades tingimustes oleval isikkoosseisul). Sellel varal hakkab tasapisi "parim enne" saabuma - tuumajõududest puudutab see eelkõige rakette, mis vajalikul hetkel ei pruugi soovitud suunas enam lennata. Sestap on paratamatu VF relvajõudude arvukuse tuntav langus ning igasugu pompöössetest projektidest loobumine.
Hüdrofonide võrk nt Atlanil Inglismaa, Islandi ja Gröönimaa vahel oli juba 70ndatel olemas.Muidugi ei saa välistada, et tänapäeva IT arenguga on USA oma ranniku või miks mitte ka ookeanid oma sensoreid täis pikkinud ja arvuti filtreerib ja töötleb mööduvaid signaale
Kui jälgida uudiseid viimasest venelaste batüskaafi äpardusest Kuriilidel (mille inglased õnnelikult päästsid), siis tundub, et kriitiliste väinade "tehniline valve" on ka venelastel olemas.
Ookeane polegi vaja valvata, valvata tuleb kriitilisi pudelikaelu, näiteks väljumist Murmanski baasidest ning seejärel ookeanile minevaid väinu. Edasi on võimalik panna laevadele juba "sabad" taha (mida tehtigi) - eriti arvestades VF laevastiku tänasts väikest arvukust (jutt on alla 10 töökorras raketiallveelaevast, külma sõja haripunktis ulatus eri tuumaallveelaevade arv 200 alla NSVL-s).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Kuidas uputada MIstrali?
МОСКВА, 29 июн — РИА Новости. Заместитель министра обороны РФ Юрий Борисов в эфире радиостанции "Эхо Москвы" в субботу уклонился от ответа на прямой вопрос ведущего, где будут базироваться два корабля типа "Мистраль": на Черноморском флоте и/или на Тихоокеанском, исходя из их названия "Владивосток" и "Севастополь".
http://ria.ru/defense_safety/20130629/9 ... z2XcmjpYCL
http://ria.ru/defense_safety/20130629/9 ... z2XcmjpYCL
Re: Tulekahju aatomiallveelaeval
Järgmisele laevale saadi tuli remonditööde käigus otsa- allveelaeva "Tomsk" keevitustööde käigus tekkis täna hommikul keevitustööde käigus põleng kahe kere vahel. Tuli üritati summutada vahurünnakuga, ohvreid pole. Väidetavalt on ka relvastus maha võetud ja reaktorid summutatud. "Tomsk" nagu ka kurikuulus "Kursk", on siis NATO klassifikatsioonis "Oscar II" klassi laev, varustet kahe tuumareaktoriga ja relvastatud torpeedode ja laevatõrjerakettidega "Granit".
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
- Liige
- Postitusi: 198
- Liitunud: 15 Dets, 2011 22:10
- Kontakt:
Re: Tulekahju aatomiallveelaeval
Laskemoon võetakse remonti minevalt laevalt alati ära. Tulekahju on Vene töökultuuri juures kerge tekkima ka ilma keevitustöödeta. Ise puutusin oma 3 a jooksul kokku mõnegi väikse/algusjärgus tulekahjuga.
Re: Tulekahju aatomiallveelaeval
Peaks võetama. Tegelikus kipub siiski vähe teine olema. Seesama teemaalgataja laevuke siinkohal näiteks.
http://flot.com/news/navy/?ELEMENT_ID=104725Стратегический подводный ракетоносец "Екатеринбург", пожар на котором вспыхнул 29 декабря 2011 года, находился в плавучем доке ПД-50 судоремонтного завода № 82 (поселок Росляково) с ядерным боезапасом на борту. Об этом 13 февраля пишет журнал "Ъ-Власть - Коммерсантъ".
По информации издания, на борту подводной лодки находились до 16 стратегических ракет Р-29РМУ2 "Синева" с четырьмя ядерными боеголовками каждая, торпеды и противолодочные ракето-торпеды, которые могли быть оснащены ядерными боевыми частями. Кроме того, на борту атомной п
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
- Liige
- Postitusi: 198
- Liitunud: 15 Dets, 2011 22:10
- Kontakt:
Re: Tulekahju aatomiallveelaeval
Tuumamoon pole asi mille puhul hommikul lihtsalt rivistatakse madrused mürskude tassimiseks.
Osa tuumavärgi käitlemisega seotud spetsiifilisi abiteenuseid osutavaid üksusi erastati segastel 90.tel. Et raha kokku hoida siis vist jah on väga loominguliselt hakatud tõlgendama neid klausleid mis lubavad väiksemahuliste remonditööde puhul jätta moona pardale ja vedelikud mahutitesse.
Osa tuumavärgi käitlemisega seotud spetsiifilisi abiteenuseid osutavaid üksusi erastati segastel 90.tel. Et raha kokku hoida siis vist jah on väga loominguliselt hakatud tõlgendama neid klausleid mis lubavad väiksemahuliste remonditööde puhul jätta moona pardale ja vedelikud mahutitesse.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40205
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Tulekahju aatomiallveelaeval
Loodetavasti ei usu siin keegi tõsimeeli, et kui tuumalaenguga rakett shahtis põlema läheb, siis megatonnine kabumm käib?
Kabummi tegemine implosioonipommiga (plutooniumiga, mis on strateegiliste rakettide termotuumakütuse "sütik") on üks väga täpset ajastust nõudev protseduur, mida tulekahju vaevalt matkida suudab ja raketid võivad tules olla ikka päris tükk aega (raketi lõhkepea termokaitse on ju arvestatud atmosfääri sisenemisele, kus asi helekollaseks kuumeneb ja lõhkepea ikka funtsionaalseks jääb)
ja kui kärakas käibki, siis lõpuks plahvatab implosiooni tekitav lõhkeaine suht väike kogus, mis tõenäoliselt paiskab selle plutooniumi laiali. Tavaliselt juhtub see, et raketi kütus lõpuks plahvatab ning tipus olev lahingsektsioon lendab lihtsalt suures kaares eemale (edasine sõltub nüüd kui terveks asi seejuures jääb).
Külma sõja ajal oli nende "kaitseriivis" vesinikupommidega igasugu intsidente ja üldjuhul ei tekkinud isegi suuremat radioaktiivset reostust (kuigi oli ka vastupidist).
Kabummi tegemine implosioonipommiga (plutooniumiga, mis on strateegiliste rakettide termotuumakütuse "sütik") on üks väga täpset ajastust nõudev protseduur, mida tulekahju vaevalt matkida suudab ja raketid võivad tules olla ikka päris tükk aega (raketi lõhkepea termokaitse on ju arvestatud atmosfääri sisenemisele, kus asi helekollaseks kuumeneb ja lõhkepea ikka funtsionaalseks jääb)
ja kui kärakas käibki, siis lõpuks plahvatab implosiooni tekitav lõhkeaine suht väike kogus, mis tõenäoliselt paiskab selle plutooniumi laiali. Tavaliselt juhtub see, et raketi kütus lõpuks plahvatab ning tipus olev lahingsektsioon lendab lihtsalt suures kaares eemale (edasine sõltub nüüd kui terveks asi seejuures jääb).
Külma sõja ajal oli nende "kaitseriivis" vesinikupommidega igasugu intsidente ja üldjuhul ei tekkinud isegi suuremat radioaktiivset reostust (kuigi oli ka vastupidist).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Liige
- Postitusi: 171
- Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
- Kontakt:
Re: Mere- ja ookeani põhja paigaldatavad raketid
Väga üldistades.Actual kirjutas:Ei usu ka seda, et allveelaevad on hästi jälgitavad - kui see oleks nii, miks siis jänkid igal võimalusel vene allveelaevadel üritavad sabas püsida. Ma ei usu, et jänkid 100% teiste riikide allveelaevade liikumist on võimelised jälgima.
Jälgivad nii venelased kui ka jänkid. Radioaktiivne jälg jääb maha, kõikidel alustel on lisaks ka oma audio/akustiline jälg jpm.
Jälgitakse neid aluseid, mis reaalset ohtu kujutavad. Põhimõtteliselt on üsna täpselt võimalik kalkuleerida raketi/rakettide väljalaskmise koht ja aeg.
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Allveelaev nn. Whiskey S613
Tervis foorum! Palun infot, pealkirjas nimetatud allveelaeva kohta. Võimalikult põhjalikku projekti, ehituslikku kirjandust. Konstruktsiooni ja ehituslikke vigu. Kontakte kes on sellisel isendil teeninud ja tahaks sellest pisut vestelda. Pildimaterjali, valdavalt seest. Andke julgelt teada. Ette tänades.
Re: Allveelaev nn. Whiskey S613
Ekraani paremas ülanurgas on lahtrike, kuhu saab igatsugu sõnu sisse trükkida...aupull, ise proovisin, trükkisin sisse Whiskey S613. Täitsa toimis. Võid proovida ka sõnu Projekt 613 või siis Подводные лодки проекта 613.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Würger 190G
- Liige
- Postitusi: 2040
- Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
- Asukoht: Harjumaa
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: ruger ja 15 külalist