Vene rajatised militaarturismiobjektidena.

[Martti]

See linnak oli enne 2007 aastat väga heas säilivuses, arvestades et seal polnud juba kaua elatud ja midagi korrastatud. Majadel klaasid ees ja sisustus osaliselt alles, riideladu riideid täis, pooleldi maa all asunud spordisaal täiesti korras. Veel olevat seal olnud ka kinosaal, kuhu isiklikult ei jõudnud.

[Lemet]

Pärn ja Raukas: Hooletusse jäetud militaarpärand



http://www.epl.ee/news/arvamus/parn-ja- ... d=65585246

Eestlased oskavad suurepäraselt lõhkuda, kuid mitte väärtuslikku säilitada ja hooldada. Militaarturismi edendamisel on lätlased ja leedulased saanud meist hoopis paremaid tulemusi. Toetusrahaga võiks objekte hoopis nende ajalooväärtust hinnates konserveerida või remontida.

2013. aasta on Eestis kuulutatud nurmkana, hundi ja kultuuripärandi aastaks. Nurmkana pole enamik eestlasi näinudki, hunti on nähtud vaid loomaaias ja temast vihatumat looma ei oska lambakasvatajad ette kujutadagi, kultuuripärandit me ka korralikult ei kaitse. Alljärgnev lugu on pühendatud kultuuripärandile.

Kõik, kes on Eestimaal viimastel aastatel ringi liikunud, on märganud, et nii linnad kui ka maanteeäärsed majad muutuvad üha kaunimaks ja värviküllasemaks. Nõukogude aastatel valitsenud hallid toonid on asendunud erksate värvidega ja palju oma aja ära elanud kasutuid hooneid on lammutatud. Näotute tööstus- ja sõjaväeobjektide lammutamist toetab keskkonnaministeerium, kuid sageli visatakse koos pesuveega minema ka laps. On ju paljudel lammutamisele minevatel objektidel oluline ajaloo-, kultuuri- või arhitektuuriväärtus, mis aja möödudes suureneb. Hea näide on lagunemisohus olnud lennuväeangaaride taastamine ja muuseumiks ümberehitamine Tallinna lennusadamas, halb näide „Karla katedraali” lammutamine ja Tallinna linnahalli lagunemine.

Me ei tea praegu isegi sõjaväeobjektide koguarvu, kõnelemata nende inventeerimisest. Vene vägede lahkumise tõttu moodustati 1992. aastal keskkonnaministeeriumi juurde sõjaväekahjude hindamise ja likvideerimise rahastamise komisjon, mille tegevuse tulemused publitseeriti 1999. aastal raamatus „Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine”. Raamatu lisa kohaselt oli Nõukogude Liidu (hiljem Venemaa Föderatsiooni) sõjaväe käsutuses 1565 objekti ligi 800 paigas kogupindalaga 87 147 ha, ehk umbes 1,9% kogu Eesti territooriumist. Suurimad sõjaväe kasutuses olnud alad olid Aegviidu (33 100 ha) ja Laeva (13 411 ha) laskeharjutusalad ja Paldiski linn koos Pakri poolsaarega (3703 ha).

Neid arve on tsiteeritud paljudes väljaannetes, kuid me ei tohi unustada, et arvelevõetud objektid olid väga erineva suuruse, otstarbe ja keskkonnaohtlikkusega. Üks objekt võis olla näiteks meremärk või üksik piirivalvetorn, omaette aadressiga elumaja jne, kuid ka rohkete rajatistega lennuväli või „raketibaas” (raketidivisjoni territoorium). Ka ühe objektina kirjas olnud sõjaväelinnakutes võis olla enam kui sada hoonet ja muud rajatist.

Eraldi objektidena saab käsitleda sõjaväelinnakute kõiki eri hooneid ja rajatisi, ent ka kaevikuid ja üksiklaskepesade gruppe, džotte ja isikkoosseisu või sõjavara paigutamiseks kasutatud muldonne, endisi relvajõudude (või nende rajatud) sideliine, sõjaväelaste matmiskohti jne. Sellise tõlgenduse puhul ulatuks militaarpärandi objektide arv kümnetesse tuhandetesse ja nende kiire (paljude objektide hävitamist ennetav) registreerimine on ajaloo seisukohast hädavajalik. Ilmselt oleks osa hoonete lõhkumise rahast mõistlik kulutada uurimistööle.

Ajakirjandusest (Postimees 3.3.1994) on läbi käinud ka arv „umbes 4900” – just nii paljude sõjaväeobjektide eest olevat Venemaa loobunud kompensatsiooni nõudmast vastutasuks Eesti loobumisele sõjaväereostuse kinnimaksmise nõudest. Arvatavasti moodustasid selle arvu korralikumad üleantud hooned-rajatised, millele oli võimalik määrata mingi mõistuspärane hind. Kuid võib-olla on see arv hoopis õhust võetud – nii nagu palju muudki, mis oli seotud Nõukogude sõjaväega?

Preemia laiskadele

Meie arvates on kasutusotstarbe kaotanud objektide lammutamiseks pakutav keskkonnaministeeriumi rahaline toetus sageli preemiaks laiskadele omanikele ja kohalikele omavalitsustele. Kui tasemel kontroll puudub, siis hävitatakse selle kampaania käigus palju unikaalseid tööstus- ja militaarpärandi objekte – näiteks Kallemäe õhukaitse raketidivisjoni hooned Saaremaal. Hiiumaa Emmaste vallajuhid küsisid toetust isegi veel täiesti korraliku Tohvri patarei kasarmuhoone lammutamiseks, mis tuleks hoopis kaitse alla võtta, sest see on üks väheseid Eestis peaaegu esialgsel kujul säilinud rannapatarei kasarmuhooneid.

Riikliku toetusrahaga võiks niisuguseid objekte hoopis põhjalikumalt uurida ja nende ajalooväärtust hinnata, konserveerida või remontida, vajaduse korral kõrvaldades üksnes nende ohtlikud osad. Isegi pealtnäha tugevasti lagunenud rajatised võivad meile veel anda väärtuslikku informatsiooni. Varemeis ja nende sümbioosis loodusega on ka oma ilu – neile, kes seda näha oskavad. Turistidele on samavõrra huvitavad nii Haapsalu ja Viljandi lossivaremed kui ka omapärasemad sõjalennuväljade ja raketibaaside rajatised. Rohkem ootaks selles valdkonnas muinsuskaitseametilt, kelle tegevus on siin seni olnud üsna hambutu. Ehk annab kultuuripärandi aasta selleks positiivse tõuke?

Eestlased oskavad suurepäraselt lõhkuda, kuid mitte samasuguse hoolega väärtuslikku säilitada ja hooldada. Rahvusvaheliselt perspektiivse militaarturismi edendamisel on lätlased ja leedulased saanud meist hoopis paremaid tulemusi. Lätlased on trükis avaldanud turiste abistava militaarobjektide kaardi, Vilaski raketidivisjoniga analoogne Plokštinė kompleks Leedus võtab aastas vastu kümneid tuhandeid turiste. Vilaski või ka näiteks Keila-Joa „raketibaasi” oleks saanud rajada suurepärase militaarmuuseumi. Tõsi, meil on Viimsis riiklikult rahastatav Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum –, kuid selle funktsioonid on hoopis teistlaadsed.

Tänu kohalikele entusiastidele on meil Tahkunas üsna korralik ja pidevalt arenev Hiiumaa militaarmuuseum, mis muu hulgas püüab võimalikult autentsetena säilitada ka ümbruskonnas paiknevaid arvukaid endisi militaarrajatisi. Eestis on veel mitu samalaadset väikemuuseumi, kuid neid võiks olla hoopis rohkem. Tahaks loota, et kultuuripärandi aasta ei kujune järjekordseks tühjaks trummi põristamiseks, vaid toob uue hingamise ka militaarpärandi tegelikku uurimisse.

Jüri Pärn, Anto Raukas, militaarajaloo uurijad

[Kapral Karu]

[Sännas vedeleb veel ühe kasarmu ees raketi lõhkepea kest. Kaitseliitlaste sõnul kuulus see ühele tuumaraketile.
Sänna kohta on räägitud igasuguseid jutte. Väidetavalt on sinna maetud üks tuumalõhkepea kuskile jne. Küsisin sama asja kohta kohalikelt kaitseliitlastelt, kes selle peale ütlesid et tegelikult on neid veel maha maetud 2 tükki.

Kas keegi teab, kuidas see kest sinna sai? Kas oli ta seal juba enne ülevõtmist või kaevati kusagilt hiljem välja (nt KL või Kup'i poolt)?

[viiking]

Neid on 3