Kapten Trumm kirjutas:
Näiteks üks mobilisatsiooni hukukindluse tõstmise võimalus on jagada reservistide isiklik varustus, relv ja üks tsink laskemoona (7,62 puhul on see ca 4 DOSi) kodusele hoiule.
Proovime nüüd väidet analüüsida. Hindame väidet järgmistest aspektist lähtuvalt: ressursi kulu, formeerimise kiirus, teostatavus, hukukindlus ja kaasnevad mõjud. Kõik järgnev on ka mõningane kriitika Kunnase raamatule.
Alustame ressursi kulust ja jagame selle veel omakorda kolmeks eraldi alaliigiks: aeg, raha ja inimesed.
Raha - kapten Trummi eeldused olid järgmised, igale reservistile antakse kaasa isiklik varustus, umbes 1000 padrunit ja relv. Kõik see eeldab ka lisaks relvakapi ostmist. See on täiendav rahaline kulu võrreldes tsentraalse süsteemiga. Aastas tuleb ajateenistusse 3200 ajateenijat. Kõik loomulikult ei lõpeta, nii et teeme eelduse, et meil läheb vaja 3000 relvakappi. Ühe relvakapi hinnaks võtame 200 EURi. Kulu aastas seega 0,6 mln. Kuni aastani 2023 kulu 4,2 mln. Täiendav kulu on relvakappide laialivedu ja paigutamine, kui me ei eelda, et ajateenija veab selle ise laiali. Nii et paneme täiendava 0,4 mln aastas otsa. Miks see nii suur on selgub altpoolt (vt teostatvus). Kogukulu aastani 2023 seega 7 mln. Kõrvalküsimuse on, et mida me 7 mln võrra siis vähem teeme. Ostame vähem laskemoona?
Aeg - kuna tegevusi tuleb juurde kulub ilmselgelt aega ka rohkem. Siinkohal peaks nüüd olema ka loomulikult arvutused stiilis, et nt kuus on keskmiselt 21,25 tööpäeva. Selle aja jooksul jõuab ära teha tegevused A, B ja C. Kui lisandub tegevus D tuleb teha varasemaid tegevusi kehvemini/vähem või jätta sootuks mõni tegevus ära. Alternatiiv on palgata inimesi juurde ja seeläbi aega juurde luua.
Inimesed - keegi peab süsteemi haldama, vedusid tegema, kontrollima, aruandeid koostama, kadunud varustuse probleemidega maadlema ehk siis summarselt 5-10 inimest kogu bürokraatia haldamiseks juurde. Siit omakorda mõju raha kategooriasse, keegi peab neile ka palka maksma.
Formeerimise kiirus - hajutatud tegevuse korral ei pruugi formeerimise kiirus tõusta. Varasema ühe koha asemel, kust saada varustus kätte on nüüd kaks kohta. Kõigepealt lähed koju, võtad sealt varustuse ja siis järgmisse kohta, kust saada ülejäänud kraam kätte.
Teostatavus - esmalt vajab muutmist kogu seadusandluse pool. See on muidugi tehtav, kuid võtab paraku aega. Järgmise keeruline koht saab olema tänapäeva kurb tõsiasi, et inimesed liiguvad suurel kiirusel ja hulgakaupa. Pean silmas seda, et reservistidest viibib ilmselt arvestatav hulk pidevalt välismaal. Mis me nende varustusega teeme? Toome tagasi väeossa? Samuti mis me nendega teeme, kes kolivad? Pakun, et neid on aastas 10-15%, ehk siis pidev vajadus varustus ümberpaigutada. Lisakulu ja lisa haldamine jällegi. Loomulikult tehtav, kuid esmapilgul lihte asi muutub keerulisemaks. Lisaks mis me nendega teeme, kes elavad Võrus, kuid õpivad alaliselt Tallinnas?
Hukukindlus - siin olen nõus, et eraldi paigutatud varustust on keerulisem hävitada, kui ühes kohas olevat ladu.
Kaasnevad mõjud - relvaga seotud õnnetuste ja kuritegude arv ilmselt pisut tõuseb. Arvan, et pole niivõrd märkimisväärne, et peaks põhitegurina arvestama. Samuti ka varustuse kadumisega seotud kulud kasvavad.
Kokkuvõttes hukukindlus tõuseb, muudes aspektides tundub, et olukord ei pruugigi paraneda.
Kogu jutu mõte pigem selles, et ideid väljatulistada on lihtne. Minu jaoks isiklikult on riigikaitse probleemid olnud alati rohkem tuim analüüsitöö, kui et glamuurne lihtsate mustvalgete lahenduste genereerimine.