www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 14 Dets, 2017 18:11

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: uus raamat Sinimägede lahingust
PostitusPostitatud: 31 Jaan, 2017 16:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 395
Asukoht: Tallinn
Kirjastuselt Ammukaar on ilmunud uus raamat
Hanno Ojalo
SINIMÄGEDE LEGEND. Kuidas võitles Eesti Diviis

https://www.rahvaraamat.ee/p/sinim%C3%A ... 949976867#

Raamat annab ülevaate 20. SS-vägede diviisi võitlustest Narva jõel, Auveres ja Sinimägede kaitseliinil 24. juulist kuni 10. augustini 1944. Lugeja saab vastused järgmistele küsimustele:
Kui suur osa oli eestlastel tegelikult Sinimägede kaitselahingutes? Miks Saksa väejuhatus Eesti Diviisi sõjamehi eriti ei usaldanud?
Kuidas tekkis müüt Lääne- Euroopa vabatahtlike eriti suurest rollist Sinimägede lahingus?
Mis oleks juhtunud, kui Punaarmee oleks augusti algul Sinimägede kaitseliinist läbi murdnud?
Kas Saksa rinde õigeaegne tagasitõmbamine Narva jõelt Sinimägedesse oleks eestlaste inimkaotusi vähendanud?
Miks ei suutnud venelased Sinimägedest tiibahaaranguga mööduda või teha kaitsjate tagalasse meredessanti?
Kuidas tekkis müüt sellest, et Sinimägede tõrjevõit päästis Soome iseseisvuse?
Millistest allikatest pärinevad punaväelaste kaotuste müstilised hiigelnumbrid?

SISUKORD
Sissejuhatuseks. Legendid ja faktid
1Kaitsepositsioon jõel. Mis toimus teistel rinnetel.
2Jõe äärest mägedesse 24.-26.juuli
3Esimene rünnak mägedele juulis 27.-31. juuli
4Teine rünnak mägedele augustis 1.-10. august
5Mäed jäävad püsima. Tulemused
Lisa 1 Lahingus osalenud väeosad.
Lisa 2 Annetatud Rüütliristid
Lisa 3. Langenud Eesti Diviisi võitlejad
Summary


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: uus raamat Sinimägede lahingust
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2017 21:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 395
Asukoht: Tallinn
Delfi Forte sõjanduse rubriik avaldas katkendi raamatust - keskkohast, katkendist on eemaldatud joonealused viited.
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/k ... d=77100496

Lisan ka raamatu sissejuhatuse:

Sissejuhatuseks. Legendid ja faktid
Ei ole Eesti sõjaajaloos tuntumat ja legendaarsemat lahingut kui 1944. aasta suvel toimunud Sinimägede lahing. See on värskem ja meeldejäävam, kui kaugemas minevikus toimunud Ümera või Võnnu lahingud. Põhjusi selleks tuntuseks on ohtralt. Siin põimuvad omavahel reaalsete sündmustega unistused ja oletused, kompensatsioonitahe ja rahulolu, uhkustunne vaprate eesti sõdurite üle. Kui lisada veel nõukogude okupatsiooni ajal rahvasuus liikuvad jutud ja veteranide mälestused põrgust, millest võidukalt läbi tuldi ja tapetud vaenlaste (st punaarmeelaste) mägedest, siis kujunes Sinimägede lahingust vastupanu sümbol ja pühamu. Mida aga seejuures selle termini all täpselt mõisteti?
Kohati laiendati Sinimägede lahingu mõiste üldistavalt kogu Narva rindel toimunud seitsme kuu pikkuste võitlustele, räägiti kas siis tunnustavalt või hukkamõistvalt „tuhandetest langenud eestlastest“. Kitsamas mõttes on selle termini all mõistetud Punaarmee Leningradi rinde vägede pealetungioperatsiooni Narva rindel Saksa armeegrupi vägede vastu, mille käigus vallutati küll Narva linn, kuid pealetung lõppes peale kahe nädala pikkust üritamist (24. juuli kuni 10. august) ikkagi nurjumisega, seega Saksa väegrupi tõrjevõiduga.
Raamatu tekstis on seda sõjalist operatsiooni nimetatud lihtsustavalt Sinimägede lahinguks ja jagatud see ajaliselt kolmeks etapiks:
Taganemine Auvere-Narva positsioonidelt 24.- 26. juuli
Pealetung Sinimägedele 26.- 31. juuli
Pealetung Sinimägedele 1. – 10. august
Eesti ajaloohuvilist huvitab eelkõige muidugi eestlaste roll ja osatähtsus nendes võitlustes. Siin on kõige erinevamad autorid ja sulemehed avaldanud arvamusi seinast seina, enamasti mõõdutundetult suurendades eestlaste (sageli ka hollandlastest, belglastest, taanlastest ja norralastest vabatahtlike) rolli selles, sageli halvustades ja pisendades sakslaste osatähtsust. Käesolevas raamatus on loobutud mitmetes teostes sageli pakutud saksa, hollandi, flaami, norra ja taani nimede virrvarrist ja Rüütliristide jagamine on ära mainitud vaid raamatu lisas.
Mille eest eesti sõdurid Sinimägedes ja Narva jõel võitlesid? Kindlasti mitte selle eest, et tagalas saaksid teised eestlased võimaluse põgeneda, nagu tagantjäreletarkusega leitakse. Sel hetkel võideldi selle eest, et Punaarmee ei vallutaks Eestit, eelkõige Põhja-Eestit ja Tallinna. Selle eest, et punased mõrvarid ei pääseks uuesti eesti rahvast röövima, küüditama ja tapma. Selle eest, et nad püsiksid Eesti piiridest väljaspool.
Sinimägede lahing on saanud endale mitmeid üsna suurelisi nimetusi nagu „Eesti Verdun“, „Eesti Termopüülid“ või ka „Euroopa SS-vägede suurlahing“. See ei olnud verega ristimine, mis toimus juba 1941. aasta Suvesõjas. See oli meie vastupanu kulminatsioon, selle luigelaul, viimane meeleheitlik katse peatada meie peale vajuvat punast koletist.
Käesolevas raamatus püüab autor jätkata juba eelnevates raamatutes („Sileesiast Tšehhi põrgusse“, „Lõikusaeg. Kuidas haihtus Eesti Diviis“) alguse saanud SS-vägede 20. eesti diviisi (edaspidi Eesti Diviis) tegevuse ja võitluste kirjeldamist. Teistest eesti ja saksa väeosadest tuleb juttu niivõrd, kui palju on vajalik sõjasündmuste kirjeldamisel. Vaatluse all on Sinimägede lahing just selle kitsamas tähenduses koos Narva-Auvere eellooga perioodil 24. juuli - 10. august 1944. Samuti on lähtutud seisukohast, et 11. Ida-Preisi jalaväediviisist lõuna pool paiknevad eesti piirikaitserügemendid Sinimägede lahingus otseselt ei osalenud (välja arvatud nn Putki episood 3. augustil).
Teemat käsitledes ei saa jätta mainimata Mart Laari raamatut „Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis“, mis on lugejate hulgas olnud erakordselt populaarne ja ilmunud kolmes trükis aastatel 2006, 2008 ja 2012. Nimetatud raamatus on teemat vaadeldud laiemalt ja käsitletud kogu Narva rinde võitlusi veebruarist kuni septembrini 1944, Sinimägede operatsioon hõlmab raamatu mahust vaid kolmandiku.
Pikka aega tugines Eesti sõjaajaloohuvilistel ettekujutus lahingust põhiliselt kolmel allikal, moodsa sõnaga „tüvitekstil“. Need olid:
Arnold Purre – 13 lk artiklis kogumikus „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas“ IX kd (1960)
Harald Riipalu – 17 lk raamatus „Kui võideldi kodupinna pärast“ (1951)
Valdur Jürissaar - 13 lk raamatus „Kahe rinde vahel. Kolonel Rebasega idavõitlustes“ (1951).
Paraku peab tunnistama, et just nendest allikatest tulenevad õige mitmed ebatäpsused (mis ilmselt olid tingitud tollaste materjalide nappusest), mis kipuvad korduma ka hilisemates lahingukirjeldustes. Lähemalt on nendest juttu juba käesoleva raamatu tekstis. Võib ka lisada, et teatud rõhuasetused (välismaa vabatahtlike rolli ülehindamine) pärinevad ka Saksa kõrgema väejuhatuse igapäevastest rindeülevaadetest (ka neist tuleb edaspidi juttu), kus seda eriti rõhutati. Võib-olla näitamaks, et Euroopa rahvaste esindajad võitlevad Saksamaa poolel liitlastena. Mõned vead pärinevad ka Werner Haupti paljutsiteeritud teosest „Heeresgruppe Nord 1941-1945“.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on lisaks Mart Laarile lühemalt või pikemalt Sinimägede lahingust kirjutanud Karl Gailit, Toe Nõmm, Sergei Soldatov. III SS-soomuskorpuse ja SS-diviisi Nordland vaatenurgast on lahingut kirjeldanud USA-s Richard Landwehr, Saksamaal Felix Steiner, Wilhelm Tieke ja Rolf Michaelis.
Vaatamata Sinimägede teema mahavaikimisele venekeelsetes teostes (tavaliselt piirduti kaotatud lahingu kirjeldamisel paari lausega või mõne lõiguga suuremates teostes) seda siiski mitmel juhul käsitleti ka pikemalt – näiteks Fjodor Paulman „Ot Narvõ do Sõrve“ (Tallinn, 1980) – 9 lehekülge peatükis „Boi za liniju „Tannenberg“ ja Jevgeni Krivošejev, Nikolai Kostin „Bitva za Narvu“ (Tallinn, 1984) – 8 lehekülge peatükis „Prodolženije Narvskoi operatsii“.
Mis puutub teatud kriitikasse ja eestlaste osatähtsuse selgitamisse, siis sooviks raamatu autor lugejale kinnitada, et Sinimägede lahing on minu jaoks legend selle sõna kõige paremas tähenduses. See on üks uue Eesti Vabariigi aluseid. Need mehed, kes seal langesid, olid ja on sangarid, kes valasid verd Eesti ja selle tuleviku eest. Ma ei saa jätta siinkohal tsiteerimata Mait Metsanurga teost „Ümera jõel“, kus külavanem Kiur ütleb enne lahingus saadud haavadesse suremist: „Siin Ümera jõel on ilus surra. Kas tuleb veel kunagi…“


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Walter2 ja 5 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt