|
Täisartikkel siis siin.
Eesti ja Venemaa 20 aastat kestnud vaidlus saatkonnahoonete üle päädis tänavu 99 aastaks sõlmitud lepinguga, mille kohaselt saab Eesti endale sümboolse hinnaga rentida Moskva saatkonna alust maad ja Venemaa saab kasutada muuhulgas kunagist Nõukogude piirivalvekordonit Pirital.
Otse Tallinna külje all asub Nõukogude piirivalvekordon, mida venelased pole tänini, ehk siis 20 aasta jooksul Eestile loovutanud. Kummastava loo taga on kümneid aastaid kestnud diplomaatiline käteväänamine Venemaaga, milles idanaaber tänavu lõplikult oma tahtmise sai.
«See oli taganemine. Taganemine Tallinna all,» kirjeldab 73-aastane erukolonel Henn Karits. Kunagisel Eesti piirivalve peadirektori asetäitjal oli hämmelduseks põhjust. 1990. aastate alguses oli tal taskus Eesti valitsuse otsus, mis pani tema meeskonnale kohustuse kõik siinsed enam kui 40 Nõukogude Liidu piirivalvekordonit Eesti riigi valdusesse võtta.
Nende hulgas oli ka 6. piirivalvekordon: 17 000-ruutmeetrine, aiaga ümbritsetud ja relvastatud valvega maalahmakas Pirital Lauri teel, linnulennult umbes 600 meetri kaugusel mererannast. «Täiesti korras kordonihoone, ohvitseride elumaja, mehaanikabaas, töökojad ja garaažid, meeskonnaruumid, relvaruum, sideruumid, jõusaal, söökla ja köök,» meenutab Karits.
Kompleks polnud põhjuseta magus tükk. Toona KGB alla kuulunud Nõukogude piirivalve oli lasknud hoonestu ehitada 1980. aasta Moskva suve¬olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatiks, et tõsta oma võimekust hoida silma peal siia saabuvatel välisturistidel.
Kui Karitsa meeskond 1992. aasta sügisel kordonit üle võtma läks, paistis kõik kena. Kordonihoone anti üle, ent selle kõrval seisvast eluhoonest keeldusid endised punaohvitserid lahkumast. «Nad olid juba muutunud tsiviilisikuteks, aga endiselt siin paigal. Meile öeldi, et nad on nüüd Vene saatkonna teenistuses,» meenutab Karits asjade käiku.
Mõnda aega elasidki kordonit relvadega valvanud eestlased endiste punaohvitseridega õlg õla kõrval, sest kogu kompleks pidi peagi minema Eesti kaitsejõudude käsutusse. Pööre asjade käiku saabus 1993. aasta sügisel. «Tollane Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov tuli kohale ja ütles, et olgu me siit kiiresti kadunud, muidu tulevad probleemid Moskvaga.»
Asjale ametliku käigu andnud Karits küsis välisministeeriumilt otse: kas tõesti jätame Tallinnas nii suure kordoni Vene saatkonnale, kuigi teame, et neil on hooned vanalinnas juba olemas?
Toonane kaitseminister Jüri Luik pidigi hapult tunnistama: kordonist oli üleöö saanud vahetuskaup, sest Venemaa oli hakanud Eestit Moskvas asuvatest saatkonnahoonetest ilmajätmisega šantažeerima. «Mäletan, et asi oli siiski väga tõsine. Põhjus oli, et meie saatkond Moskvas koos oma juurdeehitusega võib muidu ohtu sattuda,» räägib Karits.
Eestlased pakkisid mõne tunniga asjad ja lahkusid. Pirita kordon jäigi ainukeseks, mida riik pole Nõukogude Liidult ega selle õigusjärglaselt kunagi kätte saanud.
Vaidlus kordoni üle võikski jääda veidraks episoodiks ajaloos, kui see poleks osa väljapressimistaktikaga saavutatud diplomaatilisest maadevahetusest, mille lõppmäng on just praegu. Tänavu 18. veebruaril kirjutasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas alla saatkondade paiknemise kokkuleppele. Selle kohaselt saab Eesti endale saatkonnahoone Moskvas Malõi Kislovski põiktänavas ning võimaluse rentida 99 aastaks sümboolse hinnaga majaalust maad.
Venemaa omakorda saab 99 aastaks hoonestusõiguse alusel enda omandisse seitsmest aadressist koosneva hoonekompleksi Tallinna vanalinnas Pikal tänaval ning kordoni Pirital. Kui hoonestusõigus sel sügistalvel kinnitatakse, võib Venemaa lisaks maade kasutamisele sinna ka maju ehitada. Ühtekokku laiub idanaabrite saatkond Tallinnas ligi 20 000 ruutmeetril, mis on suurim Eesti riigi kinnisvaral asuv välisesindus.
Välisministeeriumi asekantsleri Tõnis Saare sõnul püüti lepingus järgida pariteetsuse põhimõtet, et mõlemad pooled saaksid võrdselt kasu. 20 aasta pikkuseks venis protsess seetõttu, et vaieldi, kuidas ja mis tingimustel maad ja hooned üksteisele vormistatakse. Valitsuse otsustest taganemine on praegu aga võimatu. «Kuna me oleme valitsuse otsusega kordoni nende käsutusse andnud, siis on väga keeruline seda nüüd muuta ja öelda, et lahkuge,» kirjeldab Saar.
Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Krossi paneb eelkõige imestama see, kuidas Venemaal üldse lasti sellised tingimused välja kaubelda. Enne okupatsiooni kuulus Nõukogude Liidule vaid üks Pika tänava hoone, ent taasiseseisvunud Eestis on neid Venemaa käsutuses seitse. Osal neist pindadest olid õigusjärgsed omanikud, kellega Eesti Vabariik pidi Venemaa kasuks vaidlusi lahendama.
«Eesti riik oleks minu arvates pidanud 1994. aastal kanna maha panema. Kahjuks seda siis ei tehtud,» analüüsib Kross. «Muidugi olid ka tähtsamad probleemid – saada Vene vägedest lahti ja hakata oma riiki üles ehitama.»
Kokkuvõttes taandubki asi küsimusele, kas kaup oli aus või jäid 1990. aastatel sageli vahetunud valitsused ja välisministrid Vene karu survele lihtsalt alla. Krossi sõnul on tõenäoline, et Eestil polnud valikut ja ohvreid tuli tuua. «Eesti huvides oli lõpuks ometi maandada riskid Moskvas: näiteks see risk, et kui ühel päeval on Vene valitsusel paha tuju, siis nad võtavad meilt saatkonna ära. Venelased ei ole kunagi kõhelnud mölaklikke vahendeid kasutamast.»
Aastatel 1992–1994 välisministriks olnud Trivimi Velliste sõnul olid läbirääkimised venelastega algusest peale äärmiselt keerulised. Eestlased said kohe aru, et Vene diplomaatide taktika on küsida endale võimalikult palju kinnisvara, lootuses, et nii jääb äraütlemiste kõrval ka midagi kätte. Idanaabrite argument oli alati üks: hooneid on vaja diplomaatide majutamiseks.
Pika ja Laia tänava vahelised majad Tallinnas antigi venelastele tervikuna, sest need olid ENSV siseministeeriumi tegutsemise ajal juba omavahel ühendatud. «Muidugi võib tagantjärele vaielda, kas see oli Eesti Vabariigi poolt liiga suuremeelne. Oleks võinud ju need uksed vahepealt kinni müürida, aga küsimus on lõpuks selles, kui väiklaseks sellistes läbirääkimistes minna?» arutleb Velliste.
Ta ei eita, et Eesti vastu kasutati survemeetodeid. Taasiseseisvunud riigil polnud Moskva saatkonnahoonele mingeid õigusi, sest kuigi seal tegutseti juba enne Teist maailmasõda, ei lasknud Nõukogude Liit välisriikidel toona kinnisvara omandada. See andis Venemaale 1990. aastate alguses võimaluse ähvardada Eestit kui lihtlabast rentnikku saatkonnahoonest välja viskamisega.
«Venemaa tahtis vastu igasugust muud kinnisvara. Me rõhutasime, et kusagil on mingisugune piir. Neil oli palju nõudmisi, mida me tagasi lükkasime,» kinnitab Velliste.
Üks, mis lõpuks sõelale jäi, oligi Pirita kordon. «Kvantitatiivselt võis see meile tunduda ebamõistlik – neil ei ole ju nii palju töötajaid! Aga kuhugi oli neil elamist vaja ja see asukoht on elamiseks mugav,» möönab ta. Toonase välisministri sõnul kaaluti läbi ka see, kas kordoni jätmine Venemaale võiks ohustada Eesti julgeolekut. Sellist ohtu, millest meie teenistused jagu ei saaks, aga ei nähtud.
Eerik-Niiles Krossi sõnul on saatkonnale kinnisvara taotlemine tuntud võte, mille tegelik eesmärk on saada juurde diplomaatilise puutumatusega kaetud pinda. Sellistes hoonetes on Eesti ametiasutustel juriidiliselt keeruline avastada riigivastast või luuretegevust.
Kross tõi välja, et Vene saatkonna jõuline surve langes kokku Vene vägede, sealhulgas sõjaväeluure GRU signaalluure üksuste lahkumisega Eestist 1994. aastal. «Võib arvata, et venelastel oli tarvidus teatud funktsioonid üle kolida. Ma ei taha öelda, et ma tean, et venelased signaalluuret Pikalt tänavalt või kusagilt mujalt teevad, aga ma oleksin üllatunud, kui nad ei teeks,» ütleb Kross.
Kordonit vaatamas käinud Postimees tuvastas, et kahekorruselise eluhoone kõik aknad on trellitatud ja lisaks ööbimisele tegutsevad diplomaadid majas ka päeval. Kodusest elust annavad aimu lilled aknal ja isevalmistatud grill maja tagaküljel.
Aiaga ümbritsetud kordon ise on pealtnäha küll võsastunud, kuid sinna viivad teed reedavad mõõdukat kasutamist. Kordoni töökojale on paigaldatud uued uksed ja peahoone katusel on kaks satelliiditaldrikut.
Seda, kas kordon oli strateegiline valik või pelk ihalus Pirita idülli järele, saame ilmselt teada mõne aja pärast, kui venelastel tekib võimalus see oma käe järgi ümber ehitada. Senikaua on ilmselt põhjust muret tunda sama vähe, kui tunneb Ameerika Ühendriikide saatkonna töötaja, kes rentis hiljuti endale maja täpselt venelaste vastas.
Võrdväärne tehing?
Välisministrite Urmas Paeti ja Sergei Lavrovi 18.02.2014 Moskvas sõlmitud kokkulepe
Venemaa annab Eestile:
• Hoone Malõi Kislovski põiktänav 5/8a Moskvas, üldpinnaga 5254 m2. Selle alune 2243 m2 suurune maatükk antakse 99 aastaks rendile hinnaga 1 rubla aastas.
Eesti annab Venemaale:
Hoonestusõiguse alusel hooned ja rajatised:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, üldpinnaga 3410 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, üldpinnaga 880 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, üldpinnaga 2127 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, üldpinnaga 128 m2 99 aastaks hoonestusõiguse tasuga üks euro aastas:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, pindalaga 1571 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, pindalaga 272 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, pindalaga 12 839 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, pindalaga 4953 m2
_________________
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, võib kogu poliitika(demokraatia ja seadused) ära unustada.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
IMHO arvamus. Ametlikult on välja toodud ca 20 inimest. 