21 aug
Kuskil.
Hommikul ärkas Pekka mulle üllatuseks esimesena, ta tavaliselt viimane. Siis kui kuumus ja moskad(üli tüütud väikesed kärbsed, poevad igale poole, närivad valusasti ja neid ON PALJU) enam magada ei lasknud, ronisin autost välja. Üllatuseks oli alustatud elektri vintsi remondiga, mis juba nädala päevad tagasi oli katki läinud. Reduktori osakond kapitaalselt pees, aga mootor terve, Alexi tagavints vastupidi, kahest katkisest sai kokku üks toimiv. Katkised jupid karusöödaks. Nüüd üle pika aja jälle 2 elektrilist ja 1 meh vints. Kahjuks nüüd starter katki, laukas mootori välja suretamine ülimalt sitt uudis, mis ka korra juhtus.
Päevapeale jõudsime kõrgemale mägedesse isegi sood olid sunnitud taanduma. Edenesime kiiresti tee tolmas. Kohtasime üksikuid põhjapõtru ja ka karju. Leidsime lennukirusud, natukese ajapärast ka mahajäätud lennuvälja, koos tehnikaga: veoauto ja linttraktori.
Ja otseloomulikult päevatäis imelisi vaateid ja inimtühja loodust. Läbisõit hämmastavad 106 km
22 aug.
Hommik järjekordsete remontöödega, rehvilappimine ja starteri tööle utsitamine. Üks õnnestus teine töötab siis kui ise tahab. Suunda üritame hoida läände aga õhtupoolikul keeras meid juhatav rada lõunase Krasnoselie peale. Peale järjekordset rehvi tööd jõudsime otsusele et sinna ronida ei tasuks, 30 km soid et sinna jõuda ja teist samapalju et sealt minema saada, pealegi pole meil sinna asja. Kümmekond kilomeetrit läänepoole peaks olema 2maailmasõja aegne vangide poolt rajatud tee, mille ääres vanad barakid ja vennas hauad.
Ls 65 km.
23 aug
Olematud rajad, mööda mägesid ja üle nende. Tõsised kitserajad. Jõudsime kohta kuhu oli märgitud vanad vangi laagrid, ainuke mis järgi on jäänud on elektriliini postid. Teed kinni kasvanud.
Läbisõit 35 km
25 aug esmaspäev.
Hommikul suur võitlus moskadega, Mait ja Alex juba 6.30 jalul peale ebameeldivat äratust. Peale mõnekilomeetrist ragistamist ületasime jõe, sa siis saabus üllatus. Jõudsime vestehoodide teele, meie mõistes kiir tee. Kuna lääne poolse haru sihtkohta arvasime teadvat tekkis küsimus idapoolse haru lõpp punkti kohta, ninad sinnapoole ja tuld. Suund nagu hoidis Krasnosele peale, aga esimeses soos pöörasime ringi, avastamis rõõmu järgmiseks korraks. Õnnestus silmata ka karu ca 200 m kauguselt, selle aastane unistus täidetud.
Edasine tundus liiga ilus et olla tõsi, kerged soo lõigud, jõed ja metsadee. Tõeline romantika. Aga nagu ikka õhtuks jõudsime suurde sohu. Selleks et liikuda läände tuli pöörata põhja ja sealt ringiga lääne suunda. Ühelt soosaarelt teisele, kokku 4 sood ja 3 saart. 6 h 2 sood ja esimesel saarekesel. Keset mülgast avastasime et autol rehv maas, kuna tagavarad katki ja esmasel vaatlusel rehv terve, tuli ta uuesti peale panna ja laagrise sõita. Lao varud kahanenud minimumini ja esmakordselt tuleb külma rohuta magama minna.
Ls 54 km. Tsivilisatsiooni 60
26 aug.
Hommikul otsustasime, et seda sood me ületama ei hakka ja läheme sama teed tagasi. Ehe nali.
Hoopis sõidsime ümber, kitsamad lõigud ka lõikasime. Puutumatul soo pinnasel oskame juba kerge vaevaga autod liikvel hoida ja paarisaja meetrised lõigud eriti kiirust alla ei võta. Ja peale seda tekkisid teed, käänulised auklikud veega üleujutatud aga täitsa tee moodi teed. Vahelduva eduga ilmusid kaardile nimed barakid 120 km, barakid 100 km jne. Enamasti on loodus nad endase haaranud ja maapealt pühkinud. Ühes ilmselt kõige suuremas olid säilinud hoonete jäänused seinad mädanenud ja katuse roovitis maapinnaga tasa. Kodus peab kontrollima mis teid siia rajati, aga kohapealse mõttetöö aretisena arvame et raudtee. See sellest et Siberis Salehardist algab raudtee projekt 501 ja siin projekt 509. Seal toimus orjatöö juba 1940 ndatel ja varem siin 1950-1953. Stalini kättemaksuna, ühe mälestus samba juures, leidsime auto rehvist ka raudtee naela.
Hommiku söögikõrvale väikest ennustusmängu tehes,et kui kiiresti viimased kilomeetrid tsivilisatsiooni läbime võitsid optimistid. 3 nädalat fotoaparaadina, navi ja ajaviiteks kasutusel olnud telefonid hakkasid piuksuma tuues meieni selle hõngu millest selle aja vältel me ei olnud puudust tundnud.
27 aug.
Hommikul seadsime oma räsitud autod maanteede jaoks töökorda. Sättisime pidureid, irdunud numbrimärk omale kohale, Pekkale autole peegel teibiga kokku, Alexi autole õnnestus metsast leitud suuremast peeglist üldse uus voolida, eemaldasime Stalini kättemaksu ja valmis olimegi.
Mõnikümmend km igivana aukliku kruusakat ja ootamatult jõudsime asfaldile. Imelik oli, autod sõitsid pind oli jalge all kõva, autojuhid pumpasid rehve normaal rõhule, sturmanid said aru et nüüd algab neil puhkus.
Eelmise õhtu tsivilisatsiooni saabumisega saabus mul deprekas, kodused uudised andsid tõuke kiirustada, kuna teisi oma asjade pärast takka kiirustada ei tahtnud otsustasin teha läbi traditsioonilise reisilõppu seikluse ja asuda iseseisvalt koduteele. Kui eelmine kord Novosibirskist rongiga siis see kord Koola keskel asuvast Apatiti linnast lennukiga Peterburi ja sealt traditsiooniliselt bussiga Tallinna.
Reis läbi.
Suurimad tänud meie seltskonnale. Autojuhtide hästi ettevalmistatud tehnika, meeskonna pidevalt kõrge moraal viisid meid selleni, et eemärk sai täitetud. Alati kõlas huumor.
Kokkuvõtte
450 km raskelt läbitavat maastiku pea 20 päevaga kus kohati sõidsid vestehoodid viimati 1,5 aastat tagasi, kohalike väitel pole seda trassi läbinud nende mäletamist mööda ükski auto. Mõninädal enne meid ATV seltskond.
Õppisime tundma tundras ja soodes sõitmise iseäärasusi, kohtades kus puuduvad puud kust vintsida. Ületasime tundmatuid jõgesid ja tundma mere mõõna ja tõusu.
Selle reisi jooksul kohtasime inimesi 2 korral külades Sosnovka ja Kanevka, ülejäänud aja üksindus.
Ponoi jõgi mille ületasime isevalmistatud pontoonidega.