F-35 olevikust ja tulevikust
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Huvitav RAND dokument JSF projekti algusfaasist 1997. aaastast (ammu ammu ennem prototüüpide valmimist, rääkimata võitja selgumist). Üsna täpselt seletab kuhupoole ja miks projekti nõuded liikusid. Asja teeb huvitavamaks tõik, et praegu ollakse F-22 järeltulija projektiga umbes samas kohas.
Link pdf'ile
Lisan mõned pildid seal mainitud uuringutest, kus modeleerit eri vargsustasemega lennukeid, et leida optimaalseim. Täieliku konteksti jaoks on parem sirvida seda PDFi.
Milliseid potentsiaalseid versioone tulevasest lennukist analüüsiti:
Tegevusvabadus õhutõrje vastu:
Õhk-Õhk lähivõitlus, MFI on eeldatav vastane JSF projekti valmimise ajaks:
Link pdf'ile
Lisan mõned pildid seal mainitud uuringutest, kus modeleerit eri vargsustasemega lennukeid, et leida optimaalseim. Täieliku konteksti jaoks on parem sirvida seda PDFi.
Milliseid potentsiaalseid versioone tulevasest lennukist analüüsiti:
Tegevusvabadus õhutõrje vastu:
Õhk-Õhk lähivõitlus, MFI on eeldatav vastane JSF projekti valmimise ajaks:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Mulle tundub, et õhk-õhk lahingutes F-35 vastu võib selle turn-rate'i kui näitaja ära unustada. Kui, siis ehk nii palju on see oluline, et ehk õnnestub 80-150km kauguselt saadetud raketi eest viimasel hetkel kuidagi ära põigata. Ground support rollis ka muidugi, kuid hetkel teemaks õhk-õhk.
Võimalik, et see oleks rohkem teema, kui vastaspoolel õnnestuks luua sama heade vargsusomadustega lennuk (üsna ebatõenäoline) ja nad oleksid võimelised teineteist tuvastastama vaid väga väikestelt distantsidelt.
Võimalik, et see oleks rohkem teema, kui vastaspoolel õnnestuks luua sama heade vargsusomadustega lennuk (üsna ebatõenäoline) ja nad oleksid võimelised teineteist tuvastastama vaid väga väikestelt distantsidelt.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
AIM-120 eest on põgenemine tegelikult lihtne, kui vastasel on olemas järelveetavad segajad (towed decoy). Täna õnneks pole.
AIM-120 teeb oma pardaradarit segavate häirete ilmumisel seda, mida on võimalik teha - selle asemel et üritada oma alustassi suuruse parabooliga nendest läbi murda (kui märk häirete eest kaob) või sagedusi muuta (mis võime nii väikses kestas on probleem) muutub rakett radarivastaseks raketiks - hakkab suunduma häirete allika pihta. Ehk tekitades häireid, muutub sihtmärk kõvasti karjuvaks. Seda probleemi saab lahendada järelveetavate segajatega, mis lastakse peene trossi otsas nt 100 m lennuki taha. Raketid lendavad sinna pihta, segajast jääb järgi trossijupp.
Kui F-22/35 "LDP" (low detection probability) radari emissioone on võimalik hästi varjata, siis pidevalt kiirgav väike "gundish" tüüpi radar, mis asub AIM-120 pardal, on avastatav küllalt lihtsalt. Sest sihtmärgi trükkimiseks peab ta pidevalt kiirgama (kui rakett on jõudnud autonoomsesse lennufaasi). Siis ei saa ka lasknud lennuk enam aidata, sest aktiivse raketi idee ongi selles, et peale raketi minekut autonoomseks, keerab laskja ringi ja laseb jalga (vältimaks vastutule tabamist).
Läänes on juba kasutusel
https://en.wikipedia.org/wiki/AN/ALE-55 ... owed_Decoy
Sellise varustusega lennukil pole vaja aktiivse raketi (ARH) eest kuskile põgeneda, piisab kui avastada sissetuleva raketi emissioonid (mis algavad hulga kilomeetrite kaugusel), lasta vastav segaja välja ning tekitada raketi plahvatus nt 100 m lennuki taga (mis on AIM-120 lõhkelaengu suurust arvestades suht ohutu kaugus).
Venelastel on hetkel mitmeid aktuaalseid uusi segamise süsteeme, kuid veetavat ma ei suutnud leida. Sellise loomine on ilmselt tuleviku muusika.
Loomulikult mõtlevad siis raketitootjad midagi uut välja, seepeale jälle lennukitootjad.
Kaks asja on aga lootusetud
1. kompaktse raketiga võistelda lennuki pardasegaja vastu - selleks on lennuki mahutavus/kandevõime/elektrivarustus kaugelt üle
2. üritada AIM-120 üle manööverdada - see eeldab üldiselt visuaalset kontakti, aktiivse faasi alguseks (kus rakett muutub teoreetiliselt avastatavaks pardaradari emissioonide järgi) on tavaliselt mootor ära põlenud ega suitse enam, Mach 2.5 lendavat pisikest objekti märgata on aga kaunis probleemne. Vähemalt Vietnamis see kinnitust leidis - kui piloot magas maha startiva raketi suitsusaba ja hakkas tegutsema siis, kui mootor oli ära põlenud, oli see suht lootusetu üritus, sest rakett oli suhteliselt väike ja liikus väga kiiresti.
Lennnuki poolt tehtav raketitõrjemanööver aga pole raketi üle manööverdamine (rakett on siin alati parem), vaid lennuki seadmine raketi jaoks ebasoodsale kursile, kus lennuk lipsab raketi "silma" eest läbi suurema nurkkiirusega, kui rakett jälgida jõuab.
AIM-120 teeb oma pardaradarit segavate häirete ilmumisel seda, mida on võimalik teha - selle asemel et üritada oma alustassi suuruse parabooliga nendest läbi murda (kui märk häirete eest kaob) või sagedusi muuta (mis võime nii väikses kestas on probleem) muutub rakett radarivastaseks raketiks - hakkab suunduma häirete allika pihta. Ehk tekitades häireid, muutub sihtmärk kõvasti karjuvaks. Seda probleemi saab lahendada järelveetavate segajatega, mis lastakse peene trossi otsas nt 100 m lennuki taha. Raketid lendavad sinna pihta, segajast jääb järgi trossijupp.
Kui F-22/35 "LDP" (low detection probability) radari emissioone on võimalik hästi varjata, siis pidevalt kiirgav väike "gundish" tüüpi radar, mis asub AIM-120 pardal, on avastatav küllalt lihtsalt. Sest sihtmärgi trükkimiseks peab ta pidevalt kiirgama (kui rakett on jõudnud autonoomsesse lennufaasi). Siis ei saa ka lasknud lennuk enam aidata, sest aktiivse raketi idee ongi selles, et peale raketi minekut autonoomseks, keerab laskja ringi ja laseb jalga (vältimaks vastutule tabamist).
Läänes on juba kasutusel
https://en.wikipedia.org/wiki/AN/ALE-55 ... owed_Decoy
Sellise varustusega lennukil pole vaja aktiivse raketi (ARH) eest kuskile põgeneda, piisab kui avastada sissetuleva raketi emissioonid (mis algavad hulga kilomeetrite kaugusel), lasta vastav segaja välja ning tekitada raketi plahvatus nt 100 m lennuki taga (mis on AIM-120 lõhkelaengu suurust arvestades suht ohutu kaugus).
Venelastel on hetkel mitmeid aktuaalseid uusi segamise süsteeme, kuid veetavat ma ei suutnud leida. Sellise loomine on ilmselt tuleviku muusika.
Loomulikult mõtlevad siis raketitootjad midagi uut välja, seepeale jälle lennukitootjad.
Kaks asja on aga lootusetud
1. kompaktse raketiga võistelda lennuki pardasegaja vastu - selleks on lennuki mahutavus/kandevõime/elektrivarustus kaugelt üle
2. üritada AIM-120 üle manööverdada - see eeldab üldiselt visuaalset kontakti, aktiivse faasi alguseks (kus rakett muutub teoreetiliselt avastatavaks pardaradari emissioonide järgi) on tavaliselt mootor ära põlenud ega suitse enam, Mach 2.5 lendavat pisikest objekti märgata on aga kaunis probleemne. Vähemalt Vietnamis see kinnitust leidis - kui piloot magas maha startiva raketi suitsusaba ja hakkas tegutsema siis, kui mootor oli ära põlenud, oli see suht lootusetu üritus, sest rakett oli suhteliselt väike ja liikus väga kiiresti.
Lennnuki poolt tehtav raketitõrjemanööver aga pole raketi üle manööverdamine (rakett on siin alati parem), vaid lennuki seadmine raketi jaoks ebasoodsale kursile, kus lennuk lipsab raketi "silma" eest läbi suurema nurkkiirusega, kui rakett jälgida jõuab.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Antud graafikud olid konkreetselt lähivõitluse peatükist (Within Visual Range), mitte õhk-õhk võimekus tervikuna. Oleksin ilmselt pidanud seda täpsustama. Kui relevantne see pärislahingutes tuleb on iseasi, mõte oli rohkem juhtida tähelepanu sellele, miks F-35 praegust laias-laastus F-16e kandis olevat Turn-Rate'i loetakse piisavaks ka lähivõitluse jaoks (ning miks selles klassis nõuded üldse püstitati, mitte karmimad).erick kirjutas:Mulle tundub, et õhk-õhk lahingutes F-35 vastu võib selle turn-rate'i kui näitaja ära unustada. Kui, siis ehk nii palju on see oluline, et ehk õnnestub 80-150km kauguselt saadetud raketi eest viimasel hetkel kuidagi ära põigata. Ground support rollis ka muidugi, kuid hetkel teemaks õhk-õhk.
Võimalik, et see oleks rohkem teema, kui vastaspoolel õnnestuks luua sama heade vargsusomadustega lennuk (üsna ebatõenäoline) ja nad oleksid võimelised teineteist tuvastastama vaid väga väikestelt distantsidelt.
Seda kuidas operatiivnõuded mõjutavad lennukite disaini on üsna hästi kirjeldatud siin blogiseerias.
Üldiselt muutuvad operatiivnõuded lennuki manööverdus-omadustele mõnevõrra igal aastakümnel, seoses näiteks lähimaa rakettide arenguga. Juba 80ndatel ilmunud (All Aspect) infrapuna-raketid, mis võimaldasid tabada lennukit ka eespoolt, tingisid prioriteetide nihke lennukite disanis (sustained turn pealt instantaneous turn poole). Selle kohta hea tabel siit postitusest:
Järgnevalt toimunud kiivripealsete sihikute teke, nende areng ning üldine lähimaa rakettide ohuala suurenemine on neid prioriteete omakorda muutnud. Seda on näha kasvõi venelaste enda lennukite arengus (näiteks PAK-FA puhul on kiirele "ninaosutamise" võimele selgelt rohkem rõhku pandud kui püsivale kui sustained-turn'ile, sarnaselt F-35ele ja F-22ele).
Nagu eelnevalt tsiteeritud blogipostitus väidab tehti USAs, lisaks lugematutele simulatsioonidele, kolmekümne aasta jooksul (80ndatel, 90ndatel ja 2000ndatel) nii Õhuväe kui NASA poolt väga palju uuringuid kõikvõimalike veojõusuunamise, post-stall manööverdusomaduste ning nende relevantsuse kohta päris lahingus. Testiti mitmeid veojõu suunamisega modifitseeritud rea-lennukeid ning ka täitsa nullist ehitatud prototüüpe. Näiteks:
- F-15 STOL/MTD
- F-18 HARV
- F-16 VISTA
- Sakslastega koostöös: Rockwell-MBB X-31
Super-manööverdamise kohta öeldi niipalju:
Ma ei väida, et neis uuringutes leitud järeldused on kindlasti õiged (puudub igasugune kvalifikatsioon selleks), kuid võib mõista küll, miks F-22 ja F-35 programmide nõuded kujunesid välja sellised nagu need tulid. Sensoritele ja Vargsusele (selles järjekorras muide) keskenduti mitte suurest usust, et lähivõitlus on surnud, vaid et see on parim potentsiaalne viis ebasümeetrilist edu saavutada. kui see ei toimi on lähivõitluses terve müriaad muid tegureid, mis on omavad lõpptulemuses kõvasti suuremat rolli kui pisike edu lennuki manööverdusvõimes. Ärgem unustage, et lähivõitluse treeningutes lastakse õppivaid F-22e piloote aegajalt alla 60ndatest pärit treeninglennukitega T-38 (mis muidugi ei takista mõnel endisel treeneril kommentaariumites vahutamast Su-35 mõõtmatust manööverdusvõime paremusest F-35 ees, mis teeb viimase lootusetult iganenuks)The biggest benefit of EFM that could be drawn from the study was that EFM pays off significantly IF the A2A fight STARTS very ‘close in’ under 1 v. 1 situations AND inside the minimum range (Rmin) of the ‘then-era’ of Short Range Missiles with limited OBC (Off-Boresight Capability up to 30°), AND IF no further aircraft enter the combat (remains a 1 vs 1 engagement).
Viimati muutis Gideonic, 11 Okt, 2017 15:13, muudetud 1 kord kokku.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
F-35 teatavasti suudab vabalt vastava võimekusega rakette ise sihile saata (suudab targetida ka teiste platvormide poolt välja tulistatud rakette), piloodile jääb võibolla mõni napp sekund reageerimisaega, kui sedagi.
Ja tundub, et see neil ka õnnestus - 20:1.Gideonic kirjutas:Sensoritele ja Vargsusele (selles järjekorras muide) keskenduti mitte suurest usust, et lähivõitlus on surnud, vaid et see on parim potentsiaalne viis ebasümeetrilist edu saavutada
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Trummi jutuga nõus. Kahjuks ei leia ilusaid graafikuid, mis näitasid vastavaid manöövreid liugleva raketi vastu visuaalselt väga arusaadavalt. Nendega kaasneb nendega muidugi oluline kineetilise energia kadu, mis võib samamoodi saada surmavaks lahingus.Kapten Trumm kirjutas: Lennnuki poolt tehtav raketitõrjemanööver aga pole raketi üle manööverdamine (rakett on siin alati parem), vaid lennuki seadmine raketi jaoks ebasoodsale kursile, kus lennuk lipsab raketi "silma" eest läbi suurema nurkkiirusega, kui rakett jälgida jõuab.
Siiski lisaks niipalju, et see jutt järelveetavate peibutiste kohta kehtib 1-1 lahingus. Rohkemate lennukitega on võimalus kahepoolse datalingi kaudu raketti siiski sihtmärgile suunata (segaja ei suuda segada igale poole ja kõike). Miks ka läänes selliste lahendustega tegeletakse (AIM-120D täiesti uus datalink näiteks, ja testid nii raketi üleandmisel kui ka suunamisel radarita).
EDIT: Tundub et halb päev. Samuti ei suuda leida pilte F-35 vastumeetmete pesadest, mis reetsid, et neil on samuti peal (AN/ALE-55'le väga sarnased) järelveetavad peibutised.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Pildi muudab veelgi keerulisemaks igasugune pettemoon, nagu näiteks MALD. Kui selliseid suuremas koguses vaenlase õhuruumi saata, siis on segadus suur. Mulle meeldib kuidas üks õhuväelane neid Red Flag 2017 arvutisimulatsioonis kasutas:
https://www.youtube.com/watch?v=Jo0SAtNOB-Q
https://www.youtube.com/watch?v=Jo0SAtNOB-Q
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
F-16 sägad on tõdenud, et pisike paremus manööverdusvõime näitajates lähilahingus pole eriti kriitiline, sest kui üks osapooltest on juba kaitsvas positsioonis (defensive positsioon), siis sellest ennast ründavasse positsiooni manööverdamine eeldab ikka päris mäekõrgust ülekaalu, sest ründaja järgib (ja püüab ennetada) kõiki sihtmärgi liikumisi ja harva läheb asi rämedaks 9G viraažiks, kus siis minuti jooksul võimaldab 1-2 kraadi paremust end venitada laskepositsioonile.
Diametraalne erinevus on näiteks minna F-16ga A-4 vastu. Või F-4-ga Su-27 vastu. Seal on tõesti vahe nii suur, et hiljemalt mõne sekundiga on võimalik pooled vahetada. Kõik on kindlasti näinud filmi Top Gun, kus noored ja ilusad aviaatorid võitlesid instruktorite A-4 vastu kohmaka F-14ga. Üks F-16 piloot (kes oli osalenud analoogsel Navy-USAF ühiskursusel), et A-4 polnud F-16A-le eriline vastane, lihtsalt F-16 energia ülejääk on nii tohutult suurem, et piltlikult öeldes tuli oodata, kuni A-4 manööverdas ennast energiast tühjaks ja siis, kui ühel hetkel on ta sunnitud asja katkestama ning pikeerima alla energia taastamiseks ja jääb hetkeks paigale, vajutada kahuri päästikule ("gun his brains out").
Ühesõnaga, see juuksekarva peenestamine nurkkiiruse kraadidega ei ole tõsine (kõigi foorumite lemmiktegevus) asi - vahed pole nii suured sama põlvkonna/klassi masinatel, et lähilahingus kiiresti rolle vahetada. Kui olukorrateadlikkuses või taktikas on viga sisse tehtud ja vastane on laskepositsioonile pääsenud, siis on suhteliselt keeruline nende paarikraadiste vahedega olukorda muuta. Meenutame kasvõi seda, kuidas tulid F-4'd Vietnamis toime MiG-idega (kes armastasid horisontaalseid viraaže teha). Sest vastane ei kopeeri täpselt sinu manöövreid, vaid üritab neid ennetada ja suunata oma lennuki nina sinust ettepoole.
manööverdas vastane end energiast tühjaks ja seepeale tuli kohe teine, kes tabas kesk taevast hõljuvat märki, mis enam manööverdada ei suutnud. Eriti küüniline võte oli lasta kõigepealt lendu radarjuhitav ja mõne sekundi pärast soojustundlik. Radari lukustamise peale asub sihtmärk ägedalt manööverdama, manööverdab oma energia madalaks ja kui ta siis järelpõleti abil seda kähku taastama asub, tababki soojustundlik. Sel põhjus olid nõuka hävitajatel raketid kahte tüüpi ja neid paigutati lennukile pooleks.
Diametraalne erinevus on näiteks minna F-16ga A-4 vastu. Või F-4-ga Su-27 vastu. Seal on tõesti vahe nii suur, et hiljemalt mõne sekundiga on võimalik pooled vahetada. Kõik on kindlasti näinud filmi Top Gun, kus noored ja ilusad aviaatorid võitlesid instruktorite A-4 vastu kohmaka F-14ga. Üks F-16 piloot (kes oli osalenud analoogsel Navy-USAF ühiskursusel), et A-4 polnud F-16A-le eriline vastane, lihtsalt F-16 energia ülejääk on nii tohutult suurem, et piltlikult öeldes tuli oodata, kuni A-4 manööverdas ennast energiast tühjaks ja siis, kui ühel hetkel on ta sunnitud asja katkestama ning pikeerima alla energia taastamiseks ja jääb hetkeks paigale, vajutada kahuri päästikule ("gun his brains out").
Ühesõnaga, see juuksekarva peenestamine nurkkiiruse kraadidega ei ole tõsine (kõigi foorumite lemmiktegevus) asi - vahed pole nii suured sama põlvkonna/klassi masinatel, et lähilahingus kiiresti rolle vahetada. Kui olukorrateadlikkuses või taktikas on viga sisse tehtud ja vastane on laskepositsioonile pääsenud, siis on suhteliselt keeruline nende paarikraadiste vahedega olukorda muuta. Meenutame kasvõi seda, kuidas tulid F-4'd Vietnamis toime MiG-idega (kes armastasid horisontaalseid viraaže teha). Sest vastane ei kopeeri täpselt sinu manöövreid, vaid üritab neid ennetada ja suunata oma lennuki nina sinust ettepoole.
Nõuka taktika keskmaal oli saata teele kaks raketti väikse vahega (ripple fire), seejuures võisid raketid olla eri juhtimissüsteemiga. Selle eesmärk oligi tekitada olukord, kus esimese raketi vältimiseksNendega kaasneb nendega muidugi oluline kineetilise energia kadu, mis võib samamoodi saada surmavaks lahingus.
manööverdas vastane end energiast tühjaks ja seepeale tuli kohe teine, kes tabas kesk taevast hõljuvat märki, mis enam manööverdada ei suutnud. Eriti küüniline võte oli lasta kõigepealt lendu radarjuhitav ja mõne sekundi pärast soojustundlik. Radari lukustamise peale asub sihtmärk ägedalt manööverdama, manööverdab oma energia madalaks ja kui ta siis järelpõleti abil seda kähku taastama asub, tababki soojustundlik. Sel põhjus olid nõuka hävitajatel raketid kahte tüüpi ja neid paigutati lennukile pooleks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Austraalias häkiti kohaliku kaitsetööstuse alltöövõtja arvutitesse ja suur hulk F-35 ja teisi tuleviku lennundusdokumentatsiooni saadi sealt kätte.
http://www.bbc.com/news/world-australia-41590614Sensitive information about Australia's defence programmes has been stolen in an "extensive" cyber hack.
About 30GB of data was compromised in the hack on a government contractor, including details about new fighter planes and navy vessels.
The data was commercially sensitive but not classified, the government said. It did not know if a state was involved.
Australian cyber security officials dubbed the mystery hacker "Alf", after a character on TV soap Home and Away.
The breach began in July last year, but the Australian Signals Directorate (ASD) was not alerted until November. The hacker's identity is not known.
"It could be one of a number of different actors," Defence Industry Minister Christopher Pyne told the Australian Broadcasting Corp on Thursday.
"It could be a state actor, [or] a non-state actor. It could be someone who was working for another company."
Mr Pyne said he had been assured the theft was not a risk to national security.
Weaknesses exploited
The hack was described as "extensive and extreme" by ASD incident response manager Mitchell Clarke.
It included information about Australia's new A$17bn (£10bn; $13bn) F-35 Joint Strike Fighter programme, C130 transport plane and P-8 Poseidon surveillance aircraft, as well as "a few" naval vessels, he said.
Mr Clarke told a Sydney security conference that the hacker had exploited a weakness in software being used by the government contractor. The software had not been updated for 12 months.
The aerospace engineering firm was also using default passwords, he said.
ASD officials began repairing the system in December.
A report by ZDNet said officials referred to the months before ASD intervention as "Alf's mystery happy fun time".
"For those visitors overseas to Australia, Alf is Alf Stewart from an horrific Australia soap opera called Home and Away. It's just a thing we do," Mr Clarke told his audience, according to BuzzFeed.
'Salutary reminder'
The government distanced itself from the Adelaide-based firm, saying it had most likely been employed by another contractor.
"I don't think you can try and sheet blame for a small enterprise having lax cyber security back to the federal government. That is a stretch," Mr Pyne said.
"Fortunately, the data that was taken was commercial data, not military data, but it is still very serious and we will get to the bottom of it."
However, he said "we don't necessarily let the public know" about the identities of hackers, because such investigations often involve confidential information.
The incident was a "salutary reminder" about cyber security, he added.
Last year, Australia announced a surge in defence spending, a move that reflects concern over military expansion in the region.
Military spending would grow by A$29.9bn over 10 years, including plans to buy 72 Joint Strike Fighters, the 2016 Defence White Paper outlined.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
- Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 9134
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Ja sellise idiootsuse pärast saab vbl. kunagi keegi surma. Vangi tuleks panna sellise kuritegeliku lohakuse pärast. Mis mõttes töötab mingi defence contractor nii, et firma itsec magab aasta otsa hambad laiali?ruger kirjutas:...
Mr Clarke told a Sydney security conference that the hacker had exploited a weakness in software being used by the government contractor. The software had not been updated for 12 months.
The aerospace engineering firm was also using default passwords, he said.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Järgneb kuulub küll pigem kategooriasse "elu peale F-35" aga huvitav ikkagi, eriti arvestades uudiseid, et USA on alustanud tööd 6nda põlvkonna hävitaja ehk F-22 järglase kallal: https://en.wikipedia.org/wiki/Sixth-gen ... et_fighter
Tegu on siis loenguga, mida peab endine piloot ja praegune RAND korporatsiooni analüütik John Stillion, teemaks "Trendid õhk-õhk sõjategevuses - mida tähendab õhuülekaal tulevikus": https://www.youtube.com/watch?time_cont ... mGRn7GirS0
Lühidalt, autor spekuleerib, et seoses stealthi prevalentsusega lähevad tulevikus air superiority fighterid mõõtudelt märksa suuremaks - võidab see, kellel on suurem radar, suuremad-paremad-rohkem sensoreid, rohkem rakette kere sees ja rohkem kütust. Hävitajad on senini liikunud üha väiksemate mõõtude suunas, kuna WVR (within visual range) lahingutes on oluline, et sihitav-tabatav lennuki pindala oleks võimalikult väike. Räägib, et alates 1980ndatest on tubli 70%+ killidest BVR (beyond visual range). Kui stealth on piisavalt hea, siis pole enam vahet, kui suur on lennuki kere, aga see annab suuremale lennukile palju väga kriitilise tähtsusega eeliseid just kaugdistantsilt.
Tegu on siis loenguga, mida peab endine piloot ja praegune RAND korporatsiooni analüütik John Stillion, teemaks "Trendid õhk-õhk sõjategevuses - mida tähendab õhuülekaal tulevikus": https://www.youtube.com/watch?time_cont ... mGRn7GirS0
Lühidalt, autor spekuleerib, et seoses stealthi prevalentsusega lähevad tulevikus air superiority fighterid mõõtudelt märksa suuremaks - võidab see, kellel on suurem radar, suuremad-paremad-rohkem sensoreid, rohkem rakette kere sees ja rohkem kütust. Hävitajad on senini liikunud üha väiksemate mõõtude suunas, kuna WVR (within visual range) lahingutes on oluline, et sihitav-tabatav lennuki pindala oleks võimalikult väike. Räägib, et alates 1980ndatest on tubli 70%+ killidest BVR (beyond visual range). Kui stealth on piisavalt hea, siis pole enam vahet, kui suur on lennuki kere, aga see annab suuremale lennukile palju väga kriitilise tähtsusega eeliseid just kaugdistantsilt.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 40175
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Mulle arusaadavalt on F-35 väiksuse idee (võrreldes F-22ga) ikkagi ajendatud eelkõige soovist muuta lennukit odavamaks, sest suurem lennuk on ka kallim osta ja üleval pidada (võrdle nt F-16 ja F-15 lennutunni kulusid - mootorid on lennukil samad ja mõlemad on ühekohalised).
Kerge ja massilise odava ühekohalise hävitaja kontseptsioon pärineb tõepoolest aga Vietnami sõjast, kus kommunistide MiG-21'd osutusid suuremaks probleemiks kui arvati ning nendega võitlemiseks tuli teha palju ad hoc muudatusi kehtivasse taktikasse. F-16 teke ongi "fighter mafia" läbi surutud katse ehitada MiG-21 Ameerika kombe kohaselt.
Lisaks tingis taolise, kahe erineva kaaluklassiga lennuki vajaduse arusaam lennuväe rollist - kui "kerged" hävitajad (venes MiG-21, MiG-29) pidid põristama rindejoone kohal ja vajadusel andma hagu ka maapealsete sihtmärkide vastu, siis "rasked" hävitajad (F-4, F-15, Su-27) pidid võitlema õhuülemvõimu nimel (ja selle kehtestamise vastu) alal, mis algas enda operatiivtagalast ja lõppes vastase operatiivtagalas. Ehk viimaste tegevusala oli palju suurem ja see nõudis ka suurema lennuulatusega lennukeid.
Kerge ja massilise odava ühekohalise hävitaja kontseptsioon pärineb tõepoolest aga Vietnami sõjast, kus kommunistide MiG-21'd osutusid suuremaks probleemiks kui arvati ning nendega võitlemiseks tuli teha palju ad hoc muudatusi kehtivasse taktikasse. F-16 teke ongi "fighter mafia" läbi surutud katse ehitada MiG-21 Ameerika kombe kohaselt.
Lisaks tingis taolise, kahe erineva kaaluklassiga lennuki vajaduse arusaam lennuväe rollist - kui "kerged" hävitajad (venes MiG-21, MiG-29) pidid põristama rindejoone kohal ja vajadusel andma hagu ka maapealsete sihtmärkide vastu, siis "rasked" hävitajad (F-4, F-15, Su-27) pidid võitlema õhuülemvõimu nimel (ja selle kehtestamise vastu) alal, mis algas enda operatiivtagalast ja lõppes vastase operatiivtagalas. Ehk viimaste tegevusala oli palju suurem ja see nõudis ka suurema lennuulatusega lennukeid.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Siin küsiti mingi aeg tagasi uue kattevärvi kohta. Kahjuks pole veel ühtegi pilti lendavast lennukist netiavarustest silma hakanud, kuid mõned parema kvaliteediga pildid angaarist siiski:
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Ei tea kas siit on läbi käinud?
Mõnus lugemine norrakate perspektiivist F-35 teemal.
https://nettsteder.regjeringen.no/kampf ... y/english/
Mõnus lugemine norrakate perspektiivist F-35 teemal.
https://nettsteder.regjeringen.no/kampf ... y/english/
Re: F-35 olevikust ja tulevikust
Üllatus-üllatus. Sakslased piiluvad F-35 poole. Mõeldud siis asendama Tornado hävitajaid.
http://www.janes.com/article/75511/germ ... ce-tornado
Ehk siis F-35st saab ilmselt de facto NATO standard hävitajaks.
http://www.janes.com/article/75511/germ ... ce-tornado
Ehk siis F-35st saab ilmselt de facto NATO standard hävitajaks.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 12 külalist