Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Kriku]

pehmoühiskond

Õigusriik.

LISATUD: 7 teemavälist õigusfilosoofilist postitust prügikasti saadetud.

Igaks juhuks:

Õigusriik = Rechtsstaat
Seadusriik = Rule fo Law

[Kriku]

Värske võltsitud arstitõenditega ajateenistusest kõrvale hoidmise artikli arutelu on siin: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 33#p513533

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Pekka Erelt, Eesti Ekspress
80 aastat tagasi ei kasvatanud Eesti koolid pehmosid, vaid tublisid sõdureid

Erinevalt tänasest olid kolmekümnendatel Eesti kooliõpilaste sõjalised oskused muljetavaldavad: nad oskasid püssi lasta, olid distsiplineeritud ja marssisid paremini kui nende isad kaitseliidus.

Hiljuti tõdes valitsus, et 70% Eesti noormeestest ei saa nõrga tervise tõttu kaitseväkke aega teenima minna. Ei valitsus ega sõjaväelased seda ei usu, kusjuures viimased näevad tegelike põhjustena noorte puudulikku isamaalist kasvatust koolis ja viletsat kaitsetahet. 1930. aastate Eestis oli olukord sootuks vastupidine. Ajateenistusest kõrvale ei hiilitud ja sinna läksid juba korraliku sõjalise ettevalmistusega noored, kes olid mõõtnud oma oskusi üleriigilistel koolinoorte sõjalistel õppustel. Ja need õppused polnud naljategu: 2. juunil 1937 anti avapauk manöövritele, mis kestsid koguni kümme päeva.
Püssi alla kutsuti 5134 noort, kes jagati viide rühma: algajad, noorem, keskmine, vanem ja erikursus. Osalesid nii keskkoolide, gümnaasiumide kui ka kutsekoolide õpilased. Koolinoori segamini ei pandud: õppurite kompaniid moodustati koolide kaupa. Väljaõpe viidi ellu kõrgel tasemel – õppusi juhtisid kohalike kaitseväeringkondade ülemad ning kaasati hulk vanemaid ohvitsere, et „viia õppuste tööd võimalikult lähemale sõjaväelisele väljaõppele ning korrale ja distsipliinile“, nagu kirjutas Uus Eesti.

Nõmme spordiväljak oli täis nutvaid poisse
Tallinna koolidest loodi tosin kompaniid, neist viis moodustasid Tondil kooliõpilaste pataljoni. Ülejäänud kümme kompaniid jaotati autotankide rügemendi, pioneerpataljoni, sidepataljoni ja mereväe ekipaaži vahel. Halva ilma puhul oli kavas kasutada õppetööks väeosade siseruume.
Mida noortele õpetati? Suurtes joontes sama mida ajateenijatelegi: riviõppus, laskmine, lahinguteenistus ja topograafia. Kusjuures pearõhk pandi praktilisele väljaõppele, teooriatunnid jäeti enamasti kõrvale. Väljaõpe erines vanuseti. Algajad said ettevalmistuse jalaväe alal, keskmine kursus tutvus suurtükiväega ja vanem kursus lisaks veel lennuväega. Eesmärk oli see, et koolilõpetaja peab olema korralikult väljaõpetatud jalaväelane, kes lisaks tunneb veel kõiki teisi väeliike.
Neil päevil oli Tondi kasarmute õu tulvil kirevat elu. Paarsada värviliste vormimütside ja ebaühtlase riietusega innukat koolipoissi askeldas läbisegi. Osa poisse kuulas selgitusi kuulide hajumise kohta märklaua ees, kuhu oli lastud 300 meetri kauguselt. „Poisid on huviga asja juures ja mõnigi noor sõdur poeks kas või silmadega märklauast läbi. Natuke eemal, aia ääres, on tekile osadeks lammutatud vene vintpüss. Kuidas seda jälle ruttu ja kõige otstarbekohasemalt kokku panna, selle kohta annab poistele seletust instruktor. Kolmas grupp tegutseb kuulipilduja juures,“ kirjeldas Uus Eesti.
Nõmmele Pioneerpataljoni saadetud noored seevastu said näha, kuidas lõhkevad gaasimürsud. Selleks kamandati noored spordiplatsi ääres asuvale mäenõlvakule. „Plahvatavad igat sorti gaasipommid, maad üles kündes ja mulda kõrgele paisates. Ja ohvitser annab seletust, kuidas üks kui teine gaas mõjub ja kuidas selle vastu võidelda,“ kirjutas Uus Eesti.
Poistele demonstreeriti ka leegiheitjaid, mille hävitav mõju ulatus 20 meetri kaugusele. Sellele järgnes suur finaal – suitsukate koos pisargaasiga, mis paksu uduna kattis kogu Nõmme spordiväljaku. „Poisid tormasid suitsupilvi nuusutama ja varsti oli Nõmme spordiväljak täis pisaraid nutvaid poisse,“ kirjeldas Vaba Maa. „Mul on küll kõva süda ja nutma ei hakka kunagi, kuid see gaas, pagan, võttis silmist vee välja,“ sõnas üks poistest vesiseid silmi pühkides.

Saksa poisid läksid õppustele trummiga
Õppusi jälginud Koolivalitsuse direktor Otto Kiisel polnud rahul metsas müttavate poiste riietusega – nad olevat sellise õppuse jaoks liiga hästi riides. „Jah, oleme seda neile mitu korda ütelnud, kuid nad tulevad ikkagi nende riietega,“ sõnas vastutav ohvitser. Samas kiitis ta saksa koole, kus peaaegu kõik poisid kandsid spordidresse. „Toomkooli poisid oma rühmaga erinevad teistest ka seetõttu, et neil on kaasas paar trummi. Pikema marssimise ajal põristatakse seda ja siis läheb hoopis lõbusamalt,“ kirjutas Uus Eesti.
Metsatukas näidati noortele veel palkide purustamist tugevajõulise lõhkeainega. „Puud purunevad nagu pilpad ja kultuurfilmi operaatoril Märskal, kes sündmust lähedalt filmib, on tegemist, et hoiduda taevast sadavate puutükkide ja väikeste kivide eest.“
Tühja kõhtu noored sõdurid tundma ei pidanud. Neid kostitati rammusa lihasupiga. Ka oli elu õppustel vaheldusrikas: koolinoortele korraldati tutvumiskäike eri väeosadesse, kusjuures lennuvägi saatis igast koolist üks-kaks loosiga valitud poissi taevalaotusse.
Õppused lõppesid kõigis koolides korraldatud võistlustega laskmises ja granaadiheites.
Toonased Eesti koolinoored olid head laskurid. Näiteks 1936. aastal sooritas laskmiskatsed edukalt 2001 koolinoort, neist meistriklassi said 7, esimese 78, teise 724 ja kolmanda 1192. Parimad laskurid olid Nõmme, Jõhvi, Vändra ja Narva koolidest. „Provintsikoolides on õpilaste vähese arvu tõttu võimalus iga õpilase tööle ja arengule rohkem rõhku panna,“ arvas Uus Eesti.
Sõjaline õpetus koolides ilmselgelt meeldis toonastele Eesti koolipoistele. „Distsipliin õppursõdurite hulgas on suurepärane. Puudumisi õppustest juhtub väga harva ja sedagi ainult haigusejuhtumeil,“ võttis Uus Eesti kokku. Õppusi saabus jälgima magister Mikko Mäkelä Turu ülikoolist, kes oli üllatunud õppuste heast korraldusest ning ütles, et Soomes sellist õppust veel ei ole.

Paraad Vabaduse väljakul
Koolinoorte sõjalised õppused lõppesid Vabaduse väljakul korraldatud paraadiga, millel osalesid Tallinna ja Nõmme koolid. Kella kolmeks olid noored nelinurkselt üles rivistatud. Mõni minut pärast kolme saabusid kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja haridusminister kolonel ¬Aleksander Jaakson. Pärast seda, kui Laidoner oli kõiki koole järgemööda tervitanud, saabus Vabaduse väljakule riigivanem Konstantin Päts.
„Tervist, õpilased!“ hüüdis riigivanem.
„Tervist, härra riigivanem!“ kõlas üle platsi mürisev vastus.
„Teie lähete ellu suure ülesandega olla juhtideks meie ühise kodumaa kaitsel, kui seda peaks olema vaja kallaletungijate vastu. Kui teie ka tegelikus olukorras sama hästi ja tahtlikult oma ülesandeid täidate kui möödunud õppustel, siis olete täitnud kohustuse isamaa vastu. Selleks soovin teile järgnevaks eluks kõige paremat,“ kõneles riigivanem Päts.
Riigivanema kõne lõppedes lauldi hümni ja seejärel algas paraad, millel marssis koolide lippude all üle 2000 õpilase ning mida Päts ja Laidoner jälgisid tribüünilt. „Tublis valvesammus möödusid kooliõpilaste read riigijuhtide eest,“ kirjutas Vaba Maa, lisades, et tänavustel õppustel oli eriline rõhk rividrillil ning selles tunnistati parimaks Tallinna tehnikum.
„Paraadmarss jättis väga hea mulje. Noored näitasid, et nad on isegi tublimad kui nende isad kaitseliidu paraadil ega jää maha sõjaväe paremate üksuste esinemisest. Hea mulje jättis ka ühtlane riietus. Enamiku koolide poisid olid ühtlaselt valgetes suvesärkides,“ kiitis Päevaleht.
Õhtul ootas koolinoori ees veel pidulik aktus, millel jagati koolidevaheliste võistluste auhindu. Laskmises saavutas esikoha Nõmme gümnaasium, teiseks tuli Tallinna tehnikum ja kolmandaks Inglise kolledž. Granaadiheites oli esikolmik sama, ainult järjekord oli vastupidine. Õppust ja paraadi võis ju nimetada propagandaürituseks, ent keegi ei saanud eitada seda, et noortel jagus sarnast indu ja kaitsetahet nagu esimestena vabadussõtta läinud koolinoortel kaks kümnendit varem.

[Kapten Trumm]

Salo magistritöös EV vastupanuvõimalustest 1939 on ka üks lõiguke tollase inimmaterjali kvaliteedist. Meeles on selline muljetavaldav lause, et 90% noormeeste kehaline seisund oli hea või väga hea.

NSVL nostalgiateema all üks minust noorem kasutaja küsis, et kuidas saadi suvel lapsi saata põllutööle põrgupalavale põllule - vastus oli jah, saadeti küll ja mitme malevasuve jooksul ei olnud meil ainsatki reaalmeditsiini juhtumit. Lihtsalt kehaline vorm on tollal keskmiselt palju parem kui täna. Täna pole midagi erilist, kui 50 osalejaga riigikaitseõpetuse paaripäevasest laagrist viiakse 1-2 inimest kiirabiga ära, diagnoosiks kurnatus, dehüdratsioon vms.

Eduraportööride meelehärmiks - see kehaline vorm on Eestis allamäge käinud just peale EV taasiseseisvumist, kus üldkehalist ettevalmistust peeti ühel hetkel nõuka igandiks ja rahvasporti asendas arvuti taga olesklemine. Paraku on see meie enda tehtud möödalask.

Ekspressi jutt lihtsalt räägib sellest, et taoline viisakas sõjalis-sportlik ettevalmistus polnud sugugi vene võimu leiutis, vaid seda peeti vajalikuks ka EW ajal.

[Kriku]

Eestiaegsete meeste parem kehaline vorm oli ikka tolle aja realiteetide tulemus (suur osa kuttidest maatööl jne), mitte koolisüsteemist saadud. Kooli kehalise kasvatuse üle kurdeti ka siis: http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=e ... 301107.2.5

Artiklis nõutakse vähemalt 3 tundi nädalas

[Z03]

Eesti meeste füüsiline vorm oli arvatavasti parem jah eelmise Eesti Vabariigi ajal.
Kas see päästis meid nõukogude okupatsioonist?
Rolli mängivad vist natuke teised tegurid ka peale meeste füüsilise vormi.

[Kapten Trumm]

Eesti meeste kehaline vorm oli ka 80ndate lõpus (veel) täitsa OK.
Siis elas juba enamik rahvast linnades ega teinud maatööd eriti.
Allakäik on siin olnud kuskil 1990ndate keskpaigast. St puhas EV aegne tegemise või tegematajätmise probleem.
"Moodne eluviis", võimalus saada igalt poolt arstitõendeid, õpetaja võimu kadumine, ühiskonna poolne lodevuse normaalseks pidamine jne kõik

Artiklis nõutakse vähemalt 3 tundi nädalas

Mäletan ise häguselt, et mingi aeg oli minu kooliajal 4 tundi - 2 tundi järjest 2 korda nädalas.
Aga sellele lisandus ju tihti (mul nt oli) "vabatahtlik" spordikool, ilma milleta polnud lootsust saada hoolsuse hinnet üle kolme.
Minul oli selleks kergejõustik kolm korda nädalas. Niiet mul oli kaks komplekti kehalise riideid, et oleks iga päev kuivad võtta (kus ikka linnakorteris neid kuivatad).
Et see nüüd toimuks õppimise arvelt või "geeniust suretades", ma hästi ei usu, sest selle koormuse juures lõpetasin keskkooli hõbemedaliga ja sain sisse ülikooli konkursiga 7,5/kohale.

[Kriku]

Millise statistika alusel see väide on püstitatud?

[Kapten Trumm]

Näiteks südame- ja veresoonkonna haiguste esmase haigestumise statistika, mis on otseses seoses kehalise aktiivsusega.


https://www.riigiteataja.ee/akt/852525

(üldiselt olen täheldanud rahvatervise alal sellist eduraportööride sulitempu, et statistika algab enamasti 1991 või 1992 aastal, põhjusel, et nt 1982 kippusid need näitajad olema paremad ja see muudaks kogu eduloo jutustamise küsitavaks).

[Chupacabra]

Näiteks südame- ja veresoonkonna haiguste esmase haigestumise statistika, mis on otseses seoses kehalise aktiivsusega.

... või kasvanud keskmise elueaga.

[Kapten Trumm]

Taolist allakäiku võib näha praktiliselt iga tervisehädaga ja algas see juba 80ndate lõpus, kus olemasolev süsteem lagunes või toiminud korda ei täidetud, kuid asemele ei tulnud midagi.
Rahvatervise valdkonnas meil lihtsalt pole eriti palju edulugusid ette näidata ja mis on, on tavaliselt seostatavad meditsiini üldise arenguga.
Paremate näitajate taga ENSV ajal oli tihtipeale riiklik sund/süsteemne tegevus, näiteks tuberkuloosi puhul polnud siis mõeldav, et tuubikud kakerdavad vabalt mööda avalikke kohti ringi, elanikud allusid regulaarsele kontrollile ja haiguse avastamisel sundravile. Pole midagi teha, sellised asjad olid efektiivsed.

Täna on see, et võtad luulude pärast arstitõendi ja kehalises ei käi, su isiklik asi ja keegi seda ei sanktsioneeri. Inimene on aga sama mugav kui tal olla lastakse.
Mina nt arvan, et KVKT-1 190 punktile sooritamine iga haridusastme lõpetamisel (riigieksami vormis) parandab asju üksjagu. Inimesed on lihtsalt sunnitud endaga tegelema.
Kui 1 km joosta ei jaksa, siis 15 minutiga 3,2 km maha joosta on kõvasti harjutamist.

[Chupacabra]

Paljude haiguste plahvatuslik kasv statistikas on tingitud keskmise eluea tõusust. Nõuka ajal olid inimesed selleks ajaks surnud kui teatud haigused inimesel välja löövad (tavaliselt peale 50ndaid). Teine asi on meditsiini tase, Nõuka ajal ei pruukinud teatud haigusi üldse tuvastada. Lihtsalt proovime võrrelda õunu õuntega, mitte ploomidega.

[Kapten Trumm]

Kui inimene jõuab erilise pingutuseta 5 km 20 minutiga joosta või 10 km poole tunniga suusatada, ei ole mingeid südame-veresoonkonna haigusi tavaliselt. Nii lihtne see ongi.
Selleks, et seda pidevalt suuta (nii öelda hoida vormi), tuleb seda kahjuks iga nädal 2-3 korda korrata. Ja rohkem võib-olla polegi tarvis.
Loota, et koolieas hakatakse seda vabatahtlikult mingi ilmutise ajel tegema, kui on sada võimalust saada niisama hakkama, on pehmelt öelda naiivne.
Kui meil poleks mata riigieksamit (riiklik sund), siis ei saadaks ka PISA testis pooli punkte, mida täna saadakse.
Seda tõsiasja, et urbaniseerunud, mugavustega korteris elav inimene tuleb sundida vähemalt noorpõlves niipalju liigutama, et temast saaks sõduri või tema põetamisele ei kuluks liigselt raha, taibati mitte-majaduslikus NSVL-s kiirelt. Need tasuta spordi programmid ja värgid, tuberkuloosibussid ja veel paljud ennetusmeetmed maksid kokkuvõttes korraliku kopika ka vene ajal. Meil on selle lihtsa tõe kohale jõudmisega raskusi, kuigi me end hirmus majandusmaaks ja raha lugejaks pidada armastame.

Paljude haiguste plahvatuslik kasv statistikas on tingitud keskmise eluea tõusust.

Konkreetne südame-veresoonkonna esmahaigestumise kasv 2,5 korda kümne aastaga ei ole kuidagi seletatav keskmise eluea tõusuga 3 aastat, mis selle perioodi jooksul toimus.
See on seletatav hoopis lihtsamalt - stress, alkohol, suitsetamine, kehaline passiivsus ja toidutööstuse turundatav toidulaadne kraam. Aga ka vabadus istuda iga õhtu õllepudeliga teleka ees.
Ehk nii öelda elustiili haigused.

[Chupacabra]

Ma küll ei mäleta, et nõuka ajal oleks teeääred jooksvaid inimesi täis olnud. Küll aga istuti nõuka ajal kogu aeg õllepudel nina ees (tihedamini viin).

[Kapten Trumm]

Paraku on vähemalt 1980ndatega võrreldes alkoholi tarbimisrekordite kahtlane au EV perioodis (12,59 liitrit absoluuti elaniku kohta, 2007. a)
ENSV rekond 1980ndates oli 10,9 liitrit 1981 ja peale Gorba "kuiva seadust" (loe eri piiranguid) langes see 7 liitri kanti.
https://www.folklore.ee/tagused/nr36/arusaar.pdf
NB! Enne kui rääkida statistika võltsimisest, lugeda läbi lingitud kirjatöö.

Seega kokkuvõtvalt - täna istutakse pudel nina all rohkem kui 30 aastat tagasi ja pea poole rohkem kui istuti siis, kui seda tarbimist ka reaalselt piirati.