www.militaar.net

Astangul on veel üks huvitav objekt, mis tähelepanuta on jäänud. Nimelt on territooriumi kaugemas nurgas (selles, mis jääb mäest laskuva endise raudteetammi juurde) ehitatud jupike seda paekivist tunnelivõlvi mudelit, koos plekist veetõkkega. Eitea kas töölistele õppevahendiks?

paar päeva tagasi sattusin ühele tegelasele peale, kes astangul, suht autoturu lähedal, mitte üldse sügavusse minna, kaevas metalli välja. pinnas oli paksult igast kraami täis. ma ei tea mis hülsid olid, aga ühed meenutasid 155 mm ja palju oli lindilülisid ja mingid 23 mm moodi hülsid ( lint kuulus nende juurde)

suvalises kohas labidas maasse ja rauda ammutama. antud tegelane kaevas umbes meetri sügavusele max

Astangu tunnelladudest järgi jäänut on uurinud juba mitu põlvkonda huvilisi. Kuid neil ladudel oli ka oma eellugu.
H. Gustavson kirjutab ühes oma populariseerivas artiklis:

"Tallinn kui I maailmasõja eel kindlustatud sõjalaevastikubaas ja merekindlus vajas kaitstud ladusid torpeedodele, miinidele ja laskemoonale. Pakuti välja paar asupaigavõimalust: Paljassaarele ja Lasnamäele idapoolsesse klindiossa. Mõlemad variandid aga lükati tagasi " (vt. lähemalt http://dl.getdropbox.com/u/2001780/Astangu.pdf )

Raamatukeses "33 puhkepäevamatka tallinlasele" (marsruut "Mööda Narva maanteed") kirjutavad H. Gustavson ja S. Künnapuu:

"Maantee kulgeb juba klindiserva lähedal. Naudime suurepärast vaadet Tallinna lahele, Naissaarele ja Aegnale, jalge ees laiuvale Maarjamäe elamurajoonile ning Pirita kandile. Kuid vist keegi ei aima, et meie all on paes tühemikke. Esimese maailmasõja ajal kaevati Lasnamäe panganeemikusse tunnelitaolisi sõjamoonaladusid. Panga jalamil on sissepääsukohad veel hästi täheldatavad, kuid ammu kokku varisenud. Nende juurde tuli Iru poolt raudteeharu, muldkeha on säilinud."

See on kirjutatud 1978. aastal. Praegu ei ole enam klindilt nii suurepärast vaadet, sest suureks kasvanud puud varjavad ilusat vaadet. Ja tunnelite sissepääsukohad ei ole enam nii lihtsasti leitavad: allavarisenud kivirusu on need suurel määral kinni katnud. Ka raudtee muldkehad on märgatavalt tasandunud, kuid siiski veel leitavad, kui rohi liiga kõrgeks pole jõudnud kasvada - rohu seest on raskevõitu märgata.

Üht sissepääsu tunnelisse on näha alljärgnevalt fotolt



Foto on pärit Enno Reinsalu paekillustiku tootmise ajalugu tutvustavast artiklist "Püha Brigitta paemurd" (TTÜ mäeinstituudi väljaanne).

Tunnelite juurde viinud raudteeharu on olemas ka Battali kindlusraudteede kaardil. Raudtee ei tulnud otse Iru poolt, vaid Kose poolt üle tänapäevase Varsaallika asumi.



Tunnelid asuvad Katleri bussipeatuse lähedal (Narva maanteel), kui laskuda klindi jalamile ja minna natuke linna poole tagasi.

Nüüd küsimus suurele ringile: kas keegi teab, kui kaugele mäe sees need tunnelid ulatusid? Mis seisundis nad praegu võiksid olla?

Impiger kirjutas:
Nüüd küsimus suurele ringile: kas keegi teab, kui kaugele mäe sees need tunnelid ulatusid? Mis seisundis nad praegu võiksid olla?

Gustavson oma raamatus kirjutab, et kaevati neli proovitunnelit pikkusega kuni 30 meetrit. Kunagi kuulsin kõlakat, et poisikesed olid ühes sees käinud - võibolla oli mõni pragu veel lahti.

Nr73 juurde viiv raudtee süvend ja tamm on põhja pool Kose teed täiesti alles ja nähtav

Mis asi võiks olla see punane täpp seal jõekaare tsentris? Selle koha peal on praegu keerulised pinnavormid, mis tatikast saati on kelgumägedena kõrges hinnas olnud.

Särgava allee otsas on kunagi kõrge sild olnud üle Varsaallika oja 1983.aastal olid alles veel kerged karprauast talad, milledele puulaudu tagasi pannes saanuks silla korda. Aga sild seisis võimastel paest laotud sammastel - kas raudtee võis sealt käia? Sillast edasi linna poole on mingine unustatud tee, kus poole peal on mingi autoremonditöökuda, mille juurest läheb tee mäest üles Katleri bussipeatuse juurde.

Mis asi võiks olla see punane täpp seal jõekaare tsentris? Selle koha peal on praegu keerulised pinnavormid, mis tatikast saati on kelgumägedena kõrges hinnas olnud

Eelnev kaarditükk on pärit battal.ee lehelt suuremast kaardist. Mis asja see punane/oranž täpp tähistab saad vaadata siit, kus kaardi nurgas ka tingmärkide seletus on:

http://battal.ee/suhfront/karty/treti.html

Soobel kirjutas:

Särgava allee otsas on kunagi kõrge sild olnud üle Varsaallika oja 1983.aastal olid alles veel kerged karprauast talad, milledele puulaudu tagasi pannes saanuks silla korda. Aga sild seisis võimastel paest laotud sammastel - kas raudtee võis sealt käia?

Mäletan seda silda hästi. Olen sealkandis juba ammusest ajast jalutamas käinud. Veel 1970-ndatel sai sellest ka üle kõndida, kuigi seal tasapisi sillalaudu ikka vähemaks jäi.
Selle silla otstarve on mulle senimaani hämaraks jäänud. Ta viis Särgava allee otsast Varsaallika oja harude vahel paiknevale kõrgele saarele. Selle saare kohta kirjutab R. Nerman järgnevat:

Selle kandi krundiomanikel oli omal ajal palju traditsioone: üheks tavaks oli koguneda Lasnamäe kõrgele kaldale ühiseid probleeme arutama. Kogunemispaik asus piirkonnas, kus Varsaallika oja oli aja jooksul maapinda mõlemalt poolt sügavalt uuristanud, moodustades omapärase saare. Enne 1940. aastat asus sellel kõrge lipumast ning suur dolomiidist lillevaas. Võidupühal põles saarel suurem lõke.

Kas oli ehk kõnealune sild ehitatud just selleks, et koosolekulised saarele pääseksid? Kindlusraudtee jaoks oleks ta vist nõrgaks jäänud. Aga mine tea - jäeti ju sealkandis tunnelladude rajamine katki ja siis võis ka raudtee rajamine sealkandis pooleli jääda. Siia juurde võiks lisada, et Purde tänav, mis pöördub enne üles Lasnamäele jõudmist sellesama saare poole, tundub ka olevat seoses selle sillaga. Purde tänava lõpus olev omaaegne autotöökoda on ilmsesti alles nõukaajal rajatud.
Oleks huvitav teada saada, millal see sild ehitati? Lõpp igatahes oli tal samasugune kui Mäeküla (Astangu) tunnelladude betoonpõrandasse pandud rööbastel - need haihtusid metallikrattide töö tulemusena.

Tere, kui siin keegi on Astangul trippind, siis on vist sattund otsa laole mis on vana autoturu juures. Kui autoturust paremale vaadata siis on seal üks väike maja. Sealt läbi võsa kõndida natuke maad on suur ladu. Mis seal siis toimus ja mis seal oli. On see tehtud Peeter I ajal või on siis peale teda tehtud. Pilti mul ei ole aga on video, kus mingid vennad treenivad seal midagi http://www.youtube.com/watch?v=ipeEJxdrLKA.


Aitäh

Peeter I ajal
Ehk ikka pisut hiljem?

Peeter I ajal muidugi, filmgi ju tehtud sel ajal...

Need vennad mängivad seal airsofti, kusjuures toimus see, nagu näed, päris kaua aega tagasi. See maja oli ilmselt ehitatud 1960-1970del (võin aga eksida -- vähemalt osa ehitisest on tavalisest 60-70-te ehitusmaterjalist tehtud) ning tõenäoliselt oli mõeldud mingi tehnika jaoks (kas garaaž, remonditöökoda, või mingi moona pealelaadimispunkt). Kõige vanimad sealsed ehitised on pärit I Maailmasõjast, nimelt tunnelid olid ehitatud suurtükkimoona ladustamiseks. Siis nõuka armee kasutas seda õhutõrje jaoks moona/rakettide ladustamiseks.

Mis ajal elas Peeter I? Aga olgu...

Kõnealuses hoones olen veidi kolanud 90'nendate lõpus. Siis oli hoone tühi aga suht viisakas veel, seintel olid kirjad ja osa kaabeldustki oli alles veel. Kui õigesti mäletan, siis hooness sisse viis kisarööpmeline vagonetitee(Harku poolsest otsas). Kui kaugele vagonetitee hoonest läks ei suuda enam meenutada, igatahes mitte märkimisväärselt. Hoone ehitus, ruumide paiknemine, jm lubas mul tooaeg järeldada, et tegemist oli mingitsorti "tehnilise" kompleksiga. Vagonetiga veeretati miskit rasket sisse-välja ja siis putitati seal sees, niiet mingi masterskaja ta oli. No ja kuna on enam-vähem ka teada, mida Astangul ladustati, siis võib enam-vähem ka järeldada, mis masterskaja see olla võiks. Samasugune vagonetitee oli ju ka kahes viimati kasutusel olnud U kujulises tunnelis eemal paeklindi sees ja nende suudmetes.

Ei mäleta, kas just selles hoones, kuid ühes olid seadmed suurtükimoona ümberlaadimiseks. Mürsk tõmmati hülsist välja, kõik vaadati üle, vahetati aegunud komponendid ja koostati lask uuesti. Ühesõnaga toimus Astangul lahingumoona hoiustamine ja hooldus.

Mäletan et umbes aastal `89 või nii käisime ala valvavate tunnimeeste käest suitsude vastu püssirohumakarone vahetamas. Olid teised tugevasti mingi teibilaadse asjaga kokku keeratud ja põhjas vastu kapslit oli veel mingi eriti erk klotsike. Ju need nendesamade mürskude seest pärit olid.

"Erk klotsike" oli musta püssirohu brikett. Kasutusel suurema kaliibriga suurtükilaskude viskelaengutes.
Mustal püssirohul on hea süütevõime, kuna põlemisel paiskub laiali palju hõõguvaid osakesi. See soodustab põhilaengu ("makaronide") süttimist.