Eestisse siis jäetud kena trooja hobune Tallinna Pirita linnaossa. Väidetavalt jäeti see Venemaale, kuna siis sai Eesti endale Moskva saatkonna 99-ks aastaks.
http://www.postimees.ee/2927783/tana-po ... i-lahkunud
Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Nuujah, siin ongi Lasnagorski 5. kolonni relvaladu otse Tallinna külje all.
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Mul nii vara lehte veel postkastis ei ole. Veebiväljaandes mainiti, et just tänavu sai Venemaa enda tahtmise. Oli see Eesti linna- või riigivõimu otsus, mis asjad paika pani?
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Kummaline lugeda,et leidub objekte,mis pole üle antud Eesti riigi seaduslikule võimule.
Igasugu rendilepinguid saab ühepoolselt tühistada,isegi kui need on riikide vahelised.
Mind huvitab rohkem see,et kuidas see kompleks on nii säilinud,et pole narkomaanid ja vasevargad seda suutnud ära rüüstada? Loogiline seletus oleks,et valve siis peal või ei ole ka narkar nii loll,et läheks Venemaa saatkonna omandi juurest võtma?
Postimehe kommentaatorid spekuleerivad,et seal hoitakse relvasid? Ma ei oska selle peale midagi kosta, kõik on võimalik aga kui midagi varjatakse seal siis peab justkui seal midagi olema?
Igasugu rendilepinguid saab ühepoolselt tühistada,isegi kui need on riikide vahelised.
Mind huvitab rohkem see,et kuidas see kompleks on nii säilinud,et pole narkomaanid ja vasevargad seda suutnud ära rüüstada? Loogiline seletus oleks,et valve siis peal või ei ole ka narkar nii loll,et läheks Venemaa saatkonna omandi juurest võtma?
Postimehe kommentaatorid spekuleerivad,et seal hoitakse relvasid? Ma ei oska selle peale midagi kosta, kõik on võimalik aga kui midagi varjatakse seal siis peab justkui seal midagi olema?
[b]7.62x54r.net[/b]
-
Poti soldat
- Liige
- Postitusi: 1725
- Liitunud: 02 Dets, 2012 12:44
- Kontakt:
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Kõlab kummaliselt aga samas raske kommenteerida ilma täisartiklit nägemata.
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Täisartikkel siis siin.
Eesti ja Venemaa 20 aastat kestnud vaidlus saatkonnahoonete üle päädis tänavu 99 aastaks sõlmitud lepinguga, mille kohaselt saab Eesti endale sümboolse hinnaga rentida Moskva saatkonna alust maad ja Venemaa saab kasutada muuhulgas kunagist Nõukogude piirivalvekordonit Pirital.
Otse Tallinna külje all asub Nõukogude piirivalvekordon, mida venelased pole tänini, ehk siis 20 aasta jooksul Eestile loovutanud. Kummastava loo taga on kümneid aastaid kestnud diplomaatiline käteväänamine Venemaaga, milles idanaaber tänavu lõplikult oma tahtmise sai.
«See oli taganemine. Taganemine Tallinna all,» kirjeldab 73-aastane erukolonel Henn Karits. Kunagisel Eesti piirivalve peadirektori asetäitjal oli hämmelduseks põhjust. 1990. aastate alguses oli tal taskus Eesti valitsuse otsus, mis pani tema meeskonnale kohustuse kõik siinsed enam kui 40 Nõukogude Liidu piirivalvekordonit Eesti riigi valdusesse võtta.
Nende hulgas oli ka 6. piirivalvekordon: 17 000-ruutmeetrine, aiaga ümbritsetud ja relvastatud valvega maalahmakas Pirital Lauri teel, linnulennult umbes 600 meetri kaugusel mererannast. «Täiesti korras kordonihoone, ohvitseride elumaja, mehaanikabaas, töökojad ja garaažid, meeskonnaruumid, relvaruum, sideruumid, jõusaal, söökla ja köök,» meenutab Karits.
Kompleks polnud põhjuseta magus tükk. Toona KGB alla kuulunud Nõukogude piirivalve oli lasknud hoonestu ehitada 1980. aasta Moskva suve¬olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatiks, et tõsta oma võimekust hoida silma peal siia saabuvatel välisturistidel.
Kui Karitsa meeskond 1992. aasta sügisel kordonit üle võtma läks, paistis kõik kena. Kordonihoone anti üle, ent selle kõrval seisvast eluhoonest keeldusid endised punaohvitserid lahkumast. «Nad olid juba muutunud tsiviilisikuteks, aga endiselt siin paigal. Meile öeldi, et nad on nüüd Vene saatkonna teenistuses,» meenutab Karits asjade käiku.
Mõnda aega elasidki kordonit relvadega valvanud eestlased endiste punaohvitseridega õlg õla kõrval, sest kogu kompleks pidi peagi minema Eesti kaitsejõudude käsutusse. Pööre asjade käiku saabus 1993. aasta sügisel. «Tollane Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov tuli kohale ja ütles, et olgu me siit kiiresti kadunud, muidu tulevad probleemid Moskvaga.»
Asjale ametliku käigu andnud Karits küsis välisministeeriumilt otse: kas tõesti jätame Tallinnas nii suure kordoni Vene saatkonnale, kuigi teame, et neil on hooned vanalinnas juba olemas?
Toonane kaitseminister Jüri Luik pidigi hapult tunnistama: kordonist oli üleöö saanud vahetuskaup, sest Venemaa oli hakanud Eestit Moskvas asuvatest saatkonnahoonetest ilmajätmisega šantažeerima. «Mäletan, et asi oli siiski väga tõsine. Põhjus oli, et meie saatkond Moskvas koos oma juurdeehitusega võib muidu ohtu sattuda,» räägib Karits.
Eestlased pakkisid mõne tunniga asjad ja lahkusid. Pirita kordon jäigi ainukeseks, mida riik pole Nõukogude Liidult ega selle õigusjärglaselt kunagi kätte saanud.
Vaidlus kordoni üle võikski jääda veidraks episoodiks ajaloos, kui see poleks osa väljapressimistaktikaga saavutatud diplomaatilisest maadevahetusest, mille lõppmäng on just praegu. Tänavu 18. veebruaril kirjutasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas alla saatkondade paiknemise kokkuleppele. Selle kohaselt saab Eesti endale saatkonnahoone Moskvas Malõi Kislovski põiktänavas ning võimaluse rentida 99 aastaks sümboolse hinnaga majaalust maad.
Venemaa omakorda saab 99 aastaks hoonestusõiguse alusel enda omandisse seitsmest aadressist koosneva hoonekompleksi Tallinna vanalinnas Pikal tänaval ning kordoni Pirital. Kui hoonestusõigus sel sügistalvel kinnitatakse, võib Venemaa lisaks maade kasutamisele sinna ka maju ehitada. Ühtekokku laiub idanaabrite saatkond Tallinnas ligi 20 000 ruutmeetril, mis on suurim Eesti riigi kinnisvaral asuv välisesindus.
Välisministeeriumi asekantsleri Tõnis Saare sõnul püüti lepingus järgida pariteetsuse põhimõtet, et mõlemad pooled saaksid võrdselt kasu. 20 aasta pikkuseks venis protsess seetõttu, et vaieldi, kuidas ja mis tingimustel maad ja hooned üksteisele vormistatakse. Valitsuse otsustest taganemine on praegu aga võimatu. «Kuna me oleme valitsuse otsusega kordoni nende käsutusse andnud, siis on väga keeruline seda nüüd muuta ja öelda, et lahkuge,» kirjeldab Saar.
Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Krossi paneb eelkõige imestama see, kuidas Venemaal üldse lasti sellised tingimused välja kaubelda. Enne okupatsiooni kuulus Nõukogude Liidule vaid üks Pika tänava hoone, ent taasiseseisvunud Eestis on neid Venemaa käsutuses seitse. Osal neist pindadest olid õigusjärgsed omanikud, kellega Eesti Vabariik pidi Venemaa kasuks vaidlusi lahendama.
«Eesti riik oleks minu arvates pidanud 1994. aastal kanna maha panema. Kahjuks seda siis ei tehtud,» analüüsib Kross. «Muidugi olid ka tähtsamad probleemid – saada Vene vägedest lahti ja hakata oma riiki üles ehitama.»
Kokkuvõttes taandubki asi küsimusele, kas kaup oli aus või jäid 1990. aastatel sageli vahetunud valitsused ja välisministrid Vene karu survele lihtsalt alla. Krossi sõnul on tõenäoline, et Eestil polnud valikut ja ohvreid tuli tuua. «Eesti huvides oli lõpuks ometi maandada riskid Moskvas: näiteks see risk, et kui ühel päeval on Vene valitsusel paha tuju, siis nad võtavad meilt saatkonna ära. Venelased ei ole kunagi kõhelnud mölaklikke vahendeid kasutamast.»
Aastatel 1992–1994 välisministriks olnud Trivimi Velliste sõnul olid läbirääkimised venelastega algusest peale äärmiselt keerulised. Eestlased said kohe aru, et Vene diplomaatide taktika on küsida endale võimalikult palju kinnisvara, lootuses, et nii jääb äraütlemiste kõrval ka midagi kätte. Idanaabrite argument oli alati üks: hooneid on vaja diplomaatide majutamiseks.
Pika ja Laia tänava vahelised majad Tallinnas antigi venelastele tervikuna, sest need olid ENSV siseministeeriumi tegutsemise ajal juba omavahel ühendatud. «Muidugi võib tagantjärele vaielda, kas see oli Eesti Vabariigi poolt liiga suuremeelne. Oleks võinud ju need uksed vahepealt kinni müürida, aga küsimus on lõpuks selles, kui väiklaseks sellistes läbirääkimistes minna?» arutleb Velliste.
Ta ei eita, et Eesti vastu kasutati survemeetodeid. Taasiseseisvunud riigil polnud Moskva saatkonnahoonele mingeid õigusi, sest kuigi seal tegutseti juba enne Teist maailmasõda, ei lasknud Nõukogude Liit välisriikidel toona kinnisvara omandada. See andis Venemaale 1990. aastate alguses võimaluse ähvardada Eestit kui lihtlabast rentnikku saatkonnahoonest välja viskamisega.
«Venemaa tahtis vastu igasugust muud kinnisvara. Me rõhutasime, et kusagil on mingisugune piir. Neil oli palju nõudmisi, mida me tagasi lükkasime,» kinnitab Velliste.
Üks, mis lõpuks sõelale jäi, oligi Pirita kordon. «Kvantitatiivselt võis see meile tunduda ebamõistlik – neil ei ole ju nii palju töötajaid! Aga kuhugi oli neil elamist vaja ja see asukoht on elamiseks mugav,» möönab ta. Toonase välisministri sõnul kaaluti läbi ka see, kas kordoni jätmine Venemaale võiks ohustada Eesti julgeolekut. Sellist ohtu, millest meie teenistused jagu ei saaks, aga ei nähtud.
Eerik-Niiles Krossi sõnul on saatkonnale kinnisvara taotlemine tuntud võte, mille tegelik eesmärk on saada juurde diplomaatilise puutumatusega kaetud pinda. Sellistes hoonetes on Eesti ametiasutustel juriidiliselt keeruline avastada riigivastast või luuretegevust.
Kross tõi välja, et Vene saatkonna jõuline surve langes kokku Vene vägede, sealhulgas sõjaväeluure GRU signaalluure üksuste lahkumisega Eestist 1994. aastal. «Võib arvata, et venelastel oli tarvidus teatud funktsioonid üle kolida. Ma ei taha öelda, et ma tean, et venelased signaalluuret Pikalt tänavalt või kusagilt mujalt teevad, aga ma oleksin üllatunud, kui nad ei teeks,» ütleb Kross.
Kordonit vaatamas käinud Postimees tuvastas, et kahekorruselise eluhoone kõik aknad on trellitatud ja lisaks ööbimisele tegutsevad diplomaadid majas ka päeval. Kodusest elust annavad aimu lilled aknal ja isevalmistatud grill maja tagaküljel.
Aiaga ümbritsetud kordon ise on pealtnäha küll võsastunud, kuid sinna viivad teed reedavad mõõdukat kasutamist. Kordoni töökojale on paigaldatud uued uksed ja peahoone katusel on kaks satelliiditaldrikut.
Seda, kas kordon oli strateegiline valik või pelk ihalus Pirita idülli järele, saame ilmselt teada mõne aja pärast, kui venelastel tekib võimalus see oma käe järgi ümber ehitada. Senikaua on ilmselt põhjust muret tunda sama vähe, kui tunneb Ameerika Ühendriikide saatkonna töötaja, kes rentis hiljuti endale maja täpselt venelaste vastas.
Võrdväärne tehing?
Välisministrite Urmas Paeti ja Sergei Lavrovi 18.02.2014 Moskvas sõlmitud kokkulepe
Venemaa annab Eestile:
• Hoone Malõi Kislovski põiktänav 5/8a Moskvas, üldpinnaga 5254 m2. Selle alune 2243 m2 suurune maatükk antakse 99 aastaks rendile hinnaga 1 rubla aastas.
Eesti annab Venemaale:
Hoonestusõiguse alusel hooned ja rajatised:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, üldpinnaga 3410 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, üldpinnaga 880 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, üldpinnaga 2127 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, üldpinnaga 128 m2 99 aastaks hoonestusõiguse tasuga üks euro aastas:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, pindalaga 1571 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, pindalaga 272 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, pindalaga 12 839 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, pindalaga 4953 m2
Eesti ja Venemaa 20 aastat kestnud vaidlus saatkonnahoonete üle päädis tänavu 99 aastaks sõlmitud lepinguga, mille kohaselt saab Eesti endale sümboolse hinnaga rentida Moskva saatkonna alust maad ja Venemaa saab kasutada muuhulgas kunagist Nõukogude piirivalvekordonit Pirital.
Otse Tallinna külje all asub Nõukogude piirivalvekordon, mida venelased pole tänini, ehk siis 20 aasta jooksul Eestile loovutanud. Kummastava loo taga on kümneid aastaid kestnud diplomaatiline käteväänamine Venemaaga, milles idanaaber tänavu lõplikult oma tahtmise sai.
«See oli taganemine. Taganemine Tallinna all,» kirjeldab 73-aastane erukolonel Henn Karits. Kunagisel Eesti piirivalve peadirektori asetäitjal oli hämmelduseks põhjust. 1990. aastate alguses oli tal taskus Eesti valitsuse otsus, mis pani tema meeskonnale kohustuse kõik siinsed enam kui 40 Nõukogude Liidu piirivalvekordonit Eesti riigi valdusesse võtta.
Nende hulgas oli ka 6. piirivalvekordon: 17 000-ruutmeetrine, aiaga ümbritsetud ja relvastatud valvega maalahmakas Pirital Lauri teel, linnulennult umbes 600 meetri kaugusel mererannast. «Täiesti korras kordonihoone, ohvitseride elumaja, mehaanikabaas, töökojad ja garaažid, meeskonnaruumid, relvaruum, sideruumid, jõusaal, söökla ja köök,» meenutab Karits.
Kompleks polnud põhjuseta magus tükk. Toona KGB alla kuulunud Nõukogude piirivalve oli lasknud hoonestu ehitada 1980. aasta Moskva suve¬olümpiamängude Tallinnas peetud purjeregatiks, et tõsta oma võimekust hoida silma peal siia saabuvatel välisturistidel.
Kui Karitsa meeskond 1992. aasta sügisel kordonit üle võtma läks, paistis kõik kena. Kordonihoone anti üle, ent selle kõrval seisvast eluhoonest keeldusid endised punaohvitserid lahkumast. «Nad olid juba muutunud tsiviilisikuteks, aga endiselt siin paigal. Meile öeldi, et nad on nüüd Vene saatkonna teenistuses,» meenutab Karits asjade käiku.
Mõnda aega elasidki kordonit relvadega valvanud eestlased endiste punaohvitseridega õlg õla kõrval, sest kogu kompleks pidi peagi minema Eesti kaitsejõudude käsutusse. Pööre asjade käiku saabus 1993. aasta sügisel. «Tollane Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov tuli kohale ja ütles, et olgu me siit kiiresti kadunud, muidu tulevad probleemid Moskvaga.»
Asjale ametliku käigu andnud Karits küsis välisministeeriumilt otse: kas tõesti jätame Tallinnas nii suure kordoni Vene saatkonnale, kuigi teame, et neil on hooned vanalinnas juba olemas?
Toonane kaitseminister Jüri Luik pidigi hapult tunnistama: kordonist oli üleöö saanud vahetuskaup, sest Venemaa oli hakanud Eestit Moskvas asuvatest saatkonnahoonetest ilmajätmisega šantažeerima. «Mäletan, et asi oli siiski väga tõsine. Põhjus oli, et meie saatkond Moskvas koos oma juurdeehitusega võib muidu ohtu sattuda,» räägib Karits.
Eestlased pakkisid mõne tunniga asjad ja lahkusid. Pirita kordon jäigi ainukeseks, mida riik pole Nõukogude Liidult ega selle õigusjärglaselt kunagi kätte saanud.
Vaidlus kordoni üle võikski jääda veidraks episoodiks ajaloos, kui see poleks osa väljapressimistaktikaga saavutatud diplomaatilisest maadevahetusest, mille lõppmäng on just praegu. Tänavu 18. veebruaril kirjutasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas alla saatkondade paiknemise kokkuleppele. Selle kohaselt saab Eesti endale saatkonnahoone Moskvas Malõi Kislovski põiktänavas ning võimaluse rentida 99 aastaks sümboolse hinnaga majaalust maad.
Venemaa omakorda saab 99 aastaks hoonestusõiguse alusel enda omandisse seitsmest aadressist koosneva hoonekompleksi Tallinna vanalinnas Pikal tänaval ning kordoni Pirital. Kui hoonestusõigus sel sügistalvel kinnitatakse, võib Venemaa lisaks maade kasutamisele sinna ka maju ehitada. Ühtekokku laiub idanaabrite saatkond Tallinnas ligi 20 000 ruutmeetril, mis on suurim Eesti riigi kinnisvaral asuv välisesindus.
Välisministeeriumi asekantsleri Tõnis Saare sõnul püüti lepingus järgida pariteetsuse põhimõtet, et mõlemad pooled saaksid võrdselt kasu. 20 aasta pikkuseks venis protsess seetõttu, et vaieldi, kuidas ja mis tingimustel maad ja hooned üksteisele vormistatakse. Valitsuse otsustest taganemine on praegu aga võimatu. «Kuna me oleme valitsuse otsusega kordoni nende käsutusse andnud, siis on väga keeruline seda nüüd muuta ja öelda, et lahkuge,» kirjeldab Saar.
Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Krossi paneb eelkõige imestama see, kuidas Venemaal üldse lasti sellised tingimused välja kaubelda. Enne okupatsiooni kuulus Nõukogude Liidule vaid üks Pika tänava hoone, ent taasiseseisvunud Eestis on neid Venemaa käsutuses seitse. Osal neist pindadest olid õigusjärgsed omanikud, kellega Eesti Vabariik pidi Venemaa kasuks vaidlusi lahendama.
«Eesti riik oleks minu arvates pidanud 1994. aastal kanna maha panema. Kahjuks seda siis ei tehtud,» analüüsib Kross. «Muidugi olid ka tähtsamad probleemid – saada Vene vägedest lahti ja hakata oma riiki üles ehitama.»
Kokkuvõttes taandubki asi küsimusele, kas kaup oli aus või jäid 1990. aastatel sageli vahetunud valitsused ja välisministrid Vene karu survele lihtsalt alla. Krossi sõnul on tõenäoline, et Eestil polnud valikut ja ohvreid tuli tuua. «Eesti huvides oli lõpuks ometi maandada riskid Moskvas: näiteks see risk, et kui ühel päeval on Vene valitsusel paha tuju, siis nad võtavad meilt saatkonna ära. Venelased ei ole kunagi kõhelnud mölaklikke vahendeid kasutamast.»
Aastatel 1992–1994 välisministriks olnud Trivimi Velliste sõnul olid läbirääkimised venelastega algusest peale äärmiselt keerulised. Eestlased said kohe aru, et Vene diplomaatide taktika on küsida endale võimalikult palju kinnisvara, lootuses, et nii jääb äraütlemiste kõrval ka midagi kätte. Idanaabrite argument oli alati üks: hooneid on vaja diplomaatide majutamiseks.
Pika ja Laia tänava vahelised majad Tallinnas antigi venelastele tervikuna, sest need olid ENSV siseministeeriumi tegutsemise ajal juba omavahel ühendatud. «Muidugi võib tagantjärele vaielda, kas see oli Eesti Vabariigi poolt liiga suuremeelne. Oleks võinud ju need uksed vahepealt kinni müürida, aga küsimus on lõpuks selles, kui väiklaseks sellistes läbirääkimistes minna?» arutleb Velliste.
Ta ei eita, et Eesti vastu kasutati survemeetodeid. Taasiseseisvunud riigil polnud Moskva saatkonnahoonele mingeid õigusi, sest kuigi seal tegutseti juba enne Teist maailmasõda, ei lasknud Nõukogude Liit välisriikidel toona kinnisvara omandada. See andis Venemaale 1990. aastate alguses võimaluse ähvardada Eestit kui lihtlabast rentnikku saatkonnahoonest välja viskamisega.
«Venemaa tahtis vastu igasugust muud kinnisvara. Me rõhutasime, et kusagil on mingisugune piir. Neil oli palju nõudmisi, mida me tagasi lükkasime,» kinnitab Velliste.
Üks, mis lõpuks sõelale jäi, oligi Pirita kordon. «Kvantitatiivselt võis see meile tunduda ebamõistlik – neil ei ole ju nii palju töötajaid! Aga kuhugi oli neil elamist vaja ja see asukoht on elamiseks mugav,» möönab ta. Toonase välisministri sõnul kaaluti läbi ka see, kas kordoni jätmine Venemaale võiks ohustada Eesti julgeolekut. Sellist ohtu, millest meie teenistused jagu ei saaks, aga ei nähtud.
Eerik-Niiles Krossi sõnul on saatkonnale kinnisvara taotlemine tuntud võte, mille tegelik eesmärk on saada juurde diplomaatilise puutumatusega kaetud pinda. Sellistes hoonetes on Eesti ametiasutustel juriidiliselt keeruline avastada riigivastast või luuretegevust.
Kross tõi välja, et Vene saatkonna jõuline surve langes kokku Vene vägede, sealhulgas sõjaväeluure GRU signaalluure üksuste lahkumisega Eestist 1994. aastal. «Võib arvata, et venelastel oli tarvidus teatud funktsioonid üle kolida. Ma ei taha öelda, et ma tean, et venelased signaalluuret Pikalt tänavalt või kusagilt mujalt teevad, aga ma oleksin üllatunud, kui nad ei teeks,» ütleb Kross.
Kordonit vaatamas käinud Postimees tuvastas, et kahekorruselise eluhoone kõik aknad on trellitatud ja lisaks ööbimisele tegutsevad diplomaadid majas ka päeval. Kodusest elust annavad aimu lilled aknal ja isevalmistatud grill maja tagaküljel.
Aiaga ümbritsetud kordon ise on pealtnäha küll võsastunud, kuid sinna viivad teed reedavad mõõdukat kasutamist. Kordoni töökojale on paigaldatud uued uksed ja peahoone katusel on kaks satelliiditaldrikut.
Seda, kas kordon oli strateegiline valik või pelk ihalus Pirita idülli järele, saame ilmselt teada mõne aja pärast, kui venelastel tekib võimalus see oma käe järgi ümber ehitada. Senikaua on ilmselt põhjust muret tunda sama vähe, kui tunneb Ameerika Ühendriikide saatkonna töötaja, kes rentis hiljuti endale maja täpselt venelaste vastas.
Võrdväärne tehing?
Välisministrite Urmas Paeti ja Sergei Lavrovi 18.02.2014 Moskvas sõlmitud kokkulepe
Venemaa annab Eestile:
• Hoone Malõi Kislovski põiktänav 5/8a Moskvas, üldpinnaga 5254 m2. Selle alune 2243 m2 suurune maatükk antakse 99 aastaks rendile hinnaga 1 rubla aastas.
Eesti annab Venemaale:
Hoonestusõiguse alusel hooned ja rajatised:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, üldpinnaga 3410 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, üldpinnaga 880 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, üldpinnaga 2127 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, üldpinnaga 128 m2 99 aastaks hoonestusõiguse tasuga üks euro aastas:
• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, pindalaga 1571 m2
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, pindalaga 272 m2
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, pindalaga 12 839 m2
• Tallinn, Lauri tee 4, pindalaga 4953 m2
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
tuleb õhtul koju, paneb piima külmkappi, kastab lilli, sätib suundantenni ja kaameratekompleksi...ruger kirjutas:Täisartikkel siis siin.
Seda, kas kordon oli strateegiline valik või pelk ihalus Pirita idülli järele, saame ilmselt teada mõne aja pärast, kui venelastel tekib võimalus see oma käe järgi ümber ehitada. Senikaua on ilmselt põhjust muret tunda sama vähe, kui tunneb Ameerika Ühendriikide saatkonna töötaja, kes rentis hiljuti endale maja täpselt venelaste vastas.
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Artikli kommentaaridest jooksis välja, et 90-ndatel oli seal signaalluure üksus sees. Nimelt olid prahihunnikutes naabritele silma jäänud IBM mainframe serverikorpuste jäänuseid. Neid masinaid tavakasutamiseks just ei kasutatud. Ja neid ei olnud seal üksikuid vaid ikka rohkem. Elektriarve järgi saaks seda objekti ka hinnata.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Pilt kah juurde
Kinnistul muuhulgas õigusliku aluseta ehitatud hooned.
Tähendab, neid pole ehitisteregistrisse kantud, mis eeldaks mõõdistusprojekti (inventariseerimist), mis omakorda eeldaks, et keegi tuhnib nende hoonete kõik nurgad läbi nii seest kui väljast
Seda millegipärast pole aga tehtud ja selgusetuks jääb, kuidas need kinnistud üldse ilma EHR-ita ja hoonete kuuluvuse õigusliku aluseta moodustatud on.
http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/do ... 820&save=1
http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/do ... 530&save=1
Mähe tee 9 // Lauri tee 2 on EHR järgi olemas:
Majandushoone (laut)
Tehniline hoone
2 sektsiooniga 8-krt.elamu
50 kohaga kasarmuhoone
Lauri tee 4 kohta pole üldse EHR andmeid.
Aerofotolt ilusasti näha, kui palju midagi kusagil tegelikult on.
Kaitsepolitseinik on niivõrd kidakeelne, et maigutab ainult suud ilma helita
http://www.reporter.ee/2014/09/22/pirit ... s-eestile/
Tähendab, neid pole ehitisteregistrisse kantud, mis eeldaks mõõdistusprojekti (inventariseerimist), mis omakorda eeldaks, et keegi tuhnib nende hoonete kõik nurgad läbi nii seest kui väljast
Seda millegipärast pole aga tehtud ja selgusetuks jääb, kuidas need kinnistud üldse ilma EHR-ita ja hoonete kuuluvuse õigusliku aluseta moodustatud on.
http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/do ... 820&save=1
http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/do ... 530&save=1
Mähe tee 9 // Lauri tee 2 on EHR järgi olemas:
Majandushoone (laut)
Tehniline hoone
2 sektsiooniga 8-krt.elamu
50 kohaga kasarmuhoone
Lauri tee 4 kohta pole üldse EHR andmeid.
Aerofotolt ilusasti näha, kui palju midagi kusagil tegelikult on.
Kaitsepolitseinik on niivõrd kidakeelne, et maigutab ainult suud ilma helita
http://www.reporter.ee/2014/09/22/pirit ... s-eestile/
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Originaalartikli pilt on ka kõnekas. Veidi kommentaaridest välja tulnud Vene saatkonna suurusest annab pilti see, et neil on kasutusel üle 15-e sinise CD28** tähistusega masina. Lisaks on kasutusel veel atašeede/konsulite ja tehnilise toe meeste masinad rohelise ja punase numbrimärgiga. Teistel saatkondadel on CD numbritega autosid keskmiselt 4 auto ringis.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
No netis kolades leidsin sellise hulga. Seisuga 23 Sept. 2014.ruger kirjutas:Originaalartikli pilt on ka kõnekas. Veidi kommentaaridest välja tulnud Vene saatkonna suurusest annab pilti see, et neil on kasutusel üle 15-e sinise CD28** tähistusega masina. Lisaks on kasutusel veel atašeede/konsulite ja tehnilise toe meeste masinad rohelise ja punase numbrimärgiga. Teistel saatkondadel on CD numbritega autosid keskmiselt 4 auto ringis.
Numbrite värvid pole teada.
(Täiendatud (lisandunud masinad) seisuga 07.05.2015)
1. CD2801 MERCEDES-BENZ ML 350 4MATIC
2. CD2802 LEXUS IS250
3. CD2803 VOLKSWAGEN PASSAT
4. CD2804 TOYOTA COROLLA
5. CD2805 CADILLAC CTS
6. CD2806 TOYOTA COROLLA
7. CD2807 TOYOTA AVENSIS
8. CD2808 TOYOTA AVENSIS
9. CD2809 VOLKSWAGEN PASSAT
10.CD2810 CHRYSLER SEBRING
11.CD2811 PEUGEOT 407
12.CD2812 TOYOTA AVENSIS
13.CD2813 TOYOTA COROLLA
14.CD2814 MERCEDES-BENZ SPRINTER 516 CDI (SILWI)
15.CD2815 PEUGEOT 407
16.CD2816 TOYOTA AVENSIS
17.CD2817 PEUGEOT 407
18.CD2818 TOYOTA COROLLA
19.CD2819 VOLKSWAGEN PASSAT VARIANT
20.CD2820 CHRYSLER SEBRING
21.CD2821 AUDI A6 LIMOUSINE
22.CD2822 TOYOTA COROLLA
,,, CD2823 Pole sellele numbrile hetkel sõidukit registreeritud
23.CD2824 TOYOTA AVENSIS
24.CD2825 TOYOTA AVENSIS
25.CD2826 MERCEDES-BENZ SPRINTER 519 CDI
26.CD2827 MITSUBISHI OUTLANDER
27.CD2828 MERCEDES-BENZ VIANO 2.2 CDI
,,, CD2829 Pole sellele numbrile hetkel sõidukit registreeritud
28.CD2830 TOYOTA COROLLA
29.CD2831 TOYOTA COROLLA
30.CD2832 MITSUBISHI LANCER
31.CD2833 PEUGEOT 407
32.CD2834 TOYOTA COROLLA
33.CD2835 VAZ 2017
34.CD2836 AUDI A6 LIMOUSINE QUATTRO
35.CD2837 OPEL INSIGNIA LIMOUSINE NB
36.CD2838 BMW X3 XDRIVE 20I
37.CD2839 TOYOTA AVENSIS
38.CD2840 TOYOTA AVENSIS
39.CD2841 TOYOTA COROLLA
40.CD2842 TOYOTA COROLLA
41.CD2843 VOLKSWAGEN BORA
42.CD2844 MITSUBISHI COLT
43.CD2845 HYUNDAI COUPE
44.CD2846 PEUGEOT 508
45.CD2847 TOYOTA COROLLA
46.CD2848 MERCEDES-BENZ B 200 TURBO
47.CD2849 TOYOTA COROLLA
48.CD2850 TOYOTA HIACE
49.CD2851 MERCEDES-BENZ VIANO 2.2 CDI
50.CD2852 MERCEDES-BENZ SPRINTER 516 CDI (SILWI)
51.CD2853 HYUNDAI IX35
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
On kellelgi aimu kui suur isikkooseis võib Venemaa saatkonnas olla? Sellekohast infot pole suutnud netist leida.
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Helista neileCorporal kirjutas:On kellelgi aimu kui suur isikkooseis võib Venemaa saatkonnas olla? Sellekohast infot pole suutnud netist leida.
IMHO arvamus. Ametlikult on välja toodud ca 20 inimest. http://estonia.mid.ru/spisok-dipsotrudnikov Oleneb olukorrast on neid seal tegelikult 30-40 ringis. Lisaks on konsulaadid Narvas, Tartus, kus mõlemas töötab ka ca 10-15 inimest. Ehk siis ca 60-70 inimest. Mitteametlikult on neid rohkem... 
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Pirita kordon-Venemaa käes 99-ks aastaks?
Interaktiivne kaart: Vene riigi kinnisvara Eestis
ETV Pealtnägija. Anna Gavronski, Greete Palmiste
11.01.2017 14:59
http://etv.err.ee/v/eesti/224dbc2b-daf4 ... ara-eestis
ETV Pealtnägija. Anna Gavronski, Greete Palmiste
11.01.2017 14:59
http://etv.err.ee/v/eesti/224dbc2b-daf4 ... ara-eestis
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist