Kui Putinit nüüd ei peatata, siis kuskohas ta peatub?

Reklaamid ette ning kajastused tagantjärele. Aga paluks et ikka militaarasjadega seotult...
Vasta
Matheus
Liige
Postitusi: 130
Liitunud: 19 Mai, 2009 10:56
Kontakt:

Kui Putinit nüüd ei peatata, siis kuskohas ta peatub?

Postitus Postitas Matheus »

Kui Putinit nüüd ei peatata, siis kuskohas ta peatub?


Suomen Sotilas 1/2014
juhtkiri/kaanelugu


Venemaa pöörab taaskord asjad pahupidi süüdistades vägivalla objekti ennast vägivallas. Seekord näib siiski nii, et hajevil lääs seda enam täies mahus alla ei neela, nagu ta seda kõigest mõned aastad tagasi Gruusias tegi. Milleni see siis viib?

Venemaal on tugev nelja P poliitiline traditsioon. Neli P-d on propaganda, *pelgus, provokatsioonid ja projektsioon. Nelja P poliitika toimib sageli hästi, kuid vaid lähieesmärkide puhul. See on kõlblik taktika, kuid nõrk strateegia.

Venemaa ja tema naabrite seisukohalt kõige ohtlikum on see, et nii nagu ameeriklased usuvad ise innukalt omasse idealistlikkusse ja naiivsesse demokraatia levitamise kampaaniasse, nii hakkavad ka venelased lõpuks uskuma sisemiseks tarbimiseks suunatud, kõlavalt vaenulikusse desinformatsioonikampaaniasse. Kui valetada nii, et seda ka ise uskuma jäädakse, siis hakkavad ka edaspidised otsused rajanema valedele alustele. Lõpuks võtab see saatusliku pöörde, ja nii on venelastega alati juhtunud. Tasu tulemuste eest tuleb alati maksta venelastel endil ja nende naaberrahvastel.

Venelased on malemeistrid ning meie läänemaised, sinisilmsed, õigustundlikud juhmid ei suuda sageli püsida kaasas nende lõpuks hästi väljamängitud gambiitidega.

Väidetakse, et Venemaa arvestab iga käigu tegemisel varem täpselt ette kirjutatud stsenaariumi. Jah ja ei.

Näiteks ei paista viimasel ajal tehtud käigud olema kaugemale ette planeeritud, kui seda olid Hitleri ja natside plaanid enne teist maailmasõda.

Käike ei ole arvestatud väga pikalt ette, nagu teab iga päriselus malet mänginu, et käike ei peagi planeerima liiga täpselt ja liiga kaugele ette. Kuid tähtis on see ja tuleb aru saada, et Ukraina puhul ei ole loomulikult tegu spontaansete juhuste kokkulangevusega. Tegevus on ette kavandatud, kuid kas lõppeesmärk on kristallselge ning riskianalüüs piisav?

Venemaa on juba XIX sajandist õppinud, et mingi punktini ikka õnnestub loovat kõhklematust kasutades ratsionaalset käitumist eeldav vastane maha suruda. Kuid nagu juba madam de Sta?l 200 aastat tagasi tõdes, venelased alati liialdavad. Suur maa ja suured unistused justnagu kajastuvad suurtes kõnedes ja massimeeleoludes, kuni kõik lõpuks ikka nahka läheb ning melanhoolne märtrikompleks vallutab venelaste meeled. Süüdlased leitakse ikka ja alati väljastpoolt.

Strateegia veab alt, kuigi taktikalised tegevused võivad üksteise järel isegi hämmastavalt hästi õnnestuda. Neli P-d, mis pidid olema vaid vahendiks, osutuvad lõpuks iseenesest teostuvaks kõverpeegelduseks tegelikkuses. On veel ka viies P, milleks on paranoiline rahvusinnustus, mis ikka viib sõjalisstrageegiliste valearvestusteni. Sel korral võib see viia suure P – Putini ja Venemaa seisukohast kolme võimaliku tagajärjeni:

1) Lääs annab järele nii nagu Gruusias ja Venemaa saab oma tahtmise, see tõstab söögiisu ning soovi proovida sama kontseptsiooni uuesti järgnevatel objektidel.

2) Venemaa annab läänest tõusnud vastseisu tõttu järele ning saavutab oma eesmärgid vaid osaliselt, tagajärjed võivad sisepoliitiliselt olla kahtlased. Venemaa võib siiski esineda sangarina ja rahutegijana ning talle jääb võimalus üritada uuesti, kuid ettevaatlikumalt.

3) Kumbki ei anna järele ja kriis süveneb. Tagajärjeks võib halvimal juhul olla sõda...

Propaganda.

Venemaa neljast P-st esimene ja tähtsaim on propaganda: Kuidas seda kasutati Ukraina puhul?

Lisaks ametlikule propagandale on juba kolm kuud tagasi teavitusvahendeid rakendatud müütide loomisks Ukraina kohta. See oleks pidanud Venemaale ja Ukrainale keskendunud lääne vaatlejatele juba selgitama, mida Venemaa kavatseb. Iga Janukovitsi käik, nagu ka iga sellele järgnev Venemaa käik, oli ennustatav kasvõi juba sellest vaatevinklist, millist narratiivi vene propaganda üritas luua ning mida see söötis lääne teabevahenditele ette oma mõjuagentide ja kasulike jobude kaudu. Probleemiks on olnud see, et läänes selgesti ei võeta vene propagandat sellisena nagu see on vaid usutakse see olevat objektiivsetele asjaoludele lisanduv erapooletu „vaatenurk“. Vale ei ole kunagi „second opinion“ vaid see on vale. Ja nagu Goebbels omal ajal õpetas ning Ilja Ehrenburgi sugused õppisid; mida suurem on vale, seda paremini seda usutakse.

Koos propagandaga hakkame vaatlema seda teist P-d:

Pelgus.

Üllatume sageli läänes miks venelased ennast koguaeg suluseisu mängivad. Kuid Vene mängureelites suluseise ei arvestata. Neid jagatakse vaid teistele.

Venemaad nimelt ei huvita, kas see kellelegi meeldib või mitte. Venemaal usutakse jõudu ja sundi. Vihaku, aga kartku, on venelaste lemmikmõtteviis. Venemaa ei soovi, et ta meeldiks teistele. Ta soovib, et teda kardetaks. Nii hüüavadki Venemaa pasunad Hitleri ja bin Ladeniga samase sisu ja stiiliga, kuigi võiksid soovi korral kasutada läänemaist ülemaailmset diplomaatia keelt. Venemaa lihtsalt näitab ja kasutab jõudu – samas teeb selgeks selle, et tal pole üldse kavaski mingeid reegleid järgida.

Venemaa teeb mida tahab senikaua, kuni tal on vastas temast tugevam või väehemalt tema aeglustamiseks suuteline olev jõud. Täpselt nii nagu tegi ka see pruuni särgiga prügikott teel võimule, esmalt ohuks kõigile ja siis hävingusse. Ehk oleks keegi ta varem peatanud. Hitler oli saksa rahva hävitaja, mitte päästja. Saksamaal võeti seda õppetunnina. Kuid kas ka Venemaal õpiti Stalinist? Igastahes tundub Putini maal olevat palju neid, kes ihalevad Leninit ja Stalinit. Neid kahte maailmaajaloos Mao järel veriseimat timukat. Ja keda nad enim hävitasid? Omasid.

Toeks pelguse tekitamisele ja propagandale vajatakse:

Provokatsioon.

Provokatsioonid on aastasadu olnud Venemaa modus operandi, seda ei ole läänemaised „asjatundjad“ tänini õppinud mõistma.

Alati kui Venemaa tahab kasutada jõudu, lavastab ta rünnaku iseenda vastu (Mainila lasud, Moskva ja Volgogradi korrusmajad, Gruusia „rünnak“ oma alade vastu jne.). Tavaliselt räägib vene propaganda juba ette ära, missuguseid provokatsioone on järgmiseks oodata.

Praegu räägib vene propakanda rünnakutest etniliste venelaste ja nende kirikute vastu, mis ei ole muidugi tõsi, aga see ei peagi tõsi olema, aitab kui mõned lääne meediaväljaanded seda valet kordavad ja neil saab ikka jälle linkida. Venemaa kõigepealt ründab ise, seejärel lavastab vajalikud „rünnakud“ kas siis Youtube abil või kasvõi Serbiast saadud materjali abil, kus näidatakse kuidas „ukraina nonatsid“ on vene õigeusu kirikuid haakristidega rüvetanud.

Provokatsiooniga liitub olemuslikult projektsioon, heiastus, kõverpeekel, mis keerab asjad valepidi. Nii meie ring sulgub.

Projektsioon.

Venemaa loomusest ja tegevusmallidest saab hea pildi, kui jälgida süüdistusi, mida Venemaa teiste vastu esitab. Asi on projektsioonis, millesse ta oma õnnetuseks lõpuks ka ise uskuma hakkab, justnagu kuri võõrasema, kes peeglilt aina meeldivaid vastuseid saab.

Venemaa süüdistab ukrainlasi fashismis, olles ise samal ajal fashismilaadsel teel. Venemaa süüdistab USA-d ja EL-i sekkumises Ukraina siseasjadesse, kuna ta ise neisse sekkub. Venemaa süüdistab läänemaid terrorismi toetamises samas kui ta ise terroriste toetab. Venemaa süüdistab Ukrainat ebaseaduslike relvarühmituste koostamises, kuna ta ise neid koostab. Venemaa süüdistab läänemaid geopoliitilises nullsummamängus, külma sõja suhtumises, propagandasõjas, riigipöörete korraldamises, vähemusrühmade kiusamises, äärmusrühmituste relvastamises jne. kuna Venemaa ise seda kõike teeb.

Nüüd meie soomlasest lugeja – heaoluühiskonna ja põhikooli kasvandik – pettub ja hüüab: aga ameeriklased on samasugused!

Kuid küsimus ei ole selles. Ameeriklaste lollused Afganistanis või Iraagis ei muuda venelaste tegusid Ukrainas või Gruusias aktsepteeritavateks.

Ehk me soomlased peaksime esmalt mõtlema, kumma domineerimine on mugavam; kas meie kõrval oleva üha autoritaarsemaks muutuva Putini Venemaa või meist kaugel oleva globaalse suurvõimu, kogu kriitikast hoolimata demokraatlike Ühendriikide oma? Kas tahame tantsida küünilise diktaatori või idealistliku turumajandusjõu ja demokraatia pilli järgi? Valik on kergem, kui see, mille pidime tegema 1940 aastal Stalini ja Hitleri vahel.

Venemaa Washingtoni suursaadiku koju kutsumine on vaid vahend vältimaks dialoogi ajal, mil operatsioonid kriitilises etapis, aga ka projektsioon, mis aitab Venemaal elada propagandavahedite toodetavas pöördtegelikkuses. Selle järgi on Ukraina olukorra põhjustanud Ühendriigid, mitte Venemaa. Ukraina demokraatlik rahvaülestõus oli esile kutsutud CIA agentide poolt ja näitamaks sügavat pahameelt viib Venemaa suursaadiku koju nagu väike poiss punase kallurauto liivakastist.

Rünnak Gruusia vastu oli projektsioon Kosovost, rünnak Krimmile ja Krimmi „peaministri“ ebaseaduslik väljavahetamine taas projektsioon Ukraina võimuvahetusest. Mõlemal juhul loob Venemaa endale pöördtegelikkust esindava väärastunud pildi sellest, mis Kosovos, Gruusias ja Ukrainas juhtus ning hakkab seejärel propagandast tõtt tegema. Enesepettus hakkab iseennast teostama.

Kui Putini ekspansiivset lähiimperialismi eos ei peatata võib järgmnine kriis olla järgmise läände kulgeva energiakoridori läheduses. Gruusias Putin saavutas oma tahte, Ukraina saatusele oleme tunnistajateks lähipäevil. Mõlemad on Venemaa gaasitrassid läände. Kolmas strateegiline tee kulgeb Soome ja Eesti vahelt. Eesti kuulub õnneks NATO-sse, Soome, Gruusia ja Ukraina ei kuulu.
* tekstis oleva sõna pelgus asemel sobiks ehk paremini sõna hirm, hirmutamine, aga siis ei sobiks see käsitletava nelja P kontseptsiooniga.


Artikkel on toimetuse tekst. See on koostatud tuginedes paljudele teabeallikatele Ukrainas ja väljaspool. Osa tekstist on otsene tekstilaen allikatelt, kes soovivad jääda anonüümseteks.

Vaba tõlke soome keelest tegi 19.03. 2013

Aigar Põder

Allikas:
http://www.disneylandparis.com//2014/03/ ... -siis.html



Pilt
Matheus
Liige
Postitusi: 130
Liitunud: 19 Mai, 2009 10:56
Kontakt:

Re: Kui Putinit nüüd ei peatata, siis kuskohas ta peatub?

Postitus Postitas Matheus »

MART HELME: Putin ei peatu. Tegusid, härrased, mitte sõnu

Venemaa teenib umbes seitsekümmend protsenti oma tuludest tänu toormemüügile, gaas ja nafta eelkõige. Selles kontekstis tundub tülinorimine läänega mõistusevastasena. Tegelikult pole siin aga midagi mõistusevastast.
On kaks olulist momenti, mis Venemaa seniselt gaasidiplomaatialt jõu võtavad. Nendeks on majanduskriis ja innovaatika, mis vähendavad järjekindlalt nõudlust Vene toorme järele Euroopas ja kildagaasirevolutsioon ning naftatootmise suurendamine USA-s. Lühemas perspektiivis tähendavad need asjaolud hinnalangust, pikemas perspektiivis aga tõsise alternatiivi tekkimist Vene toormele üldse. Järelikult on praegu just see moment, kus Venemaa oma tarbijaid veel šantažeerida saab.
Ühtlasi on pingete kruvimine Venemaale kasulik ka hinnapoliitika plaanis. Mäletame ju, kuidas just äsja suured börsid kergendatult hingasid, kui selgus, et Krimmi pärast Venemaa vastu rakendatavad sanktsioonid pole tõsiselt võetavad. Ebakindel olukord turgudel ei lase hindadel siiski langeda, vaid, vastupidi, aitab neil võib-olla hoopis tõusta. Ja see on vesi Venemaa veskile.
Tegelikult pole Euroopat räsinud majanduskriis Venemaad sugugi puutumata jätnud ja putinismi majandusliku eduloo kängumine tuleb kellegi kaela ajada. Üldist läänevastast hüsteeriat arvestades saavad süüdlased olla üksnes neetud ladinlased.
Mis puutub majanduskahjudesse laiemalt, siis on Moskvas teatud kadudega arvestatud ja leitud, et see, mida võidetakse, kaalub kahjud üle. Krimm tagab Venemaale domineerimise Mustal merel ja muudab ka ükskõik missuguse valitsuse all elava Ukraina tervikuna Moskva poolt järjekindlalt šantažeeritavaks. Seda nii sõjaliselt kui majanduslikult.
Vene rikkurid - vähemalt need, kes võimule lähedal seisavad - on oma rahad aga juba ammu ohutusse kohta toimetanud.
Kujunenud olukorras on Venemaa ainus, kes mängib ettevalmistatud partiid, näidates selle juures üles ka oskust improviseerida. Praegu mõistetakse Kremlis ilmselt hästi, et olukorras, kus maailma tähelepanu on keskendunud Ukrainale, tuleb selles pingekoldes pidurit tõmmata. Ida-Ukraina kohene vallutamine oleks küll ahvatlev, kuid äärmiselt provokatiivne ja võib seepärast koos Transnistria ja Moldovaga pisut oodata.
Moskva poolt on hoopis kavalam avada kusagil mujal ootamatult teine rinne. Selle teise rinde kõige tõenäolisem koht on Eesti. Sealjuures ei maksa meil karta, et Moskva alustab meie vastu täiemahulist sõda, mida USA ja NATO ei saa pealt vaatama jääda. Tõenäoliselt tõstetakse viies kolonn Tallinnas küll jalule, kuid piirdutakse venelaste „kaitsmisega“ siiski vahetult piiri ääres - Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel.
Viimases on Tiit Vähi kakskümmend aastat venelastele ka usinalt (sõja)sadamat ehitanud. Siinkohal meenub mulle, kuidas omaaegne Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin mulle kord irooniliselt ütles: „Zdorova postroite. No ještšo ne vsjo dostroili.“ (Hästi ehitate, aga pole veel kõike valmis ehitanud.). Kui lisame, et Sillamäe juures ulatub Soome lahe alla kaevandamist väärivate varudega diktüenaamakilt uraaniga, saame aru ka Ida-Virumaa vallutamise majanduslikust mõttest. Energeetiliselt amputeerib see Eesti ju niikuinii.
Kremlis on muidugi kenasti välja arvutatud, kui kaugele võib ühe NATO piiririigi vastu minna, ilma et see tõsise sõjalise kokkupõrke Venemaast tugevamate suurjõududega kaasa tooks. Mul jääb siinkohal üle lihtsalt ahastades imestada, kuidas Urmas Paet Ants Laaneotsa (aga ka Leo Kunnase, Urmas Roosimägi ja avalikult mitte esineda soovivate kaadrisõjaväelaste) professionaalse kriitika peale täiesti süüdimatult teatab, et tuleb lihtsalt rohkem oma riiki uskuda! Usume, härra hea ilma välisminister.
Aga kas venelane ka usub? Usub, kui me lillegi ei liiguta, et Kremli kõige elementaarsemat ja lihtsamini teostatavat provokatsiooni NATO ja USA naeruvääristamiseks nurjata? Kui me ei täienda oma puudulikke laskemoonavarusid? Kui me ei paiguta tõenäolisse kriisikoldesse preventiivselt usutavat vastupanu osutada suutvaid jõude? Kui me ei korralda mobilisatsioonikatseid? Kui me ei kutsu kaitseliitlasi õppekogunemistele? Kui me ei anna kaitseliitlastele praegu kodus hoidmiseks piisavat laskemoonavaru? Kui me demonstreerime, et tegelikult on Eesti kaitsejõud bürokraatlik fiktsioon, mille operatiivne jaluletõstmine pole suurema segaduseta võimalik ja mis suudab efektiivselt tegutsema asuda alles siis, kui vaenlane on oma esmased ülesanded sillapea(de) loomiseks meie territooriumil juba täitnud? Kui me ei suuda juba eos tagada võimekust viienda kolonni ülesässitamise halvamiseks komandanditunni kehtestamisega, ässitajate sidevahendite halvamisega ning konkreetselt Eesti riikluse vastu vaenutegevust alustanud isikute isoleerimisega?
NATO usk on hea asi. Ka mina olen NATO usku. Aga NATO tegelik kaitse meile saab teoks üksnes juhul, kui me ise resoluutsust demonstreerime ja omapoolse jõulise käitumisega Venemaa provotseerimist ei karda. Kui me juba eelnevalt võtame sisse kaitsepositsioonid, millest venelased lihtsalt üle jalutada ei saa.
Putin on alustanud õnnemängude seeriaga. Ta ei peatu enne, kui saab hoobi, mis lööb ta koomasse.

Allikas:
http://www.disneylandparis.com//2014/03/ ... gusid.html
Kasutaja avatar
U-96
Liige
Postitusi: 65
Liitunud: 26 Mär, 2014 13:25
Kontakt:

Re: Kui Putinit nüüd ei peatata, siis kuskohas ta peatub?

Postitus Postitas U-96 »

Putini eksnõunik: Putin tahab Soomet ja Eestit tagasi saada
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=68337559
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist