Aga siis on aeg udu hajutada ning lugeda juba 5 aastat kehtivat hädaolukorra seadust ning eriti selle § 34, milles on toodud elutähtsate teenuste loetelu ning vaadata kes on vastava elutähtsa teenuse valdkonna toimepidevuse korraldaja:
https://www.riigiteataja.ee/akt/121052014029#para40lg2
Usu, ma tean seda teemat sinust paremini ja olen suurepäraselt kursis, kus need kirjas on (ja mida seal pole)
Küsimus pole selles praegu seaduses olevas loetelus, vaid selles, mis need elutähtsad teenused on, mis jäävad.
Selgelt on see nimekiri liiga pikk ning prioriteetideta, kui Tallinnas peetakse Stalingradi lahingut, siis oleks nagu raharinglus kümnendajärguline.
Tänased seadusi koostavad ministeeriumiametnikud seda problemaatikat ei hooma täies mahus ning kriisiajal võib olla nt veevärgi torumees märksa prioriteetsem (täna mobiliseeritakse) kui vangivalvur (keda ei mobiliseerita), sest torumehe teha on ka, kas elanikud koguvad vihmavett ja kas tuletõrjehüdrantidest tuleb vett või mitte.
See nimekiri on vaja nt prioriteetsusklasside järgi a)elutegevuseks vajalikud teenused, nt vesi, kütus -ülim prioriteet b)korra tagamiseks vajalikud teenused (nt vangide valvamine, vähem prioriteetsed ja c)rahuaja elukorralduse säilimiseks vajalikud - ühistransport, sularaha, küberturve jne.-kõige vähem tähtsamad. Vastavas prioriteetsuse nimekirja järgi hakatakse ja ressursse jaotama (sest vastavad lahendused ei teki iseenesest).
Ja see ei käi sedasi, et Partsil tekib idee Leedole ärapanemiseks teha parvlaevadest elutähtis teenus. Ja see nimekiri peab tekkima reaalsete prioriteetide põhjal, mitte mõne ministeeriumiametniku illusioonide abil. Tänaste ressursside juures nt enamik elutähtsa teenuse objekte, mida on Eestis kümneid tuhandeid, ei jõua reaalselt nn riigikaitseobjektide hulka ja veel vähem saavad turvatud, st on ülim aeg teha kindlaks, mida on vaja ka mida mitte ning asuda tegutsema.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.