Re: Leo KUNNASe dokumentaalromaan "Sõda 2023"
Postitatud: 20 Dets, 2016 17:27
Lugesin siis eile seda „Taavetit“ ja selle tausta selgitavaid lisasid edasi, ja natukene selgemaks sai see, mida täpsemalt peetakse raamatus silmas selle hajutatud formeerimise all.
Nimelt peeti silmas mitte seda, et suurem osa SA-ükuste varustusest ja varudest oleks rahuajal alaliselt paigutatud väljaspool garnisone ja KV ladusid paiknevatesse ladudesse, vaid minu arusaamist pidi seda, et üldiselt on varustus küll KV objektidel, vaid seda, et need laod olid pigem ajutiselt väljaspoole garnisone hajutatud. Samas oli see teisalt juba suht alaline lahendus, sest valitsus oli juba mitme aasta eest tõstnud KV valmisoleku „tõrjevalmisoleku“ peale, ja seetõttu hoiti „ajutiselt-alaliselt“ varustust nendest ajutistes formeerimispunktides. Kuhu siis mobilisatsiooni korral tulid kohale ka väljakutsutud kümned tuhanded reservväelased ja sajad (kui mitte tuhanded) ühikud traktoreid jm tsiviilsõidukeid, sest traktorite järel lohisesid mitte ainult sadakond järelveetavat haubitsat, vaid ka enamus KRK-de jalaväepataljonidest (ja siinkohal võiks keegi umbkaudu välja arvutada, kui palju traktoreid läheks vaja nende brigaadiväliste nelja KRK kümnekonna jalaväepataljoni ning vähemalt nelja suurtükiväepataljoni transpordiks ja võrrelda seda arvu Eesti põllumajanduses olemasolevate igal ajahetkel töökorras olevate traktorite arvuga). Ja neid formeerimispunkte oli mitte kümneid, vaid autori järgi sadu.
Sisuliselt muudab sellise skeemi äärmiselt keerukaks (ja ilmselt ka suht kalliks) asjaolu, et mina (aga võib-olla olengi ma loll, ilma initsiatiivita ja iseseisva mõtlemisvõimeta ametnikuhing?) ei kujuta hästi ette, kuidas panna see süsteem sisuliselt alaliselt toimima niimoodi, et sadades ladudes on kogu kraam kenasti hoiustatud ja valvatud, iga reservväelane teab alaliselt seda, millisesse konkreetsesse formeerimispunkti nendest sadadest peab tema mobi korral minema ning kuidas jõuab samaaegselt reservväelaste saabumisega õigetesse punktidesse ettenähtud kogus ja nomenklatuur tsiviilist sundkoormatud tehnikat. Ja kuidas sellise skeemi (ja kümnete tuhandete asjaosaliste korral) tagada salastatus sellisel tasemel, et vaenlase luure ei suudaks ikkagi välja peilida neid kõige hinnalisemaid ladusid-formeerimispunkte (ilmselgelt need, kus on enim TT-moona, sidevahendeid, jämedate torude moona ja ÕT-relvi) ja ikkagi neile sõja esimesel minutil Iskanderi, reaktiivsuurtükiväe, õhulöögi või -dessandiga ära ei vääna? Jah, selline süsteem on esmapilgul tõesti üsna kindel üllatuslöögi suhtes, aga kui tekib segadus sellega, kuhu peab konkreetne reservväelane ilmuma (kui neid väelasi on kümneid tuhandeid, keda veel seejuures üsna sageli nii suure struktuuri korral ühest brigaadidest KRK-desse ja KRK-de vahel liigutatakse) või kui on mingi viivitus või segadus tsiviilist veokite kohalejõudmisega, siis jõuab kuri vastane ikkagi üsna kaugele sisemaale tungida enne, kui formeeritud üksused nendest hajutatud ladudest üldse välja liiguvad.
Seejuures ei tormaks mina alavääristama ka seda garnisonipõhist formeerimist lihtsalt sellepärast, et Kunnas on nüüd äkki selle kui koletu ja riskantse probleemiga välja tulnud. Jah, varustuse hoidmine linnakutes ja rahuaegsetes ladudes on kindlasti seotud teatud riskiga, kuid üksuste formeerimist võimaldab see alates reservväelaste kohalejõudmise hetkest läbi viia loetud tundidega. Siilil kulus minu teada üldiselt mitte rohkem kui pool ööpäeva, täna läheb ilmselt vähem. Ja ärme aja seda sassi sellega, et Siilil oli reservväelastele kutse saadetud kuni 9 kuud ette. Oluline on hetkel see, kui kiiresti saab üksus formeeritud ja väravast välja sõita alates hetkest, kui esimesed reservväelased ukse taha jõuavad. See, kui kiiresti üldse kuulutatakse välja mobilisatsioon või lisaõppekogunemine ning kui kiiresti jõuavad kutse saanud reservväelased kogunemiskohtadesse on võrdselt oluline nii garnisonipõhiise kui ka hajutatud formeerimise puhul. Või õigemini on see hajutatud formeerimise puhul võib-olla isegi olulisem, sest siis ei pea reservväelased kogunema mitte piiratud arvu rahuaegsete väeosade-ladude juurde, vaid sadade hajutatud ja peidetud asukohtadesse, mis ei pruugi olla üldse nii väga ligipääsetavad. Või siis tekib täiendav viivitus sellega, kui reservväelane suunatakse väeosa juurest kuskile järgmisse kohta (millega kaasneb taas ajakadu). Päeva lõpuks on ikkagi oluline eelhoiatuse olemasolu, ilma selleta võib ka see hajutatud formeerimine vähe päeva päästa.
Seejuures tõi Kunnas justkui olulise probleemina välja selle, et 2003. aastal kehtestati Eestis Soome eeskujul neljaastmeline, valitsuse poolt autoriseeritav sõjalise valmiduse süsteem, mis 2016. aastast on aga hoopis kolme-astmeline (aga endiselt valitsuse otsuse alusel), mis ühe astme ärajätmisel on äkitselt väga paindumatu, ei võimalda üksuseid rahuaegsetest linnakutest välja viia ega mobvarusid hajutama hakata.
Kui nüüd vaadata tänast olukorda, siis tegelikult ei ole selleks, et üksused rahuaegsetest paiknemiskohtadest häire korras välja viia, üldse vaja ei sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või mingit valitsuse luba või valmiduse tõstmist. Seda saab KVJ ise vajadusel otsustada, ja alles aprillis mängiti see kogu KV-s ka ju praktiliselt läbi. Samamoodi ei ole tegelikult vaja mingit otsust või luba selleks, et SA-üksuste varud rahuaegsetest linnakutest ja ladudest metsa alla või kolhoosilautadesse laiali vedada – piisab KVJ-i otsusest. Iseasi muidugi, kui palju see rahu ajal maksma läheb, varustuse seisukorda kahjustab ning kas see üksuste kiirele formeerimisele aitab kaasa või pigem aeglustab seda.
Lõpetuseks veelkord ka sellest õõnesarmeest. Kunnas tõi näitena (ja keegi siin foorumis juba kordas) „toimivast õõnesarmeest“ Saksa Wehrmachti 1944. aastal, kus suurem osa suurtükiväeüksuste transpordist korraldati endiselt hobustega. Jutt jumala õige. Ainult et vahe 1944. aasta Wehrmachti ja meie eelmise aastakümne „kuritegelikul kombel“ lammutatud õõnesarmee vahel seisnes selles, et Wehrmachti suurtükiväeüksustes polnud hobutransport mitte hädalahendus, vaid koosseisu- ja varustustabeliga ettenähtud normaalsus, ja nii nagu seal tabelites oli kirjas vajalik hulk hobuseid (vahet pole, kas Wehrmachti enda poolt kasvatatud või talumeestelt mobiliseeritud), laskemoona, vaatlus- ja sidevahendeid, nii olid need hobused, laskemoon koos pideva tootmise ja järelveoga ning vaatlus- ja sidevahendid ka reaalsuses üksustel olemas, mistõttu üksus eksisteeris reaalsuses ja suutis sõdida. Meil olid asjad vanasti olemas küll tabelites, kuid mitte praktikas. Ja kui hobuseid/traktoreid saab rekvireerida tsiviilist, siis mürske, side- ja tulejuhtimisvarustust paraku mitte.
Nimelt peeti silmas mitte seda, et suurem osa SA-ükuste varustusest ja varudest oleks rahuajal alaliselt paigutatud väljaspool garnisone ja KV ladusid paiknevatesse ladudesse, vaid minu arusaamist pidi seda, et üldiselt on varustus küll KV objektidel, vaid seda, et need laod olid pigem ajutiselt väljaspoole garnisone hajutatud. Samas oli see teisalt juba suht alaline lahendus, sest valitsus oli juba mitme aasta eest tõstnud KV valmisoleku „tõrjevalmisoleku“ peale, ja seetõttu hoiti „ajutiselt-alaliselt“ varustust nendest ajutistes formeerimispunktides. Kuhu siis mobilisatsiooni korral tulid kohale ka väljakutsutud kümned tuhanded reservväelased ja sajad (kui mitte tuhanded) ühikud traktoreid jm tsiviilsõidukeid, sest traktorite järel lohisesid mitte ainult sadakond järelveetavat haubitsat, vaid ka enamus KRK-de jalaväepataljonidest (ja siinkohal võiks keegi umbkaudu välja arvutada, kui palju traktoreid läheks vaja nende brigaadiväliste nelja KRK kümnekonna jalaväepataljoni ning vähemalt nelja suurtükiväepataljoni transpordiks ja võrrelda seda arvu Eesti põllumajanduses olemasolevate igal ajahetkel töökorras olevate traktorite arvuga). Ja neid formeerimispunkte oli mitte kümneid, vaid autori järgi sadu.
Sisuliselt muudab sellise skeemi äärmiselt keerukaks (ja ilmselt ka suht kalliks) asjaolu, et mina (aga võib-olla olengi ma loll, ilma initsiatiivita ja iseseisva mõtlemisvõimeta ametnikuhing?) ei kujuta hästi ette, kuidas panna see süsteem sisuliselt alaliselt toimima niimoodi, et sadades ladudes on kogu kraam kenasti hoiustatud ja valvatud, iga reservväelane teab alaliselt seda, millisesse konkreetsesse formeerimispunkti nendest sadadest peab tema mobi korral minema ning kuidas jõuab samaaegselt reservväelaste saabumisega õigetesse punktidesse ettenähtud kogus ja nomenklatuur tsiviilist sundkoormatud tehnikat. Ja kuidas sellise skeemi (ja kümnete tuhandete asjaosaliste korral) tagada salastatus sellisel tasemel, et vaenlase luure ei suudaks ikkagi välja peilida neid kõige hinnalisemaid ladusid-formeerimispunkte (ilmselgelt need, kus on enim TT-moona, sidevahendeid, jämedate torude moona ja ÕT-relvi) ja ikkagi neile sõja esimesel minutil Iskanderi, reaktiivsuurtükiväe, õhulöögi või -dessandiga ära ei vääna? Jah, selline süsteem on esmapilgul tõesti üsna kindel üllatuslöögi suhtes, aga kui tekib segadus sellega, kuhu peab konkreetne reservväelane ilmuma (kui neid väelasi on kümneid tuhandeid, keda veel seejuures üsna sageli nii suure struktuuri korral ühest brigaadidest KRK-desse ja KRK-de vahel liigutatakse) või kui on mingi viivitus või segadus tsiviilist veokite kohalejõudmisega, siis jõuab kuri vastane ikkagi üsna kaugele sisemaale tungida enne, kui formeeritud üksused nendest hajutatud ladudest üldse välja liiguvad.
Seejuures ei tormaks mina alavääristama ka seda garnisonipõhist formeerimist lihtsalt sellepärast, et Kunnas on nüüd äkki selle kui koletu ja riskantse probleemiga välja tulnud. Jah, varustuse hoidmine linnakutes ja rahuaegsetes ladudes on kindlasti seotud teatud riskiga, kuid üksuste formeerimist võimaldab see alates reservväelaste kohalejõudmise hetkest läbi viia loetud tundidega. Siilil kulus minu teada üldiselt mitte rohkem kui pool ööpäeva, täna läheb ilmselt vähem. Ja ärme aja seda sassi sellega, et Siilil oli reservväelastele kutse saadetud kuni 9 kuud ette. Oluline on hetkel see, kui kiiresti saab üksus formeeritud ja väravast välja sõita alates hetkest, kui esimesed reservväelased ukse taha jõuavad. See, kui kiiresti üldse kuulutatakse välja mobilisatsioon või lisaõppekogunemine ning kui kiiresti jõuavad kutse saanud reservväelased kogunemiskohtadesse on võrdselt oluline nii garnisonipõhiise kui ka hajutatud formeerimise puhul. Või õigemini on see hajutatud formeerimise puhul võib-olla isegi olulisem, sest siis ei pea reservväelased kogunema mitte piiratud arvu rahuaegsete väeosade-ladude juurde, vaid sadade hajutatud ja peidetud asukohtadesse, mis ei pruugi olla üldse nii väga ligipääsetavad. Või siis tekib täiendav viivitus sellega, kui reservväelane suunatakse väeosa juurest kuskile järgmisse kohta (millega kaasneb taas ajakadu). Päeva lõpuks on ikkagi oluline eelhoiatuse olemasolu, ilma selleta võib ka see hajutatud formeerimine vähe päeva päästa.
Seejuures tõi Kunnas justkui olulise probleemina välja selle, et 2003. aastal kehtestati Eestis Soome eeskujul neljaastmeline, valitsuse poolt autoriseeritav sõjalise valmiduse süsteem, mis 2016. aastast on aga hoopis kolme-astmeline (aga endiselt valitsuse otsuse alusel), mis ühe astme ärajätmisel on äkitselt väga paindumatu, ei võimalda üksuseid rahuaegsetest linnakutest välja viia ega mobvarusid hajutama hakata.
Kui nüüd vaadata tänast olukorda, siis tegelikult ei ole selleks, et üksused rahuaegsetest paiknemiskohtadest häire korras välja viia, üldse vaja ei sõjaseisukorda, mobilisatsiooni või mingit valitsuse luba või valmiduse tõstmist. Seda saab KVJ ise vajadusel otsustada, ja alles aprillis mängiti see kogu KV-s ka ju praktiliselt läbi. Samamoodi ei ole tegelikult vaja mingit otsust või luba selleks, et SA-üksuste varud rahuaegsetest linnakutest ja ladudest metsa alla või kolhoosilautadesse laiali vedada – piisab KVJ-i otsusest. Iseasi muidugi, kui palju see rahu ajal maksma läheb, varustuse seisukorda kahjustab ning kas see üksuste kiirele formeerimisele aitab kaasa või pigem aeglustab seda.
Lõpetuseks veelkord ka sellest õõnesarmeest. Kunnas tõi näitena (ja keegi siin foorumis juba kordas) „toimivast õõnesarmeest“ Saksa Wehrmachti 1944. aastal, kus suurem osa suurtükiväeüksuste transpordist korraldati endiselt hobustega. Jutt jumala õige. Ainult et vahe 1944. aasta Wehrmachti ja meie eelmise aastakümne „kuritegelikul kombel“ lammutatud õõnesarmee vahel seisnes selles, et Wehrmachti suurtükiväeüksustes polnud hobutransport mitte hädalahendus, vaid koosseisu- ja varustustabeliga ettenähtud normaalsus, ja nii nagu seal tabelites oli kirjas vajalik hulk hobuseid (vahet pole, kas Wehrmachti enda poolt kasvatatud või talumeestelt mobiliseeritud), laskemoona, vaatlus- ja sidevahendeid, nii olid need hobused, laskemoon koos pideva tootmise ja järelveoga ning vaatlus- ja sidevahendid ka reaalsuses üksustel olemas, mistõttu üksus eksisteeris reaalsuses ja suutis sõdida. Meil olid asjad vanasti olemas küll tabelites, kuid mitte praktikas. Ja kui hobuseid/traktoreid saab rekvireerida tsiviilist, siis mürske, side- ja tulejuhtimisvarustust paraku mitte.